Obsah (9)

§ 337§ 238§ 130§ 175§ 185§ 180§ 339§ 7§ 268

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-6119 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 2 ning § 340 lg 2 p-st 2, 4 tühistada Tartu Maakohtu

1. augusti 2016 kohtuotsus osaliselt, see on: 1.1 Andrias Liivati süüditunnistamises J.N. pudeliga pähelöömises
2. märtsil 2016 Tartus Küüni 7 asuva Kaubahalli ees. 1.2 Andrias Liivatile KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse ning KarS § 64 lg 1, KarS § 238 lg 2 ja KarS § 65 lg 2 alusel karistuse mõistmise osas. 1.3 K.V-le KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 ning KarS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuse osas.
3. Teha Andrias Liivati osas uus otsus, millega: 2.1 Mõista Andrias Liivat õigeks J.N. pudeliga pähelöömises
4. märtsil 2016 Tartus Küüni 7 asuva Kaubahalli ees. 2.2 Süüdi tunnistada Andrias Liivat KarS § 263 lg 1 p 1 järgi J.N. rusikaga näkku löömises
5. märtsil 2016 Tartus Küüni 7 asuva Kaubahalli ees ja mõista talle karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. 2.3 KarS § 64 lg 1 alusel lugeda Andrias Liivatile KarS 199 lg 2 p 4 alusel mõistetud karistus 6 kuud vangistust ja KarS § 4231 järgi mõistetud karistus 3 kuud vangistust kaetuks raskeima karistusega ning mõista Andrias Liivati liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. 2.4

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud liitkaristust 1/3 võrra ja mõista Andrias Liivatile karistuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. 2.5 KarS § 65 lg 2 alusel liita Andrias Liivatile mõistetud karistusele Viru Maakohtu

1. augusti 2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-6994 mõistetud ning kandmata karistuse osa
2. augusti 2016 seisuga, s.o 3 kuud ja 3 päeva vangistust ning mõista Andrias Liivatile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 7 kuud ja 3 päeva vangistust. 2.6 Andrias Liivati karistuse kandmise aja alguseks lugeda
3. august
4. 2.7

§ 130

lg 41 alusel kohaldada Andrias Liivati suhtes kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks tõkendina vahistamist alates Viru Maakohtu

1. augusti 2014 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmist.
2. Teha K.V osas uus otsus, millega: 3.1 Mõista K.V-le KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. 3.2 KarS § 64 lg 1 alusel lugeda K.V-le KarS 199 lg 2 p 9 alusel mõistetud karistus 1 aasta vangistust kaetuks raskeima karistusega ning mõista K.V liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. 3.3

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud liitkaristust 1/3 võrra ja mõista K.V-le karistuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. 3.4 K.V karistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. märts
3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata.
4. K.V kaitsja apellatsioon rahuldada, Andrias Liivati kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. 6.

§ 175

lg 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo LMP kasuks 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot, advokaat Gerda-Johanna Pello poolt K.V-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 6.1

§ 185

lg 1 alusel jätta Advokaadibüroo LMP kasuks väljamõistetud õigusabitasu summast 288 eurot, Eesti Vabariigi kanda. 7.

§ 175

lg 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Ann Saar kasuks 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot, advokaat Eve Laine poolt Andrias Liivatile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 7.1

§ 185

lg 1 alusel jätta Advokaadibüroo Ann Saar kasuks väljamõistetud õigusabitasu summast 240 eurot, Eesti Vabariigi kanda. 2 Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohus 31.08.2016 otsusega karistas Andrias Liivat KarS § 4231 järgi 3 kuu, § 199 lg 2 p 4 järgi 6 kuu ja § 263 lg 1 p 1 järgi 5 aasta pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus A. Liivati liitkaristuseks 5 aastat vangistust, mida

§ 238lg-t 2 kohaldades vähendas kestuseni 3 aastat 4 kuud. Kar

S § 65 lg 2 alusel liitis maakohus karistusele A. Liivati poolt Viru Maakohtu 22.08.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-6994 mõistetud ning kandmata karistuse osa 31.08.2016 seisuga 3 kuud 3 päeva vangistust ning mõistis lõplikuks karistuseks 3 aastat 7 kuud 3 päeva vangistust karistuse algusajaga 31.08.2016. K.V karistas maakohus sama otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 1 aasta ja § 263 lg 1 p 1 järgi 5 aasta pikkuste vangistustega, mõistes temale KarS § 64 lg 1 alusel edasiselt liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

§ 238

lg-t 2 kohaldades ja K.V karistust 1/3 võrra vähendades, jäi tema vangistuse pikkuseks 3 aastat 4 kuud algusajaga 08.03.2016. Kohtuotsusega mõistis maakohus süüdistatavatelt riigituludesse välja menetluskulud. A. Liivat kohustati

§ 180

lg 1 alusel tasuma sundraha 645 eurot, kaitsjatasu 360 eurot ja sõiduki teisaldamise kulu 94.40 eurot.

