lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni.
Pahauskse rikkuja ei sa teenitud tulust maha arvestada kaotseseid kulutusi ja enda kantud üürikulud (samal perioodil). Pahauskse õiguse rikkumise tagajärjeks peab olema olukord, kus kõik rikkumisega seotud kulutused jäävad pahauskse rikkuja kanda ja igasuguse rikkumise tulemusena saadud tulu peab saama omandada õigustatud isik.
Müügitulu ja käivet tuleb mõista samatähenduslikena. Kostja raamatupoe müügitulu ehk käibe moodustabki kaupade müügi summa vaidlusaluse perioodi jooksul. Seega ei saa ühtegi kulu maha arvestada. Ruumid olid vajalikud, et kostja ettevõte saaks osaleda majandustegevuses, kliendid saaksid kaupu näha, valida ja nende eest maksta. Kaupluse puhul on niisuguste pindade olemasolu vajalik ja nendeta ei oleks kostja saanud kauplust pidada ehk läbi nende ettevõtete tegutseda. Seega saab ruume pidada kostja ettevõtet teenivate asjadena
Kostja ei oleks saanud ruumideta müügitulu teenida. Kostja teenus nõutava müügitulu hageja omandi rikkumise teel, pannes hagejale kuuluvad ruumid teenima kostja ettevõtte majandamist ja läbi selle müügitulu teenimist. Tegemist ei ole üüriruumidest saadava hariliku väärtusega, mida saadakse teatava õiguse rikkumisest alati. Kostja pööras hagejale kuuluva omandi enda kasuks, hoides ettevõtted majandatavatena ja teenides selle kaudu müügitulu. Seetõttu on põhjendatud hagejale „kahekordse“ tulu hüvitamine.
lg 1 ja
rakendamine ei pea õigustatud isikut panema olukorda, kus ta oleks olnud, kui tema õiguste rikkumist ei oleks esinenud (
Hagejale kahjuhüvitisena kostja poolt vaidlusalusel ajal makstud üür ei konkureeri
See kahjuhüvitise nõue konkureerib hariliku väärtuse hüvitamise nõudega. Hagejal puudub hariliku väärtuse hüvitamise nõue
Hageja ei ole sellist nõuet esitanud Hagejal on
lg 1 ja
Rikkumise teel saadu on ka allüür, mida kostja teenis. Kostja pidas üürilepingu kehtivuse ajal kui ka pärast seda raamatukauplust ja andis osa pinnast allüürniku kasutusse, kes pidas selles kohvikut, nagu oli kokku lepitud ka üürilepingu eritingimuste p-s 2. Seejuures lasus kostjal üürilepingu p 3.2.1 järgi kohustus hageja ruume kasutada justnimelt neil kasutusotstarvetel.
tähenduses ei hõlma nõue üksnes üüripinna allüürist saadud tulu, vaid igasugust tulu, mida saamise tegi võimalikuks üüripinna õigustamatu kasutamine. Seega saab hageja nõuda allüüri summat, mitte üüri ja allüüri vahet. Erinevalt nõudekirjades nõutust korrigeeris hageja hagiavalduses oma nõuet. Algeses hagiavalduses nõudis ta kostjalt müügitulu väljaandmist 2688 32,94 eurot ning allüüri tulu väljaandmist 8166,54 eurot. Mõlemad oli arvestatud perioodi 01.10.2018 – 18.09.2020 eest. Kokku on nõude summas 2 696 399,48 eurot. Viivis
lg-st 2 tulenevalt saab põhinõudelt viivist arvestada ajast, mil hageja teatas kostjale oma nõudest. Kuna hageja esitas oma nõude kostja vastu kahes osas, on arvestatud selliselt ka viiviseõue. 18.09.2019 saatis hageja kostjale 1 271 184,27 euro suurust nõuet kirjeldava nõudekirja, lisades selles ühtlasi, et hagejal on õigus nõuda viivist alates hetkest, mil kostja sai nõudekirja kätte. Kuna nõudekiri saadeti e-postiga, saab kättesaamise hetkeks lugeda TsÜS § 69 lg 2 teisest lause järgi 19.09.
