Obsah (14)

§ 113§ 115§ 64§ 118§ 68§ 199§ 121§ 18§ 28§ 16§ 25§ 40§ 41§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 31. jaanuar 2024 Kriminaalasja number 1-22-1540 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Sergei V

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2, § 121 lg 2 p 3, § 1573 lg 1 ja § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. mai
2. a otsus Apellant Prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Liina Pikma Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Sergei Veršinin, isikukood 38705292231; elukoht: XXX Ringkonnaprokuratuuri Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. mai
5. a otsus osaliselt, s.o Sergei Veršinini süüditunnistamises ja karistamises

§ 115

- § 25 lg 2 järgi,

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuses ja lõplikult kandmisele jäävas karistuses.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) tunnistada Sergei Veršinin süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat 6 (kuus) kuud vangistust; 2)

§ 64

lg 1 alusel mõista kuritegude kogumi eest Sergei Veršininile liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 5 (viis) aastat vangistust; 3)

§ 68

lg 1 alusel lugeda mõistetud karistusest kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 6 päeva, Sergei Veršinini poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jääb 4 aastat 11 kuud ja 24 päeva vangistust 4) Karistuse kandmise alguseks lugeda Sergei Veršinini kahtlustatavana kinnipidamise kuupäev 04.01.

2. Muus osas jätta Viru Maakohtu
3. mai 2023 otsus muutmata.
4. 1
5. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.
6. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole vandeadvokaat Arvo Suubani poolt Sergei Veršininile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 287,92 eurot, sealhulgas käibemaks 51,92 eurot.
7. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Apellatsioonis vaidlustatud süüdistus
8. Sergei Veršininit süüdistatakse

§ 113

lg 1 ja § 25 lg 2 järgi selles, et tema 08.03.2021 umbes kella 08.20 paiku, olles vaenulikes suhetes P.N. iga, lähenes Kiviõlis Viru tn 21 maja juures seisvale P.N. ile, ühes käes kirves ja teises metallist toru, lõi kannatanut kirvega 4 korda pea piirkonda, millega tekitas talle 4 lõikehaava (1 otsmikule, 1 pealaele ja 2 kuklapiirkonda), millest 3 on koljuluude vigastustega haava, umbes 6-8 cm pikkused (kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd) peapiirkonnas ja verevalumid peaaju kelmete all. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 21E-IDI0028 ohustavad kannatanule tekitatud vigastused elu vigastuste tekitamise momendil ja põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. II. Maakohtu otsus 2. Maakohus tunnistas S. Veršinini 3. mai 2023. a otsusega süüdi ja mõistis karistuseks

§ 115

ja § 25 lg 2 järgi 2 aastat vangistust ja

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõistis kohus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg, 6 päeva, karistusaja hulka, saades nii kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 11 kuud ja 24 päeva vangistust alates 04.01.

2. Maakohus mõistis S. Veršininilt Telia Eesti AS kasuks välja 2433,60 eurot ja MHE OÜ kasuks 571,65 eurot. Kannatanu P.N. i tsiviilhagi 88,89 eurot jättis kohus KrMS § 371 lg 4 alusel läbi vaatamata seoses kannatanu surma ning üldõigusjärglase puudumisega.
3. Süüdistuses

§ 199

lg 2 p 7, 9 järgi, s.o 03.11.2021 OÜ Irbosk vara grupilises süstemaatilises varguses; samuti

§ 121lg 2 p 3 ja 1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses mõistis maakohus S.

Veršinini õigeks kuritegude tõendamatuse tõttu. Seoses süüdistatava õigeksmõistmisega jäeti Dmitri Kruševski tsiviilhagi 150 eurot läbi vaatamata.

1. Menetluskuludena mõistis maakohus S. Veršininilt välja sundraha 1087,50 eurot ja 2 õigusabikulud 2100 eurot, ning andis nende tasumiseks aega 12 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Riigi kanda jäi menetluskuludest 2193 eurot.
2. Apellatsioonimenetlus toimub vaid S. Veršinini süüdi tunnistamises

§ 115- § 25 lg 2 järgi.

