← Eesti

2-22-2344/48

Obsah (6)§ 101§ 2172§ 96§ 102§ 100§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2024, Tallinn Kohtuasja

) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast (

  1. a kohtuotsus), vähendamiseks 50 euroni kuus alates hagi esitamisest. Hageja täpsustas nõuet
  2. detsembril 2022 ja nõudeks jäi vähendada kostja kasuks välja mõistetud elatist 0 euroni kuus. 1.
  3. Hageja hinnangul on elatise suuruse muutmise aluseks see, et pärast elatise väljamõistmist on muutunud nii õiguslik kui ka faktiline olukord.
  4. jaanuarist 2022 on oluliselt muutunud

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatise arvutamise alused ja 1.

aprillist 2022 on kostja miinimumelatis elatiskalkulaatori abil arvutatuna 225,64 eurot. Sellest tuleks hagejal tasuda kohtuotsuse kohaselt 75%, mis on 169,23 eurot. Hageja seda maksta ei suuda. Muutunud on ka faktiline olukord. Hagejal on pärast

  1. aastat, mil temalt elatis välja mõisteti, tuvastatud töövõimetus ja puue, mis mõjutavad oluliselt tema võimet elatist maksta. Hageja tervislik seisund takistab tööga tulu teenimist. Esmalt tuvastati hagejal
  2. aastal osaline töövõime, seejärel
  3. a detsembris töövõime puudumine. Hagejal on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire ja mõõdukas depressioon. Detsembris 2021 tuvastati hagejal keskmine puue. Hagejalt, kellel on tuvastatud puue ja puuduv töövõime, ei saa mõistlikult nõuda, et ta otsiks aktiivselt tööd. Piirangud vaimses tegevuses seonduvad õppimise ja tegevuste lõpuleviimisega. Ka füüsiline töö eeldab tegevuste elluviimist. Töövõimetus on hagejal tuvastatud korduvalt ja seetõttu pole alust arvata, et hageja seisund mõistlikult ettenähtavas tulevikus muutuks. 1.
  4. Hageja töövõimetus on mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Hageja sissetulek on u 480 eurot kuus, sh: 1) töövõimetoetus Eesti riigilt (Eesti Töötukassalt). Töövõimetoetuse suurus ühe kalendripäeva eest on 14,0709 eurot, keskmiselt 338,58 eurot kuus (töötukassa arvab Eestis makstavast töövõimetoetusest maha samal eesmärgil Soomest makstava toetuse); 2) hüvitis Soomest 117 eurot; 3) puudetoetus 34 eurot kuus. Vallas- ega kinnisvara hagejal pole. Hageja arvelduskonto jääk oli
  5. juuli
  6. a seisuga 125 eurot. Hageja ei ole võimeline varasema kohtuotsusega välja mõistetud elatist tasuma, elatise võlg kuhjub. 1.
  7. Kostjale väljamõistetud ulatuses ülalpidamise andmine kahjustab hageja enda tavalist ülalpidamist. Lisaks igakuisele elatisele peab hageja tasuma ka varem sissenõutavaks muutunud elatise. See paneb hageja olukorda, kus tal ei jää vahendeid enda esmaste vajaduste rahuldamiseks. 2

(24)2-22-2344 Hageja vältimatud püsikulutused ühe kuu kohta on 485 eurot. Hageja kasutab eluruumi Paldiski linnas asuvas korteris kokkuleppel omanikuga. Isiklikku mööblit ja kodutehnikat ta seal ei oma. Hageja peab osalema kommunaalkulude tasumises ning mööbli, kodumasinate ja seadmete parandamises nende remondivajaduse korral. Hageja eakad vanemad elavad Saaremaal ja hagejale peab jääma võimalus neid külastada. Hagejal on tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  1. oktoobri
  2. a otsuse alusel elatise võlad, mida nõutakse sisse kahes täitemenetluses: Q (saanud täisealiseks) täiteasi nr 175/2020/2401, võlg 2894,30 eurot; kostja täiteasi nr 175/2020/2400, võlg 8303,69 eurot.
  3. a aprilli seisuga oli võlgnevus kahes täiteasjas kokku 11 197,99 eurot. Sellele summale lisanduvad täituri tasu ja täitemenetluse kulud. Kostja avalduse alusel esitas kohtutäitur töötukassale avalduse sissenõude pööramiseks hagejale makstavale toetusele.
  4. aprilli
  5. a töövõimetoetusest kinnipidamise akti alusel peetakse kuni
  6. märtsini 2022 arvestatud elatise võla katteks hagejale arvestatud ja väljamaksmisele kuuluvast toetusest kinni seaduses ettenähtud maksimaalne summa. Sõltuvalt päevade arvust kuus on kinnipeetav summa 143,79 eurot või 128,61 eurot. Kinnipeetav summa kantakse üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Hagejale pärast kinnipidamist väljamakstav summa on 327 eurot kuus. Hageja maksab vabatahtlikult kummalegi sissenõudjale 20 eurot, aga ka see läheb varasema võla katteks. Töövõimetoetusest varasema võla kinnipidamise tõttu ei ole hageja suuteline tasuma jooksvat elatist kohtuotsusega kindlaksmääratud summas. 1.
  7. Ansamblis XXX osalemine on hageja hobi. Proove ja esinemisi on harva, kasu hageja oma muusikalisest tegevusest ei saa. 1.
  8. Kostja elab jätkuvalt koos ema Cga kinnistul, mille W sai hagejalt kinkelepinguga. Kinnistu kasutamisest saadava kasutuseelise väärtus on tänaseks suurem kui 67 eurot kuus, mille määras kindlaks Pärnu Maakohus
  9. aprilli
  10. a otsuses. Hageja täidab kostja ülalpidamiskohustust elamispinna kasutuseelise andmisega iga kuu 178,67 euro ulatuses. Kostja emale kinnistu kinkimisega üüritulu saamise võimaluse andmisega täidab hageja kostja ülalpidamiskohustust 3,86 eurot kuus (kinnistu koosseisus oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa renditulu 139,30 eurot aastas jagatuna 12 kuu ja kolme inimesega). Kasutuseelis on suurenenud ka seeläbi, et kinnistul asuvas elamus ei ela enam viis, vaid kolm inimest. 1.
  11. Elatise suuruse vähendamisel tuleb mõjuva põhjusena arvesse võtta ka seda, et kostja ema kehutas psüühikahäirega hagejat võtma omaks isadust kostja osas, kelle bioloogiline isa hageja tegelikult ei ole. Kostja seisukohad ja vastuhagi
  12. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see täies ulatuses rahuldamata. 2.
  13. Üksnes hageja töövõimetus ei anna alust elatise vähendamiseks. Töövõimetus peab olema püsiv, kuid hagejale on määratud see kaheks aastaks. Töövõimetus peab tingima ka olukorra, kus hageja pole võimeline ülalpidamist andma. Ülalpidamine ei ole alati seotud töötasuga. Arvestada tuleb ka hageja varalist seisundit. Hagejale on määratud töövõimetoetus ja sellega on hageja sissetulekud hoopis suurenenud. Alates
  14. jaanuarist 2022 on hageja töövõimetoetuse ühe kalendripäeva eest 14,0709 eurot, mis on keskmiselt 422,13 eurot kuus. Alates
  15. aprillist 2022 töövõimetoetus suurenes. Hageja saadavatest toetustest piisab nii enda kui ka lapse ühetaoliseks ülalpidamiseks. Hageja varjab oma sissetulekuid ja esitab eksitavaid andmeid. Hageja pole tõendanud, miks ta ei saa sissetulekut teenida. Kostja hinnangul on hageja 3
(24)2-22-2344 tegelikult suuteline tööd tegema. Hagejal tuvastatud puue ei ole seotud tema töövõimega ega näita subjektiivset võimet sissetulekut teenida. 2.
  1. Hageja on vokalist bändis, millel tuli
  2. aastal välja uus album ja hageja esineb bändiga erinevatel üritustel:
  3. aprillil 2022 XXX,
  4. juunil XXX,
  5. juunil XXX ja 22.–
  6. juulil festivalil. Uue albumi sõnade autor on hageja. Ei ole usutav, et hageja ei saanud esinemiste eest tasu, kuid sissetulekute juures pole hageja seda välja toonud. See näitab, et hageja on võimeline tööd tegema, hageja terviseseisund seda ei takista. Hagejal diagnoositud bipolaarne häire on episoodiline ja ei välista töö tegemist. Hageja on suuteline osalema konkreetsetel kuupäevadel suure intensiivsusega üritustel, seega ei muuda hageja tervislik seisund pikaajaliste plaanide tegemist võimatuks. Kontserdil esinemine eeldab kokkulepetest kinnipidamist ja võimet oma seisundit teataval määral juhtida, võimet esineda rahvahulga ees, füüsilist vastupidavust. 2.
  7. Hageja esitatud teave tema kulude kohta on ajas muutuv. Kulutused ei ole tõendatud ja on ülepaisutatud. Hageja manipuleerib kuludega, näidates enda kuludena ka elukaaslase kulusid. Hageja pole tõendanud, et ta oleks ise kulusid kandnud. 2.
  9. oktoobril 2022 kinnitas Tallinna Ringkonnakohus kompromissi, mille kohaselt tasub kostja seaduslik esindaja W hagejale XXX kinnistu, XXX (XXX kinnistu) registriossa kantud isikliku kasutusõiguse kustutamise eest rahalise hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress 4% aastas. Hageja saab hüvitise hiljemalt
  10. oktoobriks 2023, kuid juba praegu on tal vastav nõue olemas. Sissetulekust, mille hageja saab isiklikust kasutusõigusest loobumise eest, piisab elatise maksmiseks ja elatise võla tasumiseks ning märkimisväärne summa jääb ülegi.
  11. Kostja esitas
  12. detsembril 2022 vastuhagi elatise suurendamiseks. Kostja taotles, et kohus mõistaks hagejalt välja elatise

§ 101alusel arvutatud summas muutuva suurusega.

Alates vastuhagi esitamisest kuni 31. märtsini 2023 on

§ 101alusel arvutatud lapse miinimumelatise suurus 225,64 eurot kuus.

3.

