Obsah (11)

§ 103§ 621§ 620§ 459§ 657§ 75§ 651§ 652§ 442§ 654§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. veebruar 2024, Tartu Tsiviilasja numbe

) §-le

1. Lisaks leidis kostja, et elatise suuruse muutmine ei ole ka sisuliselt põhjendatud, sest selle aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud. Hagejad ei ole tõendanud, et nad elavad Eestis. MAAKOHTU LAHEND
2. Maakohus tunnustas Ukraina kohtuotsust kui välisriigi kohtulahendit Eesti Vabariigis. Maakohus rahuldas hageja I hagi osaliselt, suurendas Ukraina kohtuotsusega kostjalt hageja I kasuks väljamõistetud elatist ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise alates
3. aprillist 2022 kuni
4. juulini 2022 kokku 865,44 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja I kasuks välja igakuise elatise 121,75 eurot alates
5. juulist 2022 kuni hageja poolt hariduse omandamiseni vastavalt PKS § 97 p-le 2, kuid mitte kauem kui hageja I 21-aastaseks saamiseni (XXXXX). Maakohus rahuldas hageja II hagiavalduse, suurendas Ukraina kohtuotsusega kostjalt hageja II kasuks väljamõistetud elatist ning mõistis kostjalt hageja II kasuks välja elatise alates
6. aprillist 2022 kuni
7. juulini 2022 kokku 735,61 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja II kasuks välja alates
8. juulist 2022 kuni hageja II täisealiseks saamiseni (XXXXX) igakuise 3 elatise 225,64 eurot (209,20 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 30 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta
9. aprillil (esimest korda
10. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et kuna hagejate elukoht on alates
11. juunist 2022 Eestis, siis allub asi

§ 103lg 2 ja lg 4 p-de 1 ja 4 alusel Eesti kohtule.

Asjaolu, et hagejad muutsid oma elukohta seoses Ukrainas toimuva sõjategevusega ja nende Eestis viibimine võib kostja oletusel olla ajutine, ei võta hagejatelt ära õigust esitada eelviidatud õigusnormide alusel kostja vastu hagiavaldust Eesti kohtusse. Samuti ei muuda kohtualluvust asjaolu, et hagejad on käinud aegajalt Ukrainas. Maakohus veendus ka 15. märtsil 2023 istungil hagejaid ära kuulates, et nende elukoht on Eestis ning nad soovivad oma lähituleviku siduda Eestiga. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hagejad oleks pidanud läbima

§ 621

alusel välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise menetluse.

§ 621reguleerib välisriigi kohtulahendi täitmist.

Hagejad ei nõua Ukraina kohtuotsuse täitmist, vaid selle alusel välja mõistetud elatise suurendamist ehk sisuliselt soovivad hagejad Ukraina kohtuotsuse tunnustamist

§ 620tähenduses.

Vastavalt

§ 620

lg-le 3 tunnustatakse välisriigi kohtulahendit Eestis, ilma et selleks oleks vaja läbi viia eraldi kohtumenetlust. Sama paragrahvi lõige 4 näeb ette, et kui välisriigi kohtulahendi tunnustamisest sõltub teise kohtuasja lahendamine, võib tunnustamise otsustada seda kohtuasja lahendav kohus. Seda võimaldab ka Eesti Vabariigi ja Ukraina vahel 15.02.1995 sõlmitud õigusabi lepingu (Eesti-Ukraina õigusabileping) artikkel 40 p 1, mis sätestab, et lepingupooled tunnustavad ja täidavad vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviilasjades. Poolte vahel puudub vaidlus Ukraina kohtuotsuse olemasolus, samuti selle sisus ja selles, et otsus on Ukraina õiguse järgi jõustunud. Sellest lähtuvalt otsustas maakohus tunnustada Ukraina kohtuotsust. Hageja I taotleb esmalt suurendada Ukraina kohtuotsusega kostjalt hageja I kasuks välja mõistetud elatist alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja I täisealiseks saamiseni PKS § 101 alusel määratava seadusjärgse miinimumelatise 225,60 euroni. Maakohus tuvastas, et Ukraina kohtuotsusega on kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatis seadusjärgses miinimummääras, kostja on otsust täitnud ja tasunud selle alusel elatis 3300 Ukraina grivnat, mis maakohtu otsuse tegemise hetkel kehtiva valuutakursi ajal moodustab ca 84 eurot. Maakohus leidis, et kuna hagejad olid sunnitud sõja tõttu kolima Eestisse, siis muutus nende faktiline olukord selliselt, et nad asusid elama oluliselt kõrgema elukallidusega riigis. Lisaks muutus elatisega seotud õiguslik olukord selliselt, et Eesti perekonnaseaduse alusel määratav seadusjärgne miinimumelatis on Ukraina kohtuotsuse alusel välja mõistetud elatisest oluliselt suurem. Seega on täidetud

§ 459lg 1 eeldused elatise suurendamiseks.

