Obsah (17)

§ 657§ 654§ 368§ 238§ 371§ 423§ 425§ 331§ 363§ 134§ 179§ 168§ 163§ 162§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 01.12.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-19-4161

) § 657 lg 1 p 4 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus hageja I tuvastusnõuete osas tühistada (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 osaliselt). Hageja I tuvastusnõuded kostja I vastu jäävad läbi vaatamata. Ülejäänud osas ei anna hagejate apellatsioonkaebused alust maakohtu otsuse resolutsiooni muuta, kuid hageja I tuvastusnõuete läbivaatamata jätmise tõttu tuleb

§ 657

lg 1 p 2¹ järgi muuta kohtuotsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse õigusliku aluse kohta. Hageja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda, nõustub ringkonnakohus

§ 654lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

1. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 4.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.
2. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja I tuvastusnõudeid. 10.
3. Hageja I palus kostja I suhtes tuvastada, et hageja I 05.02.2019 tehtud tasaarvestus, millega hageja I tasaarvestas kostja I tsiviilasja nr 2-14-55273 kohtuotsusest tuleneva nõude hageja I vastu hagejalt II omandatud nõudega kostja I vastu summas 500 000 eurot, on kehtiv. Alternatiivselt palus hageja I kostja I suhtes tuvastada, et hagejal I on õigus keelduda kohtuotsuse täitmisest tsiviilasjas 2-14-55273 seni, kuni kostja I ei ole täitnud oma kohustust hageja I ees summas 500 000 eurot ning mõista kostjalt I hageja I kasuks välja kahju hüvitisena 500 000 eurot. Hageja I selgitas oma tuvastushuvi sellega, et kostja I esitas hageja I vastu maksejõuetusavalduse ning pankrotiasjas ei arvestatud hageja I kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite ega tasaarvestusavaldusega (I kd, tl 6, p 10 ning III kd, tl 102 pöördel– 103, p-d 3.11 ja 3.16). 10.2.

§ 368

lg-st 1 tuleneb, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Õiguslik huvi on asjas sisulise otsuse tegemise eeldus, mida kohus peab omal algatusel kontrollima igas menetluse etapis, ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes (vt nt RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-136-11, p 26 ja 28.9.2016, 3-2-1-71-16, p 12). Tuvastushagi puhul ei saa õigusliku huvi olemasolu eeldada, vaid hageja peab seda põhjendavad asjaolud eraldi välja tooma (põhistama). 10.3. Ringkonnakohus leiab, et hageja I tuvastusnõuded ei saa olla iseseisvaks hagi esemeks. Hageja I ei ole põhistanud

§ 368lg 1 järgi oma õiguslikku huvi.

Hageja I leiab, et tal on kostja I vastu kahju hüvitamise nõue 500 000 eurot. Selle nõude lahendamiseks on kohane esitada sooritushagi, mille hageja I on alternatiivselt ka esitanud. Nii tuvastusnõuete kui ka alternatiivselt esitatud sooritusnõude lahendamiseks tuleb kohtul niikuinii teha otsustus selle kohta, kas hagejal I on kostja I vastu nõue, mille hageja I on soovinud tasaarvestada või millele tuginedes kostjal I hageja I vastu oleva nõude täitmisest keelduda. Hageja I tasaarvestuse ja kohustuse täitmisest keeldumise vastuväitega arvestamise võimalikkus sõltub samuti eelkõige sellest, kas hagejal I on kostja I vastu kahju hüvitamise nõue. Õigus esitada tasaarvestusavaldus või keelduda kohustuse täitmisest tuleneb seadusest (VÕS § 197 lg 1 ja 110 lg 1). 10.4. Lisaks on välja kuulutatud hageja I pankrot (V kd, tl 9). Pankrotimenetlust puudutavad küsimused tuleb lahendada pankrotimenetluses, mitte hagimenetluses tuvastusnõuete lahendamise kaudu. Määrus, millega pankrot välja kuulutatakse, on kehtiv ja kuulub täitmisele alates avalikult teatavaks tegemisest (füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 1 lg 2 ja 12 2-19-4161 pankrotiseaduse (PankrS) § 4¹ esimene lause). Seega ei oma tähtsust, et hageja I on asjaomased määrused vaidlustanud. Seetõttu keeldub ringkonnakohus ka hagejate 17.11.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendite vastuvõtmisest (

§ 238lg 1 p 1). Vastavalt Pankr

S § 44 lg-le 1 võivad pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning ka nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras. Hagejal I on võimalik esitada oma vastuväited kostja I nõudele pankrotimenetluses (PankrS § 100¹ lg 3 ja 100³ lg 1). Vajadusel saab hageja I taotleda pankrotimenetluse lõpetamist PankrS § 159 lg 1 alusel pankroti aluse äralangemise tõttu. 10.5. Eelnevat arvestades oleks tulnud

§ 371lg 1 p 5 alusel keelduda menetlemast hageja I tuvastusnõudeid.

