KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 19.10.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2682 Finest Bay Area Development Estonia OÜ

) § 3 lg 1; § 6 lg 1 p-de 14, 17, 17¹ ja § 26¹ lg 1 alusel ehk taotleja soovil enne tegevusloa menetlusse võtmist. Kaebaja eesmärgiks on ehitada Soome ja Eesti vaheline merealune raudteetunnel ning tehissaar, mis on ette nähtud tunneli teenindamiseks. 2. TTJA tagastas taotluse 13.08.2021 kirjaga nr 16-7/21-06580-047

§ 26¹ lg 6 ja veeseaduse (Vee

S) § 221 lg 2 p 3 (kuni 30.09.2021 kehtinud redaktsioonis) alusel kavandatava tegevuse perspektiivituse tõttu. TTJA juhtis esmalt taotleja tähelepanu sellele, et selline tagastamine ei ole vaidemenetluses vaidlustatav, kuna tegemist ei ole haldusaktiga. TTJA põhjendas lisaks sisuliselt, et projektile ei ole võimalik ilma kohustuslikku riiklikku planeerimisprotsessi, sh keskkonnamõjude strateegilist hindamist (KSH), läbi viimata, anda tegevusluba. Eraldiseisva keskkonnamõjude hindamise algatamise eelduseks on tegevusloa (hoonestusloa) andmise võimalikkus. 3. Kaebaja esitas 10.09.2021 TTJA-le vaide. TTJA jättis vaide 21.10.2021 vaideotsusega nr 2-5/21/0082/20 rahuldamata. Põhjendades, et vaie esitati TTJA (menetlus)toimingule, millele vaiet esitada ei saa. TTJA hindas lisaks menetluse käigus esitatud seisukohti ning leidis, et tunneli rajamise eesmärgil KMH menetluse läbiviimiseks

§ 26¹ lg 1 alusel peab olema võimalus hoonestusloa menetluse algatamiseks.

Kuivõrd riigi eriplaneering puudub ning valimata on ka tunneli asukoht, ei saaks hoonestusloa menetlust praegu alustada, mistõttu ei saa ka läbi viia keskkonnamõjude hindamist. TTJA selgitas vaide esitajale, milliseid samme saaks taotleja eesmärgi saavutamiseks järgmisena ette võtta.

1. Kaebaja esitas 19.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse TTJA 13.08.2021 otsuse nr 167/21-06580-047 õigusvastasuse tuvastamiseks, 21.10.2021 vaideotsuse nr 2-5/21/0082/20 tühistamiseks ning TTJA kohustamiseks algatama kaebaja 28.04.2021 taotluse alusel KMH menetlus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2. Kaebaja palub esitatud nõuded rahuldada ja vastustajalt välja mõista menetluskulud. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult alljärgnevad. 1) Kaebaja soovib ehitada Soome ja Eesti vahele merealuse tunneli. Merealusesse tunnelisse soovitakse paigutada raudteeliin ja võimalik, et ka muid ühendusi Soome ja Eesti vahel. Tegemist on piiriülest mõju omava projektiga, mille mõjude hindamist Soomes alustati kaebaja taotlusel koheselt pärast Eesti ja Soome valitsuse ühisistungit kevadel 2018.a. Vastavalt Espoo konventsioonile (jõust. 24.07.2001; RT II, 2000, 28, 169) ja selle alusel sõlmitud Eesti ja Soome kokkuleppele KMH läbiviimise osas, moodustati Soome initsiatiivil riikidevaheline ad hoc töörühm KMH koordineerimiseks. Soome KMH on hetkel pooleli ning piiriülese hindamise lõpule viimine eeldab, et ka Eestis algatatakse vastav menetlus. Soome keskkonnaministeerium on alates ad hoc töörühma moodustamisest rõhutanud vajadust projekti mõjude hindamise menetlus mõlemas riigis sünkroniseerida. Paralleelselt ja eraldiseisvalt keskkonnamõju hindamisest on Soomes pärast 2018.a. lisatud tunnel Uusimaa regiooni planeeringusse, läbi on viidud strateegiline keskkonnamõju hindamine ning planeering on kehtestatud. 2) Kuigi kaebaja alustas ka Eestis
3. aastal konsultatsioone ametiasutustega, on sisuliselt keeldutud mistahes menetluses mõjude hindamise algatamisest. Peamise sisulise ajendina keeldumiseks on läbivalt toodud välja põhimõttelist seisukohta, et projekti mahu tõttu eraettevõte ei või põhimõtteliselt olla merealuse tunneli arendaja, kuigi seaduses sellist piirangut ei ole. Ad hoc töörühmas on Eesti poolelt toodud menetluste sünkroniseerimise takistusena sobitamatu seadusandlus, mis ei võimaldanud algatada keskkonnamõju hindamist enne kohase tegevusloa taotluse esitamist. Hiljem toodi tegevuste sünkroniseerimise takistusena ette riikidevahelise kavatsuste protokolli puudumist. 01.01.2020 jõustus

-i muudatus, millega kehtestati

§ 26¹ lg 1.

Selle alusel võib kavandatava tegevuse keskkonnamõju hinnata arendaja esitatud KMH algatamise taotluse alusel enne kohase tegevusloa taotluse esitamist ehk mistahes põhimenetluse alustamist. 2

alusel on vastav norm kehtestatud, mis võimaldab uuringutega alustada enne tegevusloa menetlusse võtmist. Lisaks takistab Eestis menetluse algatamata jätmine ka menetluse jätkamist Soomes. Kaebaja emaettevõte Finest Bay Area Development Oy on Eesti ja Soome vahelise raudteetunneli arendaja Soomes. Hetkel seisabki menetlus seetõttu, et Eestis vastavat menetlust ei algatata. Kohustamiskaebuse esitamine aitab kaasa kaebaja õiguste kaitsmisele. 4) Kavandatava tegevuse realiseerimine eeldab hoonestusluba avalikus veekogus. Tegemist on

§ 7tähenduses tegevusloaga.

