TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-1139 Määruse kuupäev 29. veebruar 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Nikolai Lilitškini (Lilitškin) kaebus Tartu Vangla kodukorra punkti 13.12 tühis

) § 491, mille lõike 1 kohaselt saadab vangla või Viru Vangla haldusosakond võõrkeelse vaide ja kahju hüvitamise taotluse koos lisadega enne menetlusse võtmist tõlkijale, kellega on sõlmitud leping.

§ 491

lõike 2 esimese lause kohaselt võetakse enne võõrkeelse dokumendi vastuvõtmist kinnipeetavalt nõusolek, et võõrkeelse dokumendi tõlkimisele kulunud summa arvestatakse maha tema vanglasiseselt isikuarvelt.

§ 491

lõikest 3 tuleneb, et juhul, kui kinnipeetav keeldub tõlketasu maksmisest, kuid tal on selleks rahalised vahendid olemas, tuleb vanglal jätta võõrkeelne dokument tõlkimata.

§ 491

lõikest 4 tulenevalt edastatakse võõrkeelne dokument tõlkijale ning tõlketeenuse eest tasub vangla, kui kinnipeetaval puuduvad vanglasisesel isikuarvel rahalised vahendid.

§-st 491 nähtub seega, et kui selles sätestatud juhtudel jääb kinnipeetava vaie või kahju hüvitamise taotlus tõlkimata, jäetakse see läbi vaatamata ja tagastatakse.

1. Tartu Vangla tõi kaebaja kõnealuste kahjunõuete läbi vaatamata jätmisel välja, et kahju hüvitamise taotluste esitamise seisuga oli kaebaja isikuarvel raha vaba jääk 200,74 eurot ning
2. aprilli
3. a seisuga (s.o tõlketeenuse tasumisest keeldumisel) oli kaebaja isikuarve jääk 291,34 eurot. Kuigi
4. aprilli
5. a seisuga oli isikuarvel broneeritud 225 eurot kaupluses sisseostude tarbeks, siis oli kaebaja vaba raha jääk siiski 66,34 eurot. Vangla märkis, et seda arvestades oli kaebajal piisavalt rahalisi vahendeid võõrkeelse dokumendi tõlkimisega seonduvate kulutuste kandmiseks ja vanglal puudus kohustus kanda tõlkimisega seonduvaid kulusid. Vangla viitas PS §-le 6 ja § 52 lõikele 1, KeeleS § 12 lõikele 1, HMS § 20 lõikele 1 ja § 21 lõigetele 1 ja 2, samuti

§-le 491 ning märkis, et nimetatud sätetest nähtub võõrkeelsete dokumentide tõlkimise kohustus ning õigusnormiga ei ole antud vanglale otsustusõigust kaaluda tõlke vajalikkust. Samuti ei näe õigusaktid ette tõlkekuludest vabastamise võimalust.

§ 491

normid määravad ära, mil viisil toimub dokumentide tõlke eest tasumine erinevatel juhtudel sõltuvalt kinnipeetavate rahalistest võimalustest, keeleoskusest ning valmidusest tõlke eest tasumiseks. Kohus nõustub Tartu Vanglaga ning leiab, et kaebaja rahalist seisu arvestades pidanuks ta

§ 491lõikest 3 tulenevalt ise kahjunõuete tõlketeenuse eest tasuma.

Arvestades seda, et kaebaja kõnealused kahjunõuded ei olnud mahukad, oleks kaebaja seejuures saanud tasuda korraga kõigi kolme kahjunõude tõlkimise eest (ühe A4 lehe (8000 tähemärki) tõlkimise hind on vastavalt sõlmitud lepingule 13,68 eurot). Et kaebaja tõlketeenuse eest tasuda ei soovinud, esines vanglal alus kahjunõuete menetlusse võtmata jätmiseks. 3 3-23-1139

1. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja kahjunõuded nr 1-13/76-1, 1-13/77-1 ja 1-13/531 on õiguspäraselt tagastatud ning hüvitamisnõude osas ei saa kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbituks lugeda. Seega tuleb hüvitamiskaebus HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 alusel tagastada. II
2. Kohus leiab, et tühistamisnõude osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud ning kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks.
3. VangS § 28 lõike 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama sätte lõike 3 kohaselt võib kinnipeetava käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga.

