← Eesti

1-17-7342/42

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-7342 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi H.G süüdistatuna KarS § 120 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
  2. aprilli 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.G Prokurör Ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa Kaitsja Vandeadvokaat Tatjana Massalina Süüdistatav H.G isikukood XXX; elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 12.06.2015 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi vangistusega 11 kuud ja 27 päeva, millest kuulus KarS § 74 lg 1 ja 2 alusel kohesele ärakandmisele 4 kuud vangistust, ülejäänud kandmata karistus mõisteti tingimisi 18-kuulise katseajaga; tõkendina kohaldatud vahistamist alates 28.03.
  3. RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  4. aprilli 2018 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
  5. juunil 2018 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
  6. juunist
  7. Süüdistus
  8. H.G süüdistatakse KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem korduvalt tarvitanud füüsilist vägivalda oma endise abikaasa A.K. ja oma alaealise poja M.K. suhtes, mille eest teda on kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 12.06.2015 otsusega, helistas ajavahemikul 11-12.02.2016 korduvalt oma endisele abikaasale A. K ning ähvardas teda tapmise ja vägistamisega. Arvestades ähvardaja sõnakasutust, väljendusviisi, telefonikõnede intensiivsust (ajavahemikul 11-12.02.2016 tehti H.G telefoninumbrilt XXX kannatanu telefoninumbrile XXX kokku 438 kõnet) ning H.G varasemat korduvat vägivaldset käitumist A.K. ja nende alaealise poja M.K. suhtes, oli kannatanul A. K alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohtu otsus
  9. Viru Maakohtu 05.04.2018 otsusega mõisteti H.G KarS § 120 lg 1 järgi süüdi ja karistati vangistusega 6 kuud. KrMS § 238 lg 1 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg, mõistes H.G-le karistuseks 3 kuud ja 22 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 12.06.2015 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 7 kuud ja 27 päeva vangistust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti H.G-le 11 kuud ja 19 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaja alguseks loeti 05.04.
  11. KrMS § 310¹ ja VÕS § 1055 alusel rahuldas maakohus A.K. taotluse ning kohaldas kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste kaitseks H.G-le lähenemiskeeldu tähtajaga 2 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Ilma kannatanu eelneva taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekuta on H.G keelatud läheneda A.K. ja tema alaealistele lastele M.K. le ning M.K. avalikes kohtades ja nende elu- ja töö/õppekohale lähemale kui 100 meetrit. Samuti on tal keelatud võtta nendega ühendust sidevahendite kaudu (kaasa arvatud posti, telefoni ja interneti vahendusel).
  12. Maakohus leidis, et kuriteo toimepanemine H.G poolt on tõendatud kannatanu ütlustega (I kd, tl 1-6, 90-93), millest nähtub, et 11.02.2016 helistas H.G enda telefoninumbrilt mitmeid kordi tema mobiiltelefoni numbrile ning võttes toru, H.G ütles talle järgmise fraasi: „Su elu on otsas, ma tapan sind ära, tapan sinu vanemad ära. Ma räägin inimestega ja grupis vägistavad sind ja mina vaatan“. H.G helistas talle ka 12.02.2016 ja ähvardas teda tappa. Tema lapsed M.K. ja M.K. kardavad isa, M.K. on talle korduvalt rääkinud, et kardab koolist koju tulla, sest isa võib talle peksa anda. Samuti ähvardas H.G kannatanut sellega, et lõhub tema korteri aknad ning lööb ukse maha. A.K. kardab enda ja oma lapse elu pärast, kuna ka varasemalt on H.G nende suhtes 2 vägivaldselt käitunud. Osa ähvardustest viis H.G ka täide – 08.06.2016 kella 23.00 paiku lõi ta nende korteri suure toa akna telliskiviga puruks. Kannatanu ütlustega on kooskõlas ka lähisuhtevägivalla infoleht (I kd, tl 7).