1. Esmalt analüüsis maakohus tunnistaja J.K. (end G) ütlusi ja leidis, et nende usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, need on olnud järjepidevad ja ühtivad muude uuritud tõenditega. Tunnistaja ütluste kohaselt sõitis ta 08.03.2021 koos süüdistatavaga Vokalt Kiviõlisse. Ta soovis kannatanuga kohtuda ja teha talle selgeks, et nende suhe on lõppenud ja ta ei tülitaks teda. Teel olles helistas talle kannatanu ja hakkas ähvardama, et tapab süüdistatava ära. Telefon töötas kõlariga ja süüdistatavale oli kõik kuulda. Süüdistatav ütles kannatanule telefonikõnes, et tuleb Kiviõlisse, nad riidlesid. Kiviõlis sõitsid nad kannatanu maja juurde parklasse. Süüdistatav võttis juhiistme kõrvalt kirve ja väljus autost. Tunnistaja jäi autosse ja nägi, et kortermaja poolt liigub kannatanu, ühes käes on 50 cm pikkune metallist toru ja teises käes pika teraga nuga. Kannatanu viskas esimesena süüdistatava suunas metalltoruga, mis ei tabanud. Sel hetkel oli nende vahel 10-12 sammu. Pärast seda pani tunnistaja silmad kinni ja kattis kätega. Ta tegi silmad lahti kui süüdistatav avas autoukse ja istus juhiistmele. Kirvel nägi ta verd. Tunnistaja küsis, kas kannatanu on elus. Süüdistatav vastas, et jah elus ja läks koju, ütles et lõi kannatanut kirvega vastu pead.
2. Tunnistaja S.T. nägi tänaval kahte meesterahvast omavahel rääkimas. Tunnistaja möödus nendest, 10 sammu kauguselt kuulis ta karjatust. Ta vaatas meeste suunas ja nägi, et ühe mehe käes on kirves, käsi tõstetud, ja teine taganeb põõsastesse, hoides kätega peast kinni. Verd ei näinud. Meeste vestluse sisu ei kuulnud. Mis edasi sai, ta ei tea. Kuskil oli karjeid kuulda, aga ta ei tea, kas seoses selle juhtumiga.
3. Sündmuskoha korduval vaatlusel avastati Kiviõlis Viru tn majade nr 19 ja 21 nurga läheduses metalltoru, mis on asitõendina vaadeldud. See on pikkusega 60 cm, diameeter 2,2 cm. Tunnistaja J.K. ütlused, et sündmus algas sellega, et kannatanu käes oli metalltoru, mille ta viskas süüdistatava suunas, kuid ei tabanud süüdistatavat, on selle tõendiga kooskõlas. Metalltoru maandumise kohta tunnistaja ei näinud. Samas vastab selle avastamise koht tunnistaja ütlustele, et kannatanu tuli Viru tn 21 juurest, süüdistatav liikus talle vastu parkla poolt, seega pidigi kannatanu ja süüdistatava kohtumise paik olema Viru tn majade 21 ja 19 nurga läheduses. Sündmus toimus mitte kaugel põõsastest, mis ühtib tunnistaja S.T. i ütlustega. Nende tõenditega luges maakohus tõendatuks, et kannatanu ründas esimesena süüdistatavat metalltoruga, visates selle tema suunas. Edasi tekkis süüdistatava ja kannatanu vahel füüsiline konflikt ja kannatanu taganes põõsastesse, hoides kätega peast kinni.
4. 08.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Viru tn maja 19 trepikoja juures avastati noatera ja selle lähedusest noa käepide. Sündmuskoha vaatlusprotokoll, noatera ja käepideme vaatlusprotokoll on kooskõlas tunnistaja J.K. ütlustega, et kannatanu tuli kohtumisele käes metalltoru ja pikk nuga. Kohus märkis, et nuga, mille tera pikkus on 21 cm ja laius 4,5 cm, võib tekitada pealtnägijale mulje, et tegemist on pika noaga. Kui süüdistatav tuleb autosse tagasi, on tema käes näha kirvega sarnane ese. Armatuuriks nimetatud eset sündmuskohalt ei leitud, kuid selle olemasolu süüdistatava käes ei ole kahtluse all – see on selgelt nähtav nii fotol lk 84 kui ka vastaval salvestisel – süüdistataval on liikudes ühes käes kirves ja teises piklik ese. Selle olemasolu ei eita ka süüdistatav.
5. Kannatanut ei olnud võimalik tema surma tõttu, mis leidis aset augustis 2022, kohtus 3 küsitleda. Maakohus tõi välja, et kannatanu andis eeluurimisel ütlusi kolmel korral, neist esimesel korral andis valeütlusi, öeldes, et tundmatu lõi teda kirvega pähe, kui peaparanduseks temalt raha küsis; teisel korral avaldas, et tegelikult on talle teada isik, kes teda kirvega ründas, kuid ei taha toimunust rääkida, sest kardab enda ja vanemate elu pärast. Kolmandal ülekuulamisel 19.04.2021 tunnistas kannatanu, et tal oli varem suhe J.G. ga (K.), nad läksid lahku. Ta ei teadnud, et J.K. l on suhe süüdistatavaga, kes on tema tuttav. J.K. soovis 08.03.2021 kannatanuga kohtuda, nad vestlesid telefoni teel ja kannatanu kuulis, et tunnistaja kõrval on süüdistatav. Kohtumisele otsustas kannatanu võtta 1-meetrilise metalltoru ja kööginoa pikkusega umbes 25 cm. Ta oli oma trepikoja juures, kui autoga saabus süüdistatav. Süüdistatav väljus autost, tal oli käes kirves ja armatuur, jooksis kannatanu suunas. Alates sellest hetkest ei mäleta kannatanu asjaolusid hästi. Süüdistatav tõstis kirve löömiseks. Kannatanu viskas tema suunas metalltoruga, kuid ei tabanud. Süüdistatav oli kannatanust 10 meetri kaugusel, jooksis temani ja lõi kirvega vastu pead, hakkas verd jooksma. Kannatanu kükitas ja mäletab veel üht lööki pähe ja kahte lööki kuklasse. Kannatanul oli müts peas, teadvust ei kaotanud, läks peale lööke ise koju.
6. Maakohus leidis, et kuna kannatanu on kohtueelse uurimise käigus andnud erinevaid ütlusi, tekitab see tema usaldusväärsuses tõsiseid kahtlusi, mistõttu saab tugineda kannatanu ütlustele ainult osas, milles need leiavad kinnitust teiste tõenditega ega ole nendega vastuolus. Kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav tõstis kirve löömiseks ja seejärel viskas ta tema suunas metalltoru, ei ühti tunnistaja J.K. ütlustega. Need on antud eesmärgiga õigustada süüdistatava metalltoruga viskamist. Maakohus tuvastas tunnistaja J.K. ütlustega, et just kannatanu oli see, kes esimesena kasutas metalltoru ründeks ja viskas sellega süüdistatava suunas. Kirjeldatud tegevus vastab teise isiku füüsilise ründe tunnustele. Ei ole välistatud, et kannatanu nägi süüdistatava käes kirvest, süüdistatav liikus kiiresti tema suunas ja sellest võis kannatanu järeldada, et süüdistatav tõstab käe kirvega löömiseks.
7. Tunnistaja L.K. nägi sündmust pealt Viru tn maja 19 teises trepikojas esimesel korrusel asuva korteri aknast, 2 meetri kauguselt. Selle trepikoja läheduses avastati noatera ja suurem veremäärdumine lumel. Tunnistaja kuulis hommikul Viru tn 21 maja juurest karjeid. Minut hiljem nägi ta sealt jooksmas kahte meesterahvast, üks jooksis teise järel kirvega ja karjus: „löön sind kirvega“. Ründaja karjus, vehkis kirvega, liigutused kirvega olid ringikujulised. Kannatanu oli seljaga ründaja suhtes, nende vahe oli umbes 1 meeter. Kui ründaja tegi liigutuse kirvega kannatanu suunas, siis veidi jäi puudu, et kirves oleks tabanud pead. Ühel hetkel tabas ründaja kannatanu pealage ja ta kukkus maha. Sellel ajal kui tunnistaja tahtis võtta helistamiseks telefoni, tõusis kannatanu püsti, võttis kootud mütsi peast, veri hakkas jooksma üle näo. Ründaja kadus ära. Kannatanu läks aeglaselt Viru tn maja 21 suunas tagasi. Tunnistaja ütlused on kooskõlas 08.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolliga - kui kannatanu jooksis tunnistaja vaateväljas, ei olnud temal käes enam metalltoru (see asus Viru tn majade 21 ja 19 nurga läheduses) ega nuga (noa käepide avastati esimese trepikoja läheduses); teise trepikoja juurest avastati suurem veremäärdumine, veretilgad viivad kannatanu maja trepikoja juurde Viru tn
9. Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud. Kohtumisele Kiviõlis Viru tänava maja juurde saabus süüdistatav kirve ja armatuuriga, kannatanu noa ja metalltoruga. See osutab jõudude tasakaalule. Mõlemad eeldavad, et vastaspool ilmub kohale sooviga asju klaarida ja võib tekkida ka ohtlik konflikt, muidu ei oleks nad võtnud kirjeldatud esemeid kaasa. Seda ei eita ka süüdistatav, öeldes, et kohtumisele minnes sai ta aru, et riskib oma eluga. Ajaliselt arenes sündmus järgmiselt. Esimesena ründab kannatanu, visates 10-12 sammult (süüdistatava väitel 3 meetri kauguselt) süüdistatava suunas metalltoru, mida nägi tunnistaja 4 J.K. . Järgmine sündmuse osa on tuvastatav tunnistaja S.T. i ütlustega, kes ei näinud löömist, kuid kirjeldas, kuidas mehed olid üks teise vastu lähestikku asendis ja pärast üks hoidis kätega peast kinni ja teisel oli käsi kirvega üles tõstetud. Tunnistaja S.T. i ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega, et süüdistatav lõi teda lauba piirkonda. Järgmine sündmuse osa on tuvastatav tunnistaja L.K. ütlustega, kes nägi kuidas ründaja jooksis kannatanule järele ja tegi liigutusi kirvega, millest üks tabas kannatanu pealage, rünnati selja tagant. Selles osas on kannatanu ütlused, et ta sai löögi otsmiku piirkonda, kooskõlas tunnistaja L.K. ütlustega. Kannatanu kukkus maha, ründaja lahkus.
10. Ekspertiis kinnitab kannatanul vähemalt kolme raievahendiga tekitatud haava olemasolu. See ühtib süüdistatava ütlustega, et ta lõi mitu korda armatuuriga (kuni 4 lööki) vastu pead ja ühe korra kirvega kulmude vahele. Kannatanut fotografeeriti 19.04.2021, fotodel on näha armid laubal, pealae ja kukla piirkonnas. Ekspert tuvastas ravidokumentide alusel, et kannatanul esinesid haiglasse pöördumisel kolm haava koljuluude vigastusega - kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis tekkisid terava raievahendi, milleks võis olla kirvetera, toimel. Kukla piirkonna vigastust ei nähtu. Kuna eksperdile ei esitatud küsimust, kas kehavigastused võisid olla põhjustatud metallist neljakandilise armatuuriga, mille ühe tahu laius on kuni 8 mm, ei saa välistada armatuuri kasutamist raievahendina.
11. Süüdistatav ei eita, et lõi kannatanut süüdistuses näidatud ajal ja kohas metallist armatuuriga ühel korral vastu laupa ja kolmel korral vastu pead, löögid võisid tabada ka kukla piirkonda. Samuti lõi ta ühe korra kirvega, tabades kannatanut näo piirkonda kulmude vahel. Ta lõi kirvega kannatanul noa käest, mille tagajärjel läks nuga katki. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tema tegevus oli tingitud üksnes soovist ennast kaitsta, sest kannatanu oli algusest peale agressiivne, ähvardas teda tappa, põletada auto maha. Nimetatud asjaolu kinnitavad tunnistaja J.K. mobiiltelefoni sõnumid. Kannatanu agressiivset meelestatust ja käitumist süüdistatava suhtes 08.03.2021 kinnitavad tunnistajate Svetlana Jakovleva ja Toomas Laansalu ütlused. Maakohus leidis, et faktoloogia osas ei ole süüdistatava ütlused vastuolus teiste tõenditega. Süüdistatava ja tunnistaja L.K. ütlused lahknevad selles, kas üks löök kirvega tabas kannatanu pead selja tagant või vastab tegelikkusele süüdistatava väide, et ta vehkis küll kirvega, kuid vastu pead sellega ei löönud. Selles osas jääb kõrvaldamata kahtlus. Fakt, et kannatanu võttis kohe mütsi maha ja peast tuli rohkelt verd, nagu selgitas tunnistaja L.K. , ei ole vastuolus süüdistatava ütlustega, kes kinnitab, et lõi kolmel korral kannatanule vastu pead ja võis tabada kukla piirkonda, sest kannatanu kummardas pea ette, peast tuli verd.
12. Maakohus luges tuvastatuks, et 08.03.2021 süüdistuses märgitud ajal ja kohas lõi süüdistatav kannatanule pea piirkonda vähemalt neljal korral raievahendiga, milleks võis olla kirves ja/või armatuur ehk metallist piiratud äärega ese, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse - kolm haava koljuluude vigastusega - kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis on eluohtlik tervisekahjustus selle tekitamise momendil.
13. Järgmisena asus maakohus lahendama küsimust, kas süüdistatav on eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisel tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega tappa ehk kas tema tegu on kvalifitseeritav

§ 113– § 25 lg 2 järgi tapmise katsena.

1. Kohus leidis, et süüdistatav tegutses kannatanu surma põhjustamisel kaudse tahtlusega. Ta lõi kannatanule lühikese aja kestel vähemalt neljal korral vastu pead raievahendiga, nimelt 5 kolmel korral metallist neljakandilise armatuuriga ja ühe korra kirve pähe, kuni verd hakkas tulema (seda tuli tunnistaja L.K. ja sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt peast palju) ning kannatanu oli füüsiliselt maha murtud. Kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu lahend 1-20-6495, p 20) võivad korduvad löögid pähe objektiivse avaldumise poolest osutada tahtlusele põhjustada surm. Sama lahendi kohaselt on ründevahendi kasutamise asjaolud abipakkuvaks kriteeriumiks tahtluse tuvastamisel. Kirve teravad ja armatuuri kandilised servad, nende vahendite materjal (metall) teevad neist raievahendi. Piiratud pinnaga metallist kandilise servaga raievahendi kasutamine korduvlöömiseks vastu pead tähendab teo objektiive avaldumise mõttes seda, et süüdistatav pidas võimalikuks, et ta ohustab kannatanu elu selliselt, et võib saabuda surm. Ka kõrvaltvaatajale on arusaadav, et korduvalt armatuuri ja kirvega löömine inimesele vastu pead võib viia surmani, sest sellise teoga kahjustatakse füüsiliselt koljuluud ja seega peaaju, ja seda juba tekitamise momendil. Kuna süüdistatav lõi kannatanule pähe korduvalt, mööniski ta surma võimalikku saabumist. Kannatanul esinesid koljuluude murrud erinevates kohtades, seega olid löögid piisavalt intensiivsed. Süüdistatavale oli teada tema löökide jõud ja ta lõi ikkagi korduvalt ja alati pähe.
2. Tahtlus tuvastatakse rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Süüdistatav küsis kannatanult pärast seda kui tegu oli lõpule viidud, kas käime kiirabis ja nägi, et kannatanu läks iseseisvalt oma trepikoja suunas. Need asjaolud osutavad sellele, et süüdistataval endal esines teojärgselt põhjendatud kahtlus, et kannatanu vajab meditsiinilist abi. Fakt, et kannatanu läks koju iseseisvalt ja süüdistatav nägi seda, ei anna ühtki mõistlikku konkreetsetele asjaoludele tuginevat lootust, et kannatanu surm ei saabu (ka tavainimesele on teada, et surmava kehavigastuse saanud isik võib teatud aja liikuda ja surm võib saabuda ka kodus, ehk surma saabumine on sõltuvuses asjaoludest, mis ei ole süüdistatava kontrolli all). Süüdistatav ei pea teadma täpselt, millised on kannatanu vigastused, kuivõrd tõsised ja ohtlikud nad tegelikult on, oluline on süüdistatava ettekujutus tema loodud olukorrast (Riigikohtu lahend nr 1-20-6495/139, p 27). Teo toimepanemise ajal kukkus kannatanu süüdistatava tehtud löökidest maha, tal hakkas peast verd tulema ja süüdistatavale olid need faktid teada. Seega ei olnud süüdistataval alust arvata, et asjaolud võimaldavad kannatanu surma vältida. Ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks suhtunud surma saabumisse ettevaatamatusest

§ 18lg 1 mõttes.

