KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Otsuse tegemise aeg ja koht 23.02.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-633 Haldusasi AC Tehased OÜ kaebus Keskkonnaameti

-i kommentaaride kohaselt § 62 lg 2 punkti 2 eristab sama lõike punktist 1 loa omaja tegevuse mittevastavus kehtestatud nõuetele. Erinevalt

§ 62

lg 2 p-st 1 eeldab § 62 lg 2 p 2 kohaldamine, et loa omaja on eiranud mingit temal lasuvat kohustust. Seejuures ei ole alati oluline ka selle tegevuse tagajärg (nt keskkonnaoht). Kui loa omajat on loa nõuete rikkumise eest varasemalt karistatud, võib keskkonnaloa kehtetuks tunnistada vaatamata sellele, et rikkumisega ei kahjustata avalikku huvi. Loa või õigusaktide nõuete taaskordne rikkumine viitab sellele, et loa omajal on keskkonna ja tervise kaitseks kehtestatud nõuete täitmisega järjepidevalt raskusi. Kui loa andja leiab, et rikkumised on tõsised ja võivad tulevikus kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, on võimalik pidevate rikkumiste tõttu tunnistada luba kehtetuks ka juhul, kui seni pole rikkumistega ebasoodsaid tagajärgi kaasnenud. Seejuures tuleb arvesse võtta proportsionaalsuse nõuet, arvestades, et keskkonnaloa kehtetuks tunnistamine on isiku jaoks eelduslikult üsna koormavate tagajärgedega. Kaebaja arvates ei piisa ainuüksi mingisuguse kohustuse rikkumisest (seejuures pole isegi selge, millist kohustust kaebaja on rikkunud), et keskkonnaluba tühistada. KeA peab hindama ka muid asjaolusid (nt varasemad karistused, keskkonnaoht), mida kaebaja hinnangul praegusel juhul ei esine. Kui KeA arvates esines, tulnuks vastavad kaalutlused vaidlustatud korralduses esitada. Neid ei saa ka hiljem juurde mõelda. 2

-i kommentaaride kohaselt, kui loa andja hinnangul on senised rikkumised loa omaja poolt hõlpsasti kõrvaldatavad ja need ei nõua loa kohest kehtetuks tunnistamist, on

§ 62

lg 2 p 2 alusel võimalik siduda loa kehtivus loa või õigusaktide nõuete järgimisega (nt kohustada loa omajat teatud tähtaja jooksul rikkumist kõrvaldama, kusjuures selle tingimuse järgimata jätmisel kaotab luba kehtivuse). Keskkonnaloa andja peab hindama tekkinud olukorda tervikuna: millised riskid või ohud kaasnevad tegevuse jätkamisega, kuidas mõjutab loa kehtetuks tunnistamine või kehtetuks tunnistamata jätmine kolmandate isikute õigusi (nt lähedal elavad inimesed, käitise töötajad) ning kas soovitavat tulemust oleks võimalik saavutada loa kehtivuse peatamise või loa muutmisega. Vaidlustatud korralduses puuduvad mis tahes põhistused, miks oli vajalik luba koheselt kehtetuks tunnistada. Kaebaja ei ole tehast mujale viinud. Kaebaja ja kinnistu rendileandja vahel on tsiviilõiguslik vaidlus, mis ei puuduta KeA-d ega keskkonda. KeA on hinnanud ja lähtunud ainult Tartu valla eksitavast väitest, et rendileping on lõppenud. Kaebaja arvates muutus tähtajaline rendileping tähtajatuks. Rendilepinguga seotud õigusvaidlusse ei saanud sekkuda oma toimingutega KeA. Isegi kui rendileping oleks lõppenud ja kui kaebajal ka oli kohustus rendilepingu lõppemisest KeA-d teavitada, pidi kaebaja sellest teavitama alles peale lepingu lõppemist. Leping pole lõppenud. KeA oleks pidanud hoiduma ühe või teise poole suhtes tsiviilõiguslike hinnangute andmisest. 4) On ilmne, et taolises suhteliselt väikses mahus asfaldi tootmine, nagu seda viimastel aastatel teeb AC Tehased OÜ, isegi ei nõua vastavat keskkonnaluba. See, et kaebaja varasemalt selle loa taotles, oli tingitud varasemast tootmismahust. Neid asjaolusid kogumis oleks pidanud KeA otsuse tegemisel hindama, mitte asuma rendileandja poolele ning kiirustades ja olematutel alustel otsustama keskkonnaloa kehtetuks tunnistamise. KeA oleks pidanud olukorda kogumis hindama ka sellest aspektist, millised riskid ja ohud kaasnevad, kui formaalselt on rendilepingu lõppemise üle vaidlus ja tehas töötab samas asukohas. KeA käitus meelevaldselt ning asus ebaseaduslikult rendileandja poolele. 8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 1) KeA lähtus vaidlusaluse korralduse tegemisel

