Obsah (4)

§ 43§ 36§ 891§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 29. veebruar 2024; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-1571 Haldusasi X kaebu

§ 43

lg 3 punkti 2 kontekstis tähtsust omav asjaolu oli asjaolu, et kaebaja rikkus laskemoona hoiunõudeid. Muid otsuses viidatud asjaolusid pole

§ 43

lg 3 punkti 2 ja § 36 lg 1 punkti 7 alusel võimalik arvestada, kuivõrd otsus põhines väärteootsusel, mis karistas kaebajat vaid laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest. 12. Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamiseks tulnuks vastustajal kaaluda, kas kaebaja õiguste riivamine oli antud olukorras proportsionaalne. Kaebaja rikkumine puudutas vaid relva tühjaks laadimata jätmist, mitte aga Y tegevust. 13.

§ 36

lg 1 punkti 7 alusel

§ 43lg 3 p 2 kohaldamine sisaldab haldusorgani kaalutlusõigust.

Kaebaja hinnangul tuleb vastustajal väärteootsuses toodud asjaoludel kaaluda, kas relvaloa kehtetuks tunnistamine on põhjendatud. Kaebaja hinnangul toetab suurema ohu allika õiguslik käsitlus järeldust, et ka tulirelva suhtes toime pandud väärtegusid saab relvaloa ära võtmisel arvestada analoogselt liiklusrikkumistele, st rakendada õigusjärelmitena mh ka VTMS § 31 lõikes 3 sätestatut. Vastustajal peab olema võimalus asjaolude kaalumisel jätta

§ 36lg 1 punkti 7 alusel relvaluba kehtetuks tunnistamata.

14. Kaebaja hinnangul on

§ 36

lg 1 punkt 7 vastuolus PS §-ga 19, kuna riivab ebaproportsionaalselt PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust osas, milles

§ 36lg 1 punkt 7 ei võimalda arvestada väärteomenetluse asjaoludega.

Kaebajalt võetakse võimalus teostada aastatepikkust hobitegevust ning temalt võetakse ära esemed, millega tal on tugev isiklik side, ei saa kaebaja põhiõiguste riivet pidada väheseks, pigem vastupidi. 15. Täiendavas 17.01.2024 seisukohas jäi kaebaja oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

§ 43

lg 3 punkti 2 ja

§ 36

lg 1 punkti 7 tuleb tõlgendada sedasi, et relvaloa kehtetuks tunnistamise otsust tuleb kaaluda. Kaebaja ei ohustanud avalikku korda. Väärteootsuse aluseks olnud õnnetusele eelnevalt ega ka järgnevalt, vaid see oht võiks teoreetiliselt lähtuda vaid lasu sooritanud Y. Samas tähendab Kaebaja jaoks relvaloa kehtetuks tunnistamine seda, et ta jääb ilma enda relvadest (millega tal on isiklik side ning millega tulistamist ta on pikalt harjutanud) ning kaotab võimaluse tegeleda talle südamelähedase huvialaga. Kui kohus leiab, et

§ 36

lg 1 punkti 7 tuleb tõlgendada imperatiivsena, 2 tuleb kohtul jätta (nii, nagu kohus on varasemalt teinud

§ 36

lg 1 punktide 6 ja 8 puhul) viidatud norm selle põhiseadusvastasuse tõttu HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata. Kaebaja esitas taotluse mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulud summas 5001 eurot. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. PPA on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleks jätta rahuldamata.
2. Kaebajale väljastati 10.01.2023 jahipidamise otstarbel relvaluba. 04.05.2023 on kaebajat karistatud

§ 891lg 1 alusel väärteomenetluse korras ning otsus on jõustunud 30.05.2023.

Kuna tegemist on relvaloa andmist välistava asjaoluga

§ 36

lg 1 p 7 tähenduses, tunnistas vastustaja kaebaja relvaloa

43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel kehtetuks.

§ 43

lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu.

1. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle aluseks olevad õigusnormid on põhiseadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus otsuse tühistamiseks.
2. Täiendavas 05.02.2024 seisukohas asus vastustaja seisukohale, et kaebaja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Vastustaja hinnangul võiks põhjendatud ajakuluks lugeda 14 tundi. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 13.06.2023 otsust nr 4.2-1/68101 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega tunnistati kaebajale väljastatud relvaluba nr DL10008792 kehtetuks.
4. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise õigusliku alusena relvaseaduse § 43 lg 3 punktile 2, § 36 lg 1 punktile 7 ning § 44 lõigetele 1 ja
6. Vastavalt relvaseaduse (edaspidi ka –

) § 36 lg 1 p-le 7 on üheks füüsilisele isikule relvaloa andmist välistavaks asjaoluks karistamine väärteomenetluse korras relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Nähtuvalt haldusasja materjalist on kaebajat antud juhul väärteomenetluse korras karistatud relvaseaduse § 891 lg 1 alusel relva, selle olulise osa või laskemoona käitlemise nõuete eiramise eest. 23.

§ 43

lg 3 p 2 kohaselt tunnistab Politsei- ja Piirivalveamet relvaloa kehtetuks kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb sama seaduse § 36 lg 1 punktides 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu.

§ 44

lõiked 1 ja 6 reguleerivad relvaloa kehtivuse lõppemise, peatamise või kehtetuks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede-, iseäranis relvade üleandmise ja võõrandamisega seonduvaid aspekte. See ei ole käesoleva vaidluse puhul olemuslik. Kaebaja ei pea relvaloa kehtetuks tunnistamist väärteootsuses toodud asjaoludel põhjendatuks.

1. Eeltoodust nähtub, et kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamiseks oli õiguslik alus olemas ja seega ka üks põhilistest haldusakti õiguspärasuse eelduslikest tingimustest täidetud (haldusmenetluse seaduse § 54). Kaebaja on seisukohal, et vastustaja jättis relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel 3 siiski olulised asjaolud arvestamata ning kaalutlusõiguse põhjendamatult teostamata, kusjuures relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 on kaebaja arvates põhiseadusvastane ning tuleks jätta kohaldamata osas, milles see välistab haldusorgani kaalutlusõiguse väärteootsuses aluseks olevate asjaolude hindamisel. Vastustaja omakorda aga ongi tuginenud peamiselt sellele, et kaalutlusõigust haldusorganil antud juhul (sisuliselt) ei olnudki.
2. Seega taandub vaidluse põhiolemus antud juhul küsimusele sellest kas vastustajal oli võimalik vastava väärteokaristuse taustal relvaloa kehtetuks tunnistamist veel ka täiendavalt kaaluda, kas relvaseaduse § 36 lg 1 p-i 7 peaks jätma väidetava põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata või mitte ning milline tähendus võib olla varasemal õiguspraktikal.
3. Kaebaja on taotlenud ka

§ 36

lg 1 p 7 kohaldamata jätmist selle põhiseadusvastasuse tõttu kui kohus leiab, et sätet peaks tõlgendama siiski imperatiivsena. Vastustaja on käsitanud seda imperatiivsena. Samas on vastustaja osundanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.06.2019 lahendile kohtuasjas 5-19-26, mille raames oli

1. aastal kontrollitud relvaseaduse § 43 lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 7 põhiseaduspärasust. Sisuliselt leidis Riigikohus, et eelnimetatud regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas. Kohtuasjas nr 5-19-26 tehtud 18.06.2019 otsuse punktis 53 on selgitatud, et ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas, et seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel järeldusele, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud (teatud juhtudel) ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta ja et see ei ole varasema kohtupraktikaga vastuolus. Seega ei ole relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 kohaldamata jätmiseks selle väidetava vastuolu tõttu põhiseadusega, alust. Riigikohus on seda küsimust hinnanud. Kaebaja on küll märkinud, et kaasuse asjaolud olid mõnevõrra erinevad, kuid see ei mõjuta hinnangut vastavate sätete põhiseaduspärasust puudutavas osas. Lähtuvalt eeltoodut ei olnud ka mingisugust põhjust vastustajalt vastava väärteoasja toimikut tervikuna välja nõuda, sest väärteo aset leidmises ja vastavas kvalifikatsioonis ei ole vaidlust olnud. Sellekohased põhjendused on Tallinna Halduskohtu 05.12.2023 määruse punktides 7 ja 8, mida kohus siinkohal enam üle ei korda.
2. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kaebust ei saa rahuldada. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 4