← Eesti

1-23-4078/42

Obsah (5)§ 141§ 63§ 16§ 18§ 19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis T

§ 141lg 21 p 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 3.

novembri

  1. a otsus Märt Kase kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel Süüdistatav - Märt Kask, isikukood 36403090017, elukoht XXX, pakkijalaadija BD Design AS-s, kriminaalkorras karistatud, tõkendit pole kohaldatud Kaitsja - Anu Pärtel (riigi õigusabi korras) Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Kannatanu - X.X. , esindaja vandeadvokaadi abi Anne Vissak (riigi õigusabi korras) Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tartu Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsus osas, millega: 1.
  5. Märt Kask tunnistati süüdi

§ 141lg 2 p-de 5, 6 ja 7 järgi; 1.2.

Märt Kaske karistati

§ 63lg 1 alusel.

2. Muuta maakohtu otsuse põhiosa

§ 141

lg 2 p 5 subjektiivse külje tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 51 ja 52 märgitud põhjendusega. 3. Ülejäänud osas, sealhulgas Märt Kase süüditunnistamises

§ 141

lg 21 p 1 järgi ja talle 10-aastase vangistuse mõistmises, jätta maakohtu otsus muutmata.

  1. Apellatsioon jätta rahuldamata.
  2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure apellatsioonimenetluses Märt Kasele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 223 eurot 20 senti (sealhulgas käibemaks 37 eurot 20 senti). Jätta see menetluskulu Märt Kase kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  3. Märt Kask anti kohtu alla süüdistatuna nii karistusseadustiku (

) § 141 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kui ka § 141 lg 21 p 1 järgi. Prokuratuur muutis enne kohtuliku uurimise lõppemist maakohtus kvalifikatsiooni, leides, et menetletav tegu tuleb kvalifitseerida ainult

§ 141lg 21 p 1 järgi.

  1. Süüdistus seisneb järgnevas. Süüdistatav kutsus kannatanu
  2. juuni
  3. a õhtul endaga jalutama ning
  4. juunil 2022 veidi pärast südaööd said nad kokku. Jalutuskäigu ajal pakkus süüdistatav tal kaasas olnud joogipudelist kannatanule täpselt tuvastamata narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavat vedelikku, mille süüdistatav oli sinna lisanud kannatanu uimastamise eesmärgil. Kannatanu arvas, et see on vesi, ning jõi seda. Üsna pea jõudsid süüdistatav ja kannatanu viimase elukohta, sellest hetkest alates ei mäleta kannatanu enam midagi. Süüdistatav kasutas kannatanu elukohas ära kannatanu uimastamisest tingitud vastupanu- ja arusaamisvõimetust ning astus
  5. juunil 2022 ajavahemikul kella ühest kuni poole seitsmeni kannatanuga suguühtesse. Kannatanu ärkas kell pool seitse alasti süüdistatava kõrval ja tundis alakõhus valu, mäletamata, mis oli vahepeal juhtunud. Süüdistatava tegu viis kannatanu hiljem korduvate enesetapukatseteni. Süüdistatav on süüdi tunnistatud ja teda karistati Pärnu Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsusega

§ 141lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 145 lg 2 järgi.

Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa

  1. Tartu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsusega tunnistati M. Kask süüdi

§ 141

lg 2 p-de 5, 6 ja 7 ning § 141 lg 21 p 1 järgi ja teda karistati

§ 63lg 1 alusel 10-aastase vangistusega.

(b) Põhiosa

  1. Süüdistatava süü on tõendatud. Tema ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed, kuna ta on neid oluliselt muutnud ja need on vastuolus teiste tõenditega. Kannatanu ja tunnistajad andsid seevastu ühetaolisi ja omavahel ning teiste tõenditega riimuvaid ütlusi.
  2. Süüdistatava ja kannatanu ütlused haakuvad selles, et nad olid sõbrad. Nende öeldu kõlab kokku selleski, et enne menetletavat juhtumit polnud nad suguühtes olnud. Kannatanu pidas end süüdistatava sõbraks, kuni sai paar päeva enne juhtunut teada, et süüdistataval on kriminaalne taust, ning hakkas seejärel vältima temaga kahekesi jäämist, sest ta kartis süüdistatavat. Süüdistatav rääkis väidetavalt kannatanule, et ta on vägistanud enda kasulapse ja peksnud kedagi, kuid tegi minevikuga lõpparve. Süüdistatav kinnitas kohtus neid sõnu, öeldes ka seda, et kui ta kannatanule oli esimest korda kõnelenud enda minevikust, siis sellega nende jalutuskäik lõppes, kuna kannatanu läks minema. Süüdistatava sõnul kohtusid nad hiljem veel, rääkimaks tema minevikust ja sellest, kas jätkata suhtlemist. See kohtumine lõppes nii, et kannatanu pidi teada andma, kas nad suhtlevad edasi või mitte, kuid ei teinud seda. 2