  13. Kannatanu ütlused on kinnitatud ka teiste tõenditega. Tunnistaja M.K. (kannatanu ja süüdistatava alaealine poeg) andis ütluseid selle kohta, et ta kardab väga oma isa, kuna isa on nii tema ema kui ka tema suhtes varasemalt füüsilist vägivalda tarvitanud. 2016 jaanuarisveebruaris helistas tema isa korduvalt tema ema mobiilile. Ema üritas telefoni mitte vastu võtta, kuid kuna kõnesid oli palju, siis ema lõpuks vastas. Ta oli ema kõrval ja kuulis, kuidas isa kõva häälega telefonitorusse karjus, et tapab ema ära ja samuti ähvardas isa, et lõhub aknad ära. Tunnistaja N.D. andis ütluseid (I kd, tl 102-107), mille kohaselt süüdistatav on ka talle helistanud. Need kõned on olnud alandavad, solvavad ja ähvardavad. Tema noorim lapselaps ehk M.K. on palju üle elanud, lapsel on probleemid hingamisega ja ta ei talu mingeid stresse. M.K. viibis sel hetkel korteris, mil H.G lõhkus kannatanu korteris aknaklaasi, mille peale laps ehmatas. Tunnistaja J. D andis ütluseid (I kd, tl 97-101), et tema tütar ehk kannatanu A.K. rääkis talle sellest, et H.G ähvardas teda ja lõi puruks akna tema tütre korteris. H.G helistas ka temale ja ütles, et „lööb kirstu kaanel tantsu“. H.G on teda ähvardanud ja peksnud ka varem.
  14. Maakohus on seisukohal, et ka otsused väärteoasjades nr 233016002563 ja 233016003547 (I kd, tl 108-110) kinnitavad kannatanu A.K. ning tunnistajate M.K. , J. D ja N.D. ütluste usaldusväärsust. Nendest nähtub, et H.G karistati 21.07.2016 selle eest, et 08.06.2016 kella 22.29 paiku viskas ta tahtlikult telliskivi oma endise elukaaslase korteri aknasse, mille tagajärjel aknaklaas purunes. 14.08.2016 kella 15.20 paiku kahjustas H.G sama korteri ukselukku ja ukselinki.
  15. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist (I kd, tl 29-30) nähtub, et H.G tegi ajavahemikul 11.02.2016 -12.02.2016 kannatanu telefoninumbrile kokku 438 kõnet.
  16. Eespool toodud tõenditega kogumis on ümberlükatud süüdistatava kaitseversioon selle kohta, et kannatanu ja tunnistajad laimavad teda. Maakohtul puudub alus arvata, et kannatanu ja tunnistajad on andnud valeütluseid.
  17. Maakohus on seisukohal, et kannatanul oli küllaldane alus karta ähvarduste täideviimist, kuna süüdistatav on ka varasemalt korduvalt käitunud vägivaldselt nii kannatanu, tema isa ja alaealise lapse suhtes. H.G on selle eest ka Viru Maakohtu 12.06.2015 otsusega süüdi mõistetud.
  18. a ähvardas süüdistatav kannatanu akna kiviga sisse viskamist, mille teostas sama aasta juunikuus, s.o H.G viis ka osa ähvardustest täide, mis olulisel määral võimendas ähvarduse tõsiselt võetavust. Maakohus on seisukohal, et H.G pani süüdistuses toodud teod toime otsese tahtlusega. Maakohus leiab, et süüdistatav, helistades pidevalt kannatanule ja ähvardades teda, pidi aru saama, et tema ähvardused tekitavad kannatanus hirmu.
  19. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et süüdistatava käitumises esinevad KarS § 120 koosseisulised objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  20. Ühtlasi leidis maakohus, et süüdistatava käitumises puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Sellest tulenevalt on H.G süü keskmise suurusega. Maakohus ei pea võimalikuks H.G karistada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega, kuna teda on varasemalt kriminaalkorras karistatud vägivaldse kuriteo toimepanemise eest tingimisi vangistusega ning vaatamata sellele pani H.G katseaja jooksul toime uue tahtliku, vägivallaga seotud kuriteo. Seetõttu leiab maakohus, et rahalise karistuse mõistmise läbi ei ole võimalik saavutada karistuse eri – ja üldpreventiivset eesmärki, s.o et süüdistatav ei paneks tulevikus enam uusi kuritegusid toime ning et ta teeks mõistetavast karistusest vajalikud järeldused. Seetõttu asub maakohus ka seisukohale, et ei ole otstarbekas jätta mõistetud vangistust tingimisi kohaldamata või asendada vangistust üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö 3 kohaldamine on maakohtu arvates välistatud ka sel põhjusel, et süüdistatav ei ilmunud kohtuistungile vabatahtlikult ja hoidis kohtumenetlusest kõrvale välismaal, mistõttu pidi kohus kuulutama ta tagaotsitavaks ja vahistama. Seega tuleb H.G karistada reaalse vangistusega. Lähtudes H.G süü suurusest, tema isikust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest, on maakohus seisukohal, et süüdistatavale tuleb vangistust mõista lähtudes KarS § 120 lg 1 järgi ettenähtud vangistuse keskmisest määrast.
