1-24-1908 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-1908 (21267000607) Kohtunik Inna Ombler Vaidlustatud lahend Riigiprok

) § 121 lg 1 tunnustel. Kriminaalmenetluse käigus esitati Yle kahtlustused

§ 266lg 2 p-de 1,4 ja § 121 lg 1 järgi.

1.1.

§ 266lg 2 p-de 1,4 järgi kahtlustati Y kokkuvõtlikult 14.

detsembril 2020,

1. aprillil 2021 ja
2. novembril 2021 ukseluku lõhkumise teel XXX asuvasse elumajja tungimises õiguspärase valdaja X tahte vastaselt ja seal ukselukkude vahetamises. Selle tulemusena ei saanud X igal korral elumajja siseneda. 1.2.

§ 121lg 1 järgi kahtlustati Y 13.

augustil 2021 XXX elumaja trepil X tõukamises kahel korral, mille tagajärjel X kukkus seljaga vastu trepi käsipuud ja trepi peale pikali. Selliselt põhjustas Y Xle valu seljas, pindmise rindkerevigastuse, selja alaosa ja vaagna kontusiooni.

1. Lääne Ringkonnaprokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse määrusega
2. jaanuaril 2024 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel, s.o kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Y võimaliku rikkumise osas

§ 266

lg 1 järgi saadeti materjal Lääne prefektuuri väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. 2.

1. Prokuratuuri hinnangul esinevad kriminaalasjas KrMS § 7 lg 3 tähenduses kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada Y kasuks. Seetõttu pole võimalik kuritegude toimepanemist tõsikindlalt tõendada ja puudub kriminaalmenetluse alus. Prokuratuur tugines X kuriteoteatele, X kannatanuna antud ütlustele, pärimistunnistusele, notariaalsele volikirjale, pärimismenetluse dokumentidele, X dokumendile, milles on märgitud ettepanekud XXX kinnisasja jagamise kohta, Häirekeskusele tehtud kõnesalvestiste vaatlusprotokollidele, sh
2. novembri 2021 sündmuse osas, 1

§ 266lg 2 p 1 järgi rääkida ei saa.

Tunnistajate T, M, J ütlustest tulenes, et alates 2015. a-st elas XXX majas kahtlustatava ja kannatanu isa üksinda. Pärast isa surma olid maja võtmed ainult kannatanul, nähtuvalt X, J ja Y ütlustest. Eluruumi mõiste sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas seda kasutatakse faktiliselt üksikisiku või isikute hulga elamiseks. Seetõttu tuleb hinnata, kas X kasutas XXX kinnistut elukohana. X on korduvalt öelnud, et ta ei ela XXX kinnistul, vaid sealt 2,5 km kaugusel CCC külas ning viidanud sellele, kui oma valdusele, mitte kodule (kuriteoteade, ütlused, kõned Häirekeskusele). X ütlustest nähtuvalt on ta kinnistul käinud eelkõige selleks, et maja hooldada ja korras hoida. Rahvastikuregistrijärgseks aadressiks on tal samuti CCC küla. Sissetungimistest ja Y viibimistest XXX aadressil sai kannatanu teada eelkõige naabritelt. Tunnistajate ütlustest ei nähtu samuti, et kannatanu oleks seal elanud. Tunnistaja M palus kinnistult elektri välja lülitada, kuna keegi ei ela seal alaliselt. Sama tunnistaja ja kannatanu ütlustest nähtuvalt Y lülitaski elektri välja. Lisaks leidis menetleja, et Y puhul ei saa rääkida

§ 266

lg 2 p 4 tähenduses sellest, et tal oli soov kehtestada hoone üle pikemaajaline tegelik võim. Y ütluste kohaselt on ta ukselukkude vahetamise korral jätnud Xle samuti võtme või küsinud, kas ta soovib võtmeid. X pole ütlustes selle kohta midagi märkinud. Tunnistaja J kinnitas, et Y ütles talle, et oli jätnud pärast isa surma ka Xle võtmed. Olukorras, kus Y jättis võtmed ka Xle, ei saa väita, et tal oli eesmärk saavutada pikemaajaline võim hoone üle. Menetleja selgitas, et kahtlustatava ütlused on võrdväärsed teiste tõenditega. 2.3.

