KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 19. oktoober 2023, Tartu 3-21-1447 Haldusas

) § 90 lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu.

1. X esitas kaebuse, milles palus tunnistada käskkiri õigusvastaseks ja mõista välja talle varaline ja mittevaraline hüvitis. Kaebuse kohaselt ei oleks tohtinud teda koondada, kuna ta kasvatas alla kolmeaastast last. Kaebaja teenistusest vabastamise põhjus oli tema erakondlik kuuluvus.
2. Tartu Halduskohtu
3. juuni
4. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tunnistati teenistusest vabastamise käskkiri õigusvastaseks ja mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis tema kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kaebuses esitatud diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue ning varalise kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata. Samuti jäeti rahuldamata vastustaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ja tõendite kogumiseks prokuratuurilt. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
5. Kaebaja vabastati koondamise tõttu

§ 90

lg 1 p 2 alusel, st seetõttu, et tema ametikoht (jurist) ametiasutuse koosseisus kaotati. Tähelepanu äratab see, et vastustaja otsustas oma õigusnõustamise ümber korraldada ja juristi ülesanded osaliselt teisele ametnikule anda ning osaliselt teenust sisse osta just siis, kui tal oli tekkinud kaebajaga konflikt. 3.2. Kuigi juristi ametikohti oli ainult üks ja seda täitis kaebaja, ei tähenda see, et teenistussuhe tuli lõpetada just kaebajaga. Vastustaja pidi arvestama, et

§ 100

lg 1 p 5 keelab vabastada koondamise tõttu teenistusest ametnikku, kes kasvatab alla kolmeaastast last.

§ 90

lg 6 sätestab, et kui ametikoht kaotatakse, on ametisse nimetamise õigust omaval isikul õigus ametnik ümber paigutada, vabastades koondamise tõttu ametniku, kelle ametikoht säilib, ning nimetades sellele ametikohale teise ametniku, kelle ametikoht koondatakse. Vastustajal oleks pärast juristi ametikoha kaotamist tulnud välja selgitada ametikohad, millele kaebaja oleks sobinud ning lõpetama teenistussuhte mõnega neist ametnikest, vabastades ametikoha kaebajale. 3.3. Kohus ei pidanud põhjendatuks vastustaja väidet, et

§ 100

lg 1 p 5 on põhiseadusevastane, kuna alla kolmeaastast last kasvatava töötaja puhul pole töölepingu ülesütlemine töölepingu seaduse (TLS) järgi keelatud. Ka töötajate puhul näeb TLS ette piiranguid selliste töötajatega töölepingu lõpetamiseks (TLS § 93 lg 1). Lisaks on töölepingu alusel töötamine ja avalik teenistus erinevad instituudid. 3.4. Kohus luges põhjendatuks kaebaja seisukohta, et juristi ametikoha koondamine ei olnud põhjendatud ning samuti rikuti alla kolmeaastast last kasvatava vanema teenistusest vabastamise keeldu. Seetõttu oli koondamine kohtu hinnangul õigusvastane ning kohus pidas põhjendatuks

§ 105

lg 2 alusel õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu kaebajale kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmist. Hüvitise vähendamiseks kohus alust ei näinud. Vastustaja väite osas, et hüvitisest tuleks maha arvata alusetult kaebaja lastele makstud huvihariduse toetus 1200 eurot, leidis kohus, et see summa tuleb vastustajal tagasi nõuda eraldi haldusmenetluses. Kaebajale koondamisega seoses makstud hüvitised on makstud õiguslikul alusel ning nende arvessevõtmiseks hüvitise vähendamisel pole alust. Tähtsust pole sellel, et kaebaja on leidnud uue teenistuskoha. 3.5. Kaebaja esitatud 10 000 euro suurust diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist kohus lubatavaks ei pidanud, kuna leidis, et kaebaja oleks pidanud

§ 105

lg-test 2-3 tulenevalt esitama hüvitise nõude seoses teenistussuhte õigusvastase lõpetamisega ühtse nõudena. Samuti polnud kaebaja kohtu arvates tõendanud, et kaebaja vabastati teenistusest poliitiliste veendumuste tõttu. 3.

