Obsah (10)

§ 185§ 148§ 149§ 342§ 61§ 7§ 60§ 14§ 173§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2024, Tartu (suuline menetlus) Kriminaalasja number 1-21-3415 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Ku

§ 185

lg 2 tulenevalt jätta Aleksei Amosovi valitud kaitsja Allan Valgu õigusabikulu 2163,60 eurot Aleksei Amosovi kanda. 1 Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale saab esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. MAAKOHTU OTSUS Süüdistus Aleksei Amosovit süüdistatakse kalapüügi nõuete rikkumises, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, s.o loodusliku loomastiku kahjustamises KarS § 361 lg 1 mõttes. A. Amosovile etteheidetav kuritegu seisnes alljärgnevas:

1. mail 2018, kella 07 ja 10 vahel teostas A. Amosov Ida-Virumaal, Alutaguse vallas, Remniku küla traaversil ebaseaduslikku kalapüüki (mõrrapüüki) Peipsi järvest. Kalapüüki teostades kasutas ta kalalaeva BMA-
2. Mõrrapüügi teostamiseks oli A. Amosovile väljastatud kalapüügiluba PÕ180066, millele A. Amosov oli kantud ühena kalapüügiõigusega kaluritest. A. Amosovi poolt
3. mail 2018 teostatud mõrrapüügi ebaseaduslikkus ja kalapüüginõuete rikkumine seisnes järgmises: ~1 tund enne Peipsi järvel kalapüügiloa alusel toimuvalt mõrrapüügilt kaldale naasmist esitas A. Amosov kalateate, mis sisaldas tolle päeva püügi-andmeid. Vastavalt nimetatud teatele oli A. Amosovi poolt püütud järgmised kalakogused: 5 kg särge, 10 kg haugi ja 50 kg ahvenat. Samas püüdis A. Amosov sel päeval (lisaks lubatud ja kalateatises märgitud kalakogustele) 24,69 kg rääbist, 354 koha ja 1 latika, mille püük oli
4. a mais kalapüügieeskirjadega keelatud. Ühtlasi püüdis A. Amosov veel ka 210 Peipsi siiga, millest 208 olid alamõõdulised. Seejuures puudus A. Amosovil antud kalaliikide püügiks püügikeelule erandit võimaldava eriotstarbelise kalapüügi luba. Toimunud püügi mahud ei vastanud püügikeelule erandit võimaldava kaaspüügi tingimustele. Tagasiteel järvelt Remniku külas asuvasse sadamasse peitis A. Amosov kõik püütud rääbised, kohad, siiad ning latika seitsmesse kotti pakendatult Peipsi järve, kaldast umbes 30 meetri kaugusele kaldaäärsesse vette (Remniku külas, Remniku oja suudmest ca 300 meetrit lääne suunas; koordinaatidel N 59º00,541 E 27º32,123), kus need kotid kaladega olid
5. mail 2018 kella 12.40 paiku KKI inspektorite poolt leitud ja kaldale toodud. Kalu sisaldavad kotid olid peitmisel paigutatud ühe mõrra-linast koti sisse, mille külge oli nööriga kinnitatud peitmiskohta märgistav ujuk. Oma tegevusega rikkus A. Amosov KPS §10 lg 1,2; KPE § 33 p 1,4 6; § 16 lg 1,2; § 34 lg 1 p 4 sätteid. KPS § 73 lg 6 järgi on kalavaru kahjustamise korral KPS §-s 71 nimetatud rikkumise toimepanemisel kahjuhüvitis kalaliigi isendi või kilogrammi kohta käesoleva paragrahvi lõike 3 või 5 alusel määratud viiekordne määr.
6. juuni 2015 kehtestas Vabariigi Valitsus KPS § 73 lg 3 alusel määruse nr 67 „Kalavarudele ja vee-taimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“. Nimetatud määruse lisa 1 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad“ kohaselt on kahju hüvitamise määrad isendi kohta järgmised: koha 10 eurot, latikas 4,8 eurot ja siig 10 eurot. Nimetatud määruse lisa 1 kohaselt on kahju hüvitamise määr rääbise osas 7 eurot kg kohta. Juhindudes KPS § 73 lg-test 3 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse
7. juuni
8. a määrusest nr 67, on eeltoodust tulenevalt arvestatud välja A. Amosovile süüksarvatava keskkonna-kahju suurus. Ebaseadusliku kalapüügiga looduskeskkonnale tekitatud kahju on kogusummas 28 988,15 eurot, millest 17 700 eurot on seotud püütud kohadega, 10 400 eurot püütud Peipsi siigadega, 2 864,15 eurot püütud rääbistega ning 24 eurot püütud latikaga. Maakohtu otsus
9. juuli 2023 otsusega tunnistas maakohus A. Amosovi süüdi KarS § 361 lg 1 järgi ja mõistis talle rahalise karistuse 265 päevamäära, s.o 2650 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis kohus rahalise karistuse täielikult tingimisi kohaldamata kui A. Amosov ei pane 1 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks luges kohus
10. juuli
11. Kalapüügiseaduse § 73 alusel rahuldas kohus Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) tsiviilhagi summas 28 988,15 eurot ning mõistis selle A. Amosovilt välja. Maakohus tuvastas, et kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et
12. mail 2018 oli A. Amosov kutseline kalur kellel oli ka rannakaluri II astme kvalifikatsioon alates
13. aastast. Poolte vahel ei olnud vaidlust ka selles, et süüdistuses märgitud asjaoludel, s.o
14. mail 2018 hommikusel ajal teostas A. Amosov kutselise kalurina kalapüüki (mõrrapüüki) Peipsi järvel Ida-Virumaal Alutaguse vallas Remniku küla piirkonnas. Kalapüügiks kasutas A. Amosov kalalaeva BMA-
15. Mõrrapüügi teostamiseks oli A. Amosovile väljastatud kalapüügiluba PÕ180066, millele A. Amosov oli kantud ühena kalapüügiõigusega kaluritest. Vaidlus puudus selleski, et umbes tund aega enne kaldale naasmist esitas A. Amosov kalateate (registreeritud nr 356634 all 24.05.
16. a kell 9:59, tl 74, randumise aeg kell 11.00), mis sisaldas tolle päeva püügiandmeid. Vastavalt nimetatud teatele oli A. Amosovi poolt püütud järgmised kalakogused (kilogrammides liikide kaupa): 5 kg särge, 10 kg haugi ja 50 kg ahvenat. Kohus tuvastas, et
17. mail 2018 otsustasid oma ametiülesandeid täitvad keskkonnainspektorid I.V. ja S.V. kontrollida, kas A. Amosovi poolt kalateates avaldatud kalakogused vastavad tegelikkusele ja läksid temale Remniku sadamasse vastu. Kontrollimise käigus tuvastati, et avaldatud kalakogused vastasid kalateates esitatule. Samas märkas inspektor I.V. järve vetes Alajõe poole madaliku alal mingeid valgeid asju, mis paistsid veest välja. A. Amosov eitas enda seotust nende asjadega ja ütles, et ei tea, mis need on, ei ole neid näinud ja ei ole nendega seotud. Tunnistaja I.V. on selgitanud, et esmane visuaalne kontakt süüdistatava kalalaevaga tekkis neil, kui nad olid jõudnud Remnikusse ja olid järve kaldal. A. Amosov oli oma kalalaevaga veel järvel ning juba siis oli neil näha umbes 200 meetri kaugusel järvel madalikul läikivaid asju, mida nad läksidki kontrollima. Vees olnud valgete (läikivate) asjade kontrollimiseks pani S.V. endale selga spetsiaalse ülikonna, võttis kaasa käsi GPS-seadme ja läks vette. Vee sügavus asjade asukohas oli umbes 1,5 meetrit. Selgus, et tegemist on kinniseotud valgete kottidega, mille sees on kala ja kõik kotid olid omakorda asetatud mõrralinast vaatamiskotti, mille ühele otsale oli kinnitatud väike ankur (konks) ja teisele ujuk. Sündmuskoha vaatlusprotokoll
