2-18-14598/61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Mark Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-14598 Tsiviilasi Osaühing Advokaadibüroo Concordia hagi X vastu võla nõudes Tsiviilasja hind 17 456,77 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja osaühing Advokaadibüroo Concordia (registrikood 10820483), seaduslik esindaja v.adv Senny Pello Kostja X (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja v.adv Pirkka-Marja Põldvere Asja läbivaatamine 12. jaanuari 2024. a kohtuistungil üleminekuga kirjalikku menetlusse RESOLUTSIOON 1. Rahuldada hagi.

2.Mõista Xlt osaühingu Advokaadibüroo Concordia kasuks välja põhivõlg 13 227,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 08.10.2015–30.09.2018 eest 3171,07 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhivõlalt (13 227,50 eurot) alates 01.10.2018 kuni põhivõla 13 227,50 eurot täieliku tasumiseni.

3.Jätta 03.10.2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

4.Jätta rahuldamata hageja taotlus hagi tagamise tagatise tagastamiseks.

5.Jätta menetluskulud 62% ulatuses X kanda ja 38% ulatuses osaühingu Advokaadibüroo Concordia kanda.

6.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2-18-14598 Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK JA HAGEJA NÕUDED 1. Osaühing Advokaadibüroo Concordia (hageja) esitas 30.09.2018 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu võla nõudes. Hageja väitel ei ole kostja tasunud 01.10.2015 arveid nr 20150393 (8060 eurot) ja nr 20150394 (13 182,50 eurot). Hagiavalduses palus hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 21 242,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised kokku 5073,37 eurot (1924,98+3148,39) ja edasiulatuva viivise põhivõla 21 242,50 eurot tasumisega viivitamise eest seadusjärgses määras alates 01.10.2018 kuni põhivõla tasumiseni.

2.Hageja esitas 16.11.2023 hagi täpsustuse, millega hageja vähendas põhinõuet ja kõrvalnõudeid, kuna arvete nr 20150393 ja nr 20150394 koostamisel oli eksitud tööde AAAega. Arve nr 20150393 alusel kostjalt nõutav summa on 5 847,50 eurot ning arve nr 20150394 alusel 7430 eurot. Sellest tulenevalt vähendab hageja põhi- ja kõrvalnõudeid ning palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 13 227,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 08.10.2015–30.09.2018 eest kokku 3171,07 eurot (1396,56+1774,51) ja edasiulatuva viivise põhivõla 13 227,50 eurot tasumisega viivitamise eest seadusjärgses määras alates 01.10.2018 kuni põhivõla tasumiseni.

3.Kohus selgitas 12.01.2024 kohtuistungil hagejale, et nõude vähendamine ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, s.o selleks ei ole TsMS § 376 lg 1 järgi vaja kostja ega kohtu nõusolekut, kuid kohus peab sellisel juhul välja selgitama, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vajadusel tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt RKTKo 03.03.2014, nr 3-2-1-197-13, p 35).

Hageja avaldas, et loobub vähendatud osas hagist. Kostja ei vaielnud hagist osalisele loobumisele vastu.

4.Kohus võttis 24.01.2024 määrusega vastu osalise loobumine hagist ja lõpetas menetluse põhivõla 8015 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviste 1902,30 eurot ja põhivõlalt 8015 eurot arvestatud edasiulatuva viivise nõudes. Menetlus jätkub põhivõla 13 227,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviste 3171,07 eurot ja põhivõlalt 13 227,50 eurot arvestatud edasiulatuva viivise nõudes. Kohus märkis, et menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis.

HAGEJA SEISUKOHAD 5. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 13 227,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 3171,07 eurot ja põhivõlalt 13 227,50 eurot arvestatud edasiulatuva viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

5.1. Hageja nõue kostja vastu tuleneb kostja ja Y (kostja vend) (käsundi andjad) ja hageja (käsundisaaja) vahel sõlmitud kliendilepingust, mille alusel esindas vandeadvokaat Senny Pello kostjat ja Yt muuhulgas tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105. Hageja esitas pärast 2 (15) 2-18-14598 hageja ja kostja vahelise kliendilepingu lõppemist kostjale 01.10.2015 arved nr 20150393 (esindamine tsiviilasjas nr 2-13-11105) ja nr 20150394 (esindamine tsiviilasjas nr 2-13-4990).

Kostja ei ole arveid tasunud.

5.2. Kostja ja Y käisid 11.02.2013 hageja büroos aadressiga Lennuki 22, Tallinn konsultatsioonil seoses sellega, et kostja ja Y vastu oli esitatud hagi tsiviilasjas nr 2-13-4990.

Konsultatsiooni toimumist on kinnitanud nii tunnistaja Y kui ka kostja. Samuti kinnitas kostja, et tema ja hageja vahel sõlmiti 11.02.2013 suuline kliendileping ning kostja andis hagejale volituse tema esindamiseks tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105. Seda, et kostja volitas Yt enda nimel kirjalikku kliendilepingut sõlmima, kinnitavad Y ja kostja vande all antud ütlused, aga ka dokumentaalsed tõendid, mille kohaselt andsid S. Pellole juhiseid nii kostja kui ka Y. Hageja tugines õigustatult 11.02.2013 kostja poolt Yle suuliselt antud volitusele ka kirjaliku kliendilepingu allkirjastamisel, sest kostja ja Y käitumine oli kooskõlas 11.02.2013 konsultatsioonil antud volitusega. Asjas esitatud ja kogutud tõendid kinnitavad, et kliendilepingu tingimused, sh tunnitasu suurus ja tasumise tingimused, arutati kostjaga isiklikult läbi 11.02.2013 kohtumisel ning 12.02.2013 kirjalik leping kajastab suuliselt kokku lepitud tingimusi. Kostja ise möönis vande all ütlusi andes, et 11.02.2013 konsultatsioonil võidi tasumise tingimustest rääkida ning ühtlasi kinnitas kostja, et ta ei rääkinud hagejaga sellest, et ta ei pea hagejale esindamise eest tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 tasu maksma.

Ka aukohtumenetluses kinnitas kostja, et tal ei olnud hagejaga pro bono kokkulepet ning kostjal oli Yga vestlus sellest, et hagejale tuleb esindamise eest tasu maksta. Kokkuvõttes on tõendatud, et tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 osutas hageja kostjale ja Yle õigusabi tasu eest ning nimetatud asjades esindamise tasu pidid viimased tasuma solidaarselt, sest nendes menetlustes olid kostja ja Y ühiselt menetlusosalised. Kostja pole tasukokkuleppe osas mingisuguseid selgitusi ega tõendeid esitanud ega ole vaidlustanud töö tegemist tunnitasu alusel ja tasumääraga 150 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Hageja osutas kostja ettevõttele OÜ AAA õigusabi seoses kohtuvaidlusega tsiviilasjas nr 2-13-53045 tunnitasu alusel ning tunnitasu määraga 150 eurot, millele lisandub käibemaks, ning esitas selles osas kohtule tsiviilasjas nr 2-13-53045 ka menetluskulude nimekirja ja kostjale ka arve projekti lepingu lõppemisel.

5.3. Kostja on püüdnud seada tasumise kokkulepet kahtluse alla ka selles osas, et tasu tuli maksta hiljemalt lepingu lõppemisel. Samas ei ole kostja välja toonud, millised olid hageja ja kostja vahel kokku lepitud tasu maksmise tingimused, ega tõendanud, et need erinesid 12.02.2013 kirjalikus lepingus sätestatust. Hageja selgitused, tunnistaja ütlused ning ka tsiviilasjade nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 menetlusdokumendid kinnitavad, et kostja ja tunnistaja majanduslik olukord oli kehv. Seda asjaolu avaldasid kostja ja tunnistaja ka tsiviilasjas nr 2-13-4990 menetluskulude kindlaksmääramisel kohtule. Hageja on tõendanud ka seda, et OÜ-l AAA tekkis arvete tasumisel võlgnevus 2013. a märtsis. 01.08.2013 e-kirjas tõstatas hageja küsimuse arvete esitamisega ootamisest, sest eelnevad arved olid võlgnevuses.