(14)
  1. Kannatanu sõbranna tunnistaja A.A. sõnul rääkis kannatanu talle uuest sõbrast, kellega kannatanu suhtles telefonitsi, käis jalutamas ning hoidis jalutades käest kinni. A.A. elukaaslane tunnistaja B.B. kinnitas seda, öeldes lisaks, et kannatanu kõneles ka temale süüdistatavast ja andis mõista, et „vaatab, mis saab“, kuid suhet siiski eitas. Kui kannatanu sai teada, et süüdistatav on varem kuritegusid toime pannud, siis soovis ta tunnistajate väitel süüdistatavaga suhtlemist lõpetada ja kohtuski temaga selleks
  2. juunil
  3. A.A. soovitas kannatanul jätta süüdistatavaga kohtumata.
  4. Süüdistatava ütlused on olulisel määral vastuolus teiste tõenditega. Esiteks peitub vastuolu selles, millal, kuidas ja kelle algatusel sai alguse süüdistatava ja kannatanu tutvus. Sealjuures on süüdistatava ütlused kõnealuses osas muutunud, kuna esmalt väitis ta kohtus, et nägi kannatanut ühes teises poes töötajana mitu korda, ent hiljem sõnas, et ainult ühe korra, püüdes vähendada enda osa kannatanuga tutvuse sobitamisel. Kannatanu räägitu järgi oli süüdistatav juba siis, kui kannatanu töötas veel teises poes, pealetükkiv ning sellepärast lahkus kannatanu sealt töölt. Teiseks eitas süüdistatav seda, et saatis kannatanule
  5. juuni
  6. õhtul ja südaöö paiku sõnumeid, samas kui kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga on tõendatud vastupidine. Ka sellega üritas süüdistatav enda osa kannatanuga suhtlemisel pisendada. Kolmandaks väitis süüdistatav, et kohtus kannatanuga ööl vastu
  7. juunit 2022 ühe korra, kuid kannatanu ja tunnistajate ütlustega on kindlaks tehtud, et süüdistav ja kannatanu kohtusid kaks korda: kõigepealt
  8. juuni
  9. a õhtul ja seejärel pisut pärast südaööd
  10. juunil
  11. Neljandaks eitas süüdistatav joogipudeli kaasavõtmist jalutuskäigule. Kannatanu aga sõnas, et tal tekkis jalutamise ajal janu, mispeale pakkus süüdistatav talle põuest võetud pudelist juua. Viiendaks toimus süüdistatava ja kannatanu suguühe süüdistatava versiooni kohaselt kannatanu algatusel ja soovil, ent kannatanu väitel ei mäleta ta pärast süüdistatava pudelist joomist midagi ning ärkas alles hommikul kodus süüdistatava kõrval alasti.
  12. Süüdistatava ütlused on ka ebajärjepidevad ja ta pole selle põhjust veenvalt selgitanud. Ebakõlasid puudutavas osas avaldati süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused. Esiteks, kohtus rääkis süüdistatav, kuidas kannatanu ise soovis temaga suguühtesse astuda, aga kohtueelses menetluses eitas ta täielikult suguühet kannatanuga. Süüdistatava sõnutsi ei avaldanud ta alguses suguühte toimumise asjaolu, kuna see võinuks tema arvates kompromiteerida kannatanut. Kui ka kaitsja küsis süüdistatava käest selle kohta, miks ta ei rääkinud suguühtest, siis ei osanud süüdistatav aga vastata. Teiseks sõnas süüdistatav kohtus, kuidas ta tarvitas kannatanuga alkoholi
  13. juuni
  14. a öösel, kuigi kohtueelses menetluses ütles ta, et temal ega kannatanul alkoholi ega mõnda teist jooki polnud ja nad ei tarbinud midagi. Vaatamata korduvatele küsimustele selle vastuolu kohta, ei osanud süüdistatav seda selgitada. Kolmandaks ei selgitanud süüdistatav veenvalt sedagi, miks ta avaldas kohtus, et kannatanu pani koju jõudes selga pidžaama, ent kohtueelses menetluses öeldu kohaselt võtsid nad mõlemad kannatanuga riided seljast ja läksid voodisse aluspesu väel. Süüdistatava väitel pidaski ta aluspesu all silmas pidžaamat, mõni hetk hiljem kõneles ta aga sellest, et kannatanu tõmbas hoopis aluspesu peale pidžaama.
  15. Kannatanu ütlused on läbinisti usaldusväärsed. Süüdistatav hakkas talle peale käima juba teises poes töötades, et kannatanu temaga suhtleks. Süüdistatavat ei kõigutanud isegi see, kui kannatanu teatas talle, et tal on elukaaslane. Kannatanu vahetas süüdistatava tähelepanu vältimiseks töökohta, aga sealgi süüdistatav märkas teda ja jätkas sama moodi. Lõpuks otsustas kannatanu siiski süüdistatavale enda telefoninumbri anda, sest pidas võimalikuks sõprust ja üheskoos jalutamist. Kannatanu kõneles sellestki, kuidas ta vahetas süüdistatavaga
  16. juuni õhtul ja
  17. juunil 2022 pärast südaööd korduvalt sõnumeid, mida kinnitavad teised tõendid. Süüdistatava saadetud esimese sõnumi peale
  18. juunil 2022 ei soovinud kannatanu temaga kokku saada, sest kartis teda kriminaalse tausta pärast. Viimaks soostus kannatanu ikkagi kokku saama, et 3
(14)suhtlemine lõpetada. Seda kinnitavad ka A.A. ja B.B. . Kannatanu väitel sõnas ta
  1. juunil 2022 süüdistatavale, et ei soovi temaga enam suhelda, ning läks
  2. juunil 2022 süüdistatavaga jalutama, tegemaks viimasele lõplikult selgeks, et ta ei jätka enam endist viisi suhtlemist, ja palumaks end rahule jätta. Kannatanu sõnutsi kohtus ta süüdistatavaga kõigepealt
  3. juunil 2022 ja seejärel pärast süüdistatava korduvaid sõnumeid ka
  4. juunil