Teises nõudekirjas andis hageja kostjale kohustuse täitmiseks aega kuni 01.02.2021 ja perioodi 07.01.2021 – 01.02.2021 eest viivist arvestada ei saa. Küll aga saab seda arvestada alates 02.02.2021 2696399,48 eurolt, mis on esitatud nõude ulatus. Hageja saab nõuda kostjalt täiendavat viivist perioodi 02.02.2021 – 08.09.2021 eest summas 129 427,18 eurot. TsMS §-st 367 järgi soovib hageja saada viivist alates 08.09.2021 kuni asjas otsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi
lg 1 teises lauses sätestatud määras protsendina põhinõudelt kuni selle täitmise. 10.11.2021 vastuses märkis hageja, et kostjal pole tasaarvestatavat nõuet. Hageja ei vaidlustanud kostja väidet, et kostja on maksnud 45872,48 euro võrra arveldatust (arvete peal esitatust) rohkem üüri. Kostja suurendas ise kahjuhüvitisena makstud üüritasu iga kalendriaastaga:
§-st 335 tulenevalt oli hagejal õigus nõuda kahju samas ulatuses, mida tulnuks maksta üürilepingu järgi üürina, mis hõlmab ka üüri suurenemist THI koefitsiendiga. Kahjunõue oli selline, mis on kirjeldatud üürilepingu p-s 19.5 ja
§-s 335 ehk vastas lõppenud üürilepingus kokku lepitud üürisummale. Seetõttu ei ole kahjunõue võrdsustatav üüripinna hariliku väärtusega. Üür on reeglina suurem kui üürieseme harilik väärtus, sest see sisaldab kasumimarginaali. Hageja tegi üürnikele, sh kostjale kingipoe osas pandeemia algusajal allahindlust, kuid ei mõjutanud üürilepingu p-st 19.5 ja
§-st 335 tulenenud nõuet, sest see oli hageja vaba otsustus, mitte seadusest või lepingust tulenenud kohustus. Hageja lisas, et kui kostja esitab vastuhagi ja kohus leiab, et kostjal on enammakstud üüri osas tagasinõudeõigus, tasaarvestab hageja selle leppetrahvinõudega, mille ta esitas kostja vastu. Hageja esitas kostjale 10.10.2018 nõudekirja, milles nõudis leppetrahvi summas 15 736,22 eurot (lisa 13, nõudekiri Nr. 03-10/10.10.2018). Õigus leppetrahvi nõuda tulenes hagejale samuti üürilepingu p-st 19.5. 10.11.2021 (dtl 361) avalduses täpsustas nõude suurust. Hagi lisana 6 esitatud tabelis näitavad kassatehingud üksnes tehingute arvu. Hageja nõustus sellega, et ta on ekslikult põhinõude suuruse määramisel liitnud müügikäibele kassatehingute arvu. Sellest tulenevalt vähendas hageja põhinõude suurust 150 775 euro võrra. Uueks põhinõudeks on 2545624,48 eurot. Seoses põhinõude vähendamisega vähendas hageja ka viivist. Hagi lisa 6 järgi oli perioodil 01.10.2018 – 31.08.2019 raamatupoe müügitulu kassatehingute arvude summat arvestamata 1266692,74 eurot. Sellelt summalt on viivis perioodi 19.09.2019 – 06.01.2021 eest (hagiavalduse p 36)
Perioodi 02.02.2021 – 08.09.2021 (hagiavalduse p-d 37 ja 38) eest saab viivist nõuda 2 545 624,48 eurolt ja see on
Uued kõrvalnõuded on kokku 254064,84 eurot. 16.10.2023 (dtl 949) dokumendis märkis järgmist.
alusel kuulub väljaandmisele brutokasum ehk teisisõnu tuleb termini „tulu“ all mõista brutokasumit. Kui kostja brutokasumi suurust ei tõenda, kuulub väljaandmisele müügitulu. Kostja müügitulu suuruseks oli perioodil 1.10.2018 – 31.09.2020 2537457,94 eurot (hagiavaluduse lisa 6, lahtrite D13 D36 summa) ja on kostja tõendis (A. V. eksperthinnang) kus müügitulust (ilma hulgimüügita) 6197,94 euro võrra suurem. Hageja arvates on müügitulu suuruseks tema esitatud summa, s.o 2537457,94 eurot. Hagiavalduse lisas 6 esitatud andmed on need, mille kostja esitas ise hagejale.
alusel esitatud nõue ei kattu sisult
või § 1043 alusel esitatud nõudega, vaid tegemist on pahauskse rikkuja kõrgendatud vastutusega. Kui
alusel saab hageja nõuda endale tekitatud kahju hüvitamist ja
alusel saab ta nõuda selle summa hüvitamist, mille rikkuja tema õiguste rikkumisega kokku hoidis.
13.11.2023 dokumendis (dtl 996) märkis tulenevalt kostja esitatud A. V. arvamusest, et kui 5 kokku arvestada kostja tulu kuudel, kui ta teenis kasumit, oleks see kokku 364436 eurot (30.10.2023 menetlusdokumendi lisa 5, rida 39 positiivsete arvude summa). Hagejal on õigus nõuda tulu väljaandmist üksnes perioodi eest, millal hageja teenis (enda määratletud parameetrite järgi) kasumit. Hageja õigust tulule ei vähenda see, kui kostja (enda väitel) on rikkumisperioodil ka ennast kahjustanud ehk kandnud (enda määratletud parameetrite järgi) kahjumit. Seega, kui kohus peaks leidma, et kostjal on
alusel õigus müügikäibest maha arvata 30.10.2023 dokumendi lisa 5 ridadel 12 ja 17-38 nimetatud kulu ja leiab, et selline kulu on tõendatud, palub hageja alternatiivselt kostjalt välja mõista kasumi, mille kostja teenis hageja omandiõigust pahauskselt rikkudes 2018.a jaanuaris, veebruaris, märtsis, juulis, augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris, 2019.a jaanuaris, veebruaris, märtsis, mais, juunis, augustis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris, 2020.a jaanuaris, veebruaris, juunis, juulis ja augustis. Nõuded Hageja palus esialgses hagis (09.09.2021, dtl 1, 2) kostjalt välja mõista alusetult saaduna 2696399,48, viivist 261769,65 eurot ja põhinõudelt viivist
lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. 10.11.2021 (dtl 361) täpsustas hageja nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 2545624,48 eurot alusetult saaduna, viivist 254064,84 eurot, põhinõudelt viivist
lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana alates hagi esitamisest kuni asjas otsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Oma 13.11.2023 (dtl 996) dokumendis märkis, et juhul, kui kohus jätab hagi rahuldamata põhinõudes kas hagiavalduses või 16.10.2023 (dtl 949) menetlusdokumendis nimetatud ulatuses, siis alternatiivselt rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 364 436 eurot. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED Kostja palus hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (18.10.2021, dtl 102, 13.12.2021, dtl 476, 30.10.2023, dtl 955, 20.01.2024, dtl 1041). Hageja nõue
Hagejal saaks olla selline nõue üksnes juhul, kui kostja oleks üüripindu kasutanud tasu maksmata.
lg 1 järgi on tegemist kasutuseelise ulatuses rikastumise eest esitatava nõudega. Vaidlust pole, kostja tasus kogu vaidlusaluse 01.10.2018-18.09.2020 perioodi eest regulaarselt üüri (kahjutasu). Üürilepingu kehtivuse osas peetud vaidluse tõttu tegi kostja hagejale makseid isegi suuremas summas kui hageja sel perioodil kostjale igal kuul esitatud arvete alusel „kahjuhüvitusena“ arveldas (vt saldoteatised).
