Obsah (9)

§ 423§ 172§ 667§ 238§ 173§ 150§ 696§ 427§ 466

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 05.04.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-16926 Tsiviilasi Advokaadibüroo HansaLa

§ 423lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.

Menetluskulud jättis maakohus

§ 172lg 1 menetlusosaliste endi kanda.

Maakohus tuvastas, et võlgniku teatatud elukoha aadress on kantud Rahvastikuregistrisse alates 30.11.

1. PankrS § 4 lg 2 näeb ette, et füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusavaldus esitatakse kohtule FiMS §-s 5 sätestatu kohaselt. FiMS § 5 lg 2 kohaselt esitatakse maksejõuetusavaldus võlgniku elukoha või füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte asukoha järgsele maakohtule. Eeldatakse, et füüsilise isiku elukohaks on üks aasta enne maksejõuetusavalduse esitamist rahvastikuregistris märgitud elukoht ja füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte asukohaks on üks aasta enne maksejõuetusavalduse esitamist registris märgitud asukoht, kui ei tõendata, et võlgniku elukoht või asukoht on mujal. Kuivõrd võlgnik ei ela Eestis, puudub Eesti kohtul pädevus tema pankrotimenetluse läbiviimiseks. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS
2. Avaldaja esitas 30.01.2024 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja esimese võimalusena kuulutada välja võlgniku pankrot või teise võimalusena jätkata menetlust maakohtus. Kaebuses sisaldus taotlus nõuda Põhja Ringkonnaprokuratuurilt ja Riigiprokuratuurilt kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX tehtud määrus(d), millega kohaldati võlgniku suhtes elukohast lahkumise tõkendit. Avaldaja leiab, et võlgniku tegelik elukoht on Eestis ja Leedu aadress on esitatud üksnes eesmärgiga hoida kõrvale kohustuste täitmisest.
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 15.02.
5. Ringkonnakohus rahuldas 16.02.2024 määrusega osaliselt avaldaja tõendite kogumise taotluse ja kohustas prokuratuure esitama kohtule andmed võlgniku suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keelu tõkendi ja võlgniku elukoha kohta. Riigiprokuratuur esitas nõutud andmed 19.02.2024 ja avaldaja esitas nende kohta 01.03.2024 oma seisukoha. Võlgnik ei vastanud samas määruses esitatud kohtu küsimusele oma elukohtade kohta.
6. Lisaks esitasid menetlusosalised 20.03.2024 kirjalikud seisukohad pärast seda, kui kohus oli selgitanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.05.
7. a määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (uuesti sõnastatud, edaspidi: maksejõuetusmäärus) kohaldamise võimalusi. Avaldaja leidis, et ka maksejõuetusmääruse järgi on Eesti kohus pädev asja lahendama. Võlgnik selgitas mh, et ta tegutseb Leedus füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE). Võlgniku selgituse järgi avaldas ta kriminaalmenetluses oma abikaasa aadressi, kus ta viibis tihti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule (

§ 667lg 2 ls 2).

Määruskaebus rahuldatakse. 10. Avaldaja teatas vastuseks ringkonnakohtu küsimusele 16.02.2024 määruse resolutsiooni p-s 3.2, et soovib endiselt määruskaebuses sisaldunud menetlusliku taotluse lahendamist ka osas, mida kohus veel ei rahuldanud. Kohus tegi avaldajale ettepaneku täiendavalt põhjendada, millise asjaolu kohta avaldaja tõendi kogumist taotleb praeguses olukorras, kus prokuratuuri senisest vastusest nähtuvad prokuratuurile teada olevad ja elukohast lahkumise keeluga seotud andmed võlgniku elukoha kohta. Avaldaja täiendavaid põhjendusi ei esitanud. Taotlus jääb seni rahuldamata osas

§ 238lg 1 ls 1 ja ls 2 p 2 alusel rahuldamata.

Esiteks pole usutav, et kriminaalasjas võlgniku elukohast lahkumise tõkendi rakendamise dokumentidest nähtuks muud teavet võlgniku elukoha kohta peale selle, mille Riigiprokuratuur juba kohtule esitas, mistõttu pole taotletud dokumentidel enam asjas tähtsust. Teiseks avaldas Riigiprokuratuur kohtule vastates eeldatavasti kogu tal olemasoleva teabe võlgniku elukoha kohta ja kõnealuse teabeallika osas on praeguseks kogutud piisavalt tõendeid. Eelnev ei välista, et kas omal algatusel või menetlusosaliste taotlusel kogub maakohus täiendavaid tõendeid (vt järgnevas p-d 11.3–12). 2

-s sätestatut, kui samast seadusest ei tulene teisiti (PankrS § 3 lg 2 ls 1). Pankrotimenetlus on maksejõuetusmääruse art 2 p 4 ja lisa A kohaselt maksejõuetusmenetlus sama määruse tähenduses. Maksejõuetusmääruse art 1 lg 1 järgi tuleb seda kohaldada kõigis võlakohustusi hõlmavates avalikes menetlustes, sh eelmenetlusele, mis põhinevad maksejõuetust reguleerivatel õigusnormidel. Neil kaalutlustel kuulub ka Eestis esitatud füüsilise isiku maksejõuetusavaldus maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse. 11.