Maakohus märkis, et kui sisestada elatiskalkulaatorisse mõlema hageja sünnikuupäevad, märkida, et hagejad ei ole viimase aasta jooksul kostja juures viibinud ühes kalendrikuus ühtegi ööpäeva ning lapsetoetus makstakse lapse emale (nende asjaolude üle pooltel vaidlust ei ole), siis moodustab PKS § 101 alusel hageja I kasuks välja arvutatav seadusjärgne miinimumelatis perioodil

1. aprill 2022 (s.o alates hagiavalduse esitamisest) kuni
2. juulini 2022 (s.o hageja I täisealiseks saamiseni) 225,64 eurot kuus. Sellest lähtuvalt suurendas maakohus alates 4
3. aprillist 2022 kostjalt hageja I kasuks välja mõistetavat elatist PKS § 101 alusel arvutatava elatise suuruseni ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise kuni
4. juulini 2022 kokku 865,44 eurot. Hageja I nõuab elatist alates
5. juulist 2022 kuni hageja I poolt hariduse omandamiseni PKS § 97 p 2 ja § 99 alusel 225,60 eurot kuus. Hageja I õppis 2022/
6. õppeaastal ning kohus lähtus eeldusest, et hageja I õpib ka 2023/
7. õppeaastal. Hageja I väitis, et tema kulud perioodil
8. september 2022 kuni
9. veebruar 2023 olid kokku 2885,67 eurot, s.o keskmiselt 480,94 eurot kuus, millest pool (240,47 eurot) peaks kandma kostja. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja tuvastas, et hageja I igakuised vajadused on kokku 320 eurot kuus. Hageja I pangakonto väljavõtte alusel ja hageja I täiendavate selgituste puudumise tõttu tuvastas maakohus, et hagejal I on olnud perioodil
10. oktoobril 2022 kuni
11. mail 2023 sissetulekuid kokku 32 168,34 UAH (ca 819 eurot). Seega on hageja I keskmiseks kuusissetulekuks ca 100 eurot. Vastavalt kostja pangakonto väljavõttele oli kostja sissetulek perioodil september 2022 kuni mai 2023 kokku 10 924,66 eurot, mis teeb keskmiseks kostja kuusissetulekuks 1213,85 eurot. Hageja I ema pangakonto väljavõttest nähtub, et ema sissetulek perioodil september 2022 kuni mai 2023 on olnud kokku 8816,90 eurot, mis teeb keskmiseks ema kuusissetulekuks 979,66 eurot. Poolte kinnitusel ei ole kostjal ja hagejate emal muud vara. Seega tuleb kostja ja laste ema kui elatise osavõlgnike osaluse suurus määrata kindlaks võrdeliselt nende sissetulekute suurusega ja kostja osa on 55,34% ja ema osa 44,66%. Kostja kanda jääv osa on 121,75 eurot (220 eurot × 55,34%), mis tuleb kostjalt hageja I kasuks välja mõista kuni hageja I poolt hariduse omandamiseni vastavalt PKS § 97 p-le 2, kuid mitte kauem kui hageja 1 21-aastaseks saamiseni XXXXX. Hageja II palub suurendada Ukraina kohtuotsusega kostjalt hageja II kasuks väljamõistetud elatist alates
12. aprillist 2022 kuni
13. juulini 2022 (hageja I täisealiseks saamiseni). Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus, et Ukraina kohtuotsuse kohaselt mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja elatis kuni vanima lapse (s.o hageja I) täisealiseks saamiseni. Kostja ei selgitanud ega tõendanud oma väidet selle kohta, et Ukraina kohtuotsusest kostjale lähtuv ülalpidamiskohustus kehtib edasi ka pärast hageja I täisealiseks saamist. Eeltoodust lähtuvalt tuvastas maakohus, et Ukraina kohtuotsusest tuleneva ülalpidamiskohustuse kehtivus lõppes alates hageja I täisealiseks saamisest, s.o
14. juulist
15. Seetõttu saab maakohus suurendada Ukraina kohtuotsusega väljamõistetud elatist perekonnaseaduse alusel määratava seadusjärgse miinimumelatise suuruseni ka hageja II puhul alates hagiavalduse esitamisest kuni Ukraina kohtuotsuse kehtivuse lõppemiseni (
16. juuli 2022). Kui sisestada elatiskalkulaatorisse mõlema hageja andmed, siis moodustab PKS § 101 alusel hageja II kasuks välja arvutatav seadusjärgne miinimumelatis perioodi
17. aprill 2022 kuni
18. juuli 2022 eest 191,79 eurot kuus. Sellest lähtuvalt suurendab kohus alates
19. aprillist 2022 kostjalt hageja II kasuks välja mõistetavat elatist PKS § 101 alusel arvutatava elatise suuruseni ja mõistab kostjalt hageja II kasuks välja elatise perioodi
20. aprill 2022 kuni
21. juuli 2022 eest kokku 735,61 eurot. Lisaks nõuab hageja II kostjalt elatist alates
22. juulist 2022 (Ukraina kohtuotsuse kehtivuse lõppemine) kuni hageja II täisealiseks saamiseni (XXXXX) elatist PKS § 101 miinimummääras. Maakohus tuvastas, et hageja II on alaealine, kes elab alates
23. juunist 2022 Eestis. Seetõttu kohaldub alates
24. juulist 2022 hageja II suhtes PKS §-s 101 sätestatud seadusjärgse miinimumelatise regulatsioon. Maakohus mõistis kostjalt hageja II kasuks alates
25. juulist 2022 kuni hageja II täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise 225,64 eurot (209,20 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 30 eurot 5 (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta
26. aprillil (esimest korda
27. aprillil 2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
28. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja elatis ning jätta hagejate hagiavaldus elatise nõudes täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega Ukraina kohtuotsust tunnustati. Kostja leiab, et hagiavalduse läbivaatamine ei olnud Tartu Maakohtu pädevuses. Ukraina kohtuotsuse muutmiseks peavad hagejad läbima esmalt välisriigi kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetluse vastavalt

