MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2024. a, Tallinn Haldusasja number 3-24-217 Haldusasi X. X. kaebus „usalduse kaotuse“ staatuse õigusvas
§ 121
lg 2 p 21 alusel, kuivõrd kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kogumis on kaebus ennatlik, st ka kaebuse nõudeid eraldi või ühiselt käsitledes ei ole kaebajal võimalik saavutada oma eesmärki. Eesmärgi saavutamise võimatus ei ole ka käesoleval juhul põhiseadusvastane. 1
(3)- Kaebusest ning haldusmenetluse materjalidest nähtub, et kaebaja eesmärgiks on see, et ta paigutataks avavanglasse; sh kõrvaldataks eeldused, mis avavanglasse paigutamist takistavad (ITKs märgitud „usalduse kaotuse staatus“, dtl 32). Esitatud nõudeid võib pidada üldjoontes sobivaks, kuid võivad vajada menetlusse võtmise korral täpsustamist. 4.
- Riigikohus selgitas 06.11.2023 otsuses nr 5-23-35, et kinnipeetava õigus kanda karistust avavanglas ei tulene vahetult põhiseadusest. Vangistus on kuriteo toimepanemise eest kohtu mõistetav karistus, mis piirab vabaduspõhiõigust (PS § 20). Vangistuse kui vabaduse piirangu alused ja kord peavad olema sätestatud seaduses ning kinnipeetaval on õigus sellele, et tema vangistuse täideviimisel lähtutaks seadusest. Kuivõrd seadusandja on näinud ette võimaluse, et vangistus viiakse täide avavanglas, ning sätestanud selleks vajalikud normid, on kinnipeetaval õigus sellele, et seadust järgitakse ka avavanglasse paigutamisel (p 28). Reeglina saab VangS § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse vangistuse lõppfaasis (Riigikohtu 12.06.2023 lahend nr 1-189392 p 18). Kinnipeetaval pole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (Riigikohtu 10.04.2019 lahendi nr 3-18-111 p 18). Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust avavanglasse paigutamiseks; küll aga avavanglasse paigutamise tingimuste täitmise kontrollimiseks ja asjakohaseks kaalumiseks. Kaebaja ITK-st nähtub, et kaebaja karistusaja (alanud 08.02.2018) lõppkuupäevaks on 12.03.2035 (dtl 32). Seega saaks tema avavanglasse paigutamine olla võimalik VangS § 20 lg 1 ning Täitmisplaani § 17 lg 1 erinevaid tingimusi järgides kõige varem
- aastal ehk kohtumääruse koostamise ajal rohkem kui 9 aasta pärast (vt ka ITK, dtl 33). Kinnipeetaval ei ole õiguspärast ootust sellele, et ta olulist osa oma karistusest ära ei kanna või kannab seda olulises osas kinnise vangla režiimist soodsamal režiimil, s.o avavanglas. Järgides VangS § 20 lg 1 sõnastust, s.o avavanglasse paigutamise võimaluse sidumist isiku vabanemisega, saab selle eesmärgiks olla ennekõike paari aasta jooksul vabanemise eel kinnipeetava vabanemiseks ettevalmistamine. Kaebaja ei ole lähiajal vabanemas. Kohtule ei nähtu ka, et avavanglasse paigutamise ajalisi piiranguid saaks pidada põhiseadusvastaseks ning kohus peaks sekkuma nii riiklikku karistuspoliitikasse kui ka kaebajale reaalselt, reeglina kinnises vanglas kantava karistuse pikkusesse kaebaja mõne põhiõiguse kaitseks. 4.
- Riigikohus on ka selgitanud, et ITKs märgitud ohuhinnangul ei ole regulatiivset toimet. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub õiguskaitsevajadus (
§ 44lg 1).
ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITKs (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26 ja otsus nr 3-18-111 p 13). Kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda (samas, p 14). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust (samas, p 15). Seega puudub kaebajal eraldiseisev õiguskaitsevajadus ITK vaidlustamiseks „usalduse kaotuse“ staatuse õigusvastasuse tuvastamiseks või muul viisil samal eesmärgil formuleeritud nõude esitamiseks. ITKs toodul ei ole iseseisvalt kaebaja õiguste teostamisel tähendust (vt ka vaideotsus, dtl 24) 2
(3)ning mistahes haldusakti või toimingu tegemisel on kaebajal võimalik vaidlustada koos sama haldusakti või toiminguga ka ITK-s antud ohuhinnangut. Seega peab vangla igal juhul kontrollima, kas ITKs toodud ohuhinnang on endiselt ajakohane ja asjakohane, arvestades ka muid asjakohaseid kaalutlusi. 4.
- Eeltoodu kogumist tuleneb ka, et kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline juba ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei ole talle määratud karistust ära kandnud ulatuses, et avavanglasse paigutamist oleks võimalik kaaluda (VangS § 20 lg 1). Tegemist on ilma kaalutlusõiguseta välistava tingimusega, mistõttu ei ole oluline, et vangla enne vaideotsust sellele ei tuginenud. Kohus ei saaks kohustamisnõuet rahuldada ka siis, kui seadus kohustamise välistab, vaatamata haldusorgani poolt sellele alusele tuginemata jätmisele.
- Kaebaja on lisaks tühistamis- ja kohustamisnõuetele (nõuded nr 3 ja 4) esitanud ka tuvastamisnõuded. Teine nõue – vangla 01.10.2023 vastuse põhjendamatuse tuvastamine – sisaldub vältimatult juba tühistamisnõudes, kuivõrd tühistamisnõude eelduseks on see, et vastus haldusakti või toiminguna on õigusvastane. Seega tuleb see nõue lugeda tühistamisnõude osaks, mitte iseseisvaks nõudeks. Kohtule ei nähtu, et iseseisva nõudena oleks kaebajal selles osas kaebeõigust (
§ 45
lg 2), st et ainuüksi vastuse põhjendamatuse tuvastamine aitaks kaebaja õiguseid kaitsta. Esimest nõuet – tuvastada „usalduse kaotuse“ staatuse põhjendamatust – on võimalik samuti käsitleda juba tühistamisnõudes sisalduvana. Samas võib kaebaja huviks olla, et kohus kontrolliks talle määratud staatuse õigsust iseseisvalt. Kohus leiab, et kaebajal puudub selles osas kaebeõigus (
§ 45
lg 2), kuivõrd kohus selgitas eelnevalt, et ITKs toodud staatusel puudub iseseisev regulatiivne toime ning vangla peab igal juhul hindama hinnangu sisulist õigsust konkreetse haldusakti või toimingu ajal. Kohus ei peab võimalikuks ka tuvastamisnõude (esimese nõude) menetlemist preventiivsel eesmärgil, kuivõrd kaebaja vastab avavanglasse paigutamise nõuetele VangS § 20 lg 1 mõttes kõige varem 9 aasta pärast. Sellises ajaraamis ei omaks käesolevas asjas tehtav kohtulahend, s.o kohtu hinnang staatuse põhjendatusele kaebaja avavanglasse paigutamise võimalusele pika aja möödumise tõttu mistahes tähtsust. Eeltoodust tulenevalt tuleb tuvastamisnõuded tagastada alternatiivselt ka
§ 121lg 2 p 1 alusel, s.o kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 3
(3)