← Eesti

1-22-2429/42

Obsah (9)§ 34§ 339§ 310§ 3051§ 61§ 7§ 361§ 37§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 34 lg 1 p-ga 1 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikliga

  2. Samuti pani ringkonnakohus süüdistatavale kohustuse tõendada negatiivset asjaolu (kokkuleppe puudumine moodulmaja pikaajaliseks hoidmiseks) ega põhjendanud T. J-i ütluste usaldusväärsust. Kohtud on jätnud käsitluseta tunnistaja G. A. ja T. J-i ütluste vahelised vastuolud. Näiteks on jäänud tähelepanuta, et T. J-i ja tunnistaja ütlused olid vastuolus selles, et kannatanu väitel jättis ta üürilepingu lõppemisel võtmed postkasti. Tunnistaja ütluste järgi ei tundnud T. J. objekti üleandmise vastu huvi ja T. J-i väidetud viisil polnud üleandmine ka võimalik, sest üürileandjal niisugust postkasti polnud.
  3. Kohtuotsustest jääb arusaamatuks, millises A. M-i teos või tegevusetuses nähakse omastamistahte manifesteerimist. Viidatud ei ole õigusnormile, millest tulenes süüdistatava garandiseisund, samuti pole tuvastatud, kas moodulmaja oli tema valduses. Moodulmaja ei kuulunud T. J-ile, vaid OÜ-le H. Ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et T. J. on õigustatud isik kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kannatanu esindaja seisukoht
  4. Kannatanu T. J-i esindaja vandeadvokaat M. Traat palub jätta kassatsiooni rahuldamata ning maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata põhjusel, et kassatsiooni väited ei anna alust madalama astme kohtu otsuste muutmiseks.
  5. Õiguse ütlusi anda realiseeris süüdistatav maakohtu istungil. Kassatsioonis on kajastatud moodulmaja Xxxxx xx X kinnisasjale jäämise asjaolusid valesti. Süüdistataval oli võimalus esitada nõue moodulmaja äraviimiseks, nõude esitamist kinnitavad tõendid aga puuduvad. Nõustuda ei saa väitega, et moodulmaja jäeti lihtsalt vedelema. Moodulmaja oli samal ajal avalikult müügis. Eluliselt usutav ei ole seegi, et üürileandja ei teadnud moodulmaja äraviimisest. Kriminaalasjas on kannatanuks T. J., sest moodulmaja ei kuulunud OÜ-le H. Prokuratuuri seisukoht
  6. Prokuratuur palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Süüdistatav esitas taotluse enda ülekuulamiseks ringkonnakohtus tähtaega ületades. Kassaatori väitele menetlusõiguse rikkumise kohta on ringkonnakohus vastanud. Maa- ja ringkonnakohus on tuvastanud, milles seisnes omastamistahte manifesteerimine. Moodulmaja omanik on T. J., mitte OÜ H. 3

(8)1-22-2429 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegiumi hinnangul väärivad kassatsioonis esitatud väited osaliselt tähelepanu ning mõlemad kohtuotsused tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.
  2. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles jäeti A. M. apellatsioonimenetluses ristküsitlemata. Kassaatori argumendid EIÕK artikli 6 lg-s 1 ja

§ 34lg 1 p-s 1 sätestatud õiguste rikkumisest on alusetud.

