Obsah (24)

§ 730§ 231§ 9§ 717§ 718§ 7181§ 719§ 732§ 449§ 423§ 425§ 136§ 124§ 133§ 134§ 125§ 132§ 139§ 150§ 179§ 173§ 162§ 168§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Rajar Miller Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2023, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-17871 Tsiviilasi Tesman Ehitus O

§ 730lg 1, mille 2.

lause sätestab, et vahekohtumenetluse kokkulepet tuleb käsitada ülejäänud lepingutingimustest sõltumatu kokkuleppena.

1. Hankeleping sõlmiti hankedokumentides seatud tingimustel. Kohtualluvusega seonduvalt lepingut eritingimustega muudetud ei ole. Töövõtuleping oli sõlmitud juba
2. mail 2018, ehk üle 5 aasta tagasi nendel tingimustel, nagu hankedokumendid tookord ette nägid. Hageja oli kõikide tingimustega nõus ainuüksi pakkumust tehes ning hiljem ka lepingut sõlmides. Nagu hageja ka ise märgib, siis on ta hankelepingu täitnud 2019 lõpus. Lepingus sisaldus ka kehtiv vahekohtukokkulepe. Hankelepingu muutmine ei ole kuidagi tagasiulatuvalt võimalik, eriti arvestades asjaolu, et hankeleping sõlmiti juba 17.05.2018 ja täideti 2019 aasta lõpuks.
3. Vaidlus puudub, et töövõtuleping sõlmiti riigihankemenetluses. Olukorras, kus pooltel tekib vaidlus lepingu tingimuste üle, on primaarne tähendust eeskätt hankija enda arusaamal lepingust ja selle tingimustest. Kostja viis hanke läbi just sellistel tingimustel, nagu hanke alusdokumendid ette nägid. Kui hagejal oleks tingimuste osas olnud hankemenetluse kestel mingeid vastuväiteid, siis tulnuks hanketingimusi tähtaegselt, s.o 5 enne pakkumuste esitamise vaidlustada. Riigihanke alusdokumentide tingimused on pärast nende vaidlustamise tähtaja lõppu kehtivad ja siduvad kõigile osalistele. Hageja on hagiavalduse lisana Lisa 1 koosseisus esitanud ka oma Vorm 11 kohase kinnituse, kus kõik ühispakkujad kinnitavad, et nad on tutvunud riigihanke alusdokumentidega, kinnitavad esitatud tingimuste ülevõtmist ja esitavad pakkumuse üksnes nende asjaolude kohta, mille kohta hankija soovib võistlevaid pakkumusi. Seega nõustusid kõik pakkujad ka hanke alusdokumentidest nähtuvate tingimustega mh selles, et hankija deklareeris selgelt, et töövõtuleping baseerub FIDIC tingimustel. See nähtub ka töövõtulepingust endast. Hageja ja kostja ei ole omavahel kokku leppinud, et kohtualluvuse sätet tuleks sisustada kuidagi teisiti, kui üldtingimused ette näevad. See ei oleks juba riigihankeõiguslikult võimalik ning seda ei ole ka hilisemalt toimunud.
4. Eesti protsessiõigus, täpsemalt

, ei muuda olematuks fakti, et pooled ei muutnud FIDIC lepingu tingimusi kohtualluvuse osas. Pärnu Maakohus kui üldkohus ei ole pädev asja lahendama töövõtulepingu ega

-i järgi. Praegu saab FIDIC lepingu tingimustel sõlmitud töövõtulepingu tingimustest järeldada, et pooled kokku leppinud vaidluste lahendamises alaliselt tegutsevas vahekohtus, mis FIDIC tingimuste kontekstis on Rahvusvaheline Arbitraažikohus, mis tegutseb Rahvusvahelise Kaubanduskoja juures. Samuti sisaldavad FIDIC lepingu tingimused (p 20.6) endas otsesõnu viidet, et muu kokkuleppe puudumisel tuleb vaidlus lahendada Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ehk ICC) Arbitraažikohtu reeglite kohaselt.

