Obsah (9)

§ 118§ 65§ 54§ 184§ 55§ 18§ 113§ 16§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 27. september 2023 Kriminaalasja number 1-22-1990 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Oksan

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. märtsi
2. a otsus Apellandid süüdistatav Oksana Holostova (endise nimega Andilevko, isikukood 47805080035, Usbekistani Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, viibib Tallinna Vanglas) kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma kannatanu A.A. Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-1990 muutmata ning Oksana Holostova ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Vanalinna Advokaadibüroo kaudu 518 eurot 40 senti, sealhulgas käibemaks 86 eurot 40 senti, vandeadvokaat Leelo Viilile süüdistatavale Oksana Holostovale määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
7. Apellatsioonimenetluses tekkinud kulu 518,40 eurot jätta Oksana Holostova kanda. 1
8. Süüdistataval Oksana Holostoval tuleb tasuda väljamõistetud menetluskulud otsusele lisatud makseinfo alusel 1 (ühe) aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. I. SÜÜDISTUS
9. Oksana Holostovat süüdistatakse

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi selles, et tema 02.09.2021 ööl vastu 03.09.2021 täpselt tuvastamata kellaajal oma elukohas XXX lõi tahtlikult noaga abikaasale M.A. le ühe korra alakõhu piirkonda, teades, et noalöök elutähtsate organite piirkonda põhjustab inimesele eluohtliku tervisekahjustuse ning ta vähemalt möönis eluohtliku seisundi saabumise võimalikkust, lootes surma kui tagajärge kohusetundetuse tõttu vältida. Noalöögiga põhjustas O. Holostova M.A. le eluohtliku tervisekahjustuse, s.o kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool alakõhus, mille tüsistusena tekkis mädane peritoniit ehk kõhukelmepõletik, mädakõht ja arenes välja äge hulgielundi puudulikkus. M.A. suri saadud vigastuste tagajärjel 05.09.2021 kell 06.33 kiirabiautos. II. MAAKOHTU OTSUS 2. Viru Maakohus tunnistas O. Holostova 14. märtsi 2023 otsusega süüdi

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi ning mõistis karistuseks 9 aastat vangistust, millest luges kantuks eelvangistusaja 2 kuud 17 päeva, saades ärakandmisele jäävaks karistuseks 8 aastat 9 kuud 13 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 ja § 76 lg 8 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 16.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-950 mõistetud kandmata karistuse 1 aasta 6 kuu 19 päeva võrra ning mõistis O. Holostovale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 10 aastat 4 kuud 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks luges kohus kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva 14.03.2023.

§ 54lg 1 alusel kohaldas kohus O.

Holostova suhtes lisakaristust saata ta Eesti Vabariigist välja koos sissesõidukeeluga 10 aastaks.

1. Maakohus rahuldas kannatanu A.A. tsiviilhagi varalise kahju nõudes ja mõistis O. Holostovalt tema kasuks välja 711,70 eurot. Samuti mõistis kohus O. Holostovalt menetluskuludena välja sundraha 1812,50 eurot, ekspertiisitasud 522 eurot ja kaitsjatasu 2926,56, kokku 5261,06 eurot. DNA-ekspertiisi maksumus 1881 eurot jäi KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.
2. Maakohus leidis, et süüdistatava O. Holostova süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud eelkõige kannatanu A.A. ütlustega, samuti neid ütlusi toetavate tunnistajate R.S. la (S. ), M.S. 2 la ja I.G. e ütlustega ning kirjalike tõenditega.
3. Süüdistatava O. Holostova väitel tema oma tolleaegset abikaasat M.A. t noaga löönud ei ole. Tema nägi M.A. il haava kõhu peal 04.09.2021 hommikul, kui M.A. tuli dušši alt. Tema küsimuse peale, et mis see on, vastas M.A. , et see pole sinu asi, et ta saab ise hakkama. O. Holostova kirjeldas haava kui kriimustust, mis oli võib-olla poolteist sentimeetrit. M.A. pani sinna plaastri peale ja sõitis tööle. O. Holostova sõnul tuli M.A. töölt koju peale lõunat, tal oli paha olla, oli palavik ja selg valutas. M.A. hoidis kõhust kinni, sest tal magu valutas. O. Holostova ei uskunud neid haigussümptomeid, sest M.A. oli varasemalt kogu aeg valetanud selleks, et mitte tööl käia. Tema oli öelnud M.A. ile, et pöördugu arsti poole, sest koroonaviirus oli liikvel. M.A. oli võtnud tramadooli ja palaviku rohtu, samuti tõi M.A. i vend A.A. talle 04.09.2021 õhtul mao jaoks mingit tabletti. O. Holostova on öelnud, et neid rohtusid oli M.A. võtnud enne seda koju jõudmist ja ka kodus olles. M.A. oksendas sellel ööl korduvalt. Tema arvas, et M.A. oli kuskil joonud, et tal sellepärast magu valutas ja ta oksendas. 05.09.2021 tõusis M.A. püsti, öeldes, et tal on vist midagi vererõhuga, et andku talle tablett. Ta vaatas M.A. it, kes seisis justkui tahaks oksendada, näost kahvatu. Selle peale O. Holostova oma sõnul ehmus ja kutsus kiirabi, sest tal tekkis hirm ning ta kartis M.A. i elu ja tervise pärast. Seda, et M.A. suri ja haiglasse ei jõudnud, sai ta teada siis, kui saabus politsei.
4. Kannatanu A.A. ütlustega, milliste õigsuses ei ole kohtul põhjust kahelda, on tõendatud, et ta suhtles oma venna M.A. ga 04.09.2021, see oli laupäeva õhtul, kui vend helistas talle ja ütles, et Oksana oli teda noaga löönud, vist
5. kuupäeval. M.A. ei tahtnud, et ta XXX sõidaks, aga ta ikkagi sõitis. Jõudis sinna sama päeva õhtul kuskil kell 8.
6. Pärast seda, kui ta ähvardas politsei kutsuda, tegi Oksana talle korteri ukse lahti ja ta sisenes korterisse. Vend lamas voodi peal aluspükstes, tekk oli ära võetud. Ta nägi, et sinna kuhu vend löögi sai, oli kleebitud plaaster suurusega 3x5cm. See oli vasakul pool kõhu piirkonnas. A.A. väitel ütles M.A. talle ka korteris, et Oksana lõi teda. O. Holostova ütles talle, et nad olid reedel tarvitanud alkoholi, olid purjus ja ta lõi noaga M.A. it. M.A. kurtis talle, et tal kõht valutab ja ajab oksele, mistõttu ta käis all oma autos ja tõi vennale tablette mao jaoks. Tema rääkis, et on vaja kiirabi ja politsei kutsuda, aga M.A. ütles, et ei ole vaja, kuna ta tunneb end normaalselt. M.A. oli kategooriliselt vastu, et politseid teavitada. Tema jutt oli selge ja loogiline, aga ta oli väsinud. A.A. ütlused lükkavad ümber O. Holostova väite, et M.A. i vend korteris temaga ei rääkinud. A.A. ütlustest ei nähtu mingilgi määral seda, et tema suhted oma venna ja tema abikaasa O. Holostovaga oleksid olnud halvad ning et seetõttu võiks ta anda teda alusetult süüstavaid ütlusi. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et vennale noaga löömisest rääkides pidas M.A. silmas varasemat korda, kui O. Holostova oli teda noaga löönud, sest vastasel juhul ei oleks vend 04.09.2021 õhtul hakanud XXX sõitma.
7. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaitsja versiooni, et M.A. võis viga saada juba enne seda, kui O. Holostova üldse korterisse tuli ehk siis enne seda, kui M.A. O. Holostova 02.09.2021 Haapsalust rehabilitatsioonikeskusest autoga koju XXX sse tõi. Tunnistajate R.S. la ja M.S. la ütlustest, kes teadsid, et M.A. tõi oma abikaasa Oksana 02.09.2021 Haapsalust koju, ei nähtu, et 02.09.2021 oleks M.A. l olnud mingeid tervisehädasid. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et M.A. t võidi noaga lüüa väljaspool kodu, sest kui see nii oleks olnud ja ta oleks lahtise haavaga koju tulnud, siis oleks tõenäoliselt verd leitud ka trepikojast, aga leiti korteri koridori põrandalt, samuti leiti verd tekilt, mis sündmuskoha täiendava vaatluse käigus võeti kaasa rõdul olnud musta värvi kilekotist. Kohus nõustub kaitsja väitega, et üksnes sündmuskohal leidunud verejälgede põhjal, mille ilmumise aega ei ole kindlaks tehtud, ei saa teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, et noavigastus on põhjustatud just nimelt korteris. Aga arvestamata ei saa jätta, et käesoleval juhul on lisaks olemas kannatanu A.A. ning tunnistajate R.S. la ja M.S. la ütlused. 3
8. Kannatanu A.A. ütlusi, kellele M.A. oli kahel korral avaldanud, et teda lõi noaga O. Holostova, toetavad tunnistaja R.S. la ütlused, kes kuulis 02.09.2021 hilisõhtul, ööl vastu 03.09.2021, s.o reedet, M.A. korterist kõva naisterahva häält, kes nagu riidles vene keeles tükk aega, M.A. häält ta ei kuulnud. Sõnadest ta aru ei saanud, aga kõvasti riieldi, see kestis tund kindlasti, siis jäi tema magama. Tunnistaja R.S. la ütlustega on tõendatud, et 03.09.2021 nägi ta M.A. t kella poole kahe paiku päeval, M.A. tuli tema järel trepist üles, kõndis vaevaliselt ja hoidis paremat külge kinni. Tunnistaja M.S. la ütlustega on tõendatud, et 03.09.2021 õhtupoolikul tuli M.A. tema juurde, nad tegid mõned pitsid, M.A. hoidis kõhtu kinni ja ütles, et tal lihased valutavad. Järgmisel päeval, s.o 04.09.2021 lõuna paiku tuli M.A. jälle tema juurest läbi ja ütles, et ta peab minema töö juurde, ei usuta, et ta on haige. M.A. hoidis ikka kõhtu kinni ja kurtis, et lihased valutavad. Kui ta liigutas, oli näha, et tal oli valus. Tunnistaja I.G. e ütlustega on tõendatud, et M.A. tuli töö juurde laupäeval 04.09.2021, tundis ennast halvasti ja hoidis kõhust kinni. Küsimuse peale, mis juhtus, vastas M.A. , et see on tema probleem, ta ise lahendab selle, näitas kõhu peal olevat plaastrit. See koht, kus oli plaaster, oli paistes, ta sai aru, et on haav. Kui ta samal päeval suhtles veel M.A. ga telefoni teel, ütles M.A. , et ta ei suuda rääkida ja andis telefoni O. Holostovale. Ta küsis O. Holostova käest, et mis M.A. iga juhtus, O. Holostova vastas, et M.A. vist oli jälle joonud ja teda ajab iiveldama. Tunnistaja R.S. la ütlustega on tõendatud, et 04.09.2021 õhtul vastu 05.09.2021 kuulis ta M.A. korterist mitu korda meesterahva oigamist.
9. Süüdistatava Oksana Holostova puhul on võimalik täheldada teatavat käitumismustrit, ta ei oska probleeme paarisuhetes rahumeelselt ilma vägivallata, s.o nuga kasutamata, lahendada. Seda oskamatust on soodustanud tema alkoholisõltuvus, mistõttu on kahel korral kannatanuteks olnud elukaaslased, sh ka M.A. ja nüüd viimasel korral jälle M.A. . Kui kannatanu A.A. oli laupäeval, s.o 04.09.2021 O. Holostova käest küsinud, et mis juhtus, siis oli O. Holostova talle vastanud, et nad olid reedel tarvitanud alkoholi, olid purjus ja ta lõi noaga M.A. it. Kui M.A. t oleks noaga löödud väljaspool kodu ja mitte abikaasa O. Holostova poolt, siis oleks M.A. kutsunud kiirabi ja politsei, aga käesoleval juhul teadsid nii O. Holostova kui ka M.A. seda, et kõne häirekeskusesse tähendanuks Oksana jaoks tagasi vangi minekut.
10. Maakohus luges tõendatuks, et süüdistuses tähendatud ajal, s.o 02.09.2021 ööl vastu 03.09.2021 täpselt tuvastamata kellaajal oma elukohas XXX lõi O. Holostova noaga abikaasale M.A. le ühe korra alakõhu piirkonda, millega põhjustas talle eluohtliku tervisekahjustuse, s.o kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool alakõhus, mille tüsistusena tekkis mädane peritoniit ehk kõhukelmepõletik, mädakõht ja arenes välja äge hulgielundi puudulikkus. M.A. suri saadud vigastuste tagajärjel 05.09.2021 kell 06.33 kiirabiautos. 11.

