2-23-133114 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Asja lahendamise viis Menetlusosalised ja esindaja

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 11. Kostja poolt tuleb TsMS § 407 lg 1 alusel omaksvõetuks lugeda järgmised peamised faktilised asjaolud: 1) AS I ja kostja sõlmisid: - 2.07.2022 järelmaksulepingu nr L89009067625, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 934,95 eurot. Lepingus lepiti kokku intressi määr 15,90% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 32,44%. Krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev 10.07.2025, maksete tähtpäevad 10, laenulepingu sõlmimise tasu 19 eurot, igakuine lepingu haldustasu 0 eurot; 4/8 2-23-133114 - 10.05.2022 laenulepingu nr L89008573673, mille alusel sai kostja laenu 500 eurot. Lepingus lepiti kokku intressi määr 22,90% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on 41,19%, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev 5.05.2028, maksete tähtpäevad 5, laenulepingu sõlmimise tasu 35 eurot, igakuine lepingu haldustasu 2,90 eurot. 2) Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t. et vaidlusalused laenulepingud on tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 mõttes.

3) Kostja on lepingust nr L89009067625 põhiosa võlgnevus alates

1. osamaksest, .o 10.10.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud
2. osamakseni, s.o 10.01.
3. Kostja on tasunud endisele võlausaldajale põhiosa katteks 10,97 eurot ja hagejale 20 eurot. Lepingu nr L89008573673 alusel ei ole toimunud enne lepingu ülesütlemist laekumisi põhiosa katteks endisele võlausaldajale. Kostja tasus hagejale 20 eurot.. 5) Kostjale saadeti 17.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatus. 26.01.2023 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. 6) Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et krediidiandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning et see lõppes 26.01.
4. 12.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 5/8 2-23-133114 13. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21, 24.11.2023 lahend nr 2-2113098, p 17, 25). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24). 14.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud laenutaotlusel ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Hagejal oli tulenevalt

§ 4034

lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. 16. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 17. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt 6/8 2-23-133114 lepingujärgset intressi. Kuni 31.12.2022 oli

§-s 94 sätestatud intressimäär 0%, alates 01.01.2023 oli intressimäär 2,5% aastas. Kostja ei võlgne

4034 lg 7 ka muid tasusid. 18. Kostja on kasutanud laenu summas 1434,95 eurot. Tagasimakseid on tehtud summas 50,97 eurot. Vastavalt hageja tehtud arvestusele on kostja tagastamata põhivõla jääk 1383,98 eurot. 19.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Perioodi eest 01.01.2023 - 26.01.2023 saab intressiks 2,46 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude intressi summas 125,49 eurot.
3. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 218-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole andmeid, et kostjale oleks teatatud uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Kohus jätab hageja viivisenõude summas 202,93 eurot rahuldamata. 21.

§ 4034

lg 7 alusel puudub hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulu ja haldustasu, mistõttu jätab kohus sissenõudmiskulu summas 80 eurot ja haldustasu summas 8,70 eurot nõude rahuldamata.

1. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kostjalt mõistetakse välja hageja kasuks põhivõlg 1383,98 eurot, intress 2,46 eurot ja viivised seadusjärgses viivisemääras alates kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud nõuded tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Kohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi osaliselt, nõude hinnas 1559,44 eurot (põhinõue 1383,98 + intress 2,46 eurot + viivis ühe aasta eest seadusjärgses viivisemääras 12,5% 173 eurot), mis moodustab esitatud haginõudest hagihinnaga 2057,21 eurot 75,8%. Seega tuleb jätta menetluskuludest 75,8% kostja kanda ja 24,20 % hageja kanda.
4. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub mõista kostjalt menetluskuluna välja riigilõivu 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulu 507 eurot (3 h x 169 eurot/h).
5. Kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja menetluskulud (riigilõiv) summas 350 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Samuti on hagejal TsMS § 4842 alusel õigus maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamisele summas 20 eurot.
6. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabikulud summas 507 eurot. Kohtu hinnangul on antud asjas hagiavalduse koostamise ja esitamise põhjendatud 7/8 2-23-133114 ajakulu kõige enam 1,5 tundi. Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised, hagis muudetakse vaid konkreetse kostjaga seotud lepingu sõlmimisega ja lepingust tulenevate kohustustega seotud andmed. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusteenuse tunnitasu 169 eurot on asja keerukust ja mahtu ning esindaja juristi kvalifikatsiooni arvestades ebamõistlik. Põhjendatud tunnitasumääraks on 120 eurot käibemaksuta.
7. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 5570 eurot, s.o riigilõiv 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 180 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 416,90 eurot (75,8% 550 eurost). TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda ka viivis.
8. Kuivõrd kostja ei ole hagile vastanud, siis toimiku põhjal kostjal kindlaksmääratavad ja hagejalt väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Šabarova kohtunik 8/8