KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 12.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-16-7770 Kohtuasi X kohustus

§ 175lg-le 1.

Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus lisaks võlausaldajatele tasutud summadele ka võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse jooksul ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Käesoleval juhul ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Võlgnik selgitas 06.12.2022 toimunud ärakuulamisel, et tema sissetulek ei ole olnud piisav võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks. Võlgnik toetab sissetulekutest enda alaealist tütart. Ühtlasi ei ole võlgnikul võimalik varasemalt saadud vigastuse tõttu igasugust tööd teha, sest kätte tekib tugev valu. Nimelt on tal vasakul käel epikondüliit. Maakohus möönis võlgniku esitatud aruannetele ja võlausaldaja Swedbank AS-i esitatud arvutuskäikudele tuginedes, et võlgniku sissetulekust oleks tulnud teatud kuudel võlausaldajatele väljamakseid teha. Aruannetest nähtub, et võlgniku igakuised sissetulekud kuude lõikes erinevad olulisel määral. Kuigi loovutamiskohustuse täitmisel lähtutakse iga kuu sissetulekutest eraldi, siis maakohus ei pidanud õiglaseks ja proportsionaalseks olukorda, kus võlgniku sissetulek jääb mitmeid kuid alla ühe kuupalga alamäära ning mõnel kuul, mil palk alammäära ületab, heidetakse võlgnikule ette loovutamiskohustuse süülist või raskelt hooletult rikkumist. Võrreldes võlgniku ühe kalendriaasta lõikes sissetulekuid sissetulekuga, millele aastas sissenõuet pöörata ei saa, siis nähtub, et võlgniku sissetulekud aastas seaduses ettenähtud alammäärasid ei ületa. Näiteks 2018. aastal on võlgniku sissetulekud kokku 5362,25 eurot, kuid aasta lõikes sissetulek, millele ei võinud sissenõuet pöörata, oli 8000,04 eurot (12 kuud x (500 eurot ühe kuu alampalk + 166,67 eurot kuus ülalpeetav)). Sarnane olukord jätkub ka järgnevatel aastatel. Eeltoodu tekitab 4 2-16-7770 ebavõrdse olukorra, mil saades igakuiselt samas suurusjärgus stabiilset sissetulekut, ei oleks isik oma loovutamiskohustust rikkunud, kuid sissetulekute ebaregulaarse suuruse tõttu on isik justkui mingitel kuudel loovutamiskohustust rikkunud. Samas reaalset seisukorda arvestades tuleb isikul hakkama saada väheste vahenditega ja kanda nendest kõik eluks vajalikud kulud, sh ravikulud ning tasuda ka elatist. Eelnevast on selge, et võlgniku majanduslik olukord on eriti raske, ta on keerulises olukorras ja tema elus tuleb ette kuid, kus ta peab hakkama saama ilma mistahes sissetulekuteta. Maakohus leidis seega, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust tuleb võlgnik tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Maakohus arvestas lisaks, et võlgnik on menetluse kestel olnud kohtule kättesaadav ja koostööaldis. Samuti on ta täitnud aruannete esitamise kohustust ja kohtu nõudmisel esitanud täiendavaid andmeid ning dokumente. Võlgnikule ei saa ette heita dokumentide või andmete esitamata jätmist, mida kohus või võlausaldajad temalt nõudnud ei ole. Võlgnik on andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole kuni 30.06.