  1. Vastuhagi kohaselt on hagejalt välja mõistetud elatise suurust mõjutanud asjaolud muutunud. Kohus lähtus elatist välja mõistes sellest, et: 1) hagejal oli kaks ülalpeetavat; 2) hageja on täitnud ülalpidamiskohustust sellega, et on andnud kostjale kasutada eluaset ning seega on kostja saanud kasutuseeliseid 67 euro ulatuses. Hageja teine ülalpeetav sai
  2. aprillil 2020 täisealiseks. Hageja ei täida enam ülalpidamiskohustust kasutuseelise andmisega, sest Tallinna Ringkonnakohus kinnitas kompromissi, mille kohaselt tasub kostja seaduslik esindaja W hagejale XXX kinnistu kinnistusregistriossa kantud isikliku kasutusõiguse kustutamise eest rahalise hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress 4% aastas. 3.
  3. Alammääras elatise nõudmisel ei pea lapse kulusid tõendama. Kostja igakuine keskmine kulu on 726 eurot, sh eluasemekulud (elekter, vesi, prügi, küte, maamaks, kindlustus, laenu tagasimakse, hädapärased remondikulud jms) kostjale langevas osas 170 eurot, kulutused toidule 150 eurot, kulud hügieenitarvetele u 32 eurot, kulud ravimitele ja tervishoiuteenustele 10 eurot (sh retseptiravimid, vitamiinid, käsimüügiravimid jms), transpordikulud u 175 eurot, kulutused riietele 86 eurot, kulutused meelelahutusele ja trennile u 55 eurot, kulutused haridusele (koolitarbed jm vajalik) 18 eurot, sideteenuste kulud u 30 eurot. Lisaks on lapsel seoses õigusvaidlustega ka märkimisväärsed õigusabikulud (hetkel keskmiselt 120 eurot kuus). Hageja vastus vastuhagile
  4. Hageja vaidles vastuhagile täies ulatuses vastu ja palus jätta see rahuldamata. 4

(24)2-22-2344 4.
  1. Hageja on välja toonud ja tõendanud asjaolud, mille alusel tuleb tema hagi rahuldada. Hagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise. Võttes arvesse hageja haigust, puuet ja töövõimetust, on hagejalt lapse ülalpidamiseks täiendava elatise väljamõistmine vastuhagis taotletud summas põhjendamatu. 4.
  2. Kohus ei arvestanud kostja kasuks elatist välja mõistes, et hagejal on kaks ülalpeetavat. Õige ei ole vastuhagis väidetu, nagu kasutuseelise andmine oleks seotud isikliku kasutusõigusega, millest hageja
  3. oktoobri
  4. a kohtuliku kompromissiga loobus. Isikliku kasutusõiguse lõpetamine ei lõpeta kostja rahaliselt hinnatavat kasutuseelist. Kostja ema sai kinnistu omanikuks tulenevalt hagejaga sõlmitud kinkelepingust. Kinnistul asuv elumaja on jätkuvalt kostja elukoht ja kostja ema on jätkuvalt kinnistu omanik, selles osas ei ole faktiline olukord muutunud. Kasutuseelise väärtus on hoopis suurenenud ja on täna 178,67 eurot. Lisaks täidab hageja kostja ülalpidamiskohustust iga kuu 3,86 euro ulatuses sellega, et andis teisele vanemale kinnistust üüritulu saamise võimaluse. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
  5. Pärnu Maakohus rahuldas
  6. aprilli
  7. a otsusega hagi osaliselt. Kohus vähendas Pärnu Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-18411 hagejalt kostja kasuks kuni kostja täisealiseks saamiseni välja mõistetud elatise summat järgnevalt: alates
  10. veebruarist 2022 kuni
  11. märtsini 2022 summani 160,08 eurot, mis on 75% miinimumelatise summast 213,44 eurot (baassumma 200 eurot + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 43,44 eurot - 50% lapsetoetusest, s.o 30 eurot); alates
  12. aprillist 2022 kuni
  13. detsembrini 2022 summani 169,23 eurot, mis on 75% miinimumelatise summast 225,64 eurot (baassumma 209,20 eurot + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot - 50% lapsetoetusest, s.o 30 eurot); alates
  14. jaanuarist 2023 kuni
  15. märtsini 2023 summani 161,73 eurot, mis on 75% miinimumelatise summast 215,64 eurot (baassumma 209,20 eurot + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot - 50% lapsetoetusest, s.o 40 eurot); alates
  16. aprillist 2023 summani 195,25 eurot, mis on 75% miinimumelatise summast 260,33 eurot (baassumma 249,78 eurot + kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 50,55 eurot - 50% lapsetoetusest, s.o 40 eurot). Igakuise elatise summa, mis on 75%

§ 101lg-te 3–5 alusel arvutatud miinimumelatisest, muutub iga aasta 1.

aprillil (järgmine kord 1. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning juhul, kui lapsetoetuse (perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) suurus muutub (

§ 101lg 5).

Väljamõistetud elatis tuleb tasuda kalendrikuu eest ette kostja ema W arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (Luminor). Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Nii hagi kui ka vastuhagi menetlemisega seotud kulud jättis kohus poolte endi kanda ning märkis, et pooltel vastastikku hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 5.

  1. Maakohus tuvastas, et Pärnu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a kohtuotsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatis 203 eurot kuus alates
  4. detsembrist 2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  5. oktoobri
  6. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis igakuise elatise sidumata seaduses sätestatud elatise alammäära suuruse muutmisega, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis hagejalt kostja kasuks välja igakuise elatise 75%

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast alates 5.

detsembrist 2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus

  1. jaanuaril
  2. 5.
  3. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 497 ja § 459 lg 1 p-dele 1 ja 2 ning leidis, et siinsel juhul on TsMS §-s 459 sätestatud elatise suuruse muutmise formaalsed 5

(24)2-22-2344 eeldused täidetud nii hagi kui ka vastuhagi puhul. Hageja ja kostja on tuginenud elatise suuruse muutmise alusena asjaoludele, mis on tekkinud pärast elatiseasjas tehtud kohtulahendi jõustumist
  1. jaanuaril 2020, v.a hageja esile toodud asjaolud, mis seonduvad kostja isaduse omaksvõtuga. 5.
  2. Vastuhagi kohaselt on ära langenud kaks asjaolu: hageja ei anna enam ülalpidamist kasutuseelise andmise teel ning hagejal pole enam kahte ülalpeetavat. Pärnu Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsuses tuvastas kohus vaidlustamata asjaoluna, et kostja elab elamus, mille hageja kinkis
  5. a jaanuaris kostja emale. Kohus arvestas hagejalt elatist miinimummäärast 75% ulatuses välja mõistes asjaoluga, et kostja elab majas, mille hageja kinkis
  6. a jaanuaris kostja emale, ning sedastas, et sellega täidab hageja kostja ülalpidamiskohustust osaliselt eluasemevajaduse rahuldamisega. Maakohus leidis, et hageja isiklik kasutusõigus XXX kinnistule ei olnud maakohtu
  7. a otsuse tegemisel asjassepuutuv. Hageja loobumine isiklikust kasutusõigusest ei muuda asjaolu, et kostja elab endiselt emale kuuluval kinnistul. Asjaolu, et
  8. aastal oli hagejal kaks ülalpeetavat, ei võtnud kohus kostjale elatist välja mõistes otsusest nähtuvalt arvesse. Elatise summa vähendamise ainus põhjus oli kasutuseelis. Seega ei tingi kostja vastuhagis esile toodud asjaolud elatise suuruse muutmist ja vastuhagi jääb rahuldamata. 5.
  9. Põhihagi osas viitas kohus muutunud õiguslikule olukorrale. Hageja elatise vähendamise nõude aluseks saab olla

§ 2172

lg 2.

§ 2172lg 1 kohaselt, kui enne 2022.

a

  1. jaanuari tehtud kohtulahendi kohaselt on vanem kohustatud tasuma alaealisele lapsele elatist seadusega kehtestatud miinimummäära või poole töötasu alammäära ulatuses kuus, loetakse, et alates
  2. a
  3. jaanuarist on vanem kohtulahendi kohaselt kohustatud tasuma elatist 292 eurot kuus.

§ 2172

lg 2 kohaselt, kui kohustatud vanem või laps ei nõustu sama sätte esimeses lõikes nimetatud elatise summaga, on tal õigus pöörduda elatise suuruse muutmiseks kohtusse, tuginedes õigusliku olukorra muutumisele. Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2019. a otsusega muudetud maakohtu 22. aprilli 2019. a otsuse resolutsiooni kohaselt on hageja kohustatud tasuma kostjale igakuist elatist 75%

§ 101lg-s 1 sätestatud alammäärast.

Kostja kasuks väljamõistetud elatis on enne 1. jaanuari 2022 tehtud kohtulahendis seotud seadusega kehtestatud elatise miinimummääraga ja seega tuleb kohtu hinnangul

§ 2172lg 1 kohaselt lugeda, et alates 1.

jaanuarist 2022 on hageja kohustatud tasuma kostjale elatist 219 eurot (75% 292 eurost). 5.

  1. Pooled ei vaidle ja kohus on
  2. aprilli
  3. a otsuses tuvastanud, et hageja on

§ 96ja § 97 p 1 alusel kohustatud kostjat ülal pidama.

Vaidlust pole ka selles, et kostja ei ela koos hagejaga, vaid enda emaga, ja PHS alusel makstav lapsetoetus laekub kostja ema arvele. Kohus tuvastas, et

  1. aastal hagejalt kostja kasuks miinimumelatise 75% ulatuses väljamõistmise aluseks olnud asjaolu, s.o et hageja kinkis kostja emale maja, milles kostja elab, ei ole muutunud. 5.
  2. Pooled olid ühel meelel, et arvestades alates
  3. jaanuarist 2022 kehtivaid miinimumelatise arvutamise aluseid ja kohtuotsuseid, tuleks hagejal kostjale muutunud õiguslikus olukorras tasuda elatist 75% kehtiva

§ 101

lg-te 3–5 alusel arvutatud miinimumelatisest.

§ 101lg-te 3–5 alusel arvutatud elatisest 75% oli hagi esitamise ajal 13.

veebruaril 2022 160,08 eurot (miinimumelatise täissumma 213,44 eurot). Alates baassumma indekseerimisest

  1. aprillist 2022 on 75% 169,23 eurot (miinimumelatise täissummast 225,64 eurot). Arvestades, et PHS § 17 lg 3 järgi on lapsetoetus
  2. aastast 80 eurot (muudatus jõustus
  3. veebruarist 2023 ja rakendatakse tagasiulatuvalt alates
  4. jaanuarist 2023), on perioodil
  5. jaanuar 2023 kuni
  6. 6