Hageja e-kiri kinnitab seda, et hageja oli valmis kostjale vastu tulema arvete esitamisel ja teenuse eest tasumisel, nagu on ka hageja seaduslik esindaja ja tunnistaja vande all selgitanud ning tuleneb ka 12.02.2013 sõlmitud kirjalikust kliendilepingust. Kokkuvõttes saab lugeda tõendatuks, et 11.02.2013 konsultatsioonil leppisid hageja, kostja ja Y kokku, et õigusabikulusid tasutakse jooksvalt vastavalt võimalusele, kuid hiljemalt lepingu lõppemisel.

Sellest kokkuleppest hageja ka lähtus, esitades arved nii kostjale kui ka OÜ-le AAA pärast kliendilepingu lõppemist.

5.4. Kostja väide, et kostja õigusabikulud pidi kandma Y, on tõendamata ja ebausutav.

Olukorras, kus W oli tsiviilasjas nr 2-13-4990 esitanud hagi nii kostja kui ka Y vastu, ei olnud kostjal valikut, kas osaleda selles menetluses või mitte. Seetõttu ei ole loogiline ja usutav, et kostja osales selles menetluses Y palvel viimase poolel, tehes seda Y kulul. Hageja on esitanud 3 (15) 2-18-14598 tõendid, mis kinnitavad, et kostja oli huvitatud pärandvara jagamisest ning ca 100 000 euro suuruse hüvitise saamisest. Seda arvestades ei ole eluliselt ustavad ka kostja väited, et pärand oli väärtusetu ja kostja seda ei soovinud ning võttis pärandi vastu üksnes selleks, et olla Y poolel, ja viimane pidi seetõttu kandma õigusabikulud tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-1311105 ka kostja eest. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest nähtub ühtlasi, et kostja ettevõttel OÜ-l AAA olid juba 2013. a märtsis probleemid ja vaidlused Wga ning kostjal oli vajadus saada ettevõttele õigusnõustamist, mida hageja ka pakkus. Kostja ei ole seejuures väitnud, et OÜ AAA pidi saama õigusabi tasuta või selle eest pidi maksma Y. Y andis OÜ-le AAA arvete tasumiseks laenu.

KOSTJA SEISUKOHAD 6. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

6.1. Praeguses asjas ei ole õige kohaldada tõendamiskoormise jaotusele majandus- ja kutsetegevusest tuleneva õigussuhte tõendamiskoormise jaotust, s.o nõuda kostjalt, et ta tõendaks tasukokkuleppe puudumist. Kostja ja S. Pello on suure osa õigusteenuse osutamise ajast olnud ühe pere liikmed. Peresuhtest tulenevalt saab eeldada tasukokkuleppe puudumist.

On tavapärane, et advokaadid nõustavad ja esindavad oma lähisugulasi pro bono, eriti kui vaidlus puudutab nende enda (või abikaasa) huvisid. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et advokaadid nõustavad või esindavad oma lähikondseid läbi advokaadibüroo ehk tegutsevad formaalselt oma majandus- ja kutsetegevuses, lähisugulase lepingulise esindajana.

Peresidemeid arvestades ei ole sellise õigussuhte peamiseks olemuseks mitte majandus- ja kutsetöö, vaid peresuhted. Seetõttu ei ole vastavad VÕS-i ja advokatuuriseaduse tasukokkuleppe eeldust puudutavad sätted asjakohased.

Pole vaidlust, et 11.02.2013 S. Pello ja kostja vahel veel peresuhteid polnud. Seetõttu on esimesed viis arvet alates 11.02.2013 ka väljastatud ja OÜ AAA kaudu tasutud. Puudub vaidlus, et hiljemalt alates 2013. a lõpust on kostja vend lähisuhtes S. Pelloga. Hageja nõue põhineb S.

Pello abikaasa ja lapse isa Y õigusi ja huve vähemalt samaväärselt kostjaga. Asjaolu, et kostja ei olnud hageja jaoks eraldi klient, vaid n-ö lisanimi Y vaidluses, kinnitab ka see, et formaalne kliendisuhe kostjaga ei takistanud S. Pellol 2015. a mais kostja vastu hagi esitamist ja seejärel 2015. a juulis kohtule väitmast, et kostja hoiab kohtumenetlusest väidetavalt pahatahtlikult eemale. Kui hageja oleks käsitanud kostjat oma kliendina, poleks hageja saanud huvide konflikti tõttu samal ajal kostja vastu hagi esitada. Kui tegemist oleks olnud tavapärase majandus-kutsetegevuse kliendisuhtega, oleks kostjale arved esitatud hiljemalt 2015. a mais.

Kuni 2015. a augustini kostjale arveid ei esitatud, samuti ei saatnud hageja kostjale ülevaateid tehtud ja arveldamisele kuuluvatest töödest. Hageja esitas kostjale arvete projektid 03.08.2015 ehk vahetult pärast seda, kui kostja oli 31.07.2015 võõrandanud oma pärandiosa poolõele.

Hageja avaldustest nähtub, et S. Pello jaoks on tegemist isikliku vaidlusega, mitte tavapärase majandus- ja kutsetegevusest võrsunud vaidlusega.

Tõendamiskoormise jaotusel peab arvestama ka sellega, et kostjal ei ole tasukokkuleppe puudumist kui negatiivset asjaolu võimalik tõendada muude toenditega kui enda poolt vande all ütluste andmisega. Samas advokaadibüroo peaks kliendiga sõlmitavat tasukokkulepet kui positiivset asjaolu suutma tõendada ka kirjalikku taasesitamist võimaldavate tõenditega.

6.2. Poolte vahel puudus kokkulepe tasu maksmiseks. 11.02.2013 kohtumisel ei sõlmitud mis tahes kokkulepet, mille alusel saanuks kostjal tekkida tasu maksmise kohustus. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et hageja oleks enne 03.08.2015 avaldanud kostjale, et tal on hageja ees rahaline kohustus, rääkimata selle suurusest. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks kostjale tutvustanud kirjaliku kliendilepingu projekti. Hageja pole seda isegi väitnud. Kostja ei ole ka kunagi volitanud Yt enda nimel kirjalikke lepinguid sõlmima. Puudub 4 (15) 2-18-14598 vaidlus, et kostja pole andnud kirjalikku volitust Yle ennast kliendilepingu sõlmimisel esindama. Kui kostja oleks 11.02.2013 kohtumisel andnud Yle suulise volituse enda nimel kliendilepingu allkirjastamiseks, nagu väidab hageja, oleks sellele ka kliendilepingus viidatud.

Lepingus ei ole volitusele viidatud. Kostja kinnitas vande all ütlusi andes, et ei ole Yle andnud volitust sõlmida kokkulepet advokaadibürooga tema esindamiseks ega sõlmida enda nimel mis tahes tasukokkuleppeid.

