← Eesti

2-22-9533/37

Obsah (10)§ 333§ 651§ 654§ 5§ 363§ 173§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-9533

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 42. Kõigepealt lahendab kolleegium kostja 09.11.2023 vastuväite kohtu tegevusele. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.10.2023 määrusega vastu võtmata kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid. Kostja vastuväite kohaselt on kohus ebaõigesti jätnud tõendid vastu võtmata. Kostjal ei olnud võimalik tõendeid varem esitada, sest neid enne ei eksisteerinud. Kolleegiumi hinnangul tuleb vastuväide jätta rahuldamata (

§ 333lg 1).

Nimetatud tõendite vastuvõtmisest keeldumine oli põhjendatud vastavalt 30.10.2023 määruses esitatud argumentidele. 43. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (

§ 651lg 1).

44. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täies ulatuses korrata.

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et 28.11.2017 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingus leppisid pooled kokku hüpoteegi seadmises hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga Puhangu tn 59–6, Tallinn, registriosa nr 9420001, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, millega on tagatud kõik kostja kui hüpoteegipidaja nõuded kolmanda isiku, s.o põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 ning selle võimalikest muutmiskokkulepetes (I kd, tl 12–16). Seega on tagatiskokkulepe, millega on määratatud, milline nõue on hüpoteegiga tagatud, tehtud seaduses sätestatud vormis (AÕS § 346 lg 2).
  2. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 24.05.2022 täitmisavalduse ja poolte vahel 28.11.2017 sõlmitud notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping alusel on algatatud täitemenetlus hageja suhtes (täiteasi nr 008/2022/1026) (I kd, tl 8–15). Täitmisavalduses nõudis kostja hagejale kuuluva korteriomandit koormava hüpoteegi hüpoteegisummaga 100 000 eurot realiseerimist hüpoteegiga tagatud nõude katteks.
  3. Hageja kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, kostja kasuks. AÕS § 325 lg 1 annab hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. AÕS § 352 lg 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõudeid, mis tulenevad notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad on kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
  4. Hageja on esitanud kostja vastu hagi täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Seejuures ei mõjuta sundtäitmise lubamatuks 10 2-22-9533 tunnistamise hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 16). Seejuures on hagi võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 16).
  5. TMS § 221 lg 11 on sätestatud, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. AÕS § 279 lg 7 on sätestatud, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Riigikohus on selgitanud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib esitada AÕS § 279 lg-s 7 sätestatud vastuväiteid ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt RKTKo 12.12.2018, 2-17-9381, p 14).
  6. Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 19). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkuleppe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe. Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 19).
  7. Praeguses kohtuasjas vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas poolte vahel sõlmitud 28.11.2017 tagatiskokkulepe tagab vaid hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 tulenevaid kostja nõudeid põhivõlgniku vastu või ka sama laenulepingu 31.12.2018 muutmisest tulenevad nõudeid. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt puudub käesolevas asjas vajadus hinnata kas 28.11.2017 tagatiskokkulepe on tühine osas, mille kohaselt tagab hüpoteek ka laenulepingu võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid nõudeid.
