Obsah (4)

§ 173§ 1933§ 193§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 19.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-20-4445 Kohtuasi X (X) kohustuste

) § 1933 lg 1 alusel otsustada võlgniku kohustustest vabastamine. Kohus määras menetlusosalistele tähtaja seisukoha esitamiseks.

1. Võlausaldaja I leidis, et käesoleval juhul ei olnud kohustustest vabastamine põhjendatud ja võlgnik tuli jätta kohustustest vabastamata. Nõude jääk oli 1714,40 eurot. Kohustustest 2 vabastamise menetlus ei olnud automaatne õigus kõikidele võlgnikele oma võlgadest vabanemiseks, vaid menetluse ajal tuli oma võlad tagastada.
2. Võlausaldaja II ei soovinud nõudest loobuda. Võlgnik tasus võlast 721,07 eurot.
3. Võlausaldaja III palus jätta võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlgnik töötas alates
4. aastast samal ametikohal ning ei tegelenud vastavalt

§ 173lg 1 mõistliku tulutoova tegevuse otsimisega.

Bigbank AS ning BB Finance OÜ loovutasid oma nõude loovutamislepinguga võlausaldajale III. Bigbank AS nõude jääk oli 2908,34 eurot ja BB Finance nõude jääk 4547,80 eurot.

1. Võlausaldaja IV oli seisukohal, et võlgnik tuli jätta kohustustest vabastamata. Menetluse kestel laekus võlgnikult 562,45 eurot ja nõude jääk oli 3703,53 eurot.
2. Võlausaldaja V hinnangul rahuldas võlgnik võla liiga väikses ulatuses võrreldes kogu võlaga, mille tõttu palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata. Nõude jääk oli 1708,45 eurot.
3. Võlausaldaja VI ei olnud nõus täitmata jäänud kohustustest vabastamisega enne viie aasta möödumist. Võla jääk oli 9488,99 eurot.
4. Võlausaldaja IX ei nõustunud võlgniku kohustustest vabastamisega ja palus kohustustest vabastamise menetlust pikendada, et võlgnik saaks kohustused tasuda suuremas ulatuses. Menetluse kestel tasus võlgnik 259,17 eurot ning võla jääk oli 1816,32 eurot.
5. Võlausaldaja XI palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata ja jätkata kohustustest vabastamise menetlust kuni viie aasta täitumiseni. Maakohus tõlgendas

§ 1933

lg-t 1 ebaõigesti.

§ 193

³ lg 1 näol oli tegemist üleminekusättega olukorras, kus füüsilise isiku maksejõuetuse seadus (FIMS) lühendab kohustustest vabastamise perioodi kolme aastani.

§ 193

³ lg 1 eesmärk ei olnud anda võimalus otsustada menetluse lõpetamist kõigis enne 01.07.2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlustes pärast kolme aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Käesoleval juhul algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus 15.09.2020, mistõttu oli 01.07.2022

§ 175

lg 1 järgi jäänud võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseni rohkem kui kolm aastat, mis andis aluse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aja vähendamiseks kolme aastani. Otsustamiseni jäänud aega tuli kolme aastani vähendada arvestades kolme aasta alguseks 01.07.2022. Seega sai kohus otsustada kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist

§ 1933lg 1 alusel alles 01.07.2025.

Antud juhul sai tegemist olla üksnes võlgniku ennetähtaegse kohustustest vabastamisega

§ 175lg 11 kohaselt, mille eeldused ei olnud täidetud.

Võlgnik ei täitnud kohustusi arvestatavas ulatuses. Võlgnik tasus nõudest 13,17% ja nõude jääk oli 15 295,53 eurot. 12. Võlausaldaja XII ei olnud nõus võlgniku kohustustest vabastamisega, kuivõrd võlgnik ei täitnud menetluse ajal

§-s 173 nimetatud kohustusi. Võlausaldajale teostati menetluse jooksul makseid 407,68 euro ulatuses, mis oli 13,27% kogu nõudest. Nõude jääk oli 2664,69 eurot, mida ei saanud lugeda arvestatavaks nõude rahuldamiseks.