võimaldab lisaks rikkumise teel asjast saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Hageja omandiks on üüripinnad, mida kostja (tagantjärele tuvastatuna) õigusliku aluseta kasutas ning osaliselt ka allüürile andis. Asjast saadud tuluks saaks lugeda hageja ruumide allüürist saadud tulu summas 8166,54 eurot, mille osas on kostja enne kohtumenetlust teinud tasaarvestuse ettepaneku. Selle summa hagemiseks kohtu kaudu puudub mistahes õigustus. Raamatukaupluse müügitulu, mida hageja nõuab, ei ole hageja omandist (üüripinnast) saadud tulu. Hagejal saaks olla nõue kaupluse müügitulu osas üksnes juhul, kui kostja oleks õigusliku aluseta kasutanud hagejale kuuluvat ettevõtet (kauplust), nt kui poolte 6 vahel oleks olnud ettevõtte rendileping ja see oleks osutunud tühiseks. Lisaks ei nõua hageja mitte müügitulu (kasumit), vaid kaupluse müügikäivet (läbimüüki), mille väljaandmise nõue on seaduse ja kohtupraktika kohaselt välistatud. Kostja tasaarvestab hageja nõude summas 8166,54 eurot vaidlustamata saldoteatisega. Kostja märkis täiendavalt järgmist. Pooled sõlmisid
alusel nõuda mitte üksnes tulu asja (üüripinna) kasutamisest, vaid ka üüripinnal asunud kaupluse kui kostja ettevõtte käitamisest saadud tulu, siis tuleb lähtuda järgmisest (A. V. arvamus). Hulgimüüki arvestamata oli kostja Rocca al Mare kaupluse äritegevuse käive 01.10.2018- 18.09.2020 kokku 2531260 eurot (ilma käibemaksuta). Ärikahjum oli seejuures 74369 eurot, st kauplus teenis kahjumit. Isegi, kui vaadata kasumit koos hulgimüügiga, siis teenis kostja kaupluse pidamisega kahjumit. Rocca al Mare kaupluse äritegevusest lähtuv käive oli asjaomasel perioodil kokku 2601719 eurot, ent kauplus teenis ikka kahjumit. Summaarne ärikahjum (koos hulgimüügist saadud tuluga) oli vähemalt 37153 eurot (eksperdi hinnangul oli kahjum tõenäoliselt veidi suuremgi). See tähendab, et Rocca al Mare 8 kauplus teenis igal juhul kahjumit. Arvestades COVID-19 pandeemiat ning raamatumüügi madalat kasumimarginaali ei ole see üllatav (lisa 2, Valuation Services 13.12.2021 ekspertarvamus, lk-d 7–9). Ekspert on arvamuses andnud hinnangu selle kohta, kas arvesse võetud kulud olid vajalikud kaupluse käitamiseks ning seda kinnitanud (lisa 2, lk-d 7–9). Kostja märkis oma vastuses 30.10.2023 (dtl 955) seda, et hageja ei saa esitada alusetu rikastumise nõudeid
ja § 1039 alusel just seetõttu, sest hageja on juba nõudnud kostjalt samale rikkumise tuginedes igakuiselt kahju hüvitamist ning kostja on selle kahju (saamata jäänud üüri) ka hüvitanud. Hagejal puudub täiendav nõue
Kuna kostja maksiks kogu aja hagejale kahju hüvitist täies ulatuses (ja enamgi veel), siis on nõuete konkurents välistab
lg 1 ja § 1039 alusel nõuete esitamise (lisa 3 – hageja esitatud arve, ka lisa 7 – ülevaatlik tabel kostja poolt enam, makstud summadest raamatupidaja kinnitusega). Kostja on hüvitanud hagejale üüripinna kasutamisest (kasutuseelisest) saadu hariliku väärtuse. Hageja nõudis kostjalt arvete alusel üüripinna kasutamise eest igakuiselt juba kahjuhüvitisena 18883,46 euro (koos käibemaksuga) tasumist. Igakuine kahjuhüvitise nõude summa põhineb poolte vahel 30.09.2018 lõppenud üürilepingul ning seega võib summat pidada tegelikuks keskmisest üürihinnaks(turuhind), mida loetaks TsÜS § 65 kohaselt asjast saadud harilikuks väärtuseks. Tegelikkuses maksis kostja hagejale rohkem üüri (kui hageja jõutud kahjuhüvitis, s.o kogu perioodi eest kokku ligi 500 000 eurot (lisa 7). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal täiendavat hariliku väärtuse hüvitamise nõuet. Hageja pole sellel õiguslikul alusel nõuet esitanud, vaid tugineb üksnes
§-le 1039. Hageja nõue
Rikkumiskondiktsiooni alusel saab kannatanu lisaks harilikule väärtusele nõuda üksnes rikkuja positiivsete varaliste tagajärgede ehk juurdekasvu (kasu) väljaandmist Seejuures tuleb tulu suuruse määramisel aluseks võtta rikkumise teel saadu kasutamisest saadud tulu, millest tuleb maha arvutada selle teenimiseks kantud kulud. Selle regulatsiooni eesmärgiks on likvideerida õiguse rikkumise tagajärjed ehk luua seisund, millega taastuks endine olukord nii rikkuja kui ka kannatanu poolel. Kui rikkumise tagajärjel ei ole rikkujale lisaks kasutuseelisele tekkinud positiivset varalist tagajärge, ei ole rikkuja ka kasu (tulu) saanud, mille väljaandmiseks hageja saaks
