KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2024; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-1330 Haldusasi E.P.’i

§ 46

, § 553 lg 1 punktidele 2 ja 4, § 61 lõigetele 1 ja 3 ning § 62 lõigetele 1 ja 3.

§s 46 on toodud välja maksuhalduri haldusaktidele esitatavad nõuded või põhinõuded ning haldusasja materjalist ei nähtu, et selles osas võiks mingisugust sisulist vaidlust olla. Haldusakti andmise faktiline ja 3 õiguslik alus on välja toodud.

paragrahv 553 lg 1 punktid 2 ja 4 võimaldavad maksuhalduril kontrollida maksude tasumise ja arvestamisega seotud dokumente, samuti saada maksukontrolli läbiviimisel isikutelt ning asutustelt teavet ja seletusi. Vaidlustatud korraldus on sellega kooskõlas. Põhimõttelist vastuolu ei saa olla ka

paragrahvi 61 lõigetega 1 ja 3 ehk maksuhalduri õigusega nõuda kolmandatelt isikutelt maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks teavet eeldusel, et selle kohta antakse ka sama seaduse paragrahvis 46 sätestatud nõuetele vastav korraldus. Antud juhul on taoline korraldus esitatud. Lähtuvalt eeltoodust osutuvad käesoleva vaidluse puhul sisuliselt asjassepuutuvaks eelkõige

paragrahvi 62 lõiked 1 ja 3. 19.

§ 62

lõike 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist, kusjuures kolmandatelt isikutelt asjade ja dokumentide nõudmise korral kehtib sama seaduse § 61 lõikes 2 sätestatud piirang. Vastavalt

§ 61

lõikele 2 tuleb maksuhalduril enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist ning sama seaduse § 72 lg 5 p 6 (teabe nõudmine vaatluse eesmärgiga piiratud ulatuses) sätestatud juhul. Nähtuvalt vaidlustatud haldusaktis välja toodud asjaoludest oli maksuhaldur antud juhul 14.02.2023 korraldusega nr 12.2-3/060523-1 maksukohustuslase poole ka pöördunud ning osaühingu SNB Holdings vastava taotluse alusel selle täitmise tähtaega 28.02.2023 veel ka pikendanud, kuid see oli jäetud täitmata. 16.03.2023 oli korraldusega nr 12.2-3/060523-3 küsitud dokumente ja teavet veel ka juhatuse liikmelt L. T. ning äriühingute ERENE MARE OÜ ja SNB Holdings ühinemise järgselt teavitatud vastava e-kirjaga korralduse nr 12.2-3/060523-3 täitmise kohustusest, kuid vaidlustatava korralduse väljastamise hetkeks oli olnud ka see korraldus täitmata. Seega ei saa asuda seisukohale, et MKS § 61 lõikes 2 sätestatud nõuet oleks eiratud. 20.

§ 62

lg 3 reguleerib dokumentide ja asjade ettenäitamise või esitamise viise, mis peaks toimuma üldjuhul maksuhalduri ametiruumides, kuid eelnimetatud paragrahvi ja lõike p 4 võimaldab nõuda elektroonilisel kujul säilitatavate dokumentide esitamist ka elektrooniliselt. Antud juhul palutigi vastava teabe ja dokumentide esitamist e-posti teel. Samas on märgitud, et kui dokumentide esitamine e-posti teel oleks nende mahu tõttu keeruline, võis võtta korralduse koostajaga ühendust ning leppida kokku (muu) edastamise viis. Haldusaktis on ühtlasi veel ka selgitatud, et kui korralduse täitmiseks antud tähtaeg ei sobi, on võimalik taotleda selle pikendamist esitades selle kohta põhjendatud ja allkirjastatud taotluse.

1. Lähtuvalt eeltoodust ning vaidluse põhiolemust arvesse võttes ei saa antud juhul asuda sellisele seisukohale, et Maksu- ja Tolliamet oleks oma pädevust ületanud ja sellekohastest piiridest väljunud. Nõutav teave on äriühingu suhtes toimuva kontrollimenetlusega äratuntavas seoses. Vaidlustatud haldusakti alapunktide 16, 17, 18.3., 19.3., 20.3., 21.3., 22.2., 23.
2. ja 24.
3. kohaselt oli vaja esitada dokumente ainult siis kui need on kaebaja valduses ja kui neid kaebajal ei olnud, siis olekski saanud seda taoliselt ära märkida. See aga ei tähenda, et korraldus seetõttu õigusvastane oleks. Sama printsiip kehtib ka muude võimalike aspektide suhtes ning olukorras, kus kaebajal nõutud dokumente ei ole või ta ei oska anda küsitud selgitusi, saakski taoliselt vastata, mistõttu ei saa kaebaja väitega haldusakti mittetäidetavusest nõustuda. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja etteheited uurimispõhimõtte või haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumise kohta on asjakohatud. See, kuidas hinnata olemasolevat informatsiooni ja kolmandalt isikult täiendavalt saadavat informatsiooni või siis näiteks teatavate dokumentide esitamise võimatust, on maksuhalduri pädevuses. Mis puutub veel vaidlustatud korralduse põhjendustesse, siis vastavad need taoliste haldusaktide motiveerimise üldnõuetele ehk kokkuvõttes tuleb pidada neid piisavateks. Seetõttu ei 4 saa asuda ka taolisele seisukohale, et vaidlustatud haldusakt ei vastaks haldusmenetluse seaduse paragrahvis 54 välja toodud õiguspärase haldusakti eelduslikele tingimustele, et tegemist saaks olla oluliste kaalutlusvigadega või et haldusakti andmise motiivid oleksid ebapiisavalt välja toodud. Kokkuvõttes tähendab see seda, et vaidlustatud korralduse tühistamiseks ei ole alust. Seega ei saa ka kaebust rahuldada.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud või võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5