§ 118

lg 1 p 1, 7 objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises, kui sellega on põhjustatud oht elule (p 1) ja surm (p 7). Oht elule on põhjustatud sellise tervisekahjustusega, millesse inimene tavaliselt ilma meditsiinilise abita sureks. Eluohtlikuks tervisekahjustuseks loetakse kõhuõõnde tunginud torke-lõikehaava. Tegu ja selle tagajärjeks olev inimese surm peavad olema põhjuslikus seoses, kuid põhjuslik seos ei sõltu asjaolust, kas surm saabus vahetult pärast tegu või pikema ajavahemiku möödumisel. Kannatanu surma kui tagajärje objektiivse omistamise juures tuleb arvestada ka sellega, et kannatanu ennast ohustav käitumine pärast sündmust vabastab süüdlase vastutusest.

1. Maakohus leidis, et O. Holostova poolt toimepandud tegu oli saabunud tagajärjega (s.o M.A. surmaga) põhjuslikus seoses, kuna noaga löömine alakõhu piirkonda põhjustas vigastuse, mis viis omakorda eluohtlike tüsistuste tekkimiseni ja seeläbi ka kannatanu surmani. Kas M.A. 4 l vallandatud kausaalahela tulemil saabunud eluohtlikud tüsistused ja sellele järgnenud kannatanu surm on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav, selleks tuleb hinnata, kas kannatanu loobumine arstiabist on käsitatav vabatahtliku ja teadliku enesekahjustamisena, kas kannatanu pidi olema teadlik sellest, et arstiabi saamata võivad temal esinevad vigastused viia surmani. Tunnistajate R.S. la, M.S. la ja I.G. e ütlustega on tuvastatud, et kannatanu liikus ja käis laupäeval, s.o 04.09.2021 isegi töö juures. M.A. tundis ennast halvasti, oli väsinud ja kurtis, et tal kõht (magu) valutab ja ajab oksele, kuid haav oli tal üsna väike ja suurt verejooksu sellest ei olnud. A.A. , M.S. la ja I.G. tegid M.A. le ettepaneku kutsuda kiirabi, kuid ta loobus sellest, väites, et ei ole vaja, ta saab ise hakkama. Seega ei ole nendel asjaoludel võimalik järeldada, et M.A. oli teadlik sellest, et arstiabi saamata võivad temal esinevad vigastused põhjustada surma. Kuna O. Holostova on ka varem, 23.09.2017 löönud M.A. t noaga kõhu piirkonda, millega põhjustas talle eluohtliku tervisekahjustuse, s.o keskkõhu piirkonnas kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava, millega kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja maksavigastus, uskus M.A. , et seekord on tagajärg kergem. M.A. jutt, et pole midagi hullu, et ta on varasemalt korduvalt saanud noahaavu, rahustas venna ja tunnistajad maha. Kirjeldatud olukord ei ole võrreldav olukorraga, kus enne otsuse vastuvõtmist teavitab arst või muu pädev isik kannatanut võimalikest terviseriskidest. M.A. lootis ilmselgelt saadud vigastuste paranemist. Eeltoodust saab järeldada, et viidatud asjaolud koostoimes mõjutasid kannatanu otsust pöörduda abi saamiseks meditsiiniasutusse, mistõttu seda ei saa pidada vabatahtlikuks ja teadlikuks loobumiseks elupäästvast ravist. Nimetatud järeldust toetavad tunnistaja M.S. la ütlused, et kui M.A. 04.09.2021 õhtul 4 paiku töölt tagasi tuli, siis ta tuli tema juurest läbi ja pidi järgmisel päeval arsti juurde minema.
2. Subjektiivse koosseisu puhul tuleb arvestada, et raske tervisekahjustuse tekitamine ei ole iseseisev süütegu, vaid kujutab endast

§-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlikku koosseisu. Sellest tulenevalt peab

§ 118

lg 1 kohaldamisel lähtuma

§-s 19 sätestatud reeglist, mille kohaselt vastutab isik enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Järelikult piisab isiku süüdimõistmiseks

§ 118

lg 1 järgi, kui tal on teo suhtes tahtlus ja tagajärje suhtes vähemalt ettevaatamatus. Oluline on ka see, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärjeni. Eluohtlikkust (lg 1 p 1) saab toimepanijale omistada üksnes juhul, kui see on põhjustatud tahtlikult või hooletusega, mitte kergemeelsusest. Võimalik on olukord, kus isik tekitab tahtlikult tervisekahjustuse, mis objektiivselt on eluohtlik, kuid mille eluohtlikkust ta ise võimalikuks ei pea, kuid oleks pidanud pidama (hooletus). Selline seisukoht tuleneb tõdemusest, et tahtluse intellektuaalse elemendi tasandil ei ole ohtu elule ja surma kui tagajärgi võimalik eristada. Eluohtliku seisundi ja surma kui tagajärgede eristamine on aga võimalik tahtluse teise, voluntatiivse elemendi tasandil. Kui surm jääb saabumata, vastutab süüdlane p 1 järgi, kui aga surm saabub, tuleb tegu subsumeerida p-de 1 (tagajärje suhtes tahtlus) ja 7 (tagajärje suhtes kergemeelsus) kogumina. Seega kui vigastus on objektiivselt eluohtlik, tuleb tegu subsumeerida

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Kui kannatanu sureb, tuleb süütegu subsumeerida

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 kogumina, sest kui öelda, et isik pidanuks ette nägema kannatanu surma, siis seda enam pidanuks ta ette nägema ohtu kannatanu elule – tegu, mis vastab

§ 118

lg 1 p-s 7 sätestatud süüteokoosseisule, vastab alati ka sama sätte p 1 koosseisule.