1. Vahekohtu kokkulepe ei ole tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 või lg 3 p 10 tähenduses. Kostja on seisukohal, et hageja poolt esile toodud käsitlus ei muuda töövõtulepingu p 20.6 tühiseks. Hagejalt ei ole võetud lepinguga võimalust oma õigusi kohtus kaitsta ning leping ei muuda seda võimalust ebamõistlikult raskendatuks. Lepinguga on lihtsalt kokku lepitud kohtualluvus. Vaidlusele endale rakendub, nii nagu hageja ka ise esile toob, Eesti Vabariigi materiaalõigus. Kuid vaidluse lahendamiseks tuleb pöörduda kokku lepitud kohtu poole. Hageja tugineb esiteks väidetavatele suurtele kuludele. Kulud kaasnevad ka Eestis toimuva kohtumenetlusega ja lõppastmes võivad jääda samasse suurusjärku. Tavakohtumenetlus võib läbida kolm kohtuastet (ja juuda ka uuesti maakohtusse), kuid arbitraažimenetluses on tehtav otsus ühekordne ja reeglina edasikaebamisele ei kuulu. Hageja viitab ise, et kavatseb tellida kuluka ekspertiisi. Kui tegemist saaks olema mahuka ehitusvaidlusega (nii nagu hageja vihjab või mõista annab), siis ilmselgelt kaasnevad mõlemal poolel märkimisväärsed kulutused õigusabile, ekspertidele jne. Seetõttu väidetav menetluskulu suurus ei ole argumendiks tingimuse tühisuse hindamisel. Ühe ühispakkuja (praegune hageja) paljasõnaline väide rahaliste kulude kandmise võimetuse kohta kaasa
2. mai 2018 sõlmitud lepingu ühe tingimuse tühisust VÕS § 42 lg 3 p 10 alusel. Hageja pole esitanud mingeid andmeid oma majandusliku seisundi kohta. Hageja on üks neljast ühispakkujast. Kõik neli ühispakkujat (Tesman Ehitus OÜ, Tesman AS, Level AS, Ösel Projekt OÜ) täitsid lepingut ühiselt (see on ka tavapäraselt ühispakkumise mõte ja sisu). Seega, kui lepingupooleks olevad äriühingud leiavad, et neil on kostja vastu täidetud lepingu pinnalt veel mingeid täiendavaid rahalisi nõudeid, siis on nad kahtlusteta suutelised neljakesi ka vastavat vaidlust vajadusel finantseerima. Ainuüksi see fakt (s.t, et täitjana osales töövõtja poolelt kokku neli erinevat äriühingut) lükkab hageja käsitluse rahalistest raskustest oma õiguste realiseerimisel ümber. Arvestades lepingu osapoolteks olnud nelja töövõtja käibeid, müügitulu ja kasumeid on hageja väidetavalt kaasneva kulu suurusjärgus 32 863 eurot võimeline kandma. Hageja majanduslik seis on menetluse kestel paranenud. Täpsemalt oli hageja 2023 I kvartali müügitulu 932 905 eurot, 2022 IV kvartali müügitulu 994 317 eurot, 2022 III kvartali müügitulu 913 867 eurot. Kui siia arvestada juurde, et näiteks Level AS samad näitajad olid vastavalt 412 694 eurot, 2 065 271 eurot ja 1 151 6 916 eurot ning Ösel Projekt OÜ näitajad vastavalt 935 370 eurot, 999 035 eurot ja 924 944 eurot, siis on üheselt selge, et hageja väited ei ole veenvad ega eluliselt usutavad. Hageja on igati suuteline kandma võimalikke menetluskulusid.
3. Kuivõrd tänaseks hageja väidab, et kõik ülejäänud võlausaldajad on oma nõuded talle loovutanud, siis on nad eelduslikult vajaduse korral võimelised finantseerima ka võimalikku vaidlust. Täitjana osales töövõtja poolelt kokku 4 erinevat äriühingut, mitte üksnes hageja. Kui aga hageja otsustas omandada väidetavad nõuded tasuta, siis on see tema enda riisiko. Hageja on erinevates kohtumenetluses korduvalt osalenud ja kasutanud selleks esindajaid, mistõttu ei saa kohtumenetluse kaasnevad kulud olla hagejale kuidagi ka üllatuslikud. Hageja argument, et ta ei ole suuteline kulusid kandma, on paljasõnaline ega ole ka eluliselt usutav.
4. Väidetavate keeleprobleemide osas ei ole hageja täpsemalt esile toonud, mis täpsemalt on selles osas hagejale takistuseks. Kui hageja juhatuse liige ise ei oska inglise või prantsuse keelt, siis on alati võimalus kasutada tõlkide kaasabi. Täpselt samamoodi peab välismaine äriühing Eesti kohtusse pöördudes leidma endale kohalikku keelt oskava nõustaja/esindaja, kuna menetluskeeleks on

-i järgi eesti keel. See, et töökeeled on riikide lõikes erinevad, ei tähenda, et vahekohtukokkulepe oleks VÕS § 42 lg 3 p 10 kontekstis automaatselt tühine. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et poolte vahel eksisteerib kehtiv vahekohtumenetluse kokkulepe ja hageja nõue vahekohtu kokkuleppe puudumise või tühisuse tuvastamiseks jääb rahuldamata. Hageja põhinõude töövõtulepingu alusel täiendava tasu saamiseks jätab kohus läbi vaatamata.
2. Hageja esitas hagiavalduses taotluse lahendada esmalt vaheotsusega poolte vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle. Kohus rahuldas hageja taotluse
3. juuni 2023 määrusega. Kohus juhindus Riigikohtu juhisest kohaldada hagiavalduses vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustamise puhul menetlusökonoomia kaalutlusel analoogia korras tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 449 lg-t 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2008 määrus asjas nr 3-2-1-130-07, p 11).
2. Kohus lähtub hageja
3. veebruari 2022 täpsustatud nõudest tuvastada vaheotsusega Saaremaa valla (tellija) ning Tesman AS, Tesman Ehitus OÜ, Level AS ja Ösel Projekt OÜ (töövõtjad) vahel
4. mail 2018 sõlmitud töövõtulepingu nr 10-18 tüüptingimuste (FIDIC) punkti 20.6 „Arbitraaž“ kehtetus poolte kokkuleppel, või alternatiivselt tüüptingimuste (FIDIC) punkti 20.6 „Arbitraaž“ tühisus (vastus kostja vastusele, dtl 338). Hageja kinnitas kohtule, et nõuet tuleb mõista nii, et hageja soovib tuvastada esmalt vahekohtu kokkuleppe puudumist või alternatiivselt vahekohtu kokkuleppe tühisust (
5. juuni 2023 vastus, dtl 400-403).
6. Kostja on õigesti väitnud, et vahekohtu kokkulepet tuleb käsitleda ülejäänud lepingust eraldiseisvana. Rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse põhimõtet väljendab
7. juuni
8. a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York`i konventsiooni art 2 p 3 (nt Riigikohtu
9. aprilli 2002 lahend nr 3-2-1-34-04, p. 20). Sama põhimõte on sisaldub ka