  5. Mõlemal kohtumisel oli kaasas A.A. , kes jälgis jalutuskäiku vastavalt tema ja kannatanu kokku lepitule eemalt, et süüdistatav ei näeks A.A. . Tunnistaja oli kaasas seetõttu, et kannatanu kartis süüdistatavat ja vajadusel oleks talle võimalik appi tulla. Süüdistatav märkas ühel hetkel tunnistajat ja oli sellest löödud. A.A. ütlused süüdistatava ja kannatanu jalutuskäigu jälgimise kohta on kooskõlas kannatanu öelduga. Tunnistaja sõnul saatis süüdistatav kannatanu koju. A.A. kuulis hommikul kannatanult, kuidas süüdistatav oli talle andnud jalutuskäigu ajal pudelist juua ja pärast seda ei mäleta kannatanu enam, mis edasi sai, kuni ta ärkas enda kodus alasti süüdistatava kõrval. Selles osas on tunnistaja ütlused lubatav tõend kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 21 lg 2 alusel. B.B. kinnitab, et kannatanu palus A.A. l jälgida jalutuskäiku, kuid vahepeal oli A.A. kaotanud nad silmist. Hiljem nägi A.A. neid enda sõnutsi siiski kannatanu kodu lähedal, kuid majja sisenemist ei näinud, samas nägi kannatanu korteris lambituld, arvates, et kannatanu läks üksi koju, misjärel üritas ta üksi ja hiljem ka B.B. iga koos kannatanut kätte saada telefonitsi, ent see oli välja lülitatud. B.B. kinnitab muu hulgas seda, et hommikul tuli hirmunud ja nutune kannatanu nende juurde ning rääkis süüdistatava antud pudelist, millest kannatanu jõi ja mis tundus olevat vesi, mäluaugust ning kartusest, et süüdistatav kuritarvitas teda seksuaalselt. B.B. i ütlused on samuti KrMS § 66 lg 21 lg 2 järgi lubatav tõend.
  6. On tõendatud, et kannatanu soovis süüdistatavaga suhtlemist lõpetada, kuna sai teada viimase kuritegeliku mineviku kohta, kuid süüdistatav tahtis suhet edasi arendada. Nii
  7. juunil kui ka
  8. juunil 2022 toimunud kohtumisel oli süüdistatava ja kannatanu vahel kõneks suhtlemise lõpetamine. Kuna kannatanu andis juba esimesel kohtumisel süüdistatavale teada edasise suhtluse katkestamisest, võttis süüdistatav teisele kohtumisele kaasa joogipudeli joovastava ainega, mida pakkus kannatanule joogiks, alates millest ei mäleta kannatanu kuni hommikuni enam midagi.
  9. Tõendatud on seegi, et süüdistatav manustas kannatanule uimasust ja mälulünka tekitavat narkootilist või psühhotroopset ainet. Ehkki toksikoloogiaekspertiisi akti kohaselt ei tuvastatud kannatanu uriiniproovist
  10. juunil 2022 kell 10.30 narkootilist või psühhotroopset ainet, on sellise aine tarvitamine kindlaks tehtud kannatanu ja asjatundja ütlustega. Asjatundja Mailis Tõnissoni sõnul kasutatakse tavaliselt seksuaalsel väärkohtlemisel teadvusekao ja mälulünga tekitamiseks kas GHB-d, flunitrasepaami või alprasolaami. Nende ainete manustamine võib põhjustada uimasust ja mälulünki. GHB lahustub vees ja selle maitset on raske eristada ning see kaob organismist üsna kiiresti ega pruugi seetõttu olla hiljem enam tuvastatav. Nimetatud ainete peamine toime võib avalduda juba 15 minuti jooksul pärast manustamist.
  11. Kannatanu võttis
  12. juunil 2022 kaks korda epilepsiaravimit ning jõi õhtul natuke alkoholi (pool klaasi rummi ja Coca-cola segu), ilma et ta oleks purju jäänud. A.A. sõnutsi ei tarvitanud kannatanu sellel õhtul ravimeid ja alkoholi koos, vaid erinevatel aegadel (vahe oli paar tundi). B.B. kinnitab kannatanu alkoholi tarvitamist ja ravimi võtmist paar tundi enne alkoholi joomist. Süüdistatava väitel oli kannatanu aga silmnähtavalt alkoholijoobes ja jõi alkoholi kodus edasi, kuid see on kummutatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega, samuti toksikoloogiaekspertiisi aktiga, mille kohaselt ei tuvastatud kannatanult
  13. juunil 2022 kell 10.55 võetud vereproovist alkoholi. Asjatundja väitel ei põhjusta epilepsiaravimid ja alkoholi koosmõju mälulünkasid.
  14. Tahtevastasele suguühtele osutavad järgmised asjaolud ja nende aluseks olevad tõendid: 1) kannatanu ei mäleta, mis juhtus, ja ärkas alasti; 2) tema kõrval oli alasti süüdistatav, kellele ta polnud andnud luba suguühtesse astumiseks; günekoloogiaekspertiisi aktiga on tõendatud, et 4
(14)kannatanu võis olla suguühtes
  1. juunil 2022 kella ühe ja poole seitsme vahel; 3) kannatanu alakõhus olid valud ja tunnistajate juurde jõudes kurtis ta lisaks ka seda, et tal tilgub midagi spermalaadset altpoolt; DNA-ekspertiisi akti kohaselt tuvastatigi kannatanu suguorganilt
  2. juunil 2022 süüdistatava spermat ning seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokoll kinnitab seda, et kannatanu suguorgan oli
  3. juunil 2022 valulik; 4) kannatanu telefon oli välja lülitatud, olgugi et kannatanu ja A.A. väitel ei lülita ta kunagi telefoni ise välja, vaid vaigistab selle, telefoni pidi välja lülitama süüdistatav; 5) kannatanu ja A.A. pöördusid kohe
  4. juuni
  5. a hommikul politseisse, kus kannatanu rääkis sellest, et süüdistatav vägistas ta. Need asjaolud on tõendatud muu hulgas kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Nii A.A. kui ka B.B. i ütlused on kõnealuses osas lubatav tõend KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi. Kannatanu oli
  6. juuni
  7. a hommikul veel öösel juhtunu mõju all ega moonutanud tõde.
  8. Kiirabikaartidega, psühhiaatriakliiniku vastuskirjadega ning kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et süüdistatava tegu põhjustas kannatanule suuri üleelamisi ja viis ta korduvate enesetapukatseteni. Süüdistatav oli teadlik, et kannatanu on ka varem üritanud endalt elu võtta, sest viimane ise ütles seda talle juba enne, kui süüdistatav kannatanu vägistas.
  9. Süüdistatav pani vägistamise toime kavatsetult, kuid viis kannatanu enesetapukatseteni kaudse tahtlusega.
  10. Süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida nii