(24)2-22-2344 märts 2023 arvutatud elatise summa 161,73 eurot ja alates baassumma indekseerimisest 1. aprillist 2023 195,24 eurot (miinimumelatise täissumma 260,33 eurot). 5.7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on esile toonud ja tõendanud pärast elatise väljamõistmist tekkinud asjaolud, mis võimaldavad vähendada kostja kasuks välja mõistetud elatist nullini. 5.7.1. Hageja väitel on sellisteks asjaoludeks (
  1. i)tema töövõimetus ja puue, (
  2. ii)hageja enda vältimatud kulud, mis ei võimalda töövõimetuse ja puude tõttu kasinast sissetulekust elatist maksta, (iii) elatise võlg on kuhjunud ning jooksvat elatist ja võlga pole koos võimalik maksta, (
  3. iv)kinnistu kostja emale kinkimisest saadava kasutuseelise rahaline väärtus on suurenenud ja hageja täidab kostja ülalpidamiskohustust elamispinna kasutuseelise andmisega iga kuu 178,67 eurot ning renditulu võimaldamisega maa rentimiselt 3,86 eurot, s.o kokku rohkem kui ta kohustatud oleks. Kostja leiab mh, et hageja vara hulka tuleb arvata ka 50 000 euro suurune hüvitis ja lisanduva intressi nõue kostja ema W vastu. 5.7.2. Hageja väidet, et tal tuvastati puuduv töövõime, kinnitab Eesti Töötukassa 30. oktoobri 2021. a töövõime hindamise otsus, mille kohaselt on töövõime vähenemise periood kaks aastat (25. jaanuarist 2022 kuni 24. jaanuarini 2024). Asjaolu, et hagejal on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire kaasuva mõõduka depressiooniga, kinnitab haigla ambulatoorne epikriis. Dokumendist on ka näha, et hageja on pöördunud arsti poole 17. veebruaril 2020, s.o pärast eelmise kohtuotsuse jõustumist 14. jaanuaril 2020. Asjaolu, et hagejal on 31. detsembril 2021 tuvastatud keskmise puude raskusastmele vastav vaimne kõrvalekalle (õppimine ja tegevuste elluviimine), kinnitab sotsiaalkindlustusameti otsus. Hageja on kohtule tõendanud, et asjaolud, millele ta tugineb, on tekkinud pärast 14. jaanuari 2020, mil jõustus elatisevaidluse lahend. Ainuüksi asjaolude muutumisest siiski ei piisa, vaid sellest peab tulenema ka vajadus suurendada või vähendada väljamõistetud elatise suurust. Hageja välja toodud asjaolud, s.o töövõimetus, haigus ja puue, peavad tooma kaasa olukorra, kus hagejal pole rahalisi vahendeid ülalpidamise andmiseks. 5.7.3. Hageja esitatud 3. jaanuari 2022. a töövõimetoetuse määramise otsuse resolutsiooni kohaselt on hageja töövõimetoetus ühe kalendripäeva eest 14,079 eurot. Töövõimetoetuse suuruse otsustuse aluseks võetud arvutuskäik lähtub Eesti Vabariigi elamisperioodi ja Soome Vabariigi kindlustusperioodi suhtarvust 0,93 ja seda suhtarvu arvesse võttes arvutatud hüvitisest 14,0709 eurot päevas, mis teeb keskmiseks hüvitiseks 422,23 eurot kuus. Ka hageja 7. detsembri 2022. a selgitusest ja hageja esitatud töötukassa vastusest ei tulene, et toetus, mida hageja saab Soome Vabariigist, arvutatakse siinsest toetusest maha. Töötukassa vastuskirjas märgitud toetussummadest järeldub, et hagejale makstava töövõimetoetuse päevamäär on 15,19 eurot ja see on 93% 16,33 eurost, s.o 1. aprillist 2022 kuni 31. märtsini 2023 kehtinud töövõimetoetuse päevamäärast puuduva töövõime korral. Hageja on kinnitanud Soome Vabariigist makstava toetuse suuruseks 117 eurot, millest kohtus lähtub. Seega oli hageja keskmine töövõimetoetus hagi esitamise ajal 13. veebruaril 2022 kuus 422,23 eurot. Koos Soome Vabariigist samal eesmärgil vastava toetusega 117 eurot oli hageja sissetulek keskmiselt 539,23 eurot kuus. Hageja keskmine töövõimetoetus ajavahemikul 1. aprillist 2022 kuni 31. märtsini 2023 oli 463,20 eurot kuus. Koos Soome Vabariigist makstava 117 euro suuruse toetusega oli hageja sissetulek keskmiselt 580,02 eurot kuus. 7
(24)2-22-2344 Alates
  1. aprillist 2023 on puuduva töövõime korral töövõimetoetuse päevamäär 18,60 eurot. Koefitsienti 0,93 arvestades on hageja töövõimetoetuse päevamäär 17,298 eurot ja toetussummaks 30 päeva pikkuse kuu korral 518,94 eurot ning 31 päeva korral 536,24 eurot, keskmine töövõimetoetus 527,59 eurot kuus. Lisades Soome Vabariigist makstava toetuse 117 eurot, on alates
  2. aprillist 2023 hageja keskmine sissetulek 644,59 eurot kuus. 5.7.
  3. Kohtu hinnangul ei ole hageja puuduv töövõime mõjuvaks põhjuseks, mis tingiks kostja kasuks välja mõistetud miinimummäärast väiksema elatise täiendava vähendamise. Sõltumata tuvastatud töövõime puudumisest on hagejal sissetulek, mis võimaldab maksta kostjale elatist 75% ulatuses alates
  4. jaanuarist 2022 kehtiva

§ 101lg 1 kohasest miinimummäärast.

Kohus ei nõustunud, et hageja sissetulek ei võimalda tal maksta kostjale sellises summas elatist. Kui vanem on olukorras, milles ta pole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Arvestades alates 1. jaanuarist 2022 muutunud

§ 101

alusel arvestatud elatise summasid (vt praeguse otsuse p 5.6), ei ole kostjale makstav elatis ülemäärane, vaid proportsioonis hagejale endale kasutada jääva osaga sissetulekust. Hagejal tuleks kostjale elatiseks maksta u 1/3 oma sissetulekust ja talle endale jääb 2/3. Sisuliselt on hageja sissetulekust võimalik katta nii kostja kui ka hageja minimaalsed vajadused. Ka juhul, kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, ei tähenda see, et elatist tuleks vähendada nullini. Ka sel juhul tuleks sissetulek

§ 101lg 2 teise lause kohaselt jagada proportsionaalselt.

5.7.

  1. Hageja on väitnud, et tema vältimatud kulutused on keskmiselt 485 eurot kuus: eluasemekulud (kommunaalkulud jm eluruumiga seonduvad kulud) 100 eurot; kulutused toidule 200 eurot; kulutused transpordile 50 eurot; sidekulud (telefon ja internetiühendus) 50 eurot; kulutused riietele ja jalanõudele 30 eurot; kulutused juuksurile 15 eurot; kulutused pesuvahenditele ja hügieenitarvetele 10 eurot; kulutused tervishoiule, sh retseptiravimid, visiiditasud ja hambaravi 30 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et ta sellises mahus kulutusi iga kuu kannab. Kohtu hinnangul saab hageja katta kulud tervishoiule ja ravimitele talle määratud puudetoetuse (34 eurot kuus) arvel. Ülejäänud hageja väidetud kulude katteks jääks tal alates
  2. aprillist 2023 saadavat sissetulekut 664,59 eurot ja makstavat elatist 195,24 eurot arvestades 449,35 eurot. Sellest on võimalik kanda esmased eluaseme-, söögi-, side- ja transpordikulud. Väljaandes Ametlikud Teadaanded
  3. jaanuaril 2022 Statistikaameti poolt avaldatud
  4. a arvestuslik elatusmiinimum oli 233,57 eurot ning
  5. jaanuaril 2023 avaldatud
  6. a elatusmiinimum 303,38 eurot. Hageja kasutada jääv osa enda sissetulekust ületab arvestuslikku elatusmiinimumi. Lisaks on igakuine kulu ravimitele kaetav puudetoetusega. 5.7.
  7. Hageja tugineb elatise vähendamisel ka sellele, et tal on elatisevõlgnevus ja kohtutäitur teeb elatise nõude täitmiseks kinnipidamisi hageja töövõimetoetusest. Kohtu hinnangul ei ole elatisevõlgnevus asjaolu, mida tuleks lapse elatise suuruse vähendamisel arvesse võtta. See ei arvestaks lapse õigustatud huve ega elatise maksmise eesmärki. 5.7.
  8. Kohtu hinnangul tuleb lugeda hageja vara hulka ka jõustunud kohtulahendist tulenev nõue 50 000 euro ja intressi saamiseks.
  9. oktoobril 2022 kinnitas Tallinna Ringkonnakohus hageja ja kostja seadusliku esindaja W kompromissi, mille kohaselt tasub W hagejale XXX kinnistu registriossa kantud isikliku kasutusõiguse kustutamise eest rahalise hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress 4% aastas. Hüvitis tuleb hagejale tasuda hiljemalt
  10. oktoobriks
  11. Kohtute infosüsteemi andmetel on määrus jõustunud
  12. oktoobril
  13. Hagejale kohustuse täitmise tähtpäev ei ole sedavõrd kauges tulevikus, et hagejal ei oleks võimalik saadava summa arvel kostjale ülalpidamist anda. Ka juhul, kui võlgnik kohustust õigeaegselt ei 8

(24)2-22-2344 täida, ei sõltu hageja nõude täitmine üksnes võlgniku jooksvast sissetulekust. Kohtumääruses on poolte kokkuleppel seatud rahalise kohustuse täitmise tagamiseks samale kinnistule hüpoteek hageja kasuks summas 52 000 eurot. Kinnistu sundmüük täitemenetluses võib võtta aega, kuid arvestades, et kohtule esitatud hindamisakti kohaselt on kinnistu turuväärtuseks hinnatud
  1. a detsembris 134 000 eurot, pole põhjust arvata, et hageja ei saaks hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel enda nõuet rahuldatud. Seega on hagejal lähitulevikus piisavalt vara, mille arvelt ülalpidamist anda. 5.7.
  2. Hageja on õigus selles, et kohus leidis hagejalt elatist välja mõistes kasutuseelise väärtuse, võttes aluseks Laimjala Vallavolikogu tollal kehtinud
  3. septembri
  4. a määruse nr 15 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“ ja seal märgitud üürihinna 5 eurot/m2 kuus. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt otsustas kohus kasutuseelise väärtuse TsMS §-st 233 juhindudes siseveendumuse kohaselt olukorras, kus analoogse elamu ja/või hoonestatud kinnistu üürihinda ei õnnestunud välja selgitada. Elamu kasutuseelise väärtuse saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-i 65 kohaldades kindlaks määrata eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Maakohus leidis, et uus määrus (s.o Saaremaa Vallavolikogu
  5. juuni
  6. a määrus nr 21 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“), mis näeb ette ruutmeeri üürihinna maksimaalse summa suuremana, ei tähenda, et kohtu siseveendumusel leitud elamu keskmine üürihind ei oleks enam asjakohane ja automaatselt tuleks määrust arvestades teha ümberarvutus, võttes aluseks 8 eurot/m
  7. Hageja ei ole välja toonud, et elamu tegelik keskmine üürihind oleks suurem või suurenenud pärast kohtulahendi tegemist. Samuti ei ole hageja välja toonud ega põhjendanud, miks üüritulu saamise võimalus on selline asjaolu, mis on tekkinud pärast eelmise kohtulahendi tegemist. Kohtu hinnangul sai hageja väite üüritulu saamise võimalusest esitada ka enne eelmise kohtuotsuse tegemist
  8. aastal, mistõttu seda ei saa praeguses vaidluses arvesse võtta. Asjaolu, et kinnistul elab nüüd viie inimese asemel kolm inimest, ei ole kohtu hinnangul piisavalt oluline, et vähendada elatist alla 75% miinimumelatisest. Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud kohus üksnes kasutuseelise rahalist suurust. Olles leidnud kasutuseelise väärtuse, hindas kohus ka seda, et sellises suuruses kasutuseelise mahaarvamisel miinimumelatisest jääv osa tagab lapsele koos makstavate peretoetuste ja lapse ema panusega piisava ülalpidamise ja vajaduste rahuldamise. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt võeti arvesse väljamõistetud elatise suuruse suhet miinimumelatisse, kuna vaidlustatud lahendist nähtuvalt oli maakohus arvutanud elatise suuruse

§ 101lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leidis, et matemaatilise arvutuse kohaselt on 203 eurot 270-st eurost u 75% ja sellest tulenevalt leidis, et lapse nõue elatise saamiseks tuleb rahuldada 75% ulatuses

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast.

Oluline on ka asjaolu, et eelmise kohtuotsuse tegemisel võttis kohus arvesse, et kostja vajadused saab katta kasutuseelisena arvutatud 67 eurost üle jääva miinimumelatise osa ning peretoetuste arvel lisaks kostja ema panusele. Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva

miinimumelatise arvutamise alused näevad ette lapsetoetuse arvesse võtmise juba elatise suuruse määramisel (

§ 101lg 5).

