← Eesti

3-21-1045/23

Obsah (4)§ 165§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 14.01.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-1045 Haldusasi X. X.i, Y. Y.i, Q. Q., G. G.i,

§ 165lg 2). 39. Riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

  1. Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldada, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
  2. Kuigi VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, ei olnud kaebajatel ajavahemikul 16.03.2020 – 28.04.2020 selle õiguse kasutamine võimalik. Seetõttu tuleb selles osas kontrollida Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasust.
  3. Möönan, et värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist on peetud õigusvastaseks ning teatud juhtudel ka väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Nõuetekohaste jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud hüvitamisnõudeid on kohtud mõnel juhul pidanud põhjendatuks hüvitada ka rahas (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus asjas nr 3-16-611). Lisaks on üldteada, et värskes õhus jalutamise eesmärk on võimaldada kinnipeetavatel viibida värskes õhus, loomuliku valguse käes ja tagada sel viisil nende tervise säilimine. 6

(9)
  1. Siiski ei saa ka viidatud kohtupraktikat arvestades järeldada, et jalutuskäikude mittevõimaldamine alati ja igas olukorras õigusvastane oleks. Praeguse vaidluse raames tuleb arvestada vastava õiguse piiramise tinginud erandlike asjaoludega, s.o COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning neil põhjustel kehtestatud eriolukorraga.
  2. Vaidlust ei ole selles, et VangS § 55 ei näe ette samas paragrahvis sätestatud õiguse piiramise aluseid. Sellest ei saa siiski järeldada, et nimetatud õigus oleks absoluutne ning vanglal poleks ühelgi juhul võimalik seda piirata. Leian, et juhul, kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, võib kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Sellised piirangud peavad aga vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust (vrd ka VangS § 41).
  3. Eeltoodust järeldub, et värskes õhus jalutamise õigust saab piirata vangla julgeoleku tagamiseks. Seda, et vanglal oli õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks, on leidnud nii Tartu Halduskohus (vt nt kohtuotsused haldusasjad nr 3-20-766 ja 320-955) kui ka Tartu Ringkonnakohus (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 kohtuotsust haldusasjas nr 3-20-1367, p 19).
  4. Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse
  5. peatüki
  6. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
  7. Piirangu kehtestamise ja vastavate meetmete kohaldamise jätkamise käskkirjades on vastustaja märkinud, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele ja C-hepatiidi kandjatele. Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
  8. Vaatamata sellele, et piirangu kehtivuse ajal oli teave COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse kohta ebatäielik, oli vastustajal kohustus rakendada meetmeid, mis vähendaksid viirusest lähtuvat ohtu nii kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele.
  9. Tartu Halduskohus asus 15.01.2021 otsuses asjas nr 3-20-766 seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel ning osakondade sulgemisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meetmed olid õiguspärased. Kohus selgitas, et piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikus sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kohus pidas tõenäoliseks, et „väljaspool kambrit viibimisele piirangute kohaldamata jätmisel oleks viiruse leviku risk, arvestades viiruse levimise kiirust ja viisi, märkimisväärselt kõrge. […] Inim- ja pindkontaktide vähendamise eesmärgil oli kinnipeetavate väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine seetõttu põhjendatud meede.“ Kohus selgitas ka, et olukorras, kus „kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse 7
(9)levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. […] Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu.“
  1. Leian, et nimetatud seisukohad on asjakohased ka käesoleva hüvitamiskaebuse lahendamisel.
  2. Minu hinnangul ei saa vangla tegevust hüvitamiskaebuse aluseks olevate piirangute kehtestamisel pidada õigusvastaseks. Nii COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kui ka kinnipeetavate tervise ja avaliku huvi kaitseks oli värskes õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. Pean usutavaks, et jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju võis kaebajatele ebamugavusi põhjustada. Samas saab vastustaja käskkirjades ja kohtule esitatud vastuses kaebusele toodud seisukohti arvestades pidada tõenäoliseks, et tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks võinud ohustada teiste seas ka kaebajate tervist. Sellest tulenevalt leian, et jalutuskäikude piiramisega ei põhjustatud kaebajatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja seega ka COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Ma ei nõustu kaebajatega, et vangla saanuks kasutada sama tõhusaid, kuid kaebajate õigusi vähem piiravaid meetmeid. Ka viide kaitsemaskide jagamisele ei ole minu hinnangul asjakohane, kuna on üldteada, et
  3. aasta kevadel oli Eestis üldine kaitsemaskide nappus.
  4. Kuigi kaebajad on õigesti viidanud õiguskantsleri arvamusele ja CPT ning SPT seisukohtadele, ei muuda nende soovituste mittejärgimine vangla tegevust õigusvastaseks. Tegemist on soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega ning need ei ole vanglale õiguslikult siduvad (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsust haldusasjas nr 3-20-1367, p 18).
  5. Arvestades eeltoodut ei ole alust pidada kaebajatele kohaldatud piiranguid nende suhtes ülemääraseks. Kuigi kaebajatel puudus 44 päeva vältel võimalus värskes õhus viibida ning tegemist on piiranguga, mille mõju kumuleerub ajas, ei ületanud see lävendit, millest alates tuleks piirangut igal juhul õigusvastaseks pidada (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsust haldusasjas nr 3-20-1367, p 24).
  6. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla analüüsis pidevalt piirangute (jätkamise) vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Olukorras, kus ka vangla ise ei saanud ette näha, kui laialdaseks kujuneb viiruse levik Eestis, ei saanud piirangute kehtestamisel teada anda ka täpset kuupäeva, mil piirangud kaotatakse.
  7. aasta kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest andmetest.
  8. Täiendavalt märgin, et kuigi vangla pakutud kompenseerivad meetmed ei saa värskes õhus viibimist asendada ja selles osas on kaebajate etteheide osaliselt põhjendatud, võisid need piirangutest tulenevat mõju mõnevõrra siiski leevendada.
  9. Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Seega on täitmata üks RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus, mistõttu puudub alus ka hüvitamisnõude rahuldamiseks. Seega tuleb kaebus tervikuna rahuldamata jätta. Menetluskulud 8
(9)57.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

  1. Kaebajad C. C., Y. Y., Z. Z., K. K., F. F. ja M. M. tasusid riigilõivu kogu nõutud ulatuses (s.o 45 eurot kaebaja kohta). Tallinna Halduskohus vabastas 09.06.2021 määrusega Q. Q. ja W. W. ning 06.09.2021 määrusega D. D.e osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest, mistõttu pidi kaebajad Q. Q. ja W. W. tasuma riigilõivu 15 eurot ning kaebaja D. D. 10 eurot. Kaebajad X. X., G. G., V. V., N. N., H. H., L. L. ja B. B. vabastas Tallinna Halduskohus 15.07.2021 määrusega riigilõivu tasumise kohustusest, mistõttu nemad riigilõivu tasuma ei pidanud.
  2. Arvestades eeltoodut jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 7 kaebaja puhul tervikuna (s.o 45 eurot iga kaebaja eest) ning kaebajate Q. Q. (30 eurot), W. W. (30 eurot) ja D. D.e (35 eurot) eest osaliselt Eesti Vabariigi kanda. Teiste kaebajate riigilõivuga seotud menetluskulud ning kõikide kaebajate muud võimalikud menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel nende endi kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.