← Eesti

2-22-17383/39

Obsah (6)§ 222§ 14§ 198§ 200§ 221§ 37

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-22-17383 Otsuse kuupäev Tartu, 4. aprill 2024 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kaupo Paal ja Margit Vutt K

) § 222 lg 1 kohaselt. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. 1.1. Hageja leidis, et sundtäitmine on lubamatu, sest tal on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus

§ 222lg 1 mõttes.

Hageja sai

  1. novembril 2022 teada, et kohtutäitur on välja kuulutanud korteriomandi enampakkumise. Hageja esitas seepeale
  2. novembril 2022 kohtutäiturile avalduse, milles selgitas, et ei anna nõusolekut korteriomandi võõrandamiseks enampakkumisel, ning palus korteriomandi arestist vabastada. Kohtutäitur teatas
  3. novembril 2022 hagejale, et ta ei vabasta kinnistut arestist ning ta ei või avaldada täitemenetluse kohta infot hagejale, sest hageja ei ole täitemenetluse osaline. Korteriomand kuulub hageja ja kostja I ühisomandisse ning sellele ei saa sissenõuet pöörata, sest sissenõudjal puudub täitedokument hageja vastu ning hageja ei anna

§ 14

lg 1 mõttes nõusolekut sissenõude pööramiseks tema ja kostja I ühisomandis olevale korteriomandile. Korteriomand on hageja ja kostja I ühisomandis, sest nad on endised abikaasad ning korteriomand omandati abielu kestel. Hageja ja kostja I ei ole ühisvara jaganud. Hageja märkis, et ta ei tea, millal kohtutäitur kinnisasja arestis. Enampakkumise teate järgi on kinnistusraamatusse kantud keelumärge kohtutäituri ja kostja II kasuks. Hagejale teadaolevalt soovitakse korteriomandit müüa täiteasjas nr 095/2022/375 menetletavate rahaliste nõuete sissenõudmiseks ning sissenõudja on kostja II. Hageja ei ole selles täiteasjas võlgnik. Korteriomandi arestimine ja müümine enampakkumisel rikub tema õigusi, sest ta on korteri üks ühisomanikest. 2

(9)2-22-17383 1.
  1. Viru Maakohus rahuldas
  2. novembri
  3. a määrusega hagi tagamise avalduse ning peatas hagi tagamise korras täitemenetluse täiteasjas nr 095/2022/375 korteriomandi sundenampakkumise osas kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
  4. Kostja I võttis hagi õigeks ja palus selle rahuldada, kinnitades, et korteriomand kuulub hageja ja kostja I ühisomandisse.
  5. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning selgitas, et kostjale I määrati
  6. augustil 2021 kohtuvälise menetleja otsuse alusel väärteoasjas nr 2330,21,002646 rahatrahv 190 trahviühikut ehk 760 eurot. Karistus pöörati väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 2 kohaselt sundtäitmisele, sest kostja I rahatrahvi ei tasunud. Trahviotsus on täitedokument

§ 14mõttes.

Hagejal puudub seaduslik alus ja õigus täitetoimingu tegemist takistada, sest väärteoasjas tehtud otsuse täitmine ei toimu üldise korra järgi, selle kohta on eriregulatsioon.

§ 198

lg 2 kohaselt võib rahatrahvi sundtäitmisel pöörata sissenõude võlgniku osale ühisvaras.

§ 200

lg 3 paneb kohtutäiturile kohustuse pöörata sissenõue võlgniku varale täitemenetluse seadustikus sätestatud korras kohe, kui rahatrahvi määratud tähtaja jooksul ei tasuta või kui osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita ja rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud.