§-le

1. Lisaks leidis kostja, et elatise suuruse muutmine ei ole ka sisuliselt põhjendatud, sest selle aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud. Kuna maakohus leidis, et Ukraina kohtuotsus kuulub tunnustamisele, siis sai kohus elatist muuta alates Ukraina kohtuotsuse tunnustamisest, s.o
2. septembrist
3. Maakohus jättis välja selgitamata, et hagejate tegelik elukoht on Ukrainas. Ka maakohtule esitatud hagejate tõendid viitavad, et hagejad elavad Ukrainas. Hagejad ei õpi eesti keelt ega ei ole esitatud ühtegi tõendid, et soovivad jätkata Eestis õppimist. Kohus ei saa asendada tõendeid kohtu veendumuse või oletustega. Maakohus kohustas hagejat I tõendama oma majanduslikku seisundit täisealiseks saamisest alates, kuid hageja I seda ei teinud. Maakohus on ise hinnanud, et hageja I on võimeline teenima 100 eurot kuus. Kostja teab, et hageja I töötab. Tegelikult ei õpi kumbki hageja. Maakohus tuvastas hagejate ülalpidamiskulud nende suurust eeldades. Maakohus ei ole tuvastanud, millise päritoluga raha arvelt hagejad elavad.
4. Hagejad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Hagejad elavad alaliselt Eestis Põlva maakonnas. Hagejad olid suvel umbes 45 päeva Ukrainas sugulastel külas, kuid on augustist alates tagasi Eestis. Hagejad ei kavatse Eestist lahkuda. Väide hageja I töötamise kohta on tõendamata. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Hagejad jäävad oma varasemate seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja I hagi alusel tema ülalpidamiseks välja elatise kuni hageja I 21- aastaseks saamiseni XXXXX (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja I kasuks välja elatise kuni
6. juunini 2023 (

§ 657lg 1 p 2).

Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 6

1. Hagejate kasuks on Ukraina kohus välja mõistnud kostjalt elatise kuni hageja I täisealiseks saamiseni. Asjas puudub vaidlus, et kostja elab Eestis. Hagejad väidavad, et nad on asunud märtsis 2022 seoses sõjategevusega Ukrainast Eestisse, viibivad Eestis ajutise elamisloa alusel ja paluvad esitatud hagis nende kasuks Ukraina kohtuotsusega välja mõistetud elatise suurust muuta, sest Eestis on elukallidus võrreldes Ukrainaga kõrgem. Kostja väidab, et hagejad ei ela Eestis, vaid Ukrainas ning vaidlustas maakohtu menetluses kohtualluvuse.
2. Ringkonnakohus märgib, et kohtul on kohustus kontrollida rahvusvahelist kohtualluvust omal algatusel, st olenemata sellest, kas kostja on kohtualluvust vaidlustanud (

§ 75lg 1).

