Obsah (10)

§ 120§ 121§ 74§ 75§ 78§ 63§ 25§ 16§ 56§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2023, Viljandi kohtumaja, Viljandi, Posti 22 Kriminaalasja number 1-22-7218 (kohtueelses menetluses nr 21

§ 120

lg 1;

§ 121

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Kohtunik Aivar Hint Kohtuistungi sekretär Kätlin Lumi Prokurör ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatav Tarmo Võro isikukood: 38312046023; elukoht: xxxx xxx xx-x xxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxx xxxx xxxxxxxxxxxxxx töökoht: xx xxxxxxxx ( xxxxxxxxxxxxxxxxx) varasem karistatus kriminaalkorras: Tartu Maakohtu 08.05.2019 otsusega karistatud

§ 121

lg 2 p 3 järgi vangistusega 1 aasta, mis jäeti

§ 74

lg-te 1, 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 1 aasta 6 kuud; tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann (riigi õigusabi korras) RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 309 lg 3, § 311, § 312, § 313, kohus otsustas: 1. Mõista Tarmo Võro karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi õigeks. 2. Tunnistada Tarmo Võro süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg 1 ja lg 3 alusel määrata, et mõistetud vangistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata. Määrata Tarmo Võrole katseaeg 1 (üks) aasta ning mõistetud vangistust 6 (kuus) kuud ei pöörata täitmisele, kui Tarmo Võro ei pane katseajal toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid: 1) elab kohtu määratud alalises elukohas – xxxx xxx xx-x xxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx xxxx xxxxxxxxxxxxx 2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 78p 1 alusel algab katseaeg kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 11.10.2023. 3. Kriminaalmenetluse kulude osas: Kr

MS § 180 lg 3 ja § 181 lg 1 alusel jätab kohus Tarmo Võro menetluskuludest sundrahast s.o 1087,50 eurost 587,50 eurot ja riigi õigusabi tasust s.o kokku 924-st eurost 524 eurot riigi kanda. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista süüdimõistetult Tarmo Võrolt riigi tuludesse sundraha 500 eurot ja riigi õigusabi tasu 400 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata riigi tuludesse väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud kokku summas 900 eurot tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni, igas kuus tasutava menetluskulu osa 75 eurot tasumistähtaeg on kuu

1. kuupäev. Tähtaegselt kohtu määratud menetluskulu osa tasumata jätmisel või kokkuvõttes tasumise graafikujärgse võlgnevuse korral, lugeda tähtaeg saabunuks menetluskulu tasumisele tervikuna. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE522200221013264447 (Swedbank AS) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS) või EE957700771001523585 (AS LHV Pank), märkides ära viitenumbri 99923700031140 ning selgituse „Tarmo Võro, otsus nr 1-22-7218, menetluskulu“. Ositi täitmiseks määratud kriminaalmenetluse kulud loetakse täidetuks ja otsust menetluskuludes kohtutäiturile täitmisele pööramiseks ei saadeta, kui süüdimõistetu on rahasummad tähtaegselt tasunud Eesti Vabariigile. Rahuldada vandeadvokaat Raul Tosmanni kohtumenetluses riigi õigusabi ja sellega seonduvate kulude hüvitamise taotlus ja välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Advokaadibüroo Raul Tosmann kasuks 826,80 eurot (s.h käibemaks 137,80 eurot) vandeadvokaat Raul Tosmanni poolt süüdimõistetu Tarmo Võro kaitsjana riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest.
2. Salvestiste osas kohaldada kohtuotsuse jõustumisel järgmisi meetmeid: KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde 2 DVD plaati salvestistega.
3. Kohtuotsuse avalikustamise osas: 2 Jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel KrMS § 4081 lg 2 alusel mitte avalikustada kohtulahendis süüdimõistetu ja kannatanu elukohti ning kannatanu ja tunnistajate nimed ning muud isikuandmed asendada initsiaalide või tähemärkidega. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool, kes kohtuotsusega ei nõustu, esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamisest soovist teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on põhjendustega kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kantseleis
4. oktoober 2023.a. Apellatsiooniõigusest loobumisel jõustub käesolev kohtuotsus ilma asjaolusid kirjeldamata ja põhjendusteta. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
5. Süüdistus ja kvalifikatsioon Vastavalt kohtuistungil täpsustatud süüdistusele (tl 1-5, tl 68) Tarmo Võro süüdistatakse selles, et tema olles karistatud Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja otsusega 08.05.2019

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning viibides 04.10.2021 Viljandi-Õxxx-Abja-Paluoja bussis nr 49C esmalt ründas bussijuht A.L (L) püüdes teda rusikaga vastu nägu lüüa. See tal aga ei õnnestunud, kuna kannatanu sai pea eest ära. Seejärel hakkas kannatanu helistama politseisse ning Tarmo Võro ähvardas korduvalt kannatanu A.L, öeldes, et tal jäi viimase nägu hästi meelde ning ta otsib kannatanu üles ja tapab ära. Arvestades, et Tarmo Võro oli juba üritanud kannatanut lüüa, siis A.L tunnetas reaalset ohtu enda elu pärast, ning tal oli alust karta Tarmo Võro ähvarduste täideviimist. Seega pani Tarmo Võro toime

§ 121

lg 2 p 3 – 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so teise inimese valu tekitava korduva kehalise väärkohtlemise katse ja

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so tapmisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist.

1. Kohtus uuritud tõendid ja kohtumenetluse poolte seisukohad 2.
2. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi isikulisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu A.L , tunnistajad. J.V, K.K, A.S ning süüdistatav Tarmo Võro. 2.
3. Kohtuliku uurimise käigus avaldatud ja uuritud kirjalikeks tõenditeks olid: - asitõendi vaatlusprotokollid koos fotodega ja 2 DVD plaati salvestistega (tl 34-42); - karistusregistri registriteade ja Tartu Maakohtu 08.05.2019 otsus (tl 43-48); - tõend maksustatava tulu kohta (tl 49) ja teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 50); - taotlused riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrus (tl 60-64p). 2.
4. Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et Tarmo Võro süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör taotles Tarmo Võro süüditunnistamist

§ 120

lg 1 järgi ja

§ 121

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 3 järgi ja karistamist

§ 63

lg 1 sätteid arvestades vangistusega 1 aasta 6 kuud.

§ 74

lg 1 ja lg 3 alusel määrata, et mõistetud vangistus jääb täielikult täitmisele pööramata, kui Tarmo Võro ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid

§ 75sätestatut järgides. Lisaks taotles prokurör Tarmo Võrolt välja mõista menetluskulud ja määrata Kr

MS § 180 lg 3 alusel menetluskulude tasumine ositi ühe aasta jooksul. Menetluskulude määramisel palus prokurör kohtul kaaluda sundraha vähendamist, kuna Tarmo Võro on töövõimetuspensionär ja tema sissetulekud on väga väikesed. Süüdistatav Tarmo Võro ei tunnistanud kohtuistungil ennast süüdi temale inkrimineeritud kuriteos

§ 120

lg 1,

§ 121lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi ja palus ennast õigeks mõista.