1. Maakohus leidis, et O. Holostoval esines teo osas tahtlus, kuid kannatanu surma osas ettevaatamatus. Kohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et O. Holostovale ei saa süüks arvata ettevaatamatusest kannatanu surma põhjustamist, kuna tagajärjeni viis ebakohane haava hooldamine ja haavainfektsioon, sest ekspertiisiaktist nr 21E-IDI0087 nähtub, et kannatanu surma põhjuseks oligi kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav paremal pool alakõhus, mille 5 tagajärjena tekkis kannatanul äge mädane peritoniit ehk kõhukelmepõletik. Äge peritoniit tekib alati nendel juhtudel, kui steriilse ehk bakterite vaba kõhuõõne ja mittesteriilse väliskeskkonna vahel tekitatakse ühendus mittesteriilse eseme (nt noa) vahendusel, mis toob kaasa suure hulga baktereid steriilsesse kõhuõõne keskkonda. Eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas O. Holostova otsese tahtlusega, sest tehes noalöögi kannatanu alakõhu piirkonda, mis on elutähtsate organite piirkond, sai ta aru, et see võib tabada mistahes elundit, sh kõhuõõnt.
2. Samas ei tähenda see automaatselt, et ta oleks eluohtlikku tervisekahjustust tekitades arvestanud võimaliku raskeima tagajärjega, s.o kannatanu surma saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. O. Holostova ei teadnud, et tema tekitatud elu ohustav noalöök surmab kannatanu. Ta pidas võimalikuks, et kannatanut kehasse tabanud noalöök, võib põhjustada kannatanu surma. Kuivõrd kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment – pidas võimalikuks – kokkulangev, siis tuleb edasiselt analüüsida, kas raske tervisekahjustuse tekitamisel O. Holostova möönis kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis millelegi tuginedes, et see ei saabu. Kuivõrd pärast noalööki haav ei veritsenud väga tugevalt ning kannatanu liikus ja tegutses, siis oli O. Holostoval alust kannatanu välise seisundi põhjal loota, et kannatanut alakõhu piirkonda tabanud noalöök siiski ei vii reaalselt kannatanu surma saabumiseni. Seega esinevad O. Holostova tegevuses

§ 118

lg 1 p 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 16. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et O. Holostova karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

§-de 57 ja 58 mõttes ei ole. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on tal 2 kehtivat kriminaalkaristust. O. Holostova süü on keskmisest suurem, arvestades kahe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu ja noa kasutamist kannatanu löömiseks. Harju Maakohtu 16.04.2018 otsusega tunnistati O. Holostova (endise nimega Kutšinskaja)

§ 118lg 1 p 1 järgi süüdi ja karistati vangistusega 6 aastat, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks jäi 4 aastat vangistust. Seda karistust suurendati osaliselt

§ 65

lg 1 alusel 19.01.2018 Viru Maakohtu otsusega

§ 184

lg 2 p 1, 2 järgi mõistetud karistuse (3 aastat vangistust) arvelt ning mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust. O. Holostovat süüdistati selles, et ta lõi 23.09.2017 kella 19.26 paiku XXX asuvas korteris M.A. t noaga kõhu piirkonda, millega põhjustas talle eluohtliku tervisekahjustuse, s.o keskkõhu piirkonnas kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava, millega kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja maksavigastus. Harju Maakohtu 23.11.2020 määrusega vabastati O. Holostova temale Harju Maakohtu 16.04.2018 otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 16.10.2023. Eeltoodust järeldub, et uue tahtliku kuriteo pani O. Holostova toime katseajal, olles elektroonilise järelevalve all, kui ta kandis eelmise kohtuotsusega mõistetud liitkaristust muu hulgas

§ 118lg 1 p 1 järgi oma tolleaegse elukaaslase M.A.

noaga löömise eest.

1. Viru Maakohtu 23.09.2021 määrusega pöörati O. Holostovale Harju Maakohtu 16.04.2018 otsusega mõistetud ärakandmata karistus 2 aastat 10 kuud 7 päeva vangistust täitmisele, sest O. Holostova oli korduvalt rikkunud temale käitumiskontrolli ajaks pandud kohustust mitte tarvitada alkoholi ja elektroonilise valve tingimusi. O. Holostova oli käesolevas kriminaalasjas vahi all 05.09.-23.11.2021 ning alates 23.11.2021 kannab ta eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata liitkaristust.
2. Arvestades kõike eeltoodut, leidis maakohus, et O. Holostovat tuleb karistada vangistusega ettenähtud sanktsiooni keskmisest suuremas määras, milleks on 9 aastat. Sellest on kantud eelvangistuses viibitud aeg 2 kuud 17 päeva.

§ 65lg 2 ja § 76 lg 8 alusel mõistis maakohus 6 O.

Holostova liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 10 aastat 4 kuud 2 päeva vangistust, suurendades mõistetud kandmata karistust, 8 aastat 9 kuud 13 päeva vangistust, Harju Maakohtu 16.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-18-950 mõistetud ja Viru Maakohtu 23.09.2021 määrusega täitmisele pööratud ärakandmata osa 1 aasta 6 kuu 19 päeva vangistuse võrra. 19. Maakohus leidis, et O. Holostovale tuleb mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga. O. Holostoval puudub vanglast vabanedes seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks ning sellest tulenevalt on ta väljasaadetav. Kõik

§ 54lg-st 1 tulenevad eeldused lisakaristuse kohaldamiseks on täidetud.

O. Holostova on Usbekistani Vabariigi kodanik. Tal on rahvastikuregistri andmetel alaealine laps D.K. (isikukood xxxxxxxxx), kuid lapse kasvatamises ei ole ta peale esmakordset vanglasse sattumist

1. aastal osalenud. Samal aastal paigutati laps lastekodusse. O. Holostova vanemlikud õigused on ära võetud. Ta on küll 22.08.2022 abiellunud vanglas A.H. iga (isikukood xxxxxxxxx), aga neil on ainult sõbralikud suhted. O. Holostova põhjendas kohtuistungil A.H. iga abiellumist sellega, et ta tahtis. Seega on alust arvata, et abielu sõlmimise eesmärk oli vältida riigist väljasaatmist ning et tegemist ei ole reaalse ja tõsiseltvõetava suhtega. O. Holostoval ei ole mingeid eriti tugevaid emotsionaalseid sidemeid ühegi isikuga Eestis. Seega ei avalda riigist väljasaatmine temale negatiivset mõju. O. Holostova puhul ei ole tegemist Eesti ühiskonda sügavalt integreeritud isikuga. Ta ei valda eesti keelt. Oma vaba aega on ta sisustanud peamiselt alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisega (Tallinna Vangla andmetel on diagnoositud nii alkoholi- kui ka narkosõltuvus) ning vägivallakuritegude toimepanemisega. Seega ei oma ta niivõrd tugevaid sidemeid Eesti ühiskonnaga, et tema väljasaatmine oleks ebaproportsionaalne.
2. Arvestades seda, et O. Holostova on pannud korduvalt toime esimese astme vägivallakuritegusid, siis pärast karistuse ärakandmist Eestisse jäämise korral võib ta jätkata samalaadsete kuritegude toimepanemist, mis on vastuolus Eesti Vabariigis valitseva õiguskorra kaitsmise huvidega. Seetõttu on õigustatud süüdistatava Eestist väljasaatmine tema kodakondsusriiki ehk Usbekistani Vabariiki koos sissesõidukeelu kehtestamisega.
3. Põhikaristuse kõrval lisakaristuse kohaldamine on antud juhul õigustatud, arvestades O. Holostova süü suurust, tema poolt toimepandud kuriteo raskust ja karistust kergendavate asjaolude puudumist. Kuna karistuse ärakandmisel vabadusse naastes võib süüdistatav jätkata samalaadsete kuritegude toimepanemist, on õiguskorra kaitsmise huvides põhjendatud lisaks põhikaristusele kohaldada O. Holostova suhtes ka lisakaristust ning saata ta pärast põhikaristuse ärakandmist Eestist tema kodakondsuse riiki, mis võimaldab suurendada Eesti ühiskonna turvalisust ja on proportsionaalne süüdistatava põhiõiguste riivega. Väljasaatmisega kaasneb ühtlasi Eestisse sissesõidukeeld, mis tähendab, et väljasaadetud süüdimõistetule ei anta luba Eestisse sisenemiseks. Arvestades kõike eeltoodut, on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu maksimaalseks lubatud tähtajaks ehk 10-ks aastaks, mis hakkab kulgema isiku Eestist väljasaatmisest (

§ 55lg 2).

III. APELLATSIOONID

1. O. Holostova kaitsja esitas 18.04.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub tühistada Viru Maakohtu 14.03.
2. a otsus O. Holostova süüditunnistamises

§ 118lg 1 p 1, 7 järgi ja teha uus kohtuotsus, millega mõista O.

Holostova õigeks ning jätta menetluskulud riigi kanda. 7 23. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, tunnistades O. Holostova süüdi

§ 118lg 1 p 1, 7 järgi.

Tõendid ei kinnita O. Holostova süüdistuse asjaolusid, maakohus on hinnanud tõendeid vääralt. Samuti ei ole tõendatud süüdistatava teadmine kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisest ning tema poolt eluohtliku seisundi saabumise võimalikkuse möönmine.

1. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Tõenditest ei saa kahtlusteta järeldada, et kannatanule on põhjustatud torke-lõikehaav ööl vastu
2. septembrit
3. Surnu kohtuarstlike ekspertiisiaktide andmetel võis see olla tekitatud 2-3 päeva enne surma, võimalik, et 02.09.03.09.
4. Üksnes sündmuskohal koridoris leidunud väheste verejälgede põhjal ei saa teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, millal need jäljed tekkisid. Isegi kui need verejäljed seonduvad süüdistuses märgitud vigastusega, võis verega määrdumine tekkida ka siis, kui M.A. liikus korteris, pani oma haavale plaastrit või vahetas seda. Kohus on oluliseks pidanud tunnistajate ütlusi. Tunnistaja M.S. la ütlustest nähtub üksnes, et mingil ajahetkel kurtis kannatanu valu kõhu piirkonnas, ta hoidis kõhtu kinni. R.S. d ei pruukinud näha kannatanu majast väljumist ja tagasitulekut, ei ole eluliselt usutav, et ta ööpäevaringselt kõike märkas ja meelde jättis.
5. Maakohus leidis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaitsja versiooni, et M.A. võis viga saada juba enne seda, kui ta tõi O. Holostova 02.09.2021 Haapsalust rehabilitatsioonikeskusest autoga koju XXX sse. R.S. la ja M.S. la ütlustest ei nähtu, et siis oleks M.A. l olnud mingeid tervisehädasid. Siinkohal on oluline, et kannatanu terviseseisund muutus ajas pidevalt halvemaks, tal tekkis hiljem kõhuvalu ja kõhukelmepõletik. Kannatanu vigastus oli suhteliselt väikesemõõtmeline ning ei pruukinud esialgselt üldse valu põhjustada. Visuaalselt ei olnud see nähtav, mahtus ära väikese plaastri alla. Seetõttu ei saa tunnistaja väitele, et M.A. oli terve, omistada olulist tähtsust.
6. Kannatanu venna A.A. ütluste hindamisel tuleb silmas pidada, et M.A. oli ka varem O. Andilevkoga (Holostovaga) tülitsenud ja viimane oli teda noaga löönud. M.A. võis vennale rääkida varasemast noaga löömisest. Silmas tuleb pidada, et O. Holostova suhted A.A. ga olid vaenulikud ja viimane võis anda seetõttu O. Holostova olukorda raskendavaid ütlusi. Tunnistaja I.G. teadis, et kannatanu oli varasemalt 2-3 korda noavigastusi saanud, ta teadis, kuidas kannatanu neid ise ravis. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et kannatanu ei pidanud oma vigastusi kuigi tõsiseks, abi saamiseks meditsiiniasutusse ei pöördunud. Kaitsja ei nõustu sellega, et maakohus tunnistas O. Holostova ütlused ebausaldusväärseteks. Neis ei ole vastuolusid, need on detailsed, loogilised ja eluliselt usutavad.
7. Kõik nimetatud tõendid kogumis ei kinnita seda, et O. Holostova lõi 02.09.2021 öösel XXX M.A. t noaga alakõhu piirkonda ja põhjustas sellega vigastuse, mis tõi kaasa kannatanu surma. Ei saa asuda seisukohale, et keegi teine seda vigastust põhjustada ei saanud ainuüksi sel põhjusel, et korteris viibisid O. Andilevko ja M.A. kahekesi. Tuleb arvestada ka võimalusega, et M.A. võis viibida süüdistuses märgitud ajal, samuti enne seda või pärast seda väljaspool oma korterit. Asjaolu, et ta võis konfliktidesse sattuda, nähtub tema varasemast kannatanuks olemisest mitmel korral ja mitte üksnes O. Holostova tegude tagajärjel.
8. Apellant leiab, et isegi kui lugeda tõendatuks O. Holostova poolt M.A. noaga löömine, ei tähenda eeltoodu, et rasket tagajärge saaks automaatselt ka karistusõiguslikult süüdistatavale süüks arvata. Naturalistlik kausaalsus süüdistatava teo ning saabunud tagajärje vahel ilmselt esineks, st kui süüdistatava poolt kannatanu kehaline väärkohtlemine mõtteliselt eemaldada, langeks ära ka koosseisupärane tagajärg. Käesoleval juhul tuleks sisuliselt hinnata, kas 8 kannatanu löömise asjaolusid arvestades võis selle tagajärjeks n.ö tavapärasel juhul olla ka eluohtlik seisund ning kas loodi samaaegselt sellele iseloomuliku ohuna kannatanu surma saabumise võimalus. Noalöök ei olnud jõuline ega haav sügav (haava pikkus oli 2-2,5 cm, elundeid ei vigastanud, veritsus oli vähene). M.A. tegutses ja liikus tavapärasel viisil mitu päeva ja ei näinud ise vajadust arsti poole pöördumiseks. Surma põhjuseks ei olnud verejooks ega elutähtsate organite vigastamine, mis on tüüpiline torke-lõikehaavade puhul, vaid haava tüsistusena tekkinud mädane kõhukelmepõletik, mädakõht ja sellest arenenud äge hulgielundi puudulikkus. Seega ei realiseerunud käesoleval juhul saabunud tagajärjes vägivalla kasutamisele iseloomulik oht/risk. Objektiivse omistamise kriteerium eeldab, et isik peab oma käitumisega tekitama olukorra, kus ka keskmise mõistliku vaatleja hinnangu kohaselt võib saabuda koosseisupärane tagajärg. Käesoleval juhtumil tuleks seda kindlalt eitada.
9. Kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et kehalist väärkohtlemist toime pannes tegutses süüdistatav nn spetsiifilise eriteadmisega kannatanu tervise osas, samuti tema edasise käitumise osas. Tegemist ei olnud täideviija poolt kontrollitud kausaalsusega ja kannatanu katkestas kausaalahela oma käitumisega, kuivõrd manustas suvalisi ravimeid, ei hooldanud haava ega pöördunud arsti poole, kuigi tal soovitati seda teha. Sel põhjusel tuleks eitada O. Holostova võimalikku vastutust

§ 118lg 1 lg 1 p 1, 7 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises.

30. Isegi kui eelnevaga mitte soostuda, ei saa süüdistatava vastutust jaatada subjektiivse külje tõendamatuse tõttu. Süüdistatava teo tulemusena saabunud oht ei pruukinud olla objektiivselt ettenähtav.

§ 18

kohaselt tuleb subjektiivsete tunnuste all selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis. Ajalisest aspektist tuleb subjektiivne koosseis tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga, mistõttu ei saa arvesse võtta M.A. terviseseisundit 1-2 päeva pärast vigastuse põhjustamist ja ka süüdistatava hilisemat käitumist. Käesoleval juhul ei saa rääkida sellest, et kannatanu löömisel nägi O. Holostova ette M.A. eluohtlikku seisundit ja/või surma. Kindlasti ei saa nõustuda, et süüdistatav vähemalt möönis eluohtliku seisundi saabumise võimalikkust ja lootis surma kui tagajärge kohusetundetuse tõttu vältida. Seejuures on oluline, et seda ilmselgelt ei näinud ette ka kannatanu M.A. ise, tema vend A.A. ja isikud, kellega ta pärast vigastada saamist suhtles, I.G. ja M.S. la. Samuti on oluline, et kui O. Holostova sai aru M.A. terviseseisundi halvenemisest, asus ta kohe aktiivselt kannatanule abi osutama.

1. Kaitsja leiab veel, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta toimepandule. O. Holostova süü suurusega seonduvalt tuleb silmas pidada, et vägivallategu ei olnud intensiivne. Tegemist oli ainult ühe noalöögiga, mis ei olnud jõuline. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. O. Holostova on avaldanud kahetsust toimepandu osas kohtueelses menetluses ja kohtus. Pole mingit alust väita, et süüdistatav oma kahetsuse osas valetab. Üld- ja eripreventiivseid aspekte kaaludes tuleb arvestada, et O. Holostova on kinnipidamiskohas käitunud korrektselt ning alustanud rehabiliteerivaid tegevusi.
2. Süüdistusversiooni kõrval on võimalikud ka muud versioonid, mida ükski tõend ei kummuta. Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta ei ole piisavalt tõendeid, eluliselt usutavaks saab pidada erinevaid versioone, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga
3. Riigikohus on märkinud, et kui kohus pole kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ega kummutanud, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega.
4. O. Holostova vaidlustab oma apellatsioonis tema süüditunnistamist

§ 118lg 1 p 9 1, 7 järgi ning lisakaristuse kohaldamist.

Ta palub Viru Maakohtu 14.03.2023 otsus tühistada ja teda

§ 118lg 1 p 1, 7 järgi õigeks mõista, kuna ta ei ole mingit kuritegu sooritanud.

Samuti tühistada kohaldatud lisakaristus väljasaatmise näol ning Eesti Vabariiki sissesõidukeeld.