§ 180

lg 3 järgi võimaldas kohus tal menetluskulu tasuda seaduses ette nähtud maksimaalse tähtaja, s.o 1 aasta jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. 1.1 Maakohus arutas A. Liivatile KarS § 263 lg 1 p 1, § 4231 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ning K.V-le KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 199 lg 2 p 9 järgi esitatud süüdistusi. Kuivõrd apellatsioonid puudutavad üksnes A. Liivatile ja K.V-le KarS § 263 lg 1 p 1 järgi inkrimineeritavat kuritegu ning selle eest mõistetud karistusi, samuti A. Liivatile KarS § 199 lg 2 p 4 järgi mõistetud karistust, siis kajastab ringkonnakohus käesoleva otsuse selles punktis üksnes asjassepuutuvaid süüdistusepisoode, s.o järgmist. A. Liivatile oli KarS § 199 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistus selles, et tema isikuna, kes on varasemalt toime pannud vargusi, ajavahemikul 18.11.2014 kell 22.50 kuni 19.11.2014 kell 10.00 ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastas Tallinnas Akadeemia tee 4 maja juurde pargitud AS-le W. ja A.S. kasutuses oleva kaubiku Volkswagen Crafter registreerimismärgiga XXXX, VIN-kood XXXXX , väärtusega 11 559 eurot. Kaubiku varguse hetkel olid kaubikus AS-le W. d erinevad remontimise seadmed ning tööriistad kogumaksumusega 30 365,71 eurot ning A.S. kuuluvad erinevad riideesemed koguväärtusega 100 eurot, laste turvatool väärtusega 30 eurot ja matkanuga Würth väärtusega 30 eurot. A. Liivatile oli KarS § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistus selles, et tema 04.03.2016 kella 19.50 paiku Tartu linnas Küüni 7 asuva Kaubahalli ees, s.o avalikus kohas, rikkudes korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-s 55 sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt, grupis koos K.V-ga, pärast seda, kui J.N. oli korrale kutsunud avalikku korda rikkunud K.V, lõi viimast klaaspudeliga pähe. Löögi tagajärjel kukkus J.N. istuli maha. Seejärel lõi K.V ühe korra jalaga J.N. näkku. Oma tegevusega A. Liivat ja K.V tekitasid J.N. füüsilist valu, teadvuse kaotuse, ajuvapustuse, vasaku silma ümber hematoomi, vasaku silma aluse marrastuse ning paremale lõua piirkonnale ning huultele marrastused ja kriimustused. K.V-le KarS § 263 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistus oli formuleeritud selliselt, et tema 04.03.2016 kella 19.50 paiku Tartu linnas Küüni 7 asuva Kaubahalli ees, s.o avalikus kohas, rikkudes KorS §-s 55 sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval 3 viisil, sealhulgas teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt, grupis A. Liivatiga, pärast seda, kui J.N. oli korrale kutsunud avalikku korda rikkunud K.V, ning pärast seda, kui A. Liivat oli löönud J.N. klaaspudeliga pähe ja viimane oli löögi tagajärjel istuli maha kukkunud, lõi K.V ühe korra jalaga J.N. näkku. Löökide tagajärjel tekitati J.N. füüsilist valu, teadvuse kaotus, ajuvapustus, vasaku silma ümber hematoom, vasaku silma aluse marrastus ning paremale lõua piirkonnale ning huultele marrastused ja kriimustused. 1.2 Maakohus, tunnistades A. Liivati ja K.V süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, leidis, et tõendatud on süüdistuse versioon toimunust. Sealhulgas luges kohus tuvastatuks, et pärast seda, kui kannatanu J.N. oli korrale kutsunud Kaubahalli välisukse juures prügikasti pikali lükanud K.V ja nende vahel oli vaidlus tekkinud, lõi A. Liivat kannatanule klaaspudeliga pähe. Löömise just pudeliga luges kohus tõendatuks tunnistaja R.-R.V. ütlustega. Selle tunnistaja ütluste kohaselt, kui ta viibis koos K.V , A. Liivati ja A.S. Kaubahalli juures, siis just „pisaraga poiss“ (s.o A. Liivat) lõi pooleliitrise viinapudeliga kannatanut pähe ning pudel purunes löögi tagajärjel; kannatanu kukkus löögi tagajärjel maha (kd 3 lk 48, 49, 50). Kohtu hinnangul on just R.-R.V. ütlused olulised ja usaldusväärsed, sest need annavad detailse kirjelduse kannatanule tehtud esimesest löögist. Tunnistaja ei olnud sündmuses aktiivne osaleja. Seetõttu ei olnud tal mingit huvi anda tõele mittevastavaid ütlusi. Lisaks oli ta toimunu vahetus läheduses, mistõttu tal olid head tingimused sündmuste käigu jälgimiseks. Ka riimuvad tema ütlused pudeliga löömise kohta kannatanul tekkinud vigastustega. Maakohus käsitles usaldusväärsete tõenditena ka tunnistajate A.S. ja K.L. ütlusi, kuid leidis, et A.S. , rääkides A. Liivati poolt J.N. löömisest ühe korra rusikaga näkku ning K.L. öeldes, et A. Liivat lükkas kannatanut selga või kusagile kuklasse, millisest hoobist kukkus kannatanu pikali, ei näinud J.N. pudeliga pähe löömist. A.S. joobe tõttu võis seda ka mitte mäletada. Kohtu hinnangul on R.-R.V. ütlustega tõendatud, et A. Liivat äärmiselt küüniliselt ründas selja tagant temale võõrast J.N. klaaspudeliga, lüües talle pudeliga pähe, omamata selleks mingitki põhjust. Ta ei osanud kohtuistungil oma teo motiive selgitada. A. Liivat valetas kohus, et oli kaine, ei löönud pudeliga kannatanut ja pudel visati kaugemalt. R.-R.V. on kinnitanud, et just A. Liivat oli see, kes kannatanule tagant pooliku viinapudeliga pähe lõi, tehes seda selliselt, et pudel purunes. Maakohus tsiteeris ja kriipsutas alla ka tunnistaja I.N. ütlused, märkides: I.N. ütlused kinnitavad maas lamava kannatanu jõhkrat peksmist (kd 3 lk 39-40); kannatanu oli juba oimetu ning maas ning süüdistavad A. Liivat ja K.V peksid teda edasi. Maas lamav kannatanu oli meelemärkuseta, kuid teda peksti ikka edasi. Edasi leidis kohus, et K.V ja A. Liivati ütlused I.N. esimese löögi andmises ei ole usaldusväärsed. Nad püüdsid oma kuritegusid näidata kergematena kui need tegelikult olid. See nähtub tunnistajate ütlustest. Süüdistatavate ütlused kuriteo asjaoludest ei ole tõesed ning kohus neid ütlusi tõenditena täies osas ei arvesta. Nende ütlused lähevad lahku tunnistajate ütlustest. Osa tunnistajaid, aga ka süüdistatavad, on kinnitanud, et A. Liivat lõi kannatanule tugevasti vastu pead. Vaidlus puudub kohtu arvates selleski, et pärast seda, kui A. Liivat oli J.N. pudeliga pähe löönud ning viimane oli selle tagajärjel taju kaotanud ning maha kukkunud, lõi K.V veel ühe korra jalaga kannatanut näkku. See asjaolu on tõendatud kogumis tunnistajate A.S. (kd 3 lk 33-34), C.K. (kd 3 lk 37-38), I.M. (kd 3 lk 39-40), K.L. (kd 3 lk 41-44) ja R.-R.V. ütlustega (kd 3 lk 48-50), samuti K.V enda ütlustega (kd 3 lk 55-57). Löökide tagajärjel põhjustati J.N. ajuvapustus koos teadvuse kaotusega. Samuti tekitati talle vasaku silma ümber hematoom, vasaku silma alune marrastus ning paremale lõua piirkonnale ning huultele marrastused ja kriimustused. On ilmselge, et selliste vigastuste tekitamisega kaasnes kannatanule ka 4 füüsiline valu. Ajuvapustuse ja vigastuste esinemist ning valu tekitamist tõendavad kannatanu ning tunnistajate A.S. u, I.M. ja R.-R.V. ütlused, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku erakorralise meditsiini osakonna poolt välja antud patsiendikaart (kd 3 lk 1011) ning päeviku andmed (kd 3 lk 12-13) ja isiku läbivaatuse protokoll (kd 3 lk 3-6). Seega oli tegu kehalise väärkohtlemisega KarS § 121 lg 1 tähenduses. 1.3 A. Liivatile mõistetud karistusi põhjendas kohus järgmiselt. Mõistes A. Liivatile KarS § 199 lg 2 p 4 järgi karistuseks 6 kuud vangistust, märkis kohus, et süüdistatav on toime pannud süstemaatilised varavastased kuriteod. Kriminaalkorras karistatud isikuna, kes on toime pannud lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise ja varavastaseid kuritegusid, ei ole A. Liivat teinud oma eelnevatest tegudest järeldusi ning asus jälle vargile, tekitades sellega kannatanutele materiaalseid kahjusid. A. Liivat KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

