Obsah (6)

§ 44§ 35§ 34§ 32§ 462§ 464

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 8. Haldusasja number märts 2024, Tallinn 3-23-1548 Haldusasi Xi kaebus

) § 34 lg 1 loetleb erinevad vanemahüvitise liigid: ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis (samuti jagatav).

§ 44

lg 1 sätestab üldreegli, et kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, siis vanemahüvitist vähendatakse.

§ 44

lg 5 p 1 näeb ette erandi, et vanemahüvitist ei vähendata sellise tulu arvelt, mille vanemahüvitise saaja on saanud esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, aga vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest. Nende sätete sõnastusest võib esialgu jääda mulje, et juttu on vanemahüvitisest üldiselt, sh mistahes vanemahüvitise liikidest, kaasa arvatud ema vanemahüvitisest. Samas,

§ 44

lg 6 ütleb sõnaselgelt, et selles paragrahvis (st terves

§-s 44) sätestatut ei kohaldata ema vanemahüvitise ega isa vanemahüvitise maksmisel. Sellest järeldub, et vanemahüvitise vähendamine (

§ 44

lg 1) ega ka erandid (

§ 44

lg 5) ei kehti ema individuaalse vanemahüvitise suhtes, vaid

§ 44tervikuna puudutab üksnes jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja vanemahüvitist.

Seega, „esimene vanemahüvitise maksmise kalendrikuu“

§ 44

lg 5 p 1 tähenduses on esimene kuu, mil kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist (s.o märts 2023), mitte esimene kuu, mil kaebaja sai ema vanemahüvitist (s.o detsember 2022). See tähendab, et olukorras, kus kaebaja hakkas saama jagatavat vanemahüvitist alates 1. märtsist 2023 ning tööandja tegi kaebajale 2023. a märtsi lõpus väljamakse 2022. a välja teenitud aastaboonuse eest, kohaldub sellele summale

§ 44lg 5 p 1 erand ehk jagatavat vanemahüvitist ei või selle tulu arvelt vähendada.

Seega ei ole vastustaja teinud kaebajale

1. a märtsi eest liigset vanemahüvitise väljamakset ning vastustajal puudub alus nõuda kaebajalt mistahes summade tagasimaksmist. Järelikult puudus vastustajal ka alus haldusakti andmiseks ehk kaebajale ettekirjutuse tegemiseks ning ettekirjutus tuleb tühistada. 2 4.
2. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et vanemapuhkusele eelnev emapuhkus on oma olemuselt sama, mis haigusleht – selle perioodi eest arvestatakse puhkusepäevi (vt TLS § 68 lg 2) ning kehtivate õigusaktide kohaselt ei tohi töötaja/ema sellel ajal ühegi tööandja juures töötada ega töötasu teenida. Samuti sätestab

§ 35

lg 2, et ema vanemahüvitist on õigus saada 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva isikul, kelle raseduse on tuvastanud arst või ämmaemand ja kellel on õigus ajutise töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. Seega saab ema individuaalset vanemahüvitist saada vaid naine, kellel on õigus ajutisele töövõimetusele. See räägib samuti vastu vastustaja seisukohale, et kaebaja vanemahüvitise esimene kuu oli detsember

1. 4.
2. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1955 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 53-67). Menetluskulud palub kaebaja välja mõista ilma käibemaksuta. Ühtlasi palub kaebaja otsustada, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 5.
4. Kaebaja järeldab

§ 44

lg-st 6, et

§ 44

tervikuna puudutab üksnes jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja vanemahüvitist ning seega on „esimene vanemahüvitise maksmise kalendrikuu“

§ 44

lg 5 p 1 tähenduses esimene kuu, mil kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist, s.o märts 2023, mitte esimene kuu, mil kaebaja sai ema vanemahüvitist, s.o detsember 2022. Vastustaja selle tõlgendusega ei nõustu. Ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis on kõik vanemahüvitise liigid (

§ 34

lg 1) ning kui seaduses on kasutatud mõistet „vanemahüvitis“ kohaldub see kõigile vanemahüvitise liikidele, va kui on sätestatud teisiti.