  1. Viru Maakohus rahuldas
  2. märtsi
  3. a otsusega hagi ja tunnistas täiteasjas nr 095/2022/375 sundtäitmise korteriomandi osas lubamatuks. Maakohus jättis menetluskulud kostja II kanda ja mõistis kostjalt II hageja kasuks välja menetluskulud 1210 eurot. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on korteriomandi ühisomanik ning kohtutäitur on välja kuulutanud korteriomandi enampakkumise. Ekslik on kostja II lähenemine, et trahviotsuse täitmiseks algatatud täitemenetluses kohaldub võlgniku ja kolmanda isiku ühisomandis oleva korteriomandi sundenampakkumisele erikord

§ 198lg 2 mõttes.

Kostjal II on ka trahviotsuse sundtäitmisel üksnes õigus nõuda

§ 14

lg 2 kohaselt ühisvara jagamist ning sissenõude pööramist ühisvara jagamisel võlgnikule jäävatele esemetele. Kostjal II ei ole hageja vastu täitedokumenti ning hageja ei ole andnud

§ 14

lg 1 kohaselt nõusolekut ühisomandis olevale korteriomandile sissenõude pööramiseks. Kohtutäitur ei ole hagejat ekslikult ka korteriomandi arestimisest

§ 14lg 11 kohaselt teavitanud.

Kuna sundtäitmist takistab

§ 222

lg 1 mõttes asjaolu, et hageja on korteriomandi ühisomanik, tuleb hagi rahuldada. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral määrab menetluskulude jaotuse erinormina kindlaks

§ 221lg 4, mille kohaselt jäävad hagi rahuldamisel täitekulud sissenõudja kanda.

Kuna hagi rahuldatakse täies ulatuses, tuleb menetluskulud jätta kostja II kanda.

  1. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II palus jätta menetluskulud kostja I ja kohtutäituri kanda juhul, kui hagi rahuldatakse.
  2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja II kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  4. juuni
  5. a otsusega kostja II apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja II kanda ning mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 1210 eurot. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis pool hageja menetluskuludest maakohtus hageja enda kanda ning pool kostja I kanda ning 3

(9)2-22-17383 mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 605 eurot. Menetluskulud ringkonnakohtus jäid poolte endi kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 ja § 171 kohaselt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et sundtäitmine tuleb lubamatuks tunnistada

§ 222lg 1 kohaselt, sest korteriomand kuulub hageja ja kostja I ühisomandisse.

Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtuga ning TsMS § 656 lg 4 kohaselt maakohtu otsuse põhjendusi ei korranud. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et ka trahviotsuse täitmiseks algatatud täitemenetluses eeldab ühisvara hulka kuuluvatele esemetele sissenõude pööramine

§ 198lg 2 ja § 14 lg 2 kohaselt ühisvara jagamist.

Maakohus leidis ekslikult, et menetluskulud tuleb

§ 221

lg 4 kohaselt jätta sissenõudja kanda, sest see norm reguleerib täitekulude jaotust. Menetluskulude jaotus on

§ 37lg 2 kohaselt reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikus.

Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis hagi rahuldamise tõttu menetluskulud üksnes kostja II kanda ega kohaldanud TsMS § 165, mis käsitleb menetluskulude jaotust olukorras, kus menetluses osaleb mitu hagejat või kostjat. Ringkonnakohus leidis, et TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 kohaselt tuleb pool hageja menetluskuludest maakohtus jätta kostja I kanda ning pool TsMS § 162 lg 4 ja § 165 lg 1 kohaselt hageja enda kanda, sest kostjalt II hageja menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus leidis, et hageja menetluskulude kostja II kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane, sest kostja II on üksnes sissenõudja, kes esitas täitmisavalduse, talle ei ole võimalik mingeid rikkumisi ette heita. Sundtäitmine tunnistati korteriomandi osas aga