Elatise summa peab arvestama ja tagama, et lapse kõik muud vajadused saavad kaetud. Seda eesmärki arvestades on vahetu ülalpidamisena kasutuseelise arvestamine miinimumelatisest 25% ulatuses proportsionaalne. 5.

  1. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus põhihagi osaliselt. Kohus vähendas hagejalt välja mõistetud elatist vastavalt muutunud miinimumelatise arvutamise alustele. Kohus muutis
  2. aprilli
  3. a kohtuotsust TsMS § 459 lg 2 alusel hagi esitamisest ja mõistis hagejalt kostja kasuks alates
  4. veebruarist 2022 välja igakuise elatise, mis on 75%

alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud miinimummäärast. Elatise summa muutub iga 9

(24)2-22-2344 aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning juhul, kui lapsetoetuse (PHS § 17 lg 3 esimene lause) suurus muutub (

§ 101lg 5). 5.9. Kohus jättis Ts

MS § 164 lg 1 alusel nii hagi kui ka vastuhagiga seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puudusid. Kohus märkis, et hagejale on

  1. mai
  2. a määrusega antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, mistõttu hagejale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad riigi kanda. Apellatsioonkaebus
  3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja vähendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist alates
  4. veebruarist 2022 0 euroni kuus. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda. 6.
  5. Hageja nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et hagi lahendamisel tuleb lähtuda muutunud õiguslikust olukorrast; kohaldas

§ 2172lg-d 1 ja 2; tuvastas, et alates 1.

jaanuarist 2022 on hageja kohustatud tasuma kostjale elatist 219 eurot kuus (75% 292 eurost) ja et muutunud ei ole 2019. a kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks miinimumelatise 75% ulatuses väljamõistmise aluseks olnud asjaolu, et hageja kinkis kostja emale Wle XXX kinnistu, milles asuvas majas kostja elab. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et hageja tõendas pärast 14. jaanuari 2020 tekkinud asjaolud: (

  1. i)töötukassa 30. detsembri 2021. a töövõime hindamise otsusega tuvastati hagejal töövõime puudumine töövõime vähenemise perioodiga 25. jaanuarist 2022 kuni 24. jaanuarini 2024; (
  2. ii)18. juuni 2020. a ambulatoorsest epikriisist nähtuvalt pöördus hageja arsti juurde 17. veebruaril 2020 ja tal diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire kaasneva mõõduka depressiooniga; sotsiaalkindlustusameti 31. detsembri 2021. a otsusega tuvastati hagejal keskmine puude raskusaste kestusega 24. novembrist 2021 kuni 24. jaanuarini 2024 seoses vaimse kõrvalekaldega õppimise ja tegevuste elluviimise valdkondades. 6.2. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, kui hindas hageja väiteid tema majandusliku olukorra ja võimekuse kohta kostjale ülalpidamist anda. Maakohus jättis asja lahendamisel ebaõigesti arvesse võtmata elatisevõla ja selle tasumiseks alustatud täitemenetluse. 6.2.1. Maakohtu tuvastatud suurusega töövõimetoetus (2022. a esimeses kvartalis keskmiselt 422,23 eurot kuus, alates 1. aprillist 2022 470,79 eurot kuus) ei võimalda tasuda elatise võlga ja jooksvat elatist. Hagejale pärast elatise võla kinnipidamist väljamakstav summa oli 2022. aastal 327 eurot kuus. Isegi kui lisada sellele Soome Vabariigist saadav 115,32 eurot, jäi hagejale pärast elatise võla tasumist kasutamiseks 442,20 eurot kuus. Kui arvata maha iga kuu tasumisele kuuluv jooksev elatis, ei jääks hagejale oma tarbeks isegi arvestusliku elatusmiinimumi jagu rahalisi vahendeid. 6.2.2. Maakohus jõudis järeldusele, et hageja keskmine sissetulek on alates 1. aprillist 2023 644,59 eurot kuus, millest 1/3 tuleks maksta lapsele elatiseks ja 2/3 jääks hagejale enda tarbeks. Selle käsituse kohaselt peaks hagejal olema võimalik maksta lapsele elatist 214,86 eurot ja talle endale jääks 429,73 eurot. Paraku on kohus jätnud tähelepanuta, et alates 1. maist 2022 teeb Eesti Töötukassa kohtutäitur Rannar Liitmaa arestimisakti alusel kinnipidamisi, pidades kinni poolt alampalka (2022. aastal 327 eurot, 2023. aastal 362,5 eurot) ületava töövõimetoetuse osa. Statistikaameti poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded 28. jaanuaril 2022 avaldatud 2021. a arvestuslik elatusmiinimum oli 233,57 eurot ja 27. jaanuaril 2023 avaldatud 2022. a arvestuslik elatusmiinimum oli 303,38 eurot. Täitemenetluses varasema kohtuotsuse täitmine ja maakohtu 10

(24)2-22-2344
  1. aprilli
  2. a otsusega välja mõistetud jooksva elatise maksmise kohustuse täitmine käib hagejal selgelt üle jõu ja jätab ta aastateks virelema allapoole absoluutse vaesuse piiri. 6.2.3.

§ 101

lg 2 teise ja kolmanda lause alusel tuleb elatise vähendamisel arvesse võtta mitte üksnes elatise maksmiseks kohustatud isiku käsutuses olevaid rahalisi vahendeid, vaid ka tema kohustusi. 6.

  1. Hageja vältimatud kulutused on keskmiselt 485 eurot kuus, sh eluasemekulud 100 eurot, toidukulud 200 eurot, transpordikulud 50 eurot, sidekulud (telefon ja internetiühendus) 50 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 30 eurot, juuksuris käimise kulu 15 eurot, kulutused hügieenivajaduste rahuldamiseks 10 eurot, kulutused tervishoiule (retseptiravimid, visiiditasud ja hambaravi) 30 eurot. Ehkki maakohus leidis, et hageja ei ole sellises mahus kulutusi tõendanud, on need kulutused minimaalsed, millega on võimalik toime tulla. Ei saa mõistlikult eeldada, et inimene võtab iga kulutuse kohta arve või kviitungi ja säilitab kõiki kuludokumente pikka aega. 6.
  2. Maakohus luges ebaõigesti hageja vara hulka tsiviilasjas nr 2-20-15190 jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude W vastu kasutuseelise lõpetamise hüvitise 50 000 euro ja intressi saamiseks. Kohustus muutub sissenõutavaks
  3. oktoobril
  4. Maakohtu seisukoht, et elatise vähendamisel tuleb arvesse võtta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat nõuet, ei ole seadusega kooskõlas. Tulevikus sissenõutavaks muutuva nõude järgi saadaolevad rahalised vahendid ei ole enne nõude edukat sissenõudmist hageja käsutuses

§ 101

lg 2 teise lause tähenduses ning hageja ei saa saadaolevat hüvitist praegu kasutada ei enda ega lapse ülalpidamiseks. 6.

  1. Maakohus jättis ebaõigesti XXX kinnistu kasutuseelise arvestamata varasemast suuremas ulatuses. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks tuleb
  2. aastal lähtuda kasutuseelise summalisel kindlaksmääramisel omaaegsest Laimjala Vallavolikogu
  3. septembri
  4. a määrusest nr 25 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“, s.o enam kui viie aasta vanusest ja kehtivuse kaotanud õigusaktist. Pärnu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsuses kirjeldatud olukord ei ole muutunud selles osas, et Saaremaa üüriturul puuduvate võrdlustehingute tõttu ei ole võimalik välja tuua Ida-Saaremaa piirkonnas analoogse elamu või hoonestatud kinnistu keskmist üürihinda. Selles olukorras oleks maakohus siinses asjas pidanud lähtuma kasutuseelise väärtuse kindlakstegemisel kohtuotsuse tegemise, s.o
  5. aprilli
  6. a seisuga kehtivast SHS § 113 lg 6 alusel vastu võetud Saaremaa Vallavolikogu
  7. juuni
  8. a määrusest nr 21 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“, mille § 3 lg 1 p 1 kohaselt võetakse toimetulekutoetuse määramisel arvesse jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud – üür kuni 8 eurot/m2 kuus. Vastuhagiavalduse kohaselt elab XXX kinnistul asuvas elamus praegu kolm inimest, st kasutuseelise rahaline väärtus ühe inimese kohta on 178,67 eurot kuus (= 67 m2 × 8 ÷ 3). Hageja palub lugeda, et ta täidab kostja ülalpidamiskohustust XXX kinnistu kinkimise teel lapsele elamispinna kasutuseelise andmisega iga kuu 178,67 euro ulatuses. 6.
  9. Maakohus jättis elatise kindlaksmääramisel ebaõigesti arvesse võtmata XXX kinnistu Wle kinkimisega loodud võimaluse saada üüritulu. Hageja sai kinnistu koosseisus oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa üürile andmisest saadava üüritulu suuruse teada alles tsiviilasjas nr 2-20-15190 kinnistu väärtuse kohta tehtud eksperthinnangust, mis allkirjastati
  10. detsembril 2021, s.o pärast elatise väljamõistmist tsiviilasjas nr 2-18-
  11. W saab XXX kinnistu koosseisus oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa väljaüürimisest OÜ-lt A üüri 139,30 eurot aastas, mida ta saab kasutada lapse vajaduste rahuldamiseks. Arvestades, et XXX kinnistul elab kolm inimest, on üüritulu ühe isiku kohta 46,33 eurot aastas, s.o 3,86 eurot kuus. Seega tuleb 11

(24)2-22-2344 lugeda, et kinnistu kinkimisega teisele vanemale üüritulu saamise võimaluse loomisega täidab hageja kostja ülalpidamiskohustust iga kuu 3,86 euro ulatuses. Kokku annab hageja XXX kinnistu omandi loovutamisega Wle elamispinna kasutuseelise andmise ja üüritulu saamise võimaluse loomisega elatist 182,53 eurot. Täiendava elatise väljamõistmine hagejalt, arvestades omandi loovutamisega lapsele loodud soodusseisundit, hagejal töövõime puudumist ja tema halba majanduslikku seisundit, on ebaõige ja ebaõiglane. 6.
  1. Hageja palub ringkonnakohtul uurida tõendeid, mida maakohus hindas pinnapealselt, ebaõigesti või ei analüüsinud otsuses üldse: - - - - Eesti Töötukassa
  2. detsembri
  3. a otsus nr TVH/21/052894 „Töövõime hindamine“, millega hagejal tuvastati töövõime puudumine töövõime vähenemise perioodiga
  4. jaanuar 2022 kuni
  5. jaanuar 2024; kohtutäitur Rannar Liitmaa
  6. aprilli
  7. a vastus selgitustaotlusele, millest ilmneb, et hagejal oli
  8. a aprillikuus Tallinna Ringkonnakohtu
  9. oktoobri
  10. a otsuse tsiviilasjas nr 2-18-18411 täitmiseks alustatud kahes täitemenetluses võlgnevused 2894,30 eurot ja 8303,69 eurot; kohtutäitur Rannar Liitmaa
  11. jaanuari
  12. a teated täitemenetluste kohta täiteasjades nr 175/2020/2400 ja nr 175/2020/2401, millest nähtuvad võlgnevuste jäägid täiteasjades ja see, et hageja on mingi osa võlgnetavast elatisest tasunud;
  13. aprilli
  14. a töövõimetoetusest kinnipidamise akt, millest nähtub, et täiteasjas nr 175/2020/2400 on pööratud kostja kasuks sissenõue hageja töövõimetoetusele; Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ
  15. detsembri
  16. a eksperthinnang nr ARE-24535B, mille järgi oli hageja poolt Wle kingitud XXX kinnistu turuväärtus 134 000 eurot ja kinnistu omanik saab XXX kinnistu koosseisus oleva haritava maa ja loodusliku rohumaa väljaüürimisest OÜ-lt A üüri 139,30 eurot aastas. 6.
  17. Maakohus jättis võtmata seisukoha hageja väite kohta, et praeguse tsiviilasja lahendamisel tuleb

§ 102

lg 2 tähenduses mõjuva põhjusena arvesse võtta, et W kehutas psüühikahäirega hagejat võtma omaks isadust kostja suhtes, kelle bioloogiline isa ta ei ole. Nüüd, mil hageja on veenvalt tõendanud, et tal on psüühikahäire ja sellest tulenevalt tuvastatud puue, tuleks seda asjaolu elatise väljamõistmisel muu kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjusena arvesse võtta. 6.