18. maist 2018 kinnitab, et Ida-Virumaal Alutaguse vallas Remniku külas Remniku oja suudmest ca 300 meetrit lääne suunas Peipsi järvel koordinaatidel N:5900.541 E: 27032.123 on näha järve pinnal ujumas valkjaid kotte, mis on pruunika mõrralinast koti sees. Vee sügavus selles kohas on ca 1,5 meetrit. Kottidest ca 10 meetrit eemal on näha pruunikat ujukit. Ujuk on seotud musta nööriga mõrralinast valmistatud koti külge. Kottide asukohast võeti koordinaate seadmega GPS Garmin Oregon
19. 3 Mõrralinast kott tõmmati kaldale. Kaldal on näha, et koti sees on kokku seitse valkjat kotti. Esimene kott on suletud valkja nööriga ja lahti sidumisel kotis on näha rääbised. Teise koti suu lahti sidumisel on näha siiad. Ka kolmandas kotis on näha siiad. Neljandas kotis on kohad. Ka viiendas kotis on kohad. Ka kuuendas kotis on kohad. Seitsmendas kotis on kohad ja üks latikas. Mõrralinast kott, mille küljes on metallist rõngas ja umbes 10 m pikkune must nöör, mille otsas on pruunikas ujuk, pakendati kilekotti. Muude asjaolude all on protokolli märgitud, et koordinaatide määramiseks kasutati GPS seadet GPS Garmin Oregon 550 ja fotod tehti mobiiltelefoniga. Arvestades eeltoodut asus maakohus seisukohale, et Peipsi järve kaldast ca mõnekümne meetri kaugusel keskkonnainspektorite poolt järve vetest keelatud kalaliikidega kottide avastamine kui selline on väljaspool vaidlust ja ühemõtteliselt tuvastatud. Kohtu arvates seisnes asjas vaidlus selles, kes on need kalakotid nende avastamiskohta asetanud. Teisisõnu, kas seda tegi süüdistatav, s.t kas lisaks kalateates märgitud kaladele on A. Amosov faktiliselt püüdnud veel muid kalaliike, mille püük oli tol ajal keelatud (püügikeelu aja kehtivuse või kala alamõõdulisuse tõttu) ning teades sellest, peitis ta püügiks keelatud kalaliigid kottidesse ja kotid järve, kus need hiljem avastati (s.o süüdistuse versioon) või A. Amosov ei ole avastatud kalakottidega kuidagi seotud ja ei tea neist midagi (kaitseversioon). A. Amosov eitas oma seotust avastatud kalakottidega. Kohtus antud ütluste järgi tunnistab ta kala püüdmist tol päeval, kuid inspektorite poolt avastatud kotte pole tema näinud ega ei ole nendega kuidagi seotud. Kohus kontrollis nii süüdistuse kui ka kaitseversiooni, andes omapoolse hinnangu nende tõele vastavusele. Kohtu arvates põhineb süüdistuse versioon olulisel määral asjaolul, et kaladega kottide avastamise koordinaadid langevad kokku süüdistatava paadi liikumise teekonnaga ning teisi aluseid selles piirkonnas tol päeval ei olnud. Dokumentaalse tõendina esitatud väljatrükkidest EcoFleet kaardirakendusest on näha nii BMA824 kalalaeva liikumise teekond
20. mail 2018, kui ka see, et nimetatud kalalaeva, mida juhtis A. Amosov, teekond langeb kokku kottide avastamise koha koordinaatidega, Lat 59.009017 ja Lng 27.535388, s.t kalalaev liigub täpselt kottide avastamise koha koordinaatidest läbi. Prokuratuur esitas
21. jaanuaril 2021 asitõendi vaatlusprotokolli, millest on näha, kuidas arvutiprogrammis FleetComplete käib avastatud kottide koordinaatide võrdlemine süüdistatava kalalaeva liikumise teekonnaga. Protokolli järgi peainspektor I.K. , kellel on olemas juurdepääs kaardirakendusele FleetComplete, avab arvutis FleetComplete programmi ja siseneb sellesse kasutajanime ja parooliga. Avaneb mitme väljaga ekraanipilt, kus vasakul pool ekraanil on otsinguväli. I.K. sisestab otsingu lahtrisse kalakottide leidmise koordinaadid ja parempoolsele, Peipsi järve kujutavale ekraaniosale ilmub punane nööpnõel. I.K. kinnitab valitud koordinaadid, vajutades nupule „vali“, misjärel nööpnõel muutub kollaseks. I.K. sisestab otsingu lahtrisse ajavahemiku
22. mai 2018 kell 00.00 kuni kell 23.59 ja „Filter“ lahtrisse sisestab kalalaeva nr BMA-824 teekonna liikumise kujutise ajavahemiku
23. mai 2018 kell 00.00 kuni 23.59 kohta. FleetComplete kaardirakendusse on sisestatud kutselise kalapüügiga tegelevad kalalaevad, kellele on väljastatud GPS jälgimissüsteemiseade ja mille kasutamine kalapüügil on 4 kalapüügiseaduse järgi kohustuslik. Et kaardirakendusel avaneks kõikide
24. mail 2018 järvel liikunud kalalaevade teekonnad tuleb aktiveerida ekraani vasakus servas „kõik kalalaevad“, nende peal klõpsates, hoides samal ajal all Ctrl klahvi. I.K. vajutab klahvile „Ava teekond“. Programm alustab kalalaevade teekonna märkimist järvele, märkides iga laeva liikumisteekonna eraldi. Kokku valiti 339 kalalaeva ja iga märgitud kalalaeva parda number koos teekonda tähistava värviga ilmub järve kujutise all olevasse lahtrisse. Teekonnad avanesid ja kaardirakendusele märgitud teekondi vaadeldes on näha, et ainult kalalaeva BMA-824 teekond
25. mail 2018 läbib koordinaate Lat 59.009017ja Lng 27.
26. Arvutiekraanil toimuvat on filmitud mobiiltelefoniga ja salvestis on lisatud protokolli juurde. Kohus leidis, arvestades ülaltoodud tõendeid (tunnistajate I.V. i ja I.K. ütlused, väljatrükid FleetComplete programmist ja
27. jaanuari 2021 asitõendi vaatlusprotokoll), et peale A. Amosovi kalalaeva ükski teine GPS-seadmega varustatud kalalaev selles punktis (kus avastati kalakotid) tol päeval ei liikunud. Kohus arvestas sedagi, et erinevalt nt autode liikumisest maanteel, ei ole avatud vetes kindlaks määratud teekonda ja aluse juht on vaba otsustama oma teekonna üle. See, et A. Amosov on valinud oma kalalaeva marsruudi nii, et