6.3. Hageja esitas Y allkirjastatud kliendilepingu kostjale alles advokatuuri aukohtumenetluse ajal 2016. aastal. Kostja hinnangul on kõnealune leping vormistatud tagantjärele. Seda kinnitavad järgmised asjaolud ja tõendid. Kostja palus hagejal 28.08.2015 e-kirjas edastada talle kirjalik kliendileping, kuid hageja seda ei teinud, vaid vastas 20.09.2015, et kliendilepingule ei ole kehtestatud kirjalikku vorminõuet. Kui sel ajal oleks leping olemas olnud, oleks hageja selle kahtlemata kostjale edastanud. Hageja väitel hõlmab kliendileping ka OÜ AAA esindamist. Samas veebruaris 2013 puudus alus arvata, et esitatakse nõue OÜ AAA vastu. Kohtuvälise nõude OÜ AAA vastu esitas W alles enam kui kuu aega hiljem. Hageja ei esitanud vaatamata kohtu nõudele kliendilepingu originaaldokumenti. Kuna hageja esitatud kliendilepingu koopia puhul ei ole võimalik tuvastada selle allkirjastamise aega, peab kohus kahtluse kõrvaldamise võimatuse tõttu tegema järelduse, et kirjalikku kliendilepingut ei ole sõlmitud.

6.4. Hageja väide, et arved esitati pärast kliendilepingu lõppemist, on vastuolus tõenditega.

Tsiviilasjas nr 2-13-4990 lõppes kliendisuhe 04.08.2014, kuid arve selles menetluses tehtud esindaja toimingute kohta esitati alles enam kui aasta hiljem. Analoogselt ei esitatud arvet ka mitme kuu möödumisel tsiviilasjas nr 2-13-11105 kohtuvaidluse lõppemisest (viimane teenuse osutamine 28.05.2015) ega ka väidetavalt sama kliendisuhte raames OÜ-le AAA tsiviilasjas nr 2-13-53045 (viimane teenuse osutamine 11.05.2015). Puudub vaidlus, et hageja ei osutanud kostjale õigusteenust alates 28.05.2015. Üheltki hageja esitatud arvelt ei nähtu vastupidist.

Ometi esitati arvete projektid alles mitu kuud hiljem. Isegi kui poolte vahel oleks olnud kokkulepe arvete tasumiseks vaidluse lõppemisel, oleks hageja esitanud arved vastavalt augustis 2014 ja mais 2015. Tulenevalt perekondlikest suhetest ning peresisestest kokkulepetest ja arusaamisest seda ei tehtud. Arvete projektid esitati alles pärast seda, kui kostja oli oma poolõe kasuks pärandist loobunud. Advokatuuriseaduse kohaselt peab iga kohtuvaidluse jaoks olema eraldi kliendileping. Puudub vaidlus, et hageja rikkus seda nõuet.

6.5. Kohus peab arvestama ka asjaolusid ja tõendeid, mis kaudselt kinnitavad, et 11.02.2013 ei sõlmitud kostja ja hageja vahel tasukokkulepet. Hageja põhjendab advokaadibüroode praktikas äärmiselt ebatavalist kokkulepet tasu maksmise kohta alles lepingu lõppemisel sellega, et kostjal ja Yl olid majanduslikud raskused. Samas kinnitas Y, et ta ei saanud küll XXXs edasi töötada, kuid ta tegeles ka eraettevõtlusega ning tasus arveid regulaarselt.

Seejuures ütles Y tunnistajana, et tasus ka kostja eest arveid. Kuna kostjale ei esitatud arveid enne 01.10.2013, ei saanud Y neid ka tema eest tasuda. Hageja väljastas 2013. aastal arveid regulaarselt ja need maksti OÜ AAA kaudu. Viimane tasus arve alles siis, kui Y oli teinud vastava sissemakse. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et OÜ AAA kaudu maksti perioodil märts kuni mai 2013 viis arvet. Y väide, et ta laenas OÜ-le AAA raha arvete tasumiseks, on vale ja otseses vastuolus kirjalike tõenditega. Kostja 13.03.2019 seisukoha lisast 1 nähtub selgelt, et OÜ AAA maksis Y eest arveid ja viimane lubas tagasi maksta. See on kooskolas ka kostja vande all antud ütlustega, mille kohaselt toimus arvete tasumine OÜ AAA kaudu, kuna Y pangakontod olid arestitud. Hageja 20.12.2018 seisukoha lisadest 35 ja 51 nähtub selgelt, et hageja on 2013. aastal adresseerinud OÜ-le AAA väljastatud 200-euroseid arveid puudutava e-kirja nii kostjale kui ka Yle, paludes arvete tasumist ja viidates igakuisele arveldamisele. Kui nende puhul oleks tegemist vaid Yt puudutavate summadega (nagu hageja 12.01.2024 istungil väitis), ei oleks neid kostjale edastatud. Samuti poleks hageja 13.03.2013 e-kirjas viidanud, et tasumise osas kokkulepet veel pole ja 14.03.2013 e-kirjas kirjutanud, et ta 5 (15) 2-18-14598 saadab esimese arve. Hageja väitel hakati Yle teenust osutama juba 2012. aastal ja Y ise avaldas tunnistajana, et temal olid tasumise tingimused juba enne 11.02.2013 kohtumist teada. Seega vastavad e-kirjad ei saa loogiliselt puudutada Y eraldi lepinguid, vaid kostjaga seonduvat ühist kliendisuhet. Kostja kinnitas vande all ütlusi andes, et ta rääkis S. Pelloga kohtuasjadest pereringis ja tasumisest ei olnud juttu. Tasumisest rääkis ta aastate jooksul vaid ühe korra vennaga, kui viimane ütles kostjale, et kunagi, kui see asi läbi on, siis peab S. Pellole tõenäoliselt midagi andma. Hageja väitel on Y ja kostja solidaarvõlgnikud. Hageja on väitnud, et Y on maksnud pea 7000 eurot ja hageja ei kavatse temalt rohkem nõuda. Aukohtu menetluses väitis hageja, et Y on maksnud vaid 522 eurot. Hageja nõuab kostjalt oluliselt suuremat summat kui on nõutud Ylt. Y väitis tunnistajana ütlusi andes, et kliendilepingu allkirjastamise päeval ei toimunud enam mingeid läbirääkimisi lepingu tingimuste üle. Samas on kostja vande all kinnitanud, et tasukokkuleppeid 11.02.2013 ei sõlmitud. Asjaolu, et kostja soovis juba 2012. aastal pärandist loobuda ja nõustus kohtumenetlustes osalema vaid venna palvel, kinnitab 03.12.2012 e-kiri, milles notar kirjutab: „Mõtlesin veel X loobumise peale. Kui ta ikka kindlasti

ei soovi pärandvarast midagi saada […]“.

6.6. S. Pello avaldas vande all antud ütlustes, et kostja pidi olema tasust ja nõude suurusest teadlik, kuna ta oli väidetavalt näinud esimesel kohtuistungil menetluskulude nimekirja. Hageja esitatud arvete kohaselt toimus esimene istung 07.05.2013, s.o ajal, mil arved esitati veel AAA OÜ kaudu. Seega sai sellel istungil olla menetluskuludena teada vaid väike osa kostjalt summast, ja seda ulatuses, mida kostja ei eita (OÜ AAA kaudu viie esimese arve tasumine).

Seega ei saa väidetav nimekirja nägemine kuidagi tõendada hageja väidet, et hageja oleks tasu suurust ja ulatust kostjale enne 03.08.2015 avaldanud või sellele isegi viidanud. Kuivõrd puudub vaidlus, et enne 03.08.2015 hageja kostjale arveid ei esitanud, jääb arusaamatuks, kuidas sai S. Pello esitada tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 menetluskulude nimekirju.

6.7. Hageja nõue on aegunud. Kui kostjale osutati teenuseid 2013. ja 2014. aastal, ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et hiljemalt sama aasta lõpus võis hageja teenuse eest ka arve esitada.

Seda kinnitavad mh: - üldteada asjaoluna advokaadibüroode praktika; - hageja poolt arvete esitamise praktika enne S. Pello ja Y vahel lähisuhte tekkimist. S.

