← Eesti

2-23-123035/9

Obsah (12)§ 442§ 637§ 187§ 405§ 444§ 173§ 163§ 138§ 144§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maili Riisenberg Otsuse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2024, Viljandi Tsiviilasja number 2-23-123035 Tsiviilasi Aktiva Finance Group O

§ 442lg 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks.

9. Toimetada kohtuotsus hagejale kätte ja kostjale avalikult kätte. Lahend loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel kohtuotsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (

§ 187lg 6).

Asjaolud ja kohtu põhjendused

  1. Hageja esitas
  2. oktoobril 2023 kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 2526,37 eurot, intressid 153,80 eurot, sissenõudmiskulud 80 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 389,76 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
  3. Hageja on esitanud hagis kostja vastu esitatud nõude kohta piisavalt andmeid ning tõendeid, et nende alusel hagiavaldus rahuldada osaliselt. Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 06.01.
  4. Kostja ei ole kohtule esitanud vastust hagiavaldusele ega ka tõendeid asjaolu kohta, et hageja nõue oleks alusetu ning kuuluks rahuldamata jätmisele. 3.

§ 405

lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. 4. Hagi hind on 3701,62 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt

§ 405lg-le 1.

5.

§ 405

lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa.

§ 444

lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. 6. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Inbank AS-ga 20.02.2022 järelmaksulepingu L89010029872 (HHG05012), mille alusel sai kostja soetada kaupa väärtuses 779 eurot (dtl 41-42). Kostja oli kohustatud tasuma ka intressi 25% tagastamata krediidisummalt aastas (dtl 41). Tagasimakseid on kostja teinud kokku summas 1043,64 eurot (so 26 maksegraafiku järgset makset)(dtl 34 ja 42). Krediidiandja saatis 05.01.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav 2

