Obsah (7)

§ 111§ 10§ 81§ 14§ 1§ 12§ 11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 05.04.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-1795 Kohtuasi TF Bank AB

) § 22 lg-s 2 sätestatud toimingute läbiviimine.

1. Avalduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja võlgnik tarbijakrediidilepingud 17.05.2023 summale 1000 eurot, 14.11.2022 väärtuses 236,43 eurot, 24.05.2022 väärtuses 675,65 eurot. Lepingute järgi pidi võlgnik tasuma kasutusele võetud krediidi eest avaldajale osamakseid lepingu 2-24-1795 sõlmimisele järgnevast kalendrikuust. Võlgnik tasus osamakseid korrektselt kuni
2. aasta augustini ning alates
3. aasta septembrist enam osamakseid ei tasunud. Avaldaja ütles lepingud erakorraliselt üles 24.12.2023, kuid kuna võlgnik suri 10.08.2023, siis ei ole ta tahteavaldusi kätte saanud ning ülesütlemine on tühine. Lepingud kehtivad ning lepingutest tulenevad nõuded kuuluvad pärandvara koosseisu. Pärandi avanemise seisuga on avaldaja nõue 1731,60 eurot. Võlgnikul on lisaks avaldajale veel võlausaldajaid, mistõttu on ilmne, et negatiivse vara maht pärandvaras on suurem kui avaldaja nõue. 01.02.2024 seisuga ei ole väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadet võlgniku pärimismenetluse algatamise kohta. Avaldaja leiab, et lähikondsetele on teada, et pärandvara koosseisus positiivset vara ei ole. Kinnisasju pärandvarasse ei kuulu, lisaks peab avaldaja tõenäoliseks ka seda, et võlgniku pangakontodel hoiustatu väärtus pärandi avanemise hetkel on samuti käibearusaamade mõttes väheväärtuslik, sest võlgniku sissetulek oli tagasihoidlik. Avaldaja on tuvastanud, et võlgnik võõrandas veebruaris 2023 talle kuulnud kinnisasja (XXX, katastri nr XXXXXXXXX) Yle ja võlgniku kasuks seati kinnisasjale eluaegne isiklik kasutusõigus. Avaldaja leiab, et kinnisasja võõrandamine ja isikliku kasutusõiguse seadmine viitab ühemõtteliselt sellele, et kinnisasi võõrandati kinkelepinguga, mis omakorda muutis võlgniku varatuks. Kinkelepinguga on kahjustatud avaldaja kui võlausaldaja huve, mistõttu ainuke võimalus avaldajal enda huvisid kaitsta on esitada avaldus pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks. Ainult pärandvara pankrotimenetluses on võimalik pankrotihalduril esitada hagi kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks, mis omakorda võimaldab kinnisasja pärandvarasse tagasivõita ning luua eelduse avaldaja nõuete rahuldamiseks.
4. Pärnu Maakohus jättis 20.02.2024 määrusega avalduse käiguta ja määras avaldajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Määruse kohaselt ei ole avalduses piisavalt kirjeldatud faktilisi ja taotlust põhjendavaid asjaolusid, ennekõike asjaolusid, mis põhistaksid pärandvara maksejõuetust. Nimelt ei ole avalduses välja toodud, mida võlausaldaja on teinud pärijate ja pärandvara koosseisu välja selgitamiseks. Näiteks, kas võlausaldaja on ühendust võtnud võimalike pärija(te)ga (alanejate sugulastega) ja millele tuginedes leiab, et pärandvara on maksejõuetu. Maakohtu hinnangul ei järeldu asjaolust, et võlgnik võõrandas talle kuulunud kinnisasja, et pärandvara oleks maksejõuetu. Avaldusest nähtub, et võlgnik tasus osamakseid õigeaegselt ja õiges suuruses kuni
5. aasta augustini, s.o enda surmani. Kuna kinkeleping sõlmiti pool aastat enne võlgniku surma, ei saa ainuüksi seeläbi pidada kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks võlgniku maksejõuetuks muutmist. Sellest tulenevalt peab avaldaja täiendavalt põhistama väidet, mille järgi oli kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks muuta võlgnik varatuks ja seeläbi kahjustada avaldaja kui võlausaldaja huve. Avaldajale kahju tekkimine ja põhjuslik seos kinnisvara võõrandamisega ei ole praegusel juhul põhjendatud. Lisaks ei ole põhistatud tagasivõitmise eeldused