Pello 03.05.2013 ja 01.07.2013 e-kirjadest nähtuvalt esitati OÜ-le AAA arveid korra kuus. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kõnealune kirjavahetus puudutab üksnes Y ja hageja vahelist kliendisuhet, mitte kostjat. Igal juhul näitavad need e-kirjad hageja praktikat, millest kostja võis mõistlikult juhinduda; - hageja esitatud kirjalik kliendileping ei ole kostjale siduv. Puuduvad mis tahes tõendid, millest lähtuvalt võis kostja mõistlikult eeldada, et arved esitatakse mitu aastat pärast teenuse osutamist ja seejuures kuid pärast teenuse osutamise lõppemist; - Y on tunnistajana kinnitanud, et talle esitati kogu aeg jooksvalt arveid 2012. a lõpust alates. Sama kliendisuhte raames ja väidetavalt sama kliendilepingu alusel Yle jooksvalt arvete esitamine kinnitab üheselt, et selle kliendilepingu alusel võis käsundiandjale, sh kostjale, jooksvalt arveid esitada.

Kuna 2013. a osutatud teenuse eest võis arve esitada 2013. aastal, hakkas väidetav tasunõue aeguma alates 2014. a algusest ning nõuded aegusid 31.12.2016. 2014. a osutatud teenuse eest võis arve esitada 2015. aastal, mistõttu hakkas väidetav tasunõue aeguma alates 2014. a algusest ning nõuded aegusid 31.12.2017. TsÜS kommenteeritud väljaande kohaselt väldib aegumise algus alates selle aasta lõpust, mil hageja võis arve esitada, aegumistähtaja kunstlikku edasilükkamist. Praegusel juhul on tegemist just selle olukorraga. Teenuseid osutati alates 2013. a veebruarist, arved väljastati esmakordselt 01.10.2015. Advokatuuri aukohus tegi otsuse 6 (15) 2-18-14598 15.09.2016 ja hagi 21 242 euro väljamõistmiseks esitati alles 30.09.2018 ehk viis aastat pärast teenuse osutamist ja kolm aastat pärast arvete esitamist. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi ekirja või sõnumit vms, mille alusel oleks kostja saanud enne 03.08.2015 arvata, et hageja esitab talle mingi arve. Kuna hageja kostjale aastaid arveid ei esitanud ja seejärel viivitas veel mitu aastat hagi esitamisega, võis kostja õiguspäraselt eeldada, et tema vastu nõudeid ei esitata.

6.8. Kuivõrd hageja nõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue. Kostja loobus kaheksa aastat pärast arvete esitamist suurest osast oma nõudest, kinnitades seeläbi, et kostja vastuväited ka nõude suurusele on olnud põhjendatud. Seetõttu oleks mis tahes viivise kostjalt väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega.

KOHTU PÕHJENDUSED 7. Hageja nõuab kostjalt tsiviilasjades nr 2-13-11105 ja nr 2-13-4990 esindamisega seotud arvete tasumist. Pooled ei vaidle selle üle, et Advokaadibüroo Concordia vandeadvokaadil S.

Pellol oli kostja volitus tema esindamiseks nimetatud tsiviilasjades. Poolte vahel vaidlus selle üle, millistel tingimustel S. Pello kostjat esindas, sh kas kostja pidi selle eest tasu maksma ning kui leping oli tasuline, siis millistel tingimustel toimus teenuse eest arvete esitamine ja nende tasumine.

8.Hageja on kohtule esitanud 12.02.2013 kuupäeva kandva kliendilepingu (I kd, tl 5-5 pöördel; dtl 7-8), mille on allkirjastanud käsundiandjana Y, kes lepingus märgitu kohaselt esindas lepingu sõlmimisel ka kostjat, käsundisaajana hageja juhatuse liige Jaanus Mägi ning käsundit täitev advokaat S. Pello. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole kõnealust lepingut allkirjastanud ega andnud kirjalikku volikirja, millega kostja oleks volitanud Yt enda nimel kliendilepingut allkirjastama.

9.Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 1 sätestab, et õigusteenuse osutamiseks sõlmib advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr.

Kliendileping peab reeglina olema kirjalik ning AdvS § 55 lg 4 teise lause kohaselt ei või suulist lepingut sõlmida esindamiseks kohtus või muus ametiasutuses. AdvS § 55 lg 4 eesmärk ei ole tuua kaasa vorminõuet rikkuva lepingu tühisust, vaid lihtsustada tõendamist. Seega tuleb advokaadibürool suuliselt sõlmitud kliendilepingu korral tõendada kliendilepingu olulisi tingimusi.

AdvS § 55 lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid. Seega kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses (sh leping kliendi esindamiseks kohtus), on tegemist käsunduslepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 järgi on käsundisaajal kohustus osutada käsundiandjale teenuseid ning käsundiandjal on kohustus maksta käsundisaajale tasu, kui selles on kokku lepitud. Kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses, kuid tasus ei ole kokku lepitud, kuulub VÕS § 627 lg-te 1 ja 2 kohaselt maksmisele vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

Advokaaditasu lepitakse AdvS § 60 lg 1 järgi kokku kliendilepingus.

10.Puudub vaidlus, et 11.02.2013 toimus Advokaadibüroo Concordia ruumides kostja ja Y ühine konsultatsioon vandeadvokaat S. Pelloga. Selles osas, millest konsultatsioonil räägiti või kokku lepiti, erinevad kostja väited hageja väidetest ja tunnistaja ütlustest. S. Pello vande all antud ütluste kohaselt selgitas ta 11.02.2013 kohtumisel kostjale, et büroo advokaadid töötavad tunnitasu alusel, tehtud toimingute kohta peetakse AAAt ning tunnihind on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. S. Pello väitel oli kostja ja Y palve, et kuna neil on majanduslikult raske, siis nad proovivad jooksvalt maksta, kuid maksavad hiljemalt siis, kui pärandvara on jagatud 7 (15) 2-18-14598 ehk lepingud ja vaidlused on lõppenud. S. Pello väitel lepiti kokku arvete esitamises selliselt, et kostja ja Y annavad hagejale teada, kui neil on võimalik arveid maksta ning seejärel esitatakse neile arve. Samuti lepiti kokku, et hageja esindab kostjat ja Yt kõikides nende isaga seotud vaidlustes (II kd, tl 50; dtl 413). Kostja vande all antud ütluste kohaselt selgitas S. Pello konsultatsioonil, et hageja büroo on spetsialiseerunud sellistele vaidlustele, nagu kostja ja Y pärandivaidlus, tegemist ei ole keerulise vaidlusega, mis kestab tavaliselt ühe aasta; samuti selgitas S. Pello, mida on kostjal ja Yl õigus saada. Kostja väitel ei räägitud kohtumisel tunnitasust ega tasumistingimustest. Samas möönis kostja, et S. Pello võis siiski tasust rääkida, kuid tema sellesse ei süvenenud, kuna tal oli vennaga kokkulepe, et arved tasub Y ja kostja arveid ei tasu (II kd, tl 51-51 pöördel; dtl 415-416). Tunnistaja Y ütluste kohaselt pöördus ta hageja büroo poole esmakordselt juba 2012. a lõpus seoses surnud isa vastu CKE Inkasso poolt esitatud nõudega ning teda hakkas esindama S. Pello. 11.02.2013 konsultatsioonil, kus osalesid nii kostja kui ka tunnistaja, tutvustas S. Pello tunnistaja väitel arvete tasumise korda ja tunnihinda (II kd, tl 48; dtl 409).