§ 44

lg 6 kohaselt ei kohaldata

§ 44

ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmisel, kuid märtsikuus 2023 ei olnud tegemist ema vanemahüvitise maksmisega. Kaebajale oli määratud ema vanemahüvitis perioodiks 21.12.2022 – 28.02.2023 (dtl 41-43). Alates 01.03.2023 oli kaebajale määratud jagatav vanemahüvitis (dtl 44-46). Enne

jõustumist 01.01.2017 reguleeris vanemahüvitise määramist ja maksmist vanemahüvitise seadus. Analoogselt

§ 44

lg-ga 1 sätestas VHS § 3 lg 7 vanemahüvitise maksmise väiksemas summas, kui hüvitise saamise kuul saadi tulu teatud piirist suuremas summas. Vanemahüvitise seaduse §-i 3 lisati 01.09.2007 lõige 71 , mis sätestas erisused hüvitise vähendamise osas. Analoogselt

§ 44

lg 5 p-ga 1 sätestas VHS § 3 lg 71 p 1, et vanemahüvitise vähendamist ei rakendata esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu suhtes. Seletuskirjas on VHS § 3 lg 7 1 p 1 lisamist selgitatud alljärgnevalt: „Esiteks ei vähendata hüvitist esimesel vanemahüvitise maksmise kuul, kui tulu on teenitud eelneval perioodil. Näiteks jääb lapse isa lapsehoolduspuhkusele alates

1. aprillist ning hakkab sellest kuust saama vanemahüvitist. Tööandja maksab isa märtsikuu palga välja aprilli alguses. Kehtiva seaduse järgi vähendatakse isa aprillikuu vanemahüvitist, kuna vanemahüvitise 3 maksmise kalendrikuul e aprillis sai ta sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Eelnõu kohaselt aprillikuu hüvitist ei vähendata, kuna vastasel juhul jääb isa maikuus, mil aprilli vanemahüvitis välja makstakse, ilma tuludeta. Seega ei vähendata esimesel vanemahüvitise maksmise kuul vanemahüvitist tulu osas, mis on saadud eelmiste kalendrikuude eest. Kui tulu on saadud sama kuu eest, siis vähendatakse vanemahüvitist tulude osas, mis on saadud vanemahüvitise maksmise perioodi eest, üldises korras. Järgnevatel kuudel on oluline juba sotsiaalmaksu maksja süü olemasolu (vt
2. juhtu). Näiteks kui tööandja maksab vanemahüvitise saajale vanemahüvitise saamise
3. kuul tulenevalt sisekorraeeskirjadest preemiat, siis vanemahüvitist vähendatakse, kuna selles kuus on isikul olemas sotsiaalmaksuga maksustava tulu ning antud juhtum ei kuulu erandite alla.“ Vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last (

§ 32lg 1).