§ 52

lg 1 p-st 2, arvestades, et kaebajal puudub alates 01.01.2023 tegevuskoha omaniku nõusolek viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks. Vaidlusaluse korralduse tühistamise aluseks ei saa olla kaebaja poolt esitatud eksitav väide, justkui KeA oleks lähtunud üksnes Tartu Vallavalitsuse esitatud ühepoolsest arvamusest kaebajaga sõlmitud rendilepingu osas. KeA on toonud välja nii kaebajale 16.01.2023 saadetud kirjas nr DM-123293-1 kui ka vaidlustatud korralduses mitmeid asjaolusid, millel oli oluline kaal keskkonnaloa kehtetuks tunnistamisel. 2)

§ 52lg 1 p 2 kohaselt keeldub Ke

A keskkonnaloa andmisest, kui keskkonnaloa taotlejal ei ole tegevuskoha omaniku nõusolekut viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks. Tegevuskoha omaniku nõusolek viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks peab olema nii keskkonnaloa taotlemisel kui ka loa kehtivuse ajal, mille olemasolu peab esimeses järjekorras suutma käitaja KeA-le ise tõendada. Tähtajaline keskkonnaluba nr L.ÕV/329265 on seotud aadressiga Stardiraja kinnistu, Tila küla, Tartu vald, Tartu maakond (Stardiraja kinnistu) ning keskkonnaloaga on lahutamatult seotud ka dokumendid, mis tõendavad käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku alust tegutseda käitise asukohas loa alusel, kui maatükk ei kuulu loa taotlejale (

§ 42lg 3 p 2).

Stardiraja kinnistu omanik on Tartu vald. Seega on Tartu vald see, kes saab kaebajale anda oma nõusoleku tulenevalt

§ 52lg 1 p-st 2 kinnisasja kasutamiseks. Viidatud asjaolust tulenevalt saab Ke

A lähtuda üksnes faktist, kas nõusolek on viidatud sätte eeldusena antud või mitte, milleks kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 6 vajaduse korral selgitab KeA 3

§ 52lg 1 p-st 2 tulenevale kohustusele omada tegevuskoha omaniku nõusolekut viimase kinnisasja kasutamiseks. Ke

A määras dokumentide esitamise tähtajaks 23.01.2023 ning hoiatas kaebajat, et tähtajaks andmete esitamata jätmisel on KeA-l õigus tunnistada kehtiv keskkonnaluba kehtetuks. Kuna Tartu vald on KeA-d 02.01.2023 saadetud kirjaga teavitanud, et rendileping on kaebajaga lõppenud ja kaebaja ei edastanud KeA-le 16.01.2023 saadetud kirjas palutud dokumente, mis tõendaksid vastupidist, on KeA-l võimalik lähtuda üksnes Tartu Vallavalitsuse ja kaebaja kokkuleppest, mille kohaselt rendilepingu viimaseks kehtivuse kuupäevaks oli 31.12.

