Obsah (6)

§ 424§ 4231§ 64§ 65§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. november 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-6088 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vai

§ 424

järgi ja karistuseks mõistetud 2 aastat vangistust;

§ 4231

järgi ja karistuseks mõistetud 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.o Viru Maakohtu 21.11.2014. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 11 kuud 28 päeva vangistust, võrra ja mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka M.L kahtlustatavana kinnipidamise aeg 15.

juuli 2015 ja 2.-

1. september 2015, s.o 3 päeva. Ärakandmisele kuulus seega 2 aastat 3 kuud 25 päeva vangistust. Karistusaja algust arvati alates karistuse kandmisele asumise päevast. Kinnipeetava karistusaeg algas
2. novembril 2016 ja lõpeb
3. märtsil
6. septembril 2017 edastas Tartu Vangla kohtule materjalid M.L vangistusest enne tähtaega vabastamise otsustamiseks elektroonilise järelevalvega. Vangla ja prokurör ei toeta M.L tingimisi vabastamist enne tähtaega.
7. Tartu Maakohtu
8. oktoobri
9. a määrusega jäeti M.L tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega vabastamata. Esinevad formaalsed alused M.L tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valvega. Materiaalsete aluste osas märkis kohus järgmist. M.L on kriminaalkorras karistatud 15 korral (kehtivaid karistusi kuus). Ta kannab vanglakaristust viiendat korda. Valdavalt on M.L karistatud joobeseisundis ja juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest. Ka käesolevat karistust kannab ta mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ning juhtimisõiguseta. Kuriteod, mille eest M.L praegu vangistust kannab, on toime pandud varasema - Viru Maakohtu
10. novembri
11. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-9827 määratud katseajal. Oluline on ka asjaolu, et käesoleva karistuse kandmisele ei ilmunud M. Mozgovi määratud ajal (
12. veebruar 2016), tema asukoht oli kohtule teadmata, mistõttu tuli ta tagaotsitavaks kuulutada ning valida tõkendiks vahistamine. M.L varasemast elukäigust nähtub, et ta ei ole suutnud talle mõistetud karistustest, sealhulgas reaalsetest vangistustest, mingisuguseid järeldusi teha. Ülalkirjeldatud asjaoludel vangistuses viibiva isiku vabastamine selleks seaduses sätestatud esimesel võimalusel ei ole kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega ning riivaks ka ühiskonna õiglustunnet. Kohtul puudus veendumus, et ka senini kantud karistuse jooksul oleks M.L oma suhtumist ühiskonnas kehtivatesse normidesse vajalikul määral muutnud – suhteliselt lühikese vangistuse jooksul on teda korduvalt ka distsiplinaarkorras karistatud, viimati
13. juulil
14. Isik, kes soovib vabaneda enne tähtaega peaks enesele teadvustama, kuivõrd oluline on kehtestatud normide järgimine ka karistuse kandmise ajal. M.L vabastamine ei ole põhjendatud ka vaatamata headele vabanemisjärgsetele elutingimustele. M.L elutingimused ei ole varasemaga võrreldes muutunud. Kuna elu-, töökoha ja pere toetus ei ole ära hoidnud uute kuritegude toimepanemist ega pannud M.L mõtlema, et oma õigusvastase käitumisega paneb ta keerulisse olukorda nii oma elukaaslase kui lapsed, ei ole need ilmselt määrava tähtsusega uute kuritegude ärahoidmisel ka edaspidi.
15. Kaitsja taotleb kohtult veelkord kaaluda Tartu Maakohtu määruse muutmist ja vabastada M.L vangistusest tingimisi enne tähtaega määruskaebuses toodud asjaoludel. Kaitsja kordab vangla materjalides esitatut, võtab lühidalt kokku süüdlase poolt kohtuistungil antud selgitused ja kriminaalhooldaja arvamuse ning kohtu ja prokuröri seisukoha. Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et M.L on kriminaalne minevik. Samas on ta kinnitanud, et on teinud põhjalikud järeldused ja soovib naasta pere juurde. Kohus ei ole võtnud arvesse piisavalt süüdlase isikut, tema käitumist karistuse kandmise ajal, elutingimusi ja võimalusi vabanedes. Selle asemel on liialt keskendatud M.L eelnevale elukäigule. See aga ei tohiks võtta süüdlaselt võimalust oma õiguskuuleka käitumise ja enesearendamisega näidata, et ta on karistusest vajalikud järeldused teinud ja et kantud karistus on oma eesmärgi täitnud. 2 Tegemist on sisuliselt süüdlase tuleviku perspektiivi hindamisega. Maakohtu argumendid, millega põhjendati vabastamata jätmist, ei lange ära ka siis, kui M.L vangistusest vabaneb. Riskide maandamiseks tuleks ta vabastada riigipoolse järelevalvega. See aitaks ka süüdlasel sotsialiseeruda ja viia oma käitumine kooskõlla seaduse ja ühiselu reeglitega. Vanglast enne tähtaega vabanenute hulgas on retsidiivsus väiksem, kui karistusaja lõpuni ärakandnud isikute hulgas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole ja jätab selle muutmata. Edasikaebust edu ei saada.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendus selle kohta, miks

§ 76

lg-s 4 sätestatud materiaalsed alused kogumis välistavad M.L vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise, on asjakohased ja piisavad ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi sätte kohaldamisel kaalutlusvea.