1. Süüdistatav kordab kaitsja argumente tunnistajate ja kannatanu A.A. ütlustele antud hinnangu osas, selgitab, et ta pole mingit kuritegu M.A. suhtes toime pannud. Järeldus, et tema lõi kannatanut noaga kõhtu, on välja mõeldud ning põhineb oletustel. Prokurör ega kohus ei arvestanud fakti, et oma abikaasale kehavigastuste tekitamine ei olnud tema huvides, kuna ta sai just vanglast välja ja rehabilitatsioonikeskusest, tal oli elektrooniline jalavõru, seepärast püüdis käituda õigesti ja seadusekuulekalt. Raske on ette kujutada täiskasvanud inimest, kes sai löögi noaga kõhtu ja ei pöördu arsti poole, kuigi peaks aru saama, mis tagajärjed tekivad. Versiooni sellest, et M.A. polnud õhtul kodus, ei kontrollitud uurimisel. Keegi ei vaadanud läbi videosalvestisi, tema ja M.A. telefoni kõnesid. Uurimine toimus pinnapealselt, süüdistuse poole kallutatult. Keegi ei ole kontrollinud, kas ta oli alkoholi tarvitanud või mitte.
2. O. Holostova palub tühistada tema lisakaristus, välja saatmine Usbekistani Vabariiki. Tal on siin alaealine tütar, kellega unistab koos elama hakata. Eestis elab samuti tema abikaasa. Päritoluriigiks on Eesti, mitte Usbekistan ega Venemaa, kuna ta sündis Eestis. Varajases lapsepõlves viis ema tema Usbekistani. 18-aastaselt pöördus ta Eestisse tagasi, abiellus ja 15.01.2008 sündis tütar D.K. . Juhtus tragöödia, tütre isa tapeti ja tema elu läks allamäge. Ta hakkas seadusi rikkuma ja sattus vanglasse, tütar võeti ära. Ta ei ole tütart kunagi unustanud, saatis talle kingitusi, huvitus tema elust ja tervisest. Pärast vabanemist käis regulaarselt tütart toetamas nii moraalselt kui materiaalselt ja osales tema elus. Praegu on ta murdeeas, 14aastane, vajab eriti materiaalset tuge. Tütrel pole peale tema kedagi. Kogu tema elu on seotud Eestiga, kus on elanud 23 aastat. Siin on kõik sõbrad ja lähedased. Tal pole Usbekistani kodaniku passi, ta keeldus Usbekistani kodakondsusest ja passist siis, kui lahkus sealt igavesti. Usbekistani sattudes ta hukkub, seal ei oota teda keegi. Kodakondsuse valis ema, kes käesolevaks ajaks on surnud. Tema vanuses on väga raske kohaneda uues keskkonnas.
3. Ringkonnakohus võttis 18.05.2023 määrusega O. Holostova ja tema kaitsja apellatsioonid menetlusse ning andis kohtumenetluse pooltele aega oma taotluste ja seisukohtade esitamiseks kuni 09.06.
5. O. Holostova esitas 31.05.2023 taotluse teha järelepärimine Usbekistani Vabariiki tema kodakondsuse kohta, kuna see võib olla kodakondsusseaduse § 25 p 2 järgi olla aegunud. Samuti esitas ta täiendava dokumendi, SA Innove 31.07.2020 sooritusteate tema keeleeksami kohta. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Maakohtu 14.03.
7. a otsuse tühistamiseks O. Holostova süüdimõistmises, tema teole antud karistusõiguslikus hinnangus ning mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas alust ei ole. Seetõttu jääb maakohtu otsus muutmata ning O. Holostova ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
8. Esmalt märgib kohtukolleegium, et nõustub esitatud süüdistuse osas maakohtu tõendite analüüsi ja järeldustega. Samuti on maakohus veenvalt põhjendanud, miks tuleb mõista O. Holostovale selline põhikaristus ning mis tingib tema suhtes lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmise. Apellatsioonides märgitu ei erine oluliselt varasemalt esitatud väidetest ja maakohus on neile otsuses juba vastanud. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab 10 ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellantide poolt tõstatatud küsimustele.
9. Ringkonnakohus käsitleb esmalt O. Holostova ja kaitsja väiteid O. Holostova poolt toimepandud kuriteo tõendatuse osas (I), seejärel võtab seisukoha põhi- ja lisakaristuse osas (II) ning viimaks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja teeb otsustuse menetluskulude osas (III). I
10. O. Holostova kaitsja leiab, et kohtule esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik ilma kahtlusteta väita, et kannatanu M.A. le tekitati torke-lõikehaav just ööl vastu 03.09.2021, kuivõrd surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti andmetel ei ole surmaaeg täpne. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. M.A. kohta koostatud surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 21EIDS0028 eksperdiarvamuse p-s 2 on kirjas, et kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav võis olla tekitatud 2-3 päeva enne surma, võimalik, et 02.
11. – 03.09.
12. Arvestades seda, et M.A. surm saabus 05.09.2023 kell 06.33, on vägagi tõenäoline, et just ööl vastu 03.09.2021 (s.o kaks ja enam päeva varem) tekitati temale eelnimetatud haav. Tagantjärgi ei olegi alati võimalik kellaajaliselt (s.o minuti täpsusega) tuvastada, millal vigastus on tekitatud. Küll on võimalik tuvastada vigastuse tekkeaeg teatud ajavahemiku täpsusega (nagu praegu ongi tehtud), millega on võimalik piiritleda kuriteo toimepanemise ajavahemik. Kohtupraktikas on sellist võimalust jaatatud (vt nt Riigikohtu 17.02.2011 otsus asjas nr 3-1-1-111-10 p 7).
13. Antud juhul omab kuriteo toimepanemise ajavahemik tähtsust ennekõike O. Holostova kaitseõiguse teostamise kontekstis. Samas on juba süüdistuses märgitud, et O. Holostova pani teo toime 02.09.2021 ööl vastu 03.09.2021 täpselt tuvastamata kellajal, mistõttu on süüdistatav ja tema kaitsja saanud esitada vastavalt sellele ka oma vastuväiteid. Lisaks selgitab ringkonnakohus alljärgnevalt seonduvalt muude kaitsja vastuväidetega, et kuriteo toimepanemise aja osas on lisaks teisigi tõendeid, mis kogumis eksperdi arvamusega võimaldavad jõuda järeldusele, et torke-lõikehaav tekitati M.A. le just süüdistuses märgitud ajal.
14. Kaitsja ei nõustu sellega, et korteris (aadressil XXX ) leiduvate veremäärdumiste põhjal on võimalik teha järeldus justkui oleks kannatanule torke-lõikehaav tekitatud kindlasti selles korteris. Samuti ei saa välistada, et M.A. le tekitas vigastuse korterist väljaspool mõni tuvastamata isik või oli vigastus kannatanul juba enne, kui O. Holostova 02.09.2021 koos M.A. ga koju jõudis. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ammendavalt selgitanud, millest tingituna ei saa jaatada ühegi eelmärgitud kaitseväite võimalikkust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning leiab samuti, et kohtule esitatud tõendite põhjal on võimalik üheselt tuvastada, et M.A. le tekitati torke-lõikehaav süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning vigastuse sai tekitada ainult süüdistatav O. Holostova.
15. Vaidlust ei ole selles, et M.A. tõi O. Holostova 02.09.2021 Haapsalus asuvast rehabilitatsioonikeskusest koju aadressile XXX . Seda kinnitavad nii O. Holostova ütlused kui ka tunnistajate A.A. , R.S. la, M.S. la, I.G. e ja A.H. i ütlused. Samas ei tunnista O. Holostova, et ta lõi M.A. t noaga kõhtu, mis on aga ümber lükatud alljärgnevate tõenditega.
16. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et olemasolevate tõenditega on tuvastatav, et M.A. ei olnud enne ööd vastu 03.09.2021 vigastatud. Nii on näha tunnistajate R.S. la ja M.S. la ütlustest, et nemad nägid M.A. t 02.09.2021 ning kumbki neist ei täheldanud kannatanul mingeid 11 tervisehädasid. R.S. la ütluste kohaselt nägi ta M.A. t 02.09.2021 kusagil kella 3 paiku (pärast lõunat) tassimas suuri kotte (ei olnud poekotid, vaid ikka suured kotid). Seejärel nägi ta teda endale vastu tulemas, arvas, et läks poodi, ning hiljem nägi veel, kuidas kannatanu tuli kilekott käes läbi pargi kodu poole. Ka M.S. la sõnul nägi ta M.A. t 02.09.2021 õhtupoolikul, kui kannatanu tema poolt läbi astus, midagi ei kurtnud ja temaga oli kõik korras. Küll aga oli M.A. tervislik seisund hoopiski teistsugune järgmise päeval, s.o 03.09.
17. R.S. d nägi M.A. t kella poole kahe paiku päeval, kui tunnistaja tuli juuksurist. R.S. la sõnul tuli M.A. tema järel trepist üles, hoidis paremat külge kinni, kõndis vaevaliselt ja tunnistaja sai aru, et kannatanul on midagi viga. M.S. la ütluste järgi käis M.A. tema juures 03.09.2021 õhtupoolikul, M.A. hoidis kõhtu kinni ja ütles, et tal „lihased“ valutavad.
18. Eelnev näitab, et M.A. l ei olnud 02.09.2021, mil eelmärgitud tunnistajad teda nägid, kõhuõõnde tunginud torke-lõikehaava, mis oleks talle koheselt tekitanud probleeme nii suurte kottide tassimisel kui ka liikumisel. Kaitsja väidetust jääb mulje, et tegemist oli pisikese haavaga, mis ei saanudki alguses vaevusi tekitada. See ei ole kooskõlas eksperdi poolt tuvastatuga: ekspertiisiakti nr 21E-IDI0087 andmetel oli tegemist eluohtliku tervisekahjustusega, mis juba iseenesest näitab vigastuse raskust. Ainuüksi haava välised mõõtmed ei näita vigastuse ohtlikkust, keha sisemuses võib ka väliselt väike haav osutuda äärmiselt ohtlikuks.
19. Isegi kui möönda, et noahaav ei tekitanud M.A. le esialgu olulisi vaevusi, mida tunnistajad ei pidanudki 02.09.2021 tema käitumise järgi tajuma, lükkavad selle seisukoha ümber A.A. ütlused, mille kohaselt ütlesid temale 04.09.2021 nii M.A. kui ka O. Holostova, et O. Holostova lõi M.A. t noaga kõhtu. A.A. ütlustest nähtuvalt helistas M.A. talle 04.09.2021 õhtul ja ütles, et O. Holostova oli teda noaga löönud, see oli vist 02.09.
20. A.A. sõitis samal õhtul XXX sse ja nägi A.A. kõhul plaastrit ning M.A. ütles talle, et sinna kohta lõi O. Holostova teda noaga. O. Holostovaga suhtles ta vaid nii palju, et küsis, miks süüdistatav venda noaga lõi ning selle peale oli O. Holostova öelnud, et nad olid tarvitanud alkoholi ja ta oli löönud M.A. t.
21. Peale O. Holostova ütluste ei viita ükski tõend sellele, et A.A. suhted süüdistatavaga olid/on vaenulikud. O. Holostova ütlused ööl vastu 03.09.2021 toimunud sündmuste osas on aga ebausaldusväärsed, need ei kattu ülejäänud tõendikogumiga. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et tegemist on süüdistatava paljasõnaliste väidetega, et jätta mulje justkui A.A. l oleks alust teda ilma asjata süüstada. Mis puudutab kaitsja väidet, et M.A. rääkis vennale 04.09.2021 telefonikõnes varasemast noaga löömisest, siis on maakohus selle veenvalt ümber lükanud. Vana paranenud vigastuse pärast ei oleks vend muretsenud ega oleks hakanud õhtul kohe pärast telefonikõnet Tallinnast XXX sse sõitma. A.A. ütlustest nähtub üheselt, et ta teadis, et M.A. pidi O. Holostova koju tooma
22. septembril ja vend ütles vist, et noaga löömine oli
23. kuupäeval. Seega ei lisa see väide kaalu kaitsja seisukohale, et O. Holostova ei ole kuritegu toime pannud.
24. Ringkonnakohus, nii nagu maakohuski, nõustub kaitsjaga selles, et ainuüksi verejälgede järgi korteris aadressil XXX ei ole võimalik öelda, et M.A. sai vigastuse just seal. Samas saab kogumis teiste tõenditega asuda seisukohale, et nii see siiski oli. Siinkohal on ringkonnakohtu hinnangul oluline, et noaga tekitatud torke-lõikehaav üldjuhul veritseb, mida kinnitavad ka antud juhul sündmuskoha täiendaval vaatlusel prügikastist leitud veremäärdumisega sidemed, mille küljes on plaastrid (DNA-ekspertiisiga tuvastati, et leitud DNA-profiilid on kokkulangevad M.A. DNA-profiiliga). Arvestades seda, et O. Holostova ütluste järgi ei viibinud M.A. ööl vastu 03.09.2021 kodus ja saabus sinna joobes olekus alles 03.09.2021 lõuna paiku (mis ringkonnakohtu hinnangul ei vasta tõele), oleks pidanud M.A. haavast verd sattuma 12 ka mujale kui korterisse, nt trepikotta. Maja trepikojast (teise korruse mademelt) on leitud küll verekahtlane määrdumine, kuid sellest võetud proovis olev DNA-täisprofiil ei ole seostatav M.A. DNA-profiiliga. Ei ole usutav, et joobes olekus M.A. , kellel oli värske torke-lõikehaav kõhus, jõudis koju, korterisse, mis asub maja kolmandal korrusel, ilma, et tema haavast ei oleks trepikotta verd tilkunud. Seda enam, et korteri koridoris oli mitmes kohas veremäärdumisi, mis olid seostatavad just M.A. ga.
25. Nii korteri koridori põrandal mitmes kohas kui ka rõdul mustas prügikotis tekil olevatest veremäärdumisest leiti DNA-analüüsil täisprofiilid, mis langesid kokku M.A. DNA-profiiliga. Prügikastis olevalt padjapüüri verekahtlastest määrdumistest leiti osalised profiilid, mille lookuste alusel ei saa kindlalt välistada M.A. lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Ühtegi eeltoodud DNA-profiili ei ole võimalik seostada seda O. Holostova DNA-profiiliga. Ringkonnakohtu hinnangul on ebatõenäoline, et veremäärdumised sattusid koridori põrandale plaastri/sidemete vahetamisel. Fotode järgi on tegemist veretilkade/pritsmetega (vt kd I tõendid, tl 65-68), mis ei ole laiali läinud. Seega ei ole need tekkinud määrdumise teel ehk kandunud sinna üle, vaid on tilkunud haavast, mis viitab sellele, et suure tõenäosusega on torke-lõikehaav tekitatud korteri koridoris ning seetõttu on ka veretilgad mööda koridori laiali. Mis puudutab veremäärdumisi tekil ja padjapüüril, siis nendest saab järeldada vaid seda, et M.A. puutus nendega kokku pärast vigastuse saamist.
26. Maakohus on juhtinud tähelepanu sellelegi, et süüdistuses märgitud ajal kuulis tunnistaja R.S. d, kuidas naisterahvas riidles pikalt (vähemalt tund aega) kõva häälega vene keeles, kuid M.A. häält ta ei kuulnud. Tegemist sai olla vaid kannatanu ja süüdistatava elukohast tuleva heliga, kuivõrd R.S. la sõnul kuulis ta riidlemist/õiendamist nende (s.o M.A. ja O. Holostova) elutoast (tunnistaja magamistoa sein on nende elutoa seina vastas). Kuigi O. Holostova tunnistab, et rääkis kannatanuga valjuhäälselt, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist situatsiooni pisendamisega. Nii ei ole R.S. lal ühtegi põhjust, millest tingituna oleks ta pidanud kannatanu juttu õiendamise või riidlemisena kirjeldama, kui see ei oleks väljunud tavapärasest valjemast vestlusest. Seega viitavad tunnistaja R.S. la ütlused asjaolule, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli 02.09.2021 hilisõhtul tüli või vähemalt ei olnud O. Holostova millegagi rahul. Nii möönis ka süüdistatav, et tavaliselt ta ei räägi valju häälega, kuid sel õhtul rääkis. See viitab samuti O. Holostova rahulolematusele ja kuivõrd ühtegi teist isikut peale nende kahe sellel õhtul korteris ei viibinud, sai see olla suunatud vaid M.A. vastu.
27. Arvestades M.A. l tuvastatud vigastust, s.o alakõhu piirkonna torke-lõikehaava ning seda, et tunnistajate R.S. la ja M.S. la ütluste järgi said vigastused tekkida alles pärast 02.09.2021 õhtupoolikut, R.S. la ütlusi selle kohta, et ööl vastu 03.09.2021 oli kannatanu ja süüdistatava korterist kosta riidlemist, A.A. ütlusi selle kohta, et O. Holostova ja M.A. mõlema sõnul lõi süüdistatav kannatanut 02.09.2021 noaga ning viimaks korteris leitud veremäärdumisi (veretilgad põrandal), on tõendatud, et kehavigastuse tekitas kannatanule O. Holostova ööl vastu 03.09.2021, kui ta lõi kodus M.A. t ühe korra noaga kõhtu.
28. Kaitsja leiab, et isegi kui jaatada O. Holostova poolset noalööki M.A. kõhu piirkonda, siis ei ole raske tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati oht M.A. elule ning millega loodi samaaegselt sellele iseloomuliku ohuna kannatanu surma saabumise võimalus, süüdistatavale objektiivselt omistatav. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust vaid nõustub maakohtu poolt esitatud argumentatsiooniga, milles maakohus on leidnud, et O. Holostova tegevus vastab