Hoonestusloa väljastab TTJA. Olles, eelnevalt konsulteerinud asjaomaste asutustega, esitas kaebaja 28.04.2021

§ 26

¹ lg 1 alusel vastustajale taotluse KMH algatamiseks enne tegevusloa menetluse algatamist. See taotlus tagastati kavandatava tegevuse perspektiivituse tõttu 13.08.2021 otsusega. Järelikult keeldus vastustaja uuringute ja konsultatsioonide alustamisest, mis endiselt ei võimalda KMH menetlusi Eestis ja Soomes ühildada. Oluline on siinjuures ka asjaolu, et nii Eestis kui ka Soomes ei anna ainuüksi KMH menetluse algatamine õiguslikku alust tunneli tegelikuks rajamiseks, st vastavate tegevuslubade saamiseks. 5) Vastustaja eksis, et KMH algatamine ei ole kohustuslik. (vt KMH direktiivi 2011/92 Lisa 11 ja

§ 6

lg 1 p-de 14, 17, 17¹) Kui soovitakse kavandada KMH direktiivi Lisa 1 tähenduses piiriülese mõjuga olulist objekti, tuleb liikmesriigil mõjude hindamine algatada. Sama tuleneb Espoo konventsiooni artiklist 3. KMH direktiiv rakendub igale projektile, mille kavandamist on alustatud. Eesti-Soome merealuse tunneli puhul on tegemist ühe ja sama projektiga, mille menetlus on algatatud Soomes. KMH direktiivi 2011/922 preambula punkti 2 kohaselt tuleb keskkonnale avaldatavat mõju arvesse võtta kogu tehnilise kavandamise ja otsustamise võimalikult varajases etapis. Ka Riigikohtu praktika kinnitab, et arendusprojektide mõju tuleb hinnata võimalikult varajases etapis. Eesti peab koos Soomega osalema parima trassialternatiivi asukoha ja selle mõjude väljaselgitamise protsessis vaatamata sellele, et ametkondadel puudub hetkel arusaam sellest, millises menetluses tuleks projekti menetleda või kas tunneliprojekti eestvedaja peaks olema riik või erasektor. Kohtupraktika kohaselt kahjustab piiriüleste projektide puhul mõjude hindamata jätmine tõsiselt direktiivi eesmärki. 6) Uuringute alustamine KMH menetluses ei muutu õigusvastaseks põhjusel, et tulevikus ei ole välistatud riigi eriplaneeringu (edaspidi REP) algatamine Vabariigi Valitsuse poolt.

§ 3

¹ lg 1 kohaselt on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta.

§ 11

lg 6 kohaselt on menetlustes kogutud tulemusi võimalik arvesse võtta ka teiste projektide sisendina. Näiteks Saaremaa püsiühenduse rajamise võimalikkust on uuritud alates

1. aastast. Samas, alles
2. a algatas Vabariigi Valitsus Suure väina püsiühenduseks ja selle toimimiseks vajaliku taristu riigi eriplaneeringu ning KSH. Varasemad uuringud on otseselt sisendiks uue menetluse läbiviimisel. Ka meretuuleparkidega seonduvad juhtumid kinnitavad, et mõjude uurimine võimalikult varajases etapis ei ole asjatu. Eesti merealadel ei asu ühtegi meretuuleparki, kuigi nende mõjusid on KMH-de raames uuritud juba vähemalt kümme aastat. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
3. detsembri 2011 direktiiv 2011/92EL Teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta. – ELT L 26, 28.1.2012, lk 1–
4. https://eur-lex.europa.eu/legalcontent/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:02011L0092-20140515&rid=1 1 3

-i § 26¹ lg 6 tõlgendamisel, et tegevus on perspektiivitu. Tegemist on ainsa alusega, millele tuginedes vastustaja saab keelduda. Perspektiivitus on absoluutne õigusvastasus, mis iseseisvalt välistab tegevuse realiseerimise võimalikkuse. Järelikult, kui tegevus ei ole perspektiivitu, siis tuleb alati eelistada menetluse algatamist. KMH algatamine on menetlustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg

1. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole Soome lahte ehitamine absoluutselt keelatud. Ka menetlus Soomes kinnitab, et projekt ei ole perspektiivitu ning uuringud ei ole nö ajaraiskamine. Sealjuures eksis vastustaja, et taotlus on perspektiivitu põhjusel, et puudub selgus riikidevahelises koostöös. Soome ja Eesti on kokku leppinud ühises koostöös tunneli osas, moodustatud on ad hoc komitee ja kokku lepitud on ka selles, et KMH menetlused tuleb ühildada, sealhulgas korraldades samaaegselt avalikke arutelusid (vastastikuse mõistmise memorandumi, edaspidi MoU, p. 2.6., p. 2.
2. ja p 4.3). MoU-d ei sõlmitud avalikul rahastusel põhineva projekti elluviimiseks. Soome poolse avalikul rahastusel põhineva projekti puudumist on kinnitanud Soome Vabariigi Transpordi- ja Kommunikatsiooniministeeriumi direktor Sabina Lindström ning Soome valitsuse MoU sõlmimise otsuse ettevalmistuseks koostatud ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud memorandum, mis välistas riigi osalemise tunneliprojekti kavandamisel, teostamisel või rahastamisel. Soome nägemusel MoU sõlmiti koostöö ja teadmiste vahetamise tõhustamiseks kaebaja projekti kontekstis ning MoU sõlmimise vajaduse tingisid raskused keskkonnamõju hindamise protsesside ühildamisel, mis oli tuvastatud ad hoc töögrupis. 8) Vastustaja jättis põhjendamatult arvestamata kaebaja vastuväited ka 21.10.2021 vaideotsusega. Isikul on õigus õiguspärasele ja õiglasele menetlusele, sealjuures tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, mille hulka kuulub ka seaduslikkuse põhimõte ja võrdse kohtlemise põhimõte. Igal isikul on õigus, et tulenevalt hea halduse põhimõttest käsitleb haldusorgan sisuliselt esitatud taotlust, kui ei esine menetluse algatamisest keeldumise aluseid. Ka Riigikohus on selgitanud, et õigusnormile antav tõlgendus ei tohi muuta normi kasutuks (26.06.2018 otsus asjas nr 3-16-579, p 9). Kehtiv õigus näeb ette normi kohaldamise kaebaja probleemi lahendamiseks, kuid vastustaja on keeldunud selle rakendamisest ning muutnud selliselt normi kasutuks. Vastustaja väidab 21.01.2021 vaideotsuses, et kohustus algatada KMH menetlus puudub olukorras, kus põhimenetluse (hetkel hoonestusluba) algatamise otsuse saamine on perspektiivitu. See on ebaõige. Esiteks,