Süüdistatava kaitsja taotles Tarmo Võro õigeksmõistmist mõlemas süüks arvatud teos tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 3. Kohtu seisukoht süüdistuse osas Süüdistus

§ 121

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi 3.1.

§ 121

lg 2 p 3 sätestab kriminaalkorras vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud korduvalt. Seega on

§ 121

lg 2 p 3 kohaselt kriminaalkorras karistatav nii teise isiku tervise kahjustamine kui ka tema kehaline väärkohtlemine valu tekitaval viisil. 3.2. Süüdistatavale Tarmo Võrole esitatud süüdistus

§ 121

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi seisneb kannatanu suhtes valu tekitava korduva kehalise väärkohtlemise katses. Kohus märgib esmalt, et kohtumenetluse poolte vahel on vaidlus selle üle, kas süüdistatav on kannatanu suhtes toime pannud teo, millist tuleks kvalifitseerida koduva kehalise väärkohtlemise katsena

§ 121lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi.

3.3. Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et Tarmo Võro tuleb

§ 121lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Eeltoodud seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. 3.4. Erinevalt lõpuleviidud tahtlikust süüteost alustatakse süüteokatse koosseisu tuvastamist mitte objektiivsetest, vaid subjektiivsetest tunnustest (RKKK nr 3-1-1-55-09 p 24; nr 3-1-1-11116 p 8). Subjektiivsest küljest eeldab kehaline väärkohtlemine tahtlust, seega ka kehalise väärkohtlemise katse, s.o kehalise väärkohtlemise kui süüteo vahetu alustamine (RKKK nr 3-1-1-60-10, p 17.1.) Nimelt tuleneb

§ 25

lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma senises praktikas korduvalt selgitanud, et subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik konkreetse kriminaalasja menetlemise käigus tõendamist leidnud asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud (RKKK nr 3-1-1-142-05 p 21). Seega tuleb tahtluse tuvastamiseks lähtuda tehiolude kogumist – vaadata milline oli isiku teoeelne ja järgne käitumine ning süüteo toimepanemise koht. Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud (vt RKKK nr 3-1-1-111-16 p 10). Alles seejärel saab tuvastada katsekoosseisu objektiivsed tunnused. 3.