§ 51

lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras.

1. Tartu Vangla on kodukorra punktis 13.12 seadnud kinni peetavate telefonikõnedele ajalise limiidi, mis võimaldab helistada iga päev 60 minuti ulatuses. Seejuures on Tartu Vangla kaebaja vaide lahendamisel selgitanud, et Justiitsministeeriumi
2. märtsi
3. a vaideotsusega nr 117/869-2 rahuldati vaide esitaja vaie ning tunnistati kodukorra punkt 13.12 kehtetuks osas, milles see ei võimalda kinnipeetavatel helistada VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele üle 60 minuti päevas. Vangla selgitas, et kuigi vaideotsus on tehtud teise isiku vaide osas, on selles väljendatud põhimõtted ja seisukohad laiendatavad ka teistele kinnipeetavatele ning nimetatud vaideotsuses toodud põhjendustest lähtuvalt ei saa kodukorra punktis 13.
4. välja toodud ajaline limiit olla takistuseks VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele helistamiseks. Justiitsministeerium on täiendavalt selgitanud, et Tartu Vangla kodukorras sätestatud 60-minutiline tehniline kõnede piirang ei tohi saada takistuseks kinnipeetavate suhtlusel VangS § 28 lõikes 3 viidatud isikutega. Samuti pidas Justiitsministeerium oluliseks märkida, et kinnipeetava helistamine oma advokaadist esindajale/kaitsjale ei tohi toimuda lähedastega suhtlemiseks ettenähtud võimaluste arvelt, kuna see võib ohustada kinnipeetava resotsialiseerimiseks oluliste sidemete säilimist.
5. Kaebaja ei nõustu kodukorra punktiga 13.12 kehtestatud 60-minutilise helistamise piiranguga päevas ning leiab, et see suhtluspiirang tuleks lõpetada. Tartu Vangla on kaebaja vaide lahendamisel antud seisukohas välja toonud, et alates
6. oktoobrist 2022 kuni vaide esitamiseni paiknes kaebaja avatud eluosakonnas (E7 osakonna kambrites nr 2084 ja 2085). Kodukorra punkti 13.9 esimese ja teise lause kohaselt on avatud eluosakondades lubatud telefoni kasutamine päevakavas toodud aegadel. Kui kinnipeetaval on muul ajal vajadus helistada riigiasutusele, kohalikule omavalitsusasutusele või kaitsjale, tuleb tal esitada põhjendatud taotlus hiljemalt helistamisele eelneval tööpäeval. Vangla selgitas, et kaebaja õigust telefoni kasutamisele ei ole piiratud, samuti ei ole piiratud helistamist kodukorras E7 osakonnale ettenähtud ajal. Tartu Vanglale ei ole teada konkreetseid juhtumeid selle kohta, kas ja kuna on kõneaja limiit takistanud 4 3-23-1139 kaebajal suhtlemist advokaadiga. Kaebaja kõneeristuse väljavõtted ei viita vangla sõnul ka sellele, et ajaline limiit oleks rakendunud advokaadiga helistamise ajal. Kaebaja ei ole alates
7. oktoobrist
8. a esitanud vanglale ka ühtegi kirjalikku pöördumist seoses sellega, et temal ei ole ajalise limiidi seadmise tõttu võimalik advokaadiga piisavalt suhelda. Kohtul puudub alus selles kahelda. Ka kaebuses ei ole kaebaja välja toonud konkreetseid juhtumeid, kus telefoni kasutamise ajaline limiit oleks takistanud tal suhelda VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutega. Telefonikõnedele ajalise limiidi seadmine ei tähenda Tartu Vangla väitel seda, et 60 minuti täitumisel on edasine helistamine täiesti võimatu. Kui kinni peetav on ära kasutanud igapäevaseks helistamiseks ettenähtud 60 minutit ja tal tekib erakorraline ja põhjendatud vajadus samal päeval veel helistada, siis on vanglal võimalik tema kõneaega täiendavalt pikendada. Seega on kinni peetaval vajaduse korral võimalik ka peale 60 minuti täitumist jätkata helistamist, kuid ajalise limiidi pikendamise vajadusest tuleb ametnikele teada anda. Kohus nõustub Tartu Vanglaga, et kui kinnipeetav sellist ajalist pikendust ei küsi ja vangla ei ole pikendamisest keeldunud, siis ei ole võimalik rääkida ka helistamise piiramisest.
9. Tartu Vangla ja Justiitsministeerium selgitasid kaebaja vaide lahendamisel veel, et telefonikõnede ajalise limiidi seadmine on tingitud kinnipeetavate võrdse kohtlemise vajadusest. Kinnipeetavaid on eluosakonnas rohkem kui telefone ning igapäevane aeg helistamiseks on paratamatult piiratud. Selleks, et kõigil kinnipeetavatel oleks võimalus telefoni kasutada, on kõnekaardid seadistatud selliselt, et kinnipeetav saab helistada 60 minuti ulatuses. Selline korralduslik muudatus hoiab ära selle, et üks või mitu kinnipeetavat kasutavad telefoni sedavõrd pikka aega, et teistel kinnipeetavatel selleks võimalust ei avanegi. Telefonikõnede läbiviimine on üks paljudest vanglaametniku tööülesannetest ning selleks, et kinnipeetavatele ning vahistatutele oleksid tagatud ka teised samaväärsed õiguste teostamise võimalused, ei ole võimalik alati kinni peetud isikule soovitud ajal ja mahus helistamisvõimalust tagada. Telefoni kasutamise õigusele seavad piirid vastavate tehniliste tingimuste olemasolu, teiste kinnipeetavate õigus telefoni kasutamisele, vanglaametnike töökoormus ja vangla töökorraldus ning nende asutuste tööaeg, kuhu soovitakse helistada. Kohus peab eeltoodud ajalise limiidi seadmise põhjendusi asjakohasteks. Kohtule ei nähtu, et ajalise limiidi seadmine muudaks kinni peetavatele helistamisõiguse kasutamise võimaluse illusoorseks. Kaebaja ei saa eeldada, et tal peaks vanglas olema võimalus helistada piiramatult kogu päeva vältel. Kehtivast õigusest ei tulene kaebajale sellist subjektiivset õigust. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu ning seda isegi olukordades, mis puudutavad helistamist VangS § 28 lõikes 3 nimetatud isikutele ja asutustele (Riigikohtu halduskolleegiumi
10. oktoobri
11. a otsus asjas nr 3-3-154-07). Vaatamata kõneajale limiidi seadmisele on vangla kinnitanud, et kaebajal on jätkuvalt telefoni võimalik kasutada ulatuslikumalt, kui