  8. 28.11.2017 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu p-de 3.2 ja 3.2.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-7 ning selle võimalikest muutmiskokkulepetest.
  9. Kostja on nõudnud hüpoteegiga tagatud nõude, mis tuleneb 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 ja 31.12.2018 sõlmitud laenulepingu nr 4-17 muutmisest tulenevalt põhivõlgniku täitmata kohustuste tõttu, rahuldamist 100 000 euro ulatuses panditud kinnisasja arvelt. Hageja väidete kohaselt on 28.11.2017 tagatiskokkulepe heade kommetega vastuolus ja tühine osas, milles see tagab 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi ehk tulevikus tekkivaid kohustusi. Hageja leiab, et leping on vastuolus heade kommetega seetõttu, et 1) hageja sõlmis tagatiskokkulepe olukorras, kus ta oli põhivõlgniku ainus juhatuse liige ning kostjalt rahastuse saamine oli hädavajalik, et jätkata põhivõlgniku majandustegevusega ehk arvutimängude arendamisega; 2) hagejal oli usk mängu edusse ning oli teada, et põhivõlgnik mujalt rahastust ei saa, mistõttu nõustus hageja kostja seatud tingimusega, et hageja varale kostja kasuks seatav hüpoteek tagab ka laenulepingu muutmiskokkulepetest tulenevaid ehk tulevikus tekkivaid põhivõlgniku kohustusi ning et 11 2-22-9533 kostjaga seotud isik saab põhivõlgniku osanikuks; 3) juba 28.12.2017 oli põhivõlgniku juhatuse liikmeks hageja asemele valitud JL (YT), kes ei tegutsenud põhivõlgniku huvides; 4) selliselt tekkis olukord, kus hagejal puudus kontroll selle üle, kas ja kui palju laenatakse kostjalt täiendavaid rahalisi vahendeid, mis seotakse laenulepinguga, mida tagas hageja oma varaga.
  10. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 1 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakordsest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.
  11. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Eriti küsitav on sellise tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu (RKTKo 29.05.2012, 3-2-16412, p 27). Kolleegiumi arvates on tagatiskokkuleppe puhul, mille kohaselt on hageja endale võtnud kohustuse tagada nõudeid kõikvõimalikest kostja ja põhivõlgniku vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingu muudatustest, kus on määratlemata missugused laenulepingu tingimusi võidakse muuta, tegemist kokkuleppega, mille puhul ei ole piisavalt määratletud tulevikus tekkivaid nõudeid. Samas ei ole põhjendatud leida olukorras, kus tulevased nõuded põhivõlgniku vastu on piiratud konkreetse laenulepingu ja hüpoteegisummaga, et hagejale poleks olnud tagatiskokkuleppe sõlmimisel ettenähtav, et hüpoteegiga on tagatud kõikidest konkreetsest laenulepingu muudatustest tulenevad nõuded. Antud juhul ei olnud tegemist muude hüpoteegipidaja nõuete tagamisega põhivõlgniku vastu, vaid konkreetsest laenulepingust tulenevate nõuete tagamisega. Hageja on põhjendanud, et tagatiskokkuleppe tingimused räägiti läbi ning hageja nõustus sellistel tingimustel tagatiskokkuleppe sõlmimisega. Hageja valmisolekust leida põhivõlgniku jaoks rahalisi vahendeid, usust mängu edusse, mille jaoks põhivõlgnik vajas raha ja sellest, et peale kostja ei olnud keegi põhivõlgnikule nõus raha laenama, ei ole võimalik järeldada, et tagatiskokkuleppe sõlmimist viisil, et kui sellega tagatakse ka laenulepingu muudatustest tulenevaid nõudeid, siis on selliselt ebamõistlikult piiratud hageja edasist toimetulekut ja see on hageja jaoks äärmiselt ebasoodne. Olukorras, kus samast laenulepingust tulenevad nõuded oleksid olnud ikka tagatud hüpoteegisummaga 100 000 eurot ning hageja jaoks muutus olukord alles 28.12.2017, kui tema asemele valiti põhivõlgniku juhatuse liikmeks teine isik, ei saa tagantjärgi arvata, et tagatiskokkulepe sõlmimise ajal oleks see olnud osas, millega on tagatud ka laenulepingu võimalikest muudatustest tulenevad nõuded, heade kommete vastane ja seetõttu tühine.