1. Kannatanu A.L ütlustest nähtub, et ta töötab bussijuhina ja 04.10.2021 teostas reisijate vedu liinil Viljandi – Abja-Paluoja. Viljandi bussijaamas tuli bussi peale süüdistatav Tarmo Võro, kes istus bussis viimases reas. Alustanud sõitu avastas kannatanu bussikaamerast, et Tarmo Võro pruugib bussis alkohoolset jooki, milleks võis olla Gin. Kannatanu tegi seejärel peatuse Viljandis, Vabaduse platsil ja palus Tarmo Võrol viia alkoholipurk prügikasti. Tarmo Võro 4 keeldus purgi äraviskamisest, mille peale kannatanu kutsus kohale politseitöötajad, kes vestlesid Tarmo Võroga. Lõpuks läks Tarmo Võro ja viskas alkoholipurgi prügikasti ning istus bussi endisele istekohale. Pärast Vabaduse platsi peatuses toimunut jätkas kannatanu sõitu, mis kulges kuni Õxxxxxx probleemideta. Enne bussi jõudmist Õxxx bussipeatusse, tuli Tarmo Võro bussis kannatanu juurde ja hakkas kannatanule tegema etteheiteid lubatust kiirema sõidu pärast, et on asula piirkond ja peab sõitma 50 km/h. Kannatanu selgitas T. Võrole, et bussi hilinemise pärast sõitis lubatust natuke kiiremini. Tarmo Võro hääletoon oli muutunud, see oli sundiv, sellise ütlemisega, et kas te aru ei saa, et ma räägin teiega. Tarmo Võro oli lähenenud kannatanule kõrvale ja nad oli lähestikku. Ühel hetkel märkas kannatanu peeglist, kuidas süüdistatav tõstis käe löögiks. Enesekaitse reaktsioonina pööras kannatanu sõiduajal bussirooli vasakule ja pidurdas, mille peale kaotas Tarmo Võro tasakaalu ja kukkus kannatanule peale. Pöörde sooritamine oli seotud Tarmo Võro käe tõstmisega ja see oli ainus võimalus, kuidas kannatanu ennast kaitsta sai. Pärast bussi peatumist bussipeatuses tekkis kannatanul ja Tarmo Võrol bussis omavaheline rüselus. Süüdistatav kohtuistungil antud ütlustes eitab süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanu ründamist, kinnitades, et ei ole kedagi üritanud lüüa (tl 55). Ta kinnitas, et reisis 04.10.2021 kannatanu juhitud autobussis Viljandist Õxxx alevikku. Pärast bussi väljumist Viljandi Bussijaamast avas ta bussi kaasa võetud alkohoolse joogi Gini purgi. Mingil hetkel tuli bussijuht (s.o kannatanu) tema juurde ja keelas bussis alkoholi tarvitamise ja palus süüdistataval väljuda. Kuna süüdistatav vaidles kannatanule vastu, siis kutsus kannatanu sündmuskohale politsei. Politseiametnik palus süüdistataval Gini ära visata. Süüdistatav viskas Gini ära ja reis jätkus. Kui buss oli jõudmas Õxxx alevikku, siis hakkas süüdistatav liikuma bussis ettepoole bussiukse suunas. Jõudnud bussijuhi s.o kannatanu juurde, teatas ta kannatanule, et asulasiseselt ei tohi kiirust ületada, et kannatanu paneb nii süüdistatava kui ka teiste reisijate elud ohtu. Seda öeldes viibis ta bussijuhi selja taga. Ta hoidis end tasakaalus vasaku käega. Kui bussijuht tegi äkkpidurduse ja keeras vasakule poole Õxxx bussijaama, siis T. Võro haaras vasaku käega bussis ukse juures olevast torust kinni, et vältida kukkumist aknasse ja siis ta komistas bussijuhile selga. Seejärel hüppas bussijuht püsti ja üritas süüdistatavat maha suruda. Siis läks süüdistatav endast välja ja ütles kannatanule, et tahab bussist välja saada. Selle peale kannatanu lükkas ukse lahti ja ründas süüdistatavat. Seejärel tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel rüselus, mille käigus nad teineteist ei löönud. Süüdistatav väidab, et ei nõustu kannatanu väitega, et süüdistatava käsi tõusis selleks, et kannatanut lüüa. Süüdistatava kinnitusel tema käsi tõusis selleks, et oma tasakaalu hoida ja selleks võttis bussis olevast torust kinni. Tunnistaja J.K ütlustel (tl 29p-30p) toimus sündmus 04.10.2021 Viljandi-Mõisaküla bussiliinil nr 49 ja buss hakkas liikuma kell 17.
2. Tunnistaja J. K on kinnitanud faktilisi asjaolusid, et ta nägi, kuidas süüdistatav Tarmo Võro bussi Viljandist väljumise järel avas sinise Gini alkoholipurgi. Ja pärast seda, kui buss oli peatunud Vabaduse platsi peatuses tegi bussijuht tagumise ukse lahti ja palus viisakalt Tarmo Võrol see purk ära panna. Selle peale hakkas Tarmo Võro bussijuhti sõimama kuni bussijuht kutsus sündmuskohale politsei. Pärast seda bussireis jätkus kuni Õxxxni, kui Tarmo Võro pidi seal maha minema. Tarmo Võro tõusis püsti, selleks et bussi pealt maha minna. Ta läks bussis ettepoole. Ta sai kurjaks bussijuhi peale, et see suurendas kiirust enne Õxxx bussipeatust. Tunnistaja on rääkinud, et ta istus bussis taga nurgas ja väga täpselt ei näinud, kuidas Tarmo Võro kannatanut lõi, kuid ta nägi, et Tarmo Võro oli bussijuhi suunas ja pöördus bussijuhi poole ja liikus natuke. Pärast mingit liigutust tõusis bussijuht püsti ja hakkas ennast kaitsma sellega, et võttis Tarmo Võro ümbert kinni. Tunnistaja filmis kirjeldatud sündmust bussis ja edastas videoklipi politseile. Tunnistaja J.K ütlustega haakuvad salvestiselt (J.K poolt Viljandi Abja-Paluoja bussis filmitud videofail) ning asitõendi vaatlusprotokollist 13.10.2021 (tl 40-41) nähtuvad asjaolud. Salvestiselt ja asitõendi vaatlusprotokollist on näha, kuidas bussijuhi ja Tarmo Võro vahel on tekkinud rüselus (foto nr 1). Tunnistaja J.V ütlustest nähtub, et
3. aasta sügisel helistas talle temale alluv bussijuht A.L ja 5 teatas bussis toimunud rüselusest kliendiga. Tunnistaja kinnitusel oskab A.L konfliktseid situatsioone lahendada võrdlemisi hästi, kuna ta on läbinud regulaarselt avaliku liini teenindamise koolitusi. Tunnistajana ülekuulatud politseiametnik A.S ütlused tõendavad, et seoses süüdistatava käitumisega bussis tuli kaks aastat tagasi sügisel kannatanult kahel korral väljakutse politseisse. Väljakutse seisnes selles, et süüdistatav oli bussis agressiivne ja keeldus täitmast bussijuhi korraldusi ning samal päeval teine väljakutse tuli Õxxxst, kui süüdistatav enne väljumist tahtis rünnata bussijuhti (tl 52-52p). 3.
4. Esmalt toob kohus välja need asjaolud, milles antud kriminaalasjas pooltel puudub vaidlus. Kohtu hinnangul puudub pooltel vaidlus ja on kannatanu, süüdistatava, tunnistajate J.K, J.V ja A.S ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolli ja kaamera salvestisega Abja-Paluoja liinibussist nr 49c kogumis tõendamist leidnud, et 04.10.2021 sõitis süüdistatav Tarmo Võro bussi nr 49 reisijana Viljandist Õxxx alevikku ja bussi juhtis kannatanu A.L . Süüdistataval oli bussis kaasas alkohoolse joogi Gini purk, mille ta bussis avas ja süüdistatav keeldus kannatanu ettepanekul Viljandis, Vabaduse platsi peatuses selle alkoholi prügikasti viimisest. Vabaduse platsile tuli kannatanu kutsel kohale politsei, kes selgitas süüdistatavale, et bussis ei tohi alkohoolseid jooke tarbida. Tarmo Võro viskas Gini purgi ära ja istus tagasi bussi ning sõit jätkus. Samuti leidis kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja J.K ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolli ja kaamera salvestisega Abja-Paluoja liinibussist nr 49c kogumis tõendamist, et vahetult enne bussi jõudmist Õxxx bussipeatust tuli Tarmo Võro bussi etteotsa kannatanu juurde ja tegi kannatanule etteheiteid lubatust kiiremini sõitmise pärast. Samas on kannatanu ja süüdistatava ütlustega tõendamist leidnud ka asjaolu, et kannatanu on selgitanud süüdistatavale, et sõitis Õxxx alevikus s.o asula piirkonnas mõnevõrra lubatust kiiremini põhjusel, et buss oli hilinenud ja oli vajalik sõidugraafikust kinni pidada. Vahetult enne bussi peatumist Õxxx bussipeatuses, tegi kannatanu bussi juhtides rooliga järsu pöörde vasakule samal ajal bussi pidurdades, mille tõttu süüdistatav vajus oma kehaga kannatanule peale. Pärast seda, kui buss oli Õxxx alevikus peatunud, tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel rüselus, mille käigus süüdistatav ja kannatanu teineteist ei löönud. 3.
