Obsah (7)

§ 61§ 342§ 45§ 175§ 180§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-816 (17231601602) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika

§-s 338 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga, kohtukolleegiumi hinnangul kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi ega kaitsja apellatsioonis korratud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 61lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et kohus on otsuses põhjendanud, miks ta Z.O temale esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Apellatsioonidega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Süüdistatava etteheide temale 19.07.2018 kätte toimetatud kohtuotsuse tõlke kvaliteedile ei ole asjakohane. Millised vead tõlgitud kohtuotsuses esinevad, seda Z.O apellatsioonis ei esita. Kohtuotsuse tõlge eesti keelest vene keelde on kohtukolleegiumi hinnangul korrektne ega vii kedagi eksitusse nagu süüdistatav ekslikult leiab.
2. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohtadega, et vaidlustatud otsus on XX kehalises väärkohtlemises Z.O poolt piisavalt põhjendamata ning et kannatanu ei rääkinud kohtus tõtt. Erinevalt kaitsjast leiab kohtukolleegium, et maakohus on Z.O-le süüks arvatud tegu süüdimõistvas otsuses põhjalikult kirjeldanud, selgitanud välja kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnatud tõenditele tuginedes veenvalt kummutanud ka kõik apellantide poolt tõstatatud kaitseversioonid. Maakohus ei ole Z.O süüküsimust otsustatud mitte ainult kannatanu ütluste põhjal, vaid kogumis kõigi teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega. Ka kohtukolleegiumi hinnangul ei sea kannatanu XX ütluste usaldusväärsust kahtluse alla asjaolu, et ta ei mäletanud täpset aega, millal ta Z.O-le esitatud süüdistuses märgitud ajal süüdistatava korterisses jõudis. Küll aga nähtub kannatanu ütlustest, et erinevalt süüdistatavast ja tunnistaja AA ütlustest, mäletab XX Z.O korteris toimunust ja kirjeldab sündmuste käiku vastupidiselt süüdistatavale ja tunnistaja AA ütlustele, kes ei ole oma ütlustes järjepidevad.
3. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene Z.O kaitsja seisukoht XX-l vigastuste tekkimisest kukkumise tagajärjel kohtuistungil hinnatud tõenditest. Ekslik on kaitsja arusaam, et kannatanu kukkumisele viitavad mõlema põlve hematoomid. XX-l ei ole tuvastatud hematoome mitte mõlemal põlvel vaid vasakul jalal sääremarjal. Lisaks on kannatanul fikseeritud otsa ees marrastus, vasakul silmal hematoom ja põsk punane, paremal käevarrel hematoom, üleval rinna piirkonnas punetus, mõlemal käelabal punetused, vasakul käevarrel punetus, mis viitavad kannatanu peksmisele Z.O poolt. Kohus tuvastas õigesti, et kannatanul tuvastatud leid pea piirkonnas ning hematoomid erinevates keha piirkondades on ilmselgelt sellise iseloomuga, mis said tekkida üksnes peksmise tagajärjel ning et eluliselt ei ole usutav, et taolisi vigastusi sai kannatanu endale ise lühikese aja jooksul ning vaikselt kõrval toas tekitada.
4. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Siiski ei või KarS § 121 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ütlustega kohtuistungil on leidnud tõendamist, et süüdistatava löökide tagajärjel tundis ta füüsilist valu, mistõttu on Z.O täitnud KarS § 121 objektiivse teokoosseisu. Süüdlane täidab KarS § 121 objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust - piisab vaid tõendamisest, et isik kehalise väärkohtlemise tulemusena tundis valu. Käesolevas asjas on leidnud seega tuvastamist, et keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale on äratuntav, et kannatanu tundis süüdistatava rusikalöökidest erinevatesse keha piirkondadesse valu. Siinkohal tuleb märkida, et süüdistatava kaitsja, viidates asjas kogutud tõenditele, ei ole esitatud kaitseversioonile tuginevalt selgitanud kannatanul valu ja tervisekahjustuse tekkimist väidetavalt olukorras, kus süüdistatav tema enda sõnade kohaselt kannatanut ei löönud.
5. XX tsiviilhagi rahuldamise osas on kohus selgitanud, et igasugune isiku suhtes toimepandud vägivallategu tekitab psüühilisi kannatusi, mistõttu on ka usutav, et pärast intsidenti pidi kannatanu mõneks ajaks oma elukorraldust muutma. Lisaks varalise kahju hüvitamisele, mis hõlmas kulutusi ravimitele, pidas kohus põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitiseks 150 eurot, mis on vastavuses kannatanule tekitatud tervisekahjustuse ulatuse ja tagajärgedega. Ka kohtukolleegiumi hinnangul vastab selline hüvitise suurus ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning on võrreldav sarnastel asjaoludel Eesti kohtute poolt välja mõistetud rahaliste kompensatsioonidega. Kannatanu tsiviilhagi rahuldamist ei ole apellandid ka vaidlustanud.
6. Puutuvalt Z.O-le karistuse mõistmist märgib kohtukolleegium järgmist. Riigikohtu seisukohtade kohaselt saab kellegi tegelik karistuslik mõjutamine toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu otsused nr 31-1-99-06 p 15.1 ja nr 3-1-1-113-12 p 9.1). Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu põhistus karistuse mõistmise osas KarS § 56 sätetele ega hälbi Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-77-11 p-s 11 ja nr 3-1-1-52-13 p-s 19 märgitud põhimõtetest süüdlase süü suurusele vastava karistusmäära arvestamisel. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. KarS § 121 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse (sanktsiooni keskmine määr 6 kuud vangistust). Maakohus mõistis põhjendatult Z.O-le karistuseks KarS § 121 lg 1 järgi vangistuse 4 kuud, mida suurendati varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus 1 aasta 29 päeva. Et kannatanule tekitatud tervisekahjustused ei olnud väga intensiivsed ja süütegu pandi toime ühise alkoholijoomingu käigus, hindas maakohus süüdistatava süü keskmiseks. Kohtukolleegium sellega nõustub. Alla sanktsiooni keskmäära jääv vangistus vastab Z.O teosüüle. 14.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstava tasu kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga, summas 240 eurot. Taotluse kohaselt moodustub kaitsja tasu konsultatsioonile, maakohtu kohtuotsusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aja eest, kokku 4 tunni ulatuses.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 sätestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium Z.O määratud kaitsjale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 240 eurot, s.h käibemaks 40 eurot. Et kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

§ 185lg 2 kohaselt välja mõista süüdistatavalt riigi kasuks.

15. Ülaltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest. Juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 ja § 344 - 345 lg-st 1 ja 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 3.

juuli 2018 otsuse Z.O suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6