1. aasta pikkuse vangistusega karistades, toonitas maakohus kõigepealt, et A. Liivati ja K.V kuritegu oli jõhker ja üleolev – nad tungisid põhjuseta kallale neid korrale kutsunud pereisale, kes oli koos lapsega avalikus kohas vaba aega veetmas. A. Liivat äärmiselt küüniliselt ründas huligaansel ajendil kannatanut. Ta ei osanud kohtuistungil oma teo motiive selgitada. Tunnistaja I.N. ütlused kinnitavad kannatanu jõhkrat peksmist (kd 3 lk 39 – 40); J.N. oli juba oimetu ning maas ning süüdistatavad peksid teda edasi. R.-R.V. ütlused kinnitavad, et just „pisaraga poiss“ (A. Liivat) lõi pooleliitrise viinapudeliga kannatanut sündmuskohal pähe ning pudel purunes löögi tagajärjel; kannatanu kukkus löögi tagajärjel maha (kd 3 lk 48- 50). Kannatanule tekitati tõsised kehavigastused löögist kõva esemega elutähtsasse piirkonda lagipähe. Sellise löögiga võib inimese kergesti ära tappa. Seda tuleb karistuse kohaldamisel arvestada ning seepärast on ka A. Liiavati süü suurus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi märkimisväärselt suur. A. Liivati vägivallakuritegu näitab, kui küüniliselt ta kuriteo toime pani ning kui tähtsusetud on temale kaaskodanikud. Sellisele kuriteole ei ole õigustust ega vabandust. Eriti küüniliseks tuleb A. Liivati käitumist pidada seetõttu, et vägivallateod pani ta toime teda ebaadekvaatse käitumise tõttu korrale kutsunud isiku suhtes ning tema alaealise lapse juuresolekul. Nähtub, et A. Liivati suhtumine ühiskonnas aktsepteeritud normidesse ja põhiväärtustesse on täiesti ükskõikne ning oma käitumises võib ta olla vägagi ettearvamatu, ebaadekvaatne ja ohtlik. Selles kontekstis tema öeldud “kahetsen“ ei ole oma sisult kahetsus, vaid pigem kaitsja nõuanne mõistlikule käitumisele kohtus. Seda ei saa pidada A. Liivati tegevkahetsuseks ega arvesse võtta kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel. Raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 2 – julmus kuriteo toimepanemisel, p 8 – raske tagajärje põhjustamine kannatanule kehavigastuse tekitamine, p 10 - kuriteo toimepanemine grupis. Kohus märkis veel, et A. Liivat on noorele eale vaatamata juba neljal korral kriminaalkorras karistatud; tema kuritegude laad on muutunud ohtlikumaks, vägivaldsemateks. A. Liivat on kõrvale hoidnud varasema kriminaalkaristusena määratud ühiskondlikust tööst, temale pöörati varasem karistus kohe täitmisele. A. Liivat rikkus kohtuotsusest tulenevaid kontrollnõudeid. A. Liivatit on kriminaalhoolduse ajal olnud alus kahel korral kuulutada tagaotsitavaks, sest ta on hoidunud kõrvale nii üldkasuliku töö tegemisest, sellega kaasnevast kriminaalhooldusest kui ka kohtust. A. Liivat tuleb kohtu hinnangul karistada reaalse vangistusega. Tema kuritegelik aktiivsus on tingimisi karistusest vabastamiseks liialt kõrge. A. Liivat tuleb karistada vastavuses tema poolt toime pandud kuritegude raskusele. Arvestades korduvat karistatust ja kuritegude ohtlikumaks muutumist, tuleb A. Liivat karistada sanktsiooni ülemmäärase karistusega. 1.4 K.V-le KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistuseks
2. aasta pikkust vangistust mõistes märkis kohus esmalt ära süüdistatava varasema korduva kriminaal- ja väärteokorras karistatuse, esmakordse kohtu ees viibimise juba 14-aastaselt, korduvad karistamised reaalse vangistusega, käesolevate kuritegude sooritamise vähem kui aasta vanglast vabanemisest ja karistusjärgse käitumiskontrolli ajal, samuti käitumiskontrolli ajal alkoholi tarvitamise keelu rikkumise. 5 Kõige olulisemaks pidas kohus aga seda, millised kuriteod K.V toime pani. Tõendid kinnitavad, et K.V koos A. Liivatiga grupis panid toime jõhkra ning verise kallaletungi rahulikule kodanikule J.N. . K.V poolt kannatanu löömine rusikaga näkku ja jalaga pähe, kui A. Liivat oli pudeliga kannatanut pähe löönud ja kannatanu abituna maas lebas, näitab, kui küüniliselt K.V kuriteo toime pani ning kui tähtsusetud on temale kaaskodanikud. Sellisele kuriteole ei ole õigustust ning ei ole vabandust. Kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. K.V kohtusaalis öeldud vabandus ei olnud siiras, kuna kohus täheldas, et K.V istungi ajal kaaskohtualusele midagi rõõmsal näoilmel lausus ning miski tema suhtumises istungi ajal kahetsust ei väljendanud. Raskendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 58 p 2 - julmust kuriteo toimepanemisel, p 8 - raske tagajärje põhjustamist ehk kannatanule kehavigastuse tekitamist, p 10 - kuriteo toimepanemist grupis. Kohus märkis, et kui isikut on korduvalt karistatud, siis ei ole põhjendatud temale mõista kaitsja taotletud leebet karistust. Kui isik käitub ühiskonnaohtlikult, siis tema ohjamiseks tuleb teda karistada vastavuses tema süütegudega, arvestades mõistetava karistuse eripreventiivsest toimet. K.V iseloomustavate materjalide põhjal tuleb järeldada, et tema kuritegelik aktiivsus, vaatamata tema noorusele, on olnud aastaid äärmiselt kõrge ning ilmselgelt on tal välja kujunenud kuritegelikud hoiakud ning käitumisviis. K.V on üles näidanud vägivaldsust ja impulsiivset käitumist, mis seab ohtu teiste isikute olulisima õigushüve - elu ja tervise. Seejuures eriti küüniliseks tuleb tema käitumist pidada seetõttu, et vägivallateod pani ta toime teda ebaadekvaatse käitumise tõttu korrale kutsunud isiku suhtes ning tema alaealise lapse juuresolekul. Nähtub, et K.V suhtumine ühiskonnas aktsepteeritud normidesse ja põhiväärtustesse on täiesti ükskõikne ning oma käitumises võib ta olla vägagi ettearvamatu, ebaadekvaatne ja ohtlik. 1.5 Süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmise otsustust motiveeris kohus järgmiselt. Kohus, mõistes A. Liivatilt välja menetluskulud kokku 1099,40 eurot ja K.V-lt 1119 eurot, leidis nende summade suurust silmas pidades, et kulude korraga tasumine otsuse jõustumisest ühe kuu jooksul käiks A. Liivatil ja K.V ilmselgelt majanduslikult üle jõu ning sellise kohustuse panemine oleks nende jaoks ebamõistlikult koormav. Lisaks tuleb arvestada seda, et süüdistatavad viibivad kinnipidamisasutuses, mistõttu nende sissetulekud on käesoleval ajal ning ka edaspidi karistust kandes piiratud. Arvesse võttes süüdistatavate iga ning minevikku, on ilmne, et neil puudub selline vara, mille arvelt nad saaksid menetluskulusid tasuda. Seega on põhjendatud võimaldada neil tasuda menetluskulud