1. KeA saatis 20.04.2023 Raadi SA-le e-kirja täpsustamaks, kas KeA mõistab õigesti, et tänaseks on kaebaja rendileping Tartu Vallavalitsuse hinnangul jätkuvalt lõppenud ja Tartu Vallavalitsus ei ole nõus sellega, et kaebaja viidatud kinnisasja kasutab. Raadi SA juhatuse liige Jüri Reinpõld vastas järgmiselt: „Raadi SA ja AC Tehased OÜ vaheline rendileping Stardiraja kinnistu osa kasutamiseks lõppes 31.12.
2. Raadi SA-l ei ole kavatsust uut lepingut sõlmida.“ 4) KeA ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on KeA ekslikult asunud hindama kaebaja ja Tartu Vallavalitsuse rendilepinguga seotud vaidluses ühe või teise poole õiguslikke asjaolusid. KeA on keskkonnaloa kehtetuks tunnistamise menetluses lähtunud

§ 52lg 1 p-s 2 sätestatud kinnistu omaniku nõusoleku nõudest. Kuna Ke

A pädevuseks ja ülesandeks on kontrollida eeskätt õigusnormide täitmist keskkonda mõjutavast vaatepunktist, ei saa KeA võtta endale kohustusi, mis ületavad temale antud pädevust. Seetõttu ei saa ega anna KeA esitatud tõendite pinnalt hinnangut rendilepingu kehtivusega seotud asjaolude kohta teisiti, kui nähtub talle esitatud tõenditest. KeA on pädev kontrollima, kas

§ 52lg 1 p-s 2 sätestatud nõue on jätkuvalt täidetud. Ke

A õiguspärast tegutsemist tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel kinnitab ka Riigikohtu 24.03.2021 lahendi 3-18-687 p-s 15 esitatud seisukoht. Üldine isikute tegevuse seaduslikkuse kontroll ei kuulu keskkonnahaldusorgani põhiülesande hulka. Kaebaja ei ole kaebuses selgitanud, mille alusel on haldusorgan kohustatud hindama rendilepingu kehtivust teisiti, kui nähtub poolte kokkuleppest ja Tartu Vallavalitsuse kirjast. KeA ülesanne oli tuvastada faktiline asjaolu, kas tegevuskoha omaniku nõusolek tema omandis kinnisasja kasutamiseks on olemas. KeA on tuvastanud, et kuna Tartu valla ja kaebaja vahel sõlmitud rendileping lõppes 31.12.2022, siis alates 01.01.2023 puudub kaebajal tegevuskoha omaniku nõusolek tema omandis oleva kinnisasja kasutamiseks (arvestades 1. kuu erisust kinnistu vabastamiseks). Muid rendilepinguga seotud õiguslikke asjaolusid KeA hinnanud ei ole. Seega ei ole KeA ekslikult hinnanud kaebaja ja Tartu Vallavalitsuse rendilepinguga seotud vaidluses ühe või teise poole õiguslikke asjaolusid, vaid on tuvastanud, et rendileping lõppes 31.12.2022. 5) Ebaõige on kaebaja väide, et vaidlustatud korralduses puuduvad põhjendused, miks oli vajalik luba koheselt kehtetuks tunnistada. KeA on kaebajat hoiatanud 16.01.2023 kirjas

§ 52lg 1 p 2 täitmata jätmisega kaasnevatest tagajärgedest, selgitades, et juhul, kui kaebaja ei edasta Ke

A-le uut kokkulepet või selle koopiat tõendamaks kinnistu kasutusõiguse olemasolu, on KeA-l õigus tunnistada keskkonnaluba kehtetuks. KeA on lähtunud oma tegevuses põhimõttest, et kuna keskkonnaloa kehtetuks tunnistamisega kaasnev tagajärg on isiku jaoks 4