§ 730

lg 1 teises lauses, mille kohaselt tuleb vahekohtumenetluse kokkulepet käsitada ülejäänud lepingutingimustest sõltumatu 7 kokkuleppena. Viidatud põhimõte kohaselt hinnatakse põhilepingu ja vahekohtu kokkuleppe kehtivust eraldi. Seega hindab kohus vaheotsuse tegemisel vaidluse asjaolusid ja poolte väiteid üksnes vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamiseks vajalikes piirides. 30. Poolte väidete alusel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes, millised kohus loeb

§ 231lg te 2 ja 4 alusel tuvastatuks: 30.1.

Kostja ning hageja koos teiste ühispakkujatega Tesman AS, Ösel Projekt OÜ, Level AS sõlmisid riigihanke tulemusena 7. mail 2018 töövõtulepingu nr 10-18, mille esemeks oli Kuressaare Pargi lasteaia projekteerimis- ja ehitustööde tegemine. 30.2. Töövõtulepingu nr 10-18 üldtingimustena kasutas kostja FIDIC üldtingimusi („Töövõtulepingu tingimused seadmestamiseks ja projekteerimiseks- ehitamiseks, elektri- ja seadmete paigaldamiseks ning ehitus- ja inseneritöödeks, kui projekteerib Töövõtja, esimene väljaanne 1999”, ehk nn kollane FIDIC). Lepingudokumentide hulka kuulusid mh ka eritingimused ja pakkumuslisa (vorm 12). Eritingimustega muudeti ja täiendati FIDIC üldtingimusi. Üldtingimuste punkti 20.6 eritingimustega ei muudetud. 31. FIDIC üldtingimuste 20. punkti „Nõuded, vaidlused ja arbitraaž“ vaidlusalune alapunkt 20.6 „Abitraaž“ on sõnastatud järgmiselt: Kui vaidlust ei lahendata heatahtliku kokkuleppega, siis iga vaidluse puhul, mille kohta Komisjoni otsus (olemasolul) ei ole muutunud lõplikuks ning siduvaks, tuleb see lõplikult lahendada rahvusvahelises arbitraažis. Kui Lepingupoolte vahel ei ole kokku lepitud teisiti, siis (