§ 121

lg 1 osas leidis prokuratuur, et on tõendatud, et kahtlustatav lükkas kannatanut. Kannatanu versiooni, et ta lükati seljaga trepi peale maha, tunnistaja ütlused ei kinnita. Kuna kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada in dubio pro reo põhimõttel kahtlustatava kasuks, pole tõendatud, et kannatanu kukkus lükkamise tõttu maha. Lükkamine iseenesest valu ei tekita, kuid see võib olla koosseisupärane tegu, kui see põhjustab valulise kukkumise. Lükkamise, tõukamise puhul on vähetõenäoline, et rünne on nii intensiivne, et võiks iseenesest tekitada valu. Valu tekitamine peab olema kahtlustatavale objektiivselt omistatav. Objektiivse kõrvalseisja seisukohast peab valu olema hinnatav kahtlustatava teo tüüpilise tagajärjena. Kannatanu esitatud meditsiinilistest dokumentidest nähtub, et tal on olnud pikemaajalised probleemid seljaga. Nii on võimalik, et kannatanu tundis valu enda seljaprobleemidest tulenevalt, mitte sellest, et lükkamine vastu trepi käsipuud oleks tekitanud iseenesest valu. Seega pole võimalik kannatanu valuaistingut kahtlustatavale objektiivselt omistada. Lisaks ei saa kahtlustatava puhul rääkida tahtlusest tekitada kannatanule valu või kehavigastusi. Tõenditest nähtuvalt soovis kahtlustatav kannatanust mööda pääseda. 3. Kannatanu esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS 4. Riigiprokuratuur jättis 29. veebruari 2024 määrusega kaebuse rahuldamata, põhistades oma otsustust kokkuvõttes järgmiselt.

§ 266lg 2 eeldab vähemalt ühe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu.

Üheks niisuguseks tunnuseks on elamiseks kasutatavasse ruumi sissetungimine. Kaebaja leidis, et lähedased saavad anda ütlusi selle kohta, kas XXX oli kannatanu elukohaks. Kriminaalasjas on kogutud selle asjaolu kohta piisavalt tõendeid. Kaebaja esitatud asjaolude pinnalt ei saa väita, et XXX maja oli tema 2

§ 266lg 2 p 4 koosseis, kaebaja ei esitanud.

Ei saa väita ka

§ 266

lg 2 p 4 osas, et kahtlustataval oli soov teostada kinnistu üle tegelikku võimu pikaajaliselt. Kahtlustatava ütluste kohaselt jättis ta iga kord võtme ka kannatanule või vähemalt pakkus seda. Seda kahtlustatava väidet kinnitab tunnistaja J.

§ 121osas oskavad anda ütlusi kannatanu, kahtlustatav ja tunnistaja K.

Tunnistaja kinnitas kannatanu ütlusi osas, et kahtlustatav lükkas kannatanut vastu trepi käsipuud. Kahtlustatav aga selgitas, et kannatanu tuli talle ette ja majja saamiseks, pidi ta ronima üle käru, mistõttu läks kannatanule vastu. Kannatanu kukkumist kahtlustatav ei mäleta. Sellest ei rääkinud kannatanu ka kiirabitöötajatele ega meditsiiniasutuses. 13. augusti 2021 epikriisist nähtuvalt väitis kannatanu, et vend lükkas teda vastu trepi käsipuud ja enne oli tal selga kolmel korral opereeritud. Seega pole tõendatud, et kannatanu kukkus trepile. Kohtupraktika kohaselt ei loeta

§ 121

puhul koosseisupäraseks tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises, kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut (RKKKo 1-16-10326). Isegi, kui kahtlustatav lükkas kannatanut vastu trepi käsipuud ja viimane tundis sellest mõningast valu, on see vähetähtis tagajärg, mis ei eelda karistusõiguslikku sekkumist. Õige on ringkonnaprokuratuuri määruses märgitu, et kannatanu meditsiinidokumentatsioonist nähtuvalt on tal olnud seljaga probleeme ka enne

1. augusti 2021 sündmust. Kui kannatanu tundis seoses kahtlustatava lükkamisega valu varasemate terviseprobleemide tõttu, ei ole alust omistada seda objektiivselt Yle. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
2. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X lepinguline esindaja vandeadvokaat Carel Kivimaa, kes taotleb selle tühistamist ja palub ringkonnakohut kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust Yle süüdistuse esitamiseks

§ 266lg 2 p-de 1,4 ja § 121 lg 1 järgi.