§ 26

¹ lg 1 sätestab, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju võib arendaja hinnata esitatud KMH algatamise taotluse alusel enne tegevusloa taotluse esitamist. See tähendab, et vastustajale ei peagi olema veel selge, kas hoonestusloa väljastamine on võimalik. Arendaja eesmärk keskkonnamõju hindamisel enne tegevusloa taotlemist on saada piisav ja vajalik teave tegevusloa taotlemiseks. Teiseks, saab

§ 26

¹ lg 6 alusel taotluse tagastada enne põhimenetluse algatamist üksnes kavandatava tegevuse perspektiivituse tõttu. Seda tuleb sisustada läbi kavandatava tegevuse absoluutse õigusvastasuse, mitte läbi võimalike keeldumise aluste, mis võivad kohalduda projekti realiseerimiseks vajalikele haldusõiguslikele otsustustele. Järelikult on kehtiva õiguse kohaselt KMH algatamine kohustuslik vaatamata sellele, et kaebaja ei ole põhimenetluse jaoks taotlust esitanud. 9) Kohustus viia läbi KMH tuleb ka KMH direktiivist, millele on võimalik tugineda ka otse ning mh eraprojektide KMH puhul (direktiivi preambula p 2; art 1 lg 1). Mis puudutab vastustaja väidet, et KMH direktiivist ei tulene talle kohustust algatada KMH menetlus olukorras, kus põhimenetluse algatamise otsuse saamine on perspektiivitu, märgib kaebaja 4

§ 26

¹ lg 6 kohaselt oleks vastustaja saanud keelduda KMH algatamisest üksnes juhul, kui tegevus on perspektiivitu. Vastustaja asus taotluse tagastamise otsuses seisukohale: „Tutvunud esitatud taotluse ja asjaomaste asutuste seisukohtadega, asub TTJA seiskohale, et käesoleval hetkel on tegemist perspektiivitu tegevusega, kuivõrd vastava projekti asukoht on vaja valida läbi REP-i ja sellega kaasneva KSH läbiviimise ning KMH algatamine ei aitaks kaasa perspektiivse Tallinn-Helsingi tunneli projekti elluviimisele olukorras, kus puudub selgus riikidevahelises koostöös ja kavandatava raudteetunneli asukohas.“. Vastustaja eksis oluliselt

-i § 26¹ tõlgendamisel.

§ 26

¹ muudatusettepanekut sisaldava eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et: „

i § 26¹ lõigete 3 ja 4 kohaselt esitab arendaja otsustajale kirjaliku soovi, mis sisaldab arendajale kogu teadaolevat teavet kavandatava tegevuse kohta. Seejärel algatab otsustaja 30 päeva jooksul KMH ning jätab KMH algatamata üksnes juhul, kui otsustajale teadaoleva teabe alusel on kavandatav tegevus ilmselgelt perspektiivitu (

-i § 26¹ lõige 6). Esmajärjekorras mõeldakse siin tegevusi, mis on õigusaktiga vastuolus. Eelnevat arvesse võttes on selge, et seaduseelnõu koostaja pidas perspektiivituse all silmas eeskätt tegevuse keskkonnamõju, sh selle asukohast tingitud asjaolusid, mis iseseisvalt välistaksid tegevuse realiseerimise võimalikkuse. Sellele tõlgendusele viitab ka KeM-i 25.06.2021 kiri nr 6-3/21/2710-

1. KeM-i seisukohast võib järeldada, et olemasoleva (looduskeskkonda) puudutava teabe põhjal ei ole taotlus ilmselgelt perspektiivitu. Puudub vaidlus, et ühegi õigusakti kohaselt ei ole Soome lahte ehitamine absoluutselt keelatud. Absoluutset õigusvastasust ei saa tuletada asjaolust, et vette ehitamine eeldab erinevaid tegevuslube. Samuti ei ole ka spetsiifiliselt tunneli rajamine avalik-õiguslikku veekogusse kehtivate planeeringute kohaselt keelatud. Seda arvesse võttes ei saa KMH algatamise õiguslikuks aluseks olla ka viide VeeS § 221 lg 2 p-le
2. Tegemist on võimaliku täiendava haldusmenetlusega, mis on vajalik läbida kavandatava ehitise püstitamiseks. 5

-i § 26¹ tähenduses ei rakendugi KMH algatamisel tavapärane menetluskord.

§ 26

¹ muudatusettepanekut sisaldava eelnõu seletuskiri: „

-i § 26¹ puhul ei rakendu tavapärane KMH algatamise või algatamata jätmise menetluskord ning

-i § 11 lõiked ei kehti (välja arvatud lõiked 8, 10 ja 12, mida saab kasutada ka

-i § 26¹ puhul). Näiteks ei vaadata enam

-i 6. ja 6¹ . paragrahvi, kuna KMH algatatakse üksnes arendaja soovi alusel.”. Järelikult on võimalik uurida arendaja taotluse alusel tegevuse keskkonnamõjusid selles menetluses isegi juhul, kui teoreetiliselt ei ole isegi tegemist

§ 6tähenduses olulise mõjuga projektiga.

See on täiendav argument, mis näitab, et perspektiivitust tuleb

§ 26

¹ tähenduses tõlgendada väga kitsalt, kuivõrd igal juhul peab arendajal olema tagatud õigus viia läbi uuringuid. 11) Samas ei ole taotluse menetlusse võtmise keeldumise aluseks umbmäärane poliitiline vastasseis, küsimused seoses riikidevahelise kokkuleppe tõlgendamise või ka vajadusega läbida tegevuse realiseerimiseks täiendavaid haldusmenetlusi. Kehtiv õigus näeb ette normi kohaldamist kaebaja probleemi lahendamiseks, kuid vastustaja on keeldunud selle rakendamisest ning muutnud selliselt normi kasutuks. Seisukoht riikidevahelise koostöö selguse puudumise kohta ei ole

-i § 26¹ lg 6 tähenduses projekti perspektiivitus. Eesti Vabariik ja Soome Vabariik on MoU artikli 3 lg-s 1 rõhutanud riikide juhtrolli olulisust projekti eestvedamisel. Eesti õigusest tulenevalt on järgmiseks sammuks riigi eriplaneeringu koostamine koos KSH-ga. Selle seisukoha puhul viitab vastustaja peaasjalikult majandusja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) seisukohale.