§ 222

lg 1 alusel lubamatuks põhjusel, et kohtutäitur rikkus

§-s 14 sätestatud nõudeid, mis reguleerivad ühisvarale sissenõude pööramist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Nii hageja kui ka kostja I esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. 8.
  2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 4.3, 4.4, 5 ja 6 menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta ning teha uus otsus, millega jätta hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes võrdsetes osades kostja II ja kohtutäituri kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et pool hageja menetluskuludest maakohtus tuleb TsMS § 162 lg 4 kohaselt jätta hageja enda kanda, sest nende kostja II kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Hageja menetluskulude kostja II kanda jätmine ei ole äärmiselt ebaõiglane. Riigikohtu praktikas on selgitatud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, normi kohaldamine on võimalik erandlikel asjaoludel ning seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi. Menetluskulude kostja II kanda jätmine ei oleks äärmiselt ebaõiglane, sest kohtumenetluse kestus oli tingitud kostjast II, kes erinevalt kostjast I ei võtnud hagi õigeks, vaid esitas põhjendamatud vastuväited. Kohtutäitur peaks menetluskulud kandma, sest ta ei vabastanud korteriomandit arestist. 8.
  3. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 4.3, 4.4, 5 ja 6 menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta ning teha uus otsus, millega jätta hageja ja kostja I menetluskulud kõigis kohtuastmetes võrdsetes osades kostja II ja kohtutäituri kanda ning kostja II ja kohtutäituri menetluskulud nende endi kanda. Menetluskulusid ei saa jätta kostja I kanda ühelgi alusel, sest erinevalt kostjast II võttis kostja I hagi kohe õigeks ning palus korteriomandi arestist vabastada. Hagi õigeksvõtu korral kohaldub menetluskulude jaotusele TsMS § 168 lg
  4. Kohtumenetluse põhjustas kostja II, kes esitas hageja 4

(9)2-22-17383 nõudele põhjendamatuid vastuväiteid. Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et menetluskulude kostja II kanda jätmine oleks TsMS § 162 lg 4 mõttes äärmiselt ebaõiglane.
  1. Kostja II ja kohtutäitur vaidlevad hageja ja kostja I kassatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Hageja ja kostja I on teineteise kassatsioonkaebusega nõus. 9.
  2. Kostja II leiab, et menetluskulusid ei saa jätta tema kanda, sest kostja II ei ole TsMS § 162 lg 1 mõttes pool, kelle kahjuks on otsus tehtud. Kostja II ei ole tavaline sissenõudja, vaid karistusotsuse täideviimise eest vastutav isik. Korteriomandi enampakkumise kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kostja II tegevust. Kui kostja I trahviotsust ei täida, saadetakse asi võlgnikule asenduskaristuse taotlemiseks kohtusse. 9.
  3. Kohtutäitur leiab, et menetluskulusid ei saa jätta tema kanda, sest maakohtu hagi menetlusse võtmise määrusest ning maa- ja ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohtutäitur ei ole käesolevas asjas menetlusosaline. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 kohaselt tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 4.3 ja 4.4, millega ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis pool hageja menetluskuludest maakohtus hageja enda kanda, pool kostja I kanda ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 605 eurot. Samuti tuleb tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 6, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Riigikohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja ja kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja II kanda. Hageja ja kostja I kassatsioonkaebused rahuldatakse.
  5. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes menetluskulude jaotuse üle olukorras, kus hagi rahuldati ja sundtäitmine kostja I vastu tehtud trahviotsuse täitmiseks algatatud täitemenetluses tunnistati korteriomandi osas lubamatuks

§ 222

lg 1 kohaselt, kostja I võttis hagi kohe õigeks, kuid kostja II vaidles hagile vastu. Ringkonnakohus leidis, et hageja menetluskulud maakohtus tuleb pooles ulatuses jätta tema enda kanda ning pooles ulatuses kostja I kanda, sest menetluskulude väljamõistmine kostjalt II oleks TsMS § 162 lg 4 mõttes äärmiselt ebaõiglane. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning põhjendab seda alljärgnevalt.