Süüdistatav kuulati üle maakohtu

  1. novembri
  2. a istungil. Tema ristküsitlemisel osales ka kaitsja, kes kasutas esmasküsitlemise õigust. Asjaolu, et kassaatori hinnangul tegi kohus süüdistatava ütlustest ebaõiged järeldused, ei anna alust nõuda süüdistatava uut ülekuulamist.
  3. Esmalt võtab kolleegium seisukoha selle kohta, kas esitatud süüdistus võimaldab A. M-i omastamises süüdi mõista (I). Edasi hindab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu eksimusi kohtuotsuste põhjendamisel (II). Seejärel analüüsitakse T. J-i käsitamist kannatanuna ja tsiviilhagi esitamise õigust (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning otsustab menetluskulude hüvitamise (IV). I
  4. A. M-ile on esitatud süüdistus selles, et „[---] ajavahemikul veebruar kuni juuni 2020 lubas A. M. I. K-l ebaseaduslikult ära viia [---] T. J-ile kuuluva moodulmaja. Sellega manifesteeris ta enda kui valdaja tahet lasta I. K-l käituda edaspidi moodulmaja omanikuna ja jätta T. J. moodulmajast kestvalt ilma. A. M-i teadmisel tellis I. K. moodulmaja transportimiseks veotellimuse ja lasi moodulmaja transportida T. J-i teadmata ja loata [---]. I. K. ühendas moodulmaja vajalike tehnovõrkudega ning hakkas seda enda tarbeks kasutama.“ [lisatud kolleegiumi rõhutus]
  5. Tegusõna lubama võib mõista nii tegevuse (andis sõnalise loa) kui ka tegevusetusena (ei takistanud). Seetõttu tuleb süüdistusetteheidet lugeda koos omastamistahte manifesteerimist sisustava täiendava selgitusega – I. K. tellis veo ja transportis moodulmaja minema süüdistatava teadmisel. Ühtegi aktiivset süüdistatava tegevust süüdistuses ei kirjeldata. Kohtupraktikas räägitakse tegevusest siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega. (Viimati RKKK 20.06.2014, 3-1-1-33-14, p 8.) Seega järeldub eeltoodust, et süüdistuses heidetakse A. M-ile ette tegevusetust.
  6. Tegevusetuse eest saab KarS § 13 lg 1 järgi vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud (garant) (nt RKKK 29.01.2024, 1-20-3847/398, p 41). Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (RKKK 11.12.2020, 1-15-2666/492, p 13). A. M-ile esitatud süüdistus ei sisalda tema garandikohustust, selle õiguslikku alust ega ka tegevust, mida ta pidi tegema, aga ei teinud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. (Vt RKKK 07.12.2020, 1-17-3371/311, p 66; RKKK 06.10.2016, 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.)
  7. Kolleegiumi hinnangul maa- ja ringkonnakohus ei tuvastanud, et A. M. andis I. K-le konkreetse loa, ülesande või käsu moodulmaja äraviimiseks, süüdistatav üksnes võttis moodulmaja äravedamise teadmiseks ega takistanud I. K-l käitumast moodulmaja omanikuna. Maakohus väljendus vastuoluliselt, leides esmalt, et „[---] A. M. andis sellest moodulmajast vabanemise ülesande uuele üürnikule I. K-le, kellele küll ütluste kohaselt otsesõnu moodulmajaga seonduvast ei rääkinud, kuid 4

(8)1-22-2429 ei öelnud ka seda, et see tuleb territooriumi korrastamisel puutumata jätta.“ Seejärel on maakohus jaatanud A. M-i käitumises tegevusetust – süüdistatav lasi I. K-l käituda vara omanikuna / asja omavaldajana. Ringkonnakohus on kohtuotsuse põhjendustes piirdunud tõdemusega, et A. M. ei tegutsenud küll moodulmaja äraviimise nimel, kuid ei takistanud seda. 25. Mõlemad kohtud sisuliselt nõustusid, et A. M. pani omastamise toime tegevusetusega. Samas ei kontrollinud maa- ega ringkonnakohus, kas süüdistuses on A. M-ile ette heidetud tegutsemiskohustuse rikkumist, ega sedagi, milles see seisnes. Maa- ja ringkonnakohus ei sisustanud garandikohustust ega nõutavat tegevust ka otsustes, jättes need asjaolud käsitlemata. Sellega väljusid kohtud süüdimõistva otsuse tegemisel süüdistuse piiridest ja rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes (vt nt RKKK 06.06.2014, 3-1-1-28-14, p 24.3).