(5)tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 53). Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Inbank AS lepingu üles 26.01.2023.a. (dtl 54). Krediidiandja on nõude loovutanud hagejale 31.01.2023 (dtl 101).
  1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Placet Group OÜ-ga 17.11.2021 laenulepingu nr. REF3737413, mille alusel refinantseeriti Placet Group OÜ SR3736456 lepingut summas 300,75 eurot ja SR3718746 lepingut summas 251,67 eurot ning IPF Digital Estonia OÜ lepingut summas 1072,60 eurot. Lisaks tehti väljamakse kostja pangakontole summas 2100 eurot. Lepingutasuks lepiti kokku 196,05 eurot. Kokku oli lepingu järgi laenusummaks 3921,07 eurot (dtl 55-65). Kostja oli kohustatud tasuma ka intressi 21,53% aastas (dtl 56). Tagasimakseid on kostja teinud kokku summas 2264,21 eurot (dtl 138). Krediidiandja saatis 10.01.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 66). Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu üles 25.01.2023 (dtl 66). Krediidiandja on nõude loovutanud hagejale 26.01.2023 (dtl 101).
  2. Kohus on seisukohal, et krediidiandjad on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
  4. Hageja on kinnitanud kohtule, et Inbank AS lähtus laenuandmisel kostja enda esitatud andmetest ning riiklikest registritest tehtud päringutele. Esitatud andmed ei ole piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime. Pangakonto väljavõtte küsimise kohta kohtule andmeid esitatud ei ole.
  5. Hageja on kinnitanud kohtule, et Placet Group OÜ lähtus laenuandmisel kostja enda esitatud andmetest ning riiklikest registritest tehtud päringutele. Lisaks eelnevale lähtuti laenuandmisel ka kostja pangakonto väljavõttest perioodi 25.05.2021 – 16.11.2021 kohta. Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja igakuiseks sissetulekuks oli 1583,81 eurot, igakuised väljaminekud 902,75 eurot ning igakuiseid elamiskulud 225 eurot.
  6. Kohus ei saa nõustuda krediidiandja poolsete kostja pangakonto väljavõtte tulemustega. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt oli kostja keskmiseks töötasuks 1044 eurot kuus. Lisaks sai kostja riigi poolt makstavaid peretoetust 486 eurot + 38 eurot kuus ehk ühe kuu keskmiseks sissetulekuks oli 1568 eurot. Vaidlusalusel perioodil on kostja võtnud erinevatest krediidiasutustest laenu kokku summas üle 6000 euro. Kostjal on finantskohustusi paljude erinevate krediidiandjate ees (nt novembris maksis kostja Svea Finance AS-le 150 eurot; Trustly Group AB 229,45 eurot; TF Bank Eesti filiaalile 10 + 15 + 25+ 28 + 37 = 115 eurot; IPF Digital Estonia OÜ 51 eurot; Inbank AS-le 40,14 eurot, kokku 585,59 eurot). Lisaks on pangakonto väljavõttest näha kostja muid kulusid keskmiselt 500 eurot kuus (peamiselt toidu- ja muud majapidamiskulud), lisaks kostja enda maksed oma teisele arvelduskontole keskmiselt 650 eurot kuus (kohtule ei nähtu krediidiandja analüüsist, et oleks küsitud täiendavaid andmeid teise kontoväljavõtte kohta, kui eeldatavasti on tegu igakuiste püsikulude tasumiseks mõeldud summadega, sest esitatud pangakonto väljavõttest ei nähtu tavapäraseid püsikulusid nagu tele- ja kommunikatsioonikulud, transpordikulud, kommunaalkulud jne). Lisaks tuleb arvestada, et käesoleva lepinguga oli kostja igakuiseks makse suuruseks 299,73 eurot. Kõike eelnevat arvesse võttes ületavad kostja väljaminekud kostja igakuiseid sissetulekuid. Arvestades kõike eeltoodud on ilmne, et krediidiandja ei ole piisava hoolsusega analüüsinud kostja krediidivõimet.
  7. Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandjad on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingute järgi pidanuks intress olema 25% aastas 3
(5)ja 21,53% aastas, (vt dtl 41 ja 56). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
  1. Krediidiandja Inbank AS on võimaldanud kostjale krediiti kokku 779 eurot, kohustusega tasuda igakuiseid tagasimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja on tagasimakseid sooritanud kokku summas 1043,64 eurot (dtl 34, 42). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu saab kostja tasutud summat pidada laenu põhiosa tasumiseks. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks üldse kokku pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Lepingu ülesütlemise ajaks oli tagastatud kogu põhivõlgnevus. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Kokkuvõtteks ei ole hagejal kostja vastu Inbank AS-ga sõlmitud lepingu alusel põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi ega ka viivist.
  2. Krediidiandja Placet Group OÜ on võimaldanud kostjale krediiti kokku 3725,02 eurot (300,75 + 251,67 + 1072,60 + 2100), kohustusega tasuda igakuiseid tagasimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja on tagasimakseid sooritanud kokku summas 2264,21eurot (dtl 138). Põhinõude suuruseks kujuneb seega 1460,81 eurot (3725,02 – 2264,21), sest tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt intresse ega ka muid tasusid.
  3. Kohus selgitab, et VÕS § 403 4 lg 7 on kehtestatud võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (eelnõu 152 SE). Nimetatud seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt see, et (VÕS § 403 4 lg 7 teise lause kohaselt) muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne, tähendab, et tarbija maksab ainult alanenud määras intressi. Seega on seadusandja tahte kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 mõtteks see, et kui krediidiandja ei järgi lõikes 6 sätestatut keeldu sõlmida tarbijakrediidileping tarbijaga, kelle puhul krediidiandja ei ole veendunud, et ta on krediidivõimeline, siis on tal võimalik nõuda hiljem üksnes tasumata põhisumma tagastamist ning alanenud määras intressi. Viidatud sättega rakendatakse tarbijakrediidi direktiivi (2008/48/EÜ) artiklist 23 ja hüpoteekkrediidi direktiivi (2014/17/EL) artiklist 38 tulenevat. S.t kehtestatakse eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, ja võetakse kõik meetmed, mis on vajalikud nende rakendamise tagamiseks. Direktiividest tulenevalt peavad karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Niisiis on VÕS § 403 4 lg 7 teine lause oma olemuselt sanktsioon, mis välistab vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandja muud nõuded tarbija vastu peale põhisumma tagastamise nõude ning alandatud intressinõude. Sama on sisuliselt leidnud Tallinna Ringkonnakohus, kes selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).
  4. Eelöeldust tulenevalt jäävad hageja ülejäänud nõuded rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 17.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. 18. Tulenevalt

§ 163

lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 46% ulatuses kostja ja 54% ulatuses hageja kanda. 19.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. 4

(5)

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

  1. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 455 eurot ja õigusabikulust summas 696 eurot. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid.
  2. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

  1. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 50 eurot. Sealjuures viitab kohus Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-20-123611, milles kõrgem kohus peab nn lihtsate sõnastuses kattuvate tüüphagide puhul, mille koostamine ei eelda õiguslikku analüüsi ning piirdub arvutustehete tegemise, lünkade täitmise ja lisade komplekteerimisega, analoogselt VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatud tarbijalt nõutava sissenõudmiskulu piirsummaga maksimaalseks põhjendatuks õigusabikuluks 50 eurot.
  2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena 505 (455 + 50) * 46% = 232,30 eurot. 24.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (232,30 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 25.

§ 178

lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.