1. a)lahendatakse vaidlus lõplikult Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite alusel; (
2. b)peavad vaidluse lahendama nimetatud reeglite alusel määratud kolm arbiitrit, (
3. c)peab arbitraaž toimuma Alapunktis 1.4 [Õigus ja keel] suhtlemiskeelena määratud keeles. Vaidlusega seonduvalt on arbiitril täielik õigus uuesti üle vaadata ja kontrollida iga Inseneri antud tõendit, otsust, juhist, arvamust või hinnangut ning iga Komisjoni otsust. Ei ole põhjust, mis keelaks kutsuda Inseneri arbiitrite ette tunnistajaks või esitama tõendeid igas vaidlusega seonduvas küsimuses. Kumbagi Lepingupoolt ei tohi piirata arbitraažimenetluses, esitada tõendeid või seisukohti, mis on varem esitatud Komisjonile otsuse tegemiseks, või mittenõustumise põhjuseid, mis olid aluseks mittenõustumusteates. Komisjoni iga otsus võib olla arbitraažis kasutatav tõendina. Arbitraaži võib alustada enne või pärast Töö lõpetamist. Töö tegemise ajal toimuva arbitraaži põhjendusel ei tohi muuta Lepingupoolte, Inseneri ega Komisjoni kohustusi (dtl 261). 32. Poolte vahel puudub ka vaidlus, et FIDIC ültingimuste punkt 20.6 näeb ette, et juhul kui vaidlus tuleb lahendada vahekohtus, on selleks vahekohtuks Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) juures tegutsev Rahvusvaheline Arbitraažikohus ja vaidlus lahendatakse Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite alusel. 33. Pooled vaidlevad, kas kokku on lepitud töövõtulepingust tekkivate vaidluste lahendamine vahekohtus nii nagu näeb ette FIDIC üldtingimuste punkt 20.6, või on pooled leppinud kokku, et üldtingimustes sisalduvat vahekohtu kokkulepet ei kohaldata ja vaidlused tuleb lahendada Eesti Vabariigi üldkohtus. Lisaks on vaidlus selles, kas juhul kui pooled on kokku leppinud vaidluste lahendamise vahekohtus, on tegu tühise tüüptingimusega. 34. Kohus tegeleb esmalt küsimusega, kas pooled on vahekohtusse pöördumises kokku leppinud. Kohus tuvastas eelnevalt, et pooled ei vaidle, et kostja FIDIC üldtingimusi 8 lepingu üldtingimustena kasutas ning eritingimustega üldtingimuste punkti 20.6 „Arbitraaž“ ei muudetud. 35. Hageja väitel on pooled välistanud FIDIC lepingu üldtingimuste punkti 20.6 „Arbitraaž“ kohaldamise ning vaidluse lahendamise allumise rahvusvahelisele arbitraažile Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite kohaselt sellega, et pooled on lepingudokumendis „Vorm 12 – pakkumuslisa“ leppinud eraldi kokku, et töövõtulepingule kohaldatav õigus on Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus ning juhtivaks keeleks ja suhtlemiskeeleks on eesti keel. Hageja leiab, et lepingu osaks olevate eritingimustega muudeti üldtingimusi töövõtulepingut puudutavas osas, kuid vahekohtu kokkulepet tuleb vaadata põhilepingust eraldi ja seda välistav tingimus on eraldi kokku lepitud just pakkumuslisas. 36. Kostja hageja käsitlusega ei nõustu põhjusel, et üldtingimusi muudeti osaliselt eritingimustega ja üldtingimuste punkti 20.6 eritingimustega ei muudetud. Kostja leiab, et iseenesest on õige hageja viide, et lepingudokumendis „Vorm 12 – pakkumuslisa“ on pooled kokku leppinud, et töövõtulepingule kohaldatav õigus on Eesti Vabariigi materiaalja protsessiõigus ning juhtivaks keeleks ja suhtlemiskeeleks on eesti keel, kuid see ei puuduta vahekohtu kokkulepe kehtivust. Kostja leiab, et hageja lähtub põhimõtteliselt ebaõigest eeldusest, nagu välistaks üldtingimuste p 1.4 üldtingimuste p 20.6 kohaldamise. Üldtingimuste p 1.4 ja p 20.6 reguleerimisala lepingus on erinev, sest üldtingimuste punkt 1.4, mis on pealkirjastatud „Õigus ja keel“ ei reguleeri endas vahekohtu kokkuleppe ega kohtualluvuse küsimust, mida tuleb hinnata eraldi ja mis on reguleeritud eraldi p 20.6. 37. Kohus saab pooltest aru järgnevalt. Kostja väitel tuleb lähtuda lepingu üldtingimustest osas, milles neid pole eritingimustega muudetud, sh punktist 20.6. Hageja väitel puudutavad eritingimused üksnes üldtingimuste töövõtulepingu osa ning üldtingimuste vahekohtu kokkulepet välistav kokkulepe on pakkumuslisas. 38. Poolte väidetest lähtuvalt tuleb kohtul esmalt hinnata, milline mõju on eritingimustel ja pakkumuslisal üldtingimustele. Pooled ei vaidle, et üldtingimuste punkti 1.4 ja pakkumuslisa kohaselt allub leping Eesti õigusele, st sellele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lepingu tõlgendamise reeglid. Sealhulgas näeb VÕS § 29 lg 6 ette, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. 39. Kohtu hinnangul ei saa pakkumuslisas töövõtulepingule kohalduva õiguse ning juhtiva- ja suhtluskeele märkimist lugeda kokkuleppeks üldtingimuste muutmise või välistamise kohta, nii nagu väidab hageja. Kohus nõustub kostjaga, et töövõtulepingu üldtingimusi (FIDIC üldtingimused) muutvaks lepingu osaks on eritingimused (dtl 136-161). Nii üldtingimustes (dtl 134-135) kui eritingimustes on selgesõnaliselt väljendatud, et eritingimustega on muudetud ja täiendatud üldtingimuste sisu ning eritingimused on üldtingimuste suhtes ülimuslikud. Eritingimused on esitatud tabelina, milles on selgitus, et eritingimuste punktide numbrid vastavad üldtingimuste punktide numbritele (sama selgitus on ka üldtingimustes). Eritingimustes on üldtingimuste alapunktidele muuhulgas lisatud täiendavat teksti (nt p 1.12, 4.4), sõnastatud alapunkte ümber (nt 1.13, 4.7), lisatud alapunkte (nt 3.7), neid osaliselt kustutatud ja teksti asendatud (nt 4.2) ning on välja toodud alapunktid, mis on üldtingimustest täielikult kustutatud (mh nt 2.2, 3.2, 8.10, 8.11, 18.1218.4). Seega on eritingimused need, milles on kokku lepitud üldtingimuste muutmine või kohaldamata jätmine. FIDIC üldtingimuste punkti 20 ja selle alapunkte, sh vaidlusalust alapunkti 20.6 „Arbitraaž“, eritingimustes muudetud, täiendatud või kustutatud pole. 9 40. Tabelina vormistatud pakkumuslisa tulba pealkirjaga „Üksikasi“ ridadele „kohaldatav õigus“, „juhtiv keel“ ja „suhtlemiskeel“ on antud tulba „andmed“ vastava rea lahtrites sisu järgnevalt: Eesti vabariigi materiaal- ja protsessiõigus, eesti keel ja eesti keel. Kõik kolm eeltoodud tabelirida viitavad FIDIC lepingu üldtingimuste alapunktile 1.4 „Õigus ja keel“. Üldtingimuste pakkumuslisas viidatud alapunkt 1.4 sätestab, et lepingule kohaldatakse selle riigi seadusi (või muid õigusakte), mis on pakkumuslisas kindlaks määratud (dtl 2-4, 93-95). 41. Hageja väitel tuleb pakkumuslisa eeltoodud lahtrite sisu mõista nii, et sellega välistati üldtingimustes sisalduva vahekohtu kokkuleppe kohaldamine. Kohtu hinnangul see nii ei ole. Üldtingimustest ja pakkumuslisast koostoimes on mõistlikult arusaadav, et pakkumuslisa on lepingu osa, millega on täpsustatud selles viidatud üldtingimuste (kui mudellepingu) alapunkte olukorraspetsiifiliste andmetega. Pakkumuslisaga ei muudeta üldtingimuste sisu ega välistata üldtingimuste sätteid. Tabelina vormistatud pakkumuslisas on tabeli päises „üksikasjadeks“ andmeid, mis üldtingimustes viidatud punktide kohaselt määratakse kindlaks pakkumuslisas. Üksikasjadeks on lisaks hageja välja toodud kohaldatavale õigusele, juhtivale keelele ja suhtlemiskeelele (sisustavad FIDIC lepingu üldtingimuste alapunkti 1.4) mh ka tellija nimi ja aadress (viitega üldtingimuste alapunktidele 1.1.2.2 ja 1.3), töövõtja nimi ja aadress (üldtingimuste 1.1.2.3 ja 1.3), inseneri nimi ja aadress (üldtingimuste 1.1.2.4 ja 1.3), ehitusplatsile juurdepääsu aeg (üldtingimuste 2.1), täitmistagatise suurus tööde täitmisajal (üldtingimuste 4.2), tellija tingimustes olevatest vigades teatamise aeg (üldtingimuste 5.1) jne. Viidatud üldtingimuste punktides on pakkumuslisas märgitud üksikasjad jäetud sisustamiseks pakkumuslisas. 42. Kohtu hinnangul väärivad tähelepanu töölepingus välja toodud parandused FIDIC üldtingimuste eestikeelsele tõlkele. Parandatud on ka punkti „Nõuded, vaidlused ja arbitraaž“ alapunkti 20.6 loetelu punkti c nii, et punkti osa „…. Alapunktis 1.4 (Õigus ja keeled) suhtlemiskeelena määratud keeles“ on asendatud tekstiga „ … suhtlemiskeeles, mis on defineeritud alapunktis 1.4 (Õigus ja keeled)“ (hanke alusdokument 2 lepingutingimused dtl 11-39, töövõtuleping nr 10-18 dtl 132-161). Sõltumata sellest, milline sisuline tähendus tõlke parandustele anda, on kohtu hinnangul punkti 20.6 eestikeelse tõlke paranduse lepingusse märkimine ning punkti 20 alapunktide eritingimustega muutmata jätmine mõistlikult arusaadavad viited, et üldtingimuste punkti 20.6 loetakse lepingu osaks. 43. Kostja on mh leidnud, et hageja lähtub põhimõtteliselt valest eeldusest nagu välistaks üldtingimuste punkt 1.4 üldtingimuste punkti 20.6 kohaldamise. Kostja hinnangul on eeldus vale, kuna viidatud punktid reguleerivad erinevaid küsimusi. Esimene neist lepingule kohaldatavat õigust ja keelt ja teine paikneb peatükis, mis käsitleb nõudeid vaidlusi ja abitraaži (kostja seisukoht dtl 366-375). Kohtule arusaadavalt ei ole hageja sellisele argumentatsioonile tuginenud. Hageja väidab läbivalt, et üldtingimuste vahekohtu kokkulepe on välistatud eraldi kokkuleppega pakkumuslisas kui lepingudokumendis (hagiavaldus dtl 176-184 p 27, vastus kostja vastusele dtl 338-343, p 18 jj ning hageja 29. juuni 2023 seisukoht dtl 402-403 dtl 402-403 p 2). Hageja sisuline väide taandub kohtule arusaadavalt siiski ka sellele, et kui töövõtulepingule kohalduvaks õiguseks on kokku lepitud Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus, sai see hageja arusaamisel tähendada üksnes seda, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on tsiviilvaidluste lahendamine üldkohtu pädevuses. Kohus leidis eelnevalt, et lepingule kohalduva õiguse ning juhtiva ja 10 suhtlemiskeele märkimine pakkumuslisas sisustab mõistlikult arusaadavalt üldtingimuste alapunkti 1.4 „õigus ja keel“. 44. Eelöeldust tulenevalt peab kohus vajalikuks peatuda ka küsimusel kas FIDIC üldtingimustes lepingule kohalduva õiguse määramist nii, et kohaldub Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõigus, saab mõista selliselt, et välistatud on FIDIC üldtingimuste punktis 20.6 sätestatud vahekohtu kokkuleppe kohaldamine. 45. Kohus märgib, et hageja väide ja arusaam, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt saab tsiviilvaidluste lahendamine olla üksnes üldkohtu pädevus on ekslik.