Kaebajale maksti enne märtsi 2023 ema vanemahüvitist. Märtsist jätkati talle jagatava vanemahüvitise maksmist. Seega ei ole kaebaja puhul tegemist sellise olukorraga, mille puhuks seadusandja otsustas vanemahüvitise vähendamata jätmise erandi kehtestada. Kaebaja sai märtsikuus tulu ning tegemist on märtsikuu tuluga, sest see muutus sissenõutavaks hiljemalt märts 2023 (eelneva aasta boonus makstakse välja järgmise aasta märtsikuus, kaebuse lisa 4). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 27.12.2011 otsuses kohtuasjas nr 341- 23-11 (isik vabastati teenistusest, talle maksti hüvitist kasutamata puhkuse eest ning puhkuse saamise õigus oli tekkinud rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimise ajal, isiku vanemahüvitist vähendati VHS § 3 lg 7 alusel) asunud seisukohale, et VHS § 3 lg 7 1 p 1 reguleerib olukorda, kus vanemahüvitise maksmise kalendrikuul makstakse välja eelmiste kalendrikuude eest saadud tulu, kuid puhkusehüvitis on tulu, mille suhtes tekkis rahaline nõudeõigus alles vanemahüvitise saamise kuul, mistõttu ei ole VHS § 3 lg 71 sellisel juhul kohaldatav (kohtuotsuse p 48). Vanemahüvitise suuruse määramisel ja selle vähendamisel võetakse aluseks tulu saamise hetk, mis võimaldab riigil oluliselt hõlpsamalt hüvitise suurust ja selle vähendamist kindlaks määrata, võrreldes sellega, kui arvesse võetaks tulu teenimise aega ning teadaolevalt ei ole muid abinõusid, millega oleks võimalik eesmärgid saavutada isikuid vähema koormaval viisil (kohtuotsuse p 64). Vanemahüvitise maksmine ei ole põhiseadusest tulenev kohustus, vaid tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (kohtuotsuse p 68). Aastal 2022 oli pool hüvitise ülempiirist 2145,65 eurot. Kaebaja sai märtsikuus 2023 sellest suuremat tulu, mistõttu kuulub tulenevalt

§ 44

lg-st 1 tema vanemahüvitis ümberarvutamisele ja vähendamisele.

§ 462

lg 1 paneb jagatava vanemahüvitise saajale kohustuse teavitada viivitamata Sotsiaalkindlustusametit, kui ta saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist. Sel juhul arvutatakse vanemahüvitis ümber, makstakse välja õiges suuruses ja enammakset ei teki. Sotsiaalkindlustusametile ei ole jäetud kaalutlusõigust, vaid seadusandja on otsustanud, kuidas ja mis tingimustel vanemahüvitise ümberarvestus ja vähendamine toimub. Erandid on sätestatud

§ 44

lg-tes 4 ja 5 ning Sotsiaalkindlustusameti hinnangul ei ole antud juhul tegemist ühegi nendes lõigetes nimetatud juhuga. Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest (

§ 464lg 2).

Kui selgub, et 4 vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (

§ 464lg 3).

Ettekirjutuse tegemisel on arvestatud kaebaja 24.05.2023 soovi tagasi maksta 3 osas (dtl 47) – juuli – september 2023. Vastuse koostamise seisuga ei ole teada, et kaebaja oleks tagasimakseid teinud, kuid selles osas on võimalik ettekirjutust korrigeerida. Kokkuvõtvalt märgib vastustaja, et tulenevalt

§ 44

lg-st 1 kuulub kaebaja märtsikuu 2023 vanemahüvitis vähendamisele ning seaduses ei ole sätestatud erisust jätta vanemahüvitis vähendamata olukorras, kus tööandja maksab välja eelmise aasta boonuse vanemahüvitise saamise kuul. Kaebuses leiab kaebaja, et vastustaja on jätnud ettekirjutuse tegemisel täielikult tähelepanuta kaebaja 01.06.2023 vastuväited ning see on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni, mis rikub kaebaja õigusi. 12.06.2023 on vastustaja saatnud kaebaja esindajale teavituse (dtl 49), et kuna pöördumisele ei ole lisatud esindusõigust tõendavat dokumenti, ei saa talle väljastada kaebajaga seotud infot. Haldusmenetluses antakse esindusõigus kirjaliku volitusega (HMS § 13 lg 2). Ka ei esitanud kaebaja esindaja 01.06.2023 pöördumises uusi vastuväiteid, mida kaebaja ei olnud varasemalt esitanud (kaebaja 25.05.2023 pöördumine, kaebuse lisa 6, dtl 15-16). Selles osas oli kaebaja vastustajale vastanud 25.05.2023 (kaebuse lisa 7, dtl 17-18) ning oma selgituse esitanud – vanemahüvitise liike vaadatakse tervikuna ning kaebajale hakati vanemahüvitist maksma alates detsember 2022 (esimene vanemahüvitise kuu) mitte aga märtsist