Kostja hinnangul saab ainsaks võimalikuks üüripinnast saadud tuluks pidada kostja poolt üüripinna allüürist teenitud tulu summas 8166,34 eurot, s.o allüürnikult saadud üüri ja hagejale makstud üüri vahe. Nõuete konkurents välistab ka sellise nõude rahuldamise. Ei ole õige, et kostja peaks välja andma kogu üüritulu ega saaks maha arvata juba hagejale makstud üüri. Selline käsitlus oleks mõeldav üksnes juhul, kui kostja oleks vaidlusalusel perioodil kasutanud üüripinda tasuta. Sellisel juhul kuuluks kogu allüürnikult saadud üüritulu hagejale väljaandmisele. Antud juhul on kostja aga hagejale igakuiselt tasunud rohkem kui 20 000 eurot kahjutasu/üüri (sh kohvikupinna üür, lisa 7). Hageja täiendav nõue saaks piirduda üksnes kostja poolt allüürnikult saadud üüri ja hagejast üürileandjale makstud üüri vahe väljanõudmisega summas 8166,34 eurot. Hagejal pole mingit õigust nõuda sama summat mitu korda. Juhul kui kohus peaks ka osaliselt hagi rahuldama, teeb kostja protsessuaalse tasaarvestuse avalduse. Põhinõude puudumisel (ja tasaarvestuse korral) ei ole hagejal ka kõrvalnõudena viivise nõuet, ehkki hageja vastuoluline käitumine annaks alust ka viiviste vähendamiseks. Kostja on perioodil 01.10.2018–18.09.2020 tasunud kostjale rohkem kui oli üüripinna harilik väärtus (harilik väärtus võrdub hageja poolt esitatud igakuise kahjunõudega). Kokku tasus kostja üüri 45872,48 euro võrra arveldatust rohkem (saldoteatised, viimane 07.10.2020 seisuga). Alates 12.10.2018 tasus kostja hagejale igakuiselt 1120,96 eurot rohkem, kui selleks oli alust.
Hageja igakuine võimalik nõue allüürist saadud tulu väljanõudmiseks perioodil 01.10.2018–01.04.2020 on väiksem kui kostja igakuine nõue hageja vastu (lisa 7). Hagejal puudub seetõttu üleüldse kostja vastu nõue, mh ka viivisnõue. Hagejal oli võimalik igal ajal mh ühepoolselt oma nõue tasaarvestada kostja poolt enam tasutud üüri maksetega.
lg 3 kohaselt tuleb alates saldo teatamisest saldolt maksta intressi poolele, kelle kasuks saldo on, isegi juhul, kui jooksvale arvele kantud nõuetelt tuli juba intressi maksta. Hageja võimalik viivise nõue kuuluks seega igal juhul täies ulatuses tasaarvestamisele kostja viivise nõuetega. Hageja on kinnitanud 19.12.2019 seisuga, et perioodi oktoober 2018 – november 2019 eest on kostja teinud ettemaksu (ing k Prepay) enam tasutud üüri näol summas 23 372,18 eurot (lisa 5). Viivisintressi summalt 23 372,18 tuleks seega tasuda alates 18.12.2019 saldo teatamisest kuni selle tasumiseni (võttes arvesse võimalikku tasaarvestust). Hageja ei ole vastu vaielnud ka 07.10.2020 esitatud saldoteatise sisulisele õigsusele, mille kohaselt oli kostja võlgnevus hagejale 38 319,10 eurot (lisa 6). Viivist täiendavalt summalt 14 946,92 eurot (s.o 38 319,10-23 372,18) saab arvestada alates 08.10.2020. Hagi vastuse seisuga oli viivisenõue sellelt summalt 1329,04 eurot. Kostja palub rakendada
Hageja käitus üürilepingu pikenemise läbirääkimistel kahepalgeliselt: hageja sõlmis üürilepingu kostja konkurendiga ning keeldus seejärel hagejaga üürilepingu tingimustes läbirääkimisi pidamast. Kostjale mingeid etteheiteid seejuures hagejal ei olnud. Lisaks on hageja esitanud nõudekirju ülepaisutatud summades (hageja möönab hagis, et on nüüdseks korrigeerinud oma nõudeid) ning keeldunud ka sisulistest kompromissläbirääkimistest. 13.12.2021 vastuses märkis veel seda, et
lg 3 võimaldab rikkujal tõendada, et eseme väärtus oli kokku lepitud tasust väiksem. Vastavalt hageja enda praktikale tuleks lugeda, et aastal 10 2020 vähenes üüripindade harilik väärtus „75% aprillis, 25% mais ja juunis” ning sellega seoses ka ”turundustasu vabastust aprillis ja mais” (hagi vastuse lisa 8). 2020. aastal tasus kostja hagejale üüri (kahjuhüvitist) 21 228,26 eurot kuus (koos käibemaksuga), millest üür moodustas 16 673,16 eurot (ilma käibemaksuta) ning fassaadi reklaampinna üür ning turundustasud kokku 1067,05 eurot (ilma käibemaksuta) (lisa 3, ülevaade maksetest Rocca al Mare kaubanduskeskusele). Seega tuleks üüripinna harilikuks väärtuseks perioodil 01.10.2018– 18.09.2020
lg 1 mõistes lugeda 16 673,16 x 75% (aprill) + 16 673,16 x 25% x 2 (mai / juuni) + 1067,05 x 2 (aprill / mai turundus), s.o kokku 22 975,55 euro (käibemaksuta) võrra väiksem summa ehk 27 570,66 eurot (koos käibemaksuga). Oma vastuses hageja alternatiivsele käsitlusele märkis kostja 19.01.2024 (dtl 1041), et hageja alternatiivses nõudearvutuses sisalduvad aga ka 2018. aasta jaanuar, veebruar, märts, juuli, august, september (hageja 13.11.2023 seisukoha p 13), mis ei oma puutumust väidetava rikkumisega. Hageja enda metoodika kohaselt (millega kostja ei nõustu) ei saa nõue olla suurem kui 278 584 eurot (kostja 30.10.2023 seisukoha lisas 2 esitatud Exceli tabeli positiivsete arvude summa reas 39).