1. peatükis sätestatud käitaja kohustused ei ole sõnastatud selgete ja konkreetsete käitumisjuhistena, lasub KeA-l põhjalik selgitamiskohustus. Seetõttu on KeA toonud 16.01.2023 kaebajale saadetud kirjas välja, missugust tegevust käitajalt oodatakse, ning selgitanud tagajärgi, mis juhtub siis, kui käitaja seda ei täida. Vaatamata sellele ei esitanud kaebaja KeA-le kehtivat rendilepingut. Kaebaja saatis KeA-le 16.01.2023 vastuseks e-kirja, mille sisuks oli. „Palume mitte lõpetada veel AC Tehased OÜ saasteluba, sest meie ja Tartu valla vaheline rendilepingu arutelu käib veel ja loodame hiljemalt 31.01.2023 saada selgusele.“ Kaebaja taotles KeA-lt vastamistähtaja pikendamist kuni 31.01.2023 (2 nädalat), millele KeA tuli vastu ning pikendas vastamistähtaega kuni 02.02.
2. KeA ja kaebaja vaheline e-kirja teel toimunud suhtlus näitab, et kaebaja mõistis tähtaja pikendamise küsimisega rendilepingu tähtajaks edastamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi. Lisaks on KeA suhelnud kaebaja esindaja Asko Vesteriga ka telefoni teel 03.01.
3. Samuti üritas KeA enne vaidlustatud korralduse tegemist 11.01.2023 ja 12.01.2023 kaebajaga telefoni teel ühendust saada, kuid kaebaja ei vastanud telefonile ega helistanud KeAle tagasi. 6) Vaidlustatud korralduses on viidatud

§ 62

lg 2 p-le 2 ja selgitatud dokumentide esitamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi.

§ 62

lg 2 p 2 hõlmab juhtumeid, mil loa omaja on rikkunud talle loast või õigusaktist tulenevaid kohustusi. Kuna

§ 52

lg 1 p 2 oli kaebajale otsekohalduv kohustus, mida ta ei täitnud, rakendus

§ 62

lg 2 p 2.

§ 62

sätestab keskkonnaloa kehtetuks tunnistamise aluseid ning viidatud sätte näol ei ole tegemist lisakohustusega, vaid tagajärjega, mis saabub, kui käitleja rikub kas loast või õigusaktist temal lasuvaid kohustusi. KeA on kaebajale põhjalikult selgitanud, mida ta peab tegema selleks, et viia enda tegevus kooskõlla loa tingimustega. KeA on andnud kaebajale dokumentide esitamiseks tähtaja pikendust, eesmärgiga luba mitte kehtetuks tunnistada. KeA on arvestanud proportsionaalsuse nõuetega ja sellega, et keskkonnaloa kehtetuks tunnistamine on isiku jaoks koormavate tagajärgedega. Kuna kaebaja ei suutnud täita seadusest otsekohalduvat kohustust ja ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta ei saa edasi kehtida konkreetne keskkonnaluba, mis on seotud selle kinnisasjaga ning kaebaja ei taotlenud ka keskkonnaloa muutmist, oli ainsaks võimaluseks keskkonnaloa kehtetuks tunnistamine. 7) KeA möönab, et vaidlustatud korralduses esinevad ebatäpsused, millele viitab ka kaebaja kaebuse punktis 4a. Samas on KeA kaebajale põhjalikult enne viidatud korralduse tegemist selgitanud, mida kaebaja peab tegema selleks, et viia enda tegevus kooskõlla loa tingimustega ning on pikendanud tähtaega dokumentide esitamiseks, et menetlus ei tooks endaga loa kehtetuks tunnistamist. Seega on antud juhul tegemist ebaolulise veaga, sest haldusakti andja tegelik tahe on vaieldamatult tuvastatav, sh oli tuvastatav eelnevate toimingute käigus. Haldusaktis esinev ebatäpsus ei mõjutanud asja otsustamist, kuna kinnistu omaniku nõusolek kinnistu kasutamiseks on kaebajale õigusaktist (