1. novembri 2021 sündmuse osas taotleb kaebaja, et ringkonnakohus kohustaks prokuratuuri eraldama selle uude kriminaalmenetlusse või alternatiivselt kohustaks prokuratuuri selgitama selle sündmuse asjaolusid. Oma taotlusi põhjendab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. Prokuratuur on teinud tõenditest ebaõiged järeldused. XXX oli kannatanu elukohaks. Kahtlustuse kohaselt toimus sissetungimine kolmel korral, s.o
2. detsembril 2020,
3. aprillil 2021 ja
4. novembril
5. Prokuratuuril tulnuks hinnata iga episoodi puhul, kas tegemist oli kannatanu elukohaga. Prokuratuur pidanuks tegema menetlustoiminguid nende asjaolude väljaselgitamiseks. Lisaks pole menetleja tutvunud asjassepuutuva põhiõiguse, s.o kodu puutumatuse, sisuga. EIK praktika kohaselt on kodu puutumatusega kaitstud selline koht, millel on inimesel emotsionaalne side vastava kohaga, oluline pole, kas inimene viibib seal igapäevaselt (vt EIK 6169/13, Mindek vs Horvaatia, p-d 23-24 ja 16219/90, Demades vs Türgi, p 31-34). XXX oli kannatanu lapsepõlvekoduks ja ta elas seal kuni sajandi lõpuni, mistõttu tal oli emotsionaalne side selle kohaga. Järgnevalt on kaebuses kirjeldatud, kuidas kannatanu hooldas seal aadressil aastaid oma isa. Lisaks veetis kannatanu igapäevaselt XXX aadressil olulise osa ajast. Seal hoidis ta isiklikke asju, käis pesemas. Lisaks, kuigi Q suri
6. detsembril 2024, oli XXX
7. detsembril 2020 käsitatav tema eluruumi sissetungimisena. Järgnevalt on kaebuses kirjeldatud, kuidas on tõendatud, et Y hõivas elamu kõigil kordadel eesmärgiga see hõivata. Samuti on kaebuses selgitatud, kuidas tõenditest nähtub, et Y ei jätnud pärast lukkude vahetamist kannatanule võtmeid. Kahtlustatava ütluseid peab kaebaja ebausaldusväärseks.
8. novembri 2021 sissetungimise osas pole prokuratuur tõendeid kogunud ega Yt üle kuulanud. Järgnevalt on kaebuses selgitatud, kuidas 3

§ 266lg 2 p 4 tähenduses korrapärase tegevuse takistamist.

Kaebaja ei nõustu prokuratuuri hinnanguga tõenditele, et kannatanul tekkinud valuaisting ei olnud seotud Y poolt kannatanu lükkamisega vastu trepi käsipuud. Kahtlustatava ütlused kannatanule kehavigastuste tekitamise kahtlustuses on ennastõigustavad ja vastuolus teiste tõenditega. Kaebaja hinnangul kinnitavad tõendid, et kahtlustatava eesmärk oli kannatanut lükata ja ta vähemalt möönis kannatanule valu tekitamist. Lisaks heidab kaebaja prokuratuurile ette, et kriminaalasi seisis prokuratuuris 2021. a lõpust kuni selle lõpetamiseni 2023. a lõpus 2 aastat. Kaebaja palub ringkonnakohtul võtta tarvitusele abinõud, et menetlus jätkuks kiiremini, sh eraldataks 9. novembri 2021 sissetungimise episood, ja muudes kuriteosündmustes esitaks prokuratuur Yle süüdistuse

§ 266

lg 2 p-de 1,4 ja

§ 121lg 1 järgi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohtunik jätab kaebuse Kr

MS § 208 lg 5 p 1 alusel rahuldamata ja Riigiprokuratuuri määruse muutmata. 7. Yle esitati kriminaalmenetluse käigus kahtlustused

§ 266lg 2 p-de 1,4 ja § 121 lg 1 järgi.