11.Kuivõrd kostja ei eita S. Pellole volituse andmist enda esindamiseks, oli kostja ja hageja vahel vähemalt suulises vormis sõlmitud leping. Seega tuleb kohtul välja selgitada, millised olid hageja ja kostja vahelise lepingu tingimused. Hageja sõlmis kliendilepingu oma majanduskutsetegevuses, mistõttu tuleb VÕS § 627 lg 1 alusel eeldada, et leping on tasuline. See eeldus pöörab tõendamiskoormise ümber, s.o kostja pidi tõendama oma väidet, et ta sai advokaaditeenust tasuta.

12.Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatust. VÕS § 29 lg 5 p 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi. Arvestades, et S. Pello ja Y väitel selgitati 11.02.2013 kohtumisel kostjale advokaadi töö tasumist tunnitasu alusel ning tehti teatavaks tunnitasu suurus, ning ka kostja möönis, et kohtumisel võidi rääkida tasust, saab lugeda tuvastatuks, et 11.02.2013 kohtumisel räägiti läbi advokaadi tasu suurus. Kohtu hinnangul on ka eluliselt usutav, et kliendi ja advokaadi esmakohtumisel, kus arutatakse kliendi võimalikku esindamist kliendi suhtes algatatud kohtuasjas ning advokaat avaldab valmisolekut klienti esindada, tutvustatakse kliendile ka advokaaditeenuse eest tasumise tingimusi, sh tunnitasu suurust. See, kas kostjal oli Yga kokkulepe, et viimane tasub advokaadibüroo esitatavad arved nende mõlema eest, ei puutu hageja ja kostja vahelisse õigussuhtesse. Seejuures kinnitab kostja väide, et tema ja Y vahel oli kokkulepe, et viimane maksab kõik advokaadibüroo arved, et kostja oli teadlik sellest, et advokaaditeenus on tasuline. Järeldust tasukokkuleppe olemasolu kohta ei mõjuta ka asjaolu, et millalgi hiljem (poolte väidetest järelduvalt hiljemalt 2013. a lõpus) tekkisid S. Pello ja Y vahel lähisuhted, mis päädis hiljem abielu ja ühise lapse saamisega. Kostja ei ole väitnud, et ta leppis hageja või S. Pelloga kokku, et ta ei pea tasu maksma (sh et teenuse eest tasub ainult Y).

13.Hageja ja tunnistaja väitel andis kostja Yle suuliselt volituse ennast kirjaliku kliendilepingu allkirjastamisel esindada, kuivõrd 11.02.2013 ei viibinud hageja juhatuse liige Jaanus Mägi büroos ning kostjal ei olnud võimalik kohtumisele järgneval päeval hageja büroosse lepingut allkirjastama tulla. Kostja eitab volituse andmist. Samuti väidab kostja, et kohtule esitatud leping ei ole koostatud ja allkirjastatud 12.02.2013, vaid on vormistatud hiljem, aukohtumenetluse ajal 2016. aastal.

13.1. Kohtu ette ei ole toodud veenvaid asjaolusid või tõendeid, mis annaks alust arvata, et kohtule esitatud kirjalik kliendileping ei ole koostatud 12.02.2013, vaid mitu aastat hiljem. Ka juhul, kui kohtule oleks esitatud käsitsi allkirjastatud lepingu originaaldokument (mis hageja väitel ei ole säilinud), siis ka seda uurides poleks võimalik tuvastada, millal leping tegelikult koostati ja allkirjastati. Tunnistaja ja S. Pello on vande all kinnitanud, et leping allkirjastati 11.02.2013 konsultatsioonile järgneval päeval, s.o 12.02.2013. 15.09.2016 aukohtumenetluse 8 (15) 2-18-14598 istungil tõi S. Pellot esindav Ott Saame välja, et 12.02.2013 lepingu tagantjärele sõlmimine on küsitav ka seetõttu, et 2013. a sügisel toimus hageja meeskonna jagunemine ning hageja poolt 12.02.2013. a kliendilepingule alla kirjutanud juhatuse liige Jaanus Mägi ei olnud alates 2013. a sügisest enam hageja seaduslik esindaja, vaid teise advokaadibüroo juhatuses (hageja 20.12.2018 seisukoha p 68.4; I kd, tl 69 pöördel; dtl 125). Kliendilepingu tagantjärele sõlmimist ei ole põhjust järeldada ka sellest, et hageja väitel hõlmab kliendileping ka OÜ AAA esindamist, kuigi kohtuvälise nõude esitas W OÜ AAA vastu alles pärast lepingu sõlmimist. Lepingu p 1 järgi seisnes käsund järgmises: „käsundiandjate nõustamine ja esindamine kõikides S pärandvara ja pärimismenetlust puudutavates vaidlustes ja vaidlustes W’uga ning ettevõtete, mille juhatuse liikmeteks on käsundiandjad, nõustamine ja esindamine kõikides vaidlustes W’uga ja OÜ’ga XXX“. Sellisest käsundi sisustamisest võib järeldada, et pooled pidasid lepingu sõlmimisel võimalikuks täiendavate vaidluste tekkimist. Kohus möönab, et kui hageja arvates oli poolte vahel sõlmitud kirjalik kliendileping, oleks hageja võinud selle kostja 28.08.2015 nõudele (I kd, tl 41-41 pöördel; dtl 69-70) vastates edastada, selle asemel, et viidata, et (Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud kliendilepingute sõlmimise) juhend ei sätesta lepingule kirjalikku vorminõuet (I kd, tl 42-42 pöördel).

13.2. Õige ei ole kostja väide, et 12.02.2013 kliendilepingus puudub viide sellele, et Y on allkirjastanud lepingu ka kostja nimel. Lepingus on märgitud käsundiandjatena Y ja X ning nende isikukoodide, aadressi ja kontaktandmete järel „Esindaja lepingu sõlmimisel: Y“.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 lg 1 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Praegusel juhul sai Y esindusõigus olla vaid tehinguline, s.o tuleneda volitusest (TsÜS § 117 lg 2).

13.3. Kohtupraktikast tulenevalt saab esindatav volituse anda nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega ehk konkludentselt (TsÜS § 118 lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3) (RKTKo 16.02.2022, nr 2-18-8699, p 18). Kohtu hinnangul saab praegusel juhul lugeda volituse Yle antuks vähemalt konkludentselt. Volituse andmisele viitab kostja väide, et tal oli Yga omavaheline kokkulepe, et viimane tasub advokaaditeenuse eest. Kui hageja ja kostja vahel puudunuks tasuline kliendileping, poleks loogiliselt olnud vajadust kostjal oma vennaga kokku leppida, kes nende omavahelises suhtes kulud kannab. Kostja välistas vande all ütlusi andes vennale volituse andmise põhjendusega, et viimane oli pidevalt kellelegi võlgu ja tema arved olid arestitud, mistõttu ei oleks kostja usaldanud venda enda nimel kliendilepingut sõlmima ja rahalisi kohustusi võtma. See on aga vastuolus kostja väitega, et omavahelise kokkuleppe kohaselt pidi Y advokaaditeenuste eest tasuma. Kui kostjale teadaolevalt olid Yl rahalised raskused, poleks kostjal olnud põhjust eeldada, et vend tasub kõik advokaadiarved. Siinkohal ei anna kohus hinnangut sellele, kas kostja ja Y vahel oli omavaheline kokkulepe advokaaditeenuse eest tasumise kohta kohta või mitte, kuivõrd see ei ole praeguse vaidluse lahendamisel oluline. Yle volituse andmist kinnitab kaudselt ka asjaolu, et Y palus hagejal koostada arved kostja ettevõtte OÜ AAA nimele ning kostja ka tasus arvete eest (I kd, tl 162-163 pöördel; dtl 276-279). Arvete esitamine kinnitab ühtlasi tasukokkuleppe olemasolu.