§ 141lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kui ka § 141 lg 21 p 1 järgi.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised.
  2. Süüdistatava süü ei ole tõendatud. Ta selgitas, miks ta kõigest rääkida ei soovi. Nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustes on vastuolud. Ainuüksi see, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi ei avaldatud kohtus ütluste usaldusväärsuse hindamiseks, ei näita tema ütluste usaldusväärsust. Kannatanu sõnutsi ei mäletanud ta juhtunust midagi, aga süüdistatav on öelnud, et suguühe toimus suisa kannatanu enda ettepanekul. Ehkki kannatanul oli samal ajal väidetavalt suhe tunnistaja C.C. ga, tutvus ta Tartus süüdistatavaga, käis temaga jalutamas käest kinni ja nad külastasid teineteist. Tunnistaja B.B. i arvates olid süüdistatav ja kannatanu pigem suhtes. Tõendid osutavad sellele, et ka kannatanu enda meelest oli tal süüdistatavaga midagi enamat kui pelgalt sõprus. Samas ei tahtnud kannatanu lõpetada suhet C.C. ga ja seetõttu väitis ta, et süüdistatav vägistas teda.
  3. Abitusseisund pole tuvastatud. Kannatanu väitel kandis süüdistatav endaga joogipudelit, millest kannatanu jõi, kuid süüdistatav eitab sellise pudeli olemasolu. Tunnistaja A.A. kuulis sellest kannatanu käest alles järgmisel päeval.
  4. juunil 2022 kella 10 paiku võeti kannatanult uriiniproov, millest ei tuvastatud narkootilisi ega psühhotroopseid aineid. Kohus tugines asjatundja M. Tõnissoni öeldule, mis on kõigest tema arvamus. Tegu on sõna-sõna vastu olukorraga. Kannatanu ütlusi ei kinnita ükski tõend.
  5. Samuti ei ole tõendatud, et just süüdistatava tegu viis kannatanu enesetapukatseteni. Kannatanu on ka enne seda väidetavat tegu proovinud endalt elu võtta. Näiteks kui ta töötas poes ja temast kirjutati halvasti sotsiaalmeedias. Seetõttu tuleb suhtuda kriitiliselt kannatanu sõnadesse enesetapukatsete põhjuse kohta. 5