§ 52lg 1 p-st 2) otsekohalduv kohustus.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
2. Kaebaja vaidlustab KeA 17.02.2023 korraldust, millega tunnistati kehtetuks AC Tehased OÜ-le 13.07.2017 väljastatud keskkonnaluba (kehtivusega 05.09.2024), mis reguleeris Tartu vallas, Tila külas, Stardiraja kinnistul asuvast asfaltbetoonitehasest saasteainete viimist välisõhku. Pooltel ei ole vaidlust, et kaebajale väljastatud keskkonnaluba oli seotud üksnes eelnimetatud tegevuskohaga (s.o Stardiraja kinnistuga). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Stardiraja 5

§ 52

lg 1 p-le 2, mis seab keskkonnaloa andmise tingimuseks tegevuskoha omaniku nõusoleku viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks, ning andis eeltoodut arvestades kaebajale võimaluse esitada hiljemalt 23.01.2023 KeA-le kehtiv rendileping tegevuskoha kasutamise õiguse tõendamiseks. KeA hoiatas samas kirjas, et kinnistu kasutusõiguse lõppemise korral on KeA-l õigus keskkonnaluba kehtetuks tunnistada. Kui kaebajale jäi eelnimetatud KeA kirja saamisel arusaamatuks, millise kohustuse täitmist ja mis põhjusel temalt nõutakse, saanuks ta selgituste saamiseks pöörduda vastustaja poole. Selle asemel taotles kaebaja KeA määratud tähtaja pikendamist kuni 31.01.2023 põhjusel, et kaebaja ja Tartu valla vahel toimub arutelu rendilepinguga seonduvalt. Seega on ilmselgelt otsitud kaebaja väide, et praegusel juhul ei ole isegi selge, millise kohustuse ta on täitmata jätnud. Kaebaja pidi juba vaidlustatud korralduse andmisele eelnenud kirjavahetuse põhjal mõistma, et Stardiraja kinnistul keskkonnaloaga reguleeritud tegevuse jätkamiseks tuleb tal tõendada, et tal on konkreetse tegevuskoha edaspidiseks kasutamiseks kinnistu omaniku nõusolek (nt uus rendileping) ja seeläbi on keskkonnaloa andmise eeldused jätkuvalt täidetud. Vaidlust ei ole, et kaebaja jättis KeA 16.01.2023 kirjale määratud tähtajaks (02.02.2023) vastamata ega tõendanud, et tal on keskkonnaloaga seotud tegevuskoha omaniku nõusolek tema kinnistu kasutamiseks. 11.2 Kohus möönab, et vastustaja poolt olnuks korrektne vaidlustatud korralduses samuti viidata

§ 52

lg 1 p-le 2, millest tuleneva nõude täitmata jätmist kaebajale ette heidetaksegi ja millest tingituna vastustaja kaebaja keskkonnaloa

§ 62lg 2 p 2 alusel kehtetuks tunnistas.

Eeltoodu valguses ei mõjuta aga see formaalne puudus haldusakti sisulist õiguspärasust. Kaebaja pidi juba keskkonnaloa saamisel olema teadlik, et talle on keskkonnaluba antud eeldusel, et tal on tegevuskoha omaniku nõusolek viimase omandis oleva 6

§ 42

lg 3 p 2 ette, et keskkonnaloa taotlusele tuleb lisada dokumendid, mis tõendavad käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku alust tegutseda käitise asukohas loa alusel, kui maatükk ei kuulu loa taotlejale. Seejuures on vastustaja õigesti selgitanud, et tegevuskoha omaniku nõusolek viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks peab olema nii keskkonnaloa taotlemisel kui ka loa kehtivuse ajal ning selle olemasolu peab KeA-le tõendama taotleja. Vastustaja on enne vaidlustatud korralduse tegemist (16.01.2023 kirjas) piisavalt selgelt ja ühemõtteliselt väljendanud nõuet esitada KeA-le uus rendileping, mis tõendaks, et kaebajal on jätkuvalt Stardiraja kinnistu omaniku nõusolek ja seeläbi õiguslik alus keskkonnaloaga seotud tegevuskoha kasutamiseks. 12. Vaidlustatud korralduse andmisel on tuginetud