§-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt rikkunud. Määruskaebus

1. Võlausaldaja Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Swedbank AS palub tagastada määruskaebuse rahuldamisel sellelt tasutud riigilõiv. Määruskaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud määrus põhjendatud. Maakohus on jätnud hindamata Swedbank AS-i väited võlgniku rikkumiste kohta ega ole analüüsinud võlgniku tegutsemise vastavust võlgniku kohustustele kohustustest vabastamise menetluses. Swedbank AS tõi juba 13.10.2022 välja, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-test 3–5 tulenevat loovutamiskohustust. Väljamaksmisele kuuluvaid summasid tuleb vastavalt kohtupraktikale arvestada kuupõhiselt. Võlgniku sissetulek oleks võimaldanud väljamakseid võlausaldajatele üle 2600 euro, kuid võlgnik ei ole 5 aasta jooksul teinud ühtegi väljamakset. Sellise tegevuse/tegevusetusega on võlgnik rikkunud enda seadusest tulenevat kohustust ning kahjustanud võlausaldaja huve. Võlgnik on küll kinnitanud 06.12.2022 ärakuulamisel, et ta ei ole II pensionisammast välja võtnud, kuid võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et ta on tasunud 31.05.2022 AS-ile PENSIONIKESKUS 4,70 eurot avalduse eest. Seetõttu leiab Swedbank AS, et võlgnik on tegelikkuses II pensionisambast raha välja võtnud ja II pensionisambast tehtavate väljamaksete puhul on tegemist sissetulekuga, mis loetakse loovutatuks usaldusisikule ning millest tuleb teha võlausaldajatele eraldisi seaduses ettenähtud määras – s.o 75% sissetuleku osast, mida saab arestida. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
2. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu.
3. Võlausaldajad Eesti Inkasso OÜ, PLACET GROUP OÜ, Aktsiaselts Intrum Estonia, Holm Bank AS, AS LHV Pank, Aktiva Finance Group OÜ, OK Incure OÜ, TCM Estonia OÜ ja Cellbes OÜ toetavad määruskaebust. AS SEB Pank jättis kohustustest vabastamise menetluses esitatud taotluse kohtu otsustada. Teised võlausaldajad määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 5 2-16-7770 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
6. Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist, siis tuleb tulenevalt FIMS § 68 lg-st 2 kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.
8. Swedbank AS leiab määruskaebuses, et võlgnik on rikkunud süüliselt kuni 30.06.

§ 173

lg-s 3 sätestatud loovutamiskohustust ja seetõttu oleks maakohus pidanud keelduma võlgnikku tema kohustustest vabastamast kuni 30.06.

§ 175lg 2 p 2 alusel.

14. Kuni 30.06.

§ 175lg 2 p 2 sätestas, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui ta on rikkunud süüliselt oma Pankr

S § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Riigikohtu praktika kohaselt on PankrS § 175 lg 2 p-s 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14 ja selles viidatud lahendid). Kuni 30.06.

§ 173

lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, kes peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Sama paragrahvi lg-te 4 ja 5 kohaselt peab usaldusisik eelmises lauses nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teistsugust määra, ning võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt RKTKm 20.06.2016, 3-2-1-49-16, p 15). 15. Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks kuni 30.06.

§-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt rikkunud, mis omakorda saaks välistada võlgniku kohustustest vabastamise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Swedbank AS heidab määruskaebuses maakohtule ette väljamakstavate summade aasta-, mitte kuupõhist arvestamist. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et maakohus on vaidlustatud määruses märkinud, et loovutamiskohustuse täitmisel lähtutakse iga kuu sissetulekutest eraldi ja et võlgniku sissetulekust oleks tulnud teatud kuudel võlausaldajatele väljamakseid teha. Samas ei pidanud maakohus õiglaseks ja proportsionaalseks olukorda, kus võlgniku sissetulek jääb mitmeid kuid alla ühe kuupalga alamäärale ning mõnel kuul, mil palk alammäära ületab, heidetakse võlgnikule ette loovutamiskohustuse süülist rikkumist. Oma seisukoha põhjendamiseks lisas maakohus, et võrreldes sissetulekuid kalendriaasta lõikes sissetulekuga, millele aastas sissenõuet pöörata ei saa, nähtub, et võlgniku sissetulekud aastas seaduses ettenähtud alammäärasid ei ületa. Seega ei saa vaidlustatud määrusest teha Swedbank AS-i väidetud järeldust, et maakohus on jätnud tuvastamata võlgniku loovutamiskohustuse rikkumise, kuivõrd maakohus arvestas väljamakstavaid summasid aastapõhiselt.
2. Kolleegium märgib, et kuni 30.06.