Seejuures võis ka hageja lähtuda sellest, et kostja on Yle andnud volituse enda nimel kliendileping allkirjastada. Olukorras, kus kaks sarnaste huvidega lähisugulast on käinud advokaadibüroos kliendikohtumisel eesmärgiga leppida kokku nende ühises esindamises, järgmisel päeval allkirjastab üks neist enda ja sugulase nimel kliendilepingu, mille järel asub selle advokaadibüroo advokaat mõlemaid nende teadmisel kohtumenetluses esindama, võib advokaat mõistlikult eeldada, et lepingu allkirjastanud isikul oli teise isiku volitus lepingu allkirjastamiseks ka viimase nimel.

13.4. Kohus märgib, et ka juhul kui Yl kostja volituse olemasolu eitada, siis eeltoodud asjaoludel on usutav, et vastavate isikutega on sõlmitud kliendilepingud samadel tingimustel.

9 (15) 2-18-14598 Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust arvata, et tema puhul lepiti kokku teistsugustes tasumistingimustes, kui on sätestatud 12.02.2013 lepingus. Kostja ei ole selgitanud, sh ka kohtu poolt 12.01.2014 istungil esitatud küsimusele vastates (II kd, tl 53; dtl

419), millised olid täpsemalt tema ja hageja vahelise (suulise) lepingu tingimused, mille alusel S. Pello teda esindas. Kokkulepe, et kostja midagi ei maksa, oli kostjal tema enda väidetest tulenevalt Y, mitte hagejaga. Asjaoludest ei nähtu ka seda, et hageja ja Y sõlmisid lepingu kostja kasuks (VÕS § 80) või kaasnes nendevahelise lepinguga kohustus arvestada kostja huvidega (VÕS § 81).

14.Y poolt kohtuistungil esitatud väitest, et ta tasus kostja eest arveid, kui kostja viibis Ameerikas (I kd, tl 49 pöördel; dtl 412), ei ole võimalik üheselt aru saada, milliseid arveid ja millal ta kostja eest väidetavalt tasus. Seega ei saa teha järeldust, et tunnistaja pidas silmas just advokaaditeenuse arveid, mis puudutavad esindamist tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-1311105. Samamoodi ei saa tunnistaja väitest, et ta laenas OÜ-le AAA raha erinevate arvete tasumiseks, järeldada, et tunnistaja pidas silmas just advokaaditeenuse arveid. Tunnistaja väited on küll kohati ebamäärased (mis võib vähemalt osaliselt olla selgitatav sündmustest möödunud ajaga), kuid kohtul ei ole alust pidada tunnistaja ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks.

15.Kostja väidab, et ta ei olnud oma isa pärandvarast huvitatud ja osales menetlustes vaid venna palvel, viidates 03.09.2012 (kostja kohtukõne teesides ekslikult märgitud 03.12.2012) notar Marika Leisi poolt Wle saadetud e-kirjale (I kd, tl 164 pöördel – 165; dtl 281-282), kus on välja toodud kostja soov pärandist loobuda. Kohus ei pea seda väidet veenvaks. Isegi kui kostja kaalus enne notari 03.09.2012 kirja koostamist pärandvarast loobumist või selle võõrandamist kaaspärija(te)le, siis juba 21.09.2012 esitasid kostja ja Y pärandaja abikaasa Wle pärandvara jagamise ettepaneku, mille kohaselt oleks W saanud suurema osa pärandvarast ning ettepaneku tegijad kumbki 126 600 eurot (I kd, tl 121; dtl 222-226). W esitas 31.01.2013 kostja ja Y vastu hagi kinnisasjade ja osaühingute osade ühisomanikuks tunnistamiseks ning pärandvara koosseisu tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-13-4990). 27.02.2013 tegid Y ja kostja Wle uue pärandvara jagamise ettepaneku (I kd, tl 100-101; dtl 191-195), milles pakkusid välja, et pärandavara jääb kogu ulatuses Wle, kes vastutasuks maksab hüvitist kummalegi 100 000 eurot. Ettepaneku koostas S. Pello (I kd, tl 99; dtl 180). Samuti kirjutas kostja hagejale 28.03.2018 e-kirjas seoses W esindaja vastusega pärandvara jagamise ettepanekule, et nad (kostja ja Y) peaksid oma nõuet suurendama, kui Y sellega nõus on (I kd, tl 114-115; dtl 172173). Samuti edastas kostja 03.04.2013 vennale ka oma seisukoha (I kd, tl 116-117 pöördel; dtl 217-221) ning nii Yle kui ka S. Pellole 07.04.2013 täiendava seisukoha (I kd, tl 119-119 pöördel; dtl 215-216). Näiteks küsis kostja ka S. Pello arvamust Wle saadetava kirja kohta, millele advokaat lisas oma täiendused (I kd, tl 124-124 pöördel; dtl 199-200). Seega oli kostjal endal märkimisväärne varaline huvi pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseks või vähemalt kohtuvaidlustes temale soodsa tulemuse saavutamiseks ning ta osales aktiivselt kohtumenetluses ja S. Pellole juhiste andmisel. Võimaliku huvide konflikti tekkimine seoses sellega, et S. Pello esitas Y esindajana mh kostja vastu hagi tsiviilasjas nr 2-15-7825, ei anna alust järelduseks, justkui ei oleks hageja käsitanud kostjat käsundiandjana.

16.12.02.2013 kliendilepingu p 13 esimese lause kohaselt pidi hageja esitama arveid vastavalt käsundi täitmiseks tehtud sooritustele jooksvalt, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Viidatud punkti viimase lause kohaselt leppisid pooled kokku, et tulenevalt käsundiandjate piiratud majanduslikest võimalustest esitatakse arve käsundiandjate soovil, kuid mitte hiljem kui kliendilepingu lõppemisel. Sellist kokkulepet ei saa asjaolusid arvestades pidada ebamõistlikuks, arvestades, et vaidlus, mille esindamiseks kostja ja Y advokaati vajasid, puudutas märkimisväärse väärtusega pärandvara, s.o kliendilepingu sõlmimisel võisid lepingu pooled eeldada, et vaidluse kostja ja Y jaoks soodsal viisil lahenemise tulemusel on neil vähemalt käsundi lõppemise ajaks piisavalt vahendeid advokaaditeenuse eest tasumiseks. Seda, 10 (15) 2-18-14598 et nii kostjal kui ka Yl olid rahalised raskused, kinnitab muuhulgas Harju Maakohtu 31.07.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-13-4990 (I kd, tl 137-139, dtl 246-250), millega rahuldati Y ja kostja (nimetatud menetluses kostjad) taotlus määrata kindlaks menetluskulude tasumise kord selliselt, et neilt välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda 55 euro suuruste igakuiste osamaksetena kuue kuu jooksul (resolutsiooni p 5). Viidatud määruse p-s 15 on Y ja kostja taotlusest välja toodud, et kostja I (Y) saab igakuiselt miinimumtasu ja kostja II (X) on töötu ning neil puuduvad vahendid ja võimalused menetluskulude hüvitamiseks. Y poolt 12.01.2024 istungil antud ütlused on eelnevaga kooskõlas: tunnistaja kinnitas, et tal oli majanduslikult raske aeg, kohtutäitur oli arestinud tema kontod ning tal polnud raha (II kd, tl 49; dtl 411).