(14)Vastus apellatsioonile
  1. Apellatsioonile esitas vastuväited prokuratuuri esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks, nõustudes maakohtuga. Prokuröri seisukohad on lühidalt järgmised.
  2. Ehkki kannatanu verest ega uriinist narkootilisi või psühhotroopseid aineid ei leitud, võeti temalt proovid alles üheksa tundi pärast uimastamist. Asjatundja kinnitusel on olemas selliseid vägistamisel kasutatavaid aineid, mis polegi enam nii pika aja järel tuvastatavad. Asjatundja ütlused saavad olla tõend KrMS § 60 lg 1 järgi. Need puudutasid näiteks narkootiliste ja psühhotroopsete ainete toimet ja mõju ajalist kestust. Kaitsja leiab ekslikult, et uimastava aine manustamise ainsaks tõendiks on kannatanu ütlused. Lisaks nendele ütlustele tõendavad seda ka A.A. räägitu ja seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokoll. Kannatanu mälulünk ei saanud tekkida ühelgi teisel viisil kui uimastades.
  3. Kannatanu tahtevastast suguühet tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused ning pärast öist kohtumist süüdistatavaga alguse saanud sündmuste käik. Kannatanu läks kohe tunnistajate juurde, et juhtunust rääkida ja tuge saada. Seda polnuks vaja teha, kui suguühe olnuks vabatahtlik. Dokumentaalsed tõendid näitavad, et kannatanule tekkisid juhtunust seksuaalvägivalla ohvrile iseloomulikud üleelamised.
  4. Kannatanu varem tehtud enesetapukatsed ei välista, et vägistamine viis teda uute selliste katseteni. Kaitsja märgitud põhjused, miks kannatanu enesetappu üritada võis, on täiesti oletuslikud. Seda, et vägistamine oli enesetapukatsete põhjuseks, tõendavad kannatanu ja tunnistajate ütlused, aga ka dokumentaalsed tõendid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (a) Sissejuhatus
  5. Kolleegium leiab apellatsiooni piires, et maakohtu otsus on tõendite hindamist ja faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on tõendeid analüüsinud piisava põhjalikkusega ja näidanud, millised kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolud, milliste tõendite põhjal ja miks osutavad sellele, et süüdistatav põhjustas kannatanu abitusseisundi ning kasutas seda ära temaga tahtevastasesse suguühtesse astumiseks ja viis sellega kannatanu hiljem enesetapukatseteni. Ühtlasi võrdles maakohus prokuratuuri ja kaitsepoole versiooni kasuks kõnelevaid tõendeid ning kummutas kaitseväited vabatahtlikust suguühtest süüdistatava ja kannatanu vahel. Ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlustatud otsuses süüküsimuse lahendamisel selle ümberotsustamist tingivaid vigu ning jagab kriminaalasja materjalidega tutvununa maakohtu järeldust. Apellandi argumendid seda seisukohta ümber ei lükka ega kergita esile tõsiseltvõetavaid kahtlusi süüdistatava süüdiolekus.
  6. Apellatsiooni piirest väljudes ei nõustu kolleegium aga sellega, millise süütegude kogumi maakohus moodustas. See tingib kohtuotsuse osalise tühistamise materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu ja ringkonnakohtult uue otsuse tegemise. Samuti muudab kolleegium maakohtu otsuse põhjendust