1. Maksejõuetusmääruse art 3 lg 1 esimene lõik sätestab, et maksejõuetusmenetluse algatamine kuulub selle liikmesriigi kohtu alluvusse, kus asub võlgniku põhihuvide kese, st koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ning mis on kolmandate isikute poolt kontrollitav. Sama sätte kolmas lõik käsitleb iseseisva äri- või kutsetegevusega tegeleva üksikisiku põhihuvide keset, milleks tuleb vastupidiste tõendite puudumise korral pidada tema peamist tegevuskohta. Neljanda lõigu kohaselt peetakse muude üksikisikute (st kes ei tegele iseseisva äri- või kutsetegevusega) puhul vastupidiste tõendite puudumise korral põhihuvide keskmeks nende alalist elukohta. Kolmanda ja neljanda lõike eelduseid kohaldatakse, kui vastavalt kolme või kuue kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse esitamist ei ole tegevus- või elukohta üle viidud teise liikmesriiki. 11.
2. Eelneva põhjal tuleb asja Eesti kohtule alluvuse kontrollimisel esmalt selgitada välja, kas võlgnik tegeleb iseseisva äri- või kutsetegevusega, st kas tema suhtes kohaldub maksejõuetusmääruse art 3 lg 1 kolmas lõik. Siinjuures ei ole üksi piisav võlgniku nimetatud asjaolu, et ta on registreeritud Leedus FIE-na, sest registreeringust ei järeldu tegelikult iseseisva äri- või kutsetegevuse viljelemine. Kui kohus tuvastab, et võlgnik tegeleb iseseisva äri- või kutsetegevusega, siis tuleb järgmiselt tuvastada tema peamine tegevuskoht. 11.
3. Kui kohus ei tuvasta võlgniku iseseisvat äri- ega kutsetegevust, siis kohaldub maksejõuetusmääruse art 3 lg 1 neljas lõik. Sel juhul tuleb teha kindlaks võlgniku põhihuvide kese, mis eeldatavasti on tema alaline elukoht. Seni asjas kogutud tõendite põhjal saab pigem hinnata, et võlgniku alaline elukoht pankrotiavalduse esitamisele eelneval ajal oli Eestis. 11.
4. Mõlemal eelnenud p-des 11.3 ja 11.4 kirjeldatud juhul saab kohus rakendada maksejõuetusmääruse art 3 lg 1 esimese lõigu kriteeriume, st hinnata, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja kuidas on selle tegevuse asukoha aspekt kolmandate isikute poolt kontrollitav. Nii kolmanda kui ka neljanda lõigu eelduse saab siiski ümber lükata. Kokkuvõttes tuleb kohtul võlgniku põhihuvide kese kindlaks määrata kõikide objektiivsete ja kolmandate isikute, eelkõige võlausaldajate poolt kontrollitavate kriteeriumide igakülgse hindamise tulemusel, kuna võlausaldajad suudavad kindlaks määrata tegeliku koha, kus võlgnik regulaarselt oma huvide realiseerimisega tegeleb (EKo, 16.07.2020, C-253/19, p 22).
5. Õige normi kohaldamise eelduste väljaselgitamiseks tuleb viia läbi eelmenetluse toiminguid, selgitada välja asjaolusid, küsitleda menetlusosalisi ja koguda tõendeid ulatuses, mis väljub olulisel määral kaebemenetluse piiridest. Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel ka otsustada pankroti väljakuulutamist. Neil kaalutlustel rahuldatakse kaebuse alternatiivne taotlus asja tagasisaatmiseks maakohtule. 13.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Kui määruskaebuse esitamise kulu ei jää ühegi teise menetlusosalise kanda, siis on avaldajal õigus paluda

§ 150lg 1 p 5 alusel tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv. 3

§ 696

lg 1 ls 1 võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 427

ls 1 kohaselt võib avalduse läbi vaatamata jätmise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. Samuti puudub avaldajal kaebeõigus tõendite kogumise taotluse osaliselt rahuldamata jätmise osas. Määrus jõustub teatavaks tegemisel (

§ 466lg 3 ls 2). (allkirjastatud digitaalselt) 4