17.S. Pello märkis 03.08.2015 kell 12.50 edastatud e-kirjas kostjale (I kd, tl 149; dtl 234), et temale arusaadavalt on kostjal tekkinud usalduse kaotus Advokaadibüroo Concordia vastu ning ta ei soovi enam kliendilepingu jätkumist. E-kirja saatmise ajal oli pooleli kohtuvaidlust tsiviilasjas nr 2-13-53045, milles S. Pello esindas OÜ-d AAA. S. Pello palus kostjal hiljemalt 09.08.2015 teatada, kas ta on nõus kliendilepingu lõpetamisega, lisades, et kui kostja e-kirjale ei vasta, loetakse seda sooviks kliendileping lõpetada ning leping lõpetatakse 09.08.2015. Ekirjaga edastati kostjale ka OÜ AAA arved teenuse eest. Lisaks edastas S. Pello 03.08.2015 kell 13.55 kostjale ka teise e-kirja (I kd, tl 37 pöördel; dtl 62), milles märkis, et „kuivõrd tsiviilasjad nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 on nüüd lõppenud, siis on Advokaadibüroo Concordia käsund nimetatud tsiviilasjades Teie esindamiseks lõppenud ning edastame Teile arve projektid vastavates asjades arvete esitamiseks“. S. Pello märkis, et ootab kostja seisukohta arvete projektidele hiljemalt 09.08.2015 ning juhul, kui selleks ajaks ei ole kokkulepet arvete esitamise osas saavutatud, esitatakse arved vastavalt projektidele. Hageja kinnitas 12.01.2024 kohtuistungil, et kliendilepingud kostjaga ja OÜ-ga AAA lõppesid 09.08.2015 (II kd, tl 48).

Kostja ei ole väitnud, et (tema väitel suuline) leping oleks üles öeldud varem. Seega saab hageja ja kostja vahelise lepingu lugeda lõppenuks 09.08.2015.

18.Tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 kostja ja Y nimel menetluskulude nimekirju kohtule ei esitatud. Kohus märgib, et kuigi hageja väitel oli esindajal tsiviilasja nr 2-13-4990 esimesel istungil kaasas selleks ajaks tekkinud menetluskulude nimekiri, siis kohtule seda ei esitatud. Hageja on 16.11.2023 menetlusdokumendis toonud välja iga toimingu kohta viited vastava tsiviilasja toimiku lehekülgedele või täiendavalt esitatud tõendile (II kd, tl 7-20; dtl 345-364), mis kinnitab toimingute reaalset tegemist. Kostja ei ole hageja 16.11.2023 menetlusdokumendi järel toimingute kohta konkreetseid vastuväiteid esitanud. Kohus märgib, et kuna tegemist on hagi esemega, mitte vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisega, ei kohaldu siinkohal TsMS § 174 lg-d 1 ja 8, mille kohaselt toimub menetluskulude kindlaksmääramine hagita menetluse sätete kohaselt ning kohus hindab omal algatusel kulude vajalikkust ja põhjendatust.

19.AdvS § 60 lg 4 kohaselt tasub klient advokaadibüroo pidajale kokkulepitud viisil ja ajal arve alusel. AdvS § 63 järgi on advokaat kohustatud kliendile andma advokaaditasu ja õigusteenuskulude kohta arve, milles on eraldi märgitud tasu ja kulude suurus. Kliendilepingu p 13 kohaselt esitab käsundisaaja käsundiandjale arve, mis tuleb tasuda seitsme päeva jooksul käsundiandja poolt kättesaamisest, s.o tasu sissenõutavaks muutumine on seotud arve esitamise ja käsundisaaja poolt kättesaamisega (VÕS § 821 lg 1 p 1).

19.1. 12.02.2013 kliendilepingu p 13 järgi tuli arved esitada hiljemalt selle lepingu lõppemisel.

Hageja edastas kostjale tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 esindamisega seotud arvete projektid 03.08.2015. Arved koostati 01.10.2015 ja edastati samal päeval kostjale e-kirjaga (I kd, tl 44; dtl 75).

11 (15) 2-18-14598 19.2. Kostja toob välja, et algselt väljastas hageja arveid regulaarselt ning need tasuti OÜ AAA kaudu, mis kostja arvates kinnitab seda, et hageja pidi esitama arveid jooksvalt, iga kuu või paari tagant. S. Pello ja Y vahelisest e-kirjavahetusest (I kd, tl 162-163 pöördel; dtl 276-279) nähtub, et S. Pello edastas 13.03.2013 Yle vahemikus 01.10.2012–13.03.2013 Y esindamisel ja vahemikus 01.12.2012–13.03.2013 Q esindamisel tehtud toimingute AAAed. S. Pello märkis, et „Kuivõrd meil jäi kokkulepe, et lepime kokku, kuidas tasuda, siis saadan sulle ülevaate ajakulust nii sinu, kui vanaema asjades.“ S. Pello lisas, et ootab Ylt tagasisidet selle kohta, mis puudutab arve koostamist – kas ühes osas või mitmes ning kui mitmes osas, siis millistes summades ja mis tähtaegadeks. Y vastas, et soovib maksta 200 euro kaupa näiteks igal 10. kuupäeval. Ühtlasi palus Y teha arved OÜ AAA nimele. Kohtule nähtuvalt, arvestades e-kirja manuseid (I kd, tl 163 pöördel; dtl 279), ei puuduta see kirjavahetus ja kõnealused arved tsiviilasjades nr 2-13-11105 ja nr 2-13-4990 tehtud toiminguid. Selle kirjavahetuse põhjal ei saa teha järeldust, et hageja oleks pidanud arveid väljastama jooksvalt (iga kuu või paari järel) ja muud võimalused oleksid välistatud.

19.3. S. Pello 01.08.2013 e-kirjast Yle ja kostjale (I kd, tl 153; dtl 253) nähtub, et OÜ AAA nimele tehtud arvetest olid viimased kaks jäänud tasumata. S. Pello palus arved tasuda ja lisas: „Kui järgmine kuu ei saa tasuda, siis peaksime vist arvete esitamisega ootama?“. Vaidlust ei ole, et seejärel arvete esitamine hageja poolt katkes pikemaks ajaks. Kuivõrd 12.02.2013 kliendilepingu p 13 nägi ette võimaluse arvete esitamine lükata edasi kuni kliendilepingu lõppemiseni, on arvete esitamise katkemine lepinguga kooskõlas ning sellest ei ole alust järeldada, et hageja loobus kostjalt ja Ylt tasu nõudmisest. Kostja ei ole väitnud, et hageja või S. Pello oleks talle teatanud, et ta ei pea advokaaditeenuse eest tasu maksma. Kostja kinnitas vande all, et tal ei olnud vestlusi S. Pelloga maksmise küsimuses (II kd, tl 52-52 pöördel; dtl 417-418). Samuti kinnitas kostja, et tal oli Yga vestlus, kus viimane ütles kostjale, et „kui see asi läbi on“, siis peavad nad S. Pellole tõenäoliselt midagi andma (II kd, tl 52 pöördel; dtl 418).

19.4. Arve nr 20150393 spetsifikatsiooni (I kd, tl 6-7; dtl 11-13) järgi tegi S. Pello seoses tsiviilasjaga nr 2-13-11105 viimase toimingu 28.05.2015 ning arve nr 20150394 spetsifikatsiooni (I kd, tl 8-9; dtl 8-10) järgi tehti seoses tsiviilasjaga nr 2-13-4990 viimane tunnitasu alusel tasustatav toiming 04.08.2014 ja viimane makse Advokaadibüroole Reinmaa 20.02.2015 (kajastatud kulude ja maksude all). Hageja on selgitanud, et ta tasus kostja ja Y eest tsiviilasjas nr 2-13-4990 Harju Maakohtu 31.07.2014 määrusega W kasuks välja mõistetud menetluskulusid (II kd, tl 20; dtl 364). Lepingus ei ole arvete esitamist seotud esindaja poolt konkreetsete toimingute tegemisel käsundisaajate esindamisel, sh konkreetses kohtuasjas viimase toimingu tegemisega. Samas isegi kui asuda seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli iga kohtumenetluse kohta eraldi kliendisuhe ja lugeda vastava kliendisuhte lõppemise ajaks vastavas kohtumenetluses tehtud viimast toimingut, siis ei saaks kummagi kohtuasja puhul lugeda lepingut lõppenuks enne 2015. aastat.