  1. Maakohus rikkus asja läbivaatamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus oli menetluse juhtimisel passiivne ja menetlus oli lubamatult aeganõudev. Hageja esitas hagiavalduse kohtule
  2. veebruaril
  3. Kohus tegi hagi menetlusse võtmise määruse alles
  4. mail 2022, s.o u kolm kuud pärast hagiavalduse esitamist, rikkudes sellega TsMS § 372 lgt
  5. Eelmenetluses ei teinud kohus pärast hagi menetlusse võtmist mitu kuud toiminguid. Kohus aktiviseerus alles pärast hageja esindaja
  6. septembri
  7. a avaldust istungi määramiseks. Ka kohtuotsust ei kuulutanud maakohus lubatud ajal, vaid lükkas selle edasi. Maakohus oli asja läbivaatamisel lubamatult passiivne ja aeglane ning rikkus sellega TsMS §-s 2 sätestatud põhimõtteid, hageja õigust tõhusale ja efektiivsele menetlusele. Maakohtu otsus ei vasta ka TsMS § 442 lg-s 8 nõutule, kuna maakohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta jättis asja lahendamisel osa tõenditest arvesse võtmata. Menetlusõiguse normide rikkumine tõi kaasa osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
  8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Koos oma
  9. juuni
  10. a vastusega apellatsioonkaebusele esitas kostja ka vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse vastuhagi lahendamise ja 12

(24)2-22-2344 menetluskulude jaotuse osas ning palus vastuhagi rahuldada ja jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses hageja kanda.
  1. Ringkonnakohus selgitas kostjale
  2. juunil 2023 saadetud kirjas, et kostja vastuapellatsioonkaebus on esitatud pärast TsMS § 635 lg-s 3 sätestatud tähtaega ning kostjal on võimalik esitada TsMS § 67 lg 1 järgi avaldus menetlustähtaja ennistamiseks. Kohus palus kostjal teada anda, kas ta soovib esitada vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Kostja vastas
  3. juunil 2023 ringkonnakohtule, et palub käsitada oma
  4. juuni
  5. a menetlusdokumenti vaid apellatsioonkaebuse vastusena.
  6. Ringkonnakohus keeldus
  7. juuli
  8. a määrusega kostja vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja jättis vastuapellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud kostja kanda.
  9. Ringkonnakohus saatis pooltele
  10. jaanuaril 2024 kirja, milles esitas täpsustavaid küsimusi seoses hageja varalise seisundiga. Täpsemalt palus kohus: - - - hagejal selgitada, kas ta on käinud töövõime uuel hindamisel ja puude raskusastme tuvastamise kordusekspertiisis ning millised olid nende tulemused. Kohus palus hagejal võimalusel esitada Eesti Töötukassa ja Sotsiaalkindlustusameti otsused
  11. jaanuarile 2024 järgneva perioodi kohta; hagejal täpsustada, kas tema saadavate toetuste suurus on pärast maakohtu otsuse tegemist (s.o
  12. aprilli 2023) muutunud, ja esitada sellekohaste väidete kinnituseks tõendid, samuti avaldada, kas hageja on saanud pärast maakohtu otsuse tegemist täiendavaid sissetulekuid; pooltel esile tuua, kas W on tasunud hagejale Tallinna Ringkonnakohtu
  13. oktoobril 2022 kinnitatud kompromissi järgse hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress 4% aastas, ning esitada sellekohaste väidete kinnituseks tõendid.
  14. Kostja esitas
  15. jaanuaril 2024 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et W on täitnud oma kohustused tsiviilasjas nr 2-20-15190 tehtud lahendist järgmiselt: - tasunud
  16. oktoobril 2023 kompromissis ettenähtud kompensatsioonist 36 777,04 eurot Advokaadibüroo Kersti Põld pangakontole; tasunud
  17. oktoobril 2023 kompromissis ettenähtud hüvitise täituri poolt arestitud ulatuses, s.o 11 072,85 eurot kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole; tasunud
  18. oktoobril 2023 kompromissis ettenähtud hüvitise täituri poolt arestitud ulatuses, s.o 2150,11 eurot kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole; tasunud
  19. oktoobril 2023 intressi 2000 eurot Advokaadibüroo Kersti Põld pangakontole. Kostja hinnangul on seega langenud ära hageja vajadus riigi õigusabi järele ja hagejal on piisavalt rahalisi vahendeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Koos kõnealuse menetlusdokumendiga esitas kostja neli uut tõendit.
  20. Hageja esitas
  21. jaanuaril 2024 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et Eesti Töötukassa
  22. jaanuari
  23. a otsusega nr TVH/24/001759 „Töövõime hindamine“ tuvastati tal puuduv töövõime, töövõime vähenemise perioodiga
  24. jaanuar 2024 –
  25. jaanuar
  26. Töövõime puudumise tuvastamise aluseks on asjaolud, et hagejal on: 13
(24)2-22-2344 - - kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas mille põhjuseks on liigeste haigusseisundid, dorsopaatiad; mõõdukad tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, suhtlemise valdkonnas, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired; vaimse energia taseme alanemise, psüühilise ja emotsionaalse ebastabiilsuse, une- ja emotsioonide, tähelepanu- ja mõtlemisfunktsioonide häirumise tõttu piiratud oskuste omandamine, tähelepanu koondamine, probleemide lahendamine, otsuste vastuvõtmine, igapäevaste rutiinsete tegevuste sooritamine, muutuste, stressi ja muu vaimse koormusega toimetulek, väljaskäimine, inimestevaheline lävimine, võõrastega kontakteerumine. Otsuses on märgitud, et taotleja töövõime on raskesti prognoositav pikemaks ajaks kui üks aasta, kuna vajab regulaarset psühhoteraapiat, sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni. Eesti Töötukassa
  1. jaanuari
  2. a otsusega nr TVT/24/002716 „Töövõimetoetuse määramine“ määrati hagejale ajavahemikuks
  3. jaanuar 2024 kuni
  4. jaanuar 2025 töövõimetoetus, mille suurus on
  5. jaanuarist 2024 kuni
  6. märtsini 2024 17,484 eurot ühe kalendripäeva eest. Kalendrikuu töövõimetoetuse summa on päevamäär 17,484 eurot korda konkreetse kuu päevade arv. Näiteks 30-päevase kuu töövõimetoetuse suurus on 524,52 eurot (30×17,484). Sotsiaalkindlustusameti
  7. jaanuari
  8. a otsusest nr P26-2024-9746 „Puudega tööealise inimese toetuse määramine“ nähtub, et hagejal tuvastati keskmine puue kehtivusega
  9. jaanuar 2024 kuni
  10. jaanuar 2025 ja talle määrati selleks ajavahemikuks puuetega inimese sotisaaltoetus 34,01 eurot kuus. See on sihtotstarbeline toetus, mida makstakse lisakulutusi põhjustava puude korral. Nimetatud dokumentidest järeldub, et hageja on jätkuvalt puuduva töövõimega isik, kellel on tuvastatud keskmise raskusastmega puue. Hagejale töövõime puudumisest tulenev Eesti Töötukassa makstav igakuine toetus on alates
  11. jaanuarist 2024 keskmiselt 524,52 eurot kuus. Soome Vabariigi poolt temale makstav töövõimetuspension on 125,97 eurot kuus. Seega on hageja sissetulek alates
  12. jaanuarist 2024 kokku 650,49 eurot kuus. Sellele lisandub Eesti Vabariigilt saadav sihtotstarbeline puuetega inimeste toetus, mille suurus on alates
  13. jaanuarist 2024 34,01 eurot kuus. Kuna tegemist on sihtotstarbelise toetusega, millele ei ole võimalik sissenõuet pöörata, ei tuleks seda siinses asjas arvesse võtta. Hageja ei ole pärast siinses asjas maakohtu otsuse tegemist saanud muid, täiendavaid sissetulekuid. Tal puudub praegu sissetulek töö- või võlaõigusliku lepingu alusel. Puude ja puuduva töövõime tõttu hageja tööl ei käi. Pärast tsiviilasjas nr 2-22-2344 maakohtu otsuse tegemist täitis W kompromissi kinnitava kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-20-
  14. Nimetatud tsiviilasja lahendi järgi tuli tasuda hagejale hüvitist koos intressiga 52 000 eurot. Sellest summast tasus W: -
  15. septembril 2023 Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Rannar Liitmaa täiteasjas nr 175/2020/2400 tehtud rahalise nõude arestimise akti alusel
  16. oktoobril 2023 kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 11 072,85 eurot. Viidatud täiteasjas viis kohtutäitur läbi kostja
  17. septembri
  18. a avalduse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  19. oktoobri
  20. a otsuse nr 2-18-18411 alusel algatatud täitemenetlust elatise 14
(24)2-22-2344 - - võlgnevuses. Pärast 11 072,85 euro laekumist kohtutäitur lõpetas selles täiteasjas täitemenetluse;
  1. septembril 2023 Pärnu tööpiirkonna kohtutäitur Rannar Liitmaa täiteasjas nr 175/2020/2401 tehtud rahalise nõude arestimise akti alusel
  2. oktoobril 2023 kohtutäitur Rannar Liitmaa ametialasele arvelduskontole 2150,11 eurot. Viidatud täiteasjas viis kohtutäitur läbi kostja
  3. septembri
  4. a avalduse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsuse nr 2-18-18411 alusel algatatud täitemenetlust elatise võlgnevuses. Pärast 2150,11 euro laekumist kohtutäitur lõpetas selles täiteasjas täitemenetluse; ülejäänud summa, s.o põhinõude jäägi 36 777,04 eurot ja intressi 2000 eurot maksis W hageja kasuks Advokaadibüroo Kersti Põld OÜ usalduskontole. Advokaadibüroo on usalduskontole laekunud summa
  7. a oktoobris hagejale üle andnud. Eeltoodust nähtub, et suur osa tsiviilasjas nr 2-20-15190 kompromissi alusel saadud rahast läks elatisevõla katteks. Praegu enam elatise võlga ei ole. Hageja tasub sundtäitmise vältimiseks iga kuu W arvelduskontole kostja ülalpidamiseks 195,24 eurot. Kostjale makstav elatis moodustab hageja kuu sissetulekust 30%, s.o ebaproportsionaalselt suure osa. Hagejal jääb oma tarbeks kasutada 455,25 eurot kuus, mis on elementaarsete elamiskulude kandmiseks ebapiisav. Hageja tõi esile, et maakohtu otsuse tegemisest möödunud aja jooksul on muutunud tema igapäevaseks toimetulekuks vajalikud kulutused seoses üldise elukalliduse tõusu ja muudatustega hageja elukorralduses. Hageja ei ela enam SSS, vaid ta asus elama omaette elamispinnale RRR ja maksab üüri 300 eurot kuus, millele lisandub tasu tarbitud kommunaalteenuste eest. Seisuga
  8. jaanuar 2024 on hageja vältimatult vajalikud kulud 804 eurot kuus, sh: eluasemekulud jm eluruumiga seonduvad kulud 427 eurot; kulutused toidule 220 eurot; kulutused transpordile 50 eurot; sidekulud (mobiilsidepakett) 18,5 eurot; kulutused riietele ja jalanõudele 33 eurot; kulutused juuksurile 15 eurot; kulutused pesuvahenditele ja hügieenitarvetele 10,5 eurot; kulutused tervishoiule, sh retseptiravimid, visiiditasud ja hambaravi vähemalt 30 eurot kuus. Arvestades, et hageja sissetulek on alates
  9. jaanuarist 2024 650,49 eurot kuus, ei piisa sellest vältimatult vajalike kulutuste katmiseks. Tsiviilasjas nr 2-20-15190 saadud hüvitis on hagejale vajalik oma elamispinna soetamiseks, sest oma varasema kodu kinkis ka kostja emale Wle.
  10. Kostja esitas
  11. jaanuaril 2024 seisukohta hageja
  12. jaanuari
  13. a menetlusdokumendi kohta. Kostja leiab, et hageja eksitab kohut. Hageja väide, et ta ei ole pärast vaidlustatud otsuse tegemist täiendavaid sissetulekuid saanud, on väär, kuna hageja kinnitab ka ise kostja seadusliku esindaja makstud hüvitise saamist. Hageja ei ole esitanud tõendeid talle Soomest makstava toetuse suuruse kohta. Seda ei saa tõendada Eesti Töötukassa töövõimetoetuse määramise otsusega, kus on välja toodud Eesti Töötukassale teadaolevad andmed. Eesti Töötukassa märgib, et tegemist on teadaolevate andmetega, mitte kinnitatud ja tuvastatud andmetega. Kohtunõude eksitav täitmine viitab hageja soovile varjata oma tegelikke sissetulekuid. Eesti Töötukassa saab võtta töövõimetoetuse määramisel arvesse vaid samal eesmärgil määratud toetust, kuid pole välistatud, et Soome riik maksab hagejale ka muid toetusi, nt rahvapensioni, kindlustushüvitist vms. Hageja sissetulekuks on ka kostja seadusliku esindaja makstud hüvitis 52 000 eurot, millest kanti advokaadibüroo arvele 38 777,04 eurot. Ka see kuulub hageja vara hulka. Hagejale jäänud hüvitis ületab mitmekordselt kostja kogu elatise nõuet (kostja täisealiseks saamiseni on jäänud 68 kuud ja kogu elatise suurusjärk on seega u 14 000 eurot). 15
(24)2-22-2344 Kostja jääb seisukohale et puuduva töövõime tuvastamine ei välista hageja võimekust tööd teha.
  1. jaanuari
  2. a töövõime hindamise otsuse kohaselt on hageja töövõime raskesti prognoositav pikemaks ajaks kui üks aasta, kuna vajab regulaarset psühhoteraapiat, sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni. Seega saab hageja ise otseselt panustada oma tervise paranemisse, kuid pole seda teinud. Kostjale teadaolevalt ei osale hageja üheski eelnimetatud tegevuses. Eelmises hinnangus leidis ekspertarst, et hageja teadmiste ja oskuste hulk on lihtsamateks töödeks piisav, taotlejal on tõenäoliselt paranev seisund, talle sobivad lihtsad, keskendumist mittenõudvad tööülesanded, füüsiline töö, nt tema erialane töö puusepp-betoneerija. Hageja ei ole tõendanud, et ta kulutusi kannab. Hageja esitatud üürileping jm arved ei tõenda, et hageja on kulud ka kandnud. Kostja nõustub, et puuetega inimeste sotsiaaltoetus on sihtotstarbeline toetus, mida makstakse lisakulutusi põhjustava puude korral. Hageja on aga ebakorrektselt esitanud need samad sihtotstarbelised kulud (ravimitele, transpordile) oma kuludena. Kui hageja ei soovi puuetega inimeste sotsiaaltoetuse arvestamist sissetulekuna, siis ei saa hageja taotleda ka selle arvelt kaetavate kulude arvestamist. Hageja põhjendused, et elatist tuleks vähendada mh elukalliduse tõttu tõusnud kulude kasvuga, on jaburad. Ka kostja kulud on selle võrra tõusnud.
  3. Ringkonnakohus lahendas poolte taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks
  4. veebruari
  5. a määrusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta hageja kanda.
  7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 2 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata vastuhagi ja jaotas vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud.
  8. TsMS § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Sama paragrahvi
  9. lõikest tuleneb, et otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Riigikohus on leidnud, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on TsMS § 459 lg 1 järgi üldjuhul alust siis, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ja/või kohustatud isiku(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt nt Riigikohtu
  10. oktoobri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). 16
(24)2-22-2344 18. Hageja tugines elatise vähendamist õigustavate muutunud asjaoludena (
  1. i)oma töövõimetusele ja puudele, sh tal diagnoositud vaimse tervise häiretele, (
  2. ii)hageja enda vältimatutele kuludele, mis ei võimalda töövõimetuse ja puude tõttu kasinast sissetulekust elatist maksta, (iii) elatise võla kuhjumisele ning korraga jooksva elatise ja võla maksmise võimatusele, (
  3. iv)XXX kinnistu kostja emale kinkimisest saadava kasutuseelise rahalise väärtuse suurenemisele ja maa rentimisest saadavale renditulule. Samuti tugines hageja muutunud õiguslikule olukorrale seoses 1. jaanuaril 2022 jõustunud