§ 26

¹ kohaselt ei pea otsustaja enne KMH algatamist küsima teiste ametiasutuste ja ministeeriumite seisukohta. Seaduse kohaselt peab otsuse KMH kohta langetama vastustaja ise. Kolmandaks on kaebaja hinnangul koostöö tegemise alused enam kui selged. Vastustaja tugineb otsuses MKM-i seisukohale, mille kohaselt sõlmiti MoU üksnes riiklikul, mitte erarahastusel põhineva koostööprojekti elluviimiseks. Tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei põhine ühelgi kaebajale avaldatud dokumendil. Samuti on tegemist vastuolulise väitega, kuivõrd Soome Vabariik sõlmis MoU selgelt Finest Bay projekti arendamiseks. Järelikult eksis MKM, et MoU sõlmiti riikliku projekti elluviimiseks. Tegemist on olulise kaalutlusveaga, mis mõjutab kogu MKM-i seisukoha kujunemist ning sellest tulenevalt ta tagastamise taotlust. Sealjuures asus vastustaja ka 21.10.2021 vaideotsuses MKM-i seisukoha osas arvamusele: “Olete muuhulgas leidnud, et valdkonna eest vastutav minister on asunud seisukohale, mis on vastuolus Soome ja Eesti vahel 26.04.2021 sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumiga. Kuivõrd nimetatud MoU allkirjastas valdkonna eest vastutav minister, siis on TTJA arvates kõige tõhusam, kui arutelu selle kõnealuse dokumendi sisu osas toimub vahetult vastava ministeeriumiga. Samuti ei ole hetkel selgelt jälgitav taotluse esitaja seisukoht, kuidas viidatud ministri võimalik valetõlgendus enda poolt allkirjastatud dokumendi sisu osas sai kaasa tuua puuduseid või vigu TTJA tegevuses taotluse tagastamisel.”. Tegemist on uurimispõhimõtte rikkumisega. Olukorras, kus vastustaja ise kaasas MKM-i menetlusse, oleks tulnud vastuolu lahendada. Riikide erinev arusaam projekti realiseerimisest ongi üks teemasid, millele KMH saab keskenduda. KMH menetluse kohustuslikuks osaks on avalikkusega konsulteerimine. Ka KMH menetluse tulemusel võidakse jõuda järeldusele, et tegevusloa keeldumise alused erinevad tulenevalt näiteks projekti keskkonnamõjudest. Samuti ei tähenda KMH menetlus iseenesest seda, et projekt tuleb ellu viia. Tegemist on lihtsalt menetlustoiminguga haldusmenetluses, mille eesmärgiks on kavandatava tegevuse mõjude uurimine. Vastustaja lähtus piiriülese koostöö hindamisel põhjendamatult MKM-i eksitavast seisukohast ning jättis oma kogumis hindamata riikidevahelist koostööd selgitavad asjad. KMH eesmärk on otsuse tegemise jaoks info kogumine. Kavandatava raudteetunneli asukohaga seonduv 6

§ 26

¹ reguleerimisesemeks ei ole ehitusõigust või ka hoonestusõigust puudutavate küsimuste lahendamine. Teiseks ei ole käesoleval juhul ilmselge, et taotletava tegevuse aluseks on üksnes REP. Planeerimisseaduse (PlanS) § 27 lg 2 kohaselt tuleb REP koostada riigi territooriumi või selle osa kohta riigimaantee, avaliku raudtee /.../ ning nende toimimiseks vajalike ehitiste püstitamiseks, kui ehitis vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele. Kaebaja poolt taotletav projekt ei ole avalik raudtee, vaid eraraudtee. Seega ei ole REP-i algatamine kohustuslik, vaid Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus. Lisaks on eksitav RaMi seisukoht, et raudteetunnel eeldab REP-i menetlust ning kaebaja on esitanud taotluse nö valele haldusorganile ja vale menetluse algatamiseks. Kaebaja esitas 26.11.2019 RaM-ile taotluse REP-i algatamiseks. RaM valmistas ette eelnõu, millega keelduti menetluse algatamisest, viidates riikidevahelise MoU puudumisele ja lahtistele küsimustele REP-i taotlusele. Kaebaja võttis siiski taotluse tagasi enne lõpliku haldusakti tegemist osundades asjaolule, et REP taotluses vastamata jäänud küsimustele vastuste saamiseks tuleks läbi viia KMH ja viidates kavatsusele esitada KMH loaväliseks algatamiseks taotlus pärast MoU sõlmimist. Kuivõrd ametkondadel puudus selgus kas ja millises menetluses tuleks kavandatavat tegevust menetleda ning REP-i algatamiseks sooviti vastuseid küsimustele millele vastamiseks on vajalik läbi viia KMH, siis eelistas kaebaja olukorda, kus ta saaks KMH käigus saadava täiendava teabe või poliitilise olukorra muutumisel esitada taotluse vajadusel uuesti või otsida menetluslikult täiendavaid alternatiive. Järelikult ei saa RaM viidata REP-i koostamise kohustusele, kui sama projekti osas on varasemalt sisuliselt keeldutud vastava menetluse algatamisest. Samas ei ole KMH algatamine perspektiivitu ka olukorras, kus vastustaja teeb otsuse KMH algatamiseks ning hiljem selgub, et projekti oleks vaja siiski menetleda REP-i raames või Vabariigi Valitsus teeb otsuse raudteetunneli REP-i algatamiseks. Vabariigi Valitsus ei ole teinud sellekohast otsust ning kellelgi ei ole võimalik ennustada millise otsuse tänane või mõni tulevane Vabariigi Valitsus võib teha. Asjaolu, et tegemist võib olla REP projektiga, kinnitab seda, et info kogumist mastaapse riikidevahelise projekti kohta tuleks alustada võimalikult kiirelt. Samuti on REP-i menetluses võimalik kasutada ka varasemaid uuringuid. See kinnitab täiendavalt, et hoonestusloa KMH menetluse algatamine, sh uuringute teostamine, ei ole perspektiivitu. 6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 1) TTJA jääb 13.08.2021 otsuses ja 21.10.2021 vaideotsuses esitatud seisukohtade juure. Tallinn-Helsingi raudteetunneli rajamise küsimuses KMH menetluse

