1-16-9400/15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Vaidlustatud kohtulahend Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Prokurör Kaitsja Tallinna Ringkonnakohus

1. jaanuar 2017, Tallinn 1-16-9400 Andres Parmas, Meelika Aava ja Urmas Reinola G.M-i süüdistus KarS § 329 ja § 424 järgi Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus, lühimenetluses Kaitsja G.M (ik: XXX); elukoht: XXX (viibib vahi all Jõhvi Arestikambris); 2 kehtivat kriminaalkaristust; kahtlustatavana kinni peetud 9.-
4. oktoobrini 2016; vahistatud alates
5. oktoobrist 2016 Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Leelo Känd Vandeadvokaadi abi Siim Mõistlik RESOLUTSIOON
6. Jätta G.M-i kaitsja vandeadvokaadi abi Siim Mõistliku apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
7. Määrata Advokaadibüroole Vares & Mõistlik seoses vandeadvokaadi abi Siim Mõistliku poolt G.M-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks).
8. Välja mõista G.M-ilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 96 (üheksakümmend kuus) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse G.M-ile eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. G.M-ile esitati süüdistus KarS § 329 järgi selles, et tema, olles Harju Maakohtu
10. septembri
11. a otsusega süüdi mõistetud ja karistatud KarS § 424 alusel lisakaristusega, millega temalt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuueks kuuks, juhtis
12. novembril 2016 teadlikult mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust. Veel esitati talle süüdistus selles, et
13. oktoobril 2016 juhtis ta Tallinnas XXX juures tahtlikult mootorsõidukit, olles joobeseisundis (alkoholijoove 0,90 mg/l), millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid ja pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
14. Harju Maakohtu
15. detsembri
16. a otsusega tunnistati G.M talle ette heidetavate kuritegude toimepanemises süüdi. Teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel ühe aasta kuue kuu vangistusega. Mõistetud karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, mõistes G.M-ile lõplikuks karistuseks ühe aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel liideti sellele karistusele varasema karistuse ärakandmata osa, s.o 535 tundi üldkasulikku tööd, e üks aasta viis kuud kakskümmend viis päeva vangistust, mõistes G.M-ile liitkaristuseks kaks aastat viis kuud ja kakskümmend viis päeva vangistust. G.M-ile
17. septembri
18. a kohtuotsusega lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuueks kuuks laieneb kogu põhikaristuse kandmise ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud ajaks. Süüdistatavale tõkendina kohaldatud vahistamise jättis maakohus muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ära kandmiseni. Karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise algusajaks loeti
19. oktoober
20. Samuti mõistis maakohus süüdistatavalt menetluskuluna ositi kaheteist kuu jooksul välja sundraha 645 eurot ja kaitsjatasu 240 eurot, e kokku 885 eurot. 3.
21. Maakohus leidis, et G.M-i süü talle inkrimineeritud kuritegudes on täies ulatuses tõendamist leidnud tema süü tunnistamise ning kohtuistungil uuritud kriminaalasja materjalide põhjal. Vaidlus puudub prokuröri esitatud tõendite lubatavuse osas. Toime pandud teod vastavad süüdistuses märgitud õiguslikule kvalifikatsioonile. G.M pani talle süüks arvatud teod toime otsese tahtlusega. G.M-i käitumise õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.
22. G.M-ile karistust mõistes märkis maakohus, et talle ette heidetavad teod pani süüdistatav toime ühe ja sama käitumisaktiga, s.o ideaalkogumis, mistõttu tuleb KarS § 63 lg 1 kohaselt mõista talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Praegusel juhul on selleks KarS § 424 sanktsioon. Maakohus leidis, et G.M-i süü suurust mootorsõiduki joobes juhtimises mõjutab asjaolu, et ta juhtis sõidukit tiheda liiklusega tingimustes ning tema joobe suurusest tulenevalt kujutas ta sellist tegu toime pannes ohtu nii endale kui väga paljude liiklejate elule ja tervisele. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohus osutas sellele, et G.M pani mootorsõiduki joobes juhtimise toime juba kolmandat korda. Varem on teda selle teo eest karistatud vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Ometi pani ta katseajal uuesti samalaadse teo toime. Teda karistatud uuesti vangistusega, millele liideti ka esimesel korral mõistetud täitmisele pööramata jäetud karistus. Kuna süüdistatav aga oma tegu kahetses, jäeti karistus ikkagi täitmisele pööramata ja asendati üldkasuliku tööga. Ühtlasi kohaldati G.M-ile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuueks kuuks ning konfiskeeriti süüteo toimepanemise vahendiks olnud auto. Kuid ka neist meetmetest ei ole kasu olnud ning need pole suutnud G.M-i pidurdada taas joobes olles rooli istumast. Süüdistataval on varasemast ka mitmeid tasumata 2 rahatrahve erinevate väärtegude eest. Niisugustel asjaoludel ei ole võimalik karistada G.M-i kergemaliigilise karistusega, vaid talle tuleb kohaldada reaalset vangistust ja seda mitte vähemas kui sanktsiooni keskmises määras, mis vastab tema süü suurusele. Mõistetavat karistust tuleb lühimenetluse tõttu ühe kolmandiku võrra vähendada. Karistusele tuleb aga liita varem mõistetud karistuse ärakandmata osa. G.M-ile varem mõistetud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks laieneb KarS § 55 lg 1 kohaselt vangistuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Karistusaja hulka tuleb arvestada G.M-i eelvangistuses viibitud aeg. Maakohus ei nõustunud aga prokuröri ettepanekuga kohaldada G.M-ile ka täiendavat lisakaristust. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine karistusena eeldab teo ajal sellise õiguse olemasolu menetlusalusel isikul. G.M-ilt ei ole võimalik ära võtta õigust, mida tal teo toimepanemise ajal ei olnud, sest mootorsõiduki juhtimise õigus oli temalt ära võetud juba eelmise otsuse alusel.
23. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.M-i kaitsja vandeadvokaadi abi Siim Mõistlik, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Kaitsja arvates ei vasta mõistetud karistus teo raskusele ega süüdistatava isikule. Apellandi hinnangul ei ole G.M-i süü keskmisest suurem. Vaidlustatud kohtuotsuses on süüdistatava süüd hinnatud keskmisest suuremaks, lähtuvalt süüteo toimepanemise kohast, ajast ning isiku joobe raskusest. Kaitsja hinnangul tuleks süüdistatava süüd hinnata siiski keskmisest väiksemaks. Nõustuda tuleb Harju Maakohtuga selles, et keskpäeval on liiklus tavapärasest reeglina suurem. Samas arvestada tuleks ka sellega, et süütegu pandi toime puhkepäeval, mistõttu ei ole see võrreldav liikluskoormusega argipäeval. Kaitsja hinnangul on ka joobe arvulisest suurusest lähtumine asjakohane, kuid seejuures tuleks kaitsja hinnangul arvestada ka seda, millist mõju see reaalselt süüdistatavale süüteo toimepanemise hetkel avaldas. Süüdistatav on kohtueelses menetluses antud ütlustes avaldanud, et sõidukit juhtima asudes tundis, et ta ei ole päris kaine, kuid samas piisavalt normaalses seisundis, et sõiduki juhtimisega hakkama saada. Samuti tuleb arvestada, et süüdistataval tuvastatud alkoholijoove 0,90 mg/l kohta, ei ületa oluliselt KarS § 424 sätestatud kuriteokoosseisu alkoholijoobe alammäära. Seetõttu ei ole õige süüteo toimepanemise aega, kohta ja joobe suurust käsitada selliste asjaoludena, mis tooksid kaasa keskmisest suurema süü. Kaitsja osutab veel sellelegi, et G.M on avaldanud enda puhtsüdamlikku kahetsust. Edasiselt märgib kaitsja, et süüdistatava isikust lähtuvad asjaolud ei anna alust mõista talle karistust süüst lähtuva karistuse ülemmääras. Kaitsja hinnangul tuleb arvestada, et süüdistatav ei ole eelnevate kuritegude eest mõistetud vangistusi kandma asunudki, mistõttu ei saa eelnevate karistuste ebatõhususest tõsikindlaid järeldusi teha. Karistuse eripreventiivseid eesmärke hinnates tuleks arvestada, et menetletavas kriminaalasjas karistust mõistes liidetakse KarS § 65 lg 2 alusel sellele tervenisti eelnevalt mõistetud ja ärakandmata vangistused, mistõttu tuleb süüdistataval kohtuotsuse jõustumisel asuda kandma vangistust, mis kujuneb oluliselt pikemaks menetletavas kriminaalasjas mõistetud karistusest. Samuti tuleb arvestada, et süüdistatavale keskmisest pikema vangistuse mõistmine toob vastavas ulatuses kaasa tema lastele ülalpidamise katkemise ning majanduslikud raskused tema perekonnale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
24. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 3
25. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
26. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. Maakohus on G.M-ile karistust mõistes lähtunud seadusest. Karistus vastab süüdistatava süüle, arvestatud on asjakohaselt tema isikust tulenevaid asjaolusid. Karistus ei irdu ka kohtupraktikast. Kaitsja taotleb karistuse mõistmisel maakohtu arvestatud asjaoludele uue ja teistsuguse hinnangu andmist, kuid kolleegium on üksmeelselt veendunud, et selleks puudub igasugune põhjus. Maakohus on jõudnud põhjendatud järelduseni, et varasemad karistused ei ole G.M-ile mingit distsiplineerivat mõju omanud, samuti, et tema süü järjekordses mootorsõiduki joobes juhtimises ja ka kohtu mõistetud juhtimisõiguse äravõtmise karistuse eiramisel tuleb hinnata sedavõrd suureks, et see nõuab tema karistamist kuritegude ideaalkogumi eest KarS § 424 sanktsiooni keskmises määras.
27. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
28. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks nelja pooltunni eest 96 eurot (sh käibemaks). Sellest üks pooltund on kulunud kaitsealuse edasikaebamise soovi ja motiivide väljaselgitamisele, üks pooltund on kulunud kohtuotsusega tutvumisele ja apellatsiooniõiguse kasutamise teatise koostamisele ning kaks pooltundi on kulunud apellatsiooni koostamisele. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS §-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. 4