§ 9

lg 2 võimaldab tsiviilasja polte kokkuleppel anda lahendada vahekohtule ja sel juhul ei ole maakohus pädev tsiviilasja lahendama. Viidatud sättest tulenevalt on õige kostja käsitlus, mille kohaselt materiaalõiguse kõrval ka menetlusõiguse märkimine ei välista vahekohtu kokkulepe kehtivust, kuna

regulatsioon võimaldab pooltel anda vaidluse lahendada vahekohtule. Eelöeldust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks hageja väidet selle kohta, et lepingule kohalduva õigusena Eesti Vabariigi materiaal- ja protsessiõiguse märkimine saab tähendada ainult seda, et välistatud on vahekohtu kokkulepe ning vaidlus allub üldkohtule. Hageja arvamusel, mille kohaselt sai kostja lepingutingimustes mõelda vaid üldkohtu alluvust, kuna kohtumaja asub hageja tegevuskoha läheduses ja vahekohus on kaugel ning kallis, ei ole argumendina tähtsust. Kohus nendib, et juhul kui hageja lähtus arusaamast, et pakkumuslisa on lepingudokument, millega on lepingu üldtingimusi muudetud või välistatud, saab selline arusaam olla üksnes hankedokumentidega puuduliku tutvumise tulemus. Kostja on asjakohaselt hagiavalduse lisana esitatud dokumendile „Vorm 11Kinnitused“ viidates esile toonud, et ühispakkujad sh, hageja kostjale kinnitanud, et on tutvunud riigihanke alusdokumentidega, samuti kinnitanud esitatud tingimuste ülevõtmist ning et esitavad pakkumuse üksnes nende asjaolude kohta, mille kohta hankija soovib võistlevaid pakkumusi (Vorm 11– Kinnitused p 1, dtl 75).