  1. On ka teine põhjus, miks süüdistuses esitatud asjaolude põhjal poleks A. M-i saanud omastamises süüdi mõista. Nimelt saab omastamise täideviija KarS § 201 lg 1 esimese teoalternatiivi järgi olla üksnes isik, kes on vallasasja valdaja. Pole kahtlust, et süüdistuses käsitatakse A. M-i täideviijana ja on ühtlasi leitud, et ta oli moodulmaja valdaja (vt eespool p 21). Süüdistusest nähtub aga, et veebruarist 2020 üüris territooriumi, kus asus moodulmaja, I. K.
  2. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Sama sätte lg 2 järgi on otsene valdaja isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata. Teine isik on aga kaudne valdaja. Kohtupraktikas on leitud, et erinevalt tsiviilõiguslikust käsitlusest ei hõlma valdaja mõiste karistusõiguses AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset valdajat, kui viimasel puudub faktiline võim asja üle ja soov seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov (vt RKKK 12.10.2012, 3-1-1-40-12, p 9). Eelnevast võib järeldada, et üldjuhul ei ole üürileandja valdajaks KarS § 201 tähenduses.
  3. Isegi kui nõustuda maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaoluga, et OÜ H ja A OÜ vahelise üürilepingu lõppemisel sõlmis T. J. A. M-iga kokkulepe moodulmaja territooriumile jätmiseks, ei tähenda see automaatselt, et A. M-il tekkis hoiukohustus.
  4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 883 järgi kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üle antud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 9 lg-s 1 sätestatut arvestades saab hoiukohustusest rääkida juhul, kui pooled on vahetanud tahteavaldusi, millest järeldub soov sõlmida hoiuleping. Hoiusuhte tekkimiseks peab hoiuleandja hoidjale üle andma asja valduse (nt autovõtmete, dokumentide üleandmise vm viisil tegeliku võimu tagamise kaudu) või peavad pooled lepingus ette nägema hoidja vastutuse asja valvamise või säilimise eest. Keskendudes hoiulepingu sõlmimise põhjendamisel üksnes huvile asja hoidmise vastu, ei ole see piisav tõendamaks tahet sõlmida kõrvuti üürilepinguga ka hoiuleping. (RKTK 08.06.2016, 3-2-1-43-16, p 15)
  5. Maakohus ei tuvastanud, et süüdistatavale oleks üle antud moodulmaja võti. I. K. ütluste järgi oli vaja sinna sisenemiseks lukk katki puurida. Seega oleks A. M. vastutanud moodulmaja hoidmise eest üksnes juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku tema vastutuse selle valvamise või säilitamise eest. Niisuguse kokkuleppe olemasolu ei ole väidetud süüdistuses ning see pole kinnitust leidnud ka maavõi ringkonnakohtu otsustes.
  6. Kohtute tuvastatud kokkulepe, millega A. M. lubas T. J-il jätta moodulmaja Xxxxx xx X kinnisasjale, vastab nimetatud territooriumi või selle osa tasuta kasutamise lepingu (VÕS
  7. peatükk) tunnustele. Sellisel juhul oleks kasutusse andja kinnisasja omanikuks olev äriühing, keda esindas A. M., ja kasutaja T. J. (või tema esindatav äriühing, vt tagapool p 41 jj). Järelikult oleks KarS § 201 tähenduses moodulmaja valdajaks olnud T. J. 5

(8)1-22-2429
  1. Vaidlusaluses asjas tuleb arvestada ka asjaoluga, et pärast T. J-i ja A. M-i väidetavat kokkulepet üüris kogu Xxxxx xx X kinnisasja I. K. Selle üürisuhte kehtivust ega kinnisasja valduse üleandmist pole kahtluse alla seatud.
  2. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et esitatud süüdistuse järgi A. M-ile etteheidetav käitumine ei vasta omastamise ega ka mitte ühegi muu süüteokoosseisu tunnustele. A. M. tuleb KarS § 201 lg 1 alusel õigeks mõista ning kannatanu tsiviilhagi jääb seetõttu läbi vaatamata (

§ 310lg 2).

II 34. Riigikohtu järelevalve hõlmab ka seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud menetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (Viimati RKKK 29.11.2023, 1-22-4785/46, p 20.) Käsiloleval juhul nii maa- kui ka ringkonnakohus on rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust

§ 339lg 2 mõttes järgmistel põhjustel.