1. Varalise kahjuna soovis kaebaja 323,10 euro hüvitamist, mis tekkis tänu sotsiaalkindlustusameti poolt tasumisele kuuluva vanemahüvitise vähendamisele seetõttu, et
2. a juunikuus sai kaebaja tänu vastustaja makstud lõpparvele lubatust suuremat tulu. Kohus ei 2 pidanud teenistuse lõpetamist kohe ning teenistusest vabastamisest vähem ette teatamise eest hüvitise maksmist õigusvastaseks. Samuti ei pidanud kohus kaebaja varaliste õiguste ja kohustuste kujundamist teenistussuhte lõpetamist reguleerivate normide kaitse-eesmärgiks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
3. Valga valla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus rahuldati ja uue otsusega kaebus täielikult rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.
4. Vastustajal ei olnud kohustust pakkuda kaebajale teist ametikohta. Kuna juristi ametikohti oli vaid üks, ei ole asjakohane viide

§ 90

lg-le 5.

§ 90

lg 7 kohaldamisel tuleb arvesse võtta ka ametniku senist tegevust, sh seda, kas ametnik on alati olnud aus ja kas tema tegevuse suhtes pole algatatud kriminaalmenetlust. Kaebaja on esitanud toetuse taotlemisel oma elukoha osas ebaõigeid andmeid ja omandanud seetõttu alusetult valla huviharidustoetust summas 1200 eurot. Selle osas on algatatud ka kriminaalmenetlus. Olukorras, kus isik on rikkunud aususkohustust, mis tõi kaasa usalduse kaotuse ja valla maine kahjustamise, ei ole vastustaja kohustatud pakkuma koondamisel teist vaba ametikohta. Sellele viitab ka

§ 90lg 7 sõnastus.

„… peab talle võimaluse korral pakkuma …“. 4.2. Ametnik tuleb teenistusest vabastada kuriteo toimepanemise korral (

§ 15

p 1 ja § 95 lg 1) ning seda tuleb arvestada ka ametniku koondamise korral ning sellise isiku koondamist ei saa välistada ka alla kolmeaastase lapse kasvatamine (

§ 100lg 1 p 5).

Seega on asja lahendamisel määrav see, kas kaebajat on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Selle väljaselgitamiseks taotleb vastustaja, et ringkonnakohus nõuaks välja prokuratuurilt vajalikud tõendid. 4.3.

§ 100

lg 1 p 5 on vastuolus põhiseadusest tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna töölepingulises suhtes ei ole ette nähtud keeldu alla kolmeaastast last kasvatava isiku koondamiseks. 4.

1. Kaebajale mõistetud hüvitist tuleks vähendada valla huviharidustoetuse maksete võrra (1200 eurot) ja koondamisel makstud hüvitise võrra (5100 eurot), samuti aususkohustuse rikkumise tõttu ning seetõttu, et kaebaja asus kohe uuele ametikohale ega ole sissetulekut kaotanud.
2. Xe vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
3. Seadusest ei tulene, et ametniku koondamisel saaks arvestada ametniku senist teenistuskäiku või muid asjaolusid. 5.
4. Kaebajale ei ole apellatsioonkaebusele vastamise aja seisuga esitatud isegi kahtlustust mõne kuriteo toimepanemises. 5.
5. Kui vastustajal oli kaebajale etteheiteid teenistuse ajal, siis tulnuks algatada distsiplinaarmenetlus, kõik asjaolud välja selgitada ning seejärel otsustada, kas esinevad asjaolud tema teenistusest vabastamiseks. 5.
6. Halduskohus leidis põhjendatult, et

§ 100lg 1 p 5 ei ole põhiseadusega vastuolus.

5.