  1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ületas menetluskulude jaotamisel diskretsioonipiire, kui jättis pool hageja menetluskuludest maakohtus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja I kanda. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kostja I võttis hagi kohe õigeks. 12.
  2. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kostja I võttis
  3. detsembril 2022 kohtule esitatud esimeses menetlusdokumendis ehk hagi vastuses hagi õigeks. Kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja TsMS § 168 lg 6 kohaselt menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. 12.
  4. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei olnud kostja I andnud oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks. Kostja I leidis, et kohtutäitur arestis põhjendamatult tema ja hageja ühisomandis oleva korteri, ning palus hagi rahuldada. Kostja I osales sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses üksnes põhjusel, et ta oli täitemenetluse võlgnik ning TsMS § 222 lg 3 kohaselt peab kolmas isik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitama võlgniku ja sissenõudja vastu. 5

(9)2-22-17383
  1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ületas menetluskulude jaotamisel diskretsioonipiire ka sellega, kui jättis pool hageja menetluskuludest TsMS § 162 lg 4 kohaselt tema enda kanda põhjusel, et menetluskulude kostja II kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane. 13.
  2. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetluskulude osaliselt või täielikult poole enda kanda jätmine äärmise ebaõigluse tõttu TsMS § 162 lg 4 kohaselt on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20; RKTKo 27.10.2021, 2-19-6689/47, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 13.
  3. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on ilmne, et puuduvad TsMS § 162 lg 4 mõttes erandlikud asjaolud, mis õigustaksid jätta hageja menetluskuludest maakohtus pool tema enda kanda. Ringkonnakohus on põhjendanud menetluskulude pooles ulatuses hageja enda kanda jätmist sellega, et kostja II on sissenõudja, kellele ei ole võimalik mingeid rikkumisi ette heita, sest sundtäitmine tunnistati korteriomandi osas

§ 222

lg 1 alusel lubamatuks põhjusel, et kohtutäitur rikkus

§-s 14 sätestatud nõudeid, mis reguleerivad ühisvarale sissenõude pööramist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

  1. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei võtnud kostja II erinevalt kostjast I hagi õigeks. Kostja II vaidles hagile vastu ka siis, kui ilmnes, et korteriomand, millele soovitakse sissenõue pöörata, kuulub hageja ja kostja I ühisomandisse. 14.
  2. Kostja II väitis vastuses hagile, et kostja I vastu tehtud trahviotsus on täitedokument, mis kohustab

§ 14

lg 1 mõttes ka hagejat, sest VTMS § 200 kohaselt on kohtuvälise menetleja jõustunud otsust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Kostja II leidis, et trahviotsuse täitmisele täitemenetluses kohaldub

§ 198lg 2 järgi erikord.

14.2. Kostja II esitas seejärel apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, millega maakohus oli hagi rahuldanud, ning väitis endiselt, et trahviotsuse täitmisel kohaldub

§ 198

lg-s 2 sätestatud erikord, mis võimaldab pöörata sissenõude võlgniku osale ühisvaras. Seda vaatamata asjaolule, et maakohus märkis otsuses, et kostja II käsitlus

§ 198

lg 2 kohta on ekslik, ning selgitas eraldi otsuse p-s 11, et

§ 14

lg 2 kohaselt eeldab ühisvara hulka kuuluvale korteriomandile sissenõude pööramine ühisvara jagamist. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt puudus kostjal II hageja vastu täitedokument ning hageja ei olnud andnud korteriomandile sissenõude pööramiseks nõusolekut

§ 14lg 1 mõttes.

Kuna sissenõue sooviti pöörata korteriomandile, ei saanud hageja nõusolekut

§ 14lg 11 kolmanda lause mõttes ka eeldada.

14.

  1. Kolleegium leiab, et kostja II ebaõige arusaam täitemenetlusõigusest ei saa olla TsMS § 162 lg 4 mõttes erandlik asjaolu, mis õigustaks jätta poolt hageja menetluskuludest maakohtus hageja enda kanda. Hageja maakohtu menetluskulude kostja II kanda jätmine ei ole äärmiselt ebaõiglane.
  2. Kuna hagi rahuldatakse, tuleks hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 üldreegli kohaselt kostjate I ja II kanda võrdsetes osades. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas tuleb hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta kostja II kanda. 15.
  3. Kolleegium märgib esmalt, et käesolevas asjas osalesid kostjad I ja II menetluses vältimatute kaaskostjatena TsMS § 207 lg 3 mõttes, sest hageja pidi

§ 222lg 3 kohaselt esitama sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Kostja I oli täitemenetluse 6

(9)2-22-17383 võlgnik ning kostja II sissenõudja.