§ 175

lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Käesoleval 6 2-16-7770 juhul ei ületanud maakohus diskretsiooni piire. Maakohus tuvastas, et võlgnik teenis sissetulekut, mille summa erines kuude lõikes olulisel määral ning võlgnik ei teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Maakohus möönis, et võlgniku sissetulekust oleks tulnud teatud kuudel võlausaldajatele väljamakseid teha. Samas leidis maakohus, millega nõustub ka ringkonnakohus, et võlgnik ei ole väljamakseid jätnud tegemata süüliselt, mistõttu ei ole täidetud kuni 30.06.

§ 175lg 2 p 2 eeldused kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

18. Võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmine ei saa olla iseenesest aluseks võlgadest vabastamisest keeldumiseks. Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku pahatahtlikkust. Maakohus määras 25.09.2017 määrusega võlgniku usaldusisikuks tema enda. Kuni 30.06.

§ 172

lg 6 kohaselt võis kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Kolleegiumi hinnangul võib kohus kuni 30.06.

§ 175

lg 2 p 2 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast mh juhul, kui võlgnik, kes on määratud iseenda usaldusisikuks, ei ole süüliselt teinud võlausaldajatele väljamakseid PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatu kohaselt. Samas eristas kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseadus usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikkus enda kohustusi, võis kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täitnud enda kohustusi kohaselt, võis kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Kohtupraktika kohaselt kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi, eelkõige kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18 kolmas lõik). Samuti on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Selleks ei piisa, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (RKTKm 30.10.2019, 2-11-24696, p 27). Maakohtu 25.09.2017 määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks seda ka menetluse kestel teinud. Maakohus on praegusel juhul menetluse vältel üksnes viidanud võlgniku üldistele kohustustele (kuni 30.06.

§ 173

lg-tele 1–2) või usaldusisiku aruande nõuetele, selgitamata täpselt, mida võlgnikul teha tuleb ja millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema (I kd, tl 140 pöördel, 141, 157, 193, II kd, tl 4). Samuti ei ole maakohus ühegi aruande esitamise järel juhtinud võlgniku tähelepanu sellele, et ta on kohustusi rikkunud, sest arvestades tema sissetulekuid oleks ta pidanud võlausaldajatele väljamakseid tegema. Veelgi enam, Swedbank AS esitas 10.01.2019 taotluse nõuda võlgnikult (usaldusisikult) välja info ja tõendid tema arvelduskontode väljavõtete (perioodil 26.09.2017 kuni 31.12.2018), töötamise, väljamaksete ja kulutuste kohta (I kd, tl 154-155). Maakohus kohustas 14.01.2019 vastavalt Swedbank AS-i taotlusele võlgnikku neid andmeid ja tõendeid 7 2-16-7770 esitama (I kd, tl 157). Võlgnik esitas kohtule seletuskirja enda töötamiste ja kulude kohta ning töölepingu (I kd, tl 163–168). Toimikust puudub võlgniku arvelduskonto väljavõte, kuid Swedbank AS kinnitas 13.02.2019 kohtule, et võlgnik edastas kõik soovitud dokumendid (konto väljavõte, tööleping, seletuskiri) otse Swedbank AS-ile (I kd, tl 161). Swedbank AS-i 13.10.2022 esitatud arvutuste kohaselt pidi võlgnik