1. Kokkuvõtvalt tuvastab kohus, et pakkumuslisaga ei ole pooled välistanud üldtingimuste alapunktis 20.6 sisalduvat vahekohtu kokkulepet ega leppinud kokku üldkohtu alluvust. Vahekohtu kokkulepet ei välista lepingule kohalduva õigusena Eesti Vabariigi materiaalja protsessiõiguse määramine.
2. Järgnevalt hindab kohus, kas töövõtulepingu üldtingimuste punktis 20.6 sisalduv vahekohtu kokkulepe on tühine tüüptingimus. Kohalduva õiguse kokkulepet sisaldav punkt 1.4 paikneb FIDIC ültingimuste üldsätete all ja määrab kindlaks lepingule (sh vastavalt üldsätete 1.1.1.1 ja 1.1 definitsioonile ka eritingimustele ja üldtingimustele) kohalduva õiguse. Kohtu hinnangul saab sellest mõistlikult järeldada, et kokku lepitud õigus kohaldub lepingule tervikuna, st võlaõigusseaduse regulatsioon kohaldub ka vahekohtu klauslile. Teistsugust seisukohta pole kostja ka avaldanud.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid töövõtulepingu avatud riigihanke tulemusel ja lepingu tingimusi ei ole pooled läbi rääkinud, vaid need tulenevad riigihanke tingimustest. Kohtupraktikas omaks võetud seisukoha järgi on riigihanke tulemusel sõlmitud lepingud sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hankija kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Avatud hankemenetluses sõlmitud hankelepingu tingimuste üle pakkujad hankijaga läbi ei räägi, vaid need tingimused määrab hankija ühepoolselt. Seega on hageja, teiste ühispakkujate ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping sõlmitud tüüptingimustel ning tüüptingimuseks on ka hankedokumentides viidatud tingimused, sh üldtingimuste punktis 20.6 sisalduv vahekohtu kokkuleppe. 11
4. Hageja ei ole tuginenud sellele, et talle ei olnud mõistetav, et leping saab põhinema FIDIC üldtingimustel. Hageja on hagiavalduses selle, et kostja FIDIC tüüptingimusi kasutas, ise esile toonud. Riigihanke tingimused, sh lepingutingimused oli kostja hagejale teatavaks teinud. Hageja on lepingu osaks olnud riigihanke alusdokumendid, sh lepingutingimused kohtule esitanud ja FIDIC üldtingimuste kasutamise on kostja nendes kirja pannud (lepingutingimused dtl 13-40). Kohus tuvastas eelnevalt, et pooled pole FIDIC ültingimuste punkti 20.6 kohaldamist eritingimustes välistanud ja arvestades, et kostja on üldtingimuste kasutamisele nii enne lepingu sõlmimist kui lepingus selgelt viidanud ning hageja pole väitnud, et ta polnud võimalust nende sisust teada, on üldtingimuste punkt 20.6 VÕS § 37 kohaselt lepingu osaks olev tüüptingimus.
5. Hageja on tuginenud sellele, et vahekohtu kokkulepe on VÕS § 42 lg 3 p 10 tingimustele vastav tühine tüüptingimus. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peab tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom.
6. Hageja põhjendab vahekohtu kokkuleppe tingimuse tühisust esmalt sellega, et tema võimalus kohtus oma õigusi kaitsta on vähemalt ebamõistlikult raskendatud, kuna ta ei suuda kanda Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažimenetluse suuri menetluskulusid. Hageja on kaubanduskoja veebilehele (https://iccwbo.org/dispute-resolutionservices/arbitration/costs-and-payments/cost-calculator/) viidates välja toonud, et hageja 96 391 euro suurust põhinõuet arvestades oleks hageja keskmine kulu arbitraažis kolme arbiitri tasule ja administreerimiskuludele 32 863 eurot ning ainuüksi kolme arbiitri maksimaalne tasu vahekohtus võib selliselt põhinõude summalt olla 43 450 eurot, millele lisanduksid veel administreerimiskulud.
7. Kostja arvates on hageja väide suutmatusest kulusid kanda paljasõnaline. Hageja oli üks neljast ühispakkujast ning ühispakkujate finantsseisund võimaldab neil vahekohtu menetluse kulusid kanda.
8. Kohtu hinnangul on hageja väide enda suutmatusest kanda vahekohtu menetluskulusid tõendamata. Hageja ei ole välja toonud ühtegi põhjust, miks ta vahekohtu menetluse kulu kanda ei suuda ega esitanud ka ühtegi tõendit. Üldine väide, et vahekohtumenetlus on kulukam kui menetlus siseriiklikus kohtus, pole aluseks lugeda tingimust VÕS § 42 lg 3 p 10 vastavaks tühiseks tingimuseks. Hageja pole ka välja toonud kui palju läheks vahekohtumenetlus kulukamaks kui vaidlus siseriiklikus kohtus. VÕS § 42 lg 1 viimase lause kohaselt tuleb tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Seega oleks tagajärjetu ka hageja tuginemine asjaolule, et ta praegu ei suuda vahekohtu kulusid kanda. Asjakohane on kostja argument, et lepingu sõlmisid ühispakkujatena neli äriühingut. Hageja esile toodud asjaoludest ei ole võimalik järeldada ühispakkujate kehva finantsolukorda lepingu sõlmimise ajal.
9. Kohus leiab, et ka vahekohtu töökeel inglise- ja prantsuse keele näol, mida hageja enda väitel ei valda, ei muuda vahekohtu kokkulepet VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi tühiseks tüüptingimuseks. Võõrkeele oskuse puudumine ei ole takistus oma õiguste kaitsmiseks. Hagejal on võimalus leida endale keelt valdav esindaja nii nagu üldkohtusse pöördumisel õigusteadmistega esindaja. Kohtu hinnangul on hageja väide keeleoskamatusest vastuolus 12 ka sellega, et hageja ise on Rahvusvahelise Arbitraažikohtu kodulehe inglisekeelsele versioonile tuginedes toonud hagiavalduses välja nii vahekohtumenetluse arvatavate kulude suuruse kui kohtu töökeeled. Liiati peab arbitraaž toimuma üldtingimuste alapunkti 20.6 c kohaselt alapunktis 1.4 [Õigus ja keel] suhtlemiskeelena määratud keeles. Pooled on määranud suhtlemiskeelena eesti keele ja järelduvalt toimuks vahekohtumenetlus eesti keeles. Seega pole vahekohtu töökeeled ka takistuseks vahekohtumenetluse pidamiseks hagejale mõistetavas keeles.
10. Vahekohtumenetluse kokkulepe, sellega kaasnevad kulud või võõrkeelne asjaajamine pole kohtu hinnangul ka tingimused, millega kostja oleks seadnud hageja endaga võrreldes kuidagi raskemasse olukorda. Seega ei esine ka olukorda, kus tüüptingimus viiks lepingupoolte õigused ja kohustused tasakaalust välja (VÕS § 42 lg 1).
11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et FIDIC üldtingimuste punktis 20.6 sisalduv vahekohtu kokkulepe ei ole tühine tüüptingimus.
12. Hageja pole tuginenud sellele, et vahekohtu kokkuleppel võiks olla muid selle kehtetust tingivaid puudusi peale selle tühisuse tüüptingimusena. Kohtu hinnangul vastab vahekohtu kokkulepe nii