28. mail 2018 kell 10.28 läbib see täpselt kalakottide avastamise kohta, kinnitab, et ta mitte pelgalt ei sõitnud neist koordinaatidest läbi, vaid ta ongi see isik, kes viskas kalakotid vette. Seetõttu ei nõustunud kohus kaitsja arvamusega, et A. Amosov käis tol päeval kalal ja sattus kalakottide avastamise kohta lihtsalt juhuse tõttu. Süüdistatava ütluste kohaselt kui ta sõidab järvelt tagasi, siis „marsruut on erinev, teekond oleneb lainetusest jne. Tol päeval tuli tagasi nagu tavaliselt…“. Küsimusele, kas ta teab et Remniku sadama lähedal on madalik, vastas süüdistatav, et „nad on kalda ääres igal pool“. Küsimusele miks laev tuli nii kalda lähedale vastas süüdistata: „sõitsin koju, lihtsalt valisin sellise tee, oli otsene tee koju ja tee lõpp oli sadamas, algpunkt oli viimase mõrra juures“. Samas dokumentaalsetest tõenditest (FleetComplete programmi väljavõtetest) on näha, et ei enne ega pärast antud sündmust (väljavõtted on tehtud erinevate ajaperioodide kohta, sh 1.04.2018-23.05.2018 ja 25.05.2018-30.06.2018) ei liikunud süüdistatava laev kaldale nii lähedale, kui ta tegi seda
29. mail
30. Seega ei enne
31. maid 2018 ega pärast seda kuupäeva süüdistatava kalalaev ei ole kunagi liikunud kaldale nii lähedal, nagu ta tegi seda
32. mail
33. Ainult ühel korral (mitmekümnest) on laev liikunud kaldaga paralleelselt, aga ka siis toimus see kaldast tunduvalt kaugemal ja sügavamates vetes ning ka sel korral ei liigu ta madalikule ega tee mingeid äkkpöördeid, nagu seda on näha
34. mai 2018 teekonna puhul. Nimetatust järeldas kohus, et tegemist ei olnud A. Amosovi tavalise kodusadamasse naasmise marsruudiga, mistõttu kohus ei nõustu kaitsja väitega, et see oli A. Amosovi tavaline teekond. Süüdistatav kinnitas oma ütlustes, et oli teadlik, mis liiki kalu ei tohtinud tol ajal püüda. Nimetatust järeldas maakohus, et A. Amosovil oli motiiv keelatud kalaliikide varjamiseks inspektorite eest, kes võisid oodata teda kodusadamas (seda, et nad on teda juba kaldal ootamas A. Amosov siis ilmselt veel ei teadnud, aga kutselise kalurina teadis hästi, et sellist kontrolli võidakse teha ning eelteate eesmärk ongi selles, et võrrelda deklareeritud ja tegelikult püütud kalade liike ja koguseid). 5 Süüdistataval taolise motiivi olemasolu kinnitab kohtu arvates mingil määral ka asjaolu, et A. Amosovi sõnul ta oma teekonnal mingeid kotte ei näinud. Arvestades kohtu poolt varem tuvastatud asjaolu, et süüdistatav läbis täpselt koha, kus hiljem avastati kalakotid, ei ole eluliselt usutav, et madalikul veest välja paistnud valgete kottide hunnik võis jääda temale märkamatuks. Taoline olukord muutub aga mõistetavaks, kui lähtuda süüdistuse versioonist, ehk et A. Amosov on ise visanud kalakotid vette selles kohas. Siis oli A. Amosovil põhjust seda objekti n.ö mitte märgata, lootes, et ka inspektoritele ei torka need kalakotid silma ning pärast, kui inspektorid lahkuvad ja keegi ei jälgi tema tegevust, saab ta keelatud kalaliikidega kotid enda valdusse. Tõenditest nähtub ka, et selline kuriteo toimepanemise ehk keelatud kalaliikide peitmise viis on varasemast ajast juba hästi teada. Tunnistaja I.K. , kes on pikaajalise töökogemusega keskkonnainspektor, on väitnud oma ütlustes, et „…aeg ajalt juhtub, et kalur viskab kottidesse peidetud kala madalasse vette, et siis tulla selle järele kas jalgsi või teise alusega“. Ehk siis tegemist ei ole mingi uue moodusega, vaid varem juba ära proovitud keelatud kalade peitmise viisiga, mida kasutavad mõned pahatahtlikud kutselised kalurid ning viidatud tõendid kinnitavad, et seda meetodit on
35. mail 2018 kasutanud ka süüdistatav A. Amosov. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et süüdistuse versioon toimunu kohta on loogiline ja eluliselt usutav. Vastates kaitsja poolt esitatud kaitseversioonile leidis maakohus järgmist. Kaitsja on rõhutanud, et kalade leidmist osutatud koordinaatidel tõendavad ainult tunnistaja I.V. i ütlused, mis on kontrollimata, ei ole ühtegi fotot sellest GPS-seadmest selliste koordinaatidega. Kui selliseid tõendeid ei ole, siis tuleb seda tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus ei nõustunud kaitsja sellise järeldusega. Kalakottide leidmist nimetatud koordinaatidel tõendab lisaks tunnistaja I.V. i ütlustele ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, milles need koordinaadid on fikseeritud ja millised sisestati hiljem programmi FleetComplete koordinaatide järgi asukoha määramiseks. Kohus ei nõustunud ka kaitsja arvamusega, et puuduvad tõendid GPS-seadme näidu fikseerimise kohta ja sellest tulenevalt koordinaadid ei olegi fikseeritud. Koordinaadid on üheselt fikseeritud
36. mai 2018 sündmuskoha vaatlusprotokollis, mille leheküljel 1 seisab, et „Sündmuskoht asub Ida-Virumaal, Alutaguse vallas, Remniku külas, Remniku oja suudmest ca 300 m lääne suunas Peipsi järvel koordinaatidel N: 59o0.541 E: 27o32.123… Kottide asukohast võetakse koordinaadid seadmega GPS Garmin Oregon 550…“. Protokolli lk-l 2 muude asjaolude all on märgitud: „koordinaatide määramiseks kasutati GPS seadet GPS Garmin Oregon 550“. Seega, kottide avastamise koordinaadid on kindlalt fikseeritud sündmuskoha vaatlusprotokollis ning on teada, millise GPS-seadme abil seda tehti. Üldiselt kättesaadavatest allikatest (Internet) saab hõlpsasti leida, et Garmin Oregon 550 puhul on tegemist autonoomse käsi GPS-seadmega, mille ülesandeks ongi asukoha määramine ja millel on nii sisse ehitatud kui väline mälu kaart koos võimalusega salvestada kuni 2000 asukohta/lemmikkohta. Sellest tulevalt oli menetlejal S.V. ul võimalus selle seadme abil nii kottide koordinaatide määramiseks, kui ka nende salvestamiseks seadme mällu, millest on rääkinud tunnistaja I.V. . 6 Eeltoodu alusel ei tekkinud kohtul alust kahelda sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud koordinaatide õigsuses. Kohus nentis, et fotot või videot selle kohta, kuidas S.V. fikseerib GPS-seadme abil kalakottide asukoha koordinaadid, ei ole. Samas leidis kohus, et kohtupraktikast tulenevalt ei ole tegemist menetlusõiguse normide rikkumisega. Nii leidis Riigikohus lahendis nr 3-1-1-41-09 (p 7), et „