§ 180lg 3 alusel ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Liivati kaitsja advokaat E. Laine ja K.V kaitsja advokaat G.-J. Pello. 2. Kaitsja E. Laine taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega esmalt muuta kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja KarS § 263 lg 1 p 1 puudutavalt A. Liivati poolt kannatanule klaaspudeliga pähe löömine ning teiseks mõista tema kaitsealusele selle paragrahvi, aga ka KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, kergemad karistused. Samuti palub ta jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda ja võimaldada vähendatud osas tasuda need ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. 2.1 Apellant taotleb esmalt kohtuotsuse muutmist KarS § 263 lg 1 p 1 osas, mis puudutab A. Liivati poolt kannatanu J.N. klaaspudeliga pähe löömist. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuotsuses piisava põhjalikkusega kajastatud, miks kohus on eelistanud sündmuskohal viibinud ühe purjus tunnistaja ütlusi teisele. See on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Selliselt jõudis kohus väärale järeldusele, et kannatanu klaaspudeliga löömine A. Liivati poolt on tõendatud. 6 Kaitsja märgib, et A. Liivati ja A.S. kattuvate ütluste järgi lõi A. Liivat kannatanule rusikaga näkku. Seda, et kannatanu sai esimese löögi rusikaga näkku, kinnitavad ka K.V ütlused, ehkki tema sõnul ta lööjat otseselt ei näinud, sest kõik käis väga kiiresti. Alusetult luges kohus usaldusväärsemaks R.-R.V. ütlused ja tuvastas nende alusel, et A. Liivat lõi kannatanut klaaspudeliga pähe. Kohus on põhjendamatult tähelepanuta jätnud, et mõlemad tunnistajad liikusid 04.03.2016 õhtul linnas ringi koos nendele tuttava K.V-ga ning tarvitasid alkoholi. Mingil ajal ühines seltskonnaga A. Liivat, keda kumbki tunnistajatest isiklikult ei tundnud. Mõlemad tunnistajad viibisid ka vahetult sündmuskohal, mistõttu neil olid võrdsed tingimused sündmuste jälgimiseks. Nagu R.-R.V. , nii ei osalenud ka A.S. kannatanu löömises, mistõttu ei ole ka temal mingit põhjust talle võõra A. Liivati osaluse kohta ebaõigeid ütlusi anda. Ainuüksi see, et A.S. jooksis koos A. Liivati ja K.V-ga sündmuskohalt minema ning viidi politsei poolt kainenema, ei anna alust järeldada, et tema joove oli suurem ja mõjutas mäletamisvõimet rohkem kui R.-R.V. joove, mida ei kontrollitud. Mõlemad tunnistajad on omaks võtnud, et nad olid tarvitanud alkoholi. Kohus on A.S. ütlustest välja rebinud repliigi „niipalju kui mina mäletan,“ mis puudutas tegelikult seda, mida kannatanu ütles K.V-le, kui viimane oli prügikasti ümber lükanud. Kohus on meelevaldselt laiendanud seda repliiki A.S. ütlustele tervikuna. Seega on tunnistajate ütlustes vastuolud, mis tuleb kas kõrvaldada või selle võimatuse korral süüdistatava kasuks tõlgendada. Kohtu järeldust, et R.-R.V. ütlused pudeliga löömise kohta riimuvad kannatanu vigastustega, ei saa tõsiselt võtta. Kannatanu patsiendikaardist (III, 10-11) ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi päeviku kannetest (III, 12-13), samuti 07.03.2016 teostatud isiku läbivaatus protokollist ja sellele lisatud fototabelitest (III, 3-6) nähtub, et kõik vigastused – haav vasaku sarnaluu piirkonnas, silmalau ja silmümbruse pindmised vigastused ja hematoom vasaku silma piirkonnas, parema lõua piirkonna ja huule marrastused ja kriimustused – paiknesid näopiirkonnas. Need vigastused riimuvad hoopis A. Liivati ja K.V ütlustega ning nende tunnistajate ütlustega, kes kinnitasid, et A. Liivat rusikaga ja K.V jalaga lõid kannatanut näkku. Kannatanul ei ole tuvastatud ühtegi vigastust pealae- ega kuklapiirkonnas. Kui talle tõepoolest löödi klaaspudel selja tagant pähe puruks, siis oleksid pealaeja kuklapiirkonna vigastused kajastunud läbivaatuse ja ravidokumentides. Kohtu järeldus, et kannatanul tekkis ajuvapustus just pudeliga pähe löömisest, on oletuslik ja põhjendamata. Objektiivse vaatleja seiskohalt ei ole eluliselt usutav, et A. Liivat võis kannatanut lüüa pudeliga pähe. 2.2 Järgmiseks vaidlustab kaitsja A. Liivatile KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistused, märkides siin järgmist. Apellant leiab, et kohus on A. Liivatile KarS § 199 lg 2 p 4 järgi karistuse mõistmisel ilmutanud lubamatut pealiskaudsust. Märkides, et A. Liivat kriminaalkorras karistatud isikuna, kes on toime pannud lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise ja varavastaseid kuritegusid, asus jälle vargile, tekitades kannatanutele materiaalseid kahjusid, jättis kohus tähelepanuta, et A. Liivatile on esitatud süüdistus mitte uute varavaste kuritegude toimepanemises, vaid ainult ühes süstemaatilise varguse episoodis. Kohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, mõistes A. Liivatile 6-kuulise vangistuse rohkem kui ühe vargusepisoodi eest, s.o ka kuritegude eest, mida A. Liivat ei ole toime pannud. Tegemist on põhjendamatult pika karistusega, mis tuleb tühistada ja mõista uus kergem karistus. Kohus, A. Liivatile KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistust mõistes on vääralt arvestanud raskendatavate asjaoludena julmust kuriteo toimepanemisel, rasket tagajärjena kannatanule kehavigastuse tekitamist ja kuriteo toimepanemist grupis. Kohtupraktika tunneb julmuse all süüdlase soovi ja tahtlust kannatanule suure valu või raskete füüsiliste või moraalsete piinade põhjustamiseks (nt kannatanu peksmine, temale hulgaliselt haavade löömine vm tegevus, millest nähtub eriline põlgus kannatanu vastu). Kohus ei ole niisuguseid asjaolusid tuvastanud ja on seda seega raskendava asjaoluna ebaõigesti käsitlenud. Raske tagajärjena ei saa käsitada kannatanule kehavigastuse tekitamist. Kehavigastuse raskusaste on meditsiinialaste eriteadmiste valdkonda kuuluv küsimus, mida ei saa kindlaks teha kohtumeditsiini ekspertiisita, mida antud asjas ei ole määratud. Kohus ei ole ka tuvastanud, et süüdistavate tegutsemises esines grupile omane kooskõlastatus või rollide jaotus. 7 Apellant ei nõustu kohtu põhjendustega A. Liivati süü suuruse osas KarS § 263 lg 1 järgi. Kohtuotsuse põhjendus on suuremas osas deklaratiivne, ilma sisulise mõtteta ega vasta kohtu tuvastatud asjaoludele. Kohus ei tuvastanud, nagu kannatanu oleks A. Liivatit milleski keelanud või korrale kutsunud või et A. Liivat oleks olnud teadlik sellest, et tegemist on pereisaga või rünnet näeb pealt kannatanu alaealine laps. A. Liivati süü suuruse hindamisel ei saa viidata ka sellele, et ta tegutses huligaansel ajendil ning vägivallategude toimepanemisega väljendas ükskõikset suhtumist ühiskonnas aktsepteeritud normidesse ja põhiväärtustesse. Kohus on jätnud tähelepanuta, et selline tegevus on juba hõlmatud KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisuga. Apellant leiab, et kuna kannatanule viinapudeliga pähe löömise tegu tuleb süüdistusest välja jätta, siis ei saa seda A. Liivati süüd suurendava ning erilist küünilisust väljendava asjaoluna karistuse mõistmisel arvesse võtta. Kannatanule ühel korral rusikaga näkku löömine on KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisupärane tegu, millel puuduvad erilise küünilisuse tunnused. Apellandi hinnangul jättis maakohus karistust kergendava asjaoluna põhjendamatult arvestamata A. Liivati puhtsüdamliku kahetsuse. Vaieldamatult A. Liivat andis kohtueelses menetluses kõigi kahtlustuse episoodide osas tõeseid ja teiste tõenditega riimuvaid ütlusi. A. Liivat väljendas ka kohtus oma siirast kahetsust. Ta ei tunnistanud vaid tegu, mida ei ole teinud, s.o kannatanule pudeliga pähe löömist. Seda ei saa talle ette heita ega tõlgendada kahetsuse puudumisena. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et A. Liivat valetab. A. Liivat ei ole tegelikult kohtule valetanud, kui ta väitis, et ta oli sündmuskohal kaine. Vastupidist ei ole tõendatud. Kohus on A. Liivati väiteid ise moonutanud. A. Liivat ei ole kunagi väitnud, et pudel lendas tema tagant kannatanule vastu pead. A. Liivat vastas kohtule: „Kannatanu ei teinud mulle midagi halba. Seltskonnas läks pudel lendu. Mõtlesin, et see oli mulle suunatud. See pudel lendas minu poole. Ma ei ole pudeliga löönud. Ma lõin ainult käega.“ 2.3 Viimaseks taotleb kaitsja