nõuetele kui 10.06.1958.a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New York`i konventsiooni, mida

kõrval vajadusel vahekohtu kokkuleppele kohaldatakse, artikli 2 p 2 mõistele „kirjalik leping“.

§ 717

lg 1 sätestab, et vahekohtu kokkulepe on poolte kokkulepe anda vahekohtu lahendada nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus.

§ 717

lg 2 võimaldab vahekohtu kokkuleppe sõlmida kas iseseisva kokkuleppena või ka lepingu osaks oleva eristatava tingimusena. Kohus leiab, et üldtingimuste punkt 20.6

§ 717

lg 2 eristatavuse tingimusele vastab.

§ 718näeb ette olukorrad, kui vahekohtu kokkulepe ei kehti.

Neist olukordadest ühtegi praegusel juhul ei esine. Vahekohtumenetluse kokkuleppe pooleks ei ole tarbija ning seega

§ 7181ei kohaldu.

Samuti vastab kokkulepe

§ 719lg-st 1 tulenevale vorminõudele.

Mõlemad pooled on esile toonud, et FIDIC ültingimuste vahekohtu kokkulepe näeb ette vaidluste lahendamise Rahvusvahelise Kaubanduskoja juures tegutsevas Rahvusvahelises Arbitraažikohtus.

§ 732

lg 2 lubab, arvestades sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud poolte võrdse kohtlemise ja seisukoha avaldamise võimaldamise põhimõtet, pooltel ise menetluskorras kokku leppida või viidata mõne vahekohtu reglemendile. Sama lõik sätestab ka, et kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, eeldatakse, et poolte kokkulepe hõlmab ka vastava vahekohtu reglemendis või muus vahekohtumenetluse kohta käivas dokumendis ettenähtud menetlusreegleid. Üldtingimuste punktis 20.6 on välja toodud, et muu kokkuleppe puudumisel tuleb vaidlus lahendada Rahvusvahelise Kaubanduskoja arbitraažireeglite kohaselt. Ka neile on mõlemad pooled viidanud. Pooltele on olnud arusaadav, millisesse vahekohtusse tuleb pöörduda ning milliste reeglite alusel vaidluse lahendamine vahekohtus toimub. Selliselt vastab kohtu hinnangul üldtingimuste punkt 20.6 ka vahekohtu kokkuleppe piisava selguse nõudele (Riigikohtu 28. märtsi 2002 otsus nr 3-2-1-38-02, p 8 kolmas lõik). 58. Kohus tuvastab eeltoodu põhjal, et poolte vahel on kehtiv vahekohtu kokkulepe. Kohus ei rahulda hageja nõuet 7. mai 2018 töövõtulepingus nr 10-18 vahekohtu kokkuleppe puudumise või selle tühisuse tuvastamiseks. Kui pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu kokkuleppe, tuleb vaidlus lahendada vahekohtus ja üldkohtul puudub pädevus asja lahendada (

§ 9lg 2).