§ 148lg 1 kohaselt võib tõendusteabe vajaduse korral talletada ka fotol.

Vastavalt

§ 149

lg-le 1 uurimistoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol vaid siis, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks.“ Analoogsele seisukohale on Riigikohus asunud ka asjas nr 4-18-6598/21 (p 22). Kohus ei näinud põhjust, miks GPS-seadme näit pidi tingimata olema fotografeeritud ja miks menetleja ei võinud võtta koordinaate seadme mälust (kuhu tunnistaja I.V. ütluste ja seadme tehniliste omaduste kirjelduse järgi neid on võimalik salvestada). Järelikult GPS-seadme näidust fotode tegemata jätmine ei ole vastuolus menetlusõiguse normidega. Kaitsja on viidanud sellele, et GPS koordinaatide fikseerimata jätmine võis olla tehtud pahatahtlikult, et näidata, et tegemist on sama kohaga kus kalakotid avastati ja millest A. Amosovi kalalaev läbi sõitis. Kohtu arvates kaitsja kahtlused inspektorite pahatahtlikkuses taanduvad sisult sellele, et kaitsja arvates võisid inspektorid võltsida tõendit (GPS-seadme näitu). Samas, arvestades, et tegemist on kriminaalkorras karistatava teoga, peaks kohtu arvates inspektoritel taoliseks käitumiseks olema mingi arvestatav motiiv. Sellist motiivi aga ei nähtu ei tunnistajate (inspektorite) ütlustest ega kaitsja põhjendustest. Jääb arusaamatuks, milleks inspektorid pidid riskima oma ametikohaga ja saama veel kriminaalkaristuse sellise teo eest. Seetõttu leidis kohus, et tegemist on ainetu oletusega, mida ei kinnita ükski tõend. Kaitsja väide, et tunnistaja I.V. võib olla asjast huvitatud isik ja tema ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseteks, sest tänu tema tegematajätmisele jäeti selle rikkumise toimepannud isik kindlaks tegemata, on paljasõnaline. Arusaamatuks jääb ning kaitsja ei ole põhjendanud, milles võis seisneda tunnistaja I.V. i huvi A. Amosovi süüdlaseks lavastamiseks. Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid nt seda, et selle kuriteo avastamata jätmise korral tunnistajat oleks ähvardanud ametist lahti laskmine, distsiplinaarkaristus vms. Seega tal puudus motiiv sellise teo sooritamiseks, kohus ei tuvastanud alust kahelda tunnistaja I.V. ütluste usaldusväärsuses. Kaitsja on viidanud ka sellele, et mõrrad olid kalda ääres ning need võis sinna panna ükskõik kes ja seda isegi ilma paadita. Samas jätab kaitsja arvestamata, et antud juhul ei avastatud mõrdu, vaid juba kottidesse ladustatud kalu, mis olid liigiti sorteeritud ja ühte mõrrakotti (mis ei ole püügivahend) asetatud. Seega on ilmselge, et seda kala ei püütud mitte selle avastamise kohas ja kotid asetati avastamise kohta juba pärast kala nõudmist, sorteerimist, kottide kinni sidumist ja mõrrakotti asetamist, mille külge oli veel täiendavalt kinnitatud ankur ja ujuk. Kalade kogus (7 kotti kogukaaluga üle 165 kg), see, et kotid olid asetatud mõrrakotti jne viitab, et sellega ei tegelenud mitte suvaline isik, vaid just vastavaid teadmisi, oskusi ja vahendeid (mõrrakott, ujuk, ankur) omanud isik ehk kutseline kalur. 7 Eluliselt ei ole usutav, et nii suures koguses oleks kala püüdnud keegi harrastaja kalamees. Tunnistajad (KKI inspektorid) on kinnitanud, et neile ei ole varem vahele jäänud ühtki röövpüüdjat nii suure kalakogusega. Seega, kaitsja oletus, et tegemist võis olla mitte kutselise kaluri poolt püütud kalaga, on millegagi kinnitamata ning juba mainitud asjaolud (kalade maht, pakendamise viis jne) toetavad süüdistuse versiooni, et seda kala on püüdnud kutseline kalur, kellel on olemas nii teadmised ja oskused kui ka vahendid (mõrrakott, ujuk, ankur jne) sellises koguses kala püüdmiseks. Kaitsja leidis, et kuigi prokuratuur heidab süüdistatavale ette seitsme kaladega täidetud koti järve viskamist, ei tõenda ükski tõend, et A. Amosov oleks midagi järve visanud. Kui kalakotid olid silmaga näha, siis oleksid inspektorid pidanud nägema ka kalalaevalt kottide vette viskamist, sest I.V. väitis, et nägi kalalaeva 200 meetri kauguselt ja isegi kaugemalt. Kohus leidis, et kui lähtuda kaitse versioonist, et need kotid olid vette asetatud kellegi teise (mitte A. Amosovi) poolt enne seda, kui A. Amosov läbis selle koha oma kalalaevaga, siis on ilmselge, et pidi toimuma laeva kokkupõrge kalakottide hunnikuga, mis oli piisavalt suur (7 kotti) ja mis tunnistajate sõnul paistis veest välja. Midagi sellist aga ei toimunud ning A. Amosov ei räägi kottidest, väites, et ei märganud vees midagi. Kohtu arvates on selline sündmuste käik võimalik vaid siis, kui A. Amosov ise viskas kalakotid selles kohas vette (ehk enne tema laeva sellesse punkti jõudmist kotte vees veel ei olnud ja ta ei saanud põrkuda nendega kokku, sest ise viskas need vette), mis jällegi kinnitab süüdistuse versiooni. Vastates kaitsja väitele, et uurimata on jäetud piirivalve radarite andmed, millelt oleks võinud näha teiste, ilma GPS-ta laevade liikumist selles piirkonnas, leidis maakohus, et ei ole teada, kas PPA salvestab radarite andmeid ja millisel ajavahemikul. Väheusutav on, et 5-aasta tagused andmed on tänaseni säilinud. Seetõttu isegi vastava järelepärimise tegemise korral ei ole teada, kas see annaks üldse mingit vastust. Seetõttu ainuüksi taotletava andmeallika puudumisest ei saa veel tuletada, et see kindlasti õigustaks süüdistatava käitumist. Faktiline olukord on praegu selline, et tõendit kui sellist ei ole ning kumbki pool, nagu ka kohus, ei saa tugineda tõendile, mida pole olemas ega tõlgendada sellise tõendi puudumist ühe või teise poole kasuks. Kaitsja väitis kohtuvaidlustes, et leitud kala võis olla seal juba varasemast ajast, eelnevast päevast või varemgi. Kohus leidis, et kuigi kalade püüdmise täpset kellaaega ei ole antud juhul võimalik tuvastada, on tunnistajate I.V. i ja I.K. ütlustega ning sündmuskoha ja asitõendite vaatluse protokollidega tõendatud, et tegemist oli värske kalaga. Tunnistaja I.V. i ütluste kohaselt oli kala värske, värv oli kontrastne, silmad selged. Kui kala oleks mõrras mitu päeva, nädal, poolteist, siis sinna läheb niipalju kalu, et kala hakkab surema ja läheb silmavaade halliks, nagu kile tuleb ette, nahavärvus muutub heledaks. Tunnistaja I.K. ütluste kohaselt oli kottide avamisel näha, et kala oli värske, püütud mitte kaua aega tagasi. Kohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, et tunnistaja I.V. i hinnangut kala värskusele, ei saa pidada usaldusväärseks, sest ta ei ole vastava ala spetsialist. Üldiselt on teada, et kalal on iseloomulik lõhn ning isegi mittespetsialist võib oma haistmisaistingu abil ära tunda ebavärske kala lõhna (mis on ebameeldiv), värske kala lõhnast (mis võib samuti olla tugev ja iseloomulik, aga on selgelt erinev ebavärske kala lõhnast). 8 Seega ka tavainimesena võis I.V. ära tunda värske kala lõhna. Kui võtta arvesse, et oma ameti tõttu puutub ta kalaga kokku tavakodanikust tihedamini, siis tema hinnang muutub sellest veelgi usaldusväärsemaks. Kohus ei nõustunud ka kaitsja etteheidetega, et keegi ei fikseerinud kalade seisukorda, et oleks võimalik kontrollida väiteid silmade värvusest jm omadustest, sh seda ei teinud vastava ala spetsialist.