1. Halduskohus jättis põhjendatult kaebajale väljamõistetud hüvitise vähendamata. Väidetav alusetult saadud huvihariduse toetus tuleks tagasi nõuda eraldi menetluse käigus. Kaebaja ei asunud uuele ametikohale kohe pärast teenistusest vabastamist, vaid alles viis kuud hiljem. Vastustaja väited kaebaja õigusvastase tegevuse kohta on alusetud ning valed. Kaebaja tegevuse kohta tellis vallavalitsus ise õigusliku hinnangu, milles leiti, et kaebaja ei ole laste huvihariduse taotlemisel seadust rikkunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 3
3. Vaidlus asjas käib kaebaja koondamise õiguspärasuse üle. Peamised

-i normid, mis kehtisid kaebaja teenistusest vabastamise ajal (st

1. märtsist 2019 kuni
2. novembrini 2021 kehtinud

-i redaktsioon) ning on käesolevas vaidluses asjakohased, on järgmised: „§ 90. Teenistusest vabastamine koondamise tõttu

§ 100

lg 1 p 5 (alla kolmeaastast last kasvatava ametniku koondamise keeld) kehtestatud sellise eraldiseisva normina alles

1. aprillil
2. Vaidlusaluse haldusakti andmise ajal vastas sellele normile ülaltoodud

§ 100lg 1.

Kuna vaidlusalune haldusakt oli antud

1. juunil 2021, tuleb selle õiguspärasust hinnata eeskätt haldusakti andmise ajal kehtinud õigusnorme arvestades (haldusmenetluse seaduse § 54). Sisulist tähendust see eksitus käesoleva vaidluse lahendamisel siiski ei oma, sest selles vaidluses tähtsust omavas küsimustes on normide sisu jäänud samaks.
2. Ülaltoodud normidest tuleneb kokkuvõtvalt, et ametikoha kaotamisel tuleb sellel ametikohal töötanud koondatavale ametnikule pakkuda võimaluse korral samas ametiasutuses teist ametikohta ning keelatud on koondada muuhulgas alla kolmeaastast last kasvatavat last kasvatavat ametnikku. 4 Halduskohus on põhjendatult välja toonud, et vastustaja rikkus mõlemat eeltoodud nõuet. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale teist ametikohta ei pakutud. Täiesti ebausutav on vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebajale ei saanud teist ametikohta pakkuda seetõttu, et juristi ametikohti oli ainult üks. Vaidlustatud korralduses on selgelt välja toodud, et vallavalitsuses oli sel hetkel täitmata mitmeid kaebaja haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavaid ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohti (sisekontrolör, kantseleispetsialist, juhtivspetsialist, sekretär), kuid vastustaja ei pidanud kaebajale võimalikuks neid ametikohti pakkuda, sest oli seisukohal, et kaebajat ei saa neile teenistuskohtadele usaldada (tl 4). Seega oli olemas ametikohti, kus kaebaja oleks saanud teenistusülesandeid täita ning tulenevalt eeltoodud normidest oleks temal kui alla kolmeaastast last kasvatanud ametnikul eelisõigus teenistussuhte jätkumisele. Seega on kaebaja teenistusest vabastamine koondamise tõttu õigusvastane.
3. Vald on varasemas kohtumenetluses ning ka apellatsioonkaebuses olnud seisukohal, et kaebajale ei saanud teist ametikohta pakkuda seetõttu, et ta oli senises teenistuses käitunud ebaausalt, kahjustanud valla mainet ning tema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus. Vastustaja arvates viitab sellele võimalusele ka

§ 90lg 7 sõnastus, mille järgi pakutakse teist ametikohta „võimaluse korral“.

Vastustaja see seisukoht on ekslik ning sellega pole võimalik nõustuda. Kaebaja on põhjendatult välja toonud, et seadusest sellist piirangut ei tulene. Tõepoolest ei ole üheski ülaltoodud normist väljaloetav, et koondamise korral ei ole teise ametikoha pakkumise kohustust siis, kui ametnik on käitunud ebaausalt või tema suhtes on algatatud kriminaalmenetlus. Vastustaja seisukoht läheb seega ilmselgelt seaduse grammatilise tõlgendusega vastuollu.