§ 111lg 1 p 2 järgi. Panr

S § 10 lg 31 sätestab, et kui pankrotiavaldust soovitatakse esitada pärandvara suhtes, esitatakse pankrotihoiatus pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale. Maakohus märkis, et sellest tulenevalt on võlausaldaja jaoks igal juhul oluline kindlaks teha võimalik(ud) pärija(d). Avaldusest ei nähtu, et võlausaldaja oleks pärijaid püüdnud välja selgitada või esitanud pankrotihoiatuse. Selleks, et esitada pankrotihoiatus pärijale, on vajalik välja selgitada võlgniku pärija(d). Vajalik on pärimismenetluse läbiviimine. Rahvastikuregistrist nähtub, et võlgnikul on kaks täisealist last, kes võivad olla seadusjärgse pärimise puhul esimese järjekorra pärijad. Teada ei ole ka muud pärimise alused (pärimisseaduse (PärS) § 9). Samas nähtub pärimisregistri andmetest, et võlgnik on notar E. Naudi vahendusel registreerinud testamendi, mis on koostatud 2 2-24-1795 10.11.

1. Testamendi sisu selguks pärimismenetluse raames. Avaldajal on vajalik esmalt välja selgitada võlgniku pärija(d), edastada seaduses sätestatud pankrotihoiatus ja ning täiendada avaldust eelkäsitletud andmetega (pankrotivara maksejõuetus, tagasivõitmise eeldused), samuti lisada asjakohased tõendid. Puuduste tähtpäevaks kõrvaldamata jätmisel keeldub kohus avaldust menetlusse võtmast.
2. Avaldaja esitas 28.02.2024 seisukoha, mille kohaselt on ta maksejõuetust ja tagasivõitmise alust piisavalt põhistanud. Lisaks on ekslik maakohtu seisukoht, et avaldaja peaks välja selgitama võlgniku pärijad. Avaldaja ei pidanud tegema pankrotihoiatust, sest ta tugineb

§ 10lg 2 p-le 3, mitte p-le 1.

Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Pärnu Maakohus keeldus 13.03.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja avaldust menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud avaldaja (vaidlustatud määruses ekslikult hageja) kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei kõrvaldanud avaldaja puudusi, mida maakohus käsitles 20.02.2024 määruses. Kõrvaldamata puudused takistavad avalduse menetlemist ja maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg 2 ja § 477 lg 1 alusel. Määruskaebus
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei esinenud avalduses puudusi, mida avaldaja peaks kõrvaldama ja mis takistaks vähemalt ajutise halduri nimetamist. Riigikohus on ühemõtteliselt selgitanud, et pärandvara pankrotimenetluse algatamine ei nõua täiendavate formaalsuste – pärimismenetluse algatamise või pärijate väljaselgitamise – läbiviimist. Pärandvara pankrotimenetluse algatamise õigus tuleneb seadusest ja ei sõltu pärimismenetluse läbiviimisest, pärijate väljaselgitamisest jms. Pärandvara pankrotimenetluse algatamine eeldab seda, et pärandvara on maksejõuetu ning et avalduse esitab õigustatud isik. Avaldaja on pärandvara maksejõuetust põhistanud ning võlausaldajana on ta ka õigustatud isik avalduse esitamiseks. Maakohus ei ole põhjendanud Riigikohtu praktikast irdumist. Maakohus on jätnud kohaldamata materiaalõiguse normid (

§ 81

lg 1, lg 8, § 31 lg 13) ja rikkunud menetlusõigusnorme, kui ei vastanud avaldaja korduvatele viidetele Riigikohtu praktikale asjas nr 2-17-

1. Menetluse edasine käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse. 3 2-24-1795
4. Maakohus keeldus avaldaja esitatud pärandvara pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 3401 lg 2 alusel (koosmõjus § 477 lg-ga 1), kuna maakohtu hinnangul oli avaldaja jätnud kõrvaldamata maakohtu osutatud puudused. Ringkonnakohus märgib, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alused on sätestatud

§ 14

lg-s 1 p-des 1–4.