5. Pooltel on tekkinud vaidlus selles, kas süüdistatav pärast etteheidete tegemist sõidukiiruse ületamise pärast, asus kannatanu suhtes tarvitama füüsilist vägivalda ja on soovinud kannatanut rusikaga vastu nägu lüüa. Kannatanu A.L ütlustest nähtub, et tema nägi, kuidas Tarmo Võro tõstis käe ja tahtis teda lüüa. Selle vältimiseks kannatanu pidurdas ja sooritas bussiga vasakpöörde, mille tagajärjel kaotas süüdistatav tasakaalu ning kukkus talle peale (prantsatas selga). Kogu tema tegevus oli kantud enesekaitse soovist. Süüdistatav Tarmo Võro on rääkinud, et tema liikus bussis ette poole bussijuhi juurde ning bussi sõitmise ja äkilise pidurdamise tõttu kaotas tasakaalu, seejärel kukkus bussijuhile s.t kannatanule selga. Kannatanut lüüa ei tahtnud. Prokurör leidis, et antud juhul on usaldusväärsemad kannatanu ütlused, sest neid toetavad tunnistaja J.K ütlused, kes viibis nimetatud ajal bussis ning kuulis ja nägi sündmust pealt ning ei ole mingisugust alust kahelda tunnistaja ja kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kannatanul ei ole mingisugust põhjust anda valeütlusi. Tunnistaja J.V , kellele kannatanu vahetult pärast sündmust helistas ning juhtunust rääkis, on iseloomustanud A.L kui väga mitmekülgset ja abivalmis inimest, kes on läbinud ka vastavad koolitused. Prokuröri hinnangul on süüdistatava ütlused on ennastõigustavad ja kantud soovist oma süüd välistada. Kaitsja arvates on tegemist nn. konstrueeritud süüga, kus oletuste tasemel leitakse, et Tarmo Võro püüdis kannatanut A.L rusikaga vastu nägu lüüa. Tarmo Võro eitab igasugust tahtlust rusikaga A.L lüüa, seda enam, et tal puudus selliseks süüksarvatud käitumiseks igasugune huvi. Objektiivselt kaotas Tarmo Võro bussi ootamatu manöövri tõttu tasakaalu ja seetõttu ta tahtmatult kukkus bussijuhi suunas. Tarmo Võrol puudus igasugune tahtlus ja ka põhjus bussijuhti rünnata, et seeläbi enda ja kaasreisijate elu liikuvas bussis ohtu seada. Küll aga 6 sõnalises vormis Tarmo Võro reisijana lihtsalt soovis bussijuhti distsiplineerida, juhtides bussijuhi tähelepanu liigsuurele kiirusele. Nimelt eelnimetatud põhjusel ta bussijuhi kõrvale läkski, kuna kartis enda elu ohusolevat bussi lubamatult kiire liikumise tõttu. Samuti leidis kaitsja, et kohatu on kannatanul rääkida, et süüdistatav hoidis kätt pea kohal, samas kui reisija ohutuse huvides pea kohal olevast käepidemest (metalltorust) saabki reisija kinni hoida. Tunnistaja K. ülekuulamine tõendatuse kohapealt ei lisa mitte midagi sisukohast väidetava ründe kohta, vaid laskub oletustesse: „Bussireis jätkus kuni Õxxxni ja siis oli niimoodi, et Tarmo Võro pidi seal maha minema ja läks bussi ette ja seal läks juba kähmluseks.“ 3.
6. Riigikohtu otsuses nr 1-18-1247 p 37 leitakse, et isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Lisaks on kohtupraktikas tõdetud (RKKK 21.12.2015 nr 3-1-1-100-15 p 16), et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taas esitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja
9. mai
10. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 13). 3.
11. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu ütlused tema suhtes kehalise väärkohtlemise katse toimepanemise kohta detailsed ja selged. Kohus viitab asjaolule, et kannatanu ütluste kohaselt enne tema juhitud bussi jõudmist Õxxx bussipeatusse nägi ta bussipeeglist, kuidas süüdistatava käsi tõusis ja sellest järeldas kannatanu, et süüdistatav soovib teda rünnata. Kohus nendib, et kannatanu ütlused tema ründe kohta süüdistava poolt ei ole detailsed ja selged. Kannatanu ei suutnud prokuröri küsimusele, mismoodi see tema käsi oli, täpsemat kirjeldust anda ega ei selgitanud, kuidas süüdistatava käsi asetses kannatanu suhtes enne väidetavat löömist. Ka ei mäletanud kannatanu kumma käe süüdistatav ründe eesmärgil üles tõstis ning kas käsi oli avatud või oli rusikasse surutud. Kannatanu selgitas ütlustes, et tema ründamine seisnes süüdistatava poolt oma käe ülestõstmises, kuid mis viis kannatanu sellise järelduseni, ei suutnud kannatanu kohtule arusaadavalt selgitada. Kannatanu rääkis üksnes, et pani tähele, et süüdistatava hääletoon seoses arupärimisega lubatud kiiruse ületamise asjaolude kohta oli muutunud üleolevaks ja sundivaks. Kokkuvõtvalt jäi kohtule kannatanu ütlustest arusaamatuks, milline süüdistatava käitumisakt või temast lähtuv muu asjaolu võimaldas kannatanul järeldada, et süüdistatav pelgalt käe tõstmisega on otsustanud kannatanut rünnata. Kohus leiab, et teist inimest on võimalik rünnata nii lahtise käega kui ka rusikasse surutud käega, kuid antud juhul ei tõenda kannatanu ütlused ega ka muud kohtuistungil uuritud tõendid, et kannatanu poolt ülestõstetud käsi oli rusikasse surutud. Siinkohal juhib kohus tähelepanu asjaolule, et süüdistusega heidetakse süüdistatavale ette, et ta püüdis kannatanut rusikaga vastu nägu lüüa. Süüdistus peab tuginema kogutud tõenditele. Kannatanu räägib üksnes käe tõstmisest, mitte aga rusikasse surutud käe tõstmisest ja kannatanu ütlustest ei tulene ka asjaolu, et süüdistatav püüdis teda rusikaga vastu nägu lüüa. Lisaks eeltoodule on kannatanu ütlused, milles ta väidab, et süüdistatava poolt käe tõstmine toimus ründe eesmärgi, vastuolus süüdistatava ütlustega, kelle ütlustest nähtub, et tema ei soovinud kannatanut rünnata, vaid ta tõstis käe selleks, et käega kinni hoida bussis reisijate pea kohal olevast tasakaalutorust. Hoidis kinni vaheldumisi nii vasaku kui ka parema käega. 3.
12. Kohus leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust mõjutasid tajumise asjaolud. Väärib märkimist, et kannatanu ütluste kohaselt nägi ta peeglist, et süüdistatav oli tõstnud käe 7 löömiseks. Võttes arvesse, et kannatanul tuli samaaegselt jälgida süüdistatava tegevust bussis ning jälgida ka liiklust ja tegelda bussi juhtimisega, siis viimatimärgitud asjaolud kogumis takistasid kannatanul tähelepanelikult süüdistatava käitumist jälgida ja võimalikku tekkinud ohu olemasolu või selle suurust adekvaatselt hinnata. See tähendab, et hinnata õigesti seda, kas süüdistatava poolt käe tõstmisele võib järgneda ka rünne – löök rusikaga. 3.
13. Vastupidiselt prokuröri poolt kohtuvaidluses avaldatud seisukohale kohus leiab, et tunnistaja J.K ütlused kannatanu väidet tema ründamises ei toeta, kuna tunnistaja on ristküsitlusel rääkinud, et ta kannatanu löömist süüdistatava poolt täpselt ei näinud, kuna tunnistaja istus bussis taga nurgas. Tunnistaja J.K tema ütluste kohaselt tundus, et süüdistatav oli löönud bussijuhti, kuna bussijuht reageeris ja tõusis püsti. Tunnistaja on kirjeldanud, et süüdistatav pöördus bussijuhi poole, siis liikus natuke, aga tunnistaja ei kinnitanud, kas see oli löök või mitte, kuna istmed olid ees (tl 29p-30p). Kohus leiab, et kuna tunnistaja istus bussis taga (s.t tagumistes ridades), siis vaatevälja piiratuse tõttu ei olnudki tal võimalik näha, kas süüdistatav kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi, seda on kinnitanud tunnistaja J. Kollamaa ka ise. Seega ei ole võimalik tunnistaja J. K ütlustega süüdistatava poolt kannatanu löömist tõendada, kuna tunnistaja ütlused konkreetselt kannatanu löömise või löömise katse kohta teavet ei anna. Tunnistaja J. K ütlused kannatanu löömise kohta ei ole detailsed ja selged ning on vastuolus nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustega, milles kannatanu löömisest ei ole räägitud, vaid räägiti käe tõstmisest. Tunnistaja J. K ei ole rääkinud, et süüdistatav tõstis käe kannatanu löömiseks. 3.