  1. Kohtud on lugenud tuvastatuks A. M-i ja T. J-i vahelise kokkuleppe moodulmaja edasises, s.o pärast üürilepingu lõppemist, hoidmises süüdistatava äriühingule kuuluval kinnisasjal. Otsustest aga ei nähtu selgelt, kuidas on maa- ja ringkonnakohus sellisele järeldusele jõudnud ning milline oli süüdistatava ja kannatanu või nende äriühingute vahelise kokkuleppe sisu.
  2. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks A. M-i ütlused kokkuleppe puudumise kohta on loetud ebausaldusväärseks ja T. J-i ütlused usaldusväärseks. Kassaatoriga tuleb nõustuda, et hindamata on jäänud kannatanu ja tunnistaja G. A. ütluste vahelised vastuolud (vt eespool p 13). Ringkonnakohus jättis need puudused kõrvaldamata.
  3. Kuigi

§ 61

kohaselt on tõendite hindamisel määravaks kohtuniku siseveendumus, ei tähenda see, et kohtunik võiks tõendiallika usaldusväärsuse üle otsustada pelgalt kõhutundele toetudes. Siseveendumuse kujunemine tuleb kohtuotsuses veenvalt ära näidata, tuginedes nii erialakirjanduses kui ka kohtupraktikas välja kujunenud kriteeriumitele, mis võimaldavad üksikjuhtumi isepära arvesse võttes isikulise tõendiallika usaldusväärsust hinnata. (Vt ka RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 14.) Maa- ega ringkonnakohtu otsused eeltoodule ei vasta. 38. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes on käsitatav seegi, kui tõendamisraskusi hakatakse ületama oletustega, millele ei tohi aga kohtuotsust rajada. Esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (

§ 7lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

(Vt nt RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p-d 15 ja 18.) 39. Kuigi eelkirjeldatud menetlusõiguse rikkumised tingiksid

§ 361

lg 1 p 6 alusel ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks tagasisaatmise, ei ole see vaidlusaluses asjas õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu vajalik. III 40. Maa- ja ringkonnakohus on otsustes läbivalt ja läbisegi viidanud T. J-ile ja A. M-ile ning nendele kuuluvatele äriühingutele. Kohtud tuvastasid, et kinnisasja üürileping sõlmiti äriühingute OÜ H ja A OÜ vahel. Samas pärast üürilepingu lõppemist on kohtud osapoolteks pidanud süüdistatavat ja 6

(8)1-22-2429 kannatanut üksikisikutena. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest ei nähtu, kuidas sellise järelduseni on jõutud.
  1. Kassaator on seisukohal, et kriminaalasja esemeks oleva moodulmaja omandiõigus ei kuulu T. Jile, vaid OÜ-le H. Maakohus leidis, et moodulmaja omanik oli siiski T. J. Maakohus jaatas T. J-i omandiõigust AÕS § 68 mõttes põhjusel, et raha moodulmaja ehitamiseks anti investeeringute ja laenudena T. J-i teiselt äriühingult OÜ-lt R OÜ-le H. T. J. on mõlema äriühingu ainuosanik. T. J-i esindaja sõnade kohaselt ei kantud moodulmaja OÜ H vara hulka. Ringkonnakohus vastupidistele apellatsiooniväidetele ei vastanud.
  2. Maakohus viitas oma järelduse kinnituseks Riigikohtu
  3. detsembri
  4. a otsusele nr 3-1-1-52-
  5. Selles lahendis selgitati, et ebaseaduslikkus omastamiskoosseisu mõttes puudub, kui käsutamistegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul. Sealjuures loeti omaniku nõusolekuks see, kui käsutustehingu tegi juhatuse liige, kes oli samal ajal ka osaühingu ainuosanik. Väär on aga eeltoodu alusel samastada äriühingu ja (ainu)osaniku vara. AÕS § 6 lg 2 teise lause kohaselt ei saa juriidiline isik ega juriidilise isiku vara kuuluda teistele isikutele. Vaidlusaluses kriminaalasjas ei ole kohtud tuvastanud tehingut, millega moodulmaja oleks läinud T. J-i omandisse. Üksnes asjaolust, et T. J. oli nii laenuandja kui ka laenu saajast äriühingu ainuosanik, ei saa tema omandiõigust ega äriühingu vara koosseisu muutust järeldada. 43.