See ei võimalda käsitlust, et mõnel kuul justkui oli tegemist rikkumisega ning teisel kuul (kui teeniti kahjumit) ei olnud tegemist rikkumisega. Isegi, kui seadus seda võimaldaks, ehkki tegemist on materiaalõigusliku küsimusega, siis tuleks jätta see
lg 2 alusel kohaldamata.
Sätte eesmärk ei ole kedagi karistada ja kohustada teda tasuma rikkumise eest n-ö peale. See võiks omakorda hageja alusetu rikastumiseni. Raamatupoe müügikäive kinnitab, et tegemist on sesoonse äriga. Äritegevuse ülevalhoidmiseks teenitakse teatud kuudel kasumit, millega kaetakse muudel kuudel saadavat kahjumit. Selleks, et raamatuäri saaks üldse toimida ja tulu teenida, mida hageja ekslikult peab üüripinnast saadvaks tuluks, on vajalik aga aastaringi äritegevusega seotud kulusid kanda. Otsesteks kuluks on näiteks üür: kostja tasus hagejale samal perioodil üüripinna eest üle 384 000 eurot, s.o vältimatu kulu, et raamatupoodi pinnal üldse pidada (30.10.2023 seisukoha lisa 2, Excel, rida 19). Kuluks on müüdud kauba enda kulu, mille osas peeti eraldi arvestust Rahva Raamatu enda kirjastuse raamatute müügi osas (30.10.2023 seisukoha lisa 2, Excel, read 4 ja 5). Tegemist ei ole kirjastuse, vaid „kirjastuse raamatute“ kuluga, nagu hageja ekslikult arvab. Kaudseteks kuludeks on Rahva Raamat AS-is logistikakulud ja üldkulud (13.11.2022 esitatud ekspertarvamus, lk 7). Andmetega tutvunud ekspert selgitab, et: „Peamise osa Ettevõtte Rahva Raamat AS-i Rocca al Mare kaupluse käive ja ärikasum logistikakuludest moodustab [logistikute, autojuhtide, laotöötajate] palgakulu (50-55%), millele järgneb ca 15%-ga transpordikulu. Ka üldkuludest moodustab lõviosa (ca 45%) töötajate palgakulu, millele järgnevad kokku 30%-ga infotehnoloogia ja põhivaraga seotud kulud (põhivara kulum). Eksperdi hinnangul on nii Ettevõtte üld- kui logistikakulud kaupluste äritegevuste toimimiseks möödapääsmatud. Kui hageja oleks nõude koostanud õigesti, s.o nõudnud vaid üüripinnast saadavat tulu ehk allüürist saadud kasumit, siis sellisel juhul tuleb vaid leida allüürnikult saadud üüri ja hagejale makstud üüri vahe (30.10.2023 seisukoha lisa 2, Exceli tabel, read 47 kuni 50). KOHTU PÕHJENDUSED I
lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse, § 1039 sätestab, et rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda
MS § 367 järgi kohustuse täitmist, viivist. II Hageja ja kostja sõlmisid 11.04.2008 äriruumi üürilepingu nr. RAH-G215/G216 (hagi lisa 1, üürileping, dtl 11), mille alusel üüris kostja hagejale kuuluvaid ruume raamatukaupluse pidamiseks. Üürileping oli tähtajaline ja see lõppes 01.10.2018 (lepingu eritingimuste p 3). Kostja vabastas ruumid 18.09.2020 (dtl 58, hagi lisa 2, üleandmise-vastuvõtmise akt). Nende asjaolude üle puudus vaidlus. Vaidlust ei olnud selle üle, et kostja on Eestis tegutsenud pikaaegsete traditsioonidega raamatuäris ning müüb lisaks kauplustele raamatuid ka veebis ning hageja tegevusalaks on enda ja renditud pindade üürile andmine. III Rikkumise periood 3.1 Hageja on tõendanud kohtule esitatud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 13.08.2020 otsusega (dtl 68, otsuse p 54, hagi lisa 3), et kostja valdas üüritud ruume aluseta ja pahauskselt alates 02.10.2018 kell 00.00, kuivõrd üürileping lõppes 01.10.2018 kl 24.
Nii on põhjendatud ja tõendatud kostja väide, et hageja ei saa tugineda perioodi 13.08.2020–18.09.2020 osas rikkumiskondiktsioonile ja kohtu hinnangul saab hageja nõude perioodiks saaks olla üksnes 01.10.2018–13.08.