§ 26¹ lg 1 alusel läbiviimiseks peab olema faktiliselt ja õiguslikult perspektiivne võimalus hoonestusloa (ehk 7

tähenduses tegevusloa andmise) menetluse algatamiseks. Kavandatava algatuse osas KMH menetlus eeldab, et riigi eriplaneeringuga on kindlaks määratud tunneli põhimõtteline asukoht, sh on läbitud keskkonnamõju strateegilise hindamine. Kehtivate normide järgi ei saa vastavate uuringute algatamist pidada praeguses faasis võimalikuks. 2) TTJA on välja selgitanud, et hoonestusloa menetluse algatamine ei ole ilma riigi eriplaneeringuta võimalik (taotluse tagastamine kui ainus valik). Kaebaja on teinud vaideotsuse põhjal järelduse, nagu oleks TTJA kasutanud kaalutlusõigust ning jätnud selle alusel KMH algatamata. Eeltoodu ei ole õige, sest TTJA tagastas taotluse

§ 26¹ lg 6 alusel.

Nimetatud sätte järgi oli KMH algatamiseks esitatud taotluse tagastamine perspektiivituse tõttu ainus võimalik õiguspärane lahendus. Isegi, kui tõlgendada

§ 26

¹ lg-t 6 selliselt, et see andis TTJA-le kaalutlusõiguse (mis sätte sõnastuse järgi puudub), langetas TTJA selle alusel ainsana võimaliku valiku. Kaebaja näib olevat enda seisukohtades läbivalt eeldanud, et TTJA hinnangul puudub soovitud arendustegevuse läbi viimisel KMH kohustus kui selline. TTJA rõhutab, et ei soovi vaielda küsimuse üle, kas taotlusega kavandatav algatus allub oma mõjult KMH kohustusele või mitte. Vastus sellele on jaatav tulenevalt

§ 3lg-st 1.

3) Praegusel juhul tuleb enne KMH-d läbida kohustuslikus korras keskkonnamõjude strateegiline hindamine (KSH), mis viiakse läbi koos vastava strateegilise dokumendi koostamisega. Vastav KSH kohustus riigi eriplaneeringu raames on

§ 33lg 1 p-s 2 sõnaselgelt sätestatud.

Tulenevalt eeltoodust osundas TTJA 13.08.2021 kirjas taotleja tegevuse perspektiivitusele, sest riigi eriplaneering on hoonestusloa andmise üks kohustuslik eeldus (VeeS § 221 lg 2 p 3). Perspektiivitu on olukord, kus ei oleks sõltumata KMH läbiviimisest võimalik anda hoonestusluba. Praegu oleks tegu sellise situatsiooniga, sest valminud KMH ei oleks sellisel juhul sisendiks edasistele tegevustele hoonestusloa menetluses. Riigi eriplaneeringuta ei ole teada ka meretunneli kavandatav asukoht, mis omakorda on aluseks vastavas asukohas keskkonnamõjude hindamise läbiviimiseks. TTJA on taotluse tagastamisel seega osundanud riigi eriplaneeringu kohustusele kui sisulisele eeldustele, mille täitmisel on võimalik taotlus uuesti lahendada. 4) Kuigi taotluse tagastamine ei ole haldusakt on otsustaja andnud taotlust tagastades arendajale selge seisukoha, et edasine taotluses kirjeldatud arendustegevus oleks ebaseaduslik ning VeeSga vastuolus (kuna puuduva eriplaneeringu tõttu ei saa algatada hoonestusloa menetlust). Eeltoodu vastab

§ 26¹ lg 6 seletuskirjas toodud normi eesmärgile, mida on ka kaebaja ise uurinud.

Seega omab taotlus tõsiseid puudusi ning risk, et loataotluse ja vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamisega seotud kulud ei tasu ennast ära, on väga suur, kuid põhimõtteliselt on arendajal võimalik tulla sama tegevuse taotlusega ametlikus tegevusloa ja KMH etapis uuesti. 5) TTJA arvates ei anna

-e normide § 26 ja § 26¹ areng seaduses alust arvata, et KMH peaks olema Eestis võimalik läbi viia olukorras, kus põhimenetluse lõpuleviimine ei ole mingil põhjusel perspektiivne. KMH algatamise eelduseks

§ 26

¹ alusel on algusest peale olnud asjaolu, et seda tehakse kui tulevase põhimenetluses antava otsuse saamine on faktiliselt ja õiguslikult teostatav. Praegusel juhul pole veel isegi teada tunneli asukoht. Sama mõtet kannab

§ 26¹ lg 6.

Kirjeldatud tulemuse õigsust

§ 26

¹ lg 6 kohaldamisel kinnitavad ka koos nimetatud normiga seadusesse lisatud sama paragrahvi lõiked 5 ja 7. Seadusandaja on kehtiva

-i § 26¹ lg 5 seletuskirjas välja toonud, et KMH algatamise taotlemisel peab taotleja kõigepealt ise veenduma, et kavandatav tegevus vastaks planeeringutele. Kui vastuolu tuvastab menetleja, tagastab otsustaja taotluse

§ 26¹ lg 6 alusel taotlejale.