21. Maakohus leidis eeltoodu alusel, et süüdistatav pani süüdistuses kirjeldatud teoga toime teise inimese tapmise katse, mis on kvalifitseeritav

§ 113lg 1 – 25 lg 2 järgi.

22. Järgnevalt analüüsis maakohus, kas süüdistatav tegutses hädakaitses

§ 28mõttes.

Esmalt märkis maakohus, et kaitseseisundi tekkimiseks on vaja tuvastada, et süüdistatavat rünnati vahetult õigusvastaselt või süüdistatav seisab vahetult õigusvastase ründe ees. Vaidlust ei ole, et füüsiliselt ründas süüdistatavat esimesena just kannatanu, kes oli edasise konflikti käigus füüsiliselt aktiivne. Oluline on kontrollida, kas kannatanu tegu süüdistatava suhtes konflikti käigus oli vähemalt eesseisnev või alanud õigusvastane rünne. Kui vastus on jaatav, siis võib esineda õigusvastasust välistav asjaolu – hädakaitse. Ei pruugi olla nii, et otsustavaks faktiliseks asjaoluks on see, kes esimesena füüsiliselt ründab. Tuleb arvestada, et kuigi kannatanu eelnevalt ähvardas telefonikõnes süüdistatavat tapmisega ja lisaks edastas tunnistaja S.J. süüdistatavale informatsiooni, et kannatanu otsib süüdistatavat, nuga käes ja ähvardab lõigata ribadeks, otsustas süüdistatav ise sõita kohtumisele kannatanuga, seda poolelt teelt Vokalt Kiviõlisse. Kohtumiseks pani süüdistatav autosse valmis armatuuri, kirves oli juba autos. See oli süüdistatava vaba valik, kuidas sellises olukorras käituda. Kuni momendini, mil süüdistatav hakkas liikuma kannatanule vastu (kelle käes oli nuga ja metallist toru), olid asjaolud just süüdistatava kontrolli all - tema suhtes ei olnud alustatud füüsilist 6 rünnet ega seisnud see vahetult ees. Ehk agressiivse kohtumise loomises on oluline osa nii süüdistataval kui ka kannatanul. Süüdistatav lähenes kannatanule kirve ja armatuuriga, kannatanu süüdistatavale noa ja metalltoruga.

1. Edasi leidis maakohus, et kannatanu käitus provokatiivselt. Kannatanu provokatsioon süüdistatava suhtes seisnes selles, et 08.03.2021 ähvardas ta süüdistatavat telefonikõnes tapmisega, suhtles temaga väljakutsuvalt ja nõudis, et süüdistatav tuleks heaga tema juurde asju klaarima. Ka oli tunnistaja J.K. eelnevalt edastanud süüdistatavale sõnumid, milles kannatanu oli korduvalt ähvardanud süüdistatavat tappa ja ribadeks lõigata. Seega on põhjendatud arvata, et 08.03.2021 sündmuse ajaks oli kannatanu provokatiivne käitumine süüdistatavale mõju avaldanud ja tema ilmumine sündmuskohale oli tingitud just kannatanu eelnevast aktiivsest provokatiivsest tegevusest.
2. Kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et ka provokatiivne käitumine isiku poolt ei välista tema õigust hädakaitsele. Käesolevasse kohtuasja puutuvalt tähendaks kohtupraktika kohaldamine seda, et vaatamata sellele, et kannatanu ise provotseeris süüdistatavat füüsilisele konfliktile, oli kannatanul ikkagi õigus hakata ennast kaitsma, kui süüdistatav ründab või rünne on vahetult eesseisev. Maakohus leidis, viidates Riigikohtu lahendi nr 1-20-3535 ple 16, et kannatanu tegevuses ei olnud tahtlikku provokatsiooni (kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus), mille puhul puudunuks kannatanul õigus hakata ennast kohe kaitsma, visates esimesena metalltoruga. Kannatanu eesmärk oli astuda süüdistatavaga füüsilisse konflikti, „asju klaarida“ eesmärgiga, millele osutavad tunnistaja T.L. ütlused, et 08.03.2021 tegi kannatanu talle ettepaneku anda koos süüdistatavale peksa.
3. Nähes lähenevat süüdistatavat kirve ja armatuuriga käes, on kannatanu poolt metalltoru viskamine süüdistatava suunas oodatav ennetav kaitsetegevus, sest kannatanul oli piisavalt alust arvata, et ees ootab teda süüdistatava füüsiline rünne kirve ja/või armatuuriga. Kannatanul oli küll võimalus ennetada konflikti arengut - näiteks mitte liikuda süüdistatavale vastu, vaid taganeda ja minna oma korterisse tagasi – selles mõttes kannatanu käitumine ei olnud kooskõlas eelnimetatud Riigikohtu lahendi p 17 seisukohaga, et provokaatorist isik peab algul taanduma ja vajadusel pöörduma kolmandate isikute poole kaitse ja abi otsimiseks. Samas leidis maakohus, et süüdistatava enda ütluste järgi oli konflikt eskaleerunud nii kaugele, et mõistlikud lahendused ei olnudki süüdistatava ja kannatanu suhtlemises enam võimalikud. Seni kirjeldatud faktiline raamistik osutab pigem sellele, et süüdistatava ja kannatanu tegevused ja otsustused olid pariteetsed, vastastikused ja võrdselt ohtlikud. Kannatanu esimene rünne, metalltoruga viskamine ei olnud õigusvastane, sest oli kaetud lubatavusklausliga – kannatanul endal tekkis kaitseseisund, sest süüdistatav lähenes talle kirve ja armatuuriga. Metalltoruga viskamine oli sobiv vahend eesseisva ründe tõrjumiseks ja oli vastavuses süüdistatava käes olevate vahendite olemusega. Seega puudub üks kindel, süüdistataval kaitseseisundi tekkimiseks vajalik obligatoorne tunnus - kannatanu ründe õigusvastasus.
4. Maakohus järeldas, et tegemist oli süüdistatava ja kannatanu vastastikuse füüsilise konfliktiga, millesse mõlemad astusid vabatahtlikult. Kannatanu käitumine oli eelnevalt ähvardav, provotseeris füüsilist konflikti. Kumbki ei kaalunud taandumist ega konflikti rahumeelset lahendamist. Süüdistatav ei pidanudki seda enam võimalikuks, tema seletused on eluliselt veenvad. Kohus leidis, et süüdistatava ja kannatanu 08.03.2021 vaheline konflikt oli oma olemuselt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-60-10 kirjeldatud vastastikune kaklus (mis välistab iseenesest hädakaitse võimaluse), kus mõlemad pooled olid nõus enda õigushüve 7 kahjustamisega ja konflikti käigus vahetasid ründaja ja kannataja rolle sõltuvalt, kellel hetkel oli rohkem osavust ja julgust jätkata konfliktiga. Süüdistatav lõi kannatanul noa käest ja kirvega katki, hakates konfliktis domineerima. Kannatanul ei olnud enam kehavigastuste tekitamiseks kasutatavaid vahendeid ja teda löödi korduvalt metallist esemega vastu pead. Kannatanu haaras kahe käega süüdistatava käes olevast armatuurist, tahtes süüdistatava hinnangul seda ära võtta ja rünnet jätkata. Maakohus leidis, et sellises olukorras on võimalikud mõlemad variandid, kas kannatanu soovis edasist konflikti ja rünnata süüdistatavat armatuuriga või ta soovis hoopis ennast kaitsta, jättes süüdistatava ilma ühe ründevahendita. Selle peale lõi süüdistatav tema ütluste järgi kannatanut kirve küljega vastu nägu. Kannatanu põikas eemale, kukkus tagumikule, kuid tõusis püsti, peast jooksis verd. Selleks hetkeks on süüdistatav saavutanud kontrolli olukorra üle. Kannatanu ei soovinud seda konflikti jätkata ja edasiseks eneseohustamiseks tema nõusolekut enam ei olnud. Siin peaks vastastikune konflikt lõppema ja süüdistatava karistamine oleks välistatud.
5. Kuid sündmus ei olnud veel lõppenud. Tunnistaja L.K. nägi kuidas ründaja jooksis kannatanule järele lõi kirvega talle vastu pead kui kannatanu oli ründaja suhtes seljaga. Süüdistatav ei eita, et ta vehkis kirvega kannatanu suunas, tema ja kannatanu liikusid konflikti käigus, mis ühtib sündmuskoha vaatlusprotokolliga, ja lõi kannatanut armatuuriga pähe. Samas eitab süüdistatav tunnistaja L.K. kirjeldatud ründe asjaolusid. Maakohus leidis, et süüdistatav püüdis oma tegevust kirjeldada endale soodsamalt, et see oleks jätkuvalt sarnane vastastikusele kaklusele. Tunnistaja ütlustes ei ole alust kahelda. Kohtu arvates ei saa sellise ründe puhul jaatada vastastikuse, mõlema isiku nõusolekul toimuva füüsilise konflikti olemasolu. Konkludentset nõusolekut vastastikule konfliktile enam ei eksisteerinud, teisisõnu kannatanu ei olnud enam nõus osalema füüsilises konfliktis ja ennast ohustama. Kui sellist nõusolekut ei ole, puudub süüdistatava teo õigusvastasust välistav asjaolu. Sellise nõusoleku puudumisele osutas selgelt kannatanu käitumine – ta lõpetas aktiivse füüsilise tegevuse ja püüdis põgeneda. Kui süüdistatav teeb rohkem kui kannatanu nõusolek eeldas, on süüdistatava selline tegu Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-60-10 p 17.2 seisukohti arvestades õigusvastane. Maakohus luges tõendatuks, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas, lüües kannatanule kirvega ühe korra pea piirkonda, tegutses süüdistatav õigusvastaselt.
6. Maakohus leidis, et ka ühel korral kirvega vastu pead löömine, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja tal hakkas peast verd tulema, osutab oma objektiivse avaldumise poolest sellele, et süüdistatav tegutses kannatanu surma põhjustamisel vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes.

Ta pidas võimalikuks, et kirvelöök pähe põhjustab kannatanu surma. Süüdistatav oli varasema vastastikuse konflikti käigus saavutanud domineeriva positsiooni, olles löönud kannatanule korduvalt metallist armatuuriga vastu pead, mille tagajärjel tekkis verejooks. Seega oli süüdistatavale selge, et kannatanu füüsiline seisund oli saanud juba oluliselt kahjustada. Lüües kirvega vastu pead pärast vastastikuse konflikti ammendumist ajal kui kannatanu ei olnud nõus enam konfliktis osalema, mööniski süüdistatav, et kui ta jätkab kannatanu elu ohustamisega, võib saabuda kannatanu surm selle viimase löögi tagajärjel. 29. Maakohus märkis, et süüdistatava selline tegu tuleb kvalifitseerida

§ 113lg 1-§ 25 lg 2 järgi teise isiku tapmise katsena.