19.5. Kliendilepingus ei ole täpsemalt kokku lepitud, millise aja jooksul arved esitatakse. Seega tuleb asuda seisukohale, et arved tuli esitada mõistliku aja jooksul kliendilepingu lõpetamisest.

Hageja esitas kostjale arved veidi vähem kui kolm kuud pärast kliendilepingu ülesütlemist, olles eelnevalt (03.08.2015) kostjale edastanud arvete projektid. Arvestades projektide esitamisel kostjale arvamuse avaldamise võimaldamist ning seda, et 2015. a augustis ja septembris vaidlesid hageja ja kostja e-kirja teel tasumiskohustuse üle (I kd, tl 41-43 pöördel ja tl 84-86; dtl 71-74 ja 150-154), on arved esitatud mõistliku aja jooksul. Arvete projektide esitamise ajaks ei olnud ka tsiviilasjades nr 2-13-4990 ja nr 2-13-11105 viimaste toimingute tegemisest möödunud sedavõrd kaua aega, et kostja võinuks eeldada, et arveid ei esitatagi. Arvete esitamisega viivitamine ei lõpeta tasunõuet, kuid omab tähtsust aegumise kontekstis.

12 (15) 2-18-14598 20. Hageja nõuab kostjalt arvete tasumist kostjale kui solidaarvõlgnikule langevas osas.

Arvetelt nähtuvalt on tasumisele kuuluvast summast 50% (teisele solidaarvõlgnikule langev osa) maha arvatud. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. See, kui palju on Y hagejale tasunud, ei mõjuta hageja õigust nõuda kohustuse täitmist kostjalt. VÕS § 66 lg-st 1 tuleneb, et kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses.

21.Kostja arvates on hageja nõue aegunud.

Kuna praegusel juhul on tasunõude sissenõutavaks muutumine seotud arve esitamisega, reguleerib tasunõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (vt analoogselt töölepingu kohta RKTKo 06.05.2015, nr 3-2-1-25-15, p 10). TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

Kuivõrd kliendileping lõppes 09.08.2015, oli hageja õigustatud esitama kostjale arve 2015. aastal. Ka juhul, kui siduda arve esitamise õigus konkreetses kohtuasjas viimaste toimingute tegemise ajaga, võis hageja esitada arve nii tsiviilasjas nr 2-13-4990 kui ka tsiviilasjas nr 2-1311105 esitada 2015. aasta jooksul. Seega hakkas advokaadi tehtud toimingute eest tasumise nõue aeguma 01.01.2016 ning lõppes TsÜS § 146 lg 1 alusel 31.12.2018. Hagi esitati kohtule 30.09.2018 ja seega aegumistähtaja jooksul.

22.Kuna hageja põhinõue on põhjendatud ja selles osas kuulub hagi rahuldamisele, tuleb hagi rahuldada ka viivisenõude osas. Kohtu hinnangul ei ole alust viivisenõuet vähendada või jätta viivis välja mõistmata. Hageja nõuab kostjalt viivist seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa on 3171,07 eurot.

Sellele lisandub edasiulatuv viivis alates 01.10.2018. Seega tuleb (arvestades hagist osalist loobumist) kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 13 227,50 eurot, hagi esitamise ajaks (30.09.2018) sissenõutavaks muutunud viivis 3171,07 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhivõlalt (13 227,50 eurot) alates 01.10.2018 kuni võlgnevuse 13 227,50 eurot täieliku tasumiseni.

Menetluslikud otsustused 23. Kohus rakendas käesolevas tsiviilasjas hageja taotlusel 03.10.2018 määrusega hagi tagamise abinõu, keelates kostjal käsutada talle kaasomandina kuuluvat 536/1000 mõttelist osa kinnistust asukohaga xxx, Tallinn (reg. osa nr xxxxxxxx). Kohus jätab TsMS § 445 lg 2 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, nagu hageja on taotlenud.

24.Hageja esitas 29.01.2024 menetlusdokumendis taotluse hagi tagamise tagatise (1400,76 eurot) tagastamiseks.

TsMS § 195 lg-st 1 tuleneb, kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise selle andja avalduse alusel või omal algatusel. TsMS § 391 lg 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele ja kolmandale isikule tekitatud kahju, kui: jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega; ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue või hagi tagamise alus; enne hagi esitamist tehtud hagi tagamise määrus on 13 (15) 2-18-14598 tühistatud põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt. TsMS § 391 lg 2 kohaselt tagastatakse hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks hagi tagamist taotlenud isikult sissenõutud tagatis hagi tagamist taotlenud poolele, kui teine pool või kolmas isik ei ole esitanud hagi kahju hüvitamiseks kahe kuu jooksul TsMS § 391 lg-s 1 nimetatud ajast alates.

Kohus leiab, et kuna hetkel ei ole asjas jõustunud kohtulahendit, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas võib esineda kostja jaoks TsMS § 391 lg-s 1 nimetatud aluseid kahjunõude esitamiseks ja kas hageja poolt tagatise andmise vajadus on ära langenud. Hagejal on võimalik esitada uus taotlus tagatise tagastamiseks pärast TsMS § 391 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumist.

TsMS § 195 lg 3 alusel võib tagatise tagastamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse avaldaja. Tagatise tagastamise määruse peale võib määruskaebuse esitada pool, kelle kasuks tagatis anti.

Menetluskulude jaotus 25. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

26.24.01.2024 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise. Kohus märkis nimetatud määruses, et menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis. Hageja on loobunud hagist ligikaudu 38% ulatuses ja seega rahuldab kohus esialgselt esitatud hagi ligikaudu 62% ulatuses.

27.Hageja palub hagi osalisest loobumisest hoolimata jätta menetluskulud täielikult kostja kanda, leides, et menetluskulude suurus ei ole seotud nõude summaga. Samuti viitab hageja sellele, et ta on kostjale kompromissiettepanekuna pakkunud kohtueelselt (08.02.2016) 17 066,50 euro tasumist ja 20.03.2019 istungil 15 000 euro tasumist. Kostja avaldas, et on nõus tasuma 2000 eurot. Hageja arvates esineb seega TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulude kostja kanda jätmiseks.

Kohtu hinnangul ei ole alust jätta menetluskulusid tervikuna kostja kanda, aga ka mitte tervikuna hageja kanda või poolte endi kanda. TsMS § 163 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohus on hagi osaliselt rahuldanud. Hagist osalise loobumise puhul ei ole tegemist hagi osalise rahuldamisega. Algse nõude selle osa suhtes, millest hageja menetluse ajal loobus, tuleb kohaldada TsMS § 168 lg-s 4 sätestatut, st hageja kannab vastavas osas kostja menetluskulud.

Menetlusse jäänud nõuete osas kuulub kohaldamisele TsMS § 162 lg 1. Praegusel juhul ei ole hageja hagist osaliselt loobunud selle tõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

Hageja loobus nõudest osaliselt selle tõttu, et arvete spetsifikatsioonide ülevaatamisel ilmnesid vead, mille tõttu oli teatud toimingute puhul kajastatud ajakulu minutite asemel tundides. See viga oli hagejale välditav, mistõttu ei oleks loobutud osale vastavas osas menetluskulude kostja kanda jätmine õiglane.

28.Eelneva põhjal jätab kohus menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses hageja kanda.

29.Kooskõlas TsMS § 177 lg 1 p-ga 2 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.

14 (15) 2-18-14598 30. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 15 (15)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.