Obsah (5)

§ 201§ 108§ 109§ 118§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 30. november 2023, Tartu 3-21-633 Haldusasi

§ 201lg-le 4.

1. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et EIK
2. märtsi 2022 otsusega lahendatud asjale Kalda vs Eesti sarnaselt tuleks ka kaebaja kasuks välja mõista rahaline hüvitis. Kaebaja hinnangul on hüvitise väljamõistmiseks piisav juba fakt, et vastustaja korraldas kokkusaamisi klaasvaheseinaga eraldatult. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
3. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine õigustatud, kui isikule õigusvastaselt põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve õigusvastase riivega. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramiseks kaebaja õiguste riive olema piisavalt intensiivne ja põhjustama hingelisi üleelamisi. Kaebaja nõude osas ei ole selge, kas vastustaja tegevust üldse saab pidada õigusvastaseks. Kui kaebaja ei olegi teisel viisil kokkusaamisteks soovi avaldanud, siis vastavalt ei ole vastustaja ka keeldunud kokkusaamisi klaasvaheseinata korraldamast. Ka kaebaja viidatud EIK praktika valguses ei ole põhjust pidada õigusvastaseks kokkusaamiste korraldamist klaasvaheseinaga ruumis, kui vastustaja kinnipeetava taotlusel otsustaks igal üksikul juhul kokkusaamise võimaldamise klaasvaheseina kasutamata nii nagu selle näeb ette VSkE § 31 lg 21 praegusel ajal. Samas tuleb nõustuda, et tulemus oleks õigusvastane juhul, kui vastustaja kinnipeetava taotluse lahendamisel ei saakski otsustada kokkusaamise võimaldamist vaheseinaga eraldamist kasutamata. 3
4. Olukorras, kus kaebaja leidis, et kokkusaamine lähedastest klaasvaheseinaga eraldatud riivab intensiivselt tema õigust perekonnaelule ja alandab väärikust, oli kaebajal võimalik taotleda kokkusaamiste võimaldamist vaheseinata ruumis. Vastustaja keeldumine võimaldada kokkusaamisi vaheseinata ruumis olnuks vaidlustatav vaidega ja vajadusel ka kaebuse esitamisega halduskohtusse. Seejuures saanuks kaebaja taotleda halduskohtult ka kohest õiguskaitset esialgse õiguskaitse meetme rakendamise kaudu. Ringkonnakohus on endiselt haldusasja nr 3-21-129 lahendades väljendatud seisukohal, et asjakohase taotluse esitamata jätmisest ja sellele järgnevalt õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisest ilmneb kaebaja suhtumine olukorda. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu olnuks vastustajal kohustus omal algatusel hinnata lühiajaliste kokkusaamiste mõju kaebajale ja sõltumata kaebaja tahtest siiski kaaluda igakordselt, kas oleks põhjendatud kokkusaamise korraldamine klaasvaheseinata ruumis. Halduskohus märkis põhjendatult, et vaidlusaluste kokkusaamiste toimumise perioodil, s.o ca kahe aasta jooksul ei võtnud kaebaja ette samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks. Seetõttu ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et vaheseina kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid psüühilisi kannatusi ja alandustunnet. Kaebaja väite usaldusväärsust kahandab seegi, et kaebaja ka muus vormis ei andnud märku rahulolematusest kokkusaamiste korraldusega. Kaebaja käitumine viitab, et kokkusaamiste korraldus kaebaja enda arusaamisel ei riivanud kuigivõrd intensiivselt tema era- ja perekonnaelu puutumatust.
5. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi selle kohta, miks ta kokkusaamiste ajal talus klaasvaheseina kasutamist sellele vastuseisu avaldamata ning alles hiljem on asunud väitma tugevaid hingelisi üleelamisi. Ringkonnakohus peab kaebaja tegevust ja reaktsiooni kokkusaamiste taotlemisel ning toimumisel usaldusväärsemaks indikaatoriks kaebaja tegeliku meeleseisundi kohta, kui hüvitise taotlemisel enam kui aasta hiljem esitatud väiteid. Kui kokkusaamiste taotlemise ega toimumisega seoses kaebaja ei pidanud vajalikuks avaldada vastustajale tahet kokkusaamisteks vaheseinata ruumis ega osutanud kokkusaamiste korraldusest tulenevale isikuõiguste intensiivsele riivele, näitab see, et ta ise ei tajunud klaasvaheseina kasutamist olulise piiranguna. See viib järeldusele, et kaebuse väited on otsitud rahalise hüvitise saamise lootuses ega kajasta kaebaja tegelikke läbielamisi.
