← Eesti

2-19-9961/129

Obsah (7)§ 410§ 444§ 174§ 162§ 138§ 190§ 195

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Raina Pärn Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2024. a, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-9961 Tsiviilasi J.T.i hagiavaldus A.P

) §-le 405 menetleda hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid. Kohtul tuli määrata tsiviilasja arutamiseks kohtuistung, kuna asjas oli vaja üle kuulata tunnistaja (hageja taotlusel) (II kd, tl 43, 47). Kohus määras kohtuistungi ajaks 07.12.2023. Määratud kohtuistung tuli edasi lükata, kuna kostja teatas telefoni teel, et viibib Poolas ja ei jõua istungi ajaks Eestisse (II kd lk 49). Kohus määras uueks kohtuistungi ajaks xxxxxxxxxxx. Kostja ei 2

(6)2-19-9961 ilmunud taaskord kohtuistungile. Vahetult enne kohtuistungit teatas kostja, et ta on haige (II kd lk 52), kuid ühtegi tõendit haigestumise kohta kostja ei esitanud. Kohus teatas kostjale, et hiljemalt 22.12.2023 tuleb esitada tõend. Kostja teavitas kokkuvõtlikult, et perearsti sõnul ta tõendit ei väljasta, kuna kostja on töötu (II kd, tl 55). Kohus tegi 29.12.2023 päringu kostja perearstile (II kd lk 60). Perearst kinnitas, et kostja on helistanud pereõele, et tal on köha, nohu ja palavik ning palus tõendit kohtule. Kostja sai vastuseks, et kui perearstil või EMOs ei käidud, siis perearst tõendit ei väljasta (II kd, tl 61). Eeltoodust tulenevalt jättis kostja 20.12.2022 kohtuistungile ilmumata, kuid mõjuvat põhjust mitte ilmumiseks ei olnud. Perearsti kirjast järeldub, et kostjale selgitati, et tõendi väljastamiseks tulnuks tal reaalselt perearsti juurde kohale minna või pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Seda kostja ei teinud. Seega jäävad kostja väited haiguse kohta paljasõnaliseks. Kohtuistungil taotles hageja tsiviilasja sisulist arutamist kostja osavõtuta. Kohus leidis, et taotlus on põhjendatud (

§ 410

). Sellele vaatamata, et kohus vaatas asja sisuliselt läbi ilma kostja osavõtuta, andis kohus kostjale võimaluse seisukoha esitamiseks kirjalikult. Selleks määras kohus tähtaja, 05.01.2024 (II kd, tl 54). Kostja tähtajaks seisukohta esitanud ei ole. 6. Kuna kohus menetleb tsiviilasja lihtmenetluses, piirdub kohus käesolevas otsuses üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite märkimisega, millele on rajatud kohtu järeldused (

§ 444lg 2).

  1. Kohus, hinnates poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  2. Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja 31.07.2013 suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 3000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 20.08.
  3. Seda kinnitab hageja väitel kostja poolt allkirjastatud võlakiri. Võlakirjaga kinnitas kostja hagejalt 3000 euro saamist laenuna ja kohustust laen tagastada hiljemalt 20.08.2013 (II kd, tl 18). Kostja väitel puudub poolte vahel võlasuhe. Kostja ei ole võlakirjale alla kirjutanud. Tsiviilasjas on hageja taotlusel läbi viidud käekirjaekspertiis. 19.07.2023 ekspertiisiaktis nr 23E-DK0028 on ekspert jõudnud järeldusele, et 31.01.2013 sõlmitud võlakirjal on kuupäeva „31 07 2013“ ja allkirja väga tõenäoliselt kirjutanud A.P. (arvamuste skaalal aste +3) ja 31.07.2013 võlakirjal on käsikirjalise teksti väga tõenäoliselt kirjutanud A.P. (arvamuste skaalal aste +3) (I kd, tl 133, II kd tl 24-29). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et võlakirjal olev allkiri ja tekst on kirjutatud kostja A.P. poolt. Kuigi võlakirja tuleb käsitleda kostja ühepoolse tahteavaldusena, saab lugeda tõendatuks, et poolte vahel oli võlasuhe sellistel tingimustel, nagu on võlakirjas märgitud. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatud, et kostja ja hageja sõlmisid 31.07.2013 suulise laenulepingu (VÕS § 396 lg 1), mille järgi kohustus hageja andma kostjale üle laenuna 3000 eurot ja kostjal tuli laen tagastada 20.08.
  4. Kostja kokkulepitud tähtpäevaks laenu ei tagastanud. Hageja väitel tasus kostja talle 20 eurot juuli lõpus 2016 (I kd, tl 40). Seega on käesoleva ajani kostjal tasumata 2800 eurot. Kuna kostja on rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingut (jättes tasumata laenuna saadud raha), on hagejal õigus nõuda lepingu täitmist ja viivist (VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, 108 lg 1, § 113 lg 1).
  5. Kostja on menetluses esitanud aegumise vastuväite (I kd tl 89-91). Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud tulenevalt TsÜS § 146 lg-st
  6. 3