Lisaks on seadusandja kehtiva

§ 26¹ lg 7 seletuskirjas rõhutanud, et normi eesmärk on luua selgus selles, et 8

§-st 3 ja §-st 3¹. Praegusel juhul ei ole võimalik ilma riigi eriplaneeringut ja selle käigus keskkonnamõju strateegilist hindamist läbi viimata üldse väljastada tunnelile mingit tegevusluba (hoonestusluba ja ehitus- ning kasutusluba), mistõttu jääks KMH läbiviimise eesmärk täitmata. 8) Taotleja saab tõhusalt enda huve kaitsta läbi riigi eriplaneeringu. Riigi planeerimismenetluste läbiviija RaM-i 21.07.2021 kirjas nr 15-1/4098-3 selgitatakse, et Soome ja Eesti vahelise tunneli ja tehissaare puhul on tegemist olulise ruumilise mõjuga ehitisega, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik ja rahvusvaheline huvi, mida kinnitab ka Eesti ja Soome vahel ühiste kavatsuste protokolli sõlmimine 26.04.2021, mille art 3 lg 1 rõhutab riikide juhtrolli olulisust projekti eestvedamisel. Tulenevalt PlanS § 27 lg-st 1-3 peab selliste ehitiste rajamiseks koostama riigi eriplaneeringu. Selle koostamise esimeses etapis ehk asukohavaliku eelvaliku teostamisel leitakse ehitistele sobivaim asukoht ja viiakse läbi KSH. RaM on enda 21.07.2021 kirjas rõhutanud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.06.2001 direktiivist 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (KSH direktiiv) tuleneb, et KSH eesmärgiks on selgitada ja arvestada keskkonnamõju otsustusprotsessi varajases staadiumis, kui kavandatava tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud ehk nn „raamistiku loomisel“ tulevikus kavandatavate keskkonnamõjuga projektide jaoks. Eeltoodut on toetanud Riigikohus otsuses asjas nr 3-16-1472 (p 22). Lisaks näeb koostamisel olev Eesti mereala planeering samuti ette, et püsiühendused (sh Tallinn-Helsingi raudteetunnel) kavandatakse Vabariigi Valitsuse otsusel eraldiseisvate täpsemate riigi tasandi planeeringutega. Naaberriigiga ühenduste korral toimub vastavate planeeringute koostamine valitsuste vaheliste kokkulepete alusel. Samaaegselt planeeringu koostamisega tuleb läbi viia ka asjakohaste mõjude hindamine, sh KSH. Planeeringuala peab hõlmama nii merd kui vajalikus ulatuses maismaad, et võimaldada konkreetsele objektile sobivaima asukohavaliku teostamist ja planeeringu elluviimist. Kokkuvõtvalt on TTJA algusest peale olnud seisukohal, et taotleja seisukohast lähtuvalt oleks keskkonnamõjude algatamisest tõhusam abinõu ning hetkel võimalik meede riigi eriplaneeringu taotlemine. Selle kehtestamise korral langeks ära hoonestusloa menetluse algatamise takistus VeeS § 221 lg 2 p 3 tähenduses. 9) Kuivõrd kaebaja on kaebuses välja toonud, et KMH algatamata jätmine ei võimalda tal läbi viia asjakohaseid uuringuid merealal vajaliku teabe hankimiseks, peab TTJA vajalikuks 9

§ 26¹ lg 6 alusel tagastada.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.
2. Kaebaja peab üheks vaidluse põhiküsimuseks seda, kas siseriikliku õiguse, rahvusvaheliste kokkulepete ja EL-i õiguse alusel on KMH algatamine olulist mõju omava piiriülese projekti tegevusloa andmiseks kohustuslik (19.11.2021 menetlusdokument, lk 2, p 5). Puudub vaidlus, et antud juhul oleks selliseks tegevusloaks hoonestusluba, mille andmise pädevus on TTJA-l. Kohus nõustub vastustajaga, et KMH kohustuslikkuses tegevusloa andmiseks vaidlus puudub, tulenevalt juba üksnes

§ 3lg 1 p-st 1.

Ka vastava valdkonna eriteadmisi omamata, ei saa olla mõistlikku kahtlust, et Läänemerre Eestit ja Soomet ühendava veealuse raudteetunneli rajamine omab eeldatavalt olulist keskkonnamõju (vt ka REP-i algatamata jätmise korralduse eelnõu, lk 2, p 14), mis on piiriülene ja vajab hindamist vastavas keskkonnamõju hindamise menetluses. KMH kohustuslikkusele tegevusloa andmisel ei vaielnud haldusmenetluses vastu ka vastustaja (vt 13.08.2021 keeldumise põhjenduste esimene lõik). 9. Asjaolust, et hoonestusloa taotluse menetluses tuleks kohustuslikuna läbi viia KMH ei tulenenud aga TTJA-le automaatselt kohustust algatada kaebaja 28.04.2021 taotluse alusel KMH enne hoonestusloa taotluse esitamist (

§ 26¹ lg 1 ja 4 alusel).

Muudest õigusnormidest tulenevale tegevusloa eelduseks olevale KMH kohustusele viitamine ja nende alusel eelviidatud sätete kohaldamise nõudmine pole õiguslikult põhjendatud.

§ 26

¹ (keskkonnamõju hindamine enne tegevusloa taotluse esitamist) on eriregulatsioon tavapärase KMH menetlusega võrreldes ning laiendab varasemalt üksnes ehitusloale kehtinud erisust (vt eelnõu SE 55 seletuskiri, lk 26). Enne hoonestusloa taotlust esitatud KMH algatamise taotluse peab haldusorgan lahendama lähtudes

§ 26¹ lg-s 6 toodud eeldustest.

Kui nõustuda kaebaja väidetuga, et KMH tuleb algatada ka vahetult KMH direktiivi vm õigusakti alusel, puudusid kaebajal õiguslikud takistused esitada KMH algatamise taotlust enne vaidlusaluse normi kehtestamist. Kohus selle seisukohaga siiski ei nõustu ning leiab, et praegune vaidlus 11

§ 26

¹ lg 6 kohaldamises ehk eelkõige selles normis toodud „ilmselge perspektiivituse“ kui määratlemata õigusmõiste sisustamises.