  21. Maakohus rahuldas ka kannatanu taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks. H.G on varasemalt Viru Maakohtu 12.06.2015 otsusega karistatud selle eest, et ta kasutas neljal korral A.K. ning tema lapse ja isa suhtes füüsilist vägivalda. Sama otsusega kohaldati H.G-le 6 kuuks lähenemiskeeld koos suhtlemiskeeluga. Pärast lähenemiskeelu tähtaja lõppemist hakkas süüdistatav kannatanut hirmutama mitte ainult verbaalselt, vaid ka füüsiliselt, visates kannatanu aknasse kivi, millega süüdistatav oli teda muuhulgas ka varasemalt ähvardanud.
  22. Kannatanu alaealise poja M.K. ütluste kohaselt isa ehk süüdistatav H.G ähvardas ema akna kiviga sisse visata ja tegigi seda sama aasta juunis. M.K. ütles, et ta kardab oma isa väga, kuna isa on nii tema ema kui ka tema enda suhtes varasemalt füüsilist vägivalda kasutanud. Tunnistaja N. D kinnitas, et tema noorim lapselaps ehk M.K. on palju üle elanud, lapsel on probleemid hingamisega ja laps ei talu stressi. Seega ei ole H.G kahju tekitanud mitte ainult oma endisele abikaasale, vaid ka oma alaealistele lastele.
  23. Eeltoodu alusel asub maakohus seisukohale, et kannatanu ja tema laste eraelu ning muude isikuõiguste kaitseks on H.G keelatud läheneda nii A.K. le kui ka viimase alaealistele lastele. Võttes arvesse süüdistatava käitumist ning seda, et eelmise kohtuotsusega kohaldatud lähenemiskeelu 6-kuuline tähtaeg ilmselt ei olnud piisavalt pikk kannatanu ja tema alaealiste laste kaitseks, on käesoleval juhul otstarbekohane kohaldada lähenemiskeeldu koos suhtlemiskeeluga oluliselt pikemaks ajavahemikuks, s.o 2 aastaks. Apellatsioon
  24. Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse süüdistatav H.G, kes taotleb temale mõistetud karistuse kergendamist, asendades temale mõistetud vangistuse kas üldkasuliku töö või rahatrahviga.
  25. Käesolevas asjad on andnud ütluseid A.K. vanemad N.D. ja J. D. Apellandi hinnangul ei saa tegemist olla tunnistajatega, kuna tegemist on H.G kinnipidamisest huvitatud isikutega. H.G pojale, M.K. le, avaldati aga survet, kuna ta elab emaga ja suhtleb A.K. vanematega, s.o enda vanavanematega.
  26. H.G ei ole nõus kohaldatud lähenemiskeeluga, kuna ta ei ole niigi pärast lahutust oma lapsi 3 aastat näinud. Ta on samuti lapsevanem ja tahab oma lastega suhelda ning nende kasvatamises osaleda. A.K. pidevalt takistab H.G oma lastega suhtlemist ning kohus usub pidevalt ainult teda ning ei arvesta kaebuse esitaja arvamusega.