§ 14

lg 1 p 3 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast mh juhul, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. Seega sai maakohus iseenesest keelduda avalduse menetlusse võtmisest ka mõnel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alusel. Samas ei sätesta TsMS § 3401 lg 2 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) iseseisvat õiguslikku alust avalduse menetlemisest keeldumiseks. Kohus ei või jätta avaldust menetlusse võtmata üksnes seetõttu, et avalduses esinenud puudusi määratud tähtpäevaks ei kõrvaldatud. Maakohus peab kontrollima ja põhjendama, et asjas esineb mõni TsMS §-s 371 sätestatud alus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks ehk maakohtu lahendist peab nähtuma, et kõrvaldamata jäänud puudus takistab asja menetlemist (vt nt RKTKm 21.12.2016, 3-2-1-120-16, p 11). Maakohus ei ole tuginenud ühelegi TsMS §-s 371 või

§ 14

lg 1 p-des 1, 2 või 4 sätestatud alusele ega ole toonud esile muud põhjendust avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks peale kõrvaldamata puuduste. Seetõttu on maakohus rikkunud oluliselt kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 465 lg 2 p 8). 10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lisaks põhjendamiskohustuse rikkumisele keeldunud avalduse menetlusse võtmisest ka põhjendamatult. Maakohus leidis 20.02.2024 puuduste kõrvaldamise määruses, et avaldaja ei ole põhistanud pärandvara maksejõuetust, ja määras tähtaja asjakohaste faktiliste asjaolude esiletoomiseks. Maakohus heitis avaldajale ette eelkõige seda, et avalduses ei ole välja toodud, mida avaldaja on teinud pärijate ja pärandvara koosseisu välja selgitamiseks, nt kas avaldaja on ühendust võtnud võimalike pärija(te)ga (alanejate sugulastega) ja millele tuginedes leiab, et pärandvara on maksejõuetu.

§ 14

lg 1 p 2 sätestab, et kohus keeldub määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust.

§ 1

lg 4 kohaselt loetakse võlgniku surma korral pärandvara pankrotimenetluses pärandvara maksejõuetuks, kui selle arvel ei ole võimalik rahuldada PärS § 142 lg 1 p-s 1 nimetatud kohustusi ja pärandaja võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole ajutine, kusjuures pärandvara maksejõuetuse hindamisel ei arvestata PärS § 142 lg 1 p-s 3 nimetatud nõudeid.

§ 10

lg 1 järgi peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Viidatud paragrahvi lg 2 loetleb asjaolud, millest vähemalt ühele peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema. Väite põhistamine on TsMS § 235 järgi kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Avaldaja tugines avalduses

§ 10

lg 2 p-le 3, st et võlgnik on hävitanud, peitnud või raisanud oma vara või teinud raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Avaldaja väitis avalduses ja 28.02.2024 seisukohas, et võlgnikule ei kuulu registervara, tema sissetulek on olnud väike ja seetõttu ei ole alust arvata, et tal oleks suuremas summas hoiuseid või muud vara. Võlgnik võõrandas enne surma oma ainsa väärtusliku vara, milleks oli XXX vallas asuv XXX kinnisasi, ning kinnistusraamatu kandeid arvestades oli tegemist ilmselt kinkelepinguga. Avaldaja märkis, et kuna pärandvaras on rohkem kohustusi kui vara, siis on pärandvara maksejõuetu ning maksejõuetus on tingitud sellest, et võlgnik raiskas oma vara, kui võõrandas talle kuulunud kinnisasja kinkelepinguga. Seega on avaldaja avaldust põhistanud vastavalt

§ 10lg 2 p-le 3.

Asjakohatud on maakohtu väited, et maksejõuetuse põhistamiseks pidi avaldaja selgitama võlgniku võimalike pärijatega kontakteerumist. Selline eeldus ei tulene seadusest. Kui maakohus peab vajalikuks, et avaldaja esitaks tõendid võlgniku maksejõuetuse 4 2-24-1795 või vara raiskamise kohta, saab seda teha pankrotiavalduse edasise menetlemise käigus. Maksejõuetuse põhistamine, mida nõuab

§ 10lg 1, ei tähenda väite tõendamist, vaid selle usutavaks tegemist (Ts

MS § 235). 11. Maakohtu 20.02.2024 puuduste kõrvaldamise määruse järgi on vajalik pärimismenetluse läbiviimine ja avaldaja peab välja selgitama võlgniku pärijad ning edastama neile seaduses sätestatud pankrotihoiatuse. Sisuliselt on maakohus leidnud, et kui avaldaja nimetatud puudusi ei kõrvalda, ei ole pankrotiavaldusel perspektiivi (TsMS § 371 lg 2 p 2 koosmõjus

§ 14lg 1 p-ga 3).

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga. Maakohus viitas

§ 10

lg-le 31, millest järeldas, et avaldaja peab enne pankrotiavalduse esitamist esmalt esitama pankrotihoiatuse võlgniku pärijatele. Avaldaja on määruskaebuses leidnud põhjendatult, et kuivõrd ta ei ole maksejõuetuse põhistamisel tuginenud

§ 10

lg 2 p-le 1 – võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul –, vaid

§ 10lg 2 p-le 3, siis ei pidanud ta pankrotihoiatust esitama.