1. Samuti leiab kaebaja, et kui Soomes oli keskkonnamõjude hindamist alustatud, tuli seda teha ka Eestis, kuna piiriüleste mõjude hindamine peaks toimuma sünkroonis (ühildatult) ega tohiks takistada teises riigis menetluse läbiviimist. Kohus nõustub kaebajaga põhimõtteliselt selles, et kahte riiki ühendava merealuse raudteetunneli mõju keskkonnale tuleks hinnata koostöös ja eeldatavalt ka ajaliselt üheaegselt ning otsustamise võimalikult varajases staadiumis, et mõjuhindamise tulemusi saaks arvesse võtta tehnilise kavandamise ja trassi asukoha valikul. Küll ei järeldu sellest, et Eestis ei oleks vaja järgida siseriiklikku planeerimisõigust (planeerimisseadusest tulenev REP-i nõue; vt REP-i algatamata jätmise korralduse eelnõu, eelkõige p-d 54-61) ning et Eesti riigilt oleks võetud otsustusõigus selles, kas ja millal riigil on võimalik alustada konkreetsete menetlustega, arvestades, et tegemist on suure riikliku huviga projektiga (REP-i algatamata jätmise korralduse eelnõu, p 59-66). Asjaolust, et väidetavalt on Soomes tehtud ära trassialternatiivide valik ilma piiriülese KSH või KMH-ta ei tulene kaevatava TTJA toimingu õigusvastasust. Asja materjalide põhjal ei saa nõustuda kaebajaga ka selles, et ametkondadel puuduks arusaam, millises menetluses tuleks projekti menetleda ning kas see võiks olla teostatav puhtalt eraprojektina. Riigi eriplaneeringute korraldaja (PlanS § 27 lg 7 kohaselt RaM) on väljendanud selget seisukohta, et taoline projekt saab olla üksnes riigi eriplaneeringu objektiks (REP-i algatamata jätmise korralduse eelnõu, p 150, järeldused) ning seda saavad juhtida üksnes riigid (vt samas, p 151.1), kuna sellega võivad kaasneda riigile ulatuslikud majanduslikud mõjud ja kaasnevad julgeolekuriskid. (vt samas, p 151.2).
2. Puudub vaidlus, et Vabariigi Valitsus ei ole vastavat eriplaneeringut (REP) ega selle raames KSH-d algatanud. Kaebaja 03.12.2018 esitatud REP-i ja KSH algatamise taotluse kohta koostati 30.07.2020 algatamata jätmise eelnõu, misjärel kaebaja 30.09.2020 võttis taotluse tagasi. Samuti võttis kaebaja 19.06.2020 tagasi hoonestusloa taotluse. REP-i ja KSH algatamise eelnõu kokkuvõtvate järelduste (p-d 150-154) kohaselt puudub riikide ühishuvide kaitstust tagav MoU; puuduvad rahalised vahendid riigi eelarves taotletava planeeringu elluviimiseks ja kavandatava raudteetunneliga kaasnevate kulude kandmiseks ning puudub ka kindlus, et sellised vahendid on olemas algatamisest huvitatud arendajal; planeering ei ole riigi ja avalikes huvides julgeolekupoliitilistel kaalutlustel. REP-i taotlust ja selle täiendusi on menetleja tutvustanud valitsuskabineti nõupidamistel ning selle kohta on seisukoha esitanud valdkondlikku puutumust omavad haldusorganid. 12.

§ 26

¹ lg 6 v.r jõustus 01.02.2020 sõnastuses, et kui otsustajale teadaoleva teabe alusel on kavandatav tegevus ilmselgelt perspektiivitu, tagastab otsustaja keskkonnamõju hindamise algatamise taotluse.

-i vastav säte kehtib alates 13.01.2022 sõnastuses, et kui otsustajale olemasoleva teabe kohaselt on kavandatav tegevus ilmselgelt perspektiivitu, sealhulgas ei ole kooskõlas selle asukohaga seotud kitsenduste või kehtiva planeeringuga, tagastab otsustaja keskkonnamõju hindamise algatamise taotluse. Praegusel juhul kohaldub viidatud sätte vana redaktsioon. Eelnõu SE 55 seletuskiri (lk 26-27) ei anna just ülemäära selgeid juhiseid normi rakendajale, millistel juhtudel võiks olla tegemist kavandatava tegevuse ilmselge perspektiivitusega. Seletuskirja kohaselt: Esmajärjekorras mõeldakse siin tegevusi, mis on õigusaktiga vastuolus. Näiteks on selliseks juhuks olukord, kui arendaja esitab soovi kaevandada, kuid kaevandatav ala asub kaitsealal, mille kaitse-eeskirjaga on kaevandamine keelatud, taotletakse kaitsealuse metsa maha raiumist, vms. /…/ Lisaks selgitatakse, et otsustaja annab taotluse tagastamisega arendajale selge signaali, et edasine tegevus taotluses kirjeldatud kujul omab tõsiseid puudusi ning risk, et loataotluse ja vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamisega seotud kulud ei tasu 12

§ 26

¹ lg 5 nimetatud algatamise taotlus peab sisaldama nii infot kavandatava tegevuse kohta kui ka kogu teadaolevat infot eeldatavalt olulise keskkonnamõju kohta. /…/ Kehtiva

§ 22

lg 5 p-i 3 kohaselt peab otsustaja kontrollima KMH aruande asjakohasust ja piisavust tegevusloa andmiseks. Selle sätte rakendamisel § 26¹ kontekstis võtab otsustaja aluseks olemasoleva info ning annab esialgse seisukoha temale hetkel kättesaadava ja teadaoleva info alusel. Kohus jagab seda kaebaja seisukohta, et KMH algatamine enne tegevusloa taotluse esitamist võimaldab saada vajalikku teavet tegevusloa taotluse esitamiseks ning selline eesmärk on ära nimetatud ka eelnõu seletuskirjas. Keskkonnamõju hindamise eesmärgid on toodud

§-s 3¹, s.o teabe kogumine kavandatava tegevuse ja alternatiividega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta. Küll pole seletuskirjas toodud, et sellisel juhul võiks ära jätta kehtivas planeerimisseaduses kohustuslikuna ettenähtud planeeringu menetluse. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et KMH algatamise kohustus on TTJA-l pelgalt kaebaja sooviavaldusest tulenevalt, et kaebaja saaks asuda läbi KMH menetluse teavet koguma. Vastustaja on õigesti selgitanud, et mingite spetsiifiliste üksikuuringute tegemine, kui kaebaja seda vajalikuks peab, pole välistatud ka KMH mittealgatamisel. Normi (

§ 26

¹ lg 6) sõnastusest nähtuvalt pole haldusorganile antud kaalutlusõigust (HMS § 4 lg 1). Määratlema õigusmõiste sisustamine haldusorgani poolt on seevastu täiel määral kohtulikult kontrollitav. 13. Kehtivast