muudatustega. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hagejalt välja mõistetud elatise suuruse muutmist õigustasid muudatused õiguslikus olukorras, kuid muud hagi aluseks olevad asjaolud elatise täiendavaks vähendamiseks

§ 102lg 2 järgi alust ei anna. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid Ts

MS § 654 lg 6 järgi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

  1. Maakohus tuvastas, et pärast tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsuse jõustumist on hagejal: - tuvastatud Eesti Töötukassa
  2. oktoobri
  3. a töövõime hindamise otsusega puuduv töövõime perioodiks
  4. jaanuar 2022 kuni
  5. jaanuar 2024; tuvastatud sotsiaalkindlustusameti
  6. detsembri
  7. a otsusega keskmise puude raskusastmele vastav vaimne kõrvalekalle (õppimine ja tegevuste elluviimine); diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire kaasuva mõõduka depressiooniga. Apellatsioonimenetluse käigus ringkonnakohtule esitatud ja
  8. veebruari
  9. a määrusega asja materjalide juurde võetud tõenditest nähtub, et Eesti Töötukassa
  10. jaanuari
  11. a otsusega nr TVH/24/001759 „Töövõime hindamine“ on hagejal tuvastatud puuduv töövõime, töövõime vähenemise perioodiga
  12. jaanuar 2024 kuni
  13. jaanuar 2025, ning
  14. jaanuari
  15. a otsusega nr TVT/24/002716 „Töövõimetoetuse määramine“ on määratud talle töövõimetoetus ajavahemikuks
  16. jaanuar 2024 kuni
  17. jaanuar 2025, mille suurus on ajavahemikul
  18. jaanuar 2024 kuni
  19. märts 2024 17,484 eurot ühe kalendripäeva eest. Sotsiaalkindlustusameti
  20. jaanuari
  21. a otsusega nr P26-2024-9746 „Puudega tööealise inimese toetuse määramine“ on määratud hagejale puudega tööealise inimese toetus ajavahemikuks
  22. jaanuar 2024 kuni
  23. jaanuar 2025 summas 34,01 eurot kuus. Viimati nimetatud otsuse kohaselt on sotsiaalkindlustusameti
  24. jaanuari
  25. a otsusega nr P262024-9745 tuvastatud hagejal keskmine puue kehtivusega
  26. jaanuar 2024 kuni
  27. jaanuar
  28. Seega on hagejal jätkuvalt tuvastatud puuduv töövõime ja keskmise raskusastmega puue.
  29. Maakohus on siiski põhjendatult leidnud, et ehkki hageja puuduva töövõime ja puude tuvastamine ning haiguse tuvastamine on käsitatavad asjaoludena, mis on tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsuse jõustumist, ei too need siinsel juhul kaasa olukorda, kus hageja varaline seisund õigustaks elatise täiendavat vähendamist. 20.
  30. Vaidlustatud otsuse kohaselt tuleb hagejal maksta kostjale alates
  31. veebruarist 2022 elatist summas, mis moodustab 75%

§ 101alusel arvutatud minimaalse elatise summast.

Otsuse kohaselt tasutav elatis on järgmine: -

  1. veebruarist 2022 kuni
  2. märtsini 2022 – 160,08 eurot;
  3. aprillist 2022 kuni
  4. detsembrini 2022 – 169,23 eurot;
  5. jaanuarist 2023 kuni
  6. märtsini 2023 – 161,73 eurot; alates
  7. aprillist 2023 – 195,25 eurot. 17

(24)2-22-2344 Elatise summa muutub iga aasta
  1. aprillil (järgmine kord
  2. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning juhul, kui lapsetoetuse (PHS § 17 lg 3 esimene lause) suurus muutub (

§ 101lg 5).

20.

  1. Hageja kuu keskmised sissetulekud tuvastas maakohus järgmiselt: - hagi esitamise ajal
  2. veebruaril 2022 – 539,23 eurot kuus;
  3. aprillist 2022 kuni
  4. märtsini 2023 – 580,02 eurot kuus; alates
  5. aprillist 2023 – 644,59 eurot kuus. Hageja ei ole oma sissetuleku suuruse tuvastamist apellatsioonkaebuses vaidlustanud (Soomest saadava hüvitise suuruse osas on maakohus põhjendatult lähtunud hageja enda avaldatud summast 117 eurot, vt maakohtu otsuse p 38). Eesti Töötukassa
  6. jaanuari
  7. a otsuse nr TVT/24/002716 kohaselt on hageja töövõimetoetuse päevamäär 17,484 eurot, mis teeb toetuse summaks 30 päeva pikkuse kuu korral 524,52 eurot ja 31 päeva korral 542 eurot, keskmiselt 533,26 eurot kuus. Sama otsuse kohaselt saab hageja Soome Vabariigist toetust 125,97 eurot, mis tähendab, et hageja keskmine sissetulek on vähemalt
  8. jaanuarist 2024 kokku 659,23 eurot kuus. Asja materjalid ei võimalda järeldada, et hageja saaks mingeid täiendavaid sissetulekuid (v.a sihtotstarbeline puudetoetus). 20.
  9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaatamata hageja töövõimetusele on tema sissetulek piisav selleks, et maksta kostjale elatist 75% ulatuses alates
  10. jaanuarist 2022 kehtiva

§ 101kohaselt arvutatud miinimumsummast.

20.3.1. Kolleegium selgitab, et

§ 102

lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101alusel arvutatud elatise summa.

Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral

§-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on märkinud, et

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Muu hulgas ei ole

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p-d 14 ja 20 ning seal viidatud kohtupraktika; 7. 18

(24)2-22-2344 veebruari
  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p-d 12 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika). 20.3.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjale makstava elatise suurus ei ole hageja sissetulekut arvestades ülemäärane ning hagejale jääv summa on tema minimaalsete vajaduste rahuldamiseks piisav. Siinsel juhul on põhjendatud lähtuda hageja minimaalsete vajaduste suurusest, kuna ka kostja puhul on lähtutud tema minimaalsetest vajadustest ja mõistetud elatis hagejalt välja miinimumsummast isegi väiksemana. Statistikaameti andmetel oli arvestuslik elatusmiinimum (s.o väikseim summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused)
  3. aastal 303,38 eurot ja
  4. aastal 338,23 eurot. Kostjale makstava elatise osakaal hageja sissetulekust ja hagejale endale kasutada jääv summa on vaidlustatud otsuse kohaselt alates hagi esitamisest järgmine: -
  5. veebruarist 2022 kuni
  6. märtsini 2022 vastavalt u 30% (160,08÷539,25) ja 379,17 eurot (539,25-160,08);
  7. aprillist 2022 kuni
  8. detsembrini 2022 vastavalt u 29% (169,23÷580,02) ja 410,79 eurot (580,02-169,23);
  9. jaanuarist 2023 kuni
  10. märtsini 2023 u 28% (161,73÷580,02) ja 418,29 eurot (580,02-161,73);
  11. aprillist 2023 kuni
  12. jaanuarini 2024 u 30% (195,25÷644,59) ja 449,34 eurot (644,59-195,25); alates
  13. jaanuarist 2024 u 30% (195,25÷659,23) ja 464 eurot (659,25-195,25). 20.3.
  14. Eelnevast nähtub, et hageja sissetulekust kulub kostja ülalpidamiseks alla 1/3 ja hageja enda vajaduste katmiseks jääb üle 2/3 ning hagejale pärast elatise tasumist alles jääv summa ületab arvestuslikku elatusmiinimumi. Kolleegiumi hinnangul on hageja sissetulek sel viisil jaotatud proportsionaalselt tema ja lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks ning hagejale kui kohustatud vanemale on tagatud elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega kooskõlas

§ 102lg-ga 2, arvestades ka kostja ema panust kostja ülalpidamisse.

20.3.4. Seega leidis maakohus põhjendatult, et vaatamata puuduvale töövõimele on hageja oma sissetulekuid arvestades võimeline maksma kostjale elatist 75% ulatuses

§ 101

järgi arvutatud elatise määrast ning hageja puuduv töövõime, puue ja haigus ning nende mõju hageja sissetulekule ei õigusta kostjale makstava elatise täiendavat vähendamist.

  1. Maakohus on õigesti jätnud kostjale välja mõistetud elatise suuruse vähendamata põhjusel, et hagejal oli kogunenud elatisevõlg ja tal oli enda väitel raskusi üheaegselt jooksva perioodi elatise ja võla tasumisega. See, et elatise maksmiseks kohustatud isik on oma kohustusi rikkunud, jättes varasema perioodi eest elatise nõuetekohaselt tasumata, ei õigusta elatise suuruse vähendamist. Isegi kui hageja suhtes oli algatatud elatisevõla sissenõudmiseks täitemenetlus, pidi kohtutäitur selle korraldamisel arvestama täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud piirangutega seoses sissetulekule sissenõude pööramisega, mille eesmärk on tagada, et võlgnikule säiliksid toimetulekuks minimaalselt vajalikud vahendid (vt TMS §-d 131 ja 132). Oma
  2. jaanuari
  3. a menetlusdokumendis on aga hageja ise välja toonud, et W poolt tsiviilasjas nr 2-20-15190 kinnitatud kompromissi täitmisena tasutud summade arvel on tasutud elatise võlad, mille sissenõudmiseks hageja suhtes täitemenetlusi täiteasjades nr 175/2020/2400 ja nr 175/2020/2401 läbi viidi, ning
  4. jaanuari
  5. a seisuga hagejal enam elatise võlga ei olnud. Seega on hageja viidatud raskused elatisevõla ja jooksva elatise üheaegse tasumisega nüüdseks igal juhul lõppenud. 19

(24)2-22-2344
  1. Maakohus luges põhjendatult hageja vara hulka ka tsiviilasjas nr 2-20-15190 jõustunud kohtulahendist tulenenud nõude 50 000 euro ja intressi saamiseks. 22.
  2. Maakohus tuvastas, et
  3. oktoobril 2022 kinnitas Tallinna Ringkonnakohus hageja ja kostja seadusliku esindaja W kompromissi, mille kohaselt tasub W hagejale XXX kinnistu registriossa kantud isikliku kasutusõiguse kustutamise eest rahalise hüvitise 50 000 eurot, millele lisandub intress 4% aastas. Hüvitis tuleb hagejale tasuda hiljemalt
  4. oktoobriks
  5. Kohtute infosüsteemi andmetel on määrus jõustunud
  6. oktoobril
  7. Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja tsiviilasjas nr 2-2015190 kinnitatud kompromissist tulenev nõue kuulus hageja vara hulka (tegemist on rahaliselt hinnatava õigusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 tähenduses), mistõttu sellega sai elatise vähendamise üle otsustades arvestada. Ehkki nõue ei olnud maakohtu otsuse tegemise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, ei olnud selle sissenõutavaks muutumise tähtpäev enam kaugel ja nõue oli tagatud hüpoteegiga, mistõttu selle täitmine (vajadusel sundtäitmise korras) oli tõenäoline. Lisaks oli hagejal võimalik nõuet vajadusel käsutada, nt see vajadusel tasu eest loovutada. 22.
  10. Apellatsioonimenetluses tõi kostja uue asjaoluna esile, et ta on tsiviilasjas nr 2-20-15190 tehtud lahendist tulenevad kohustused oktoobris 2023 täitnud. Täpsemalt märkis kostja, et ta on tasunud
  11. oktoobril 2023 hüvitise täituri poolt arestitud ulatuses, s.o 11 072,85 eurot kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole;
  12. oktoobril 2023 hüvitise täituri poolt arestitud ulatuses, s.o 2150,11 eurot kohtutäitur Rannar Liitmaa pangakontole; oktoobris 2023 ülejäänud summa, s.o põhinõude jäägi 36 777,04 eurot (
  13. oktoobril 2023) ja intressi 2000 eurot (
  14. oktoobril 2023) Advokaadibüroo Kersti Põld OÜ pangakontole. Hageja
  15. jaanuari
  16. a menetlusdokumendis avaldatust nähtuvalt ei ole poolte vahel nende asjaolude üle vaidlust, vaid hageja on neid sõnaselgelt kinnitanud, täpsustades, et kohtutäituri pangakontole kantud summade arvel täideti hageja elatisevõlad, mida kohtutäitur täitis täiteasjades nr 175/2020/2400 ja nr 175/2020/
  17. Eelnevat arvestades on hageja need asjaolud TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud ning poolte vahel pole vaidlust selles, et W on tsiviilasjas nr 2-20-15190 kinnitatud kompromissist tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kuna viidatud asjaolud tekkisid pärast maakohtu otsuse tegemist ning apellatsioonkaebuse ja selle vastuse esitamist, on nende esile toomine TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatav ja ringkonnakohus saab nende asjaoludega apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada. 22.2.
  18. Eelnevat arvestades on hagejal ka tema igakuist sissetulekut kõrvale jättes piisavalt vara, mille arvel kostja ülalpidamise kohustust täita. Seejuures on hageja kohustatud ka seda raha kasutama vajadusel enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (

§ 102lg 2) ega saa eelistada enda huve kostja omadele.

23. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja väited XXX kinnistul elamisega kaasneva kasutuseelise väärtuse tõusu ja saadava üüritulu kohta ei anna alust hagejalt välja mõistetud elatist vähendada alla 75%

§ 101järgi arvutatud summast.

23.1. Kolleegium märgib, et

§ 100

lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Riigikohus on selgitanud, et vanemate kokkulepe ei välista ega piira

§ 103

lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, kuid lapse elatisenõude puhul tuleb arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse 20

(24)2-22-2344 täitmise viisi ja korda. Lisaks on Riigikohus leidnud, et elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi. Kui vanem on kokkuleppe järgi jätnud teisele vanemale lapsele elatise maksmiseks vara, tuleb juhul, kui see ei kahjusta lapse huve, arvestada seda kokkulepet ka tulevikus täita tuleva elatise kohustuse kindlaksmääramisel (

§ 100lg 3 teine lause) (vt nt Riigikohtu 19.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6499, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). 23.
  2. Maakohus tuvastas, et
  3. a kohtuotsuse üheks aluseks ja põhjuseks, miks hagejalt mõisteti kostja kasuks elatis välja 75% ulatuses miinimumist, oli asjaolu, et hageja oli kinkinud kostja emale XXX kinnistu, milles asuvas majas kostja elab, ning see asjaolu ei ole muutunud. Apellatsioonimenetluses ei ole neid maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustatud. Hageja ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et hagejal oleks olnud kostja emaga kokkulepe, et kinnistu kingitakse kostja emale kostja ülalpidamiskohustuse täitmiseks või et vanemate vahel oleks olnud muu kokkulepe kostja ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. Kostja väitel ei olnud kinke eesmärk kostjale elamispinda võimaldada ning hagejal ja Wl puudus kokkulepe, et kinget tuleb kasutada kostja ülalpidamiseks (vt nt kostja
  4. detsembri
  5. a seisukoht, p 2.13;
  6. jaanuari
  7. a seisukoht, p 2.7; apellatsioonkaebuse vastus, p 2.13). Ehkki
  8. a kohtuotsuse tegemisel võeti XXX kinnistu kostja emale kinkimist ja sellega kostjale eluaseme tagamist hageja ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel arvesse ja otsus on jõustunud, ei anna tsiviilasjas nr 2-18-18411 tuvastatud asjaolud ja siinses asjas esitatud tõendid alust vähendada XXX kinnistu kostja emale kinkimise tõttu hageja makstavat elatist veelgi. 23.
  9. Isegi kui XXX kinnistu kostja emale kinkimist oleks alust hageja makstava elatise suuruse määramisel arvestada, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et sel viisil antava ülalpidamise osakaal ei ületa 25%

§ 101järgi arvutatud elatise suurusest.

23.3.