Kohtutäituri seaduse eelnõu seletuskirjas 463 SE, millega PanrkS § 10 lg 31 seadusesse lisati, on selgitatud, et see lõige reguleerib pankrotiavalduse esitamist pärandvara suhtes (lk 33). Seletuskirjas ei ole lähemalt avatud küsimust sellest, millistel juhtudel nimetatud säte kohaldub. Ringkonnakohtu hinnangul ei sätesta

§ 10

lg 31 pärandvara pankrotiavalduse eeldusena pankrotihoiatuse esitamist võlgniku pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale, vaid sätet tuleb kohaldada koos

§ 10lg 2 p-ga 1, mis pankrotihoiatuse esitamise juhtumit käsitleb.

Seletuskirjast ei nähtu seadusandja tahet välistada võlausaldaja poolt pärandvara pankrotiavalduse esitamisel muud maksejõuetuse põhistamise võimalused peale pankrotihoiatuse tegemise (st

§ 10lg 2 p-d 2–5).

Kuivõrd avaldaja

§ 10

lg 2 p-le 1 ei tugine, siis ei ole alust avalduse menetlusse võtmisest keelduda seetõttu, et pankrotihoiatust ei ole tehtud. Põhjendatud ei ole ka maakohtu seisukoht, et pankrotimenetluse läbiviimiseks peavad võlgniku pärijad olema välja selgitatud. Avaldaja on oma menetlusdokumentides läbivalt viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-17-13190, mille kohaselt ei ole pärimistunnistuse väljastamine pärandavara pankrotiavalduse esitamise eeldus ja pankrotimenetlus on võimalik algatada ka ilma pärandvara hoiumeetmeid taotlemata (RKTKo 13.05.2020, 2-17-13190, p-d 13-14). Asjaolu, et pärandvara pankrotiavalduse saab esitada olukorras, kus surnud võlgniku pärijad ei ole veel selgunud, kinnitab

§ 81

lg 8, mis sätestab, et kui pärandit ei ole vastu võetud, pärija ei ole teada või ei ole teada, kas ta pärandi vastu võtab, võib kohus määrata pärijale ajutise esindaja. Esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja või testamenditäitja. Ka

§ 12

lg 11 sätestab, et kui pankrotiavaldus on esitatud pärandvara suhtes, toimetatakse see kätte võlgniku pärijale, testamenditäitjale, pärandi hooldajale või

§ 81lg-s 8 nimetatud ajutisele esindajale.

Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja 195 SE järgi peaks pärandvara esindama eelkõige pärijad, kui nad on teada, ning vaid juhul, kui pärijad ei ole selgunud, osaleks menetluses pärandi hooldaja, testamenditäitja või ajutine esindaja, tagamaks pärija õiguste kaitse (lk 54). Arvestades pankrotimenetluse kiireloomulisust, kehtivas õiguses sätestatud põhimõtet, et menetlust ei peaks saama peatada, samuti asjaolu, et peatumise tagajärjed tooksid kaasa pankrotimenetluse toimingute tegemise piiramise ja takistaksid halduril tegevust jätkata, ei peaks sarnaselt täitemenetlusega ka pankrotimenetlus võlgniku surma korral peatuma (TMS § 16). Sarnaselt täitemenetlusega saaks kohus olukorras, kus pärijad ei ole siiski selgunud, testamenditäitjat ega pärandi hooldajat ei ole nimetatud, vajaduse korral määrata ajutise esindaja. Kohus saaks toimida samadest põhimõtetest lähtudes, nagu tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule ajutist esindajat määrates vastavalt TsMS § 219 lg-le 1 (viidatud seletuskirja lk 56–57). Seega järeldub 5 2-24-1795 nii pankrotiseaduse sõnastusest kui ka seletuskirjast, et välistatud ei ole pärandavara pankrotimenetluse läbiviimine ja ka pärandvara pankrotiavalduse esitamine olukorras, kus pärijad ei ole veel selgunud. Maakohtul on võimalik määrata pärijale ajutine esindaja. 12. Maakohtu määrus tuleb eeltoodust tulenevalt tühistada ja saata asi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Maakohtul on asja lahendamisel võimalik kohustada avaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidi, kui selleks on

§ 11lg 1 järgi alust. 13. Menetluskulude jaotuse määrab Ts

MS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus.

1. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 5 ja lg-le 4 on avaldajal õigus saada tagasi määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (70 eurot). Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.
2. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada (

§ 14lg 2 ja § 5 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 6