1. ja
2. aastatel tegema võlausaldajatele väljamakseid kokku 386,48 eurot (II kd, tl 84). Swedbank AS ei juhtinud
3. aastal kohtu ega võlgniku tähelepanu sellele, et võlgnik on jätnud väljamaksed tegemata olukorras, kus võlgnik oleks seda pidanud mõnel kuul tegema. Peale võlgnikult nõutud info ja tõendite saamist
4. a veebruaris teatas Swedbank AS kohtule, et jääb ootama uut aruannet koos lisadega detsembris 2019 (I kd, tl 161). Toimikust nähtuvalt ei ole maakohus nõudnud võlgnikult puuduoleva arvelduskonto väljavõtte esitamist ega tuvastanud võlgniku 18.12.2018 esitatud aruande põhjal, et võlgnik on sissetuleku loovutamise või väljamaksmise kohustust rikkunud. Võlgnik on aruannetes selgitanud, et ei teinud võlausaldajatele väljamakseid, kuna tema sissetulek oli väiksem igakuisest kasutuslimiidist (sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata) (I kd, tl 148, 152, 185, 194, 200). Seega ei olnud võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul teadlik sellest, et ta oleks pidanud võlausaldajatele oma sissetulekut arvestades siiski väljamakseid tegema. Ühtlasi on Swedbank AS toonud välja, et võlgnik arvestas mittearestitavat sissetulekut ebaõigesti, kuid ka sellele ei juhitud võlgniku tähelepanu kohustustest vabastamise menetluse ajal. Lisaks eeltoodule nähtub toimikust, et OK Incure OÜ on juhtinud 10.12.2020 kohtu tähelepanu sellele, et võlgniku 07.12.2020 aruanne on puudulik, kuna puuduvad lisad, pangakonto väljavõtted ning töösuhet tõendavad dokumendid (I kd, tl 199). Toimikuist nähtuvalt ei ole maakohus sellele reageerinud, kuivõrd ajaliselt järgmine dokument on võlgniku 15.12.2021 esitatud usaldusisiku aruanne (I kd, tl 200). Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et arvestades ka võlausaldajatele makstava täpse summa arvutamise keerukust, samuti seda, et maakohus on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul aktsepteerinud võlgniku esitatud aruandeid, juhtimata tähelepanu rikkumistele ning selgitamata, et võlgnik peab võlausaldajatele jooksvalt võlga tasuma, võis võlgnik arvata, et ta täidab oma kohustusi nii võlgniku kui usaldusisikuna nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa kolleegium pidada võlgniku käitumist, s.o võlausaldajatele seaduses sätestatud ulatuses raha üle kandmata jätmist, süüliseks ja pahatahtlikuks, mistõttu ei ole alust jätta võlgnikku väljamaksete tegemata jätmise tõttu kuni 30.06.

§ 175lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata.

1. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud jätta võlgnikku kohustustest vabastamata ka Swedbank AS-i väite põhjal, et võlgnik võis saada
2. aasta jaanuaris II pensionisamba väljamakse. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 25.09.2017 ning vastavalt kuni 30.06.

§ 175

lg-le 1 otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Vaidlust ei ole, et PankrS § 175 lg-s 1 sätestatud viie aasta jooksul, mil võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestis, ei laekunud võlgnikule pensioni väljamakset. Ka 30.09.2022 seisuga esitatud võlgniku arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt ei olnud talle väljamakset tehtud. Samuti kinnitas võlgnik 06.12.2022 ärakuulamisel, et ei ole II pensionisammast välja võtnud. Võlgnik märkis lisaks 05.02.2023 vastuses määruskaebusele, et kinnitas 06.12.2022 toimunud ärakuulamisel vande all, et ei ole välja võtnud II pensionisamba raha ning et on ka 11.09.2021 maksnud Pensionikeskusele avalduse eest 4,70 eurot, kuid väljamakset ei järgnenud, sest ta mõtles ümber. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka nimetatud Swedbank AS-i vastuväite tõttu võimalik asuda seisukohale, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluse kestel rikkunud süüliselt loovutamiskohustust, mis tingiks võlgniku kohustustest vabastamata jätmise. 8 2-16-7770

1. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud. Seetõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus võlgniku huvides. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tagastamisele.
3. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse kuni 30.06.

§ 175lg 6 teise lause alusel.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9