13 59. Kohaldades vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle peetavas vaidluses

§ 449

lg 3, võib kohus viidatud sättest tulenevalt teha vahekohtu kokkuleppe kehtivuse osas vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Vahekohtu kokkuleppe kehtetuse tuvastamise korral teeb kohus vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et vahekohtu kokkulepe on kehtiv, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kehtiv vahekohtu kokkulepe välistab üldkohtu pädevuse vaidlust sisuliselt lahendada ja hagi tuleb sel juhul jätta põhinõude osas

§ 423lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata.

Üldjuhul tuleks

§ 425lg-st 1 tulenevalt kohtul jätta hagi läbi vaatamata määrusega.

Kohus leiab, et

§ 449

lg 3 viimast lauset tuleb praegusel juhul kohaldada nii, et vahekohtu kokkuleppe kehtivuse nentimisel tuleb kohtul teha asja lõpetav lahend. Eelöeldust tulenevalt teeb kohus otsuses ka otsustuse hagi läbi vaatamata jätmiseks. Tsiviilasja hinna määramine 60. Hagihinnaks on hageja märkinud 96 391 eurot, mis hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõude suurus. Kohus leiab, et hageja on eksinud hagihinna märkimisel. Hagiavalduses toodud hagihind ei vasta tegelikkusele ja seega kohus määrab hagihinna ise (

§ 136lg 1 teine lause).

Hageja nõuab kostjalt ka viivist põhinõudelt alates 20. detsembrist 2019 seadusjärgses määras kuni põhinõude tasumiseni. Kohus järeldab, et seadusjärgse määrana tuleb mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära (VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas).

§ 124

kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga.

§ 133lg 1 näeb ette, et hagihind arvutatakse põhi- ja kõrvalnõuete järgi.

Nõudes viivist alates

1. detsembrist 2019 nõuab hageja hagi esitamise ajaks
2. novembril 2021 sissenõutavaks muutunud viivist ja

§-s 367 lubatud viisil viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud.

§ 133

lg 2 näeb ette, et

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja viivisenõude hind on

§ 133lg 2 alusel arvutatuna 22 352, 15 eurot.

Viivisesumma arvutamisel kasutas kohus veebilehel www.viivisekalkulaator.ee kättesaadavat viivisekalkulaatorit. Hageja raha maksmisele suunatud nõude hind on eelviidatud arvesse võttes 96 391 + 22 352, 15, s.o 118 743,15 eurot. Lisaks on hageja esitanud kaks tuvastusnõuet (tuvastada vahekohtumenetluse kokkuleppe puudumine või alternatiivselt tühisus). Hagihinda arvutades üldreeglina liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi (

§ 134

lg 1).

§ 134

lg 3 erinormi kohaselt nõudeid ei liideta ja hagihinnaks loetakse üksnes varalise nõude hind juhul, kui esitatud tuvastusnõue on varalise nõudega seotud. Kohtu hinnangul pole praegusel juhul tuvastus- ja sooritusnõue omavahel seotud ja

134 lg 3 kohaldamisele ei tule. Hageja raha maksmisele suunatud sooritusnõude rahuldamine ei sõltu sellest, kas poolte vahel on vahekohtumenetluse kokkuleppe või mitte. Vahekohtu kokkuleppest vabanemine annaks hagejale üksnes võimaluse lahendada töövõtulepingul põhinev tasunõue üldkohtus. Kohus leiab, et mõlemad tuvastusnõude tuleb

§ 125

teise lause järgi lugeda mittevaraliseks ja ühe hinnaks

§ 132lg 1 alusel 3500 eurot.

Kuna tuvastusnõudes on alternatiivsed, siis hagihinna arvutamisel läheb arvesse ühe tuvastusnõude hind, mis tuleb liita raha maksmisele suunatud nõude hagihinnaga (

§ 134lg 1).

Eeltoodust lähtuvalt määrab kohus tsiviilasja hinnaks 122 243,15 eurot (118 743,15 + 3500).

§ 139

lg 2, riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja hagiavalduse esitamise ajal kehtinud RLS lisa 1 järgi tuli hagiavalduse esitamisel tasuda tsiviilasja hinnalt 100 001 eurot kuni 150 000 eurot riigilõivu 1500 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 1200 eurot, s.o 300 eurot vajalikust vähem. Hageja tuvastusnõude lahendamist vähemmakstud riigilõiv ei mõjuta (

147 lg 2). 14 Tuvastusnõude hinnalt tulnuks eraldiseisvalt tasuda riigilõivu 300 eurot ja selle hageja tasutud 1200 eurot katab. Kuna hageja rahaline nõue jääb läbi vaatamata ja selles osas on hagejal

§ 150

lg 1 p 3 alusel õigus riigilõivu tagasi saada, ei pea kohus vajalikuks

§ 179lg 1 alusel hagejalt vähemtasutud riigilõivu välja mõista.

Menetluskulud 61. Kohus märgib vastavalt

§ 173

lg 1 kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162

lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 168

lg 2 näeb ette, et hagi läbi vaatamata jätmise korral kannab menetluskulud hageja. Kuna hageja nõue vahekohtu kokkuleppe puudumise või tühisuse tuvastamiseks jääb rahuldamata ja hageja põhinõue jääb läbi vaatamata, jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 ja § 168 lg 2 alusel hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2).

178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik 15