§ 141lg 2 p 5 subjektiivse külje tuvastamise kohta.

27. Kuna ringkonnakohus peab võimalikuks tugineda maakohtu tõendite analüüsile, on seda kajastatud võimalikult üksikasjalikult ka praeguses otsuses (vt p-d 4–14 ja maakohtu otsuse lk 6 jj). Arvestades sedagi, et apellatsioonimenetlus pole maakohtu menetluse kordamine samaväärses mahus ning ringkonnakohus lahendab kriminaalasja KrMS § 331 lg 2 alusel 6

(14)esmajoones apellandi põhjenduste ja taotluste piires (vt nt RKKK 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 8), keskendub kolleegium üksnes olulisemale ja apellatsiooniväidetele vastamisele. Kolleegium möönab aga seda, et vaidlustatud otsus pidanuks olema märksa paremini struktureeritud ja maakohtu seisukohti saanuks esitada sidusamalt, kuna samast tõendusteabest (tõendatuks loetud asjaoludest) on kohtuotsuses puhuti räägitud läbisegi mitmes erinevas kohas, samuti on otsuses ulatuslikult kajastatud sellist tõendite sisu, millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust. Sellised vajakajäämised muudavad maakohtu otsuse lugemise raskemaks. (b) Abitusseisundi tekitamine ja ärakasutamine Vaidlusküsimus 28. Apellandi väitel on abitusseisundit puudutavate tõendite hindamisel sõna-sõna vastu olukord ja sellest tingituna kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüs, kuna kannatanu sõnul oli süüdistataval kaasas joogipudel, samas kui süüdistatav eitab pudeli olemasolu. Kolleegiumi hinnangul veenavad tõendid neid kogumis hinnates siiski süüdistusversiooni paikapidavuses, täpsemini selles, et süüdistatav kandis suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust kaasas pudelit, milles oli kannatanu teadmata narkootiline või psühhotroopne aine. Süüdistatav andis kannatanule sellest pudelist juua, misjärel muutus kannatanu mõni hetk hiljem uimaseks ja teda tabas kuni hommikuni kestnud mälulünk. Abitusseisund võib

§ 141

lg 1 mõistes olla tingitud kannatanule narkootilise või psühhotroopse ainega põhjustatud narkojoobest ning väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses (vt RKKK 02.06.2023, 1-22-1425/82, p 27 koos viitega). Kolleegium loeb selle tuvastatuks, põhjendades seda järgmiselt. Kannatanu ja süüdistatava ütlused

  1. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus tugines sisuliselt vaid kannatanu ütlustele, mille tõesus pole kaitsja arvates teiste tõenditega kontrollitav. Kolleegium osutab sellele vastuseks, et Riigikohtu järjepidevas praktikas peetakse võimalikuks süüdimõistva otsuse tegemist ka ainult kannatanu ütluste põhjal, aga siis peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema eriti selgesti jälgitav ning kohtul tuleb igakülgselt ja erapooletult hinnata kannatanu ütluste põhjal tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutada (vt nt RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 13 koos viitega). Lisaks sellele, et käsilolevas asjas tehtud maakohtu otsus vastab nendele nõuetele, pole kannatanu ütlused sugugi mitte ainus tõend, mille põhjal abitusseisund kindlaks teha.
  2. Vaidlustatud otsuses on üksikasjalikult analüüsitud kannatanu ja süüdistatava ütlusi (vt eeskätt maakohtu otsuse lk 9 jj). Tutvunud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütluste ning teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega, nõustub kolleegium maakohtuga, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Need on küllaltki täpsed, muutumatud ja usutavad ega jäta muljet juhtunu võimalikust väljamõtlemisest, rääkimata sellest, et kannatanu ütlused kõlavad kokku teiste usaldusväärsete tõenditega (nt tunnistajate ütlused, ekspertiisiaktid ja haigla vastuskirjad). Kannatanu rääkis piisava detailsusega ja ühetaoliselt asjaoludest, kuidas ta pealetükkiva süüdistatavaga tutvus, milliseks nende omavaheline suhe kujunes, aga sellestki, mil moel muutus kannatanu suhtumine süüdistatavasse, kui ta sai paar päeva enne
  3. juunit 2022 teada sellest, et süüdistatav on varem toime pannud vägistamise. Samuti kõneles kannatanu usutavalt, mis toimus
  4. ja
  5. juunil 2022 süüdistatavaga kohtudes, süüdistatava antud pudelist joomisest, sellele järgnenud mälulüngast ning
  6. juuni hommikul alasti süüdistatava kõrval ärkamisest ja edasisest sündmuste käigust (vt KoTo III kd, tl 16 jj). Kannatanu jäi kõigutamatult enda versiooni juurde ja tema ütluste tõelevastavuses pole põhjust kahelda. 7