§ 26

¹ lg-st 6 tulenevalt võib eeldada, et seadusandja ei välistanud ka varasema redaktsiooni kohaldamist juhtudele, kus kavandatav tegevus ei ole kooskõlas selle asukohaga seotud kitsenduste või kehtiva planeeringuga. Selguse huvides on see kehtivasse seadusesse sisse kirjutatud. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kavandati mitmest aspektist lähtuvalt suure riikliku huviga objekti. Kohtu hinnangul on REP-i ja selle KSH algatamata jätmise korralduse eelnõus kohaselt põhjendatud, miks on tegemist riigi eriplaneeringut nõudva ehitisega. Kohus jagab seisukohta, et mitte ühegi teise planeeringuliigiga ei ole võimalik luua ehitise kavandamiseks vajalikku terviklikku ruumilahendust, sest ainult riigi eriplaneeringuga saab hõlmata nii maa kui mereala ja luua seal alused ehitustegevuse alustamiseks. Tegemist on olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamisega (raudteetunnel ja sellega seonduv tehissaar) PlanS § 27 lg 1 ja § 6 p 13 mõttes. Riik näeb kõnealust objekti avaliku raudteena, mille planeerimiseks on riigi eriplaneering kohustuslik (PlanS § 27 lg 2; vt 21.10.2021 vaideotsuse p 10 põhjendused). Isegi juhul, kui raudteed ei kavandataks avaliku raudteena, tuleks seda planeerida RaM-i koostatud eelnõu järgi riigi eriplaneeringu kaudu (PlanS § 27 lg 3). Seega, kui seadus nõuab riigi eriplaneeringut, mis puudub (pole isegi algatatud ega ole algatamise kavatsust lähitulevikus), siis ei saa kavandatav tegevus kuidagi olla kooskõlas planeeringuga ega seaduslik. Sellises olukorras tuleb vastav planeering enne kehtestada, kui edaspidiselt seadusandja ei näe ette mõnda mõistlikumat menetluste ühendamise võimalust. Kaebaja taotlusele vastamise ajal kehtinud VeeS § 221 lg 2 p 3 keelas hoonestusloa taotluse menetluse algatamise, kui kavandatava ehitise püstitamiseks oli vajalik riigi eriplaneeringu koostamine. Seega oli enne REP-i valmimist hoonestusloa taotluses menetluse algatamine ilmselgelt perspektiivitu (võimatu) ja sellest tulenevalt ilmselgelt perspektiivitu ka KMH algatamine

§ 26¹ lg 1 alusel.

14. Riigi eriplaneeringu kui strateegilise planeerimisdokumendi puhul tuleb kohustuslikuna algatada KSH (

§ 33lg 1 p 2). Menetluste õiges järjekorras toimumisel on mõte ja eesmärk. Riigikohus on 08.08.2018 otsuses asjas nr 3-16-1472 (p 24) selgitanud, et KSH 13

v.r § 2 lg 1), siis KSH eesmärk on mõjutada arendustegevuse alternatiivide valikut otsustusprotsessi varases staadiumis, kui on veel võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja seeläbi mõjutada strateegilisi valikuid. Ka sellest lähtuvalt ei saa põhjendamatuks pidada TTJA seisukohta, et tunneli asukoht tuleb leida läbi REP menetluse. TTJA on 13.08.2021 kirjas asjakohasele Riigikohtu lahendile ka viidanud.

1. Ükski kaebaja viidatud muu õigusakt (Espoo konventsioon; KMH direktiiv; Eesti ja Soome vahel sõlmitud MoU; Eesti ja Soome vaheline kokkulepe KMH läbiviimise osas) ei anna alust jätta siseriiklikku planeerimisprotsessi järgimata. Selle järgimine ei too kaasa vastuolu neis aktides toodud kohustustega. Seetõttu puudub ka vajadus kaaluda KMH direktiivi otsekohaldamist nagu kaebaja on alternatiivina vajalikuks pidanud.
2. Mis puudutab kaebaja dilemmat ja etteheidet, et riik tegi REP-i menetluse algatamisest keelduva haldusakti eelnõu ja nüüd heidab kaebajale ette REP-i puudumist ega võimalda läbi viia uuringuid, mis aitaks esitada sisukamat REP-i algatamise taotlust, märgib kohus järgmist. REP-i algatamiseks puudub kaebajal subjektiivne õigus. Riik võibki asuda seisukohale, et nii olulise ruumilise mõjuga ja suure riikliku huviga projekti algatamiseks pole riigieelarves vahendeid ning isegi kui tulevikus oleks, soovib riik olla arendaja ja selleks täpsustada partnerriigiga sõlmitud kokkulepet riikide ühishuvide tagamiseks. Ka MKM-i 25.06.2021 kirjast (kaebuse lisa 11) TTJA-le nähtuvalt soovib riik tagada, et ka erakapitali kaasamisel saaks riik olla ise projekti juht ja arendaja ning vajadusel kaasata erakapitali üksnes läbi konkurentsi, millest võib ilmselt välja lugeda, et KMH algatamisega (isegi kui see oleks kaalutlusõiguse alusel võimalik) ühe eraettevõtja taotlusel ei soovita tekitada konkurentsieelist. Tegemist on peamiselt otstarbekuse kaalutlustest lähtuva ja poliitilise otsustusega, mis ei alluks ka sisulisele kohtulikule kontrollile. Nii REP-i algatamise perspektiivi kui riigi huve esindavate teiste ministeeriumide seisukohtade väljaselgitamist (uurimisprintsiibi rakendamist) pole alust TTJA-le ette heita. TTJA selgitas välja, et REP-i algatamine pole lähiajal päevakorras, millest tulenevalt ei saa olla kavandataval tegevusel perspektiivi. Kaugemas tulevikus pole välistatud projekti aktuaalseks muutumine, kuid see ei ole KMH algatamise aluseks praegu, olukorras, kus esmalt tuleb kehtestada REP. REP-i kehtivus on seejuures seaduses ajaliselt piiratud (PlanS § 53 lg 3 kohaselt elluviimise alustamine 5 aasta jooksul kehtestamisest).
3. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et TTJA on taotluse tagastamisel osundanud põhjendatult riigi eriplaneeringu kohustusele kui sisulisele eeldusele. See eeldus oli 13.08.2021 täitmata ja on täitmata ka kohtuotsuse tegemise ajal.

§ 26¹ lg 6 v.r nägi sellisel juhul ette taotluse tagastamise haldusorgani poolt.

Samal põhjusel ei saanud rahuldada ka vaiet. Seejuures on vastustaja leidnud, et taotluse tagastamine on menetlustoiming, mida vaidemenetluses vaidlustada ei saa. Sellisel juhul tulnuks vaideorganil vaie tagastada (HMS § 79 lg 1 p 1), mitte teha sisuliste põhjendustega vaideotsust. Sellisel juhul poleks kaebaja kohustamisnõue tähtaegne, kuna tähtaja kulgemist ei saa arvestada vaideotsuse tegemisest. 14