14. Kohus leiab, et KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel on tunnistajate J.V ja A.S ütluste näol tegemist iseseisvate tõenditega, kuna tunnistajate ütluse sisuks on kannatanult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohus leiab, et tunnistajate J.V ja A.S ütlused tõendavad usaldusväärselt peamiselt asjaolu, et kannatanu helistas tööandjale ja politseile vahetult pärast sündmuse toimumist, et süüdistatav on teda rünnanud. Samas aga kumbki tunnistajatest sündmuskohal ei viibinud ning kannatanu väidetud rünnet ise pealt ei näinud. Tunnistaja J.V ütlustest tuleneb, et kannatanu teatas talle, et 2021.a. sügisel toimunud kahe inimese vahelisest rüselusest ning väidetavalt tungiti bussijuhile (s.t kannatanule) kallale. Kas aga kannatanu täpsemalt rääkis, mis bussis toimus, seda tunnistaja ei mäletanud. Tunnistaja A.S on rääkinud, et Õxxxst tuli väljakutse, et Tarmo Võro oli enne bussist väljumist tahtnud bussijuhti rünnata, aga kas siis bussijuht sai eest ära, igatahes see konflikt lõppes ja buss koos juhiga lahkus ning Tarmo Võro läks koju. Politsei väljakutsele ei reageerinud, kuna bussijuht lubas avaldusega pöörduda politseisse. A.S ütlustest nähtub m.h ka see, et bussis viibinud süüdistataval Tarmo Võrol vahetult pärast reisi algust Viljandi linnas joobetunnuseid politsei ei tuvastanud ja isik oli adekvaatne. Kohtu hinnangul tuginevad tunnistajate J. V ja A. S ütlused kannatanu suhtes toimunud ründe kohta kannatanu ütlustele, kuid tunnistajate ütlustest ei nähtu, millistes tegevustes reaalselt seisnes süüdistatava poolt kannatanu suhtes toimepandud rünne. Seega tunnistajate J. V ja A. S ütlused ei toeta kannatanu ütlusi tema löömise kohta ega tõenda süüdistuses kirjeldatud kehalise väärkohtlemise katse toimepanemist. 3.
15. Järgnevalt hindab kohus, kuidas riimuvad kannatanu ja süüdistatava ütlused salvestiselt – videofail Viljandi-Abja-Paluoja bussist nr 49C ja asitõendi vaatlusprotokollist 13.10.2021 nähtuvate asjaoludega. Esimeselt videofaililt nr Cho1_20211004165352 ja teiselt videofaililt nr ch01_20211004170450 ja asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotolt nr 1 nähtub, et Tarmo Võro istub bussis paremal pool tagaistmel. Kolmas videofail nr ch02_20211004171059 näitab bussijuhi s.o kannatanu juures toimuvat vahetult enne bussi jõudmist Õxxx bussijaama. Kell 17:18:09 tuleb Tarmo Võro bussis bussijuhi s.o kannatanu juurde ja räägib temaga, ta asetseb kannatanu suhtes küljega, kell 17:18:15 osutab süüdistatav parema käe sõrmega bussi spidomeetrile ja jätkab kannatanuga rääkimist (asitõendi vaatlusprotokolli fotod nr 2-3). Viidatud asjaolud riimuvad nii kannatanu kui ka süüdistatav ütlustest nähtuvate asjaoludega, mille kohaselt süüdistatav juhtis kannatanu tähelepanu lubatud sõidukiiruse ületamisele bussisõidu ajal Õxxx alevikus s.o asulasisesel teel ning kannatanu selgitas, et lubatud sõidukiiruse ületamine on vajalik, et sõidugraafikust kinni pidada. 8 Järgnevalt nähtub kolmandalt videofaililt ajavahemikus kell 17:18:17 – 17:18:19, kuidas kannatanu sooritab bussiga järsu vasakpöörde, sõites bussipeatuse suunas. Kannatanu ütlustel sooritas ta pidurdamise ja vasakpöörde enesekaitseks, et süüdistatava tasakaal kaotada, kui oli eelnevalt näinud, kuidas süüdistatav oli käe tõstnud. Süüdistava poolt löögiks ülestõstetud kätt videofail ei kajasta. Asitõendi vaatlusprotokollis on fotode nr 2-4 selgitusena märgitud, et Tarmo Võro tuleb bussijuhi juurde, räägib bussijuhiga ning ründab bussijuhti. Milles aga ründamine seisneb ei ole asitõendi vaatlusprotokollis täpsemalt kirjeldatud. Lisatud on foto nr 4 ja 5 kell 17:18:22 kahe vaatega, kuidas Tarmo Võro ründab bussijuhti, ründekirjeldus fotodel puudub. Kohtu hinnangul nähtub eelmärgitud fotodelt, et Tarmo Võro on lähenenud kannatanule ja kui eelnevalt oli kummardunud kannatanu suunas, siis järgnevalt on tõusnud püsti ja vajunud kehaga kannatanu suunas. Nii kannatanu kui ka süüdistatava riimuvatest ütlustest nähtub, et kannatanu sõidumanöövri, s.o järsu pidurdamise ja vasakule keeramise tõttu Tarmo Võro kaotas tasakaalu ning kukkus kannatanule peale, mille kohta kannatanu on öelnud, et süüdistatav „prantsatas mulle selga“ ning süüdistav on sama olukorra kohta öelnud, et ta „komistas kannatanule selga“. Videofaililt nähtuvad asjaolud riimuvad kannatanu ja süüdistava riimuvate ütlustega selles, et kannatanu ajavahemikus 17:18:20 – 17:18.22 samaaegselt nii pidurdab bussi - spidomeetrilt nähtub sõidukiiruse vähenemine - kui ka sooritab bussiga vasakpööret ning kell 17:18:22 on buss peatunud Õxxx alevikus asuvas bussipeatuses eesseisva bussi taga. Kell 17:18:22 – 17:18:23 on videofaililt näha, kuidas süüdistatav on ülakehaga pöördunud kannatanu poole ja liigub kiiresti kannatanu suunas, mis riimub kannatanu ja süüdistava ütlustega, et süüdistatav kukub kannatanule peale. Kohtu hinnangul on süüdistatava kukkumine kannatanu suunas põhjendatav üldteadaoleva asjaoluga, et sõiduki kiirel peatamisel jätkavad sõidukis olevad kinnitamata asjad ja inimesed liikumist sõidu suunas. Antud juhul, bussi liikumissuunda arvestades, kukkus süüdistatav bussi kiire pidurdamise ja vasakpöörde tõttu vasakule poole, bussijuhile peale. Kolmandalt videofaililt nähtub, et kell 17:18:24 – 17:18:27 tõukab kannatanu käega talle peale kukkunud süüdistatavat endast eemale ning tõuseb bussirooli tagant püsti. Seejärel tekib kannatanu ja süüdistatava vahel rüselus. Pärast rüselust võtab kannatanu telefoni ja helistab. Süüdistatav räägib kannatanuga ja lahkub. Neljandalt videofaililt on näha, kuidas kannatanu jätkab bussiga sõitu. Seega antud juhul asitõendiks olev salvestis - videofail Viljandi-Abja-Paluoja bussist nr 49C ja asitõendi vaatlusprotokoll 13.10.2021 kohtu hinnangul süüdistatava rünnet kannatanu suhtes, või ka löömise katset, ei tõenda. 3.
16. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu tunnistajate ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad (RKKK nr 3-1-1-25-15 p 8). Kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused puutuvalt tahtluse puudumisest kehalist väärkohtlemist kannatanu suhtes toime panna usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Süüdistatava ütlused on vastuolus üksnes kannatanu ütlustega, samas aga kannatanu ütlused ja muud kriminaalasjas kogutud tõendid ei tõenda, et süüdistatav tõstis käe selleks, et kannatanule vastu nägu lüüa. Võttes arvesse, et kannatanu ja süüdistatav on andnud omavahel riimuvaid ütlusi selle kohta, et süüdistatav kukkus süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas kannatanule peale, puudus süüdistataval tahtlus talle inkrimineeritud kuritegu toime panna. Kohus peab usaldusväärseks ja eluliselt usutavaks süüdistatava ütlusi selles, et kannatanu löömiseks ta kätt ei tõstnud, vaid käe tõstmine oli seotud süüdistava kui bussireisija poolt bussis reisija ohutuse huvides pea kohal olevast käepidemest (metalltorust) kinnihoidmisega. Arvestades kannatanu poolt sooritatud ohtlikke sõidumanöövreid on eluliselt usutav, et süüdistaval tuli enda tasakaalu hoidmiseks bussis olevast käepidemest kinni hoida ja sellega põhjendatav tema poolt käe tõstmine. 3.
17. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kuna süüteokatse on omaette süütegu, siis tuleb ka süüteokatse karistatavuseks tuvastada § 2 lg-s 2 nimetatud teo karistatavuseeldused, s.o 9 süüteokatse koosseis, õigusvastasus ja süülisus (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.
18. täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Lk 135, p 6.1.). Kohtupraktikast (vt RKKK nr 3-1-1-111-16, p 8) tuleneb, et isikut saab süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (vt ka RKKK 08.10.2012 otsus asjas nr 3-1-1-68-12, p 11) ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub. Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud (RKKK nr 3-1-1-111-16 p 10). Alles seejärel saab tuvastada katsekoosseisu objektiivsed tunnused.