(6)2-19-9961 TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1, 2 järgi 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest alates, s.o alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna poolte vahel sõlmitud suulisest lepingust tulenevalt pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 20.08.2013, muutus nõue TsÜS § 147 lg 1, 2 mõttes sissenõutavaks 21.08.2013 (VÕS § 82 lg 1, 7). Seega tuleb lugeda nõude aegumistähtaja alguseks 21.08.
  1. 3-aastane aegumistähtaeg lõppes seega 21.08.
  2. Kuna hageja esitas hagiavalduse kostja vastu 02.07.2019 (I kd, tl 1), oli selleks ajaks sissenõutavaks muutunud nõue aegunud. 9.1 Hageja on menetluses esitanud väite, et kostja tasus juuli lõpus 2016 osaliselt laenuna saadud raha (s.o 20 eurot), seega nõude tunnustamise tõttu on aegumine katkenud (I kd, tl 106107, 117-119). TsÜS § 158 lg 1, 2 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja väidete kohaselt tasus kostja 2016 suvel (juuli lõpus) Pärnus Riia mnt Statoilis hagejale 20 eurot, mida hageja soovis tõendada tunnistaja O.M. ütlustega (I kd tl 95-96, I kd tl 117-119). 14.11.2022 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse tunnistaja O.M. ülekuulamiseks (I kd, tl 164-166). xxxxxxxxxxx kohtuistungile tunnistaja ei ilmunud. Tunnistaja teate kohaselt ei ole ta näinud, kuidas J.T. sai raha kätte A.P. käest. Ta üldse ei tea sellest võlast mitte midagi (II kd tl 51). Kohtuistungil loobus hageja tunnistaja ülekuulamisest (II kd, tl 53-54). Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et kostja on juuli lõpus 2016 nõuet tunnustanud 20 euro tasumisega. Sellest tulenevalt ei saa pidada aegumistähtaega katkenuks TsÜS § 158 lg 1 alusel. 9.2 Hageja hinnangul tuleks käesoleval juhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 toodud 10 aasta pikkust aegumistähtaega, kuna kostja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult (I kd tl 95-96, 117119, II kd, tl 53-54). Hageja on menetluse kestel välja toonud, et kostja otsustas tähtaegselt mitte maksta ja peita ennast, st sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada ja seda kohe algusest peale, kostja hakkas ennast varjama, vahetas elukohti, telefoni numbreid, valetab, et ei ole võlakirjale alla kirjutanud ja bensiinijaamas võlga osaliselt tagasi maksnud juhuslikult kohtudes. TsÜS § 146 lg 4 järgi on muuhulgas TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud nõuete aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (sh Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11; Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Seega ei ole ainuüksi kohustuse rikkumine piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks (sh Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644, p 20, Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 4
(6)2-19-9961 21). Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada kostja käitumist ja tegevust piisavaks, et kohaldada 10aastast aegumistähtaega. Hageja väited, et kostja on maksmisest justkui pahatahtlikult kõrvale hoidnud, on paljasõnalised. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja pöördunud kohtu poole 02.07.2019 (I kd, tl 1). Andmeid ei ole selle kohta, et hageja oleks varem nõude täitmist nõudnud. Hageja on küll selgitanud, et kostja on vahetanud elukohta ja telefoni numbreid, kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et kostjal oli algusest peale eesmärk pahatahtlikult käituda. Põhjendatud on hageja osundus, et kostja on asunud valetama ja menetlust venitama. Nimelt on kostja väitnud, et tema võlakirja allkirjastanud ei ole. Samal ajal tõendab käekirjaekspertiis, et kostja allkiri on võlakirjal. Kostja selgitusi andnud ei ole, miks või kuidas sai tema allkiri võlakirjale. Kostja ei ole ka ilmunud kohtuistungile. Seega kostja väited, et tema lepingut sõlminud ei ole, pole olnud õiged. Samas selliste väidete esiletoomine paratamatult pikendab menetlust ja muudab selle kulukamaks. Oluline on seegi, et kohtuistungile mitteilmumiseks puudus kostjal mõjuv põhjus. Siiski ei pea kohus kostja käitumist heade kommetega vastuolus olevaks. On ilmne, et kostja on asunud kohustuse täitmisest kõrvale hoidma, aga see ei anna alust arvata, et kostja tegevus oleks tahtlik TsÜS § 146 lg 4 mõttes. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul kohaldatav TsÜS § 146 lg 4 järgi 10-aastane aegumistähtaeg. 9.3 Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi. Aegumistähtaeg möödus 21.08.2016, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud 10.