Kuivõrd kostja vaidlustas juba maakohtus Eesti kohtu õiguse asja lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, võib ringkonnakohus kostja kaebuse alusel kohtualluvust kontrollida (

§ 75lg 4).

Rahvusvahelise kohtualluvuse sätted, mille kohaldamise eelduseid peab Eesti kohus avalduse menetlusse võtmist otsustades omal algatusel kontrollima, sisalduvad rahvusvahelistes lepingutes, Euroopa Liidu määrustes ning

-s. Kui ühes ja samas vaidluses on täidetud mitme õigusakti kohaldumise eeldused, peab kohus andma kõigepealt prioriteedi välislepingule, seejärel Euroopa Liidu määrusele ja kõige viimasena

-le. Rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti riigisiseste seaduste, sh

suhtes tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123, mille järgi juhul, kui Eesti seadused on vastuolus Riigikogu ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Eesti Vabariik on sõlminud Ukrainaga 15. veebruaril 1995 lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades (edaspidi õigusabileping). Tegemist on laiapõhjalise lepinguga, mis reguleerib rahvusvahelise kohtualluvuse määramist igasugustes tsiviilasjades, sh perekonnaõiguslikes vaidlustes. Käesolevas asjas on mõlemad pooled Ukraina kodanikud, kellest kostja elab vaidlustamata asjaoludel Eestis ning hagejad elavad samuti enda väitel Eestis. Seega kuulub õigusabileping kohaldamisele. Maakohus on jätnud ebaõigesti õigusabilepingu kohtualluvuse kontrollimisel kohaldamata ning on lähtunud üksnes

-st. Kuigi maakohus lahendas asja Eesti õiguse alusel, puudub maakohtu otsuses põhjendus Eesti õiguse kohaldatavuse osas asja lahendamisele. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuleb kohtualluvuse kohaldamisel lähtuda õigusabilepingu artiklist 28, mis sätestab nii kohtualluvuse kui ka kohaldatava õiguse vanemate ja laste vahelistes õigussuhetes. Ringkonnakohus leiab, et vanemate ja laste vahelised õigussuhted hõlmavad ka vanema ülalpidamiskohustust. Asi alluks õigusabilepingu artikkel 28 punkt 2 alusel Eesti kohtule, kui mõlema poole elukoht oleks Eesti territooriumil, st kui Eesti oleks poolte ühine elukoht. Järgnevalt ringkonnakohus kontrollib, kas hagi esitamise ajal