  27. H.G on seisukohal, et kui ähvardus ei ole tõendatud läbi konkreetse teo, on tegemist nn „õhuga“. Seega kannab süüdistatav karistust „õhu eest“. Kaebuse esitaja ei eita, et ta helistas A.K. le. Eeltoodu oli tingitud sellest, et H.G soovis aadressilt Kreenholmi 26-26, Narva kätte saada oma isiklikud asjad, kuid ta ei saanud ilma A.K. ta korterisse sisse. Süüdistataval oli A.K. ja oma laste suhtes lähenemiskeeld, kuid tal oli tarvis sooje riideid. Ta pöördus küll piirkonna konstaabli poole, kuid sealt ta abi ei saanud, kuna talle öeldi, et kõik käib läbi kohtu. H.G proovis A.K. ga kokkuleppele saada, et kätte saada oma isiklikud asjad, kuid viimane keeldus sellest. Süüdistatav oli väljapääsmatus olukorras – tal oli vaja oma isiklikke asju ja dokumente, et sõita Tallinnasse tööle. H.G soovib, et A.K. võetakse vastutusele võõra vara hõivamise eest kasu saamise eesmärgil, vastasel korral tekib olukord, 4 kus H.G on kõiges süüdi, A.K. aga mitte. Kui A.K. oleks süüdistatava isiklikud asjad viimasele tagastanud, ei oleks ta lõhkunud aknaklaase ja ukse käepidet. Muuhulgas maksis H.G klaaside eest A.K. le 200 eurot. Seega, ei ole motiivi, ei ole kuritegu – see peaks kõigile selge olema.
  28. Käesolevalt kaotab H.G töö Rootsis. H.G on seisukohal, et teda ei ole mõtet vangistusega karistada, kuna see ei parandaks tema majanduslikku olukorda, samuti tema laste oma. Seeläbi satub ta suurematesse võlgadesse riigi ja oma laste ees, kuna kaotab töö Rootsis. Samuti jääb ilma juhilubadest elatise võlgnevuste tõttu, mida tal on vaja seoses tööga. Eeltoodust tulenevalt oleks mõistlik asendada temale mõistetud vangistus kas üldkasuliku töö või rahatrahviga. Seeläbi saaks H.G olla vabaduses, teenida raha, maksta makse ja elatist ning kustutada riigi ees võlgnevusi. Ringkonnaprokuröri kirjalik vastus apellatsioonile
  29. Prokurör leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning H.G apellatsioon rahuldamata. Prokurör nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, leides, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, kohtuotsus on põhjendatud, maakohtu järeldused vastavad tuvastatud asjaoludele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav.
  30. Maakohus on põhjalikult selgitanud, millistest asjaoludest ning kaalutlustest on H.G-le karistuse määramise lähtutud, sealhulgas on maakohus põhjendanud, miks ei pea maakohus võimalikuks karistada H.G kergemaliigilise, s.o rahalise karistusega ning miks ei pea maakohus võimalikuks asendada mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Prokurör leiab, et H.G-le mõistetud karistus on kooskõlas kohtupraktikaga ning mitte ükski apellatsioonis toodud asjaolu ei anna alust kergema karistuse mõistmiseks.
  31. Maakohus on prokuröri hinnangul lähenemiskeelu kohaldamisel lisaks käesoleva kuriteo asjaoludele arvestanud H.G varasemat karistatust ning seda, et H.G-le on juba varasemalt kohaldatud lähenemiskeeldu sama kannatanu suhtes. Prokurör on seisukohal, et käesoleval juhul on lähenemiskeelu kohaldamine põhjendatud ning kannatanu ning tema alaealiste laste õiguste kaitse kaalub üles H.G õiguse oma lapsi näha.
  32. H.G on kannatanu ähvardamise asjaolude osas apellatsioonis sisuliselt korranud oma ütlusi, mida ta esitas 04.04.2018 toimunud kohtuistungil. Maakohus on H.G ütlusi hinnanud ning asunud põhjendatult seisukohale, et uuritud tõenditega kogumis on H.G kaitseversioon selle kohta, et kannatanu ja tunnistajad laimavad teda, ümberlükatud. Ringkonnakohtu järeldused
  33. Kriminaalkolleegium, tutvudes kohtuotsuse, apellatsiooni, prokuröri kirjaliku seisukoha ja kriminaalasja kõigi materjalidega ning arvestades, et tegemist on lühimenetlusega, leiab, et maakohtu otsuses toodud põhjendused H.G süüdi tunnistamise kohta on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel läinud vastuollu karistuse mõistmise põhimõtetega. Apellatsioonis toodud argumendid ei too kaasa H.G-le mõistetud karistuse kergendamist. Sellest tulenevalt jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastusena apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
  34. Kuna KarS § 120 kaitseb inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui 5 ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (RKKKo 3-1-1-707, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimati märgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (RKKKo 3-1-159-11, p 9.2).