Ekspert on jõudnud järeldusele (kohtuarstliku ekspertiisiakti p 9), et koljuluude vigastuse ja peaaju kelmete aluste verevalumitega peapiirkonna vigastused koosvõetuna, ohustades elu vigastuste tekitamise momendil, põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Sellest tulenevalt võib tekkida kahtlus, kas see viimane õigusvastane löök raievahendiga pea piirkonda eraldivõetuna põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Maakohus leidis, et sellel puudub tähendus teo kvalifitseerimisel tapmise katsena, sest ei ole oluline, millised kehavigastused ohtlikkuse mõttes tegelikkuses põhjustati, 8 vaid see, milline oli ründaja ettekujutus oma teo ja võimaliku tagajärje osas. 30. Järgnevalt asus maakohus hindama, kas selle viimase kirvelöögi näol võib olla tegu provotseeritud tapmise katsega, kas tegu oli toime pandud tugevas hingelise erutuse seisundis ja võib vastata

§ 115kvalifikatsioonile.

1. Maakohtu arvates osutavad süüdistatava sellisele seisundile järgmised asjaolud. Kannatanu P.N. i käitumine oli nii 08.03.2021 kui ka eelnevail päevil provokatiivne. Ta ähvardas süüdistatavat auto põletamise ja tapmisega (vaimne vägivald), nõudis 08.03.2021, et süüdistatav tuleks kohale. Tunnistaja S.J. teatas süüdistatavale 08.03.2021, et agressiivne kannatanu nuga käes otsib teda. Süüdistatav oli häiritud kannatanu ähvardustest sel määral, et oli valmis riskima oma eluga, et suhetes selgust luua. See näitab, et süüdistatava emotsionaalne seisund oli viidud ähvardustega taluvuse piirile. Nimetades 08.03.2021 kohtumisel kannatanut provokaatoriks, manifesteeris süüdistatav sellega oma hinnangu kannatanu käitumisele ja oma tugeva erutusseisundi. Maakohus tõi välja, et oluline on, et kannatanu rünne ja tapmine oleks vaadeldav ühtse ja katkematu elulise sündmusena. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ja seda võib vaadata ka üksikutest vägivallategudest koosneva tervikteona. Seega tihe ajalis-ruumiline side teo ja provokatsiooni vahel ei ole oluline, vaid et tegu oleks toime pandud vägivalla mõju all (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-86-04 p 10 ja nr 3-1-1-10-13 p 8, 10.3).
2. Maakohus leidis, et süüdistatav tegutses kannatanu P.N. ile kirvega vastu pead lüües tugeva hingelise erutuse seisundis, mis oli tingitud kannatanupoolsest eelnevast vägivallategevusest. Subjektiivsest küljest peab ka provotseeritud tapmiskatse puhul isiku tahtlus hõlmama tapmise asjaolusid ehk surma kui tagajärje võimalikku saabumist ja isik peab seda möönma. Subjektiivsele küljele andis kohus hinnangu tapmisekatse analüüsimisel.
3. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse järgmisi asjaolusid.

§ 115

näeb ette karistusena vangistuse 1 kuni 5 aastat, seega keskmine määr on 3 aastat. S. Veršinini karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatav ei eitanud tegu kui sellist, tunnistas kannatanu korduvat löömist metallist armatuuriga pähe. Samas ei ole ta kahetsust väljendanud. Ka kohtus ei pidanud süüdistatav oma tegu taunimisväärseks. Vastupidi, ta kinnitas, et ei ole midagi valesti teinud, vaid oli sundseisus ja pidi ennast kaitsma, kuna kõik provotseerisid teda. 34. Süüdistatava süü on maakohtu hinnangul keskmisest väiksem. Tegemist on süüteokatsega, süüdistatav lõpetas kuriteo täideviimise selliselt, et kannatanu surm ei saabunud. Sündmuskohal oli süüdistataval võimalus viia kuritegu lõpuni.

§ 25

lg 6 sätestab, et kohus võib katse puhul kohaldada § 60 sätestatut, ehk kergendada karistust. Kohus arvestas ka kannatanu provokatiivset käitumist. Kannatanupoolne provokatsioon ei olnud ühekordne ega lühiajaline, vaid kestis mitu päeva ja oli suunatud süüdistatava viha produtseerimisele ning selle püsima jäämisele. Kannatanu kasutas konfliktis ohtlikke ründevahendeid – metalltoru ja nuga ja ründaski süüdistatavat esimesena. Samas ei saa karistuse määr olla alammäärale lähedane. Isiku süüd suurendavad mitmed asjaolud. Süüdistatav lõi kannatanut õigusvastaselt (varasemad löögid ei olnud õigusvastased ja seega ei oma tähtsust karistuse mõistmisel) ühe korra kirvega pähe selliselt, et kannatanu kukkus maha ja kohe tuli üle näo verd. Süüdistatav kasutas kuriteo toimepanemisel ründevahendit, mis suurendas võimalust põhjustada kannatanule tõsisemat tervisekahjustust. Süüdistatav ründas kannatanut ajal, kui viimane andis selgelt mõista, et taganeb, loobub konflikti jätkamisest, ei püüdnud ennast ka kaitsta, oli seljaga süüdistatava poole ja jooksis. 9

1. S. Veršinin on varasemalt kohtulikult karistatud narkokuriteo toimepanemise eest. Temale tingimisi kohaldatud vangistus pöörati täitmisele ja isik pidi kandma 11 kuud 28 päevast vangistust. Ta vabanes 04.10.
2. Uue, seekord teise astme isikuvastase kuriteo pani ta toime märtsis
3. Süüdistataval on neli kehtivat väärteokaristust tegude eest, mis kõik on toime pandud ajavahemikus 17.01.2021 kuni 10.07.2021, kolm karistust on liiklusalaste väärtegude eest ja üks karistus veebruaris 2021 varavastase väärteo eest. Need asjaolud osutavad sellele, et süüdistatav ei ole seadusekuulekas ja võib toime panna nii väärtegusid kui ka kuritegusid erinevates valdkondades. Süüdistatav ei töötanud, teenis tulu muuhulgas metallivargustega. Ükski väärteo eest määratud trahv ei ole tasutud.
4. Maakohus leidis, et arvestades S. Veršinini süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning süüdistatava isikut, on põhjendatud karistada teda

§ 115ja § 25 lg 2 järgi 2 aasta vangistusega.

III. Apellatsioon

1. Prokuratuur palub tühistada Viru Maakohtu
2. mai
3. a kohtuotsus osas, millega S. Veršinin mõisteti süüdi

§ 115- § 25 lg 2 järgi ja karistati 2 aasta vangistusega.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista S. Veršinin süüdi

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõista 7 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks 7 aastat vangistust, millest lugeda kantuks eelvangistuses viibitud 6 päeva. Kandmisele kuulub 6 aastat 11 kuud ja 24 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvata alates 04.01.2022, ehk kinnipidamise kuupäevast. Prokuratuur leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