1. aprillil 2022 oli ka hagejate elukoht Eesti territooriumil. Maakohus tuvastas hagejate elukohana Eesti üksnes rahvastikuregistri kande alusel. Õigusabilepingus toodud elukoha mõiste tõlgendamisel ei või Eesti kohus lähtuda üksnes TsÜS §-s 14 antud elukoha definitsioonist. Õiguskirjanduses on leitud, et tuleb kasutada autonoomse tõlgendamise meetodit, mille kohaselt antakse rahvusvahelise lepingu mõistele autonoomne tähendus, mis ei sõltu (üksnes) ühe lepinguosalise riigisisesest õigusest. Käesoleval juhul tuleb kohtul seega lähtuda nii TsÜS § 14 lõikes 1 sätestatud elukoha mõistest ja TsÜS §-s 15 sätestatud alaealise ja eestkoste all oleva isiku elukoha mõistest kui ka Ukraina tsiviilkoodeksi §-s 29 sätestatud üksikisiku elukoha mõistest (vt ka M. Torga. Elukoht tsiviilseadustiku üldosa seaduses: tähendus rahvusvahelises tsiviilkohtumenetluses. Juridica VII/2010 lk 473- 480). Mõlema riigi sätetel on elukoha määramisel suur ühisosa: isiku elukohaks loetakse koht (Ukrainas eluruum), kus isik alaliselt elab. Ukraina TsK § 29 lg 1 järgi võib elukohaks olla ka ajutise elamise koht. Hagejad olid hagi esitamise ajal alaealised, kuid 7 üle 14 aasta vanad. TsÜS § 15 lg 1 järgi loetakse alaealise elukohaks tema vanemate elukoht, kui vanemad elavad lahus, on alaealise elukoht selle vanema elukoht, kelle juures ta elab. Ukraina TsK § 29 lg 2 järgi 14-aastaseks saanud füüsiline isik võib valida oma elukoha vabalt, välja arvatud seadusega ettenähtud piirangud. Mõlema riigi seadus näeb ette, et isikul võib olla ka mitu elukohta (TsÜS § 14 lg 2 ; Ukraina TsK § 29 lg 6). Ringkonnakohus leiab, et Ukraina ja Eesti materiaalõigust koos tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et hagi esitamise ajal
2. aprillil 2022 oli alaealiste hagejate elukoht õigusabilepingu artikkel 28 p 2 tähenduses Eestis. Hageja I sai täisealiseks maakohtu menetluse ajal XXXXX ning esitas hagi täisealisele lapsele elatise väljamõistmiseks
3. oktoobril 2022 ning tema elukoht ei olnud selleks ajaks muutunud. Asja materjalide kohaselt lahkusid hagejad koos oma emaga Ukrainast Eestisse seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas ja nad on saanud Eestis
4. märtsil 2022 ajutise elamisloa (I kd lk 25-26). Hagejad on kinnitanud maakohtu istungil, et nad elavad Eestis X vallas XXXXXX alevikus. Venemaa agressioon Ukraina vastu ei ole lõppenud. Külaskäigud Ukrainasse sugulaste juurde kohtumenetluse ajal ei mõjuta ringkonnakohtu hinnangut selles küsimuses. Arvestades hagejate Ukrainast lahkumise asjaolusid on Eestis vähemalt nende teine elukoht TsÜS § 14 lg 2 ja Ukraina TsK § 29 lg 6 tähenduses. Seega on mõlema poole elukoht Eesti territooriumil ja asi allub õigusabilepingu artikkel 28 punkt 2 alusel Eesti kohtule ning kohaldamisele kuulub Eesti õigus.
5. Maakohus eksis õiguse kohaldamisel ka Ukraina kohtuotsuse tunnustamise küsimuse lahendamisel. Samamoodi rahvusvahelise kohtualluvuse küsimuse lahendamisega tuleb ka välisriigi kohtulahendi tunnustamise ja täitmise küsimuse lahendamiseks kõigepealt kontrollida, kas välisriigi kohtulahend langeb kolmanda riigiga sõlmitud välisepingu kohaldamisalasse. Kuivõrd Ukraina kohtuotsuse tunnustamisel tuleb lähtuda õigusabilepingu artiklist 40 punkt 1, riigisisene õigus (sh

§ 620

lg-d 3 ja 4, mida maakohus kohaldas), Ukraina kohtuotsuse tunnustamisel Eesti kohtu poolt käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne III osa, lk 903). Õigusabilepingu artikkel 40 punkt 1 järgi lepingupooled tunnustavad ja täidavad vastastikku justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviilasjades. Artikkel 43 sätestatud kohtuotsuse tunnustamisest keeldumise aluseid käesoleval juhul ei esine. Välisriigi kohtu otsuse tunnustamiseks ei olnud vaja läbi viia erimenetlust, sh otsustada seda küsimust osaotsusega. Kohtulahendi tunnustamisel antakse jõud kohtulahendi resolutsioonile, mille osas käesolevas asjas pooltel vaidlust ei ole (vt kohtulahendi tunnustamise osas ka Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne III, lk 938-939). Elatise suurendamise nõude esitamine ei eelda kohtuotsuse täidetavaks tunnistamist Eesti kohtu poolt, nagu on ekslikult leidnud kostja. Seetõttu on põhjendamatud kostja väited, et maakohus võis kaaluda elatise suurendamist alles kohtuotsuse, millega maakohus Ukraina kohtuotsust tunnustas, tegemise ajast. 10. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse läbivaatamisel selle ulatusest (

§ 651

lg 1) ja võtab apellatsioonkaebuse läbi vaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuses või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (

§ 652lg 1 p 1).

Maakohus tuvastas põhjendatult, et täidetud on alaealiste hagejate ülalpidamiseks Ukraina kohtuotsusega väljamõistetud elatise muutmise eeldused

§ 459järgi.