1. Kaebaja esindaja 01.06.2023 pöördumises esitatud vastuväited ei andnud alust jätta ettekirjutus andmata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud ettekirjutuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada.
3. Asjas tuvastatud faktilised asjaolud ja õiguslik regulatsioon 7.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, kaebaja on töötanud YYYYYY, registrikood aaaaaaa, alates 01.11.
5. 7.
6. Seoses lapse sünniga 08.02.2023 jäi kaebaja esmalt emapuhkusele ning seejärel vanemapuhkusele. Sellega seoses peatas tööandja töötamise registris kaebaja töötamise alates 01.03.2023 (registrikanne nr 4230584). Emapuhkusel oleku ajal sai kaebaja Sotsiaalkindlustusametilt ema vanemahüvitist perioodil 21.12.2022 – 28.02.2023 (dtl 41-43). Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei ole sel perioodil tööd teinud ja selle eest töötasu saanud. Alates 01.03.2023 on kaebajale määratud jagatav vanemahüvitis (dtl 44-46). 7.
7. Vaidlust ei ole ka selles, et kuna kaebaja tööandja ettevõttes makstakse töötajatele aastaboonus välja iga järgneva aasta esimese kvartali jooksul (nt
8. a täidetud eesmärkide eest makstakse aastaboonus välja
9. a märtsi lõpuks), maksis tööandja 31.03.2023 kaebajale välja
10. a aastaboonuse summas 20 097 eurot bruto. 5 7.
11. Vastustaja tegi 12.06.2023 kaebajale ettekirjutuse (dtl 22-25) maksta tagasi vanemahüvitis summas 3006,75 eurot. Vastustaja kaebaja vastuväidetega (vt dtl 7-19) ettekirjutuse tegemisel ei arvestanud. 7.
12. Perehüvitiste seaduse (

) § 34 lg 1 sätestab, et vanemahüvitise liigid on ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja lapsendaja vanemahüvitis.

§ 44

lg 1 kohaselt kui vanemahüvitise saaja saab vanemahüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu, (edaspidi tulu) vähendatakse vanemahüvitist. Viidatud sättest näeb erandi ette mh

§ 44

lg 5 p 1, mis sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud vanemahüvitise vähendamist ei rakendata järgmise tulu suhtes esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu.

§ 44

lg 6 sätestab, et käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmisel. (RT I, 26.10.2018, 1 - jõust. 01.04.2022). Seletuskirjas perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu juurde1 on märgitud viidatud sätte osas järgmist: „Lõikes 6 sätestatakse erisus, mille kohaselt ei kohaldata vanemahüvitise vähendamist isa vanemahüvitise või ema vanemahüvitise maksmisel. Isa- ja ema vanemahüvitise näol on tegemist individuaalõigusega, mille aluseks on puhkuseõigust omavate isikute kohta TÖR-is puhkusekande tegemine. Kui isikud ei ole TÖR-is emapuhkusele või isapuhkusele märgitud, ei maksta isikutele ka vastavalt ema vanemahüvitist või isa vanemahüvitist. Seega on ema või isa vanemahüvitise maksmise regulatsioon rangem, sest seab ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmise sõltuvaks puhkusekandest. Seega eeldatakse, et kui ema või isa on TÖR-is märgitud vastavalt ema või isapuhkusele, siis isikud ka tegelikult puhkavad ning sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mille saamise alusel oleks võimalik vanemahüvitist vähendada, ei teenigi.“ Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik

§ 44

lg 5 ja lg 6 tõlgendamisel lähtuda varem kehtinud vanemahüvitise seaduse § 3 lg 71 p 1 ning selle kohta vastava seaduse eelnõus antud selgitustest nagu leiab ekslikult vastustaja.

§ 44

lg 6 on üheselt ja selgelt reguleeritud, et ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise maksmisel

§ 44ei kohaldata.