1. Apellandi seisukohad on järgmised. Maakohus on tunnista L.K. ütlustele andnud vastuolulise hinnangu. Nimelt eksis tunnistaja kohtus ütlusi andes süüdistatava riietuse kirjeldamisel. Esmalt on maakohus oma otsuses leidnud, et tunnistaja andis ütlusi kohtuistungil kindlalt, vastates küsimustele loogiliselt ja selgelt ja nimetatud faktiline vastuolu (ründaja riietus) ei ole kohtu arvates sellise tähendusega, mis võiks seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla. Samas tugineb kohus ülalmainitud tunnistaja eksimusele kuriteovahendi määratlemisel sellel hetkel, kui ta nägi süüdistatavat kannatanule kirvega pähe löömas. Kohtu arvates ei ole välistatud, et tunnistaja L.K. võib ka teatud asjaoludes eksida, arvestades tema vanust. Sellises olukorras leiab kohus, et KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtu arvates on tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt pähe raievahendiga, milleks võis olla kirves, ja ei ole välistatud, et ka neljakandiline metallist armatuur; piisavalt ei ole tõendatud, et raievahendi ühe löögi ajal oli kannatanu seljaga süüdistatava suhtes.
2. Prokurör esitas kohtule isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 21E-IDI0028, mille kohaselt tuvastas ekspert, et kannatanu kolm peahaava on tekitatud terava raievahendiga. Kohus on oma otsuses tuvastanud sedagi, et kannatanule oli tekitatud 4 peahaava, millest üks oli otsmikul, üks pealael ja kaks rohkem kukla pool. Prokurör on seisukohal, et tunnistaja L.K. ütlused selles osas, et kannatanut taga ajanud meesterahvas lõi teda kirvega lagipähe, on kooskõlas ekspertiisiaktiga kannatanule tekitatud vigastuste tekkemehhanismi osas.
3. Lisaks on kohus vääralt leidnud, et ei ole vahet millise vahendiga (kirve või süüdistatava poolt kirjeldatud armatuuriga) tervisekahjustus tekitati. Üldiselt on teadaolev asjaolu, et kirvel on terav raieserv ja kirvepea on oma kaalult raske, et oleks võimalik seda eesmärgipäraselt 10 hõlpsamalt kasutada (puid raiuda). Süüdistatava poolt kirjeldatud armatuuri osas ei ole teada, kui teravate servadega see oli ja palju kaalus, et anda hinnangut, kas sellega on võimalik võrdväärselt kirvega tekitada selliseid vigastusi nagu kannatanul tuvastati.
4. Prokuratuur ei nõustu süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisega. Kohus tuvastas, et kannatanu P.N. i käitumine oli nii 08.03.2021 kui ka eelnevatel päevadel provokatiivne ning leidis, et 08.03.2021 kannatanuga kohtumisel viibis süüdistatav tugeva erilise erutuse seisundis, mis oli tingitud kannatanupoolsest vaimsest vägivallast.
5. Prokuröri hinnangul oleks süüdistatav saanud antud olukorras (sõites kõhuvalus oleva tunnistaja J.K. ga Kiviõlist Vokka) oma plaanitud sõitu jätkata ja ähvardamise osas politseile vastava avalduse teha. Selle asemel otsustas süüdistatav kannatanuga ise asju klaarima minna, teadvustades endale, et võib oma elu ja tervisega riskida. Süüdistatava puhul ei ole tegemist isikuga, kes läheks endast välja paljasõnalistest ähvardustest, arvestades tema varasemat kriminaalkorras karistatust ja käesolevas asjas etteheidetavaid kuritegusid. Eeltoodu tõttu leiab prokurör, et S. Veršinin ei tegutsenud tugeva hingelise erutuse seisundis, vaid läks teadlikult ja kalkuleerides P.N. ile ähvarduse eest kätte maksma, võttes selleks kaasa kirve ja armatuuri plaaniga neid ka kasutada. Süüdistatava väited selle kohta, et kannatanu initsiatiivil ründasid teda ka kolmandad isikud, on paljasõnalised ja tõendamata.
6. Ringkonnakohus võttis 10.08.2023 määrusega apellatsiooni menetlusse ja andis menetlusosalistele aega seisukohtade ning taotluste esitamiseks kuni 08.09.
8. S. Veršinini kaitsja vandeadvokaat A. Suuban esitas 08.09.2023 seisukoha, milles palub jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kaitsja leiab, et süüdistatava käitumine 08.03.2021 kinnitab äkki tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni ähvardustele. Täiendavalt maakohtu otsuses märgitule toob kaitsja välja, et tunnistaja J.K. ütluste kohaselt käis S. Veršinin naistepäeva puhul lilledega õnnitlemas ema ja vanaema ning seejärel kavatses tunnistaja koju viia. S. Veršinini ütluste kohaselt ta oli päevale vastavalt pidulikult riides. Järgnenud kannatanu poolsed ähvardused telefoni teel sundisid teda järsult plaane muutma ja minema ilmselt ohtlikule kokkusaamisele kannatanuga, mis samuti kinnitab kontrolli kaotamist enda üle kannatanu käitumise tõttu. Prokuröri hinnang süüdistatava isiku ja tema ütluste kohta on oletuslik. S. Veršininit pole erinevalt kannatanust varasemalt karistatud isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest ja viimasest oli süüdistatav teadlik. Tõendiks on ka süüdistatava ütlused, sealhulgas ähvarduste kohta kolmandate isikute poolt. Kaebuses sisalduvad etteheited maakohtule tunnistaja L.K. ütluste hindamisel on põhjendamatud. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
10. mai
11. a otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Samuti ei saa osaliselt nõustuda maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning nende alusel tehtud järeldustega.
12. Olemasolevate tõendite alusel on ringkonnakohtu hinnangul võimalik tuvastada järgmine sündmuste käik. P.N. ja S. Veršinin olid omavahel tuttavad. P.N. il oli varasemalt olnud suhe sama naisega, kellega hiljem hakkas suhtlema S. Veršinin, s.o J.K. ga. 08.03.2021 hommikul sõitsid J.K. koos S. Veršininiga Vokalt Kiviõlisse, kus J.K. soovis kohtuda P.N. iga. Sõidu ajal helistas P.N. J.K. le, vestlust kuulis pealt ka S. Veršinin. Ta oli pahane kannatanu ähvardava jutu peale ja otsustas ise kohale minna ning temaga asjad selgeks teha. S. Veršinin jättis auto parklasse, võttis kaasa kirve ja armatuurraua ning suundus kella 08.20 paiku Viru 11 tn 21 maja poole, kus ootas P.N. , käes 60 cm pikkune metalltoru ja kööginuga. J.K. jäi autosse ootama. Nii kohtusidki süüdistatav ja kannatanu Kiviõlis Viru tn 19 ja 20 majade nurga juures (need on L kujuliselt nurka pidi kokku ehitatud). P.N. viskas S. Veršinini suunas, kellel oli kirves ülestõstetud käes, 3 m kauguselt metalltoru, mis ei tabanud. Liikudes Viru 19 maja esimese trepikoja juurest teise ette, lõi S. Veršinin kannatanul noa käest ning neli korda kirvega pähe, millega tekitas P.N. ile neli 6-8 cm pikkust lõikehaava: 1 otsmikule, 1 pealaele ja 2 kuklapiirkonda. Kolm neist olid koljuluude vigastustega haava, (kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd) ja verevalumid peaaju kelmete all. Viimast korda lõi S. Veršinin kirvega põgenevale kannatanule selja tagant pähe, kannatanu kukkus istuli. S. Veršinin lahkus, kannatanu tõusis püsti ja läks koju, mis asus Viru tn 21 majas. Kodust helistas ta kella 12 paiku oma emale N.N. ale, kes omakorda helistas Häirekeskusesse ning kiirabi toimetas P.N. i kella 13.24 ajal SA Ida Viru Keskhaiglasse.
13. Vaidlust ei ole selles, et S. Veršinin lõi P.N. ile mitu korda vastu pead ja tekitas talle süüdistuses toodud vigastused. Küll aga on üheks vaidlusaluseks küsimuseks see, kas kannatanu peavigastused on tekitatud kirvega või armatuurrauaga. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele selles, et S. Veršinin tekitas P.N. ile peavigastusi armatuurrauaga lüües. Maakohus on tuginenud S. Veršinini ütlustele, mille kohaselt lõi ta P.N. ile vastu pead kolmel korral metallist armatuuriga. Süüdistatava sellised ütlused on vastuolus teiste tõenditega, ennekõike eksperdi arvamusega kehavigastuste tekkemehhanismi kohta. Eksperdi arvamuse kohaselt (kd 1, tl 121-124) olid kõik kolm koljuluude vigastustega haava tekitatud terava raievahendiga, milleks võis olla kirves. Ekspert on arvamuse andmisel tuginenud muuhulgas Karell Kiirabi AS kiirabikaardile, mille kohaselt tuvastasid meditsiinitöötajad ca 3-4 tundi pärast sündmust, kell 13.30 P.N. il peas kolm veritsevat haava, nimetades neid lõikehaavadeks. Seega oli koheselt selge, et tegemist on terava esemega tekitatud haavadega, mitte tömbi esemega, mis lömastab kudesid. Oluline on ka haavade pikkus 6-8 cm, mis viitab piiratud pinnaga esemele. Selliseks esemeks ei ole pikk peenike armatuurraud. Süüdistatava ütluste kohaselt oli selle armatuuraua ühe tahu laius 8 mm ja ta pakkus, et vigastus võib olla tekitatud selle nurgaga. Ilmselgelt ei ole võimalik armatuurraua nurgaga ega ka selle servaga tekitada pikka sirget lõikehaava. Sellist haava ei ole võimalik tekitada ka kirve küljega lüües. Nimelt väidab S. Veršinin, et lõi kohe algul kannatanule armatuurrauaga vastu laupa ja viimase löögi tegi sellest alla poole kirve küljega. S. Veršinini näo piirkonnas on tuvastatud aga ainult üks raiehaav, mis paikneb otsmikul.
14. Kannatanut on fotografeeritud ajal kui tema vigastused on juba paranenud, 19.04.2021 (1 kuu ja 11 päeva pärast nende saamist). Fotolt (kd 1, tl 72) on väga selgelt näha pikk sirge diagonaalne arm P.N. i laubal. Järgmisel fotol on nähtav samasugune pikk sirge punetav arm tema pealael (kd 1, tl 73), kukla piirkonnas on näha 2 punetavat armi (kd 1, tl 74), ehk kokku neli armi (ekspertiisiaktist nähtuvalt oligi SA TÜ Kliinikumi statsionaarse epikriisi andmetel P.N. il peas 4 õmmeldud haava). Selliseid vigastusi saab tekitada kirveteraga. S. Veršinini ütluste kohaselt kasutas ta isa kalal käimise kirvest pikkusega ca 50 cm. Videosalvestiselt nähtuvalt ei olnud kirves väga laia kirveteraga. P.N. il fikseeriti peas 6-8 cm pikkused raiehaavad, s.o haavad, mida saabki tekitada väiksem, mitte laia lõikeservaga kirves. Ka P.N. il peas olnud suusamütsil olev piklik kahjustus 3,5 cm (kd 1, tl 100-101) kinnitab, et löömiseks kasutati lõiketeraga eset.
15. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav on oma tegevust püüdnud näidata vähem ohtlikumana – kirveteraga pähe löömine on iga inimese silmis palju ohtlikum kui peenikese armatuurrauaga. Seda kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et süüdistatava väitel lõi ta jõuga armatuuriga, mis oli tal paremas käes ja kirves oli vasakus käes. Sellest saab 12 järeldada, et S. Veršinin on paremakäeline – tavapäraselt kasutavad inimesed sellisel juhul rohkem paremat kätt. S. Veršinini ütlustega ei ole kooskõlas ka asitõendi vaatlusprotokolli andmed (kd 1, tl 82-87), milles on vaadeldud videosalvestist. Nimelt on videosalvestiselt ja fotodelt nr 3-4 näha, kuidas S. Veršininil on sõidukist lahkudes ja enne kannatanuga kohtumist kirves hoopiski paremas käes ja pikem peenem kepi moodi ese vasakus käes. (S. Veršinini ütluste kohaselt oli see kandiliste servadega). Pärast konflikti naaseb ta auto juurde samuti kirves paremas ja peenike pikk ese vasakus käes (fotod nr 6-7), mille võtab enne oma auto juurde jõudmist koos kirvega samuti paremasse kätte. Seegi kinnitab kogumis teiste tõenditega, et S. Veršinin lõi P.N. it pähe kirvega (mis oli tal löögikäes), mitte armatuuriga ega ka mitte kirve küljega. Selleks oleks ta pidanud enda käes olevaid esemeid vahetama ja pärast löömise lõpetamist uuesti vahetama, mis ei ole loogiline ega eluliselt usutav. Kannatanul on vaid raiehaavad, st haavad, mis on tekitatud raske terava servaga esemega. Kõik eeltoodud tõendid on kooskõlas ka P.N. i ütlustega, kes ütleb: „Mäletan täpselt, et armatuuriga Sergei mind ei löönud.“
16. Prokuratuuri hinnangul on maakohus andnud vastuolulise hinnangu tunnistaja L.K. ütlustele. Esmalt leidis maakohus, et tunnistaja eksimus ründaja riietuse kirjeldamisel ei ole sellise tähendusega, mis võiks seada tema ütlusi kahtluse alla. Samas leidis maakohus, et tunnistaja võis eksida, kui ta nägi süüdistatavat kannatanule kirvega pähe löömas.
17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et vastuolu tunnistaja ütlustes riietuse kohta ei ole tõepoolest määrava tähtsusega. Kuna tunnistaja kuulis karjumist, vaatas aknast välja ja nägi seal jooksmas kahte meest, ühel neist kirves käes, ei olnud tunnistaja tähelepanu ilmselgelt pööratud riietusele vaid palju olulisemale, s.o meeste tegevusele. Nii võis tunnistajal süüdistatava kollakas-beeži värvi jopest tekkida seos heleda helkurvestiga. Samas on tunnistaja andnud toimunu kohta väga üksikasjalikud ütlused - pole kahtlust, et ta nägi aknast vaadates tema vaatevälja jäänud sündmust väga hästi.
18. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et sündmuste faktoloogia osas ei ole tunnistaja ja süüdistatava ütlustes olulisi erinevusi. Süüdistatav ei ole kunagi tunnistanud, et oleks jooksvat kannatanut taga ajanud, samuti ei tunnista ta, et oleks löönud P.N. it kirveteraga pähe. Ringkonnakohus põhjendas eelnevalt, miks süüdistatava sellised ütlused, et ta lõi kannatanut pähe armatuurrauaga, ei vasta tõele. Samuti on tunnistaja ütlustega vastuolus süüdistatava väide, et pärast seda kui tegu oli lõpule viidud, küsis ta kannatanult, kas käime kiirabis ning et nad lahkusid sealt koos. Tunnistaja jälgis kannatanut kui viimane oli pärast pead tabanud kirvelööki pikali, arvas, et ta võib olla surnud, nägi teda püsti tõusmas, mütsi peast võtmas ja seejärel aeglaselt liikumas tagasi Viru tn 21 maja suunas. Kui süüdistatav oleks kannatanuga sellel ajal suhelnud, oleks tunnistaja seda kindlasti näinud - midagi sellist aga ei olnud, tunnistaja sõnul süüdistatav justkui haihtus, st oli igal juhul tema vaateväljast kohe pärast viimast kirvelööki kadunud. Ka P.N. i ütluste kohaselt ei rääkinud S. Veršinin midagi, ta tõusis iseseisvalt püsti ja läks oma trepikoja poole, S. Veršinin oma auto poole.
19. Selles, et rünne lõppes Viru tn 19 maja ees nii nagu kirjeldas tunnistaja L.K. , ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust kahelda. Samale järeldusele on jõudnud ka maakohus. Tunnistaja vaatevälja takistavaid asjaolusid ei olnud, sündmus leidis aset valgel ajal sisuliselt tema korteri akna ees. Just selle trepikoja ees, kus elas L.K. , tuvastati lumel suurem veremäärdumine (sündmuskoha vaatlusprotokoll, kd 1, tl 23-25, fotod 8, 10 ja 11). Samuti tõi maakohus õigesti välja, et tunnistaja ütlused on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolliga selleski, et kui kannatanu jooksis, ei olnud temal käes enam metalltoru (see leiti Viru tn maja 19 eest põõsastest (kd 1, tl 54)) ega nuga (noa tera avastati esimese trepikoja lähedusest, kd 1, 13 tl 22)); veretilgad viivad kannatanu trepikoja juurde Viru tn maja 21 suunas, kuhu liikus kannatanu pärast maast üles tõusmist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et süüdistatava käes olnud kirvestki kirjeldab tunnistaja sarnaselt süüdistatavaga ja videosalvestiselt nähtuvaga.
20. Vaatamata korduvale rõhutamisele, et tunnistaja L.K. ütlustes ei ole alust kahelda, ei ole maakohus ise olnud selles siiski järjekindel. Nii on maakohus öelnud: „Kas süüdistatav tõesti tabaski pannatanu pead kirvega, kui kannatanu oli asendis seljaga süüdistatava suhtes, nagu väidab tunnistaja K. ? Või tegelikkusele vastab süüdistatava väide, et ta vehkis küll kirvega, kuid vastu pead sellega ei löönud?“ Sellise vastuolu väljatoomisest ja sellele järgnenud seisukohast, et tekkinud vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada, järeldab ringkonnakohus, et maakohus ei lugenud tõendatuks seda, S. Veršinin tabas kirvega vehkides kannatanu pead. Maakohus ei lugenud siinkohal piisavalt tõendatuks sedagi, et raievahendi ühe löögi ajal oli kannatanu seljaga süüdistatava suhtes (otsuse lk 16-17). Lisaks on maakohus veel leidnud, et kannatanu ütlused on kooskõlas L.K. ütlustega, et sai löögi otsmiku piirkonda. Ometigi on maakohus teo õigusvastasust käsitlevas osas taas L.K. ütlustele tuginedes leidnud, et süüdistatav ründas kannatanut raievahendiga, lüües kirvega kannatanule vastu pead, kui kannatanu jooksis ja oli süüdistatava suhtes seljaga. Löögi tagajärjel kukkus kannatanu maha ja tal hakkas peast verd tulema peast.
21. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu probleemidele maakohu otsuse koostamisel, mis teeb selle raskesti jälgitavaks. Kohtuotsus on väga põhjalik, kõik vastuolud on püütud välja tuua ja kõigile vastata. See on kaasa toonud aga palju ebavajalikku kordamist ja kohati ei haaku seisukohad omavahel (samadest tõenditest on tehtud erinevaid järeldusi). Samuti sisaldab otsus lõikude viisi (kokku mitu lehekülge) tsitaate Riigikohtu lahenditest. See on otsust tarbetult koormav ja teeb maakohtu enda seisukoha kujunemise raskesti jälgitavaks. Piisaks ka viidetest asjakohasele kohtupraktikale.
22. Prokurör leiab, et S. Veršinin ei tegutsenud tugeva hingelise erutuse seisundis, vaid läks teadlikult ja kalkuleerides P.N. ile ähvarduse eest kätte maksma, võttes selleks kaasa kirve ja armatuuri plaaniga neid ka kasutada.
23. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et S. Veršinin ei tegutsenud tugeva hingelise erutuse seisundis, ja seda ka siis kui lõi põgenevale P.N. ile selja tagant kirvega pähe. Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab

§ 115koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“.

See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet

§-de 34 ja 35 tähenduses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuli 2021 otsus asjas 1-18-10214, p 18).
2. Maakohus leidis, et süüdistatava tugeva hingelise erutuse seisundi tingis P.N. i eelnev vaimne vägivald, mitme päeva kestel toimunud korduv ähvardamine. Uuritud tõenditest ei nähtu, et kannatanu käitumine oleks tekitanud S. Veršininis sellist äkkviha, et ta ei oleks suutnud oma käitumist täiel määral kontrollida. Seda on võimalik hinnata kolme isiku süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja J.K. ütluste alusel.
3. S. Veršinini ütluste kohaselt sai P.N.
4. märtsil pahaseks, et J.K. ei tahtnud temaga kokku saada ja ta muutus armukadedaks. Ta otsustas sõita Kiviõlli P.N. iga kohtuma. Enne sõitis ta 14 läbi Lüganuselt ja võttis oma mikrobussist enesekaitseks kaasa armatuurraua. Kui ta jõudis P.N. i maja juurde ja nägi teda seismas Viru tn 19 maja esimese trepikoja juurses, otsustas ta, et „etendus“ peaks toimuma auto juurest natuke eemal, et J.K. ei näeks, kui P.N. ta läbi torkab ja saaks vajadusel ära joosta. Kui P.N. tuli talle vastu, tõstis S. Veršinin enda sõnul kirve üles ja ütles, et hakkame nüüd rääkima. Edasi räägib S. Veršinin sellest, kuidas ta püüdis kannatanul nuga käest ära lüüa ja kuidas see tal õnnestus, mille järel vabanes stressist. Prokurörile vastates ütleb S. Veršinin, et otsustas kohtumisele sõita, et asjad selgeks rääkida teineteisele silma vaadates, ta ei taha hiljem naolöögiga kuskil vedeleda.
5. Kannatanu ütlustest nähtub vaid, et tema oli Viru 19 maja trepikoja juures, kui saabus süüdistatav autoga, tuli sellest välja ja jooksis tema suunas, käes kirves ja armatuur. P.N. i ütlused selle kohta, kuidas S. Veršinin käitus, on napid, samas süüdistatava omadega ka vastuolus. Nii ei ole kannatanu midagi rääkinud sellest, et tema oleks teinud ettepaneku kohtumiseks, et S. Veršinin oleks talle rünnaku ajal või pärast rünnet midagi öelnud. S. Veršinini ütlused selle kohta, et ta rääkis P.N. iga pärast viimast kirvelööki, küsides kas viimane vajab kiirabi, on ümber lükatud L.K. ütlustaga. Tunnistaja J.K. ütlustest ei nähtu, et S. Veršinin oleks olnud endast väljas ja ärritunud. Vastupidi – süüdistatava küsimusele vastates, kas ta tahtis võitlusse minna, ütleb J.K. , et S. Veršinin oli rahulik. Tunnistaja J.K. ütlustest nähtuvalt rääkisid S. Veršinin ja P.N. omavahel telefonis kokkusaamisest pärast seda kui S. Veršinin oli kuulnud enda aadressil ähvardusi. Kohtumispaika jõudes võttis süüdistatav autost enesekaitseks kirve kaasa, kuna ähvardati ja kui tagasi tuli, vastas tema küsimusele, et P.N. on elus ja läks kodu poole. Samuti ütles S. Veršinin talle, et oli löönud P.N. it vastu pead. Midagi sellist, et S. Veršinin oleks enne kohtumisele minekut või pärast seda olnud endast väljas või käitunud tavapäratult, tunnistaja ütlustest ei nähtu. Pärast intsidenti käisid nad samal päeval autohaagise järel ja viisid Kohtla-Järvele kokkuostu metalli.
6. Viidatud lahendis (otsuses asjas nr 1-18-10214, p 19) on Riigikohus andnud erialakirjandusele tuginedes ka mõned pidepunktid, mis aitavad toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit ära tunda või vähemalt kahtlustada: isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired, toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund ning ealised iseärasused (nt alaealisus)). Ühtegi sellist asjaolu, ega muudki, mis viitaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile, ei ole tuvastatud. S. Veršinin oli rahulik, ta ei olnud teadaolevalt tarvitanud alkoholi ega narkootikume, juhtis mootorsõidukit. J.K. sõitis temaga kogu aeg kaasa ja enda turvalisuse pärast ei kartnud. S. Veršinin valmistus kohtumiseks P.N. iga, sõitis enne kokkusaamist oma kaubiku juurde, kust võttis lisaks kaasa armatuurraua (tema sõnul enesekaitseks). Ta arvestas sellega, et kohtumine ei peaks toimuma auto juures, et J.K. ei näeks meeste omavahelist arveteklaarimist. Löögid P.N. i suunas ei olnud tehtud huupi, kõik need tabasid teda pähe. Viimase kirvelöögi sihtis ta pähe juba kannatanut taga ajades. Seda, et S. Veršinin ei löönud huupi, kinnitab ka tunnistajale öeldu, et lõi teda pähe ja kannatanul olidki vigastused ainult peas. S. Veršinin lõpetas löömise ja lahkus, kui nägi, et P.N. on raskelt vigastatud, peahaavadest jooksis verd. Pärast seda jätkas S. Veršinin oma tavapäraseid tegevusi.
7. S. Veršinile on esitatud süüdistus teise inimese tapmise katses. See tähendab, et tuleb tuvastada süüteokatse koosseis, õigusvastasus ja süülisus. Esmajoones tuleb kindlaks teha, millise teo toimepanemisele oli süüdistatava tahtlus suunatud. Maakohus leidis, et süüdistatav 15 tegutses kaudse tapmistahtlusega (

§ 16lg 4) ning põhjendas seda ammendavalt.