§ 222

lg-st 3 tulenes ühtlasi ka see, et kohtutäitur ei olnud käesolevas menetluses kostja. Seda arvestades ei saa jätta menetluskulusid kohtutäituri kanda. 15.

  1. Üldreegli järgi peaksid kostjad I ja II kandma hageja menetluskulud võrdsetes osades, kuid TsMS § 165 lg-d 1 ja 2 võimaldavad teha erisusi. Kohus võib TsMS § 165 lg 1 kohaselt võtta arvesse seda, kui kostjad on osalenud menetluses oluliselt erinevas ulatuses, ning TsMS § 165 lg-st 2 tuleneb, et kaaskostja ei pea kandma teise kostja esitatud avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid. Viimane kohaldub ka vältimatute kaaskostjate korral. Riigikohus jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kaasapellant ei pea kandma apellatsioonimenetluse kulusid, kui ta maakohtu lahendit ei vaidlustanud, kuid ta kaasati kaasapellandina apellatsioonimenetlusse TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause järgi (RKTKo 08.10.2014, 3-2-1-64-14, p 14). 15.
  2. Kolleegium leiab, et eeltoodut arvestades tuleb käesolevas asjas jätta hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 165 lg-te 1 ja 2 kohaselt kostja II kanda. Kostjad osalesid menetluses oluliselt erinevas ulatuses. Kostja I võttis hagi kohe õigeks ning erinevalt kostjast II maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud. Kohtumenetlus oli tingitud kostja II vastuväidetest. Kostja I hageja nõudele vastuväiteid ei esitanud ning osales ringkonnakohtu menetluses vältimatu kaaskostjana.
  3. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on kostjal I tekkinud menetluskulud Riigikohtule kassatsioonkaebust esitades. Kostja I kohtusse ei pöördunud, ta ei esitanud apellatsioonkaebust ning ta ei kasutanud maa- ja ringkonnakohtu menetluses ka lepingulist esindajat. Kostja I menetluskulude jaotust mõjutab asjaolu, et ta võttis hagi kohe õigeks. 16.
  4. Hagi rahuldamise tõttu jääksid kostja I menetluskulud TsMS § 162 lg 1 üldreegli järgi tema enda kanda. Kuna kostja I võttis hagi kohe õigeks ning ei andnud enda käitumisega põhjust hagi esitamiseks, vaid ta oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses menetlusosaline üksnes põhjusel, et selle näeb ette

§ 222lg 3, tuleks menetluskulud Ts

MS § 168 lg 6 kohaselt jätta hageja kanda. 16.

  1. Kostja I menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole aga samuti õiglane, sest hagejale ei saa ette heita kostja I vastu hagi esitamist. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et hagi õigeksvõtu korral ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid TsMS § 168 lg 6 kohaselt hageja kanda, sest hageja ei saanud kohtuvälise kokkuleppega hagi eesmärki saavutada (RKTKo 11.04.2013, 3-2-1-36-13, p-d 10–13). See seisukoht on asjakohane ka praegusel juhul. 16.
  2. Kuivõrd kostja I võttis hagi kohe õigeks ega andnud hagi esitamiseks põhjust ning samas ei olnud hagejal tema ja kostja I ühisomandis olevale korteriomandile sissenõude pööramise vältimiseks muud valikut, kui esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

§ 222

lg 3 kohaselt mh kostja I vastu, ei ole põhjendatud jätta kostja I menetluskulusid tema enda ega ka hageja kanda. Kuna kohtumenetluse kolmes kohtuastmes tingisid kostja II vastuväited hagile ning kostjad osalesid menetluses oluliselt erinevas ulatuses, tuleb kostja I menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 165 lg 1 teise lause järgi kostja II kanda. 17. Kuivõrd maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ning Riigikohus teeb uue otsuse asja alama astme kohtule uueks lahendamiseks saatmata, määrab menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka Riigikohus. 7