10.11.2021 (dtl 361) dokumendis märkis, et oli ekslikult põhinõude suuruse määramisel liitnud müügikäibele kassatehingute arvu, mille tõttu oli põhinõudeks 2545624,48 eurot (algses hagis nõutud 2696399,48 - 150775, dokumendi p 33), arvestamata allüüri nõuet 8166,54 €). Oma 16.10.2023 (dtl 949) dokumendis märkis, et
alusel kuulub väljaandmisele brutokasum ja termini „tulu“ all tuleb mõista brutokasumit ning kui kostja brutokasumi suurust ei tõenda, kuulub väljaandmisele müügitulu. Ülaltoodust järeldub, et on hageja pidanud nõudeks ja selle suuruseks kostja müügitulu perioodil 01.10.2018 –31.09.2020 2537457,94 eurot (hagi lisa 6, dtl 79, mis on seal toodud lahtrite D13 D36 summa). 13.11.2023 märkis, et kui kokku arvestada kostja tulu kuudel, kui ta teenis kasumit, oleks see kokku vähemalt 364 436 eurot, mis tuleks alternatiivselt välja mõista (hageja kogu põhinõue koos allüüri tulu nõudega oli 2545624,4 €). Arvestamata siinkohal allüüri tulu nõuet 8166,54 eurot, saab kohus järeldada hageja arvestustest ja nõudekirjadest seda, et hageja soovib saada kostjalt ülejäänud (va 8166,54 €) põhivõla nõudes kostja majandustegevuses teenitut: kas siis müügitulu või brutokasumit, millest ei saa maha arvata mingeid kulusid. Nagu kohus eelpool märkis, on kostja tegev raamatuäris ja tema tulu, mille hageja soovib kostjalt endale saada käesolevas hagis, tekib ettevõtlusest: raamatute müügist nii poodides kui veebis. Vaidlust pole selles, et kostja oleks kasutanud hagejale kuuluvat ettevõtet või hagejale kuuluvat mingit kauplust või talle kuuluvaid raamatuid. Hageja tegevusalaks on enda ja renditud pindade üürile andmine, mitte hagejale kuuluvate võimalike raamatute müük kauplustes, veebis. Seega asub kohus järeldusele, et ekslik on hageja seisukoht, et kostjapoolne vaidlusaluste ruumide pahauskne valdus oleks
mõttes otseses põhjuslikus seoses sellega, et kostja oli tegutsev raamatute müüja ja teenis sellest müügist tulu. Kohus nõustub kostjaga, et kostja ettevõtte (raamatukaupluse) müügitulu osas saaks hagejal väljaandmise nõue eksisteerida
mõttes üksnes juhul, kui − kostja oleks õigusliku aluseta käitanud hagejale kuuluvat raamatukauplust, ettevõtet, müünud hagejale kuuluvaid raamatuid ja − rikkunud just seeläbi ning otseselt
lg 1 mõttes hageja omandit pahauskselt − ning teeninud just sellega tulu, sest just siis oleks sellel tulul olnud otsene põhjuslik seos rikkumise teel saadu võimaliku nõudega
Käesoleval juhul see nii ei ole ja seda pole hageja ka väitnud. Nimetatud põhjendustel ei saa hageja
, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi nõuda kostjalt müügitulu/brutokasumi väljaandmist 2537457,94 € eurot, alternatiivselt 364436 euro väljaandmist. Hageja hagi jääb selles nõudes
Kohus ei hinda seetõttu poolte väiteid sellest, milliseid kulusid tuleks kostja tulu arvestamisel välja jätta (maha arvata) ja kas seda saaks või võiks üldse teha. Kohus ei hinda siinkohal ka esitatud tõendeid (müügistatistika, hagi lisa 6, dlt 76-79, transpordikulud ja muud kulud, lisa 8, e-kiri, dtl 85, A. V. arvamus, dtl 494, käibeandmed 04.08.20, dtl 139, tulu, käibe, kulude andmed, dtl 962993 /kostja 30.10.2023 dokumendi lisad 2-5/). 13 Kuna hageja nõue ülalmärgitud osas jääb rahuldata, ei saa hageja nõuda kostjalt ka
MS § 367 alusel sellelt nõudelt ja alternatiivselt nõudelt seadusjärgset viivist ning vastavatelt nõuetelt jääb viivisenõue rahuldamata. Seetõttu ei hinda kohus poolte väiteid, kas viivist saab vähenda või ei
3.3 Järgnevalt vaatleb kohus, kas hageja nõue 8166,54 eurot saamiseks on tõendatud, põhjendatud. Vaidlust ei olnud selles, et kostja pidas üürilepingu kehtivuse ajal kui ka pärast seda vaidlusalusel perioodil raamatukauplust ning andis osa üüritud pinnast allüürniku kasutusse, kes pidas selles kohvikut. See oli kokku lepitud ka üürilepingu eritingimuste p-s 2 (198m2) (dtl 11). Vaidlus puudus selles, et kostja tasus perioodil 01.10.2018–18.09.2020 tegelikul tarbimisel põhinevaid kõrvalkulusid ja fassaadi ehk turundustasusid ning teenis perioodil 01.10.2018– 01.04.2020 üüripinna osalisest allüürist tulu ca 450 eurot kuus. Kokku teenis vaidlustamata asjaoludel kostja kogu selle aja jooksul üüripinna osaliselt allüürist tulu 8166,54 eurot. Kostja vastusest hagejale 27.01.2021 nähtub, et kostja on ise arvestanud välja, et allüürile antud pinna osa eest saadud allüüritulu ehk brutokasum, millest on maha arvatud üürikulud samal perioodil (üüri ja allüüri vahe), on 8166,54 eurot (dtl 84,hagi lisa 7, 27.01.2021 kiri, p 4). Kohtu hinnangul vastab märgitud 8166,54 € pahauskse rikkuja poolt üleantavale tulule
Hageja väited sellest, kas kostjal on kohustus anda hagejale üle üür pluss kogu allüür, ei ole põhjendatud, sest
mõtte kohaselt on selleks vaid tulu, mis on kohtu arvates üüri ja kostja poolt saadud allüüri vahe. Mis puudutab kostja väidet, et hageja on esitanud tegelikult kahjunõudeid kogu pinna eest ja nõuete konkurentsi tõttu ei saa ta kostjalt enam nõuda tulu, ei ole siiski kohtu hinnangul
Nimetatud põhjustel leiab kohus, et hageja nõue
järgi summas 8166,54 eurot on tõendatud ja põhjendatud ning kostjal on kohustus märgitu hagejale välja anda. Hagejal on põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt
lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi nimetatud nõudelt ka viivist, kuna kostja ei ole nõus vabatahtlikult märgitud summat tasuma. Hageja andis kostjale kohustuse täitmiseks tähtaja 01.02.2021 vastavalt kohtule esitatud 06.01.2021 (dtl 74) nõudekirjale (p 6,7,8). See on kooskõlas
lg 7 I, II lausega.