Järelikult on

§ 44

lg 5 p 1 sätestatud erandis silmas peetud lause osas „esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul“ esimest jagatava vanemahüvitise/lapsendaja vanemahüvitise maksmise kalendrikuud. Samuti ei ole kohtu arvates antud juhul asjakohane ka vastustaja viide Riigikohtu 27.12.2011 otsusele nr 3-4-1-23-11, kuivõrd vastav otsus oli tehtud esiteks samuti varem kehtinud õigusliku regulatsiooni ajal, samuti ei ole asjaolud täpsed samad. 8. Kohus, lähtudes ülal toodud faktilistest asjaoludest ja kehtivast õiguslikust regulatsioonist, nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja on tõlgendanud

§ 44

lg 5 p 1 ebaõigesti ning on jätnud ettekirjutuse koostamisel õigusvastaselt arvestamata

§ 44lg 6.

Nimelt toob kaebaja asjakohaselt välja, et kuivõrd

§ 44

lg 6 ütleb sõnaselgelt, et selles paragrahvis (st terves

§-s 44) sätestatut ei kohaldata ema vanemahüvitise ega isa vanemahüvitise maksmisel, siis sellest tulenevalt vanemahüvitise vähendamine (

§ 44

lg 1) ega ka vastavad erandid (

§ 44

lg 5) ei kehti ema individuaalse vanemahüvitise suhtes, 1 Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/55def2ae-3464-41d9-b06953e7eaafa764/perehuvitiste-seaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus 6 vaid

§ 44tervikuna puudutab üksnes jagatavat vanemahüvitist ja lapsendaja vanemahüvitist.

Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja sai esimest korda jagatavat vanemahüvitist märtsis 2023 (vt dtl 44-46), siis

§ 44

lg 5 p 1 tähenduses on esimene kuu, mil kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist, märts (mitte detsember 2022, mil kaebaja sai ema vanemahüvitist). Järelikult olukorras, kus kaebaja hakkas saama jagatavat vanemahüvitist alates 01.03.2023 ning tööandja tegi kaebajale 2023. aasta märtsi lõpus väljamakse 2022. aastal välja teenitud aastaboonuse eest, kohaldub sellele summale

§ 44lg 5 p 1 erand ehk jagatavat vanemahüvitist ei või selle tulu arvelt vähendada.

Järelikult ei ole vastustaja teinud kaebajale

1. a märtsi eest liigset vanemahüvitise väljamakset ning vastustajal puudub alus nõuda kaebajalt vanemahüvitise tagasimaksmist. Eeltoodust tulenevalt puudus vastustajal alus vaidlustatud ettekirjutuse andmiseks ning ettekirjutus on õigusvastane (vt HMS § 54 lg 1 ).
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus tervikuna rahuldada ja Sotsiaalkindlustusameti 12.06.2023 ettekirjutus nr 4.1-16/34194-1 tühistada. Menetluskulud
3. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1955 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulud on välja mõistetavad (vt ka HKMS § 109 lg 1). Kohus leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust on menetluskulud osaliselt üle paisutatud. Näiteks menetlusse võtmise määrusega tutvumisele on kulutatud 0,6h hinnaga 150 eurot. Vandeadvokaadist esindajal ei tohiks kuluda menetlusse võtmise määrusega tutvumisele üle 10 min, samuti on selgelt üle paisutatud menetluskulude nimekirja koostamisele kulutatud aeg 0,5h hinnaga 130 eurot. Kommunikatsioonile seoses kompromissiga on kulutatud kokku 1h hinnaga 250 eurot, kuid kohtule ei nähtu ühestki talle esitatud dokumendist, et kompromissläbirääkimisi oleks toimunud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulusid tuleb vähendada 25% võrra ning kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 1466,25 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud kanda hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Küll aga tuleb tervikuna jätta rahuldamata kaebaja taotlus otsustada, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni, kuivõrd HKMS ei näe ette menetluskuludelt viivise väljamõistmist. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 7 8