(14)
  1. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks on aga kaalukad põhjused (vt maakohtu otsuse lk 9 jj). Kolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu kõiki seisukohti süüdistatava ütluste ebakõladest ja osalisest vastuolust teiste tõenditega, vaid jääb vaidlustatud otsuses kirjapandu juurde. Tähelepanu pälvib näiteks see, et kohtueelses menetluses eitas süüdistatav isegi suguühet kannatanuga, samas kui kohtus ta seda tunnistas, oskamata vastuolu usutavalt selgitada (vt käesoleva otsuse p 8 ja maakohtu otsuse lk 11, KoTo III kd, tl 98 ja 100). Kohtueelses menetluses väitis süüdistatav ka seda, et ta ei tarbinud kannatanuga
  2. juunil 2022 viimase kodus alkoholi, ent kohtus rääkis süüdistatav hoopis vastupidist ja jällegi suutmata millegagi selgitada sellist vastuolu (maakohtu otsuse lk 11–12 ja KoTo III kd, tl 99). Maakohus tuvastas süüdistatava ütlustes teisigi tähelepanuväärseid ebakõlasid (vt käesoleva otsuse p-d 7 ja 8 ning maakohtu otsuse lk 10 jj), mis kahandab tema öeldu usaldusväärsust.
  3. Kannatanu kõneles usutavalt muu hulgas sellest, kuidas tal tekkis süüdistatavaga
  4. juunil 2022 kohtudes ühel hetkel joogijanu, kannatanu mainis seda süüdistatavale, mispeale pakkus viimane talle põuest võetud pudelist juua (KoTo III kd, tl 22–23 ja 32, vt ka maakohtu otsuse lk 14). Õige pea pärast seda tekkis kannatanul seletamatu mälulünk ning ta ärkas alles hommikul endale ootamatult süüdistatava kõrval alasti (KoTo III kd, tl 24). Maakohtu otsuses on kummutatud võimalus, just nagu saanuks mälulünga tekitada mõni teine põhjus kui uimastamine (vt otsuse lk 16–19, eriti lk 19 algusest). Sellega nõustudes märgib kolleegium siiski ka seda, et vägistamiskoosseisu (

§ 141

lg 1) täidetuse seisukohalt pole iseenesest oluline see, kas süüdistatav tekitas ise kannatanu abitusseisundi ehk siis olukorra, kus kannatanu ei suutnud vastupanu osutada või loobus sellest või tema võime olukorda hinnata ja takistada enda suhtes toimepandavat suguühet oli oluliselt pärsitud (vt nt RKKK 18.06.2018, 1-17-7206/27, p 28). Määrav on abitusseisundi olemasolu ja see, et süüdistatav kasutas seda ära suguühtesse astumiseks („ära kasutades tema seisundit…“). Tunnistajate ütlused

  1. Osas, mis puudutab seda, mida kannatanu rääkis
  2. juuni
  3. a hommikul tunnistajatele A.A. le ja B.B. ile muu hulgas mälulünga ning hommikul süüdistatava kõrval alasti ärkamise kohta, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tunnistajate ütlused on KrMS § 66 lg 2¹ p 2 alusel lubatav tõend. Kannatanu pöördus tunnistajate poole peatselt pärast süüdistatava kõrval ärkamist, tunnistajad kuulsid temalt, mis väidetavalt juhtunud oli ning tunnistajate kirjeldatud kannatanu käitumine (sh hirmul olek ja nutmine) osutab sellele, et ta oli veel juhtunu mõju all. Samuti pole põhjust arvata, nagu moonutanuks kannatanu tõde (vt ka maakohtu otsuse lk 17–18). Kannatanu rääkis A.A. le kohe ka süüdistatava antud pudelist, millest kannatanu jõi (KoTo III kd, tl 44), mistõttu on A.A. ütlused selleski osas iseseisev tõend. Ehkki ka B.B. väitis kohtus ristküsitluse alguse poole seda, et kannatanu rääkis hommikul pudelist (KoTo III kd, tl 60), selgitas tunnistaja mõni hetk hiljem siiski seda, et sellest asjaolust kuulis ta A.A. käest (KoTo III kd, tl 65). B.B. i öeldut saab märgitud osas kasutada kannatanu ja A.A. ütluste usaldusväärsuse hindamiseks (vt nt RKKK 15.02.2019, 1-18-1247/58, p 37 koos viitega).
  4. A.A. , aga ka B.B. i ütlustest nähtub, kuidas kannatanu rääkis hommikul süüdistatava antud pudelist joomisest ja õige pea pärast seda hommikuni kestnud mälulünga tekkimisest (vt KoTo III kd, tl 44 ja 60). Tunnistajad – nagu kannatanugi – andsid uskumisväärseid ja omavahel ning teiste tõenditega haakuvaid ütlusi ja nende ütlustest ei torka silma midagi sellist, mis viitaks võimalikule valetamisele ja sellega süüdistatava alusetule süüstamisele (vt KoTo III kd, tl 36 jj ning 56 jj, samuti maakohtu otsuse lk 7 ning 14–15).
  5. Seega on kannatanu ja A.A. ning osalt ka B.B. i ütlustega usaldusväärselt tõendatud, et süüdistataval oli kaasas pudel ja ta andis sellest kannatanule juua, pärast mida mõni hetk hiljem 8