§ 25

lg 2 formuleeringu kohaselt kuulub süüteokatse objektiivsete tunnuste hulka süüteo vahetu alustamine toimepanija poolt. Viimane moodustab süüteokatse objektiivse koosseisu ainsa tunnuse (RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 26; nr 3-1-1-41-14, p 14). 3.16. Valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine (

§ 121

lg 1 alt 2) on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelistes suhtes aktsepteeritav (sotsiaalselt adekvaatne), kuid, mis ei tekita tervisekahjustust. Löömine ja peksmine on näited sellisest kohtlemisest, samuti kuuluvad siia käe väänamine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine jne (RKKK, nr 3-1-1-48-04, p 8). Süüdistatav eitab süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanu ründamist, kinnitades, et ei ole soovinud kannatanut lüüa ning muud objektiivsed tõendid, peale kannatanu ütluste, süüdistatava tahtluse tõendamiseks panna toime kehalist väärkohtlemist, puuduvad. Süüdistatava ütlustest tuleneb, et bussis tasakaalu hoidmiseks kasutas ta vaheldumisi nii vasakut kui ka paremat kätt ning käetõstmine bussis tulenes bussis tasakaalu hoidmise vajadusest mitte aga kannatanu suhtes rusikaga löömiseks. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et kannatanu kui bussijuhi poolt sooritatud bussi kiire manöövri - pidurdamise ja vasakule pööramise tõttu kaotas süüdistatav tasakaalu ning kukkus kannatanule peale. Kukkumine ei sõltunud süüdistatava tahtest, seega ei saa käsitleda bussis süüdistatava liikumist, s.o antud juhul kukkumist, kannatanu suunas tasakaalu kaotuse tõttu kannatanu ründamisena. Süüdistuses on märgitud, et süüdistatav püüdis kannatanut rusikaga vastu nägu lüüa, see tal aga ei õnnestunud, kuna kannatanu sai pea eest ära. Kohus peab vajalikuks märkida, et kannatanu ei ole ristküsitlusel antud ütlustes rääkinud, et ta oleks süüdistatava löögi ära hoidnud oma pea eest ära tõmbamisega. Kannatanu on rääkinud, et süüdistatava ründe ärahoidmiseks pidurdas ta bussi liikumist ning tegi vasakpöörde, mille järel süüdistatav prantsatas (s.t kukkus) talle selga, mistõttu kannatanu kummardus rooli kohale. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-17-03 p-des 25 ja 26 selgitanud, et kuna karistusseadustiku järgi saab karistada isikut, kelle tegu on jõudnud katse staadiumi, siis on oluline igal konkreetsel juhul määratleda katse algus. Katse algusmoment sõltub omakorda sellest, kas täideviija paneb süüteo toime ise, teist isikut ära kasutades või on tegemist kaastäideviijate poolt süüteo toimepanemisega. Üksiktäideviija puhul on katse algus määratletud subjektiivsete ja objektiivsete elementidega. Subjektiivne element väljendab isiku ettekujutust teost. Teisisõnu, kuidas isik tahtis oma tegu täide viia. Seega on esmatähtis välja selgitada täideviija süüteo toimepanemise plaan. Objektiivseid hindamiskriteeriume tuleb aga kasutada, määratlemaks, kuivõrd on täideviija plaan ellu viidud, et saaks rääkida vahetust süüteo alustamisest. Süüteo vahetu alustamise kriteerium nõuab, et isik peab vahetult alustama kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kui isikul on kuriteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on täideviija oma tegevusega veel ettevalmistamisstaadiumis. Seda, kas isik on alustanud kuriteokoosseisu elluviivat tegevust, tuleb otsustada konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades süüteo liiki ja täideviija süüteo toimepanemise plaani. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tõendatud süüteokatse subjektiivne külg, kuna tõendamist ei ole leidnud, et Tarmo Võrol esines tahtlus kannatanu suhtes

§ 121

lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise katse toime 10 panemiseks. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et Tarmo Võro on tahtluse realiseerimist vahetult alustanud. Eeltoodud asjaoludel on põhjendatud Tarmo Võro

§ 121lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista, kuna ei ole tuvastatud kuritegu.