§ 90

lg 7 sõnastus, mille järgi peab teist ametikohta pakkuma „võimaluse korral“, ei tähenda kindlasti seda, et pakkuda tuleb ametikohta vaid siis, kui ametnik ei ole käitunud ebaausalt. „Võimaluse korral“ tähendab

§ 90

lg 7 sõnastuse arvestades seda, et asutuse koosseisus on võimalus pakkuda ametikohta, mis vastab koondatava ametniku haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele ning on eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega. Vastustaja tõlgendus on väär ka teleoloogilist tõlgendusmeetodi järgi. Vastustaja seisukohaga nõustudes kaotaks paljuski tähenduse

-i regulatsioon, mis näeb ette teenistusest vabastamise distsiplinaarsüüteo eest (

§ 94

ja selles viidatud normid), kuna vastustaja loogika järgi saaks ametniku vabastada koondamise tõttu ka siis, kui koondamise tegelik motiiv oli distsiplinaarsüüteo toimepanemine ametniku poolt. Sellisel juhul jääks aga isik ilma distsiplinaarmenetluses ette nähtud menetluslikest garantiidest, mille eesmärk on õiglase menetluse läbiviimine (nt asjaolude igakülgse väljaselgitamise kohustus, isiku ärakuulamine, kaalumine, karistuse proportsionaalsus jne, vt

§-d 71-75). Samuti oleks sellises lahenduses ilmselgelt oluline kaalutlusviga, kuna haldusorgani tegelike motiivide (ametnikust vabanemine distsiplinaarsüüteona käsitatava käitumise tõttu) asemel kasutataks teenistusest vabastamisel koondamise ettekäänet. Samuti läheks selline lahendus vastuollu võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega (põhiseaduse § 4), sest sisuliselt tähendaks see olukorda, kus haldusorgan jätab nõuetekohase menetluse läbi viimata ning kuna esmakordselt esitataks sellised väited alles kohtus, hakkaks alles kohus esimese instantsina otsustama selle üle, kas isiku vabastamine teisel, teenistusest vabastamise käskkirjas nimetamata alusel oleks õiguspärane. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest tulenevalt peab sellise otsustuse tegema kõigepealt haldusorgan ning alles siis kontrollima selle õiguspärasust halduskohus. Käesolevas asjas ei ole vallavalitsus teinud otsustust, et kaebaja tuleb teenistusest vabastada distsiplinaarsüüteo või kuriteo toimepanemise tõttu. 5

1. Asja materjalidest nähtuvalt heidab vastustaja kaebajale ette seda, et ta näitas oma laste elukohana väljaspool Valga linna asuvat kinnistut, kuigi tegelikult elasid lapsed linnas ning seega polnud neil õigust saada vallalt huviharidustoetust (vt nt tl 47-47p). Vastustaja taotleb prokuratuurilt tõendite väljanõudmist selle kohta, kas kaebajat on kriminaalkorras karistatud. See taotlus jääb rahuldamata. Nagu ülal märgitud, ei vabastatud kaebajat teenistusest distsiplinaarsüüteo tõttu, vaid koondamise tõttu. Seetõttu ei oma küsimus, kas kaebaja väidetav õigusvastane käitumine on tuvastatud ning kas teda on selle eest karistatud, käesoleva asja kui koondamisvaidluse kontekstis üldse tähtsust. Isegi kui selguks, et isik on toime pannud kuriteo, ei muuda see õiguspäraseks tema koondamist, kui rikutud on koondamise läbiviimisele kehtestatud nõudeid. Kuriteo toime pannud isik tuleb teenistusest vabastada selleks ette nähtud normide alusel.
2. Nõustuda ei saa ka vastustaja väitega, et

-i regulatsioon, mille järgi on keelatud koondada alla kolmeaastast last kasvatavat ametnikku, on põhiseadusevastane, kuna sellist regulatsiooni ei ole TLS-s ning järelikult on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja jätab siin täielikult tähelepanuta, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist siis, kui ebavõrdselt koheldud isikud ei ole võrdses positsioonis.