Ringkonnakohus nõustub sellega. S Veršinini tahtluse saab tuvastada tema teo väliselt avalduva ohtlikkuse järgi. Nimelt lõi ta kirvega neli korda ühte ja samasse piirkonda - pähe, mis on inimese kergemini haavatav kehaosa, kus paikneb aju. Kirves on raievahend ja selle teraga korduvalt tugevalt pähe lüües on suur tõenäosus tekitada koljuluid läbistavaid vigastusi ja peaaju. Selliselt kannatanut pähe lüües möönis S. Veršinin surma saabumise võimalikkust.

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et kogu varasem S. Veršinini tegevus enne põgenevale ja relvitule kannatanule järele jooksmist ei olnud õigusvastane, kuna tegemist oli süüdistatava ja kannatanu vastastikuse füüsilise konfliktiga, millesse mõlemad astusid vabatahtlikult ja olid nõus enda õigushüve kahjustamisega.
2. Teisisõnu pidas maakohus võimalikuks, et kannatanu, kohtudes 08.03.2021 süüdistatavaga, andis talle loa endale raskete kehavigastuste tekitamiseks ja arvestas võimalusega, et süüdistatav võib tema ka tappa. Maakohus on viidanud mitmetele riigikohtu lahenditele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-10901, p 6.1;
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08, p 8 ja
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 17.2), milles käsitletakse mh ka teadlikku enesekahjustamist. Esimeses neist on märgitud, et kriminaalõiguse teooria tunneb tõepoolest situatsioone, kus vägivalla tarvitamine teise isiku suhtes ei ole koosseisupärane tegu - üheks selliseks on kannatanupoolne nõusolek ning ka see on aktsepteeritav vaid oluliste piirangutega. Kahes viimases on öeldud, et vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Samas on maakohus käsitlenud ka teoprovokatsiooni, mis teatud juhtudel võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teisele isikule (vt nt Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus asjas nr 1-20-3046, p 38). Kehtivast kohtupraktikast ei saa ringkonnakohtu hinnangul kuidagi teha sellist järeldust, et inimene saaks anda nõusoleku endale raskete elu ohustavate kehavigastuste tekitamiseks. Lisaks sellele ei ole olemasolevate tõendite alusel võimalik öelda sedagi, et kannatanu oleks sellise nõuoleku üldse andnud ning tegemist ei olnud ka sellise vastastikuse kaklusega, kus osapoolte rollid oleks vahetunud.
11. Järgmiseks tõusetub küsimus, kas S. Veršinini tegu oli õigusvastane või tegutses ta P.N. it kirvega lüües hädakaitseseisundis.

§ 28

lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.

1. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et täiel määral ei ole usaldusväärsed kummagi osapoole, ei P.N. i ega S. Veršinini ütlused. Erinevalt maakohtust ei ole ringkonnakohus nii kriitiline kannatanu ütluste suhtes, kes algusest peale teadis, kes teda ründas, kuid ei soovinud mingil põhjusel S. Veršinini vastu ütlusi anda. Kui ta lõpuks seda siiski tegi, on tema ütlused usaldusväärsemad, kuivõrd pole alust eeldada, et ta asus sellises olukorras S. Veršinini kahjuks valetama. Küll aga on süüdistatava ütlused paljuski ennast õigustavad ja teiste tõenditega mittekattuvad (vt otsuse p-d 49, 52). Seetõttu saab nende ütlustele tugineda vaid osas, milles need kattuvad omavahel või teiste tõenditega.
2. Olemasolevate tõendite alusel on võimalik tuvastada, et P.N. võttis kohtumisele S. Veršininiga enesekaitseks kaasa metalltoru ja kööginoa. Ta läks välja ja jäi ootama Viru tn 19 maja esimese trepikoja juurde, mis kattub ka S. Veršinini ütlustega. Kuivõrd Viru tn 19 ja 16 21 majad on nurka pidi koos ja P.N. i korter asus Viru 19 majale kõige lähemas trepikojas, oli tal selleks vaja minna vaid ümber maja nurga. Sündmuskohal tuvastatud verejäljed ja leitud esemete (metalltoru, noa tükid) asukohad kinnitavad, et kogu ründetegevus toimus piiratud alal Viru tn 19 mitme trepikojaga kortermaja ees, s.o maja nurgast kuni teise trepikojani, kus elas tunnistaja L.K. . Tunnistaja S.T. i elukoht on samuti aadressil Viru tn
3. Tunnistajalt ei ole küsitud, mis suunas ta liikus, kuid tema ütluste järgi saab öelda, et ta nägi kannatanut ja süüdistatavat seismas vastakuti Viru tn 19 maja nurga juures, kuivõrd ta viitab ka lähedal olevale ristmikule. Tunnistaja möödus neist ja liikus edasi ca 10 m, kui kuulis karjatust. Tagasi vaadates nägi ta ühe mehe (S. Veršinini) käes üles tõstetud kirvest ja teist meest (P.N. it) taganemas põõsastesse kätega näost või peast kinni hoides.
4. Tunnistaja J.K. nägi, et esimesena viskas metalltoru süüdistatava suunas P.N. , kuid see ei tabanud. Metalltoru leiti sündmuskohalt Viru tn 19 maja ees põõsastest, mis ääristavad majaesist kõnniteed (kd 1, tl 54, sama koht nähtav fotol nr 6, tl 21). See on 60 cm pikkune läbimõõduga 2,2 cm ja asus põõsaste läheduses, kuhu tunnistaja S.T. nägi taganemas peast kinni hoidvat kannatanut. Ringkonnakohtu hinnangul tegutses P.N. S. Veršininit metalltoruga visates hädakaitseseisundis, et tõrjuda eesseisvat rünnet. Nähes enda suunas lähenemas kirvega relvastatud süüdistatavat, oli kannatanul piisavalt alust eeldada, et teda rünnatakse. Ka objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on sellises olukorras ründeoht tõenäoline. P.N. il aga oli eelneva telefonikõne tõttu enamgi põhjust arvata, et S. Veršinin soovib arveid klaarida ning ülestõstetud kirvest nähes oli ründeoht tema jaoks reaalne. Küll aga ei olnud tema kaitsetegevus ründe tõrjumiseks piisav.
5. Ajahetkel, mil tunnistaja nägi P.N. it põõsastesse taganemas ja kuulis karjet, mis tundus talle valukarjena, oli süüdistatav ühe kirvelöögi juba teinud ja see tabas kannatanut otsa ette. Seda saab järeldada kannatanu asendist - ta hoidis peast kinni ja taganes. Selles, et esimene löök tabas laupa, vaidlust ei ole. Ka ei ole eluliselt usutav, et kannatanu oleks talunud lööki pähe vaikides valule reageerimata. Kannatanu sõnul ta pärast seda lööki toimunut enam ei mäleta. S. Veršinin oli aga jätkuvalt ründevalmis - tunnistaja nägi tema ülestõstetud käes kirvest samal ajal kui P.N. oli juba kaitseasendis. Ringkonnakohus ei pea usutavaks S. Veršinini ütlusi selle kohta, et pärast esimest lööki kirvega vastu pead (S. Veršinini sõnul armatuurrauaga, mida ringkonnakohus tõeseks ei pea), mis tekitas P.N. ile raiehaava otsmikule, oli kannatanu võimeline S. Veršinini poolt kirjeldatud viisil teda noaga ründama. Kannatanu sõnul oli ta desorienteeritud ja loid, mis on saadud vigastust arvestades eluliselt igati usutav. Õige on see, et S. Veršinin lõi edasise ründe käigus P.N. ilt noa käest ja puruks ning korduvalt kirvega pähe. Kannatanu oli aga sel ajal juba taganemas, ta liikus Viru 19 maja
6. trepikoja suunas. Seda kinnitab ka majaesiselt kõnniteelt teise trepikoja juurest leitud noatera. Seetõttu kuulis karjumist ka L.K. . Ta vaatas oma esimesel korrusel asuva korteri (
7. trepikoda vaadates maja nr 21 poolt) aknast välja ja nägi kahte meest jooksmas. Tunnistaja ütluste järgi karjus esimene mees, kellel ei olnud käes midagi. Viimane fraas, mida ta kuulis, oli see kui tagaajaja karjus, et löön sind kirvega. Tunnistaja nägi tagaajajat vehkimas kirvega, nägi teda kirvest tõstmas ja seda langetamas, ta nägi, et tagaajaja lõi kannatanut kirveteraga selja tagant pähe pealaele, tabas kolmas löök, kaks esimest mitte. Siis kannatanu kukkus; „ta kukkus maha nagu oleks vikatiga löödud“
8. Ringkonnakohtu hinnangul oli S. Veršinin selles konfliktis algusest peale domineerivaks pooleks. Tema otsustas minna kohale n.ö arveid klaarima, kuigi algselt soovis kannatanuga kokku saada hoopiski J.K. . Süüdistatav tunnistab, et P.N. ile lähenedes võttis ta armatuuri ja kirve kätte, tõstis üles ja ütles, et hakkame nüüd rääkima. Selle peale viskas P.N. teda 3 m kauguselt metalltoruga. Pärast ebaõnnestunud viset pidi P.N. põõsastesse taganema ja 17 tegelema enesekaitsega. Selle kohta, et ta oleks püüdnud kasutada S. Veršinini vastu nuga, muid tõendeid peale süüdistatava ütluste ei ole. S. Veršininil endal ühtegi vigastust, mis kinnitaks kannatanupoolset rünnet või vastupanu osutamist, ei ole. Kogu kannatanu tegevus viitab kaitsetegevusele. S. Veršinin ründas teda jõuliselt, lõi talle kirvega korduvalt just pähe, muid vigastusi, sh kätel, kannatanul ei ole. Isegi kui möönda, et vigastatud (peahaavaga), kannatanu oli võimeline teda ründama, siis L.K. ütlused annavad alust järeldada vastupidist. S. Veršinini ütluste järgi toimus viimasena võitlus metallarmatuuri pärast, mida P.N. püüdis tema käest kätte saada, kui temal enam nuga ei olnud ja ta tegi viimase löögi kirveküljega kannatanule kulmude vahele. Sellist olukorda pidanuks nägema tunnistaja L.K. . Tagaajamist ja vastastikust lähivõitlust metallarmatuuri pärast ei ole võimalik segamini ajada. Seega pole S. Veršinin toimunu kohta rääkinud tõtt. Nii nagu ka selle kohta, et suhtles pärast lööke kannatanuga ja lahkus sündmuskohalt koos temaga.
9. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et S. Veršinini teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. Tema oli algusest peale ründavaks pooleks ja P.N. pidi end selle vastu kaitsma. Kuna puudus õigusvastane rünne, mida tõrjuda, ei tegutsenud S. Veršinin hädakaitseseisundis.
10. Maakohus on õigesti viidatud kohtupraktikale, mille kohaselt on teo välispildi alusel jaatatud tapmistahtluse olemasolu eeskätt siis, kui isikule tekitatakse tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma ning selliseks tegevuseks võib olla ka korduv pähe löömine. Kui P.N. ei oleks saanud õigeaegselt arstiabi, oleks S. Veršinini teo tagajärjeks olnud kannatanu surm. Samas on maakohus jätnud hindamata, kas S. Veršinin tegi kõik, et kannatanu surm ka saabuks. Ringkonnakohtu hinnangul välistab S. Veršinini vastutuse tapmiskatse eest tema vabatahtlik loobumine lõpetamata süüteokatsest. 73.