1. Kaitsja keskseks etteheiteks on see, et kohus keskendus liialt M.L kriminaalsele minevikule, jättes arvestamata isiku kinnituse, et on teinud põhjalikud järeldused ja soovib naasta pere juurde. Samuti ei ole kohus võtnud arvesse piisavalt süüdlase isikut, tema käitumist karistuse kandmise ajal, elutingimusi ja võimalusi vabanedes. Süüdlaselt ei tohiks võtta võimalust õiguskuuleka käitumise ja enesearendamisega näidata, et ta on karistusest vajalikud järeldused teinud ja et kantud karistus on oma eesmärgi täitnud. Apellatsioonikohus ei nõustu kaitsja etteheidetega. Maakohus arvestas, et M.L on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kes kannab viiendat vangistust. Samas on arvestatud ka süüdlase käitumist vangistuses (s.o seda, et süüdlast on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud) ja tema vabanemisjärgseid tingimusi (elukoht, pere ja töökoht). Mis puudutab vabanemisejärgseid tingimusi, siis tuleb nõustuda maakohtuga, et need ei muutu võrreldes varasemaga. Kuna varasemalt ei ole elukoht, pere ja töökoht ära hoidnud uute kuritegude toimepanemist, puudub usk, et sel korral süüdlane pere või töökoha olemasolu tõttu oleks seaduskuulekas.
2. Kaitsja märgib, et ennetähtaegne vabastamine on sisuliselt tulevikuperspektiivi hindamine. Ringkonnakohus nõustub sellega. Olukorras, kus isikut on juba mitmendat korda kriminaalkorras karistatud, ei saa riigipoolne usaldus olla samaväärne, kui näiteks esmakordselt karistatud isikute puhul. Kohtupraktikas on koduvalt karistatud isikute retsidiiv suurem ning selliste isikute ennetähtaegne vabastamine peab tuginema kaalukamatele argumentidele, kui isiku lubadused. Isikut tingimisi ennetähtaegselt vabastades peab kohtus tekkima veendumus, et karistus on enne lõpptähtaja saabumist täitnud nii eri- kui üldpreventiivse eesmärgi. Istungil ja määruskaebuses antud lubadused ei riimu kuidagi süüdimõistetu käitumisega vangistuses, sh tõsiasjaga, et M.L on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Viimati karistati M.L
3. ja
4. juulil 2017, s.o vaid kuu enne kohtule tingimisi ennetähtaegse vabastamise materjalide esitamist. Kui isikul on tõsised muutumiskavatsused, siis oleks igati loogiline, et ta näitab neid oma käitumisega vangistuses. Seetõttu ei ole kuigi tõsiseltvõetavad määruskaebuses ja istungil avaldatud väited, et M. Mozogovoi on teinud karistusest põhjalikud järeldused. 3
5. Ennetähtaegse vabastamise menetluse käigus peab kohus eeskätt hindama seda, kui suur on uute kuritegude aset leidmise tõenäosus kinnipeetava poolt (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.2.1). Ringkonnakohus leiab, et M.L puhul on uute kuritegude aset leidmise tõenäosus suur. Eelkõige näitab seda isiku varasem elukäik ning kuritegude toimepanemise sarnane muster (sarnaste rikkumiste eest karistatud kaheksal korral). M.L tegevuse tagajärjel on enimohustatud teiste inimeste elu ja tervis. Seega võib antud ajahetkel tõesti väita, et maakohtu argumendid, millega põhjendati süüdlase vabastamata jätmist, ei lange ära ka siis, kui M.L vangistusest vabaneb. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et M.L kuriteoriskide maandamiseks on talle individuaalses täitmiskavas ette nähtud sotsiaalprogrammi läbimine, riskipõhised vestlused ja vabanemiseelne nõustamine. Kuna ka vanglas on planeeritud tegeleda riskikäitumisega, siis jääb lootus, et tulevikus aitavad saadud teadmised viia M.L oma käitumine kooskõlla seaduse ja ühiselu reeglitega.
2. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
3. Kaitsja on kohtule esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja on tutvunud maakohtu määrusega 1 tunni ja kirjutanud määruskaebust 0,5 tundi. Tehtud töö eest taotleb ta tasu 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot). Ringkonnakohus leiab, et arvestades määruskaebuse mahtu ja sellele kulutatud aega ning tasumäärasid, kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud lg 2 I lause järgi M.L kanda. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 4 Mati Kartau