Maakohus lähtus alates hagi esitamisest alaealisele lapsele tasutava elatise suurendamisel põhjendatult PKS §-s 101 sätestatud minimaalse elatise suurusest alaealisele lapsele. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse 8 põhjendustega selles osas, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata (PKS § 654 lg 6). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu arvutusi elatise suurendamisel vaidlustanud, samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses avaldanud, et miinimumsuuruses elatise maksmine on talle ülejõukäiv. Seega tuleb kostja apellatsioonkaebus jätta elatise suuruse muutmise osas kuni hagejate täisealiseks saamiseni rahuldamata. 11. Hageja I esitas 12. oktoobril 2022 iseseisva hagi (I kd lk 98) täisealisele lapsele elatise väljamõistmiseks. Maakohus on seda hagiavaldust käsitlenud ekslikult esialgse hagi, mille esitasid hagejad alaealistena oma seadusliku esindaja kaudu, täiendusena. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15 p-s 13 selgitanud, et PKS § 97 p 2 järgne elatisenõue on iseseisev nõue, mitte n-ö PKS § 97 p 1 järgse nõude jätk. Seega tuli maakohtul kooskõlas

§- ga otsustada hageja I

1. oktoobril 2022 esitatud hagi menetlusse võtmine määrusega. Vaatamata sellele, et maakohus ei ole eraldi määrusega lahendanud
2. oktoobri 2022 hagiavalduse menetlusse võtmist, on maakohus hageja I hagi sisuliselt menetlenud ja lahendanud selle vaidlustatud otsuse resolutsiooniga, mistõttu ei ole maakohtu menetluslik minetus maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
3. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele hageja I kasuks täisealisele lapsele välja mõistetud elatise maksmise tähtaja osas. Ringkonnakohus mõistab hageja I kasuks välja elatise kuni
4. juunini
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tuvastatuga, et hageja I on tõendanud hariduse omandamist 2022/2023 õppeaastal kuni
6. juunini
7. Tõendi kohaselt on kooli lõpetamine planeeritud juunis 2023 (I kd lk 71). Kohtu otsus peab tuginema tõenditele (

§ 442lg 8).

Hariduse omandamise jätkamist pärast 2023 juunikuud ei ole hageja I kohtumenetluses tõendanud, kuigi maakohus selle asjaolu tõendamisvajadust hagejale I selgitas (II kd lk 23). Maakohus ei saanud eeldada, et hageja I jätkab hariduse omandamist ka pärast seda, kui ta lõpetab

1. aasta juunis X kutsekolledzi ja omandab X kutse. Asja materjalid ei anna selliseks eelduseks mingit alust. PKS § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppes, kuid mitte kauem kui 21- aastaseks saamiseni. Seega on hageja I õigustatud saama kostjalt elatist alates täisealiseks saamisest
2. juulil 2022 kuni
3. juunini 2023, mis ajani on tõendatud hageja I poolt hariduse omandamine. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks hageja I kasuks alates täisealiseks saamisest välja mõistetud elatise suuruse osas 121, 75 eurot kuus. Maakohus on õigesti kohaldanud PKS §-i 99 ning hinnanud asjakohaseid tõendeid, sh tõendeid hageja I sissetulekute kohta ning teinud kindlaks hageja I ülalpidamise vajaduse ulatuse 320 eurot kuus. Maakohus ei ole selles osas asjaolude välja selgitamisel ning tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ja on oma seisukohta hageja I kasuks täisealisena välja mõistetud elatise suuruse osas piisavalt põhjendanud (maakohtu otsuse p-d 10.3 – 10.7). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 654lg 6).

Maakohus ei pidanud PKS § 97 p 2 alusel elatise väljamõistmiseks tuvastama, kui suur on täpselt hageja I õppekoormus ja kui palju aega veedab hageja I õppides. PKS § 97 p 2 alusel antava elatise eesmärgiks on tagada täisealisele lapsele vanemapoolne ülalpidamine hariduse omandamise ajaks ulatuses, mille hankimist ei saa temalt õppetöö tõttu eeldada. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hageja I oli täisealisena kuni

1. juunini 2023 vaatamata hariduse omandamisele võimeline end ise täielikult ülal pidama ja omas maakohtu poolt tuvastatust suuremat sissetulekut. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu resolutsiooni hageja I osas ka elatise tasumise lõpptähtaegade osas. Kuivõrd hageja I sai täisealiseks XXXXX, siis tuleb tema kasuks välja 9 mõista elatis PKS § 101 alusel kuni nimetatud kuupäevani ja elatis PKS § 97 p 2 alusel tuleb välja mõista järgmisest päevast, st alates
2. juulist
4. Maakohtu otsus jätta poolte menetluskulud maakohtus nende endi kanda, tuleb jätta muutmata. Arvestades et tegemist on ülalpidamisasjaga ja kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb poolte menetluskulud ka ringkonnakohtus jätta

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 10