  12. Riigikohus on leidnud, et isegi kui tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt, kehtib, võib sellele üllatuslik või ebaaus tuginemine tulevaste määratlemata kohustuste osas olla vastuolus hea usu põhimõttega ja keelatud tulenevalt VÕS §-st 6 ja TsÜS §-st 138 (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 31). TsÜS § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07, p 16). Lepingust või seadusest 12 2-22-9533 tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega.
  13. Kolleegium peab hea usu põhimõtte vastaseks sissenõude pööramisel tugineda tagatiskokkuleppele osas, millega tagatakse võimalikke laenulepingu muudatustest tulenevaid nõudeid. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja ei olnud alates 28.12.2017 enam põhivõlgniku juhatuse liikmeks, mistõttu ta ei olnud enam isikuks, kes saanuks laenulepingu muutmise tingimustes kaasa rääkida. Kuigi hageja on endiselt põhivõlgniku osanik, siis ei ole vaidlust selle üle, et alates sellest ajast kui hageja ei ole enam põhivõlgniku juhatuse liige, on põhivõlgniku osanike vahelised, ja hageja kui põhivõlgniku osaniku ja põhivõlgniku vahelised suhted äärmiselt konfliktsed. Sellises konfliktses olukorras laenulepingu muutmisel, kus hageja ei saa mõjutada ei põhivõlgniku kohustuste täitmist ega uute kohustuste võtmist, kuid hageja kinnisasja koormav hüpoteek peab tagama põhivõlgniku uusi võetud ja täitmata kohustusi kostja ees, ei saa järeldada heas usus käitumist hageja suhtes. Muutunud olukorras, kus hageja ei ole enam põhivõlgniku juhatuses ning hagejal puudus teadmine põhivõlgniku tegemistest, kas ja kui palju raha laenatakse kostjalt ning et see seotakse juba olemasoleva laenulepinguga selle muudatuste kaudu, ei saa selles osas tagatiskokkuleppe täitmise nõuet laenulepingu muudatustest tulenevalt põhivõlgniku nõuete tagamiseks hüpoteegiga, pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks.
  14. Lähtudes eeltoodust ei saa kostja tugineda tagatiskokkuleppele osas, millega on hageja kinnisasja koormava hüpoteegiga, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, tagatud põhivõlgniku nõuded kostja ees võimalikest laenulepingu muudatustest tulenevalt. Seega ei pea hageja vastutama põhivõlgniku täitmata kohustuste eest, mis tulenevad 31.12.2018 sõlmitud laenulepingu nr 4-17 muutmisest tulenevalt, s.o lisast
  15. Seetõttu puudub vajadus hinnata poolte väiteid ja tõendeid laenulepingu nr 4-17 lisast 1 tulenevate nõuete kohta.
  16. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle kas hageja saab aegumisele tugineda. Maakohus jättis ebaõigesti hindamata poolte väited selle kohta kas hageja saab tugineda aegumisele.
  17. TsÜS § 1451 lg 1 sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seadusandja on sätestanud erandi pandipidaja õigusele pandiga tagatud põhinõude rahuldamisele isegi siis, kui põhinõue on aegunud. Kostjal oli TsÜS § 1451 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda laenulepingust tuleneva põhivõlgniku täitmata põhinõude rahuldamist ka juhul, kui see oleks aegunud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja on oma seadusest tulenevat õigust teostades käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Põhivõlgniku poolt nõude tunnustamisest ei ole sõltunud kostja õigus nõuda hüpoteegiga tagatud 25.09.2017 laenulepingust nr 4-17 põhivõlgniku täitmata põhinõude rahuldamist panditud kinnisasja arvelt.
  18. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, missugune on põhivõlgniku täitmata kohustus, s.o põhinõue, mille täitmist kostja hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi arvelt saab nõuda.