§ 40

lg 1 ja 2 kohaselt vabaneb isik süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest, kuid mitte teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Pärast seda, kui S. Veršinin oli kannatanut löönud neli korda kirvega pähe, nägi ta teda püsti tõusmas ja kodu poole kõndimas. Ta ei teinud enam midagi, et alustatud tegu lõpule viia, kuigi tal oli selleks võimalus: kannatanu oli relvitu, tema käes oli jätkuvalt kirves ning ühtegi isikut teda takistamas polnud. Teisisõnu oli S. Veršininil jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle. Lahkudes sellises situatsioonis sündmuskohalt, loobus S. Verdini vabatahtlikult kannatanu tapmisest, katkestades süüteo toimepanemise

§ 41mõttes.

Kuigi S. Veršinin oli kannatanule kirvega pähe löönud, oli tal kannatanu käitumise põhjal aluse loota, et ta ei põhjustanud peksmisega tema surma. Kannatanu oli võimeline liikuma ja adekvaatselt käituma, mistõttu võis süüdistataval tekkida ettekujutus, et vigastused ei ole väga tõsised. Lisaks oli talle teada, et P.N. i elukoht on samas lähedal ja tal on võimalik saada vajalikku arstiabi. Asjaolu, et S. Veršinin eeldas, et kannatanu surm ei saabu, kinnitab ka tema poolt tunnistaja J.K. le öeldu: ta lõi P.N. ile kirvega vastu pead, ta on elus ja läks kodu poole - tal ei olnud enam hirmu tema elu pärast. 74. Ringkonnakohus on seisukohal, et objektiivselt vastab S. Veršinini tegu

§ 118lg 1 p 1 tunnustele.

S. Veršinin põhjustas P.N. ile eluohtliku tervisekahjustuse, kui lõi talle neli korda kirvega pähe, tekitades talle kolm koljuluude vigastusega haava ja verevalumid peaaju kelmete all, mis koosvõetuna ohustavad vigastuste tekitamise momendil elu. 18 75. Toimepanija tahtlus peab hõlmama teo toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.03.2022 . a otsus nr 1-195641/62, p 7). S. Veršinin lõi P.N. ile korduvalt kirveteraga pähe. Selliselt käitudes teab iga inimene, ka S. Veršinin, et tekitab sellega teisele inimesele peavigastusi, s.t põhjustab tahtlikult tervisekahjustuse, mis vastab vähemalt

§ 121lg 1 alt 1 ettenähtud teokoosseisule.

Kirves on raievahend, mis on ettenähtud asjade purustamiseks. Asjaolu, et S. Veršinini löök oli tugev, kinnitab see, et vähemalt üks neist lõikas katki kannatanu peas olnud mütsi, kolm lööki purustasid tema koljuluu, sh tekitasid koljulae killunenud murru. Ringkonnakohtu hinnangul saab objektiivse teopildi alusel tuvastada, et S. Veršinin lõi kannatanule kirveteraga korduvalt pähe sellise tugevusega, et ta pidas võimalikuks eluohtlike vigastuste tekitamist. Iga keskmise elukogemusega inimene teab, et kirvega tugevalt pähe lüües võib purustada koljuluud, vigastada aju, põhjustada ajusiseseid verejookse, st tekitada vigastusi, mis meditsiinilise abita jäämisel lõppevad surmaga. Mööndes kannatanule selliste vigastuse tekkimist, mis ohustavad tema elu, tegutses S. Veršinin P.N. it kirvega lüües

§ 118lg 1 p-s 1 ettenähtud enamohtliku tagajärje suhtes kaudse tahtlusega.

1. S. Veršinini teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud (vt otsuse punktid 65-
2. Samuti puuduvad tema süüd välistavad asjaolud.
3. Kuivõrd ringkonnakohus tunnistab S. Veršinini süüdi raskemas kuriteos, tuleb mõista talle ka tema süüle vastav uus karistus.

§ 118lg 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

78. S. Veršinini süü suuruse hindamisel on oluline ründevahendi ohtlikkus ja ründe intensiivsus: ta lõi P.N. ile kirvega pähe mitu korda. Tema karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kannatanupoolne provokatsioon ei too alati ja igaühel esile sellist tugevat hingelise erutuse seisundit, mis annaks aluse kvalifitseerida tema tegu kergema koosseisu (

§ 115) järgi.

Samas on aga kannatanupoolset provokatsiooni võimalik arvestada karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 2 alusel.

Käesoleval juhul oli P.N. i käitumine provokatiivne ja oli ajendiks, miks S. Veršinin otsustas temaga kokku saada ja omal viisil talle selgeks teha, et ta teda ja J.K. t ei tülitaks. Eelneva nädala jooksul oli P.N. vahetanud S. Veršininiga vastastikku ähvardavaid sõnumeid. Samuti saatis P.N. J.K. meilile sõnumeid, mis sisaldasid ähvardusi ka S. Veršinini aadressil. Arvestades eeltoodut on usutav, et viimane telefonikõne 8. märtsi hommikul käivitas sündmuste ahela, mille tõttu S. Veršinin kannatanut lõpuks kirvega ründas. Kohus arvestab kannatanu sellist provotseerivat käitumist karistust kergendava asjaoluna, mis annab aluse mõista süüdistatavale

§ 118

lg 1 sanktsiooni alammäära lähedane karistus, milleks on 4 aastat ja 6 kuud vangistust. S. Veršinin on varem kriminaalkorras karistatud (kd 2, tl 181-187), ta on kandnud reaalset vangistust, kuna tema katseaeg ebaõnnestus, ning pärast karistuse kandmiselt vabanemist 04.10.2019 jätkas ta alates veebruarist 2021 taas kuritegude toimepanemist. S. Veršinini varasemad kuriteod on aga teiseliigilised (väikeses koguses amfetamiini käitlemine). Kuna vägivaldne käitumine ei ole talle omane, ei ole vajalik eripreventiivsetel kaalutlustel karistust raskema suunas korrigeerida. 79. Maakohus tunnistas S. Veršinini süüdi veel

§ 199lg 2 p 8, 9 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

Seetõttu tuleb S. Veršininile mõista

§ 64lg 1 alusel uus liitkaristus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt kasutatud karistuste liitmise põhimõttega ega jaga prokuröri seisukohta, et liitkaristus tuleks moodustada kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise teel. Absorbtsiooniprintsiibi rakendamine jätaks käesoleval juhul täielikult arvestamata teiseliigilised kuriteod, nende ebaõigussisu, mis ei ole 19 väike (vargusi pani S. Veršinin toime kokku kuuel korral raha teenimise eesmärgil ja tekitatud materiaalne kahjugi ei ole väike, lisaks katkes sidekaablite varguse tõttu ka Telia Eesti AS klientidele osutav sideteenus). Ringkonnakohus mõistab S. Veršininile liitkaristuseks kuritegude kogumi eest üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust. Sellest vangistusest tuleb lugeda

§ 68

lg 1 alusel kantuks eelvangistuses viibitud aeg 6 päeva (06.09-08.09.2021, 16.03-18.03.2021), mistõttu jääb S. Veršininil kanda veel 4 aastat 11 kuud ja 24 päeva vangistust alates 04.01.2022, kui ta peeti kolmandat korda kahtlustatavana kinni ja seejärel vahistati.

1. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 4 pst 1 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
2. mai 2023 kohtuotsuse osaliselt, s.o S. Veršinini süüditunnistamises

§ 115

ja § 25 lg 2 järgi, talle selle eest mõistetud karistuses, samuti

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuses ja lõplikult kandmisele jäävas karistuses.

Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab S. Veršinini süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja mõistab talle karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust ning liitkaristuseks

§ 64lg 1 alusel 5 aastat vangistust.

Lugedes mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aja 6 päeva, jääb S. Veršinini kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud ja 24 päeva vangistust alates tema kinnipidamisest 04.01.

1. Muus osas jääb maakohtu otsus muutma. Viru Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
2. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas. apellatsioonimenetluses tekkinud
3. S. Veršinini kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 83 minutit, süüdistatavale kohtuotsuse põhiseisukohtade tõlkimiseks ja nõustamiseks Viru Vanglas 61 minutit, prokuröri apellatsiooniga tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks 51 minuti, mille eest taotleb tasu 236 eurot, millele lisandub käibemaks. Alates
4. aastast on käibemaksumäär 22 protsenti, seega lisandub 51,92 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Arvestades tutvumist vajava materjali mahtu, sh maakohtu otsuse pikkust, saab toiminguteks kulunud aega pidada põhjendatuks.
5. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 20