Pärast hageja I esitatud tuvastusnõuete ebaõiget menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi vaatamata

§ 423lg 1 p 4 järgi.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi tuvastusnõuete osas rahuldamata ja jätab tuvastusnõuded

§ 425lg 3 esimese lause järgi läbi vaatamata.

See toob kaasa ka hageja I apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise.

1. Mõlemad hagejad on soovinud maakohtu otsuse vaidlustada täies ulatuses (IV kd, tl 192, p-d 3–5). Ringkonnakohus märgib, et kumbki hageja saab maakohtu otsust vaidlustada üksnes teda ennast puudutavas osas, mitte aga teise hageja suhtes hagi rahuldamata jätmise osas. Kuna apellatsioonkaebuste väited on kokkulangevad, märgib ringkonnakohus vastuseks mõlemale apellatsioonkaebusele järgmist.
2. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus vaidluse eseme osaliselt ebaõigesti sisustanud ja seetõttu rikkunud eelmenetluse ülesandeid. Hagejad asusid alles 15.08.2022 menetlusdokumendis väitma (hagejad esitasid hagi 19.03.2019), et neile tekitati vaidlusaluste tehingutega kahju seeläbi, et hagejale II kuuluva TKV 20% osa väärtus vähenes tehingute tõttu (IV kd, tl 135, p 1.9). Samas lähtusid hagi aluseks olevad asjaolud aga endiselt sellest, et hagejale II tekitati kahju sellega, et TKV-le tekitati kahju. Hagejate hagi põhines väitel, et TKV-le on tekitatud kahju seoses vara (osalused äriühingutes ja kinnisvara) väljaviimisega TKV-st (vt ka III kd, tl 101, p-d 2.70 ja 2.71). Hagejad väljendasid menetluses selgesõnaliselt mitmel korral, et TKV-le kahju tekitamisega tekitati omakorda kahju tema vähemusosanikule ehk hagejale II (vt nt hagi – I kd, tl 5, p 6 ja hagi terviktekst – III kd, tl 101, p 2.70). Seega ei ole maakohus vaidluse eset ebaõigesti sisustanud. Kuigi hagejad esitasid üldise väite, et hagejale kuuluv TKV osa väärtus vähenes, ei toonud hagejad täpsemalt esile, kuidas osa väärtus tehingute tulemusel vähenes. Hagejad jäid menetluses varasemalt esitatu juurde. Ka apellatsioonkaebuses viitavad hagejad „hagis etteheidetavatele tegudele“ (IV kd, tl 189 pöördel, p 3.1 ja 190, p 3.8). Osa väärtuse vähenemine ei ole samatähenduslik TKV-le tehingutega väidetavalt kahju tekkimisega. Hagejad märgivad apellatsioonkaebuses ka ise, et hagi ei ole võimalik seal toodud asjaoludel rahuldada (IV kd, tl 189 pöördel, p 3.2).
3. Maakohus jättis hagejate taotluse TKV osa väärtuse hindamiseks kohtuliku ekspertiisi korraldamiseks põhjendatult rahuldamata ega eksinud menetlusõiguse normide vastu. Hagejad esitasid taotluse hilinenult ning ei põhistanud, et hilinemiseks oleks olnud mõjuv põhjus (

§ 331

lg 1) (IV kd, tl 147 pöördel).

§-st 2 tulenevad kohtu ülesanded tsiviilkohtumenetluse läbiviimisel ei õigusta taotluse hilinenult esitamist. 14. Hagi aluseks olevad asjaolud peab

§ 363lg 1 p 2 järgi esile tooma hageja.

Hagejale anti menetluses korduvalt võimalusi hagi täpsustamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejad ei ole esile toonud kostjatele etteheidetavaid tegusid, mis saaksid tingida nende vastutuse osanikuna. 13 2-19-4161 14.