-i alusel teenistussuhtes olevad ametnikud ning TLS-i alusel töötavad töötajad on küll sarnases, kuid mitte täielikult võrdses positsioonis. Vastasel juhul poleks nende õigussuhete reguleerimiseks üldse vajagi kahte erinevat seadust. Üldteadaolevalt ongi avalikus teenistuses mõningad erisused võrreldes töölepingu alusel töötamisega. Kui avalikus teenistuses töötavatele ametnikele on seadusandja otsustanud muude lisagarantiide kõrval ette näha täiendava kaitse alla kolmeaastast last kasvatava ametniku koondamise keelu näol, siis ei tähenda see võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, vaid ebavõrdses olukorras olevate isikute ebavõrdset kohtlemist. Seega on see regulatsioon põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega (põhiseaduse § 12) kooskõlas. 13. Kaebajale väljamõistetud hüvitise osas on kohus leidnud, et hüvitise suurus tulenes tol ajal kehtinud seadusest (

§ 105lg 2) ning selle vähendamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega (halduskohtu otsuse p 16). Vastustaja arvates tuleks hüvitist vähendada kaebaja eelneva käitumise tõttu. Vald peab jätkuvalt silmas väidetavat ebaausat käitumist. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Pigem vastupidi, hüvitise vähendamine oleks kaebaja suhtes ebaõiglane, kuna tema teenistusest vabastamine maskeeriti eeltoodust nähtuvalt koondamiseks, kuigi vastustaja varjatud motiiv oli tema vabastamine kaebaja käitumise tõttu, mille suhtes distsiplinaarmenetlust läbi ei viidud. On teadmata, kas vastustaja hinnangud peavad üldse paika, sest seda ei ole korrektselt haldusmenetluses uuritud ning käesolevas kohtumenetluses ei ole nende küsimuste väljaselgitamine vajalik ega võimalikki. Niisuguseid küsimusi ei saa hakata esmakordselt välja selgitama kohtumenetluses, kui eelnevalt on haldusmenetlus jäänud täielikult läbi viimata. Samuti on vastustaja korranud halduskohtus juba väljendatut, et hüvitist tuleks vähendada huvihariduse toetuse võrra, mida kaebaja lastega seoses väidetavalt alusetult maksti (kokku 1200 eurot) ning kaebajale koondamise tõttu makstud hüvitiste võrra (kokku 5100 eurot). Siin nõustub ringkonnakohus täielikult halduskohtuga, et nende summade võrra hüvitise vähendamiseks alust ei ole. Esimene summa (väidetavalt valeandmete esitamise tõttu makstud toetus) tuleb tõepoolest tagasi nõuda eraldi haldusmenetluses (riigivastutuse seaduse § 22 lg 3) ning koondamise tõttu makstud hüvitiste suurus tulenes

-st ning nende arvessevõtmine koondamise õigusvastaseks tunnistamisel ja selle eest hüvitise määramisel oleks meelevaldne, kuna seadusest ei tulene sellisel juhul koondamisel makstud hüvitiste tagasinõudmist. Vastustaja on apellatsioonkaebuses 6 paljasõnaliselt väitnud, et Riigikohtu praktika ei välista selliste summade mahaarvamist hüvitisest, kuid ei arvesta samas, et puudub ka Riigikohtu praktika selle kohta, et niisuguste summade mahaarvamine hüvitisest oleks lubatav.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja taotlused prokuratuurilt tõendite väljanõudmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jäävad rahuldamata.
2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud taotlused täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmiseks pole põhjendatud, kuna nendega üritatakse ümber lükata vastustaja seisukohti, mis tegelikult ülaltoodud põhjendustest nähtuvalt asjas tähtsust ei oma. Seetõttu tagastab ringkonnakohus need kaebajale.
3. Kaebaja menetluskulud 360 eurot kuuluvad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele.
4. HKMS § 175 lg 3 järgi asendatakse muuhulgas kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses isiku nimi tähemärgiga. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik ja vajalik asendada kaebaja eraelu kaitseks käesolevas otsuses tema nimi tähemärgiga. /allkirjastatud digitaalselt/ 7