§ 62

lg 2 p-le 2, mille kohaselt keskkonnaloa andja võib keskkonnaloa kehtetuks tunnistada kui loa omaja ei täida loaga või õigusaktiga sätestatud nõudeid ja loa kehtetuks tunnistamist nõuab oluline avalik huvi või loa omajat on sellise rikkumise eest karistatud. Erinevalt kaebajast leiab kohus, et antud juhul olid nimetatud sätte kohaldamise eeldused täidetud. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, ei täitnud kaebaja

§ 52

lg 1 p-st 2 tulenevat nõuet esitada keskkonnaloaga seotud tegevuskohaks oleva kinnistu kasutamise õigust tõendavat dokumenti (nt rendilepingut). Nii nagu KeA pädevuses oli keskkonnaloa väljastamine, on KeA pädevuses ka kontrollida, kas seaduses sätestatud keskkonnaloa andmise tingimused on täidetud keskkonnaloa kehtivuse ajal. Kui KeA tuvastab, et konkreetse keskkonnaloa osas ei ole enam kõiki seaduses ettenähtud nõudeid järgitud ning keskkonnaloa omaja jätab ka KeA nõudmisel tuvastatud puudused/rikkumised kõrvaldamata, esineb alus keskkonnaloa kehtetuks tunnistamiseks. Praegusel juhul sai KeA lähtuda sellest, et konkreetse keskkonnaloaga seotud tegevuskoha kasutamiseks sõlmitud rendilepingus märgitu kohaselt lõppes selle kehtivus 31.12.2022 (sh pikendatud perioodi arvesse võttes) ning tegevuskoha omaniku kinnitusest rendilepingu lõppemise (s.o kinnistu kasutamiseks tema nõusoleku puudumise) kohta. Kontrollimaks, kas kaebajale väljastatud keskkonnaloa puhul on jätkuvalt täidetud kõik selle andmise eelduseks olevad nõuded, pidi KeA seega välja selgitama, kas kaebajal on keskkonnaloaga seotud tegevuskoha edasiseks kasutamiseks olemas konkreetse kinnistu omaniku nõusolek ehk kas kõik keskkonnaloa taotluse kontrolliesemesse kuuluvad nõuded on jätkuvalt täidetud. Selleks pöörduski KeA 16.01.2023 kirjaga esmalt kaebaja poole ja andis talle võimaluse tõendada

§ 52

lg 1 p-st 2 tulenevast nõudest kinnipidamist, sh hoiatades, et keskkonnaluba võidakse vastasel juhul kehtetuks tunnistada. Kaebaja ei esitanud KeA-le Stardiraja kinnistu kasutamise õigust tõendavat dokumenti, sh tema enda poolt taotletud pikendatud tähtaja jooksul. Eelnevat arvestades ei ole kohased kaebaja väited, justkui KeA on tunnistanud keskkonnaloa kehtetuks koheselt (st kaalumata võimalust määrata kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg). Kaebajale ei saanud eeltoodut arvestades tulla kuidagi üllatuslikult, et seadusest tuleneva ja keskkonnaloa saamise eelduseks oleva nõude täitmata jätmise korral tema keskkonnaluba kehtetuks tunnistatakse. 13. Asjaolu, et Stardiraja kinnistu kasutamiseks sõlmitud rendilepingu lõppemise osas on käimas vaidlus tsiviilkohtus, ei muuda kaebaja keskkonnaloa kehtetuks tunnistamist meelevaldseks ega õigusvastaseks. KeA sai vaidlustatud korralduse tegemisel, sh