1. Osanik, kelle vastu kahju hüvitamise nõue esitatakse, peab olema rikkunud mingit oma kohustust teise osaniku suhtes. Kahju hüvitamise nõudmiseks ei piisa väitest, et TKV-le ja hagejale II tekkis kahju ning asjaolust, et kostjad olid erinevatel aegadel TKV osanikeks. Hagejad oleksid pidanud esile tooma konkreetsed kostjate vastutust põhjendavad asjaolud. 14.
2. Hagejad on küll kirjeldanud tehinguid, mida nad peavad TKV-le kahjulikeks ning väitsid üldiselt, et kostjad viisid TKV-st vara pahatahtlikult välja, kuid ei ole selgitanud, kuidas tehingute tegemine TKV poolt saaks olla kostjatele etteheidetav. Hagi aluseks olevaid tehinguid ei teinud TKV nimel kumbki kostjatest. Muu hulgas ei ole hagejad esile toonud, et kostjad oleksid TKV nimel tehingute tegemisega olnud kuidagi seotud, nt andnud tehingute tegemiseks TKV poolt juhiseid või mõjutanud TKV-d tehinguid tegema. Sellel, et tehingute teiseks pooleks olid kostjad, ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid arvestades eraldiseisvalt tähtsust. Hagejate etteheited puudutavad tehingute tegemist TKV nimel. See, et tehingute teiseks pooleks olid vastavalt kostja I ja kostja II, ei tähenda, et tehingute tegemise TKV poolt korraldasid kostja I ja kostja II. 14.
3. Kuigi hagejad on apellatsioonkaebuses toonud esile, et näiteks võib esineda olukord, kus enamusosanik võib oma hääleõigust kasutades valida äriühingu nõukogusse endale sobivad isikud, kes valivad juhatusse isiku, kes nõukogu nõusolekul võõrandab ühe miljoni euro väärtuses vara ühe euro eest, ei ole hagi alusena midagi sellist esile toodud. Maakohus ei ole oma otsuses leidnud, nagu ei saaks osanik teise osaniku ees vastutada (ÄS § 188 lg 1), vaid et hagejad ei ole esile toonud osaniku vastutuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Ainuüksi kahjuliku tehingu tegemine osaühingu poolt ei tingi osaniku vastutust. Eelnevat arvestades ei saa maakohtule ette heita hagejate väidete ja tõendite hindamata jätmist – selleks puudus vajadus, sest hagejad ei toonud esile kostjatele etteheidetavaid tegusid. Ainuüksi osanikuga tehingu tegemine ei ole õigusvastane ega keelatud.
4. Eelnevast tulenevalt jäävad hageja I apellatsioonkaebus osaliselt ja hageja II apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata. Tsiviilasja hind
5. Tsiviilasja hind maakohtu otsuses on määratud ekslikult ning seda tuleb muuta.
6. Käesolevas asjas on mõlemad hagejad esitanud eraldi nõuded. Hageja I hagi hind on 500 000 eurot ja hagejal II 2 760 000 eurot (= 2 250 000 + 510 000), vaatamata sellele, et hagejad esitasid ühise hagiavalduse (

§ 134). Maakohus on oma otsuses mõlema hageja hagi hinnad ekslikult liitnud.

18. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on tsiviilasja hinna puhul kuni 500 000 eurot kaebuse esitamisel riigilõiv 3400 eurot ja üle 500 000 eurot kaebuse esitamisel samuti 3400 eurot. Seega tuli hagejal I tasuda hagilt riigilõivu 3400 eurot ja hagejal II samuti 3400 eurot, kokku hagiavalduselt 6800 eurot. Hagejad tasusid hagilt riigilõivu kokku 3400 eurot (= 1700 + 1700) (I kd, tl 188–189). Seega on mõlemad hagejad tasunud riigilõivu 1700 eurot nõutavast vähem (= 3400 – 1700). 19.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena (mh vähem tasutud riigilõivu) mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Järelikult tuleb mõlemalt hagejalt välja mõista 1700 eurot. Lõiv tuleb tasuda otsuse vastavas osas jõustumisest alates 15 päeva jooksul (

§ 179lg 5).

Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivu tasumiseks kohustamise lahendi võib valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus saata 14 2-19-4161 sundtäitmisele (

§ 179lg 6).

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (

§ 179lg 9).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 20. Ringkonnakohus jättis eelnevalt hageja I tuvastusnõuded läbi vaatamata. Seetõttu muudab ringkonnakohus hageja I hagi osas osaliselt menetluskulude jaotuse õiguslikku alust, lisades maakohtu otsuse põhjendustesse viite

§ 168lg-le 2 (hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata).

21. Kuna hageja I apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt seetõttu, et hageja I tuvastusnõuded jäid läbi vaatamata, ei saavutanud hageja I apellatsioonimenetluses seda tulemust, mida ta taotles apellatsioonkaebust esitades. Seetõttu ei ole alust lähtuda menetluskulude jaotamisel

§ 163lg-st 1 hagi osalise rahuldamise kohta.

Ringkonnakohus jätab hageja I apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja I kanda.

Vastavalt

§ 162lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

22. Kuna hageja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad hageja II apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja II kanda.

23. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. 24. Pooled ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, milles maakohus ei eristanud menetluskulude jaotamisel hagejate erinevaid hagisid. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu otsust selles osas hinnata ning poolte paljususe mõju menetluskulude jaotusele erineb maa- ja ringkonnakohtu kulude lõikes. (allkirjastatud digitaalselt) 15