1. mail 2018 koostatud asitõendi vaatluse protokollist nähtub, et esimeses kotis olnud rääbiste nahk on kirgas ja läikiv ning värske kala lõhnaga. Silmad on kumerad, pupillid mustad. Teises kotis on näha, et siigade silmad on selged, kumerad ja pupillid mustad. Nahk on kirgas, läikiv ja värske kala lõhnaga. Kolmandas kotis olnud siigade silmad on selged, kumerad ja pupillid mustad. Nahk on kirgas ja läikiv ning värske kala lõhnaga. Neljandas kotis olnud kohade silmad on selged ja kumerad, nahk on kontrastse värvusega ning lõpused on roosad. Viiendas kotis olnud kohade silmad on selged ja kumerad, nahk on kontrastse värvusega ning lõpused on roosad. Kuuendas kotis olnud kohade silmad on selged ja kumerad, nahk on kontrastse värvusega ning lõpused on roosad. Ka seitsmendas kotis olnud kohade silmad on selged ja kumerad, nahk on kontrastse värvusega ning lõpused on roosad. Üldteada kättesaadavatest allikatest on teada, et - värske kala silmad on selged, heledad, punnis (mitte värske kala silmad hakkavad tuhmistuma, on uppunud, piimjas) ning antud juhul asitõendi vaatlusprotokolli järgi kalade silmad on selged, kumerad, pupillid mustad ehk need tunnused viitavad, et tegemist oli värske kalaga; - värske kala lõpused on helepunased, vähe või üldse mitte lima (mitte värske kala lõpused on tuhmid, muutumas pruunikaks, tuhm lima, hapu lõhnaga) – asitõendi vaatlusprotokolli järgi kalade lõpused on roosad ehk ka see tunnus viitab värske kala omadustele; - värske kala nahk on särav, värviline, lima läbipaistev (mitte värske kala nahk on tuhm, värvitu, luitunud, lima tuhmunud või piimjas) – asitõendi vaatlusprotokolli järgi kalade nahk on kirgas, läikiv, kontrastse värvusega ja värske kala lõhnaga ehk ka need tunnused osutavad värske kala omadustele. Kohtule jäi arusaamatuks kaitsja märkus, et kalade järvelt kaldale toimetamine ja ülevaatamine võttis aega ning juba see mõjutas kalade seisukorda. Isegi kui nõustuda selle väitega ja lähtuda eeltoodud tunnustest, mis osutavad kalade värskusele, siis tuleb järeldada, et enne kaldale tõstmist olid kalad veelgi värskemad ja paremas seisukorras, mitte vastupidi. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kuigi vastavalt eelteatele püüdis A. Amosov 5 kg särge, 10 kg haugi ja 50 kg ahvenat, siis tegelikult püüdis A. Amosov sel päeval (lisaks lubatud ja kalateatises märgitud kalakogustele) 24,69 kg rääbist, 354 koha ja 1 latika, mille püük oli
2. a mais kalapüügieeskirjadega keelatud (kehtis püügikeeld), aga samuti 210 peipsi siiga, millest 208 olid alamõõdulised. Järvelt tagasiteel Remniku külas asuvasse sadamasse peitis A. Amosov kõik püütud rääbised, kohad, siiad ning latika seitsmesse kotti pakendatult Peipsi järve, kaldast umbes 30 meetri kaugusele kaldaäärsesse vette koordinaatidel N 59º00,541 E 27º32,123, kus need kotid kaladega samal päeval kella 12.40 paiku KKI inspektorite poolt leiti ja kaldale toodi. Kohus leidis, et kuigi selle teo pealtnägijaid või muid otseseid tõendeid antud asjas ei ole, tõendavad teo toimepanemist A. Amosovi poolt asjas kogutud kaudsed tõendid kogumis. Nimelt, et A. Amosovil kui kutselisel kaluril olid vastavad teadmised, oskused ja vahendid (kalapaat, mõrrad, sh väiksema – 16 ja 18 silmaavaga, mõrrakott, ujuk, ankur) sellises koguses (7 koti, kogukaaluga üle 165 kg) kala nõudmiseks, sorteerimiseks, kottidesse pakendamiseks ja kottide mõrrakotti asetamiseks. FleetComplete programmi andmete järgi kottide avastamise kohas on käinud tol päeval ja eelneval päeval ainult A. Amosovi kalalaev, kusjuures
3. mail 2018 tema laeva liikumise marsruut langeb kokku kottide avastamise koordinaatidega. 9 Arvestades avatud vetes liikumistrajektoori vaba valiku võimalusi ei ole eluliselt usutav, et A. Amosovi liikumisteekond ja kottide avastamise koht võisid juhuslikult kokku langeda. Selle tõenäosus on kohtu arvates ebarealistlik. Kottide avastamise koordinaadid on fikseeritud sündmuskoha vaatlusprotokollis ning kaitsja ei esitanud tõendeid selle kohta, et koordinaadid oleks inspektorite poolt fikseeritud ebaõigesti. Seega, ainult süüdistatav võis visata kalakotid nende avastamiskohta. Kaitsja oletused, et seda võis teha keegi teine tuvastamata isik (nt registreerimata ja GPS-seadmeta laevaga röövpüüdja) on millegagi tõendamata. APELLATSIOON Apellatsioonis vaidlustab kaitsja Viru Maakohtu
4. juuli 2023 otsuse A. Amosovi süüditunnistamises KarS § 361 lg 1 järgi, palub selle tühistada täielikult ning A. Amosovi õigeks mõista. Õigeksmõistmisest tulenevalt palub kaitsja jätta esitatud tsiviilhagi rahuldamata. Ka palub kaitsja mõista Eesti Vabariigilt A. Amosovi kasuks välja nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud kaitsjatasu. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kohtulik uurimine maakohtus oli ühekülgne ja puudulik. Samuti on maakohus rikkunud kriminaalmenetluse norme (kuna pole mh väidetava kuriteo faktilisi asjaolusid lõpuni/õigesti tuvastanud) ja kindlasti ka põhimõtet, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on lugenud tõendatuks, et keskkonnainspektorite poolt mingitelt koordinaatidelt leitud kotid kaladega asetas sinna just A. Amosov vaid kaudsete tõendite ja tunnistaja I.V. i ütluste alusel. Kaitsja leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi otsest tõendit, mis kinnitaks A. Amosovi poolt kuriteo toimepanemist – kaitsja hinnangul oleks see aga olnud täiesti võimalik. Esiteks - kindlasti oleks kalakottidele keegi mingil ajal järele tulnud ning selleks oleks olnud vaja vaid oodata/varitsus korraldada, teiseks - kalakottide leiukoha oleks saanud usutavalt foto/video abil fikseerida, koos GPS-i näiduga ning kolmandaks - kuna väidetavalt fikseerisid inspektorid midagi vees olevat (ja seda väidetavalt A. Amosovi naasmise teekonnalt) juba enne A. Amosovi kaldale jõudmist, oleks olnud tarvis/võimalik ka A. Amosov sündmuskohale toimetada ning temalt otseselt aru pärida. Tõendamata ja kontrollimata on seegi asjaolu, et tol päeval ei oleks olnud teisi (n.ö. röövpüüki teostanud isikuid ja seda ilma GPS seadmeta) aluseid järvel – A. Amosovi alusel oli peal töötav GPS seade ning kaitsja arvates oli inspektoritel hiljem “mugav” väita, et kalakottidega on seotud just tema. Kaitsja leiab, et tegelikult võisidki inspektorid need kalakotid järvest leida, kuid kindlasti mitte nendelt koordinaatidelt, mida süüdistusaktis väidetakse. Samas, ilma GPS seadmeta aluseid/laevu programm EcoFleet ei tuvasta – neid saaks tuvastada vaid piirivalve radarinäitude abil, mida aga teha ei suvatsetud ja seega maakohtule radari vaatluse andmeid tolle kuupäeva kohta ka ei esitatud. Kaitsja arvates on mõistetamatu maakohtu järeldus (otsuse lk 7 viimane lõik), et Remniku küla piirkonnas, Peipsi järve kaldast ca mõnekümne meetri kaugusel keskkonnainspektorite poolt järve vetest keelatud kalaliikidega kottide avastamine kui selline on väljaspool vaidlust ja ühemõtteliselt tuvastatav eelpool käsitletud tõenditega. 10 Kohus on täiesti ebaõigesti järeldanud (otsuse lk 7 viimases lõigus), et vaidlus antud asjas taandub sellele, kes on need kalakotid nende avastamiskohta asetanud. Kaitsja arvates võinuks taoline küsimus tõusetuda alles peale seda, kui oleks tõsikindlalt ja kontrollitult võimalik väita seda, et kalakotid on leitud just A. Amosovi laeva teekonnalt (A. Amosovi laeva teekonda tol päeval kaitsja ei vaidlusta, kuid, et seal asetsesid ka need kalakotid, on täielikult tõendamata). Kaitsja leiab, et maakohus on seda väites tuginenud tunnistaja I.V. i paljasõnalistele ütlustele kalakottide leiukoha kohta (ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ei saa ju seetõttu neid ütlusi tõendada, kuna selle juures puuduvad selle sisu kinnitavad tõendid). Samas aga oleks maakohus pidanud veenduma (peale asjaga otseselt seotud tunnistaja I.V. i väidete), et kalakotid on leitud just sellest kohast, kus liikus A. Amosovi kalalaev. Kaitsja arvates näitab kohtuotsuses toodud järeldus (lk 11) otseselt, et maakohus ei ole mõistnud programmi EcoFleet olemust ning selle rolli käesolevas kriminaalasjas. Nimelt ei ole ju vaidlus selles, et A. Amosov selles programmis fikseeritud marsruudil liikus, vaid selles, et ka kalakotid sellel marsruudil asusid (seda ju EcoFleet näidata ei saa, sest leitud kalakottidel ju polnud GPS seadet küljes). Maakohtu arvamus kaitsja püsitatud versiooni (GPSi seadme ja selle näidu kohta) kohta on samuti arusaamatu, sest GPS seadme (millega inspektorid justkui kalakottide leiukoha fikseerisid) ning selle seadme näidu kohta ei ole olemas ainsatki tõendit – ei fotot, ei seadme dokumente, ei fikseerimise muid asjaolusid. Kohtuotsuses esitatud seisukoht, et GPS seadme Garmin Oregon 550 kohta on olemas avalikult kättesaadavad andmed internetis, on kaitsja arvates asjatundmatud ja seda ei saa kasutada A. Amosovi süüditunnistamisel. Kaitsja meelest on äärmiselt kahetsusväärne ja senise kohtupraktikaga vastuolus maakohtu käsitlus GPS koordinaatide fotode või video abil fikseerimata jätmise osas. Maakohus on otsuses leidnud, et ei näe põhjust, miks GPS-seadme näit pidi tingimata olema fotografeeritud ja miks menetleja ei võinud võtta koordinaadid seadme mälust ning viidanud seejuures teatud eelnevatele kohtulahenditele. Kaitsja jaoks ei ole küsimus selles, kas vastavaid toiminguid pidi tegema ja kas need olid kohustuslikud menetleja jaoks, vaid selles, et kui antud asjas puuduvad otsesed tõendid A. Amosovi seotuse kohta nende kalakottidega, siis on see pigem menetleja probleem, mitte aga süüdistatava oma keda süüdistades peavad olemas olema vankumatud tõendid ning juhul kui neid pole, peab seda asjaolu tõlgendama süüdistatava kasuks, mitte aga hakkama otsima “vabandusi” ja õigustusi, miks menetleja tõendid kogumata on jätnud. Kaitsja soovib eriliselt välja tuua maakohtu poolt tehtud järelduse kaitsja poolt püstitatud eluliselt teadaoleva versiooni kohta ilma GPS seadmeta aluste võimaliku liikumise ja püügitegevuse kohta järvel sel päeval – maakohus heidab sellega seoses justkui kaitsjale ja süüdistatavale ette seda, et nende sellise väite kinnistamiseks puuduvad tõendid, olgugi, et selline kohustus (tõendeid koguda jms) on ju hoopis menetlejal. Kaitsjale jääb arusaamatuks ka see, kuidas saab/sai kohus otsuse tegemisel olla veendunud selles, mida või millist lõhna keegi mingil ajal tundis ja sellele järgnev viide järjekordsele interneti leheküljele, kus on kirjeldatud erinevaid kalade omadusi, on kaitsja arvates ainetu, sest konkreetsete kalade lõhna jms ei ole kohtul olnud võimalik kohtumenetluse käigus kontrollida/tuvastada ning viide järjekordsele interneti leheküljele, kus on kirjeldatud erinevaid kalade omadusi, on kaitsja arvates ainetu. 11 Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et A. Amosov on mõistetud süüdi vaid kaudsete tõendite alusel ja ilma, et asjaolude/tõendite alusel saaks teha tõsikindlat ja kahtlusteta järeldust ebaseaduslikust kalapüügist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohtu istungil jäid A. Amosov ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära A. Amosovi, tema kaitsja ja prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et maakohtu otsus A. Amosovi süüditunnistamises ja karistamises tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtuotsuses veenvalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et A. Amosov on toime pannud talle süüks arvatud KarS § 361 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjendustega ja jätab need