§ 180lg 3 alusel A.

Liivati menetluskulude vähendamist neid osaliselt riigi kanda jättes. A. Liivat kuulub isikute hulka, kellele ilmselt käib täies mahus menetluskulude tasumine üle jõu. Tema varalist seisundit ja resotsialiseerumise võimalust arvestades on mõistlik menetluskulusid vähendada ja vähendatud osas nende maksmist ajatada. Kriminaalasjast on teada, et A. Liivat töötas enne karistuse täitmisele pööramist juhutöödel. Tal on 2 alaealist last, kellest viimane sündis käesoleva aasta suvel. Tema abikaasa on lapsehoolduspuhkusel. Samuti puudub A. Liivatil toetav tugivõrgustik, kes oleks suuteline teda menetluskulude tasumisel abistama. Vähetõenäoline on, et karistuse kandmise ajal oleks riigil võimalust pakkuda talle tööd ja tasu, millest saaks hüvitada kulusid. I astme istungil toetas ka prokurör menetluskulude vähendamist.

1. Advokaat G.-J. Pello taotleb maakohtu otsuse tühistamist K.V-le mõistetud karistuse osas ning temale kergema karistuse mõistmist, tuues välja järgmised argumendid. Apellandi hinnangul kohus, mõistes K.V-le KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistuse maksimaalses määras, ei järginud karistuse mõistmise põhimõtteid ning
2. aasta pikkune vangistus hälbib kohtupraktikast. Selline karistus ei järgi eesmärki ega osuta isikule vajalikku eripreventiivset mõju. Apellant ei nõustu kohtuga, et K.V süü on niivõrd suur, väärimaks karistamist sanktsiooni maksimumiga. Apellant möönab, et K.V süü on suur, kuid rõhutab, et isik on oma tegu kahetsenud ja aru saanud, et tema käitumine oli väga vale. Kohus ei ole süü suuruse hindamisel olnud objektiivne ega lähtunud kuriteo asjaoludest ega süüdistatava isikust. Pigem on kohus püüdnud leida asjaolusid, mis teeksid olukorra raskemaks ja tõlgendanud tõendeid K.V-le kahjulikult. Õiguse mõistmisel ei saa kohus lähtuda emotsioonidest ning lasta end mõjutada avalikkusel. Maakohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, miks K.V karistamine on vajalik sanktsiooni ülemmääras ja miks on prokuröri taotlus karistuse osas jäetud tähelepanuta. 8 Apellant ei nõustu kohtuga, et K.V kahetsust ei saa käsitleda KarS §-s 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendava asjaoluna. K.V on nii eeluurimisel kui kohtus avaldanud puhtsüdamlikku ja siirast kahetsust. Kohus leidis, et K.V siiras kahetsemises kahtlemiseks annab alust tema käitumine kohtuistungi ajal, kus ta muigel näol midagi A. Liivatile ütles. Sellega ei saa nõustuda. Süüdistatavate omavaheline vestlemine oli minimaalne ja see ei olnud kohatu. Samuti on oluline, et saalis ei viibinud tavapärane seltskond (kohus, prokurör, süüdistatavad, kaitsjad), vaid seal oli hulgaliselt kõrvalisi isikuid ja ajakirjanikke. Viimaste mõju kohtualustele ei saa alahinnata. Seega on loomulik, et K.V ei tundnud end vabalt, teda jälgisid mitmed hukkamõistvad pilgud. Apellant ei nõustu kohtuga, et K.V tegu raskendavateks asjaoludeks on julmus, raske tagajärje põhjustamine ja grupp. K.V ja A. Liivat ei tegutsenud ühise tahtlusega ega valitsenud tegu ühiselt. Nad panid teo toime iseseisvalt ja nende tegutsemine ei sõltunud teineteisest, mistõttu ei saa nende tegutsemist käsitleda grupina. Ka ei saa J.N. tekitatud kehavigastust lugeda raskeks tagajärjeks. Kannatanu sai koheselt haiglast välja ning sisemisi vigastusi tal ei tuvastatud. Samuti puudus teo toimepanemises eriline julmus. Julmust ei saa tuletada vaid selle pinnalt, et juures viibis väga väike laps. Kohus on jätnud tähelepanuta, et K.V ei pannud last tähele. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et laps oli eemal. Ühekordne jalaga löök ei ole käsitletav julmusena. Kohus on julmuse põhjendamiseks väljunud süüdistuse ulatusest, s.o motiveeris seisukohta, et K.V lõi kannatanut rusikaga näkku, mis kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega tõendatud. Prokurör on oma süüdistuses K.V-le ette heitnud lööki jalaga. Apellant leiab veel, et mõistes K.V-le maksimaalse karistuse, on kohus jätnud tähelepanuta selle, kuidas karistust mõista siis, kui tegemist on raskema tagajärjega või kui kannatanuid on rohkem. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele. Ringkonnakohus tühistab kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu maakohtu otsuse osas, millega maakohus tunnistas A. Liivati süüdi J.N. pudeliga pähe löömises. Samuti tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse süüdistatavatele K.V-le ja A. Liivatile mõistetud karistuste osas. Esitatud apellatsioonis vaidlustab A. Liivati kaitsja esmalt maakohtu otsuse osas, mille kohaselt luges maakohus tõendatuks A. Liivati poolt kannatanu J.N. löömise
3. märtsil 2016 tekkinud konflikti käigus klaaspudeliga pähe. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid nende kogumis ei anna alust sellekohaseks järelduseks. Samas ei vaidlusta kaitsja A. Liivati poolt kannatanule ühel korral rusikaga näkku löömist. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja ülaltoodud väide väärib tähelepanu. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus oma otsustuse, et A. Liivat lõi J.N. ühel korral klaaspudeliga pähe, rajanud tunnistaja R.-R.V. ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et rajades oma nimetatud otsustuse vaid R.-R.V. ütlustele, on maakohus jätnud põhjendamatult kõrvale teised kriminaalasjas kogutud tõendid ning ei ole asetanud R.-R.V. ütlusi konteksti teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. Liivat andnud ütlusi, et ta tõepoolest sekkus K.V ja J.N. vahel
4. märtsil 2016 Tartus Kaubahalli juures kella 19.50 paiku tekkinud konflikti. Hetkel kui K.V ja J.N. omavahel vaidlesid, astus ta K.V selja tagant välja ja lõi J.N. rusikaga näkku. Pärast lööki lahkus ta koheselt sündmuskohalt. Seega on A. Liivat eitanud kannatanu löömist klaaspudeliga pähe, nagu seda väidetakse süüdistusaktis ning millises teos maakohus ta süüdi tunnistas. 9 A. Liivati väidet, et ta ei ole kannatanut pudeliga löönud, ei lükka ümber kaaskohtualuse K.V ütlused. K.V on oma ütlustes väitnud, et tal tekkis
5. märtsil 2016 konflikt J.N. seoses prügikasti ümbertõukamisega. Sellel ajal, kui nemad vaidlesid kannatanuga prügikasti püstitõstmise üle, tuli keegi tema selja tagant ja lõi kannatanule rusikaga näkku. Löök oli kiire ja lööjat ta ei näinud. Saadud löögist kukkus meesterahvas istukile. Seejärel lõi tema meesterahvast jalaga näkku. Saadud löögist kukkus kannatanu kõhuli ja enam ei liigutanud. Kui ta kuulis, et politsei on kutsutud, jooksis ta sündmuskohalt minema. Seega on K.V kirjeldanud J.N. suhtes toimepandud vägivalda sarnaselt A. Liivatiga. Kohtuotsuses leiab maakohus, et K.V ütlused ei kajasta sündmuste tegelikku käiku ja süüdistatav ei soovi avaldada kogu tõde toimunu kohta. Samas ei selgu kohtuotsusest, mille kohta konkreetselt ei soovi K.V avaldada kogu tõde või millised tema ütlused ei kajasta sündmuste tegelikku käiku. Seda enam on ringkonnakohtu jaoks maakohtu taoline väide mõistetamatu, et K.V ja A. Liivati ütlused on omavahel kokkulangevad ning riimuvad ka tunnistajate A.S. ja K.L. ütlustega. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et ülalesitatud maakohtu väite näol on tegemist kohtu paljasõnalise konstateeringuga, mis ei põhine kriminaalasjas kogutud tõenditel. A. Liivati ütlusi kannatanu mittelöömise kohta pudeliga, ei lükka ümber ka tunnistaja A.S. ütlused. Tunnistaja väidete kohaselt tekkis K.V ja kannatanu vahel vaidlus prügikasti ülestõstmise osas. Toimunud vaidluse käigus tuli vaidlejate juurde nende seltskonnas viibinud poiss, kelle näol oli pisara kujutisega tätoveering (A. Liivat) ja lõi midagi ütlemata kannatanule rusikaga näkku. Löögi tagajärjel kukkus kannatanu vastu tema selja taga asunud kaupluse vaateakent ja seejärel istuli. Seejärel lõi K.V koheselt kannatanut jalga näkku, misjärel kannatanu vajus külje peale ja jäi maha lebama. Seejärel jooksid nad sündmuskohalt minema. Seega on A.S. kirjeldanud J.N. suhtes tarvitatud vägivalda sarnaselt A. Liivati ja K.V-ga. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, millele tuginedes on maakohus kohtuotsuses märkinud, et A.S. ei näinud või oma joobeseisundi tõttu ei mäletanud, kes sündmuskohal kannatanule pudeliga selja tagant pähe lõi. A.S. oma ütlustes kirjeldanud, kuidas nad koos K.V-ga käisid kaupluses, kuidas nad sealt väljusid, kuidas K.V lükkas ümber prügikasti ja kuidas kannatanu tuli K.V korrale kutsuma. Ka on A.S. kirjeldanud millest tekkiski konflikt K.V ja kannatanu vahel ning millega see lõppes. Seega on A.S. , vaatamata oma joobeseisundile, andnud igati adekvaatseid ja teiste (v.a R.-R.V. ) isikuliste tõendiallikate ütlustega kokkulangevaid ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu väide, nagu ei mäletaks tunnistaja kannatanu pudeliga löömist oma joobeseisundi tõttu, on seega põhjendamatu. Samuti on põhjendamatu kohtu väide, nagu ei näinuks A.S. , mis sündmuskohal toimus. A.S. oli isikuks kellega koos K.V hoonest väljus ja kes viibis konflikti käigu K.V kõrval. Seetõttu puudub igasugune alus väiteks, et A.S. ei näinud, millist vägivalda kannatanu suhtes kasutati. Siinjuures jääb ringkonnakohtule täiesti arusaamatuks, millistest tõenditest lähtuvalt teeb maakohus järelduse, et A. Liivat lõi kannatanut selja tagant pudeliga pähe. Ringkonnakohtu arvates ei lükka ka tunnistaja K.L. ütlused ümber A. Liivati poolt kannatanu pudeliga löömist eitavaid ütlusi. K.L. , kes viibis sündmuskohal juhuslikult, on andnud ütlusi, et tema tähelepanu köitis kaubahalli väljapääsu suunast kostnud kolin. Vaadates väljapääsu poole nägi ta, et ümber on kukkunud suur metallist prügikast. Prügikastile kõige lähemal seisis noormees, kes kandis valget mütsi (K.V). Samal hetkel märkas ta kaubahallist väljumas meesterahvast, kelle kõrval oli väike laps. Meesterahvas pööras oma tähelepanu valget mütsi kandnud noormehele, kes liikus vaikselt 10 Kaubamaja suunas. Tunnistaja kuulis, kuidas meesterahvas küsis, et mis siin toimub. Valge mütsiga noormees vastas talle, et mis see tema asi on. Meesterahvas liikus mütsiga noormehe suunas ja nende vahel tekkis vaidlus. Ta kuulis kuidas see meesterahvas lubas kutsuda politsei. Järgmisel hetkel kuulis