§ 118lg 1 p-dele 1 ja 7 ning see on temale ka objektiivselt omistatav.

1. Kohtuarstliku ekspertiisi ekspertiisiakti nr 21E-IDI0087 eksperdiarvamuse p 1 järgi 13 põhjustas kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav M.A. le eluohtliku tervisekahjustuse. Lisaks torkelõikehaavale on surma põhjuseks ka äge hulgielundi puudulikkus, äge mädane peritoniit ning rünne terava esemega. Samas piisab juba ainuüksi kõhuõõnde ulatuvast haavast, et jaatada eluohtlikku tervisekahjustust (vt Vabariigi Valitsuse 13.08.
2. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7 lg 2 p 9).
3. Maakohus on analüüsinud M.A. käitumist pärast torke-lõikehaava saamist (vt maakohtu otsuse lk 16), milline analüüs on kooskõlas Riigikohtu 08.12.
4. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-102-16 p-des 8-12 märgitud seisukohtadega. Riigikohus on eelnimetatud otsuse p-s 10 selgitanud: „Üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, on teadlik enesekahjustamise olukord, millele ringkonnakohus otsesõnu ka viitab. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle.“ Sellele olukorrale viitab ka kaitsja, väites, et kuivõrd M.A. ei pöördunud pärast torke-lõikehaava saamist arsti juurde, ei hooldanud haava ja manustas suvaliselt ravimeid, siis on kausaalahel katkenud ning oht elule ja kannatanu surm on tingitud juba kannatanu enda käitumisest.
5. Samas on Riigikohus sama otsuse p-s 11 selgitanud, et kannatanu ennast kahjustav tegevus peab olema teadlik ja vabatahtlik. Maakohtul on õigus selles, et M.A. ennast kahjustav käitumine ei olnud ei teadlik ega ka vabatahtlik. Nagu tõenditest näha, siis M.A. le tekitatud torke-lõikehaav ei olnud väga suur, selle pikkus oli 2,4 cm, mistõttu on usutav, et kannatanu ei pidanud vajalikuks koheselt arsti juurde pöörduda. Süüdistatava ja tunnistajate ütlustest on näha, et M.A. pani haavale plaastri. Lisaks on leitud XXX asuva korteri prügikastist veremäärdumisega sidemed koos plaastritega, millel oli tuvastatav M.A. DNA-profiil, mis samuti viitab sellele, et kannatanu lootis kodustes tingimustes haavaga tegeleda. Arvestada tuleb sellegagi, et O. Holostova on varasemalt ühe korra M.A. le juba löönud noaga kõhuõõnde, mistõttu oli kannatanul võrdlusmoment (sisuliselt oli tegemist samasuguse süüdistatava käitumisaktiga) enesetunde ja vigastuse osas. Nii A.A. , M.S. la kui ka I.G. e ütluste järgi ei soovinud kannatanu kiirabi kutsuda ega esialgu arsti juurde pöörduda, kuna selgitas, et saab ise hakkama. Arvamusele, et ta saab ise hakkama viitab seegi, et M.A. sai ringi liikuda, küll vaevaliselt, ning oli võimeline töö juurde minema. Maakohtul on õigus selles, et järelikult lootis M.A. , et seekordne vigastus on kergem ning see ei too endaga kaasa saabunud tagajärge (s.o surma). Kuivõrd M.A. l oli plaan pöörduda järgmisel päeval, s.o 05.09.2021, arsti juurde (M.S. la ütluste järgi rääkis kannatanu seda temale 04.09.2021), siis sai kannatanu aru, et ta ei saa ise ravimisega hakkama ning ta vajab professionaalide abi. Järelikult ei hoidunud M.A. arsti juurde minemisest mitte seetõttu, et ta oleks vabatahtlikult ja teadlikult soovinud panna enda elu ohtu ja olnud teadlik sellest, et arsti juurde pöördumata jätmise tõttu võib ta surra. Tõenäoliselt ei soovinud kannatanu tekitada probleeme O. Holostovale, kellele oleks see tähendanud järjekordset karistust ja varasema ärakandmata karistuse täitmisele pööramist.
6. Kaitsja meelest ei saabunud M.A. surm torke-lõikehaavale tüüpilisel moel. Tüüpiline oleks kaitsja meelest olnud verejooks või elutähtsate organite vigastamine – praegu aga tingis surma haava tüsistusena tekkinud mädane kõhukelmepõletik, mädakõht ja sellest arenenud äge hulgielundi puudulikkus. Kaitsjal on õigus, et surma põhjustajale ei saa kannatanu surma objektiivselt omistada siis, kui surm saabub tegu silmas pidades täiesti ebatavalisel (ebatüüpilisel) viisil (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. VI, vnr 131–132). Äärmiselt ebatüüpiliseks ei saa lugeda seda, et surma toob vahetult kaasa haavainfektsioon: et midagi 14 seesugust võib juhtuda, on mõistlikkuse piires ette nähtav. Niisiis ei välista M.A. surma O. Holostovale omistamist see, kuidas surm n-ö vahetult saabus.
7. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et O. Holostova toimepandud tegu on põhjuslikus seoses M.A. le põhjustatud tagajärgedega (s.o ohuga elule ja saabunud surmaga) ning M.A. käitumine ei olnud selline, milles tulenevalt saaks öelda, et vastutus tagajärje saabumise ees oleks läinud süüdistatavalt üle kannatanule.
8. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud kuriteo subjektiivne külg, s.o tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises ning kergemeelsus surma põhjustamises. Maakohus on veenvalt põhjendanud, millest tingituna on tuvastatav, et O. Holostova pani raske tervisekahjustuse, millega põhjustas ohu M.A. elule, toime otsese tahtlusega ning mille põhjal on tõendatud, et surma suhtes tegutses süüdistatav kergemeelsusega (vt maakohtu otsuse lk 17). Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.
9. O. Holostova jaoks ei ole teise inimese noaga löömine esmakordne. Kriminaalasjas nr 118-950 tunnistati O. Holostova süüdi