Süüdistus

§ 120

lg 1 järgi 3.17.

§ 120

lg 1 sätestab kriminaalvastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Ävardamisega rünnatav õigushüve on inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Eelkõige kahjustatakse antud kuriteoga kannatanu vaimset heaolu, tekitatakse temas emotsionaalset kurnavat hirmutunnet (RKKK nr 3-1-1-59-11 p 9.1). 3.18. Kohus leiab, et Tarmo Võro süü tapmisega ähvardamises

§ 120

lg 1 järgi on tõendamist leidnud tõendite kogumis kannatanu A.L ja tunnistaja J.K ning süüdistatava ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga salvestisega Abja-Paluoja liinibussist nr 49c. 3.19. Kannatanu A.L ütlustest nähtub, et 04.10.2021 teostas reisijate vedu liinil Viljandi – AbjaPaluoja. Viljandi bussijaamas tuli bussi peale süüdistatav Tarmo Võro, kes istus bussis viimases reas. Pärast bussi väljumist nägi kannatanu, et süüdistatav tarvitab alkoholi – Gin’i ja kannatanu palus süüdistataval alkoholipurk ära visata. Kuna Tarmo Võro keeldus, siis kutsus kannatanu politsei välja. Politsei vestles süüdistatavaga, pärast seda viskas ta alkoholipurgi ära. Tarmo Võro lubati bussi ja sõit jätkus. Enne bussi jõudmist Õxxx bussipeatusse, tuli Tarmo Võro bussis kannatanu juurde ja hakkas kannatanule tegema etteheiteid lubatust kiirema sõidu pärast. Kannatanu selgitas T. Võrole, et bussi hilinemise pärast sõitis lubatust natuke kiiremini. Ühel hetkel märkas kannatanu peeglist, kuidas süüdistatav tõstis käe löögiks. Enesekaitse reaktsioonina pööras kannatanu sõiduajal bussi rooli vasakule ja pidurdas, mille peale kaotas Tarmo Võro tasakaalu ja kukkus kannatanule peale. Pärast bussi peatumist bussipeatuses tekkis kannatanul ja Tarmo Võrol bussis omavaheline rüselus. Kannatanu helistas Tarmo Võru käitumise pärast politseisse, kuna pidas seda kallaletungiks. Tarmo Võro ütles kannatanule ähvardavaid sõnu, et tal jäi kannatanu nägu meelde ja otsib kannatanu üles ja tapab ära. Kui süüdistatav oli lahkunud, siis hakkas kannatanu hirmu tundma, kuna ta kuulis teiste käest, et Tarmo Võro on ennegi niisugune olnud, niisuguseid tegusid teinud ja on lubanud teisi piinata. Teiste käest kuuldud Tarmo Võro teod panid kannatanu hirmu tundma, et Tarmo Võro võib oma ähvarduse täide viia. Sellest sündmusest kuu aja vältel käis Tarmo Võro bussijaamas ning käis bussijaamas kannatanut ähvardamas ja lubas samuti ära tappa. Kannatanu A.L ütlustega tema tapmisega ähvardamise kohta riimuvad tunnistaja Jaan Kollamaa ristküsitlusel antud ütlused. Tunnistaja J.K ütluste kohaselt 04.10.2021 sõitis tema bussiga nr 49, mis väljus Viljandi bussijaamast ja sõitis Mõisakülla. Bussijaamast tuli peale Tarmo Võro, keda ta teab nime pidi. Tarmo Võro istus bussis taha paremale nurka. Tal oli käes sinine Gini purk. Vabaduse platsi peatuses buss peatas. Bussijuht palus Tarmo Võrol purk ära panna ja bussi tagasi tulla. Tarmo Võro hakkas vastu ja hakkas sõimama bussijuhti. Bussijuht kutsus selle peale politsei. Kohale tulnud politsei palus samuti Tarmo Võrol purk ära panna. Õxxxs pidi Tarmo Võro maha minema, kuid siis läks kähmluseks. Bussijuht käitus rahulikult. Tarmo Võro oli agressiivne ja ähvardas bussijuhti, et ta tööle ei tuleks. Ta lubas sõbrad kaasa võtta ja bussijuhi maha lüüa. Kannatanu ütlused riimuvad tunnistaja A.S ütlustega selles, et kannatanu helistas süüdistatava käitumise tõttu kahel korral politseisse ning viimasel korral tuli väljakutse Õxxxst. Salvestis – videofail Viljandi-Abja-Paluoja bussist nr 49C ja asitõendi vaatlusprotokoll 13.10.2021 tõendavad süüdistatava viibimist kannatanu juhitud bussis süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning asjaolu, et pärast süüdistatava ja kannatanu vahelist rüselust helistas kannatanu politseisse ja oma tööandajale, milline asjaolu riimub tunnistajate A.S ja J.V ütlustega. 11 Kohtu hinnangul riimuvad kannatanu ja tunnistaja J.K ütlused süüdistuses märgitud ajal ja kohas süüdistatava poolt kannatanu suhtes tapmisega ähvardamises. Süüdistatav Tarmo Võro ei vaidlusta 04.10.2021.a. Viljandi-Õxxx-Abja-Paluoja bussis nr 49C viibimist, kuid oma ütlustes eitab T. Võro kategooriliselt seda, et ta süüdistuses märgitud ajal ja kohas ähvardas kannatanut tapmisega. Tarmo Võro arvates on kannatanu ja tunnistaja Jaan Kollamaa ütlused erinevad, kuna tunnistaja rääkis, et Tarmo Võro lubas sõbrad kaasa võtta ja peksa anda. Tarmo Võro kinnitas, et tal ei ole selliseid sõpru, kes kedagi läheks tapma. Ta on selliseid sõnu tarvitanud võib-olla viha-, afektiseisundis, aga ta ei ole kunagi tõsiselt mõelnud. Kohus leiab, et süüdistatava Tarmo Võro ütlused, milles ta eitab A.L tapmisega ähvardamist, tuleb tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed, kuna selles osas esineb süüdistatava ütlustes vastuolu kannatanu ja tunnistaja J.V ütlustega. Süüdistatava ütlusi saab arvestada üksnes ulatuses, milles need riimuvad muude asjas kogutud tõenditega. Kohtu hinnangul on eelnevalt käsitletud tõenditega usaldusväärselt tõendamist leidnud, et süüdistatav on süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanut tapmisega ähvardades realiseerinud

§ 120lg 1 järgi objektiivse teokoosseisu.