6. Kaebaja on apellatsioonkaebuses olulises osas keskendunud EIK
7. märtsi 2022 otsusele asja Kalda vs Eesti, samuti põhjendustele selle kohta, miks VSkE § 31 lg 2 ei ole põhiseadusega kooskõlas. Seejuures vaatab kaebaja aga jätkuvalt mööda sellest, et praeguse vaidluse asjaolud ei kattu EIK poolt lahendatud asja asjaoludega. Nimelt pidas EIK kaebaja EIÕK-st tulenevaid õigusi rikutuks olukorras, kus kaebaja taotles kokkusaamiste korraldamist klaasvaheseinata ruumis, kuid vangla keeldus sellest, viidates seejuures riigisisest õigusest tulenevale keelule. Kaebaja aga ei taotlenud sellisel viisil kokkusaamiste korraldamist. Seetõttu ei ole EIK seisukohad viidatud asjas ülekantavad praegusele vaidlusele.
8. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt sedagi, et kui vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste võimaldamine oli Viru Vanglas tavapärane praktika, siis ei olnud tegemist otseselt kaebajat häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega. Kaebaja ei ole esile toonud, et oleks esinenud mõni täiendav asjaolu, mis koostoimes vaheseina kasutamisega võiks kokkusaamiste korraldusele anda kaebajat alandava kvaliteedi. Siinkohal on arusaamatu kaebaja väide, et lähedased pidasid vaheseina kasutamise põhjuseks vangla hinnangut kaebaja ohtlikkusele. Ometi ei väida kaebaja, et vastustaja oleks teda selles osas kohelnud halvemini kui teisi Viru Vangla kinnipeetavaid. Vastupidi, kaebaja tugineb sellele, et vangla vaheseinata ruumis kokkusaamisi ei võimaldanudki. Nendel asjaolude ei olnud kokkusaamiste võimaldamisel klaasseinaga eraldatud ruumis kaebaja inimväärikuse alandamise kvaliteeti.
9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selleski, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb kohtul nõude seadusest tulenevate eelduste täidetust hinnata sõltumata sellest, kuidas vastustaja 4 põhjendas kaebaja taotluse rahuldamata jätmist kohtueelses menetluses. RVastS § 7 lg 1 seob kahju hüvitamise nõude rahuldamise sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise võimaluste kasutamisega. Seega on seadusandja sätestanud põhimõtte, et isikult oodatakse aktiivsust oma õiguste kaitsel ning lubatav ei ole pikaajaliselt taluda oma õiguste võimalikku õigusvastast riivet, nõudes selle eest hiljem hüvitist. Isegi, kui vastustajal puudunuks VskE § 31 lg 2 järgi võimalus lubada kaebajale kokkusaamisis klaasist vaheseinata, saanuks kaebaja siiski kaitsta oma õigusi, taotledes kohtult vangla selleks kohustamist. Sellise nõude kaebaja poolt esitamise võimalust kinnitab muu hulgas seegi, et praeguses asjas hüvitist taotledes väidab kaebaja VskE § 31 lg 2 vastuolu põhiseaduse ja EIÕK-ga. Need väited saanuks kaebaja esitada ka kohustamiskaebuses. Seega oli kaebajale kättesaadav õiguskaitsevahend oma õiguste kaitseks, kuid ta jättis selle kasutamata. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine iseenesest viiks juba kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise või hüvitise summa vähendamiseni.
10. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 19.

§ 108lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) jäävad Eesti Vabariigi kanda (

§ 118lg 3).

20.

§ 175

lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega vastavalt kaebaja taotlusele. (allkirjastatud digitaalselt) 5