1-24-1688 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. märts 2024, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-24-1688 Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud la

§-s 6 sätestatu kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKK 3-1-1-60-10). Nimetatud põhimõttest peaks juhinduma ka Riigiprokuratuuri määruse põhjendus. 10.3 Riigiprokuratuur on selgitanud, et ekspert pole teadvalt vale eksperthinnangut andnud. Praeguses asjas on riigiprokuratuur ise selgitanud, et ekspert on ise teistes samasugustes asjades pidanud oluliseks, et pulbrilise amfetamiini valmistamine eeldab lahusti kasutamist. Nimetatut on peetud oluliseks eraldi rõhutada ja sellele on pööratud tähelepanu eksperthinnangus. Samas praeguses asjas on ekspert kirjeldanud amfetamiini valmistamise protsessi, kuid pole lahusti kasutamist üldse märkinud. Eeltoodust tulenevalt ei veena prokuratuuri järeldus selle kohta justkui ekspert ei rääkinud sellest, kuivõrd talt ei küsitud jne. Ka ekspert W on olulisena kirjeldanud lahusti kasutamist pulbrilise amfetamiini valmistamise protsessis. Juhul, kui ekspert on seda ise varasemalt amfetamiini valmistamise protsessis oluliseks pidanud, poleks saanud seda praeguses protsessis n-ö lihtsalt ära unustada või eirata. Eeltoodust tulenevalt esineb minimaalselt vähemalt kahtlus selles, et ekspert on andnud asjas ebaõige arvamuse ning puudub alus väita, et puudub kahtlus KarS § 321 teo toimepanemises. 10.4 Kuivõrd kuritegu võis olla aegunud ajaks kui kaebaja sai teada ebaõigest ekspertarvamusest, puuduks kaebajal võimalus sisuliselt ebaõige ekspertarvamuse vaidlustamiseks, veelgi enam juhul, kui sellega seotult võib olla toime pandud kuritegu. Tegemist võib olla Inimõiguste konventsiooni artikkel 13 põhimõtte rikkumisega, kuivõrd kaebaja kaebust ei saaks rahuldada väidetavalt kuriteo aegumise tõttu. Kaebajal puuduks tõhus õiguskaitsevahend sellises olukorras oma õiguste kaitseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Esmalt tuleb märkida, et Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024 määrusele kaebetähtaja ennistamiseks alust ei ole, sest kaebus on esitatud tähtaegselt ning tegemist ei ole möödalastud kaebetähtajaga. 3

§ 208

lg-st 1 tulenevalt võib kaebuse Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele esitada advokaadi vahendusel ringkonnakohtule määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri poolt edastatud teatest nähtub, et Xle edastati Viru Vanglasse Riigiprokuratuuri

1. jaanuari 2024 määrus tähtkirjaga
2. jaanuaril
3. Seega kui arvestada, et X sai vaidlustatava määruse kätte järgmisel päeval, hakkas kaebetähtaeg kulgema kõige varem
4. veebruaril
5. Vaidlust Riigiprokuratuuri määruse kättesaamise osas ei ole ning taotluses ei ole vaidlustatava määruse kättesaamise aega ka märgitud. 11.2 Esindaja jätab täielikult tähelepanuta,

§ 319

lg 5 kohaselt apellatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega ja hakkab uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Neid põhimõtteid tuleb kohaldada ka süüdistuskohustusmenetluses, sest KrMS § 208 selles osas erisusi ei sätesta. 11.3 Käsilolevas asjas esitas X

1. veebruaril 2024 Tallinna Ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse, vaidlustamaks Riigiprokuratuuri määrust. Seega peatus sellest ajast ka kaebetähtaeg. Kaebetähtaeg hakkas uuesti kulgema
2. märtsil 2024 kui Riigikohus keeldus Xle riigi õigusabi andmisest. See tähendab, et kaebetähtaja uuesti kulgemise ajaks oli möödunud 14 päeva ning seejärel kestis kaebetähtaeg veel 16 päeva. Alates
3. märtsist 2024 jätkuv kaebetähtaeg lõppes seega
4. märtsil
5. X lepinguline esindaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse aga
6. märtsil
7. Seega KrMS § 208 lg -s 1 sätestatud kaebetähtaja jooksul.
8. Ringkonnakohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja ringkonnakohtule edastatud materjalid (sh kohtuasjas nr 1-24-895 edastatud materjalid), leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks.
9. Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde (Ringkonnakohtu
10. veebruari 2024 määrus nr 1-24-895), et Riigiprokuratuuri määruses on ammendavalt selgitatud kuriteokoosseisude puudumist ning kaalutud tähtsust omavaid asjaolusid. Uusi asjaolusid, mida riigiprokuratuur ei oleks kaebuse rahuldamata jätmisel analüüsinud, ringkonnakohtule kaebuses ei ole esitatud. Ringkonnakohus nõustub, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks Q suhtes KarS § 320 lg 1 või lg 2 ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi C suhtes KarS § 321 lg 1 või lg 2 alusel ning ei pea vajalikuks prokuratuuride poolt kirjeldatud asjaolude üle kordamist. Prokuratuur on ammendavalt vastanud, miks ei vasta Q ja C tegevus eelmärgitud kuriteokoosseisude tunnustele.
11. Lisaks on Riigiprokuratuur ka asjakohaselt selgitanud, et väidetavate süütegude aegumistähtaeg on möödunud. Kuriteo aegumine on KrMS § 199 lg 1 p-st 2 tulenevalt absoluutne menetlust välistav asjaolu ning juba seetõttu ei ole kriminaalmenetluse alustamine aegunud sündmuste osas võimalik. Seejuures on kaitsja seisukoht Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 13 võimalikus rikkumises ainetu. Xle oli tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile võimaldades tal vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmine.
12. Märkida tuleb ka seda, et kriminaalmenetlust juhib prokuratuur ning prokuratuuri pädevuses on otsustada kas kriminaalmenetluse alustamiseks on alust arvestades KrMS § 199 4