ta mütsu ning see meesterahvas hakkas tuikuma. Tema mingit lööki ei näinud, kuid meesterahvale seisis sel hetkel kõige lähemal mütsiga noormees. Järgmisel hetkel nägi tunnistaja, kuidas Raekoja platsi poolt, kuskil 10 meetrit eemal sündmuse keskmest, istus üks noormees jalgrattale ja hakkas sõitma selja tagant selle meesterahva suunas (A. Liivat). Jõudnud meesterahva juurde tõukas või lõi see jalgrattal olnud noormees meesterahvast kas selga või kuklasse. Hoobist kukkus meesterahvas pikali. Sellele järgnes kolks ja kõla järgi tundus, et purunes midagi klaasist. Hinnates K.L. ütlusi, leiab ringkonnakohus, et tunnistaja poolt antud ütlused A. Liivati tegevuse kohta sündmuskohal, on mõningas vastuolus süüdistatavate ja tunnistaja A.S. ütlustega (liikus jalgrattal, mingil põhjusel hakkas tuikuma juba enne A. Liivati rünnet). Samuti ei lange nimetatud ütlused kokku K.V-le ja A. Liivatile süüdistusaktis süüks arvatud tegevuse kirjeldusega (esmalt lõi A. Liivat pudeliga, siis K.V jalaga). Vaatamata taolistele ebakõladele K.L. ning süüdistatavate ja A.S. ütluste vahel, saab ringkonnakohtu arvates ometi üheselt väita, et ka K.L. ei ole oma ütlustes kordagi väitnud, nagu oleks A. Liivat kannatanule pudeliga pähe löönud. Tunnistaja on vaid väitnud, et alles pärast A. Liivati poolse ründe toimumist meesterahva vastu, kuulis ta klaasiklirinat. Seega ei ole ka K.L. kinnitanud A. Liivati poolt J.N. löömist klaaspudeliga pähe. Maakohtu otsusest nähtuvalt loeb kohus K.L. ütlusi usaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et jõudes eeltoodud järeldusele puudus maakohtul alus kahelda ka K.L. ütlustes J.N. pudeliga mittelöömise osas. Ometi nendib maakohus juba oma järgmises lauses, et K.L. ütlused ei ühti R.R.V. ütlustega ning konstateerib, et K.L. ilmselt ei näinud A. Liivati poolt J.N. pudeliga pähe löömist. Ringkonnakohtu arvates on kohtu taoline väide meelevaldne. K.L. on oma ütlustes üksikasjalikult kirjeldanud nii K.V kui ka A. Liivati käitumist sündmuskohal. Tunnistaja on kinnitanud, et alates hetkest kui ta kuulis prügikasti ümberkukkumisega kaasnenud heli, oli tema tähelepanu pööratud ainult konfliktile. Nimetatust tulenevalt puudus maakohtul ringkonnakohtu arvates igasugune alus väiteks, et K.L. lihtsalt ei näinud, kuidas ja kes J.N. pudeliga pähe lõi. Kriminaalasjas on ütlusi andnud ka tunnistajad I.M. ja C.K. . Kuivõrd nimetatud tunnistajad jälgisid sündmuskohal toimuvat alates hetkest kui kannatanu oli juba pikali, siis ei sisalda nende ütlused informatsiooni kannatanu pudeliga löömise kohta. Ainsana on kriminaalasjas andnud ütlusi A. Liivati poolt J.N. pudeliga pähe löömise kohta R.-R.V. . R.-R.V. ütluste kohaselt on K.V talle tuttav inimene. Nad kohtusid sellel päeval lahtise turu lähedal Emajõe ääres. Õhtusel ajal otsustati kogu seltskonnaga minna kesklinna. K.V ja A.S. läksid kaubahallis asuvasse kauplusesse, nemad jäid tänavale ootama. R.-R.V. ütluste kohaselt tuli K.V mingil hetkel kauplusest välja ja väljudes lõi ta ümber seal lähedal olnud prügikasti. Seejärel kõnetas K.V üks meesterahvas, kes käskis K.V prügikasti üles tõsta. K.V küsis meesterahva käest, et kas oli midagi öelda või ja viimane vastas, et on küll. See mees lähenes K.V-le ja talle tundus, et võib kakluseks minna. R.-R.V. ütluste kohaselt seisis K.V sellel momendil seljaga kaubahalli suunas ning teda korrale kutsunud mees seisis näoga talle vastu. Kuna ta kartis kaklust, siis astus ta korraks K.V ja meesterahva vahel, kusjuures tema seisis näoga Raekoja platsi suunas. R.-R.V. ütluste kohaselt tuli järgmisel hetkel tema selja tagant see pisara tätoveeringuga poiss ja lõi sellele meesterahvale viinapudeliga vastu pead. Pudel purunes ja mees kukkus külili pikali. Pikali kukkunud mees suutis end istukile ajada ja ütles K.V-le midagi. K.V läks näost punaseks ja lõi seejärel seda meesterahvast jalaga näkku. Seejärel kukkus meesterahvas jälle külili ja kaotas teadvuse. Analüüsides R.-R.V. ütlusi järeldub nendest, et J.N. löömise hetkel seisis K.V seljaga kaubahalli poole ja J.N. näoga tema poole. R.-R.V. aga seisis nende vahel, näoga Raekojaplatsi poole. Kuivõrd R.-R.V. ütluste kohaselt lähenes A. Liivat tema selja tagant, siis järelikult liikus A. Liivat kaubahalli 11 seina poolt J.N. suunas. Taoline väide on aga täielikus vastuolus K.L. ütlustega, milliste kohaselt alustas A. Liivat oma lähenemist J.N. hoopis Raekoja platsi poolt. Ringkonnakohtu jaoks ei ole taoline isikute paiknemine sündmuskohal, nagu seda kirjeldab R.-R.V. , ka eluliselt usutav. Kriminaalasja kogutud tõenditega on vastuvaidlematult tuvastatud, et kaubahallist väljus esimesena K.V ja alles tema järel . K.L. ütluste kohaselt liikus K.V vaikselt Kaubamaja poole ja J.N. järgnes talle. Nimetatust on võimalik järeldada, et hoopis J.N. pidi asuma kaubahallile lähemal, mitte aga K.V, nagu seda väidab oma ütlustes R.-R.V. . Nimetatud versiooni isikute paiknemise kohta sündmuskohal kinnitavad ka tunnistaja A.S. ütlused milliste kohaselt kukkus kannatanu pärast lööki näkku vastu kaubahalli akent ja vajus siis istuli. Kui lähtuda R.-R.V. ütlustest, et K.V ja meesterahvas seisid nägudega vastastikku, tema oli nende vahel ning A. Liivat tuli tema seljatagant ja lõi J.N. pudeliga pähe, siis pidi A. Liivat ründama J.N. eestpoolt, s.o näo poolt. Seega kohtu väide, et A. Liivat lõi J.N. pudeliga selja tagant pähe, ei lange kokku isegi mitte R.R.V. ütlustega. Järgides R.-R.V. versiooni toimunust, ründas A. Liivat J.N. eestpoolt ning sellest tulenevalt pidi A. Liivati löök tabama suure tõenäosusega kannatanut tema lauba, otsmiku piirkonda. Ringkonnakohus leiab, et taolise tugevusega löögist klaaspudeliga pähe, mille tagajärjel isik kukub pikali, peab löögi tagajärjel tekkima ka väliselt tuvastatav löögijälg. Seega pidanuks J.N. laubal, otsmikul esinema fikseeritav löögijälg. Taolist löögijälge J.N. l aga tuvastatud ei ole. Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum EMO-s koostatud päevikukannete kohaselt tuvastati J.N. l esmalt haavad näos (vasak põsesarn, huuled) ja võimalik peatrauma. Teisesel ülevaatusel on tuvastatud vasaku põsesarna turse, rebimishaav pikkusega 1,5-2 cm ja minimaalne hematoom vasaku silma piirkonnas. Neuroloogi poolt tehtud kande kohaselt saanud patsient löögi näkku ja tal esineb amneesia. Põhidiagnoosina sedastati J.N. l, lisaks näovigastustele, ajuvapustus. Seega ei ole J.N. l tuvastatud ühtki vigastust laubal, otsmikul ega ka pealael või kuklas. Nimetatu seab ringkonnakohtu arvates aga tugevasti kahtluse alla R.-R.V. väited kannatanu pudeliga löömise kohta. Maakohus on leidnud, et R.-R.V. ütlused on võrreldes teist tunnistajate ja süüdistatavate ütlustega kõige usaldusväärsemad, sest R.-R.V. ei olnud sündmustes aktiivne osaleja ja seetõttu ei olnud tal huvi anda tõele mittevastavaid ütlusi. Samuti seetõttu, et ta oli toimunu vahetus läheduses ja tal olid head tingimused sündmuste käigu jälgimiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohtu nimetatud põhistused tõsiseltvõetavad. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu, miks näiteks tunnistaja K.L. oli maakohtu arvates sündmustes aktiivsem osaleja kui R.-R.V. . Seda enam, et K.L. , erinevalt R.-R.V. st, kes viibis juba varasemalt K.V ja A. Liivatiga ühes seltskonnas, sattus sündmuskohale ometi täiesti juhuslikult ja sekkus sündmustesse alles pärast seda kui kannatanu oli asfaldile lamama jäänud. Samuti on arusaamatu milles seisnes näiteks A.S. suurem aktiivsus sündmuste käigus, võrreldes R.-R.V. ga, sest kriminaalasja materjalidest nähtuvalt seisis ka A.S. lihtsalt sündmuskohal, sekkumata konflikti. Ka on arusaamatu, millele tuginedes väidab maakohus, et nimelt R.-R.V. l olid kõige paremad tingimused sündmuste käigu jälgimiseks. Tunnistaja K.L. väidete kohaselt jälgis ta kogu sündmuste käiku täie tähelepanuga ja ta nägi toimunut selgelt. Samas oli K.V ja J.N. vahetus läheduses ka tunnistaja A.S. , kes kahtlemata sai samuti sündmust vahetust lähedusest jälgida. Mille poolest nende tunnistajate asend sündmuste käigu jälgimiseks erines R.-R.V. omast, maakohtu otsusest ei selgu. 12 Maakohtu väide, et R.-R.V. l puudus huvi anda tõele mittevastavaid ütlusi, seab ringkonnakohtu arvates põhjendamatult kahtluse alla tunnistajate K.L. ja A.S. ütluste tõeväärtuse, andes võimaluse järeldada, et nimetatud tunnistajatel justkui oleks huvi anda tõele mittevastavaid ütlusi. Millised need huvid võiksid olla, maakohtu otsusest ei selgu. Täiesti mõistetamatu on ringkonnakohtu jaoks maakohtu väide, et R.-R.V. ütlused riimuvad kannatanul tekkinud vigastustega. Seejuures ei selgu maakohtu otsusest, millist J.N. l esinenud konkreetset vigastust seob maakohus pudelilöögiga pähe. Ülal ringkonnakohus käsitles J.N. l tuvastatud vigastusi ja jääb oma seisukoha juurde, et ükski J.N. l fikseeritud välistest vigastustest ei viita sellele, et kannatanut oleks pudeliga pähe löödud. Ringkonnakohtu arvates ei viita sellele tõsikindlalt ka J.N. l diagnoositud ajuvapustus, sest ajuvapustuse võis J.N. saada nii A. Liivati tugevast rusikalöögist näkku kui ka K.V jalahoobist näkku. Hinnates R.-R.V. ütlusi on ringkonnakohtu arvates tähelepanuvääriv seegi, et keegi kriminaalasjas ütlusi andnud isikutest ei ole kordagi väitnud, nagu oleks K.V ja J.N. vahel seisnud konflikti puhkemise ajal keegi kolmas isik ja püüdnud tülitsejaid kuidagi rahustada. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et R.-R.V. ütlused A. Liivati poolt J.N. pudeliga löömise kohta, on vastuolus kõigi kriminaalasjas ütlusi andnud isikute sellekohaste väidetega. Samuti on R.R.V. ütlused pudeliga löömise kohta, vastuolus objektiivse tõendi, s.o J.N. l tuvastatud vigastuste ja nende paiknemisega. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus R.-R.V. ütlused A. Liivati poolt kannatanu pudeliga löömise kohta, on vastuolus kõigi teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, puudub ringkonnakohtul alus tõsikindlaks väiteks, et A. Liivat lõi J.N. pudeliga pähe. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse selles kas A. Liivat lõi J.N. pudeliga pähe või mitte. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas

§ 7lg-s 3 sätestatud põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ülaltoodust lähtudes mõistab ringkonnakohus A. Liivati õigeks J.N. pudeliga pähe löömises, tunnistades ta samas süüdi kannatanule rusikaga näkku löömises. Karistus Esitatud apellatsioonides taotlevad K.V ja A. Liivati kaitsjad maakohtu otsuse tühistamist ka süüdistatavatele mõistetud karistuste osas. Esitatud apellatsioonides leitakse, et K.V ja A. Liivati karistamine avaliku korra raske rikkumise eest ettenähtud karistuse maksimaalmääras, ei vasta süüdistatavate süü suurusele. Apellatsioonides leitakse, et maakohus on põhjendamatult jätnud süüdistatavate karistust kergendava asjaoluna arvestamata nende puhtsüdamlikku kahetsuse KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ning on alusetult arvestanud süüdistatavate karistust raskendavate asjaoludena KarS § 58 p 2, 8 ja 10 ettenähtut. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud etteheited maakohtule süüdistatavatele karistuse mõistmise osas, on osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isikule mõistetava karistuse aluseks on esmaselt tema süü suurus s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Hinnates süüdistatavate süü suurust on maakohus arvestanud, et A. Liivat ja K.V ründasid sisulise põhjuseta neid korrale kutsunud J.N. . Lisaks nimetatule on maakohus arvestanud asjaoluga, et J.N. löömine süüdistatavate poolt toimus viimasega kaasas olnud lapse nähes. Ka on maakohus 13 arvestanud, et süüdistatavate poolne rünne toimus avalikus kohas, kus süüdistatavate käitumise tõttu oli häiritud paljude isikute rahu. Maakohus leidis, et süüdistatavate taoline käitumine oli küüniline ja üleolev teiste isikute suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taoliste, süüdistatavate süü suuruse hindamisel arvestatud asjaoludega. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolt süüdistatava süü suurusele antud hinnanguga, s.o nagu oleks süüdistatavate süü kuriteo toimepanemisel märkimisväärselt suur. Ringkonnakohus leiab, et taolist väites tulnuks maakohtul ka tuvastada taolised asjaolud, mis märkimisväärselt erineksid nn „tavalisest keskmisest“ avaliku korra raskest rikkumisest ning mis seega annaksid aluse taoliseks maakohtu poolseks hinnanguks. Ringkonnakohtu arvates taolisi erandlike asjaolusid süüdistatavate käitumises ei esine. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatavad ründasid kannatanut kahekesi, kusjuures A. Liivat lõi kannatanu ühel ja K.V ühel korral. Arvestades süüdistatavate poolt tehtud löökide arvu, ei näe ringkonnakohus selles midagi märkimisväärselt erinevat võrreldes seda teiste analoogsete juhtumitega. Midagi erakordset ei ole selleski, et A. Liivat ja K.V ründasid kannatanut kesklinnas, kus nende käitumine häiris paljude isikute rahu. Tegemist oli tõepoolest avaliku kohaga, kuid avalik koht on üks KarS § 263 lg 1 koosseisuline asjaolu ning ainuüksi asjaolu, et süüdistatavate poolne rünne toimus kesklinnas, ei muuda nende süüastet ringkonnakohtu arvates veel märkimisväärselt suureks. Kokkuvõtvalt, nõustudes küll asjaoludega milliseid maakohus arvestas süüdistatavate süü suuruse hindamisel, ei nõustu ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et nimetatud asjaolud on taolised, mis tingivad süüdistatava süü hindamise märkimisväärselt suureks ning annaksid aluse karistada süüdistatavaid KarS § 263 lg 1 ettenähtud sanktsiooni maksimaalmääras. Arvestades ülalesitatud asjaolusid, eriti aga seda, et J.N. suhtes kasutatud vägivalda oli sunnitud pealt nägema ka tema alaealine poeg, loeb ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, süüdistatava süü keskmisest suuremaks. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märgida veel järgmist. Hinnates A. Liivati süü suurust on maakohus leidnud, et kriminaalasjas on tunnistaja I.N. (tegelikkusse I.M. ) ütlustega tõendamist leidnud J.N. jõhker peksmine; kannatanu oli juba oimetult maas kuid süüdistatavad peksid teda edasi. Ringkonnakohtule on maakohtu taoline seisukoht arusaamatu, sest tulenevalt süüdistusaktist süüdistatakse A. Liivatit vaid ühel korral kannatanu löömises. Samas ei nähtu kohtuotsusest, et maakohus oleks kriminaalasja arutamise tulemusena jõudnud järeldusele, et A. Liivat oleks peksnud s.o korduvalt löönud maaslamavat kannatanut. Ka on maakohus kohtuotsuses leidnud, et A. Liivat valetas kohtus, nagu olnuks ta sündmuskohal kaine. Millistel tõenditel kohtu taoline väide põhineb, jääb kohtuotsusest selgusetuks. A. Liivat on alkoholi mittetarvitamist tõepoolest väitnud ning ringkonnakohtu arvates puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid, mis A. Liivati taolise väite ümberlükkaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus igasugune tõenduslik alus ülaltoodud väidete esitamiseks ning selle arvestamiseks süüdistatava süü suuruse hindamisel. K.V süü suuruse hindamisel on maakohus leidnud, et süüdistatava teo küünilisust näitab asjaolu, et K.V lõi kannatanut rusikaga näkku ja jalaga pähe, tehes seda juba pärast kannatanu mahakukkumist A. Liivati pudelilöögi tagajärjel. Ka nimetatud maakohtu väide jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks. K.V-le ei ole esitatud süüdistust selles, et ta oleks kannatanule rusikaga näkku löönud. Millele tuginedes maakohus seda väidab, kohtuotsusest ei selgu. Ringkonnakohutu arvates puudus maakohtul tõenduslik alus taoliseks väiteks ja nimetatud asjaolu ei saa arvestada K.V süü suuruse hindamisel. 14 Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus seaduslik alus arvestada süüdistatavatele karistuse mõistmisel karistust raskendavate asjaoludena KarS § 58 p 2 ja 8 ettenähtud asjaolusid.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui nimetatud paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Taolise erandi kehtestab nimetatud paragrahvi lõige 6, mille kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta.