§ 342lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata.

Edasiselt vastab ringkonnakohus apellatsiooni põhiväidetele. Apellatsioonis rõhutab kaitsja, et kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki otsest tõendit, mis kinnitaks A. Amosovi poolt kuriteo toimepanemist ning maakohus on A. Amosovi süüdi tunnistanud vaid kaudsete tõendite alusel. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalasjas puuduvad tõepoolest otsesed tõendid, s.o tunnistaja ütlused, mis annaksid teavet selle kohta, kas A. Amosov oli isikuks kes viskas oma laeva pardalt keskkonnainspektorite poolt 24. mail 2018 leitud kalakotid Peipsi järve või mitte. Teisisõnu puudub teave, mis vahetult kinnitaks või välistaks A. Amosovi taolise käitumise. Kaitsja leiab, et otseste tõendite kogumine, mis nimetatut kinnitaks, oleks olnud võimalik ning toob näidetena esile võimaluse korraldada varitsus või võimaluse toimetada A. Amosov temalt otseseks arupärimiseks pärast randumist kalakottide asukohta. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, kuidas saanuks menetleja kriminaalasjas otseseid tõendeid koguda kaitsja poolt esiletoodud viisidel. Varitsuse korraldamine selleks, et näha, kes tuleb järve ankurdatud kalakottidele järele, ei oleks ju andnud mingit otsest informatsiooni selle kohta, kes need kotid kaladega järve heitis. Informatsiooni selle kohta, kes kotid ebaseaduslikult püütud kaladega järve heitis, poleks menetleja suure tõenäosusega saanud ka A. Amosovi sündmuskohale toimetamisel. A. Amosovit küsitleti pärast randumist tema seotuse kohta kalakottidega korduvalt ning viimane eitas enda igasugust seotust nendega. On ebatõenäoline, et A. Amosov oleks sündmuskohale toimetatuna oma süüd eitavaid ütlusi muutnud. Samas leiab ringkonnakohus, et isiku süüditunnistamises vaid kaudsetele tõenditele tuginedes, nagu seda tegi maakohus, ei ole midagi tavapäratut ning omaksvõetud kohtupraktika kohaselt ei ole see ka välistatud. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), 12 mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.

(vt nt RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-15-12). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul moodustavadki kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid taolise asjaolude kogumi, mis nende kogumis hindamisel võimaldab tõsikindlat väita, et A. Amosov pani toime kuriteo, milles teda süüdistatakse. Apellatsioonist nähtuvalt on kaitseversiooni põhiväiteks see, et

