Obsah (5)
§ 2§ 251§ 249§ 108§ 175KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Kohtuasja number 3-24-563 Määruse tegemise aeg ja koht 4. märts 2024, Tartu Kohtuasi X esialgse õiguskaitse taotlus seoses Tartu Vanglas kam
) § 204 lg 1 ja § 252 lg 7). ASJAOLUD
- Tartu Vanglas kinni peetav isik X (taotleja) esitas
- veebruaril 2024 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, märkides, et ta soovib esialgse õiguskaitse abinõuna üksinda kambrisse paigutamist ja A-voodikohta. Taotleja märgib, et
- veebruaril 2024 paigutati tema kambrisse teine kinnipeetav ja taotlejale määrati B-voodikoht. Taotleja väitel ei saa ta aga terviseseisundist tulenevalt redelist B-voodikohale ronida, sest see on ohtlik, valus ja piinarikas. Samuti välistab taotleja terviseseisund tema arvates kahekesi kambris olemise, sest tal on psüühika, meeleolu- ja käitumishäired. Töötukassa on taotleja osas teinud otsuse, mille kohaselt on ta osalise töövõimega (s.o sisuliselt invaliid) ning ekspertiisiaktis on kõik tema terviseprobleemid välja toodud. Taotleja väitel vanglaametnikke see otsus ei huvita ja nad sundisid teda ikkagi Bvoodikohale minema.
- Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla
- veebruaril 2024 kohtule kaks taotleja poolt vanglale esitatud pöördumist (
- veebruari
- a pöördumine ja
- veebruari
- a vaie). Lisaks edastas Tartu Vangla
- märtsil 2024 kohtule seisukoha esialgse õiguskaitse taotlusele. Tartu Vangla viitab
- märtsi
- a seisukohas, et X ei ole välja toonud, millised pöördumatult kahjulikud tagajärjed talle saabuvad, kui ta peab kambrit jagama teise kinnipeetavaga ja kasutama magamiseks nari ülemist magamisaset. Tartu Vanglas viibimise ajal on Xl varasemalt olnud kambrikaaslane, ta on kasutanud ka ülemist magamisaset ja seda viimati augusti keskpaigast kuni oktoobri keskpaigani. Seega ei ole varem vangla arstid näinud vajadust selliste asjaolude osas 3-24-563 erisusi teha ning vanglale ei ole teada, et peale
- oktoobrit 2023 oleks X tervislikus seisundis toimunud selliseid muutusi, mis tingiksid kinnipeetava viidatud erisuste tegemist. Tartu Vanglale teadaolevalt on Xle välja antud töövõimekaart perioodiks
- november 2022 kuni
- oktoober 2024 ja selle kohaselt on Xle määratud osaline töövõime. Tartu Vangla hinnangul ei oma kinnipeetava viited Töötukassa töövõime hindamise kohta sisulist tähendust, sest nimetatud ekspertiisi käigus hinnatakse isiku töövõimet, mitte seda, kas talle tuleks määrata nari alumine magamiskoht ja kambrikaaslane. Selliseid asjaolusid hindab vangla arst konkreetse isiku terviseseisundit arvestades. Tartu Vanglale ei näe, et kambrikaaslase ja ülemise voodikoha määramisega võiks X tervis saada kahjustada või et sellega võiks temale kaasneda muid ülemääraseid kannatusi. Vanglale ei ole äratuntavad need pöördumatud kahjulikud tagajärjed, mille tõrjumiseks oleks vajalik esialgset õiguskaitset kohaldada. Seisukoha lisana edastas Tartu Vangla kohtule muu hulgas kirjavahetuse pereõde K. Kailiga ning väljavõtte taotleja tervisekaardist. KOHTU SEISUKOHT 3.
§ 2
lg 4 sätestab, et kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus mõistab, et X soovib 26. veebruaril 2024 kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluses seda, et kohus teeks vanglale kohustava ettekirjutuse, mille kohaselt tuleks taotlejale määrata Avoodikoht (s.o narivoodi alumine magamisase) ning ta tuleks paigutada kambrisse üksinda (
§ 251lg 1 p 3).
- Kohtule
- veebruaril 2024 Tartu Vanglast edastatud dokumentidest (dtl 9-10) ja Tartu Vangla
- märtsi
- a seisukohast (dtl 17-18) nähtub, et vanglas on käimas vaidemenetlus, milles taotleja soovib sisuliselt saavutada sama eesmärki, mis esialgse õiguskaitse taotlusega. Seega on esialgse õiguskaitse taotlus kohtus lubatav (
§ 249lg 2 ja lg 5).
5.
§ 249
lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.
§ 249
lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Tulenevalt
§ 249
lg-st 1 peab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb siis, kui on oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine toob taotlejale kaasa pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kohtu hinnangul taotleja jaoks mingeid pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.
- Taotleja põhjendab oma esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et B-voodikohale mööda redelit ronimine on ohtlik, valus ja piinarikas ning samuti esinevad tal sellised terviseprobleemid (psüühika-, meeleolu- ja käitumishäired), mille tõttu ta peaks kambris olema üksinda.