lg 7 lause sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui suur on sellelt nõudelt viivis, vaatleb kohus edaspidi. Kostja väitis, et ta on hageja nimetatud nõude oma nõudega tasaarvestanud. Pooltevaheline lepingu p 19.5 sätestab, et juhul, kui üürnik viivitab üüripinna vabastamisega ja üürileandjale tagastamisega, siis on üürnik kohustatud maksma üürileandjale üüri arvestatuna selle aja eest, millal üüri pind oli üürniku kasutuses, lisaks leppetrahvile summas, mis on võrdne ühe kuu üüriga iga nädala eest, mille võrra üüripinna tagastamisega viivitatakse. Samuti on üürnik kohustatud hüvitama üürileandjale kõik sellisest viivitusest tulenevad kahjud.
sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. 14 Vaidlus puudus selles, et kostja maksis perioodil 01.10.2018–18.09.2020 hagejale viimase poolt esitatud igakuiste arvete alusel kahjuhüvitisi. Igakuise hüvitise summa oli kuus 15736,22 eurot, koos käibemaksuga oli see 18883,46 eurot; arves oli selgitus „kahjuhüvitis“ (hagi lisa 3, dtl 138, hageja 03.03.2020 arve kostjale). Arvest nähtuvalt viitas hageja tolles üürilepingu p-le 19.5 ja
§ -le 335, nimetades seda kahju hüvitiseks ning märkis sulgudes „ruumide üür ja fas. Üür.“ Hageja on ise esitanud kohtule enda 10.10.2018 nõudekirja kostjale (lisa 13, dl 380), milles viitab samale lepingu sättele ja kahjunõudele ruumide vabastamata jätmise eest. Seega teadis hageja ise lepingu p-ile 19.5 ja
§-le 335 viidates väga selgelt, mille eest, mida ja kui suurt summat ta kostjalt nõuab põhjusel, et ruumid on hagejale tagastama. Kostja väitis, et ta maksis vaidlusalusel perioodil hagejale rohkem raha kui hageja nõudis kahju hüvitist oma igakuistes arvetes. Kostja selgitas, et ta arvestas nendele nõutud summadele iseseisvalt juurde lepingus märgitud tarbijahinna indeksi tõusu, kuna arvas, et leping kehtis. Seda ei seadnud hageja ka kahtluse alla, et kostja selliseid arvestuslikke makseid tegi. Leping ei kehtinud, sest see lõppes 01.10.2018 nagu tuvastas arbitraažikohus ning nii ei pidanud kostja lepingus märgitud tarbijahinna arvestust tegema
lg 1, 2 lepingu p 4 järgi; seda ei nõudnud ka hageja ise (lepingu p 4 sätestab üüri tõstmise korra), kes nõudis arvetes p-i 19.5 ja
Kohus ei hinda seetõttu tarbijahinna suurust ja selle kohta esitatud tõendeid (hageja lisad 11, 12, dtl 370, 375). Poolte vahel on peetud kirjavahetust saldo arvestuse kohta (kostja vastuse lisa 5-7, dtl 162-164, 165, 140-145), kuid hageja keeldus hiljem teatisi kinnitamast (kostja vastuse lisa 6, 07.10.2020 saldoteatis ning hageja 09.10.2020 e-kiri). Hageja ei vaidlustanud kohtumenetluses seda, et kostja on vaidlusalusel perioodil maksnud hagejale hageja nõutud kahju hüvitiste arvete alusel tegelikult rohkem ehk 45872,48 eurot, mis nähtub ka kostja vastuse lisast 7 (tabel kostja poolt enammakstud summadest raamatupidaja kinnitusega, dtl 144). Kuna pooltevaheline leping lõppes 01.10.2018 ja kostja pidi maksma hageja arvete alusel vaid lepingu p 19.5 ja
järgseid kahju hüvitisi (igakuiselt 15736,22 eurot, koos käibemaksuga 18883,46 eurot), siis ei olnud kostjal mingit
lg 1, 2 ja lepingu p 4 järgset kohustust maksta hagejale suuremat kahju hüvitist kui see, mida hageja ise arvete alusel lepingu p 19.5 ja
Nii asub kohus järeldusele, et põhjendatud, tõendatud ja õige on kostja väide, et ta on teinud hageja kasuks ilma õigusliku ehk lepingulise aluseta soorituse 45872,48 euro ulatuses rohkem kui oli kohustatud. Ebaõige on hageja vastuväide, et üüri suuruse muutmine tarbijahinna tõusu tõttu tuleb lepingust, mis õigustaks mingit viisi 45872,48 euro saamist ja välistaks kostja õiguse seda summat tagasi nõuda ning teha tasaarvestust.
lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Eeltoodu alusel ei ole vaja hinnata kostja esitatud tõendeid selle kohta, kas hageja tegi kostjale mingeid üürisoodustusi (dtl 152-157, e-kiri 18.10.21 lisakokkulepe) ning täiendavalt maksutud summade arvestust (dtl 505-506, kostja 13.12.20 lisa 3). Kohtu arvates on põhjendatud, tõendatud kostja väide, et tal on õigus saada hagejalt
järgi 45872,48 eurot tagasi ning kostjal on seetõttu õigus oma nõue ka hageja nõudega 8166,54 euro ulatuses
Nimelt sätestab
lg 1, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist; § 198 lg 1 alusel toimub tasaarvestuse tegemine avalduse tegemisega teisele poolele. 15 Kostja tegi 18.10.2021 tasaarvestusavalduse vastuses hagile. Kostja väitis, et nende summade, millest moodustub igakuiseilt tasutu kokku 45872,48 eurot, tagasisaamise õigus tekkis igakuiselt alates 12.10.2018. See võib olla põhimõtteliselt õige, ent kostja ei ole seda summat tegelikult hagejalt tagasi nõudnud kohtueelselt alates 12.10.2018 igakuiselt. Saldode võrdlemise kirjad seda ei kinnita, et hageja oleks kuidagi kinnitanud saldo õigusust, kuna hageja on kostja saldonõudele 09.10.2020 vastanud eitavalt (kostja vastuse lisad 5.1-7, dtl 162, 140, 142,144, hageja eitav vastus, dtl 140). Hageja nõudis kostjalt üüritulu maksmist 01.02.2021, mis oli kohustuse täitmis tähtaeg
Kostja seda hagejale ei maksnud. Seega saab rääkida, et kostja on saadu tagastamise kohustuse rikkumises ja viivituses
101 lg 1 p 6, § 113 lg 1
lg 1 II lause järgi märgitud aja eest 8166,54 eurolt 463,59 eurot (viivist vaatleb kohus veel edaspidi). Kuna kostja tasaarvestas oma suurema nõude hageja 8166,54 eurose nõudega 18.10.2021, siis on lõppenud 18.10.2021 seisuga
Seega jääb hageja nõue selles osas rahuldamata
3.4 Viivis nõudelt 8166,54 eurot. Kostja leidis, et hagejal pole õigust ka viivisele ja seda tuleks vähendada nullini, kuna hageja on käitunud vastuoluliselt. Kohus sellega ei nõustunud. Viivis on õiguskaitsevahend kohustuse rikkumisega viivitamise korral
Arbitraažikohus tuvastas otsusega kostjapoolse pahauskse hageja ruumide valduse. Nii on ainetu kostja käsitlus sellest, et hageja käitub kuidagi vastuoluliselt. Viivise vähendamine eeldaks
Käesoleval juhul on viivis 463,59 eurot võrreldes põhinõudega (8166,54 €) väike ning alust selle vähendamiseks ei ole. Seda, kas hagejal oli võimalik igal ajal, muuhulgas ühepoolselt oma nõue tasaarvestada kostja poolt enamtasutud maksetega, ei tähenda, et hageja pidi seda tegema. Samas märkis kostja, et ka temal on enda enammakstud summalt õigus saada viivist seadusjärgses määras. Kostja tugines
lg 3, mille kohaselt tuleb alates saldo teatamisest saldolt maksta intressi poolele, kelle kasuks saldo on, isegi juhul, kui jooksvale arvele kantud nõuetelt tuli juba intressi maksta. Kostja leidis, et hageja võimalik viivisenõue kuuluks igal juhul täies ulatuses tasaarvestamisele kostja viivisenõuedega, mis kostja arvestuse kohaselt oli hagi vastuse seisuga 18.10.2021 tagastamisele kuuluvatelt nõuetelt kokku 1329,04 eurot. Hageja leiab, et ta ei pea kostjale midagi maksma. Seega on kostjal õigus viivisele
lg 1 p 6 järgi, kuna hageja on alusetu tagastamise kohustuse rikkumises ning viivituses. Hageja ei ole vaidlustanud kostja viivise arvestust, suurust. Kohtu hinnangul oli kostjal õigus
lause ja § 198 lg 1, 2, § 1028 lg 1 järgi nõuda hagejalt viivist alusetult enammaksutud summadelt ja seda tasaarvestada hageja viivisenõudega. Kostja tasaarvestas vastuses 18.10.2021 oma viivisenõude hageja viivisenõudega (vt vastuse p 39, 40, dtl 109). Nii on lõppenud 18.10.2021
MS § 367, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi. Kuna nii hageja
järgne võlanõue 8166,54 euro ja sellelt nõutav viivisenõue on lõppenud kostja tasaarvestusega, jääb hageja märgitud võlanõue 8166,54 euro ja vastavalt nõudelt arvestatud viivisenõue ja edaspidine viivisenõue
MS § 367 järgi kostja vastu rahuldamata. 16 3.5 Kokkuvõte Arvestades ülaltoodut, tuleb jätta rahuldamata hageja hagi kostja vastu alusetult saadu 2545624,48 eurot, alternatiivselt 364436 euro väljamõistmiseks, viivise 254064,84 väljamõistmiseks ja põhinõudelt viivise väljamõistmiseks
lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Hageja väiteid, et tal on õigus tasaarvestada oma leppetrahvi nõudeid kostja nõuetega, ei ole vaja hinnata, sest hageja esitas need väited vaid juhuks kui kostja esitab vastuhagi, mida kostja ei teinud. Kuna kostja ei olnud nõus kohtueelselt esitatud nõudeid rahuldamata ja selles puudus vaidlus, ei ole vaja hinnata kostja 26.09.2021 vastust hageja nõudekirjale (dtl 148,151). IV Menetluskulude jaotus, tsiviilasja hind, protokollide parandus Tsiviilasja hind määrataks hagi esitamise aja seisuga ja see on 3173881,09 eurot (TsMS § 122 lg 1, 2, § 123, § 124, § 133 lg 1, 2, § 134 lg 1). TsMS § 162 lg 1, 2 järgi jäävad poolte menetluskulud hageja kanda ja kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2, lg 2 alusel kulude suuruse kindlaks pärast lahendi jõustumist. TsMS § 53 lg 4 alusel teeb kohus protokolli parandused, kui ta nendega nõustub, mittenõustumisel lisab protokolli juurde. Kohus pidas asjas mitu istungit: 02.05.2022 (protokoll, dtl 525), 13.03.2032 (protokoll dtl 732), 29.09.23 (protokoll dtl 931), 29.01.2024 (protokoll dtl 1059). 02.05.2022 istungi protokolli kohta ei ole protokolli parandamise taotlusi esitatud. 13.03.2023 istungi protokolli kohta esitasid mõlemad pooled 16.03.2023 taotluse protokolli parandamiseks (dtl 773, 779). Hageja vaidles kostja taotlusele vastu, kostja ei vaielnud hageja taotlusele vastu (24.03.2023, dtl 792, 795). Kohus nõustub kostja porokolli parandamise
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.