Riigikohtu praktikas on leitud, et psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 1-19-1849/43). Antud juhul oli süüdistatava Tarmo Võro ähvardus suunatud kannatanus hirmutunde tekitamisele. Kannatanu ütlustest nähtuvalt tekkis talle teo toimepanemise päeva jooksul s.o 04.10.2021 hirm, et Tarmo Võro võib oma tapmise ähvarduse täide viia. Sellise hirmutundeni viisid teda teistelt kuuldud andmed Tarmo Võro varasemate tegude kohta ja selle kohta, et T. Võro on lubanud teisi piinata. Seega arvestades asjaolu, et kannatanu omas andmeid süüdistatava varasema vägivaldse käitumise kohta, oli kannatanul põhjendatult alust karta, et süüdistatav võib ähvarduse tema suhtes täide viia. Kohus on seisukohal, et Tarmo Võro pani kannatanu A.L suhtes ähvardamise toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus järeldab süüdistatava otsest tahtlust kannatanu suhtes ähvardamist toime panna tema impulsiivsest käitumisest. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta läks endast välja kannatanu sõidustiili tõttu. Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. 4. Kohtu seisukoht karistuse osas 4.1.

§ 56lg 1 järgi on isiku karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. 4.2.

§ 120

lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kohus leiab, et Tarmo Võro puhul ei ole otstarbekas rahalise karistuse kohaldamine, kuna isikul puuduvad piisavad sissetulekud rahalise karistuse tasumiseks. Tõendilt maksustatava tulu kohta 22.10.2021 (tl 49) nähtub, et Maksu- ja Tolliametil puudusid seisuga 12 22.10.2021 andmed Tarmo Võro tulude kohta. Süüdistatav on kohtuistungil rääkinud, et ta saab xxxxxxxxxxxxxxxxxx, mille suurus on ca xxxeurot. Samas, aga kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega ka menetluskulud. Kõike eeltoodut silmas pidades ei pea kohus antud juhul otstarbekaks Tarmo Võrole rahalise karistuse kohaldamist, vaid tuleb mõista vangistus. 4.3. Lähtudes

§ 56lg 1 Tarmo Võrole karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust.

Karistusregistri andmete kohaselt (tl 43-44) on süüdistataval üks kehtiv kriminaalkaristus, teda on varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 08.05.2019.a. kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-2577

§ 121

lg 2 p 3 järgi vangistusega 1 aasta, milline karistus jäeti

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata kohaldades 1 aasta 6 kuu pikkust katseaega kui Tarmo Võro ei pane katseajal toime uut kuritegu ja täidab

§ 75lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

Isikuandmetest nähtuvalt süüdistatav käesoleval ajal ei tööta, ta on xxxxxxxxxxxxx, omab ühte kehtivat kriminaalkaristust. Kuriteo toimepanemise asjaolusid hinnates tuleb Tarmo Võro süüd kõnealuses kuriteos hinnata keskmiseks, võttes arvesse süüd suurendava asjaoluna, et süüdistatav kuriteo toimepannud otsese tahtlusega, ning süüd vähendava asjaoluna, et süüteo toimepanemisest on möödunud pikem ajavahemik ca 2 aastat. Kohus ei tuvastanud Tarmo Võro käitumises karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

§-de 57 ja 58 järgi. Riigikohtu praktika kohaselt (RKKK nr 3-1-1-63-14) tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdistatava süü suurust ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus sanktsiooni keskmises määras s.o vangistus tähtajaga 6 kuud. 4.

1. Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsuse nr 3-1-1-10-09 p 30.2 sedastatakse, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid. Arvestades asjaolu, et Tarmo Võro omab ühte kehtivat kriminaalkaristust vastavalt Tartu Maakohtu 08.05.2019.a. kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-19-2577, kuid karistus on karistusregistri teate andmetel täidetud juba 11.11.2020 seisuga ning puuduvad kehtivad väärteokaristused, siis kohus leiab, et on põhjendatud

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud vangistus 6 kuud jääb täielikult tingimisi kohaldamata määrates Tarmo Võrole ühe aasta pikkuse katseaja ning mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui Tarmo Võro ei pane katseajal toime uut kuritegu ja täidab

§ 75lg-s 1 p 1-6 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid. 5. Kohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude osas 5.1. Kr

MS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Sundraha määr tuleneb Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2022 määrusest nr 124 (Töötasu alammäära kehtestamine), millega on kehtestatud töötasu alammääraks 725 eurot kuus. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on sundraha teise astme kuriteo puhul 1,5 kuupalga alammäära, s.o 1087,50 eurot. 13 5.
2. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Süüdistatava Tarmo Võro kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmanni poolt riigi õigusabi osutamise eest kohtueelsel uurimisel on määratud hüvitamisele 97,20 eurot (tl 60-61). Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann on esitanud 05.09.2023 taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kriminaalasja kohtumenetluses summas 826,80 eurot (tl 63-64). Kohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja vastavuses kehtestatud advokaadi tasumääradega ning kaitsjat taotlus kuulub rahuldamisele. 5.
3. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. Arvestades Tarmo Võro osalist õigeksmõistmist ja asjaolu, et on xxxxxxxxxxxxxxxxxx ja tema sissetulekud on väikesed (ca xxx eurot kuus – vt tl 56p), siis on põhjendatud jätta osa menetluskuludest riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 ning § 181 lg 1 alusel süüdimõistetu varalist seisundit ning tema osalist õigeksmõistmist arvestades jätab kohus riigi kanda osa Tarmo Võru menetluskuludest, s.h sundrahast s.o 1087,50 eurost 587,50 eurot ja riigi õigusabi tasust s.o kokku 924-st eurost 524 eurot riigi kanda. KrMS § 180 lg 1 alusel mõista süüdimõistetult Tarmo Võrolt riigi tuludesse menetluskulud kokku summas 900 eurot s.h sundraha 500 eurot ja riigi õigusabi tasu 400 eurot. Arvestades süüdimõistetu majanduslikku olukorda on põhjendatud KrMS § 180 lg 3 alusel määrata temale menetluskulude tasumine ositi maksetena ühe aasta jooksul, igakuiste võrdsete osade kaupa. (allkirjastatud digitaalselt) Aivar Hint Kohtunik 14