§ 37lg 1 kohaselt on kannatanuks füüsiline või juriidiline isik, kelle vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kar

S § 201 esimese teoalternatiivi järgi kaitstavaks õigushüveks on omandi hulka kuuluv vallasasi. Kui moodulmaja kuulus OÜ-le H, siis ei oleks saanud kannatanuks olla T. J. IV 44. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a otsuse täies ulatuses ja Harju Maakohtu
  3. veebruari
  4. a otsuse osaliselt, s.o A. M-i süüdimõistmises KarS § 201 lg 1 järgi, tema karistamises, tsiviilhagi varalise kahju nõude lahendamises ja A. M-ilt menetluskulude väljamõistmises. Kassatsioon tuleb rahuldada. Tsiviilhagi varalise kahju nõudes jääb

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

  1. Kuna maa- ja ringkonnakohus tegid süüdimõistva otsuse, jäid A. M-i menetluskulud tema enda kanda ning nende suurust kindlaks ei määratud. Lisaks mõisteti A. M-ilt mõlema otsusega kannatanu kasuks välja viimase valitud esindajale makstud tasu. A. M-i õigeksmõistmise tõttu tuleb muuta maakohtus ja apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude väljamõistmise kohta tehtud otsustust.
  2. Maakohus mõistis A. M-ilt T. J-i kasuks välja esindaja tasu 2600 eurot ning ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludena esindaja tasu 810 eurot. Kannatanu esindaja M. Traat esitas kassatsioonimenetluses menetluskulude nimekirja, mille andmetel osutas esindaja õigusabiteenust kokku 2 tundi 30 minutit tunnihinnaga 175 eurot (ilma käibemaksuta). Koos käibemaksuga on esindaja kulud 533 eurot 75 senti. Kolleegiumi hinnangul on tunnitasu mõistliku suurusega. Toiminguteks kulunud aeg ei ületa mõistlikkuse piire, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust ning esindaja seisukohas olevaid argumente. Kokku tuleb riigilt kolmes kohtuastmes tekkinud esindaja kuludena T. J-i kasuks välja mõista 3943 eurot 75 senti.
  3. Süüdistatava kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada menetluskulud 9990 euro ulatuses (sh käibemaks). Taotluse andmetel oli kaitsja tunnihinnaks 150 eurot. Kokku osutati maakohtus ja kohtueelses menetluses A. M-ile õigusabi 55 tundi 30 minutit. Arvestades tegelikku kohtuistungil 7

(8)1-22-2429 osalemise aega, teostatud toimingute asjakohasust, menetlusdokumentides kajastatut ning asja keerukust ja mahukust, on põhjendatud lugeda hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsja 45 töötunnile vastav summa, s.o 8100 eurot (sh käibemaks).
  1. A. M-i kaitsja esitas apellatsioonimenetluses õigusabiteenuse arve, mille järgi osutati süüdistatavale õigusabi summas 4410 eurot (sh käibemaks) tunnitasuga 150 eurot. Õigusabi osutati 24 tundi 30 minutit (tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega täpsemalt lahti kirjutamata). Arvestades kriminaalmenetluse mahtu, esitatud apellatsiooni ja selles sisalduvaid argumente, kohtuistungil osalemise aega ning vaidlusaluste küsimuste keerukust, on põhjendatud lugeda hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsja 10 töötunnile vastav summa, s.o 1800 eurot (sh käibemaks).
  2. Kassaator esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 4410 eurot (sh käibemaks), s.o õigusabiteenus 24 tunni ja 30 minuti eest (tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega täpsemalt lahti kirjutamata) tunnitasuga 150 eurot. Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas arvesse võtta, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (RKKK 19.04.2022, 1-18-158/266, p 95). Kolleegium loeb hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsja 10 töötunnile vastav summa, s.o 1800 eurot (sh käibemaks).
  3. Maa-, ringkonna- ja Riigikohtus A. M-i valitud kaitsja tasu põhjendatud suuruseks on kokku 11 700 eurot. See summa tuleb

§ 175lg 1 p 1, § 181 lg 1, § 185 lg 1 ja § 186 lg 1 alusel A. Mi kasuks riigilt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.