§ 52

lg 1 p-s 2 sätestatud nõudest kinnipidamise hindamisel, lähtuda vaidlustatud korralduse tegemise ajal esinenud faktilisest olukorrast ja talle esitatud (olemasolevatest) tõenditest. Praegusel juhul oli KeA-le teada, et rendilepingu kohaselt oli Stardiraja kinnistu kaebajale kasutamiseks antud kuni 31.12.2022, eeltoodut kinnitas ka tegevuskoha omanik ning kaebaja ei esitanud talle määratud tähtaja jooksul uut võlaõiguslikku lepingut, millest nähtuks tegevuskoha omaniku nõusolek talle kuuluva kinnistu edasiseks kasutamiseks. Eeltoodu oli piisav selleks, et KeA saaks tuvastatuks lugeda, et kaebajal puudub alates 01.01.2023 Stardiraja kinnistu omaniku nõusolek viimase omandis oleva kinnistu kasutamiseks. KeA ei pidanud ega 7

§ 62

lg 2 p 2) – kaebaja jättis täitmata seadusest tuleneva nõude, mis on keskkonnaloa saamise ja omamise eelduseks (

§ 52lg 1 p 2). Ke

A ei ole seega mingil moel sekkunud rendilepinguga seotud õigusvaidlusse, vaid on oma pädevuse piires reageerinud seadusest tuleneva kohustusliku nõude mittetäitmisele. 14. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et praegusel juhul ei piisanud keskkonnaloa kehtetuks tunnistamiseks kaebaja poolt kohustuse rikkumisest ning KeA pidi hindama ka muid asjaolusid (nt varasemad karistused, keskkonnaoht). Kui keskkonnaloa alusel kavandatav tegevus eeldab mõne kinnisasja kasutamist, on nõutav, et keskkonnaloa taotlejal oleks kinnisasja omaniku nõusolek kuni konkreetse tegevuskohaga seotud keskkonnaloa kehtivuse lõpuni. See ei tulene ainuüksi

§ 52

lg 1 p-st 2, vaid üldisemalt omandipõhiõigusest – ilma omaniku nõusolekuta ei või keegi tema omandit kasutada. Nii ei anna ka ainuüksi kehtiv keskkonnaluba õigust sellega seotud tegevuskohta kasutada, kui selleks puudub omaniku nõusolek. KeA-l ei ole voli võimaldada keskkonnaloa alusel tegutsemist selle tegevuskohaks oleva kinnistu omaniku tahte vastaselt ning seda isegi juhul, kui tegevuse jätkamisega iseenesest ei kaasneks keskkonnaohtu ja sõltumata sellest, kas keskkonnaloa omajat on või ei ole varasemalt nõuete eiramise eest karistatud. Nii on praeguses vaidluses asjakohatud ka kaebaja väited seonduvalt Stardiraja kinnistul asuva tehase väikeste tootmismahtude ning samas asukohas tegutsemise jätkamisel kaasneda võivate riskide ja mõjude hindamata jätmisega. Stardiraja kinnistu omanik on ka käesoleva kohtumenetluse kestel vastustajale teada andnud, et neil ei ole kavatsust kaebajaga uut lepingut sõlmida (dtl 50). Sellises olukorras puudub KeA-l võimalus lubada kaebajal keskkonnaloaga reguleeritud tegevust konkreetses tegevuskohas jätkata.

1. Kaebaja ei ole taotlenud keskkonnaloa muutmist, mistõttu ei saa vastustajale ette heita sellise võimaluse kaalumata jätmist. Ühtlasi ei ole kaebaja ka selgitanud, mil moel saanuks praegusel juhul keskkonnaloa muutmise kaudu selle kehtetuks tunnistamist vältida. Kaebajal ei ole takistatud uues tegevuskohas tehase käitamiseks vajadusel taotleda uut keskkonnaluba. Kuigi keskkonnaloa kehtetuks tunnistamine on isiku jaoks eelduslikult üsna koormavate tagajärgedega, ei olnud KeA-l seega konkreetsel juhul võimalust rakendada kaebaja suhtes vähemkoormavaid abinõusid. Seadusest tuleneva kohustusliku nõude täitmata jätmisele ei saanud jätta KeA reageerimata.
2. Kaebus jääb eeltoodust tulenevalt rahuldamata, kuna KeA 17.02.2023 korraldus nr DM123693-1 on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. 8