) § 361 lg 1 ning lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Puudutatud isikut on vaja tema rahvusvahelise kaitse taotluse asjaolude välja selgitamiseks kinni pidada, kuna esineb tema põgenemise oht (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-d 1 ja 6). Isik ei lahkunud varasema lahkumisettekirjutusega määratud tähtaja jooksul. Ta ei otsinud abi lahkumiseks Eestist Nigeeriasse, vaid rändas ebaseaduslikult edasi teistesse liikmesriikidesse. Samuti peab PPA tõenäoliseks, et praegusel juhul on isik esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasi lükkamise või enda väljasaatmise vältimise eesmärgil. Isiku senist käitumist arvesse võttes ei ole leebemad järelevalvemeetmed piisavad, et tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks. 3. X vaidles 08.02.2024 kohtuistungil taotlusele vastu. Eestis elab tema vend, kes saaks teda toetada ning ta saaks hakkama vabaduses viibides ja oleks PPA-le vajadusel kättesaadav. Eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse ajal viibis ta varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses ning oli alati PPA-le kättesaadav. 4. Tallinna Halduskohus andis 08.02.2024 määrusega (resolutsiooni p 1) loa X paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 08.04.2024.
lg-st 2 ning § 361 lg 2 p-dest 4 ja 5 tulenevalt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutada eelkõige selleks, et ta oleks PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalike asjaolude välja selgitamiseks ega püüaks rahvusvahelise kaitse taotleja staatust kuritarvitades Eestist lahkuda enne taotluse kohta otsuse tegemist. Puudutatud isiku puhul esineb VSS § 68 p-s 1 nimetatud põgenemisohule osutav asjaolu. Nimelt oli ta kohustatud pärast eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist ja sellele järgnevat kohtumenetlust lahkuma 30 päeva jooksul Eestist ja seega ka kogu Schengeni alalt, ent ta ei teinud seda, vaid liikus teise Schengeni ala riiki, s.t Soome. Sisuliselt otsustas puudutatud isik seega lahkumiskohustust eirata ja püüdis jääda Euroopasse ebaseaduslikult. Kuna isiku varasem rahvusvahelise kaitse taotlus on rahuldamata jäetud, on võimalik, et ta ei jääks sel korral vabaduses viibides ootama taotluse lõpptulemust ega oleks PPA-le menetluses vajalike toimingute tegemiseks kättesaadav, vaid pigem püüaks leida võimalusi asuda end varjama ja jätkata ebaseaduslikku viibimist Eestis või mõnes teises Schengeni ala riigis. Usutavasti mõistab isik, et tema teistkordse rahvusvahelise kaitse taotluse eduväljavaated ei saa olla kuigi head, sest uue taotluse aluseks olevad asjaolud ei saa oluliselt erineda eelmises taotluses esitatust. Samuti on usutav, et puudutatud isik esitas teistkordse taotluse peamiselt selleks, et vältida enda kohest väljasaatmist oma kodakondsusriiki. Seejuures saabus isik Soomest Eestisse Dublini menetluses, kuna ta viibis Soomes ebaseaduslikult. Kuigi formaalselt ei ole puudutatud isikut Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud, vastab ta sisuliselt
Arvestades isiku eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevaid asjaolusid, mida on kajastatud haldusasjas 3-22-988 tehtud kohtuotsustes, ning seda, et isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse olukorras, kus talle pidi olema arusaadav, et ta saadetakse Soomest Eestisse selleks, et Eesti korraldaks tema väljasaatmise kodakondsusriiki, on alust arvata, et uus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud väljasaatmise takistamiseks. Välismaalane, kes ei ole varasemat lahkumiskohustust talle antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul täitnud, on kuritarvitanud tema suhtes üles näidatud usaldust ning üksnes tema kinnitus, et ta sel korral on rahvusvahelise kaitse menetluse ajal PPA-le nõuetekohaselt kättesaadav, ei ole piisav. Kuigi isik viibis eelmisel korral Vao keskuses, võis tal eelmisel korral olla ka suurem lootus, et rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldatakse, kuid praegusel juhul ei pruugi tal olla sama 2
lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et
lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole
Halduskohus leidis, et puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud
361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Nende sätete järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); ning kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on 3
361 lg 2 p 5 alusel. Kohtupraktikas on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-le d ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud, et nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS-i alusel (vt Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12–15; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 12–17; Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2023 määrus nr 3-23-246, p 11). PPA ei ole väitnud ja asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isikut oleks enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist VSS-i alusel lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks kinni peetud. PPA 07.04.2024 taotluse lisadest ilmneb, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis kohe pärast seda, kui ta lennukimeeskonnalt üle võeti (vt 06.02.2024 ettekanne, dtl 10) ja ta peeti kinni
-i alusel (06.02.2024 isiku kinnipidamise protokoll, dtl 44). Järelikult ei olnud praegusel juhul
361 lg 2 p 5 kohaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu määruse põhjendusi. 10. Küll nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et puudutatud isikut võis kinni pidada
361 lg 2 p 4 alusel. Selles sättes on väljaselgitamist vajavate asjaolude all silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Kuna puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vaid paar päeva enne seda, kui halduskohus PPA taotluse rahuldas, ei olnud PPA arusaadavalt jõudnud veel teha rahvusvahelise kaitse menetluse toiminguid, sh jõudnud korraldada vestlust, mille käigus taotleja saab esitada fakte ja seletusi rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude kohta (
Selleks pidi olema isik PPA-le kättesaadav. 11.
361 lg 2 p 4 alusel esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus siiski ainult juhul, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2).
lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (
Seejuures kehtestab VSS § 68 siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel võib arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). 12. Halduskohus tugines puudutatud isiku põgenemise ohu osas õigesti VSS § 68 p-le 1, s.t asjaolule, et ta ei lahkunud Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. PPA tegi 08.04.2022 isikule lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmisajaga 30 päeva jooksul lahkumiseks Nigeeriasse, kuid puudutatud isik läks selle asemel ebaseaduslikult Soome. Seejuures ei hoidnud tema Eestist lahkumist ära kohaldatud järelevalvemeetmed ega asjaolu, et Eestis elas tema vend. Eelnev näitab isiku suhtumist temale pandud kohustustesse ning kinnitab, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks tema kättesaadavust PPA-le. Arvestades et isiku varasem rahvusvahelise kaitse taotlus jäi rahuldamata ning uue taotluse esitamisel on ta seda põhjendanud vaid üldsõnaliselt ja viitega varasemale taotlusele (vt dtl 10, 57), esineb lisaks kahtlus, et isik ei taotlenud uuesti varjupaika tegeliku kaitsevajaduse tõttu, vaid eelkõige selleks, et tal oleks võimalik Schengeni alal edasi viibida ja pääseda päritoluriiki tagasisaatmisest. Seda, et isikul ei ole tõenäoliselt tegelikku 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.