§ 118lg 1 p 1 järgi selles, et ta lõi M.A.

t noaga kõhtu ja tekitas temale kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava, millega kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja maksavigastus. Seega on süüdistatav teadlik, et noaga kõhtu piirkonda lüües võib vigastus ulatuda kõhuõõnde, kus asuvad mitmed elutähtsad organid ja sellisel juhul on tegemist raske tervisekahjustusega, mis põhjustab ohu elule. Ehk O. Holostova, käitudes sisuliselt samamoodi, nagu ta seda tegi 23.09.2017, sai aru (teadis), et kui ta lööb M.A. t noaga kõhtu, tekitab ta temale vigastuse, mis vastab

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatule.

Kuigi kaitsja hinnangul ei saa väita, et O. Holostova vähemalt möönis eluohtliku seisundi saabumist, siis ringkonnakohtu hinnangul see nii oli. Olenemata sellest, et M.A. haav ei olnud pealtnäha suur, pidi süüdistatav siiski kasutama noaga löömisel jõudu, et läbistada kõhusein. Jõudu kasutades ja sihtides kõhu piirkonda, möönis O. Holostova, et tagajärjena saabub oht elule (nii, nagu see oli juhtunud ka eelmisel korral). 61. Maakohtul on õigus selleski, et O. Holostova pidas võimalikuks surma saabumist, s.o et M.A. kõhu piirkonda tabanud noalöök võib põhjustada tema surma. O. Holostova sai aru, et ta põhjustab noalöögiga eluohtliku tervisekahjustuse, mistõttu täiskasvanud keskmise inimese mõtteviisi järgi pidas ta ka võimalikuks, et eluohtlik tervisekahjustus võib lõppeda kannatanu surmaga. Puutuvalt surma saabumise voluntatiivsesse külge leidis maakohus, et O. Holostova M.A. surma saabumist ei möönnud, sest haav ei veritsenud väga tugevalt ning kannatanu liikus ja tegutses. Kaitsja kritiseerib maakohtu seda seisukohta ja märgib, et O. Holostova vastutust noahoobi andmise eest analüüsides ei saa arvesse võtta seda, mis juhtus pärast seda noahoopi. Iseenesest on see kriitika kohane: subjektiivne koosseis (sh ettevaatamatusse puutuvalt) tuleb tuvastada teo toimepanemise aja seisuga. Sellegipoolest on kaitseväide mõneti kummaline. Leidis ju maakohus eelviidatud mõtte abil, et kõneleda saab üksnes ettevaatamatusest (kergemeelsusest), mitte aga tahtlikust tapmisest, sest jaatada ei saa kaudse tahtluse voluntatiivset elementi. Teisisõnu jõudis kohus O. Holostova jaoks soodsa järelduseni, ehkki menetlusõiguslikult oleks kohtul olnud hoolimata tapmissüüdistuse mitteesitamisest tulenevalt KrMS § 268 lg-st 6 olnud võimalik kontrollida ka O. Holostova vastutust

§ 113järgi. Ringkonnakohus seevastu tulenevalt Kr

MS §-s 340 sätestatud reformatio in peius-põhimõttest (raskendamiskeeld) O. Holostovat tapmises süüdi tunnistada ei saaks. Seetõttu ei olegi tarvilik analüüsida, kas M. Andilenko surma võimalikuks pidanud O. Holostova selle surma saabumisega arvestas (

§ 16

lg 4) või oli tal adekvaatne põhjus eeldada, et surm ikkagi ei saabu (

§ 18lg 2).

Teise variandi, st kergemeelsuse kasuks kõneleb siiski tõsiasi, et noahoope oli vaid üks ja löögiks kasutatud nuga ei olnud kuigivõrd suur. 15 62. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus samuti, et O. Holostova tegevus tuleb kvalifitseerida

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. II 63. Maakohus karistas O. Holostovat

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega.

O. Holostova kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta toimepandule (ei olnud intensiivne tegu) ning maakohus ei ole arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. O. Holostova on hästi käitunud, on alustanud vanglas rehabiliteerivates tegevustes osalemisega. Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu karistus muutmisele ei kuulu.

§ 118

lg 1 võimaldab mõista karistuseks vangistuse vahemikus 4- kuni 12-aastat, mis teeb keskmiseks määraks 8 aastat vangistust. Seega karistas maakohus süüdistatavat vangistusega veidi üle sanktsiooni keskmise määra. 64. Isiku süü suurus oleneb süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. O. Holostova süü on keskmisest mõnevõrra suurem. Kuigi O. Holostova tekitas kannatanule vaid ühe noahaava, põhjustas see nii ohu kannatanu elule kui ka viimase surma. Ohu elule põhjustas O. Holostova otsese tahtlusega, mis näitab seda, et süüdistatavat ei takistanud arusaamine, et ta paneb elukaaslase elu taaskord ohtu samasuguse teoga nagu varem. Kaitsja viitab

§ 57lg 1 p-le 3, s.o puhtsüdamliku kahetsuse olemasolule.

Ringkonnakohus seda asja materjalidest ei tuvastanud. O. Holostova on küll avaldanud, et igatseb M.A. t väga, kuid samas ei ole ta ei ütlusi andes ega ka viimases sõnas kahetsust avaldanud. Seega ei ole maakohus eksinud, kui leidis, et karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. Samuti ei esine ka karistust raskendavaid asjaolusid.

1. Väheoluline ei ole seegi, et tegemist ei ole O. Holostova ühekordse ja juhusliku käitumisaktiga, vaid kuriteo toimepanemise ajal kandis ta karistust samuti M.A. le raske tervisekahjustuse tekitamise eest, millega põhjustas ohu kannatanu elule. Seega saab öelda, et tegemist on O. Holostova käitumismustriga, kuidas lahendada lähisuhtes konfliktset talle ebasobivat olukorda. Varasem, kuue aasta pikkune vangistus ei ole mõjutanud süüdistatavat oma käitumist muutma. Vastupidi, uus arutluse all olev tegu tõi kaasa oluliselt raskema tagajärje kui varasem. O. Holostova hea käitumine vanglas ja rehabiliteerivate tegevustega alustamine ei oma eelneva valguses eripreventiivsete eesmärkide arvestamisel sellist kaalu, mis tingiks maakohtu poolt mõistetud karistuse vähendamise. Sellest tulenevalt ei kuulu maakohtu poolt mõistetud põhikaristus muutmisele.
2. O. Holostova palub tühistada maakohtu otsus lisakaristuse mõistmise osas, kuna temal on sidemed Eesti Vabariigiga, tal ei ole Usbekistani Vabariigi passi ning tema kodakondsus võib olla aegunud. 67.

§ 54

lg 1 sätestab, et mõistes välisriigi kodaniku süüdi tahtlikult toimepandud kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus süüdlasele mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama.