1. Võlausaldaja XIII nõude jääk oli 7179,43 eurot. Nõude rahuldamine 13,26% ulatuses oli marginaalne, kuid võlausaldaja märkis, et kui kohus leiab, et suuremas ulatuses nõudeid rahuldada ei olnud võimalik, tuleb kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja võlgnik täitmata jäänud kohustustest vabastada. Maakohtu määrus
2. Maakohus vabastas 11.10.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Menetluskulud jättis kohus võlgniku kanda. 3 Kuivõrd pankroti- ja kohustustest vabastamise avaldus esitati enne FiMS-i jõustumist, s.o enne 01.07.2022, kohaldas kohus asja menetlemisel kuni 30.06.2022 kehtinud

redaktsiooni. Määruse tegemise ajaks oli võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud kolm aastat, mistõttu otsustas kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§ 1933lg-le 1.

Kohus oli seisukohal, et võlgnik ei rikkunud talle seadusega ettenähtud kohustusi ja kohustustest vabastamisest keeldumise alused antud juhul puudusid. Võlgnik oli menetluse kestel kohtule kättesaadav ja esitas nõuetekohaselt usaldusisiku aruandeid koos ettenähtud lisadega. Võlgnik tegi kolme aasta jooksul võlausaldajatele väljamakseid kokku 9437,34 euro ulatuses. Arvestades, et pankrotimenetluses jäi võlausaldajatel saamata kokku 71 165,42 eurot, siis rahuldas võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõudeid 13,26% ulatuses. Ühtlasi oli alusetu etteheide, et kuna võlgnik töötas alates 2009. aastast samal ametikohal, siis rikkus ta kohustust, mille kohaselt tuli tal otsida tulutoovat tegevust.

§ 173

lg-s 1 ettenähtud kohustuse rikkumist sai eelkõige tõdeda olukorras, kus võlgnik on terve menetluse vältel ilma mõjuva põhjuseta olnud töötu või arvestades tema oskuseid ja teadmisi töötab ilmselgelt tema jaoks alamakstud tööpositsioonil. Samuti ei saanud võlgniku kohustustest vabastamata jätmise aluseks olla pelgalt asjaolu, et võlausaldajate nõudeid ei rahuldatud nende hinnangul piisavas ulatuses. Kuivõrd käesolevas asjas algatati kohustustest vabastamise menetlus 15.09.2020, siis lühendas maakohus menetluse kestust kolmele aastale, sest 01.07.2022 seisuga jäi kohustustest vabastamise otsustamiseni rohkem kui kolm aastat. Ebaõige ja vastuolus isikute võrdse kohtlemise põhimõttega oli võlausaldajate seisukoht, mille kohaselt saab kohus

1933 lg 1 alusel otsustada kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist alles 01.07.2025. Sellise tõlgenduse puhul peaks kohus otsustama kohustustest vabastamise üle samaaegselt nii nende isikute puhul, kelle suhtes menetlus algatati 01.07.2022 kui ka nende puhul, kelle menetlus algas juba 01.07.2020 ning tekiks olukord, kus need võlgnikud, kelle kohustustest vabastamise menetlus algatati enne seadusemuudatust, peaksid taluma menetluse kestust viis aastat ja teised vaid kolm aastat. Kohtu hinnangul nägi seadusandja sellise ebavõrdse olukorra vältimiseks üleminekusättena ette

§ 1933lg 1.

Käesoleval juhul ei olnud tegemist võlgniku ennetähtaegse kohustustest vabastamise otsustamisega

§ 175

lg 11 alusel, mistõttu ei omanud tähtsust asjaolu, kas isik suutis menetluse käigus võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses vähendada. Võlgnik tuli tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Kohus ei pidanud põhjendatuks kohustustest vabastamise menetluse pikendamist, kuivõrd võlgnik täitis oma kohustusi nõuetekohaselt ja ei olnud tõenäoline, et võlgnik suudaks talle seadusega pandud kohustusi paremini täita. Määruskaebus

1. Võlausaldaja XI esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata ja pikendada kohustustest vabastamise menetlust kuni 01.07.
2. Samuti palus kaebuse esitaja tagastada määruskaebuse rahuldamisel sellelt tasutud riigilõiv. Määrus ei vastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 ja 2 toodud nõuetele. Kohus kohaldas ebaõigesti

§ 1933lg-t 1.

Kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega tuli vähendada kolme aastani arvestades kolme aasta alguseks 01.07.2022. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 15.09.2020, saab kohus otsustada kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist

§ 1933lg 1 alusel alles 01.07.2025.

Seega sai käesoleval juhul tegemist olla üksnes võlgniku ennetähtaegse kohustustest vabastamise otsustamisega

§ 175lg 11 alusel.

4 Maakohtu tõlgendus

§ 1933

lg 1 osas tekitas ebavõrdse olukorra, mida seadusandja antud üleminekunormi sätestamisega vältida soovis. Seadusandja eesmärk oli, et seaduse jõustumise hetkest ei oleks enam kohustustest vabastamise menetlusi, mis kestaksid kauem kui kolm aastat ning seetõttu tuli kolme aastani vähendamise alguseks lugeda 01.07.2022 ehk aeg, mil jõustus FiMS. Seadusandja mõte oli panna isikud võrdsesse olukorda alates seaduse jõustumisest. Selliselt on võrdses olukorras isikud, kelle suhtes algatati menetlus enne FiMS-i jõustumist ja need, kelle kohustustest vabastamise menetluse osas kohaldatakse FiMS § 68 lg 2 alusel jätkuvalt pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.

1. Seadusandja mõte ei olnud rakendada tagasiulatuvalt kõigile võlgnikele kolme aasta pikkust kohustustest vabastamise menetlust, vaid luua olukord, kus isikud, kelle suhtes algatati menetlus enne FiMSi jõustumist, ei peaks taluma pikemat menetlust, kui need, kelle menetlus kestab FiMS § 49 lg 1 alusel kolm aastat. Eelnevast tulenevalt oleks tulnud jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata ning pikendada kohustusest vabastamise menetlust kuni 01.07.
2. Samuti ei olnud võimalik vabastada võlgnikku kohustustest

§ 175

lg 11 alusel, sest võlgnik tasus võlausaldaja nõudest vaid 13,17%, mida ei saanud pidada arvestatavaks ulatuseks. Menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks.
2. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Võlausaldajad I, III, IV, V, IX, XII nõustusid määruskaebuse ja selles toodud põhjendustega ning palusid pikendada kohustustest vabastamise menetlust kuni 01.07.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
6. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 15.09.2020 määrusega. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kohustustest vabastamise menetlusele tuleb kohaldada kuni 30.06.2022 kehtinud

sätteid (

§-d 169–177). Samas jättis maakohus tähelepanuta, et

§ 175

lg 1 järgi võib kohus üldreeglina otsustada võlgniku kohustustest vabastamise viie aasta möödumisel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisest. Maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata kohustustest ja ühtlasi lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Maakohtu määruse tegemise ajaks 11.10.2023 oli võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestnud kolm aastat. 21. Ringkonnakohus märgib, et alates 01.07.2022 reguleerivad kohustustest vabastamise menetluse algatamist ja läbiviimist FiMS §‑d 45 jj. Viidatud seadust kohaldatakse pärast füüsilise isiku maksejõuetusseaduse jõustumist (01.07.2022) esitatud maksejõuetusavalduste alusel algatatud menetlustele (FiMS § 68 lg 1). FiMS § 49 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise kolme aasta möödumisel menetluse algatamisest. Kohus võib menetlust ka pikendada, kuid mitte rohkem kui neli aastat menetluse algatamisest (FiMS § 49 lg 9). Seega lühenes alates 01.07.2022 esitatud maksejõuetusavalduse alusel algatatud menetlustes tähtaeg, mille järgselt saab kohus otsustada füüsilise isiku vabastamise pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 5 22.

§ 193

³ lg 1 sätestab, et kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 01.07.2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on sama seaduse § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. 23. Maakohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud kolm aastat, tuleb kohtul

§ 1933

lg 1 alusel otsustada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus, leides, et kolme aasta algust tuleb arvestada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse alustamisest, s.o 15.09.2020 ja seega tõlgendas maakohus

§ 193³ lg 1 ekslikult.

24.