Olles kogunud kriminaalasjas kõik asjassepuutuvad tõendid, jõudis menetleja nende hindamise tulemusena 17. jaanuari 2024 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses järeldusele, et jäävad kõrvaldamata kahtlused järgnevas: kas XXX maja kujutas endast Xle elukohta, ja selles, kas pärast lukkude vahetamist Y poolt andis/jättis ta igal korral võtme ka Xle, s.o võimaldas jätkuva juurdepääsu majja. Menetleja leidis, et neist esimene kõrvaldamata kahtlus välistab kuriteokoosseisu

§ 266

lg 2 p 1, ja teine kõrvaldamata kahtlus

§ 266

lg 2 p 4 järgi.

§ 121

lg 1 osas jõudis prokuratuur järeldusele, et tõendatuks saab lugeda kahtlustuse vaid selles, et Y tõukas X, ent jääb kõrvaldamata kahtlus Y tõukamise ja Xl esinenud valuaistingu vahel.

1. Ringkonnakohtuniku hinnangul ei ole prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamisel põhjendamiskohustust rikkunud. Prokuratuur andis kriminaalmenetluse lõpetamise määruses üksikasjaliku ülevaate kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditest ja nendest nähtunud asjaoludest. Nende pinnalt esitas prokuratuur jälgitavad ja loogilised seisukohad. Ei saa väita, et kriminaalmenetluse käigus jäänuks tegemata mõni tõendamiseseme seisukohalt elementaarne menetlustoiming või prokuratuuri lõppjäreldustel puuduks faktiline või õiguslik alus. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuur lähtunud eelkirjeldatud tõenduslikus olukorras asjakohaselt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatust, s.o tõlgendas kõrvaldamata kahtlused eelmärgitud tõendamiseseme asjaoludes Y kasuks. Niisuguses olukorras andis KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 prokuratuurile õigusliku aluse kriminaalmenetlus lõpetada.
2. Kaebuse taotlustest ja väidetest tuleneb samuti, et läbiviidud kriminaalmenetluses koguti kõik asjassepuutuvad tõendid, välja arvatud 2021 novembri sündmuse osas. Seetõttu taotleb kaebaja (nii primaarsena kui alternatiivsena sõnastatud taotlustes), et ringkonnakohus kohustaks prokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust Yle süüdistuse esitamiseks

§ 266lg 2 p-de 1,4 ja § 121 lg 1 järgi.

Kaebaja argumentatsioon tugineb

§ 266

lg 2 p 1 puhul süüdistuse esitamise taotluses valdavalt ning

§ 266

lg 2 p 4 ja § 121 lg 1 osas süüdistuse esitamise taotluses üksnes etteheidetele, et prokuratuur tegi tõendite hindamise tulemusena neist ekslikud järeldused. 10. Ringkonnakohtul on võimalik KrMS § 208 lg 6 alusel tühistada Riigiprokuratuuri määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust. Sel juhul näeb KrMS § 208 lg 8 ette, et prokuratuurile on kohustuslikud Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuur lähtunud kriminaalmenetluse lõpetamisel asjakohastest õigusnormidest ja tõlgendanud neid õigesti. Nagu eelpool tulenes, 4

§ 266lg 2 p 1 osas elukoha mõistet asjakohaselt.

Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille alusel leiab, et kodu puutumatusega on kaitstud eelkõige niisugune koht, millega isikul on emotsionaalne side. Ringkonnakohtu hinnangul võib emotsionaalne side olla üheks kriteeriumiks hindamisel, kas vastav koht kujutab endast eluruumi. See ei saa olla siiski ainus, kuivõrd see muudaks karistusõigusnormi kohaldatavuse ettenägematuks ja subjektiivseks. Kogutud tõendite pinnalt nähtub, et XXX aadressil asuv maja on nii kannatanu kui kahtlustatava puhul olnud mõlema vanematekoduks. Ühtlasi on see olnud mõlema lapsepõlvekoduks. Kahtlustatavgi on oma ütlustes kirjeldanud, kuidas ta käis sel aadressil isa vaatamas ja muretses seal tema seisundi pärast. Kuigi kaebaja nägemuse kohaselt on kahtlustatava ütlused läbinisti ennastõigustavad ja täiesti ebausaldusväärsed, kujutavad need kriminaalmenetluses endast KrMS § 63 lg 1 kohaselt iseseisvat tõendit, mida pole olnud põhjust objektiivsel alusel eirata. Lähtudes kaebuses esitatud elukoha käsitlusest, võiks teoreetiliselt olla alust väiteks, et kõnealune maja kujutas endast elukohta ka kahtlustatava jaoks. Eesti kohtupraktikas lähtutakse aga õiguskirjanduses, s.o karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes, väljendatud arusaamast, mille kohaselt tuleb eluruumi mõiste sisustamisel hinnata eelkõige, kas teo toimepanemise ajal kasutati vastavat ruumi kellegi poolt elamiseks või mitte (vt nt Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri 2023 otsus 1-22-534, p 20; Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri 2021 otsus 1-20-4575, p 61). Niisugusest käsitlusest on prokuratuur arutataval juhul asjakohaselt lähtunud.
3. Kui ringkonnakohus rahuldaks kaebuse taotlused, s.o tühistaks prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise otsustused ja kohustaks prokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust, et Yle esitataks süüdistus, rikuks ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust, s.o väljuks selgelt kohtu pädevusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 30 lg 1 kohaselt on süüdistusfunktsiooni kandja üksnes prokuratuur, tegutsedes sama sätte teise lõike kohaselt sõltumatult. See tähendab, et prokuratuuri ainuotsustada on, kas tõendid on süüdistuse esitamiseks piisavad või mitte. Ringkonnakohus on põhiseaduse §-st 146 tulenevalt õigusemõistja rollis. Nii on ringkonnakohtu võimalused prokuratuurile tõenduslikes küsimustes ettekirjutuste tegemiseks võrdlemisi piiratud. Tulenevalt sellest, et süüdistusfunktsioon on üksnes prokuratuuril, ei saa ringkonnakohus prokuratuuri menetlusotsustusi tühistada selleks, et kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama süüdistuse esitamiseks. Nagu ringkonnakohus eelpool tõdes, ei saa elementaarseid eksimusi tõendite kogumisel ja nende analüüsimisel prokuratuurile ette heita. Sedalaadi etteheiteid ei nähtu ringkonnakohtule ka kaebusest. Kaebaja on esitanud omapoolse nägemuse selle kohta, mis järeldused pidanuks prokuratuur tõenditest tegema. Arvestades ringkonnakohtu pädevust, jääb see kaebuse argumentatsioon ainetuks. Kaebuse taotlused kriminaalmenetluse jätkamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks Yle süüdistuse esitamiseks on seadusest tulenevate kohtu ja prokuratuuri erinevate pädevuste tõttu juba põhimõtteliselt välistatud ning jäävad seetõttu rahuldamata.
4. Eelneva pinnalt jääb kaebuse taotlusi arvestades järgnevalt vaid küsimus, kas kriminaalmenetluse jätkamine võiks olla vajalik selleks, et koguda tõendeid väidetava
5. novembri 2021 sissetungimise asjaolude uurimiseks. Kaebaja väitel seda kuriteosündmust kriminaalmenetluse kestel ei uuritud. Ringkonnakohtule nähtub menetleja määrustest, et kriminaalmenetlust viidi läbi ja tõendeid koguti (nt Häirekeskuse kõnesalvestiste vaatlusprotokoll, politsei menetlussüsteemi väljatrükid, kannatanu ütlused) ning kahtlustus esitati Yle muu hulgas
6. novembri 2021 sissetungimise osas. Kaebusest ei selgu, mis täiendavaid menetlustoiminguid tuleks veel teha või mis tõendamiseseme asjaolu vajab täiendavat uurimist. Kaebaja heidab ette, et menetleja ei hinnanud iga väidetava sissetungimise kuupäeva puhul eraldi, kas tegemist oli eluruumiga või mitte. KrMS § 64 näeb küll ette tõendite kogumise üldtingimused, kuid nimetatud sättest ei tulene menetlejale ühte kindlat 5