  35. Käesolevas kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidnud H.G poolt kannatanu ähvardamine KarS § 120 lg 1 tähenduses. Maakohus on kogumis hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning leidnud, et kannatanul oli piisavalt alust võtta süüdistatava ähvardusi, s.o kannatanu tapmist ja vägistamist, tõsiselt (vt käesoleva otsuse p-d 4-10), missuguse seisukohaga nõustub täiel määral ka ringkonnakohus. Süüdistatav helistas kahe päeva jooksul, s.o 11-12.02.2016 kannatanule 438 korral (I kd, tl 29-30). Telefonikõnedes ähvardas süüdistatav kannatanut tapmise, kehavigastuste tekitamise, grupiviisilise vägistamise ja korteri lõhkumisega. Samuti ähvardas süüdistatav ka kannatanu vanemaid tapmisega. Samuti on kannatanu avaldanud, et süüdistatav on korduvalt käinud kannatanu maja juures, muuhulgas lõhkunud ust, mida kannatanu keeldus avamast (I kd, tl 5). Ühtlasi on kannatanu avaldanud, et osa ähvardustest viis süüdistatav ka täide – nimelt viskas süüdistatav 08.06.2016 kiviga kannatanu elukoha akna sisse (I kd, tl 95). Eeltoodu kogumis asjaoluga, et H.G on varasemalt süüdi tunnistatud sama kannatanu ja tema alaealise lapse suhtes füüsilise vägivalla kasutamises, kinnitab, et kannatanul oli piisavalt alust võtta süüdistatava ähvardusi enda elule ja tervisele tõsiselt, mistõttu on tõendamist leidnud, et H.G on toime pannud ähvardamise KarS § 120 lg 1 tähenduses.
  36. Vastusena apellatsioonis toodule on kriminaalkolleegium seisukohal, et ainetu on rääkida sellest, et H.G helistas kannatanule üksnes selleks, et saada kannatanu elukohast kätte enda isiklikud asjad. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub üheselt, et süüdistatava poolt tehtud kõnede eesmärgiks oli kasutada kannatanu suhtes psüühilist vägivalda, mille tagajärjel tundis kannatanu ohtu enda ja oma lähedaste elule, tervisele ja varale. Lisaks märgib ringkonnakohus sedagi, et ratsionaalselt käituv inimene ei püüa enda isiklikke esemeid kätte saada taolisel viisil nagu seda tegi H.G, s.o läbi 438 ähvardava telefonikõne, kusjuures ühelgi korral ei maininud süüdistatav telefonikõnedes kannatanu korteris olevaid isiklikke asju (I kd, tl 5, 95).
  37. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole H.G-le karistust mõistes rikkunud karistuse mõistmise põhimõtteid (vt käesoleva otsuse p 11) ning süüdistatava taotlus kergema karistuse mõistmiseks jääb rahuldamata, sest käesoleval juhul ei ole mõistetud vangistust võimalik üldkasuliku töö tundidega asendada. Samuti ei ole võimalik H.G-le karistuseks mõista ka rahalist karistust. Nimelt on H.G juba varasemalt karistatud Viru Maakohtu 12.06.2015 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi vangistusega 11 kuud ja 27 päeva, millest kuulus KarS § 74 lg 1 ja 2 alusel kohesele ärakandmisele 4 kuud vangistust, ülejäänud kandmata karistus mõisteti tingimisi 18-kuulise katseajaga. Hoolimata sellest, et H.G kandis sama kannatanu suhtes toime pandud süüteo eest mõistetud karistusest reaalselt ära 4 kuud vangistust, pani süüdistatav järjekordselt sama kannatanu suhtes toime uue süüteo. Seega ei taganud eelmise karistusega mõistetud osaliselt reaaalne vanglakaristus H.G õiguskuulekust, mistõttu ei ole karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades võimalik süüdistatavale karistuseks mõista rahalist karistust, teda täielikult või osaliselt mõistetud vangistusest tingimisi vabastada ega ka mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga. 6
  38. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õiguspäraselt kohaldanud H.G suhtes lähenemiskeeldu kestusega 2 aastat. Arvestades H.G isikut ja tema varasemat karistatust, tema poolt toime pandud rikkumise intensiivust, on käesoleval juhul lähenemiskeelu kohaldamine A.K. ja tema alaealiste laste kaitseks põhjendatud (vt ka käesoleva otsuse p-d 12-14).
  39. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 05.04.2018 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Mati Kartau Aarne Sarjas 7 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.