§ 193³ lg 1 näol on tegemist üleminekusättega olukorras, kus Fi

MS‑i kohaselt lüheneb kohustustest vabastamise periood kolme aastani. Sellise tingimuse näeb ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.06.2019 direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) art 21 lg 1. Seadusandja on

§ 193

³ lg 1 osas selgitanud, et säte on vajalik tagamaks isikute võrdne kohtlemine võrreldes nende isikutega, kelle suhtes algatatakse menetlus uue seaduse redaktsiooni alusel ning kellele kohaldub seega lühem kohustustest vabastamise periood (füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu (575 SE), seletuskiri lk 101). Eelnevast tuleneb seadusandja tahe, mille kohaselt ei tohiks pärast füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist ühegi võlgniku kohustustest vabastamise menetlus olla pikem kui kolm aastat. Seega nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et sättes viidatud kolme aasta alguseks tuleb lugeda 01.07.2022, mil jõustus füüsilise isiku maksejõuetuse seadus. Maakohus ei saanud antud juhul

§ 1933lg-le 1 tuginedes võlgniku kohustustest vabastamise menetlust lõpetada.

25. Eelnev tõlgendus ei riku isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, sest võlgniku suhtes ei toimu pärast 01.07.2022 pikema kestusega menetlust, kui nende isikute suhtes, kes esitasid avalduse alates 01.07.2022 kehtiva õiguse alusel. Samuti ei ole ringkonnakohtu tõlgendus vastuolus viidatud direktiivi sätete ja eesmärgiga.

§ 193

³ lg‑st 1 ega direktiivist ei tulene, et kõigis enne 01.07.2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlustes on võimalik menetluse lõpetamine otsustada pärast kolme aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest (TlnRnKm 28.02.2023, 2-16-13557, p 13). 26. Käesoleval juhul ei esine alust võlgniku kohustustest vabastamiseks ka enne

§ 175

lg‑s 1 nimetatud tähtaega.

§ 175

lg 1¹ kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. 27. Kuigi

§ 175

lg 11 alusel võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks piisab ka ainuüksi sellest, et võlgnik ei ole võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldanud, tuleb kohtul arvestatava ulatuse määramisel oma seisukohta põhjendada. Ringkonnakohus märgib, et kohtud on pidanud võlgniku poolt võlausaldajate nõuete rahuldamist 30% ja 41% ulatuses

§ 175lg 11 tähenduses arvestatavas ulatuses nõude täitmiseks (Tln

RnKm 22.11.2018, 2-11-59550, p 31; TlnRnKm 07.09.2016, 2-12-39281, p 20). Arvestatava ulatuse kindlaksmääramisel ei saa siiski lähtuda pelgalt ja ainuüksi nõuete rahuldamise protsentuaalsest suurusest, kuivõrd see võib oluliselt erineda olenevalt nõuete suurusest. Nõude rahuldatuse ulatuse arvestatavaks lugemisel tuleb lähtuda asja kogumist (TrtRnKm 08.05.2023, 2-18-9677, p 14). 6

1. Antud juhul tegi võlgnik kolme aasta jooksul võlausaldajatele väljamakseid kokku 9437,34 euro ulatuses. Arvestades, et pankrotimenetluses jäi võlausaldajatel saamata kokku 71 165,42 eurot, siis rahuldas võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõudeid 13,26% ulatuses. Asjaolude kogumist lähtudes ning võttes arvesse, et võlgnik esitas menetluse jooksul nõuetekohaselt usaldusisiku aruandeid, käitus heas usus ning pingutas selle nimel, et rahuldada võlausaldajate nõuded võimalikult suures ulatuses, ei saa ringkonnakohtu hinnangul siiski pidada sellises ulatuses nõuete rahuldamist arvestatavaks ulatuseks. Seega puudus maakohtul alus lõpetada võlgniku suhtes algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Kohustustest vabastamise menetlus jätkub.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb käesoleva määruse jõustumisel avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded teade maakohtu määruse tühistamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkumise kohta.
3. Ringkonnakohus saadab asja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, seega jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg‑st 6 tulenevalt asja uuel läbivaatamisel. Menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel tuleb maakohtul lahendada ka määruskaebuse esitaja taotlus kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks.
4. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata kuni 30.06.2022 kehtinud

§ 175lg 6 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) 7