- Kohus leiab, asja materjalidele tuginedes, et esialgse õiguskaitse vajadus taotlejal puudub. Tartu Vangla
- märtsi
- a seisukohast (dtl 17-18) nähtub, et taotleja viibib Tartu Vanglas alates
- aprillist 2023 ning sellest alates kuni käesoleva ajani on talle määratud periooditi kasutamiseks nii A-voodikoht, kui ka B-voodikoht. Enne vaidluse tekkimist kasutas taotleja B-voodikohta ajavahemikul
- august 2023 kuni
- oktoober 2023 ehk ligemale kaks kuud. Samuti on alates 2
(4)3-24-563 Tartu Vanglasse saabumisest taotleja enamasti paiknenud kambris koos teise kinnipeetavaga (viimati alates
- augustist 2023 kuni
- oktoobrini 2023). Kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale õigust valida tema paigutamisel meelepärast kambrit, kambrikaaslast ega voodikohta. VangS § 11 lg 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas kambrisse või tuppa. Tartu Vangla kodukorra punkti 3.6 kohaselt otsustab vanglateenistuse ametnik kinnipeetava vanglasisese paiknemise, määrates talle kambri, voodi ja kapi esemete hoidmiseks. Kohus märgib, et erandina võib vanglal tekkida kohustus tagada kinnipeetavale narivoodiga kambris alumine voodikoht, kui kinnipeetava tervislik seisund ei võimalda tal kasutada ülemist voodikohta (nt raskused redelist ronimisel). Samuti ei saa välistada, et teatud juhtudel võib kinnipeetava tervislik seisund tingida vajaduse paigutada ta kambrisse üksinda. Senisest kohtupraktikast selgub, et vanglal on kohustus tagada kinnipeetavale vastav voodikoht (nt alumine narikoht) või eritingimused kambrisse paigutamisel tervishoiutöötaja ettekirjutuse alusel (nt Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused asjas nr 3-18-1003).
- Asjas kogutud materjalidest ei nähtu, et vangla tervishoiutöötajad oleksid taotleja osas tuvastanud, et ta vajaks oma terviseseisundist tulenevalt alumist ehk A-voodikohta. Samuti ei ole tuvastatud, et taotleja peaks oma tervisliku seisundi tõttu paiknema kambris üksinda. Vastupidi, vanglas töötav tervishoiutöötaja (õde K. Kail) on kinnitanud, et kambris kahekesi paiknemine ning ülemise voodikoha kasutamine taotleja tervislikku seisundit ei mõjuta ning taotlejal ei ole selliseid diagnoose, mis takistaksid ülemise voodikoha kasutamist. Lisaks viitab K. Kail sellele, et perearst ei ole väljastanud tõendit selle kohta, et X peaks kasutama nari alumist voodikohta (dtl 19-20). Vangla ja meditsiiniosakonna vahelisest kirjavahetusest nähtub, et taotleja käis viimati perearsti vastuvõtul
- augustil 2023, kus ta ei kurtnud koos teise kinnipeetavaga ühes kambris viibimise ega ülemise voodikoha kasutamise üle. Kirjavahetuse juurde lisatud taotleja tervisekaardi väljavõttelt nähtub, et
- veebruaril 2024 esitas taotleja Töötukassa dokumendid meditsiiniõele, nõudes ähvardusi esitades nari alumist voodikohta ning üksinda kambrisse paigutamist. Taotlejale selgitati, et alumise voodikoha ja üksinda kambrisse paigutamise vajaduse saab terviseseisundile tuginedes määrata arst.
- Kohtu hinnangul selgub eelnevast, et käesoleval ajal puudub vangla arsti otsus selle kohta, et X peaks oma terviseseisundist tulenevalt kasutama nari alumist voodikohta ja paiknema kambris üksinda. Kohus nõustub vanglaga selles, et Töötukassa otsus, mis on tehtud taotleja töövõime hindamise kohta, ei ole selliseks dokumendiks, millele tuginedes tuleks taotlejale koheselt määrata nari alumine voodikoht ja paigutada ta kambrisse üksinda. Vastavate otsuste tegemise pädevus on vangla arstil. Seega puudub Xl praegusel ajal meditsiiniline näidustus ja seetõttu ka vajadus alumise voodikoha saamiseks ning üksinda kambris paiknemiseks. Taotleja on viimase aasta jooksul kasutanud periooditi ülemist ehk B-voodikohta ning on kambris paiknenud ka koos teise kinnipeetavaga. Asja materjalidest ei nähtu, et eelnev oleks talle kaasa toonud mingeid pöördumatuid tagajärgi ning arvestades ajalist faktorit, ei pea kohus usutavaks, et sellised pöördumatud kahjulikud tagajärjed taotlejale lähiajal (käimasoleva vaidemenetluse ja sellele järgneva võimaliku kohtumenetluse ajal) saabuksid. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja käis perearsti vastuvõtul
- augustil 2023 ehk mitmeid kuid tagasi ja seejärel on ta suhelnud
- veebruaril 2024 pereõega. Eelnevast saab järeldada, et taotleja ei ole pöördunud arsti poole kaebustega, mis puudutaksid raskusi ülemise voodikoha kasutamisel ja teise kinnipeetavaga koos kambris elamisel. Vanglal puudub kohustus suunata taotlejat omaalgatuslikult arsti või pereõe vastuvõtule.
- Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
- Kaebaja on esialgse õiguskaitse taotlust esitades tasunud riigilõivu 20 eurot. Sarnaselt kaebuse rahuldamata jätmise olukorraga tuleb ka juhul, kui esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine kujutab 3
(4)3-24-563 endast iseseisvat kohtumenetlust ning esialgse õiguskaitse taotlust lahendav kohtumäärus on selle kohtuasja lõpplahend, selle taotluse rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulud (sh tasutud riigilõiv) taotluse esitaja kanda (
§ 108lg 1 ls 1).
12. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime tähemärgiga (
§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 4
(4)