1. O. Holostova on Usbekistani Vabariigi kodanik, mida kinnitab Tallinna Vangla ettepanek tema kui välisriigi kodaniku riigist väljasaatmiseks (tõendite kd, tl 154). Ka Tartu 16 Ringkonnakohtule 18.04.2023 esitatud apellatsioonis märkis O. Holostova enda kodakondsusriigiks Usbekistani Vabariigi. Ringkonnakohtul ei ole alust neis andmetes kahelda.
2. Lisakaristuse kohaldamise otsustamisel tuleb kohtul tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Boultif vs Šveits, 54273/00, 02.08, 2001, p 48; Üner vs Madalmaad, 46410/99, SK 18.10.2006, p-d 57-58; Maslov vs Austria, 1638/03, SK 23.06.2008, p 68 jj) järgida järgmisi kriteeriume: 1) toime pandud kuriteo raskus ja iseloom; 2) väljasaatvas riigis viibimise kestus; 3) kuriteo toimepanemisest möödunud aeg ja isiku hilisem käitumine; 4) isiku ja temaga seotud isikute rahvus ja kodakondsus; 5) perekondlik seis, sh abielu pikkus või muud asjaolud, mis tõendavad tegelikke perekondlikke suhteid; 6) abikaasa või faktilise abikaasa teadlikkus enne perekonnasuhet isiku kuritegudest; 7) laste olemasolu ja nende vanus; 8) raskused, mis võivad abikaasal või elukaaslasel ette tulla sihtriigis; 9) võimalikud raskused sihtriigis ning vajadus tagada laste huvid; 10) sotsiaalsete, kultuuriliste ja perekondlike suhete tugevus väljasaatvas riigis ja sihtriigis; 11) väljasaadetava tervis.
3. O. Holostova tegu oli keskmisest raskem, kuivõrd temal oli tahtlus tekitada oht M.A. elule ning ta põhjustas kergemeelsusest ka kannatanu surma. Seega realiseerus raskeim võimalik isikuvastaste kuritegude tagajärg. Arvestades seda, et O. Holostova on varasemalt karistatud samale kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise eest, millega põhjustas ohu tema elule, saab öelda, et O. Holostova käitumine ohustab Eesti Vabariigi kodanike tervist ja elu. Nii on süüdistatava käitumises tajutav muster – ta ei suuda lahendada lähisuhtes tekkinud probleeme sõnadega, vaid reageerib sellele vägivallaga. Väheoluline ei ole seegi, et O. Holostova pani kuriteo toime samal päeval/öösel, kui ta vabanes rehabilitatsioonikeskusest, kuhu ta vabanes tingimisi enne tähtaega vangistuse kandmiselt. Seega ei mõjutanud teda ei osaliselt kantud reaalne vangistus, rehabiliteerivad tegevused ega ka võimalus, et ärakandmata vangistus pööratakse täitmisele. Ringkonnakohtu hinnangul on sellise inimese edasiseks mõjutamiseks vähe võimalusi, sest ükski valitud karistamise võimalustest ei ole olnud toimiv ega tõhus. Prognoos tuleviku osas on pigem negatiivne ning oht uute raskete isikuvastaste kuritegude osas on püsiv.
4. O. Holostova poolt kuriteo toimepanemisele järgnenud käitumisest väärib positiivsena märkimist see, et kui kannatanu M.A. tervis halvenes, kutsus ta kiirabi ning elustas teda kuni kiirabi tulekuni. Ta ei soovinud kannatanu surma. Küll aga ei aidanud tema käitumine seda ka ära hoida – ta hakkas aktiivselt tegutsema mitu päeva hiljem, siis kui kannatanu seisund oli juba väga raske.
5. O. Holostova sõnul on ta sündinud Eesti Vabariigis (sünd 08.05.1978), kuid varases lapsepõlves viis ema ta Usbekistani Vabariiki elama. Usbekistani kodakondsuse valis temale samuti ema. Süüdistatava sõnul naasis ta Eesti Vabariiki siis, kui ta sai 18-aastaseks ning siin on ta elanud 23 aastat. Eesti Vabariigis elab tema abikaasa A.H. ja tütar D.K. (sünd 15.01.2008). Süüdistatav abiellus viimase abikaasaga 22.08.2022, olles ise samal ajal vanglas. Ringkonnakohus leiab, et ei suhted abikaasaga, kellega tal ühist elu ei ole seni tekkinud ega ka suhted lapsega, kelle osas on vanemlikud õigused ära võetud (ei ole osalenud lapse kasvatamises alates
6. aastast), ei ole argumendiks, miks jätta lisakaristus kohaldamata. Seda ei muuda O. Holostava väited, et ta soovib taastada suhted tütrega, kelle suhtes ta on vabaduses olles alati huvi üles näidanud. Maakohtul on õigus selles, et abielu võib olla sõlmitud selleks, et vältida riigist väljasaatmist. Kuivõrd O. Holostova ei ole peaaegu kogu tema elu jooksul tütart kasvatanud, ta ei ole oma vägivaldset käitumist suutnud ka lapse nimel muuta, võib praegunegi soov, taastada suhted oma tütrega, kanda eesmärki vältida Eesti Vabariigist välja saatmist. 17
7. Arvestades seda, et O. Holostova elukäik on olnud keeruline, tal on kaks kehtivat karistust ning ta on süüdi mõistetud taaskord raske vägivallakuriteo toimepanemises, ei saa öelda, et tegemist oleks eeskujuga oma lapsele. Tallinna Vangla 03.11.2022 koostatud kinnipeetava iseloomustuse andmetel on O. Holostoval lisaks diagnoositud alkoholi- ja narkootiliste ainete sõltuvus, mis samuti ei iseloomusta teda positiivsest küljest. Vastupidi, tegemist on riskiteguritega, mis võib võivad tulevikus veelgi soodustada uute kuritegude toimepanemist ning seavad kahtluse alla isiku võimekuse taastada hooldusõigus oma lapse suhtes, sh taastada ka lähedased suhted oma alaealise lapsega.
8. O. Holostovat ei saa pidada inimeseks, kes on sügavalt integreeritud Eesti ühiskonda. Kuigi ta esitas tõendi, et on omandanud eesti keele A2 tasemel, on see keeleoskuse mõttes algtase, mis ei võimalda eestikeelses keskkonnas vabalt hakkama saada. Õige on see, et süüdistatav on pikalt elanud Eesti Vabariigis, kuid seda aega iseloomustab kuritegelik eluviis ja sõltuvusainete tarvitamine (lisaks on ta karistatud ka narkootiliste ainete suures koguses ebaseaduslikus käitlemises). Väheoluline ei ole seegi, et O. Holostaval puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks – tema elamisluba kaotas kehtivuse 11.10.
10. Ringkonnakohus leiab, et O. Holostoval ei ole takistusi, et asuda elama taas Usbekistani Vabariiki. Tema emakeel on Usbekistanis laialt levinud ja kõikjal mõistetav vene keel ning kuivõrd ta elas Usbekistani Vabariigis kuni 18-eluaastani, on ilmne, et ta on võimeline seal nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt hakkama saama. Nii kujundab paljuski isiku ja tema kombed lapsepõlves kogetu ja omandatu, mistõttu ei ole põhjust karta, et O. Holostova vanuses inimesel on oma endisesse elukohariiki naasmine väga keeruline. Kuivõrd O. Holostaval puudub Eesti Vabariigis töökoht, ta viibib vangistuses, siis ei kaota ta ka oma igapäevast sissetulekut. Vastupidi, pärast vanglast vabanemist on tal võimalik naasta kodakondsusriiki, kus ta saab alustada uut elu – otsida elu- ja töökoha ning uues keskkonnas loobuda kriminaalsetest eluviisist. Asjaolu, et süüdistataval on Eesti Vabariigis korter, ei välista samuti tema väljasaatmist koos sissesõidukeeluga. Tal on võimalik see maha müüa ning saadud raha kasutada toimetulekuks Usbekistani Vabariigis.
11. Üheks teguriks, mida tuleb kaaluda, on süüdistatava tervis. Apellatsiooni andmetel on süüdistataval HIV ning tema sõnul ei tagata Usbekistani Vabariigis selle ravi. Ringkonnakohus ei ole kursis ravi võimalustega Usbekistani Vabariigis, kuid ei kahtle, et ka selles riigis on olemas tervishoid ja arstid, kelle poole pöördudes on võimalik siiski vajalikku ravi saada. Igal juhul ei kaalu see argument üles O. Holostova isikust tulenevat ohtu ja vajadust kohaldada tema suhtes lisakaristust.
12. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et O. Holostova puhul kaaluvad tema süü ja õiguskorra kaitsmise huvid üles võimalike perekondlike sidemete nõrgemise. Arvestades seda, et tänapäeval on võimalik sidemeid säilitada ka sidepidamisvahendite abil, ei tähenda väljasaatmine kodakondsusriiki ilmtingimata nende katkemist. O. Holostova puhul on oht, et ta jätkab samalaadse eluviisiga ja samasuguste kuritegude toimepanemist ka edaspidi. Sellega ohustab ta potentsiaalselt iga inimest, kellega alustab kooselu või loob lähedased suhted. Tagajärjed võivad olla aga rasked, nagu nähtub käesolevast süüdistusest. Seetõttu ei ole alust arvata, et ainult põhikaristus suudaks saavutada karistuse mõistmise eesmärki, kuna see eeldab O. Holostova puhul nii oma mõtteviisi, suhtumise kui ka käitumise muutmist (sh sõltuvusainete tarvitamisest loobumist).
13. Ringkonnakohus nõustub mõistetud lisakaristuse suurusega ning leiab samuti, et O. Holostoval suhtes on põhjendatud Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Kogumis koos mõistetud põhikaristusega ei ületa see O. Holostova süüd. 18 III
14. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
15. märtsi 2023 otsuse muutmata ning O. Holostova ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
16. O. Holostova kaitsja vandeadvokaat L. Viil esitas Tartu Ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks. Taotluse andmetel kulus kaitsjal kohtuotsuse analüüsiks 60 minutit, korduvaks nõustamiseks seoses apellatsioonimenetlusega 30 minutit ning apellatsiooni koostamiseks 270 minutit. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ning kaitsja poolt teostatud toimingud on olnud vajalikud. Samuti ei ületa need mõistlikku aega. Seetõttu tuleb vandeadvokaat L. Viili tasutaotlus rahuldada summa 518,40 eurot, sh käibemaks 86,40 eurot, ning vastav tasu kaitsjale välja mõista.
17. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud 518,40 eurot, sh käibemaks 86,40 eurot, KrMS § 185 lg 2 alusel O. Holostova kanda. Ringkonnakohus leiab, et O. Holostovale on võimalik anda KrMS § 180 lg 3 alusel nende menetluskulude tasumiseks aega üks aasta alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Tegemist on isikuga, kes kannab karistust vanglas ja kellel tõenäoliselt puuduvad piisavad sissetulekud, et tasuda kõik menetluskulud ühe korraga. Lisaks käesolevas menetluses tekkinud õigusabikuludele tuleb tal tasuda maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulud ning hüvitada kannatanule tsiviilhagi. Seega ei ole tõenäoline, et O. Holostova suudab 30 päeva jooksul tasuda lisaks veel apellatsioonimenetluse kulud 518,40 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 19