1. mail 2018 keskkonnainspektorite poolt avastatud kalakottide koordinaadid ei ole tõsikindlalt tuvastamist leidnud. Teisisõnu, keskkonnainspektorid küll leidsid mingid kalakotid Peipsi järvest, kuid kaitsja väitel mitte nendelt koordinaatidelt, mida süüdistusaktis väidetakse. Nimetatud väidet põhistab kaitsja apellatsioonis asjaoluga, et kalakottide leiukoha, s.o fikseeritud GPS näidu kohta ei ole kriminaalasjas kogutud ainsatki tõendit – ei fotot ega näidu fikseerimise muid asjaolusid. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kriminaalasjas on ütlusi andnud tunnistaja I.V. , kes on kinnitanud kalakottide asukoha koordinaatide fikseerimist ning selgitanud koordinaatide fikseerimise asjaolusid. Tunnistaja I.V. i ütluste kohaselt olid nad
2. mail 2018 koos S.V. uga kontrollreidil ning otsustasid kontrollida A. Amosovi tegevust. Jõudnud Remniku sadamasse, kus pidi randuma A. Amosovi kalalaev, nägid nad laeva juba hetkest kui see oli järvel. Jälgides admesüsteemis Ecofleet A. Amosovi poolt juhtitud laeva teekonda, märkas tunnistaja kuidas laev juhiti kaldaäärsesse vette, madaliku serva. Kõrvalekalle järve sügavast osast oli tunnistaja hinnagul umbes „paar, kolmsada meetrit“. Tunnistaja väitel tekitas A. Amosovi laeva taoline manööver küsimuse, miks seda tehti. Viibides järve kaldal ja oodates A. Amosovi laeva randumist, kes peatas laeva enne sadamasse sõitmist umbeks pooleks tunniks järvel, märkasid nad järvel mingeid valgeid esemeid. Pärast A. Amosovi laeva randumist nad usutlesid A. Amosovit nende valgete esemete osas, kuid viimane väitis, et tema neid ei näinud ja tema nendest esemetest midagi ei tea. Sellega nende vestlus järves olnud esmete osas A. Amosoviga ka piirdus. Kuna tekkis kahtlus, et järves näha olevad valged esemed võivad olla kotid kaladega, siis otsustasid nad kotte kontrollida. S.V. tõmbas selga kuivakindla ülikonna, võttis kaasa käsi GPS seadme ja läks kottide juurde. Jõudnud kottide juurde fikseeris S.V. GPS seadmega kottide leidmise koha koordinaadid ning need andmed salvestati seadme mällu. Vastates kohtu küsimustele on I.V. kinnitanud, et ta nägi kuidas S.V. , viibides kottide juures, fikseeris GPS seadmega nende asukoha ja pani seejärel GPS seadme taskusse tagasi. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda I.V. i taoliste ütluste tõepärasuses. Ringkonnakohtu arvates on maakohus otsuses põhjendatult tulnud järeldusele, et I.V. il puudub igasugune arvestatav põhjus anda GPS seadme abil kalakottide asukoha fikseerimise asjaolude ja fikseeritud koordinaatide osas valeütlusi ning ringkonnakohus nõustub esitatud põhjendustega. Apellatsioonis on kaitsja nimetatu osas vaid üldsõnaliselt märkinud, et kohtu poolt antud sellekohane põhjendus on subjektiivne. Milles kohtupoolne subjektiivsus avaldub või kuidas see mõjutas kohtu poolt I.V. i ütlustele antud hinnangut, kaitsja apellatsioonis ei ava. Seetõttu puudub ringkonnakohtul ka võimalus kaitsja taolisele väitele vastata. 13 I.V. i ütlusi kalakottide asukoha koordinaatide fikseerimise kohta kinnitab ka
3. mail 2018 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll, milles on märgitud järves ujuvate valkjat värvi kottide koordinaadid. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks siinjuures kaitsja etteheide, nagu ei oleks maakohus mõistnud programmi EcoFleet olemust, sest nimetatud programm kalakottide asukohta ju ei fikseeri. Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole maakohus kordagi väitnud, et kalakottide asukoht oleks fikseeritud EcoFleet programmi abil. Maakohtu otsustuse kohaselt fikseeris S.V. kalakottide asukoha tal kaasas olnud GPS seadmega ning need koordinaadid sisestati Fleet Complete arvutiprogrammi, mis tuvastas, et A. Amosovi laeva teekond kattub kalakottide asukoha koordinaatidega. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et tõenditena, mis kinnitavad kalakottide asukoha koordinaatide fikseerimist ja nende fikseerimise asjaolusid, on käsitletavad tunnistaja I.V. i ütlused ning sündmuskoha vaatlusprotokoll. Kuivõrd I.V. i ütlused koordinaatide fikseerimise asjaolude kohta (S.V. viibis kalakottide asukohas kui fikseeris nende koordinaadid) langevad kokku sündmuskoha vaatluse protokolli kantud andmetega (koordinaadid fikseeriti järves asuvate valkjate kottide asukohas), siis on maakohus igati põhjendatult leidnud, et puudub alus kahelda sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatud kalakottide asukoha koordinaatide tõelevastavuses. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaitsja väide, nagu leidnuks kaskkonnainspektorid kalakotid mingitelt teistelt koordinaatidelt, kui see on märgitud sündmuskoha vaatlusprotokollis, eluliselt usutav. Ringkonnakohus ei leia ühtki mõistuspärast selgitust, miks pidanuksid inspektorid kalakottide leiukoha koordinaatidega manipuleerima. I.V. i ütlustele tuginendes saab ringkonnakohtu arvates üheselt väita, et keskkonnainspektorite eesmärgiks
4. mail 2018 oli kontrollida Peispsi järves näha olevaid valgeid kotte ning fikseerida, kui see osutub vajalikuks, nende asukoht. Kui selgus, et kottides olid kalad, siis nii inspektorid ka käitusid. Seega oli inspektorite sooviks vaid fikseerida leitud kalakottide asukoha koordinaadid ning neil puudus igasugune põhjus koordinaatide võltsimiseks. Seda enam, et hetkel kui koordinaadid fikseeriti, ei seostanud inspektorid leitud kalakotte ühegi konkreetse isikuga, sealhulga ka mitte A. Amosoviga. Kalakottide asukoha koordinaatide fikseerimise hetkeks ei olnud ju inspektoritel teada, millised laevad võisid olla läbinud fikseeritud koordinaate, kas üldse ja millistel kuupäevadel. Ringkonnakohtu arvates annab taoliseks väiteks aluse asitõendi vaatlusprotokoll, mis on koostatud
5. jaanuaril
6. Nimetatud vaatlusprotokollis on kajastatud kaardirakenduse FleetCoplete abil keskkonnainspektorite poolt tuvastatud kalakottide asukoha koordinaatide võrdlemine
7. mail 2018 Peipsi järvel liikunud kalalaevade teekondadega. Seega, alles 2,5 aastat pärast kalakottide asukoha koordinaatide fikseerimist tuvastati, et ainsaks laevaks, mille teekond
8. mail 2018 läbis kalakottide leidmise koha koordinaadid, oli A. Amosovi poolt juhtid kalalaev. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole GPS seadme näitu, mille tuvastas
9. mail 2018 keskkonnainspektor S.V. , tõepoolest foto/video abil fikseeritud, kuid sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et selle fikseerimata jätmine foto/video abil, ei muuda tuvastatud kalakottide koordinaate veel ebausaldusväärseteks. 14 Miks ainuüksi foto/video puudumine ei muuda kalakottide asukoha kordinaatide fikseerimise tulemust ebausaldusväärseteks, on maakohus otsuses ka põhjendanud (I kd tl 91 p) ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Ringkonnakohtu arvates ei ole otsuses sellekohaste põhjenduste esitamine mitte „vabanduste otsimine menetleja poolsetele vajakajäämistele tõendite kogumisel“, nagu väidab seda kaitsja apellatsioonis, vaid tegemist on sisulise vastusega kaitseversioonile. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendid annavad küllaldase aluse väiteks, et
10. mail 2018 leidsid keskkonnainspektorid kalakotid nimelt nendelt koordinaatidelt, mis on märgitud sündmuskoha vaatlusprotokollis. Arvestades
11. mail 2018 leitud kalakottide asukoha koordinaatide kokkulangemist A. Amosovi poolt juhitud laeva teekonnaga samal päeval, I.V. i ütlusi, et A. Amosovi poolt juhitud laev viibis
12. mail 2018 ka visuaalsel vaatlusel kalakottide leiukoha vahetus läheduses, kaardirakenduse FleetCoplete kohaselt ei viibinud
13. mail 2018 ühtki teist laeva kalakottide leiukoha koordinaatide läheduseski, aga ka kottidest leitud kala värskust, saab ringkonnakohtu arvates kaudsete tõendite kogumi alusel tõsikindlalt väita, et
14. mail 2018 Peipsi järvest leitud kalakotid visati järve A. Amosovi kalalaevalt. Apellatsioonis püüab kaitsja maakohtu otsustust, et kotid kaladega viskas
15. mail 2018 järve A. Amosov, kahtluse alla seada väitega, nagu võinuks leitud kalakotid järve visata keegi röövpüüdja, kelle laeval puudus GPS. Taolise röövpüüdja laeva teekonna oleks fikseerinud piirvalve ning menetleja saanuks taolise tõendi ka hankida. Seda aga kriminaalasjas tehtud ei ole. Väide, et kalakotid võis järve visata keegi kolmas isik on ringkonnakohtu arvates võrdne mistahes teise kaitseversiooniga, nt et kalakotid triivisid nende leidmise asukohta allveehoovuste tõttu, mida kaitsja on ühe kaitseversioonina ka kohtuistungil esile toonud. Taolised kaitsjapoolsed argumendid ongi suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni. Samas on kohtupraktikas omaksvõetud, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt nt RKKKo otsus asjas 3-1-1-77-15). Ringkonnakohtu arvates käsitletavas asjas see aga nii ei ole ning kaitsja poolt väljapakutud kaitseteesid ei haaku mingilgi määral kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus küll nõustub kaitsjaga, et menetleja poolt ei ole PPA-st taotletud tõendit selle kohta, millised ilma GPS seadmeta alused 24. mail 2018 Peipsi järvel viibisid, kuid nagu maakohuski, ei pea ringkonnakohus taolise tõendi puudumist kriminaalasjas sedavõrd 15 oluliseks, et arvestades asjas kogutud kaudsete tõendite kogumit, tekiks kõrvaldamatu kahtlus A. Amosovi süüküsimuses. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et kriminaalmenetluse seadustik ei sea piiranguid sellele, missuguste tõenditega saab konkreetseid tõendamiseseme asjaolusid tuvastatuks lugeda ning ammugi ei ole määrav tõendite rohkus mingi tõendamiseseme asjaolu tõendatuks lugemisel. Eelkõige määrab tõendi kogumise vajaduse selle tähtsus ühe või teise tõendamiseseme asjaolu tõendamisel. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas on kogutud piisavalt teisi tõendeid, mis annavad aluse väita, et A. Amosov pani toime talle süüks arvatud kuriteo ja kaitsja poolt nimetatud tõendi kogumata jätmine kohtueelsel uurimisel ei sea taolist otsustust kahtluse alla. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule ette, et kohus on GPS seadme Garmin Oregon 550, millega S.V. fikseeris kalakottide asukoha, kohta kogunud lisateavet internetist. Sarnaselt on kohus toiminud ka kottides olnud kalade värskusele hinnangu andmisel. Kaitsja leiab, et taoliselt tegutsedes on maakohus rikkunud