(9)2-22-17383 17.
  1. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude suuruse maakohtus ning kostjal I puudusid maakohtus hüvitatavad menetluskulud. Hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust maakohtus TsMS § 175 lg 1 mõttes ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud, seega tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus on 1210 eurot, millest lepingulise esindaja kulud moodustavad 720 eurot (6 × 120 eurot (sh km)) ning riigilõiv 490 eurot. 17.
  2. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on
  3. juunil 2023 esitatud menetluskulude nimekirja järgi 406 eurot 56 senti (sh km), mis koosnevad lepingulise esindaja kuludest. Hageja lepinguline esindaja on ringkonnakohtus teinud kolm menetlustoimingut: kostja II apellatsioonkaebusega tutvumine 0,33 tundi, kostja II apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 2,5 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi. Kostjal I puudusid ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud. 17.
  4. Kolleegium leiab, et hageja menetluskulud ringkonnakohtus on õigusabile kulunud asja liiki, keerukust ja mahukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud ning lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (vt ka RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324/42, p 19; RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14). Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus on 406 eurot 56 senti (43 eurot 56 senti + 330 eurot + 33 eurot). Hageja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, ning palunud menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus on seega 406 eurot 56 senti (sh km). 17.
  5. Hageja ei ole Riigikohtus taotlenud menetluskulude hüvitamist ega esitanud menetluskulude nimekirja, küll aga on hageja tasunud kassatsioonkaebuselt riigilõivu 100 eurot (30 eurot ettenähtust rohkem, vt käesoleva lahendi p 19). Kostja I ei ole ringkonnakohtus ega Riigikohtus taotlenud menetluskulude hüvitamist ega esitanud menetluskulude nimekirja, kuid ka kostja I on tasunud kassatsioonkaebuselt riigilõivu 100 eurot (30 eurot ettenähtust rohkem, vt käesoleva lahendi p 19). 17.
  6. Kolleegium leiab, et hageja ja kostja I menetluskuludena Riigikohtus tuleb kostjalt II välja mõista hageja ja kostja I kasuks kummalegi 70 eurot nende tasutud riigilõivu katteks.
  7. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt II hageja kasuks põhjendatud ja vajalike menetluskuludena välja mõista 1686 eurot 56 senti (sh km) (1210 eurot + 406 eurot 56 senti + 70 eurot). Kostjalt II tuleb kostja I kasuks põhjendatud ja vajalike menetluskuludena välja mõista 70 eurot. 18.
  8. Hageja on palunud menetluskuludelt välja mõista viivise TsMS § 177 lg 4 kohaselt, mis sätestab, et menetlusosalise taotluse alusel määrab kohus menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 18.
  9. Kuna menetluskulud on välja mõistetud kostjalt II, kohaldub otsuse täitmisele TsMS § 461 lg 2, mis kehtestab Eesti Vabariigile kui menetlusosalisele tähtaja, mille jooksul tuleb Eesti Vabariigi kahjuks tehtud kohtulahend täita.
  10. Kolleegium märgib lisaks, et hageja ja kostja I on tasunud kassatsioonkaebustelt riigilõivu ettenähtust rohkem. Hageja kassatsioonkaebuse hind oli TsMS § 132 lg 4 p 5 kohaselt 3500 eurot. Nii hageja kui ka kostja I oleks pidanud mittevaralise nõude kohta esitatud kassatsioonkaebuselt tasuma 8
(9)2-22-17383 riigilõivuseaduse § 59 lg 151 teise lause kohaselt riigilõivu 70 eurot. Seega on hageja ja kostja I tasunud riigilõivu ettenähtust 30 eurot rohkem. Kolleegium selgitab, et enam tasutud riigilõiv tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 kohaselt üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.