  1. Asjas esitatud kohtuotsustest tsiviilasjas nr 2-18-18411 (dtl-d 85–96) nähtuvalt hindas maakohus hageja poolt kostja eluasemevajaduse rahuldamise rahalist väärtust eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu. Maakohus tuvastas, et XXX kinnistu asub XXX külas, mis on Kuressaarest 39 km kaugusel. Sellel asuv elamu, kus kostja elab, on ehitatud
  2. aastal, selle suletud netopind on 67 m2 ning see on varustatud vee ja kanalisatsiooniga. Kinnistu suurus on kokku 21,97 ha ning lisaks elamule asuvad seal saun, laut ja kuur. Kuna kohtul ei õnnestunud välja selgitada Laimjalas ega IdaSaaremaa piirkonnas analoogse elamu ja/või hoonestatud kinnistu keskmist üürihinda, lähtus kohus kasutuseelise väärtuse kindlaksmääramisel Laimjala Vallavolikogu
  3. septembri
  4. a määrusest nr 25 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“, mille § 3 lg 1 p 1 kohaselt võetakse toimetulekutoetuse määramisel arvesse jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud – üür 5 eurot 1 m2 kohta kuus. See tegi kasutuseelise suuruseks ühe inimese kohta 67 eurot kuus (67 m 2 × 5 ÷ 5 in), millises ulatuses tuli kohtu arvates lugeda, et hageja täidab kostja ülalpidamiskohustust (maakohtu otsuse p 6). Maakohus arvestas elatise suuruse
  5. aastal kehtinud

§ 101lg 1 järgi, lähtudes 2019.

aastal kehtinud töötasu alammäärast (540 eurot) ja lahutades poolest töötasu alammäärast 270 eurot maha 67 eurot, saades elatise suuruseks 203 eurot (maakohtu otsuse p-d 6 ja 7). Seejuures võttis maakohus hagejalt välja mõistetava elatise suuruse määramisel arvesse ka seda, et välja mõistetud summas makstav elatis ja kostjale makstav riiklik peretoetus tagab koostoimes kostja ema rahalise panusega kostjale piisava ülalpidamise ja vajaduste rahuldamise, samuti on elatise maksmise järel tagatud hageja toimetulek 21

(24)2-22-2344 ühetaoliselt kostjaga (maakohtu otsuse p 7). Ringkonnakohus arvutas välja ülalpidamiskohustuse vahetu täitmisena arvestatud 67 euro osakaalu sel ajal kehtinud miinimumelatise suurusest (s.o u 75% 270-st eurost) ja muutis maakohtu otsust selliselt, et hagejalt mõisteti elatis välja 75% ulatuses

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise alammäärast, mitte kindla summana (vt ringkonnakohtu otsuse p 12). 23.3.

  1. Ringkonnakohus nõustub siinses asjas maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et XXX kinnistu üürihind ja seal elamisega kaasneva kasutuseelise väärtus oleksid pärast tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsuse jõustumist suurenenud. Sellist järeldust ei saa teha ainuüksi Saaremaa Vallavolikogu
  2. juuni
  3. a määrusega nr 21 „Riikliku toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetavate eluasemekulude piirmäärade kehtestamine“ kehtestatud ruutmeetri üürihinna maksimaalse summa („üür kuni 8 eurot 1 m² kohta kuus“) põhjal, mh kuna tegemist on maksimaalse summaga. 23.3.
  4. Teiseks märkis maakohus põhjendatult, et
  5. a otsuste puhul ei lähtunud kohtud üksnes XXX kinnistul elamisest saadava kasutuseelise rahalisest väärtusest, vaid arvesse võeti ka seda, kas kasutuseelise maha arvamisel miinimumelatisest saadav summa tagab lapsele koos makstavate peretoetuste ja lapse ema panusega piisava ülalpidamise ja tema vajaduste rahuldamise. Lapsel on eluaseme kõrval ka muid vajadusi, mida hageja makstav elatis peab koos kostja ema panusega võimaldama rahuldada. Seejuures hõlmavad ainuüksi lapse eluasemekulud lisaks elamispinna kasutamise võimalusele ka selle kasutamisega kaasnevaid jooksvaid kulusid küttele, elektrile jm teenustele. Lapse muid vajadusi ja nende rahuldamise kulusid arvestades on eluaseme kasutamise võimalusest saadava kasutuseelise arvestamine 25% elatise katteks proportsionaalne. Isegi kui XXX kinnistul elamisest saadava kasutuseelise rahaline väärtus on aja jooksul tõusnud, on eelduslikult samas proportsioonis tõusnud ka kostja muude vajaduste rahuldamiseks vajalike kaupade ja teenuste hinnad. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks muutunud kostja eluasemekulude (s.o eluaseme kasutamise võimalusest saadava kasutuseelise) osakaal tema kogukuludest. 23.3.
  6. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ka asjaolu, et kinnistul elab nüüd viie inimese asemel kolm inimest, ei ole piisavalt oluline, et hinnata kinnistul elamisest saadavat kasutuseelist oluliselt suuremaks ja vähendada hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist alla 75% miinimumelatisest. Seejuures nähtub tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud otsustest, et kostja ema väitel elas ka
  7. aastal kostja õde Q nädala sees KKK ühiselamus, mitte kodus. 23.
  8. Seoses hageja väidetega XXX kinnistult (s.o selle koosseisus olevalt haritavalt maalt ja looduslikult rohumaalt) üüritulu saamise võimalusega märkis maakohus põhjendatult, et üüritulu saamise võimaluse näol ei ole tegemist uue asjaoluga, mis oleks tekkinud pärast
  9. a kohtuotsuse tegemist, mistõttu sel alusel pole alust hagejalt välja mõistetud elatist vähendada. Lisaks on hageja väidetud üüritulu (ühe isiku kohta 3,86 eurot kuus) marginaalne ning üüritulu saamine ja selle suurus võivad ka ajas muutuda.
  10. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et elatise vähendamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et W kehutas psüühikahäirega hagejat võtma omaks isadust kostja suhtes, kelle bioloogiline isa hageja ei ole. Maakohus märkis põhjendatult, et hageja esile toodud asjaolud, mis seonduvad kostja isaduse omaksvõtuga, ei ole tekkinud pärast
  11. a kohtuotsuse jõustumist (s.o
  12. jaanuari 2020). Juba tsiviilasjas nr 2-18-18411 tehtud
  13. aprilli
  14. a otsuses märkis maakohus, et asjas ei olnud vaidlust selles, et hageja on

§-de 87 ja 89 alusel isaduse omaksvõtuga tunnistatud kostja isaks, kusjuures kõik asjaosalised teadsid, et hageja ei ole kostja bioloogiline isa (vt dtl 89). Kui kostja ei ole hageja bioloogiline laps, andnuks see hagejale aluse isadus

§-s 93 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada. Olukorras, kus hageja 22

(24)2-22-2344 seda ei teinud, ei mõjuta tema väited isaduse omaksvõtmise asjaolude kohta tema

§ 96

lgst 1 ja § 97 p-st 1 tulenevat kostja kui alaealise lapse ülalpidamise kohustust ega ole käsitatavad mõjuva põhjusena

§ 102lg 2 järgi elatise vähendamiseks.

  1. Hageja väited maakohtu menetlusõiguse normide rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Arvestades, et hagi esitati
  2. veebruaril 2022 ja maakohus tegi otsuse
  3. aprillil 2023, ei olnud menetlus keskmisest oluliselt aeganõudvam. Ehkki hageja hinnangul ületas maakohus hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel mõistlikku aega TsMS § 372 lg 1 mõttes, ei ole hageja välja toonud, kuidas see tema õigusi kahjustas või asja lahendamise tulemust mõjutas. Hageja ei ole täpsustanud, milles väljendus maakohtu väidetav passiivsus, st millise menetlustoimingu maakohus tegemata jättis. Menetlusõiguse rikkumisena ei saa käsitada seda, et hagi menetlusse võtmisele järgnes mõni kuu, mille jooksul maakohus ei teinud siinses tsiviilasjas menetlustoiminguid. Kuna hageja ei esitanud seoses maakohtu eelnimetatud tegevusega menetluse juhtimisel vastuväiteid, ei saa ta neile väidetavatele rikkumistele TsMS § 333 lg-te 1–3 järgi ringkonnakohtus ka tugineda. Ehkki maakohus lükkas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja esialgu lubatud
  4. märtsi
  5. a pealt
  6. aprillile 2023, teavitas kohus sellest kooskõlas TsMS § 452 lg 3 kolmanda lausega menetlusosalisi
  7. märtsi
  8. a määrusega ning selgitas ka viivituse põhjusi, käitudes seega menetluslikult korrektselt. Eelnevat arvestades ei ole maakohus rikkunud TsMS §-s 2 sätestatud põhimõtteid ega hageja õigust tõhusale menetlusele. Maakohus on kõiki asja lahendamiseks olulisi tõendeid hinnanud ja otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka muid menetlusõiguse normi rikkumisi maakohtus, mis oleks võinud mõjutada asja lahendamise tulemust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  9. Maakohus jättis TsMS § 164 lg 1 alusel hagiga seotud menetluskulud põhjendatult menetlusosaliste endi kanda. Apellatsioonkaebuses hageja menetluskulude jaotust ei vaidlusta.
  10. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Olukorras, kus ükski hageja apellatsioonkaebuse väide ei andnud alust maakohtu otsuse muutmiseks, on õigustatud jätta menetluskulud põhjendamatu apellatsioonkaebuse esitanud poole kanda. Menetluskulude selline jaotus on põhjendatud ka siinse vaidluse asjaolusid arvestades.
  11. Kuna menetluskulude jaotusest tulenevalt on siinsel juhul vaja määrata kindlaks üksnes ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus, määrab ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel kostja ringkonnakohtu menetluskulud ise kindlaks (vt TsMS § 174 lg 3). Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 määrab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud kindlaks ja mõistab need välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 28.
  12. Kostja esitas
  13. veebruaril 2024 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on talle osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi 3 t 28 min, millega seoses on tekkinud kulu 485,34 eurot ja käibemaks 101,18 eurot, kokku 586,52 eurot. Kostjale on osutatud õigusabi seoses järgmiste toimingutega: -
  14. juunil 2023 apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine – 2 t;
  15. jaanuaril 2024 kohtu kirjaga tutvumine ja vastuse koostamine, kliendilt tõendite küsimine – 14 min;
  16. jaanuaril 2024 vastaspoole seisukohaga tutvumine, omapoolse seisukoha koostamine ja esitamine – 50 min;
  17. veebruar 2024 kohtunõudele vastamine – 10 min; 23

(24)2-22-2344 -
  1. veebruaril 2024 menetluskulude nimekirja koostamine – 14 min. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja on eraisik, mistõttu menetluskulud tuleb hüvitada koos käibemaksuga. Kostja palus kohustada hagejat tasuma kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. 28.
  2. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvad toimingud ja nende ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Ehkki kostja
  3. juuni
  4. a menetlusdokument sisaldas lisaks vastusele apellatsioonkaebusele ka vastuapellatsioonkaebust, mille ringkonnakohus jättis
  5. juuli
  6. a määrusega menetlusse võtmata ja mille esitamisega seotud menetluskulud jäeti sama määrusega kostja kanda, on 2 t kostja
  7. juuni
  8. a menetlusdokumendi koostamiseks põhjendatud aeg ka juhul, kui mitte arvestada selles sisalduvat vastuapellatsioonkaebust. Menetlusdokument on 9 lk pikk ja vastusena apellatsioonkaebusele esitatud õiguslikud põhjendused moodustavad sellest u 4 lk. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) on vaidluse sisu ja keerukust arvestades mõistlik ning jääb advokaadist esindaja puhul hagimenetluses põhjendatuks peetava tasumäära piiresse. Kuna kostja on füüsiline isik ja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kostja menetluskulud määrata kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). 28.
  9. Eelnevast tulenevalt olid kostja menetluskulud apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikud 586,52 euro ulatuses (km-ga) ning nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
  10. Hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja
  11. veebruaril 2024 esitatud taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab kohus eraldi määrusega.
  12. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust või hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi
  13. lõikest tulenevalt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 24
(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.