  19. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et käesolevas sundtäitmise asjas poleks maakohus pidanud kindlaks tegema kostja nõuet põhivõlgniku vastu, ja tuvastama vaid, et kostjal on põhivõlgniku vastu vähemalt 100 000 euro suurune nõue. Täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja omanikuna) osalev isik saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga panna maksma kõik oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale. Riigikohtu seisukohtade kohaselt tuleb sellise hagi alusel kindlaks teha mh see, kui suur on tagatud võlg, millised on kõrvalnõuded ning kas ja millal muutus võlg sissenõutavaks. Kõrvalnõuete suurus tuleb selgeks teha ka siis, kui need 13 2-22-9533 ületavad koos põhinõudega hüpoteegisummat, kuna eelkõige tulemi arvel viivise väär tasutuks lugemine võib mõjutada hilisemat jääkvõlga, taotleda võib ka viivise alandamist (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 16). Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 17).
  20. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi põhivõlgniku vastu nõuet olla. Maakohus on tuvastanud põhivõlgniku majandusaasta aruannetele ja põhivõlgniku filtreeritud arvelduskonto väljavõtetele ja neis olevatele ebaselgustele ning vastuoludele tuginedes, et hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi põhivõlgniku vastu nõuet olla. Kostja arvab ekslikult, et põhivõlgniku majandusaasta aruannete väidetavate vigade tõttu on seatud sõltuvusse käesoleva asja lahendus. Maakohus ei ole põhivõlgniku majandusaasta aruannetele ja põhivõlgniku filtreeritud arvelduskonto väljavõtetele tuginedes tuvastanud, et põhivõlgnik poleks nõuetekohaselt täitnud 25.09.2017 laenulepingust nr 4-17 tulenevaid kohustusi. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tal oleks põhivõlgniku vastu sissenõutav nõue ulatuses, mille ta saaks rahuldada hageja kinnisasja arvel. Kuna kostjal on kohustus tõendada, kui suur on tagatud põhinõue, siis ei saa maakohtule ette heita, et hageja esitatud asjaoludel ei ole maakohus pidanud kostja väiteid temal olemasoleva nõude kohta ka veenvateks. Seetõttu ei ole asjakohane kostja väide nagu maakohus oleks jätnud tuvastamata, mille alusel on kostja ja põhivõlgniku vaheline laenuleping lõppenud. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.
  21. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik põhivõlgniku arvelduskonto väljavõtetest järeldada põhivõlgniku täitmata kohustust vähemalt summas 100 000 eurot. Olukorras, kus hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi olla põhivõlgniku vastu nõuet, ei piisa põhivõlgniku arvelduskonto väljavõtetest ega põhivõlgniku 31.12.2021 kinnitusest selle kohta, et põhivõlgnik võlgneb kostjale 239 844 eurot, tõendamaks, et kostjal on vähemalt 100 000 euro suurune põhinõue põhivõlgniku vastu. Asjaolust, et põhivõlgnik kinnitab võlgnevuse olemasolu, mille kohaselt ta võlgneb kostjale laenu põhiosa 222 900 eurot ja intresse 16 944,33 eurot, s.o kokku 239 844,33 eurot, ei nähtu kuidas on põhivõlgniku võlgnevus kostja ees kujunenud. Olukorras, kus kostja väidab, et kui põhivõlgnik on kostjalt saanud arvelduskonto väljavõtete järgi laenu 367 400 eurot ja kostjale on tagasi makstud 223 009,66 eurot, ei tõenda samuti, et igal juhul võlgneb põhivõlgnik kostjale 100 000 eurot isegi kui laenuintresse mitte arvestada ja see summa on hageja ja kostja vahelise tagatiskokkuleppe kohaselt hüpoteegiga tagatud. Samas möönab kostja, et põhivõlgniku tagasimakseid on tehtud ka intressi katteks. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud põhivõlgniku 31.08.2022 e-kirja, kuid selle hindamata jätmine ei ole selline rikkumine, mis oleks viinud ebaõige lahendini. Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada ja hindab ise tõendit. Põhivõlgniku 31.08.2022 e-kirjas antud kinnitusega ei saa lugeda samuti tõendatuks, et 31.08.2022 seisuga võlgneb põhivõlgnik kostjale 241 344,33 eurot, mistõttu on sellest kostja nõue võlgniku vastu 100 000 euro ulatuses hüpoteegiga tagatud (I kd, tl 167–168). Nagu kolleegium eespool tuvastas, siis hea usu põhimõttest tulenevalt ei saaks kostja hagejalt nõuda rohkem kui 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel põhivõlgnikule laenatud 200 000 euro tagastamise kohustuse täitmise tagamist. Kolleegium selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7).

Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad

§ 363lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled.

Praegusel juhul esindasid pooli vandeadvokaadid ja pooltele oli selge 14 2-22-9533 tõendamisele kuuluvate asjaolude ring. Pooled ei vaielnud nõude õigusliku aluse üle ning tulenevalt menetlusdokumentidest oli kostjale teada, mis asjaolud tuleb kohtu ette tuua selleks, et vastuväited võiksid tingida hagi rahuldamata jätmise.

  1. Kostja esitas 09.11.2023 ringkonnkohtule oma nõudearvestused põhivõlgniku vastu, kuid ka kostja esitatud arvestustest ja maakohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik igasuguste vastuoludeta järeldada, et kostjal on põhivõlgniku vastu 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel siiani põhivõlgniku poolt täitmata nõue summas 100 000 eurot. Kostja ei olnud kuni 09.11.2023 nõuearvestuse esitamiseni väitnud, et ta on nõudnud põhivõlgnikult viiviste tasumist või et põhivõlgnik oleks tasunud kostjale viiviste katteks 86 199,36 eurot. Samas kostja esitatud nõudearvestusest nähtub, et kostja on arvestanud põhivõlgnikule viiviseid 842 082,84 eurot ja põhivõlgnik oleks justkui viiviste katteks tasunud 86 199,36 eurot. Kostja oma väiteid viivise nõudmise kohta ja viivise tasumise kohta tõendanud ei ole. Seega ei ole põhjendatud arvata, et põhivõlgniku poolt nõudearvestuse kohaselt tasutud 86 199,36 eurot oleks kostjal üldse õigus arvestada viiviste, mitte põhivõlgnevuse katteks. VÕS § 88 lg 8 näeb küll ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks, kuid kostja esitatud asjaolud ei võimalda järeldada, et põhivõlgnikul oli kohustus tasuda viivist. Igal juhul ei ole ainult kostja ühele nõudearvestusele tuginedes põhjendatud arvata, et põhivõlgnikul oli kohustus tasuda viivist, kui kostja pole viivise nõuet esitanudki. Kuna kostja on menetluses väitnud, et on arvestanud põhivõlgniku tagasimakseid intressi ja põhiosa tagasimakseteks, siis ei saa kostja väidete alusel apellatsioonimenetluses hakata põhivõlgniku tasutud summasid hakata ümber arvestama viivise katteks, et põhistada kostjal olevat nõuet põhivõlgniku vastu. Lähtudes eeltoodust ei ole põhjendatud arvata, et põhivõlgnik on kostjale tasunud viiviseid summas 86 199,36 eurot ning see summa tuleb arvata põhiosa makseteks.
  2. Kuna 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel andis kostja põhivõlgnikule laenu kuni 200 000 eurot, ja seda ei vaidlusta ka kostja, siis ei pea hageja vastutama laenusummade tagastamise eest, mis ületavad laenulepingus kokku lepitud laenulimiiti. Seetõttu on kostja nõudearvestus ajavahemikul 25.09.2017–15.03.2019 koostatud ebaõigel eeldusel, et laenusumma oli 246 000 eurot, sest laenulepingu alusel oli maksimaalseks laenusummaks 200 000 eurot. Laenulepingu p 1.4 kohaselt oli laenu intressimääraks 12% aastas ning vaidlust ei ole selle üle, et põhivõlgnik on 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel intressi tasumise kohustuse täitnud. Kuna kostja nõudearvestuse kohaselt oli 08.11.2018 seisuga, kus laenu oli väljastatud maksimaalses laenusummas 200 000 eurot, intressijääk 559,53 eurot ning sel hetkel oli laenu tagastamise lõpuni (15.03.2019) jäänud 127 päeva, siis pidi kogu ülejäänud intressisumma olema 200 000 x 0,12 x 127 / 365 = 8350,68 eurot. Nõudearvestusest lähtuvalt tasuti intresse aga kuni 11.03.2019 kokku summas 8646,25 eurot. Seega intressi jääk pärast 11.09.2019 makset oli 263,96 eurot (8646,25 – (8350,68+559,53)). Lahutades sellele 08.04.2019 makse summas 1290,39 eurot, on ülejääk 1026,43 (1290,39 – 263,96), mis ei saanud olla intressimakse ja tuleb seetõttu arvata põhiosa makseteks.
  3. Seega on kostja põhivõlgnikule andnud laenu 200 000 eurot ja sellest on põhivõlgniku poolt kostjale tagastatud 15.03.2019 seisuga 103 498,57 eurot ning põhivõlgnik on lisaks tasunud 86 199,36 eurot ja 1026,43 eurot, mida on põhjendatud arvata samuti põhivõlgnevuse katteks. Selliselt on põhivõlgnik kostjale tasunud kokku 190 724,36 eurot. Kostja esitatud teise nõudearvestuse alusel on põhivõlgnik kostjale sama laenulepingu alusel tagastanud põhivõlgenvuse katteks alates 15.03.2019 veel 67 501,43 eurot (171 000 – 103 498,57). Seega on kostja nõudearvestustest võimalik järeldada, et põhivõlgnik on kostjale 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel tagastanud kokku 258 225,79 eurot (190 724,36 + 67 501,43). 15 2-22-9533
  4. Lähtudes eeltoodust ei ole praegusel juhul kostja esitatud nõudearvestuste ja tõendite pinnalt võimalik jõuda vastuoludeta järeldusele, et põhivõlgnikul on 25.09.2017 laenulepingust nr 4-17 täitmata põhikohustusi, mis on hageja ja kostja vahelise tagatiskokkuleppe järgi tagatud hüpoteegiga ja mida saaks rahuldada hageja kinnisasja arvel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 69.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 70.

§ 171

lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda. 71.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

§ 174lg 3 alusel ka ringkonnakohus.

  1. Hageja palus 12.11.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulud õigusteenuse osutamise eest 22,98 tunni eest summas 4897,44 eurot (käibemaksuga). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu vajalik ja põhjendatud, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust. Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 160 eurot ja 190 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (

§ 174lg 10) Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 4897,44 eurot.

Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista

§ 177lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

74. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.