§ 174lg 1, 2 järgi määratakse menetluskulud kindlaks menetlust lõpetavas lahendis.

10.1

§ 162

lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsust tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et tsiviilasja menetluse käiku arvestades (kostja on asunud väitma, et võlasuhet ei ole ja on mõjuva põhjuseta jäänud istungile ilmumata), on õiglane jätta

§ 162lg 4 järgi menetlusosaliste kulud poolte enda kanda.

10.2

§ 138

lg 1, 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kuivõrd hageja nõue jääb rahuldamata, tuleb hagejalt

§ 190lg 4 järgi välja mõista riigilõiv 450 eurot riigituludesse.

Nimelt anti hagejale Pärnu Maakohtu 01.09.2020 määrusega menetlusabi riigilõivu 450 eurot tasumiseks (I kd, tl 78-80). 10.3 Pärnu Maakohtu 14.04.2022 määrusega nõudis kohus hagejalt tagatist kostja eeldatavate menetluskulude katteks 1800 eurot (I kd, tl 127-130), mis jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2022 määrusega muutmata (I kd, tl 146). Maksekorralduse nr 142 kohaselt tasuti Rahandusministeeriumi kontole nr EE062200221059223099 1800 eurot, selgitusega „tsiviilasi nr 2-19-9961, kostja menetluskulude tagatis“ (I kd, tl 158). Pärnu Maakohtu 14.11.2022 määrusega nõudis kohus muuhulgas, et hageja tasuks tunnistajatasu 30 eurot (I kd, tl 164-166). Maksekorralduse nr 485 kohaselt tasuti Rahandusministeeriumi kontole nr EE062200221059223099 30 eurot, selgitusega 5

(6)2-19-9961 „tunnistajatasu tsiv. asjas 2-19-9961“ (I kd, tl 174). Kuna kohus jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda ja tunnistaja ülekuulamisest hageja loobus, tuleb

§ 195

lg 1, 3 kohaselt tagastada hagejale tasutud kostja eeldatavate menetluskulude katteks summas 1800 eurot ja tunnistajatasu summas 30 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Raina Pärn Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2024 määruse RESOLUTSIOON:

  1. Jätta J.T.i menetlusabi taotlus rahuldamata.
  2. Jätta J.T.i 15.02.2024 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 18.01.2024 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-19-9961 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
  3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud J.T.i kanda. A.P.l ei ole apellatsioonimenetluses veel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.