§ 7lg 3 sätteid.

Üldtuntuks saab kohus

§ 60

lg 3 kohaselt tunnistada sellised asjaolud, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Kuivõrd kohtul niisugune võimalus on – hankida teavet menetlusvälistest allikatest –, puudub alus väiteks, et sellega rikuks kohus

§ 7

lg 3 või

§ 14sätteid.

Kui selliselt toimimine läheks vastuollu nimetatud sätetega, siis ei oleks seadusandja

§ 60lg-t 3 üldse kehtestanudki.

Menetlusväliseks allikaks on muu hulgas internet, millele maakohus käesolevas asjas tugines. Asja materjalidest nähtuvalt uuris kohus veebilehte /www.garmin.com/. Tegemist on üldsusele ligipääsetava veebilehega ning sellelt on võimalik saada teavet GPS seadme Garmin Oregon 550 kohta. Ringkonnakohtu arvates tuleb nimetatud veebilehel kajastatut pidada usaldusväärseks. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates mingit alust kahelda, et nimetatud GPS seadme näol on tegemist autonoomse käsi GPS seadmega, mille ülesandeks on asukoha määramine ja mille sisse on ehitatud väline mälukaart koos võimalusega asukoha salvestamiseks. Ülaltoodust järeldub, et

1. mail 2018 oli S.V. ul olemas võimalus määrata GPS seadme Garmin Oregon 550 abil kalakottide leidmise koordinaadid ning ka võimalus salvestada need seadme mällu. Kontrollimaks tunnistajate I.V. i ja I.K. väiteid
2. mail 2018 leitud kalakottides avastatud kalade värskuse kohta, on kohus uurinud veebilehte /www.kalateave.ee/. Võrrelnud nimetatud veeblehel märgitut tunnistajate ütlustega, on maakohus tuvastanud nende kokkulangemise ning põhjendatult leidnud, et kalakottidest leitud kala oli värskelt püütud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on GPS seadme ja kalade kohta käiva teabe tunnistanud põhjendatult üldtuntuks ning sai neile asjaoludele

§ 60lg 1 alusel kohtuotsuse tegemisel ka tugineda.

Samas jääb ringkonnakonnakohtule mõistetamatuks ning seda ei ole võimalik välja lugeda ka apellatsioonist, kuidas rikkus maakohus ülalkirjeldatud viisil toimides

§ 7lg 3 sätteid, s.o millised kõrvaldamata kahtlused jättis maakohus A.

Amosovi kasuks tõlgendamata. Kokkuvõtvalt on seega kriminaalasjas tuvastamist leidnud, et 24. mail 2018 teostas A. Amosov Peipsi järvel kalapüüki ning A. Amosovi laeva teekond kattus samal kuupäeval Peipsi järvest leitud kalakottide koordinaatidega. Tõendamist on leidnud seegi, et leitud kottides olnud 24,69 16 kg rääbist, 354 koha ja 1 latikas olid püütud püügikeelu ajal (KPS § 10 lg 2 rikkumine) ning 208 püütud siiga alamõõdulised (KPS § 10 lg 1 rikkumine) ning see, et kottis olnud kalad olid värsked. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult tunnistanud A. Amosovi süüdi KarS § 361 lg 1 järgi. Kuivõrd ringkonnakohus jätab A. Amosovi suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse muutmata, siis ei rahulda ringkonnakohus ka kaitsja taotlust jätta Eesti Vabariigi (Keskkonnameti kaudu) tsiviilhagi rahuldamata. Kohtukulu A. Amosovi valitud kaitsja Allan Valk esitas ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt A. Amosovi kasuks välja lepingulisele kaitsjale makstud tasu apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamiseks. Taotlusele lisatud arvete ja spetsifikatsioonide kohaselt osutas kaitsja õigusteenust kokku maksumusega summas 2163,60 eurot koos käibemaksuga.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja või esindaja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega.

1. augusti 2023 menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaitsjal kulus kaevatava kohtuotsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks 3,5 tundi, konsultatsioonideks kliendiga 30 minutit ning apellatsiooni koostamiseks 4 tundi, kokku seega 8 tundi ning makstud tasu suuruseks koos käibemaksuga 1440 eurot.
2. novembri 2023 menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaitsjal kulus kliendiga nõupidamisele ja kohtuistungiks valmistumisele 1 tund, kaitseks kohtuistungil 1 tund ning ½ tasust sõiduks kulunud ajast vastavalt kliendilepingule 1,5 tundi kokku koos käibemaksuga 723,60 eurot. Lisaks selle taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist 260 km eest summas 78 eurot. Hinnates kaitsja taotletud menetluskulude hüvitamise põhjendatust ülalnimetatud summas, leiab ringkonnakohus, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle suurus mõistlik ning see kuulub hüvitamisele. Ringkonnakohus jätab oma otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata s.o teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahendi.

§ 185

lg 2 esimese lause kohaselt kui ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahendi jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jäävad A. Amosovi kaitsja õigusabikulud A. Amosovi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm 17