§ 268

lg 6 ls 3 kohaselt peab kohus andma pooltele võimaluse oma seisukoha avaldamiseks ka juhul, kui ilmnevad süüdistusaktis nimetamata karistust raskendavad asjaolud või asjaolud, mis tingivad mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamise. Eeltoodust järeldub, et kohtule pole siduv kas süüdistusakti põhiosas on märgitud karistus raskendavad asjaolud või mitte. Samas peab kohus, juhul kui ta väljub süüdistusakti piiridest, kohtumenetluse poole, tema kaitseõiguse tagamiseks, selles osas eraldi ära kuulama. Teisisõnu, kohus saab süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaoluga arvestada vaid tingimusel, kui kohtumenetluse pooltele on eelnevalt tagatud tõhus võimalus esitada süüdistusaktis nimetamata karistust raskendavate asjaolu kohta oma seisukoht. K.V ja A. Liivati suhtes koostatud süüdistusaktist nähtuvalt on riiklik süüdistus märkinud süüdistatavate karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise grupis. Kuriteo toimepanemist julmal viisil ja raske tagajärje põhjustamist, süüdistusaktis märgitud ei ole. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus kohtuistungi käigus nimetatud küsimust käsitlenud ning süüdistatavad ega nende kaitsjad ei ole nimetatud karistust raskendavate asjaolude kohta oma seisukohta avaldanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavatele karistust mõistes nimetatud karistust raskendavate asjaolude arvestamisel, väljunud süüdistusakti piiridest. Kuivõrd kohus aga ei kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohta nimetatud asjaolude kohta, siis on maakohus rikkunud KarS § 268 lg 3 sätteid. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuna maakohus arvestas süüdistatavatele karistust mõistes karistust raskendavate asjaoludena teo toimepanemise julmust ja sellega raske tagajärje põhjustamist menetlusnorme rikkudes, siis ei arvesta ringkonnakohus süüdistatavatele karistuse mõistmisel nimetatud karistust raskendavate asjaoludega. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsjate seisukohaga, nagu oleks põhjendamatu arvestada süüdistatavatele karistuse mõistmisel raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist grupis. Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sekkus A. Liivat K.V ja J.N. vahel alanud sõnalisse konflikti, lüües kannatanut rusikaga näkku. Seejärel ühines A. Liivati tegevusega K.V, kes pärast A. Liivati lööki, lõi koheselt kukkunud kannatanut jalaga näkku. Ringkonnakohus leiab, et K.V kohene ühinemine A. Liivati poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamisega, viitab üheselt sellele, et süüdistatavad tegutsesid J.N. suhtes vägivalla tarvitamisel ühiselt ja kooskõlastatult. Seega on maakohus põhjendatult arvestanud süüdistatavatele karistuse mõistmisel raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist grupis. 15 Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsustusega mitte arvestada süüdistatavate karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtueelsel uurimisel on K.V avaldanud, et ta kahetseb siiralt oma tegu. Seejuures on K.V lisanud, et ta ei kahetse oma tegu mitte seepärast, et ta võib vangi minna, vaid seepärast, et ta kannatanut lõi ( III kd tl 57). Ka A. Liivat on kohtueelsel uurimisel avaldanud, et ta kahetseb siiralt oma tegu (III kd tl 80). Kohtuistungil on A. Liivat avaldanud, et kahetseb siiralt oma tegu ja vabandab J.N. ees. Ka K.V on kohtuistungil avaldanud, et kahetseb oma tegu siiralt ning vabandab J.N. ja kogu Eesti rahva ees, keda tema tegu šokeeris (III kd tl 144). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatavad juba kohtueelsel uurimisel täies mahus tunnistanud oma süüd. Ringkonnakohtu arvates näitab oma süü tunnistamine süüdistatavate hoiakut oma teosse. Samas on süüdistatavad juba kohtueelsel uurimisel avaldanud, et kahetsevad siiralt oma tegu. Kohtuistungil on süüdistatavad korranud oma kahetsust ning mõlemad süüdistatavad on ka vabandanud kannatanu J.N. ees. Ringkonnakohus leiab, et olukorras kus süüdistatavad on koheselt tunnistanud oma tegu, korduvalt seda kahetsenud ning kohtuistungil palunud avalikult vabandust kannatanu ees, tuleb nende kahetust toimepandud teo eest pidada siiraks. Ringkonnakohtu arvates ei muuda süüdistatavate kahetsust ebasiiraks ja antuks vaid kaitsja nõuandel asjaolu, et maakohus nägi kohtuistungil K.V „kaaskohtualusele rõõmsal näoilmel midagi lausumas“. Ringkonnakohtu arvates ei piisa ainuüksi K.V näoilmest, et seada koheselt kahtluse alla süüdistatavate poolt väljendatud kahetsuse siirus. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, arvestades A. Liivati ja K.V süü suurust, nende käitumises ühe karistust raskendava asjaolu ja ühe karistust kergendava asjaolu esinemist, nende varasemat korduvat kriminaalkorras karistatust ja sellel pinnalt tõusetuvat võimalust mõjutada neid edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest aga ka õiguskorra kaitsmise huvisid, et süüdistatavaid tuleb karistada KarS § 263 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra suurema karistusega. Kuivõrd A. Liivati ja K.V kriminaalasja lahendamine toimus lühimenetluses, siis tulenevalt

§ 238

lg 2 tuleb süüdistatavatele mõistetud karistust, 3 aastat 6 kuud, vähendada 1/3 võrra. Vastavalt süüdistatavatele ringkonnakohtu poolt KarS § 263 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistustele kuuluvad muutmisele ka süüdistatavatele mõistetud liitkaristused. Kohtukulud A. Liivati kaitsja taotleb apellatsioonis süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude vähendamist ja vähendatud osas nende maksmise ajatamist. Oma taotlust põhistas kaitsja asjaoluga, et A. Liivatil puudus kindel töökoht ning ta elatus juhtöödest. Samuti sellega, et tema perekonnas on kaks alaealist last ning laste ema on lapsehoolduspuhkusel. Ringkonnakohtu hinnangul puudub praegusel juhul alus A. Liivatilt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks või nende osaliselt riigi kanda jätmiseks. Seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu (

§ 180lg 1).

Menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-105-12 leidnud, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus 16 esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Seega lasub selliste tõendite esitamise kohustus just süüdistataval endal. Käesolevas kriminaalasjas ei ole A. Liivat ega ka tema kaitsja ringkonnakohtule taolisi tõendeid esitanud ega taotlenud ka ringkonnakohtult nimetatud tõendite väljanõudmist. Arvestades eeltoodut peab ringkonnakohus kaitsja väidet, et A. Liivatil puudub võimalus kohtukulude tasumiseks oma varatuse tõttu, paljasõnaliseks. Ringkonnakohtu arvates ei tingi A. Liivatilt väljamõistetud kohtukulude vähendamist ka asjaolu, et süüdistatav kannab karistust vanglas. Juba nimetatud Riigikohtu otsuses on kolleegium leidnud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Eeltoodu alusel puudub praegusel juhul alus

§ 180lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks.

Nimetatud põhjustel (eelkõige varatuse tõendamatuse tõttu), ei pea ringkonnakohus võimalikuks määrata ka kohtumenetluse kulude hüvitamist ositi. K.V kaitsja G.-J. Pello on esitanud taotluse temale riigi õigusabi tasu suuruse ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsioonkaebuse koostamiseks 6 tundi s.o 12 pooltundi, mille eest ta soovib tasu 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleerib käesoleval hetkel Justiitsministri

1. augustil 2016 jõustunud määrus „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused.“ (Määrus). Määruse § 1 lg 10 näeb ette, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Määruse § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kohtulikul arutamisel üldmenetluses (ka apellatsioonimenetluses), s.h kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Arvestades esitatud apellatsiooni mahukust ja asjakohasust, loeb ringkonnakohus nimetatud ajakulu põhjendatuks ning kaitsja poolt taotletud summa kuulub hüvitamisele. A. Liivati kaitsja kaitsja E. Laine on esitanud taotluse temale riigi õigusabi tasu suuruse ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsioonkaebuse koostamiseks 5 tundi s.o 10 pooltundi, mille eest ta soovib tasu 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot). Kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleerib käesoleval hetkel Justiitsministri
2. augustil 2016 jõustunud määrus „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused.“ (Määrus). Määruse § 1 lg 10 näeb ette, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Määruse § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kohtulikul arutamisel üldmenetluses (ka apellatsioonimenetluses), s.h kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. 17 Arvestades kriminaalasja esitatud apellatsiooni mahukust ja asjakohasust, loeb ringkonnakohus nimetatud ajakulu põhjendatuks ning kaitsja poolt taotletud summa kuulub hüvitamisele.

§ 185

lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõikes 1 punktides 24 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

§ 337

lg 1 p 4 alusel tuleb

§ 185lg 1 alusel jätta kaitsjatasud riigi kanda.

Tõkend Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pöörati A. Liivatile Viru Maakohtu

1. augusti 2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-6994 mõistetud ja ärakandmata karistus täitmisele Tartu Maakohtu
2. märtsi 2016 kohtumäärusega. Seejuures luges maakohus A. Liivati karistuse kandmise aja alguseks
3. märts
4. Kuivõrd A. Liivat kandis alates
5. märtsist 2016 karistust, mis talle mõisteti kriminaalasjas nr 1-146994, siis käesolevas kriminaalasjas talle tõkendit kohaldatud ei ole.

§ 130

lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kuivõrd ringkonnakohus mõistab A. Liivatile karistuseks vangistuse, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks käesoleva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks kohaldada A. Liivati suhtes tõkendina vahistamist ja seda alates A. Liivatile kriminaalasjas nr 1-14- 6994 mõistetud karistuse ärakandmist. Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 18