miinimumina ette näeb. Lisaks on kaebajal võimalik vajaduse korral kõneaega täiendavalt pikendada. Seega eelnevat arvestades ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul võimalik järeldada kaebaja õiguste intensiivset rikkumist ning kohtule ei nähtu, et igapäevasele kõneajale limiidi seadmine oleks olnud õigusvastane.

1. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning tühistamiskaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline, mistõttu tuleb kaebus selle nõude osas HKMS § 121 lg 2 p-i 21 alusel tagastada. III
2. Kaebaja on soovinud saada ka riigi õigusabi. Kohus mõistab kaebaja taotlust selliselt, et kaebaja soovib saada riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punktile
3. 5 3-23-1139
4. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti sätestab RÕS § 7 lõike 1 punkt 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.
5. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kaebaja on koostanud kohtule kaebuse, millest nähtub üldjoontes tema tahe ja soovitud eesmärk. Halduskohtusse pöördumine ei eelda kaebajal juriidiliste teadmiste olemasolu, vaid kaebaja võibki oma sõnadega selgitada, miks ta vangla tegevusega ei nõustu. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja ka varasemalt vangla tegevust vaidlustanud. Seega ei ole ta taoliste vaidluste puhul kogenematu. Lisaks on kohtu hinnangul kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et hüvitamiskaebuse osas ei saa kohustuslikku kohtueelset menetluse nõuetekohaselt läbituks lugeda ja tühistamiskaebuse eduväljavaadet on kohus hinnanud väga väheseks ning tagastab kaebuse käesoleva määrusega HKMS § 121 lõike 1 punkti 4 ja lõike 2 punkti 21 alusel. Seega on kaebaja võimalused oma õiguste kaitseks vähesed.
6. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata. IV
7. Kaebaja esitas kaebuses menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, siis ei ole riigilõivust vabastamise küsimust vaja lahendada ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6