(14)tekkis kannatanul mälulünk, mis kestis varahommikuni. Kannatanu ja tunnistajate öeldu usaldusväärsust kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid, nt haigla vastuskiri ja seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokoll võimaliku mälulünga kohta (KoTo II kd, tl 8–9 ja 10). Eelnevat silmas pidades räägib kaude süüdistusversiooni kasuks seegi, et süüdistatav eitab sootuks pudeli olemasolu. Asjatundja ütlused
  1. Apellatsioonis on märgitud, et asjatundja arvamust ei saa lugeda tõendiks. Kolleegiumile jääb selline väide ebaselgeks. KrMS § 63 lg 1 loetleb ühena tõendiliikidest ka asjatundja ütluse. Kuigi pelgalt asjatundja ütluste põhjal ei saa tuvastada tõendamiseseme asjaolu, saab eriteadmistega isiku KrMS §-s 1091 sätestatut järgides asjatundjana üle kuulata muu hulgas asjaolude kohta, mis aitavad tõendamiseseme asjaolu paremini mõista (KrMS § 1091 lg 3 p 2) (vt RKKK 16.03.2023, 1-21-6698/50, p-d 15–18). Seda ongi praegu tehtud, sest asjatundja selgitas GHB ja teiste seksuaalseks väärkohtlemiseks kasutatavate enamlevinud narkootiliste või psühhotroopsete ainete toimet ja mõju ohvrile. Asjatundja kaasamist just selliste ütluste andmiseks on kohtupraktikas tunnustatud (vt RKKK 16.03.2023, 1-21-6698/50, p 19 koos viitega). Maakohus tugines asjatundja ütlustele üksnes niivõrd, kuivõrd need aitasid paremini mõista kannatanu võimalikku narkootilise või psühhotroopse aine manustamist ning sellele järgnenud uimasust ja mälulünka (vt otsuse lk 22–23). Seega toimis kohus korrektselt asjatundja ütlusi selles osas tõendina arvestades. Kuna apellatsioonis pole ka sõnagagi põhjendatud, miks asjatundja ütlustele tugineda ei saa, jätab kolleegium selle kaitseväite edasise tähelepanuta.
  2. Asjatundja oli kahtlemata pädev selgitama narkootiliste või psühhotroopsete ainete toimet ja mõju (vt ka RKKK 02.11.2023, 1-22-1988/70, p 24). Maakohtu istungi protokollis on kirjas, et asjatundja on pikaajalise kogemusega Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi arst-toksikoloogiaekspert. Samuti nähtub istungiprotokollist, et maakohus küsis asjatundja erialaste teadmiste kohta ja veendus, et asjatundja on pädev rääkima eeskätt narkojoobest (KoTo III kd, tl 76). Kumbki pool ei seadnud kahtluse alla asjatundja eriteadmiste olemasolu ning asjatundja ei ületanud ütlusi andes enda pädevust. Lisaks pole maakohtu otsuses tuginetud valdavas osas asjatundja ütlustele, vaid neil oli üksnes selgitav tähendus.
  3. On tõsi, et kannatanult võeti
  4. juunil 2022 kell 10.30 uriiniproov, millest ei leitud toksikoloogiaekspertiisi akti järgi narkootilist või psühhotroopset ainet (KoTo II kd, tl 71). See aga ei välista seda, et kannatanu manustas
  5. juuni
  6. a öösel teda uimastavat narkootilist või psühhotroopset ainet. Asjatundja väitel võis kannatanu juua näiteks vees lahustunud GHB-d, mis väljub organismist väga kiiresti – kuni nelja tunniga. Isegi väga suures koguses GHB manustamise korral on seda ainet leitud asjatundja sõnul ainult kuni 8 tundi hiljem. Teist asjatundja osutatud ainet – alprasolaami – saab tuvastada väidetavalt 4–8 tundi pärast tarvitamist (KoTo III kd, tl 78 ja 80, vt ka maakohtu otsuse lk 22–23).
  7. Öelda võib sedagi, et kannatanu tarbitud vedeliku kogusest piisas tema uimastamiseks. Kannatanu ei osanud küll maakohtus öelda, kui palju ta süüdistatava antud pudelist täpselt jõi, ent sõnas, et vähem kui pool pudelit (KoTo III kd, tl 22 ja 23). Hiljem ei suutnud kannatanu ristküsitlemisel meenutada sedagi, kui palju vedelikku pudelis oli ja mitu korda ta pudelist jõi (KoTo III kd, tl 32). Samas on kannatanu ütlused järjepidevad selles, et kõigest natuke aega pärast joomist tekkis tal kuni varahommikuni kestnud mälulünk (vt nt KoTo III kd, tl 23 ja 24). Asjatundja ütlustest nähtub, et näiteks GHB on tugevatoimeline aine, mis võib tekitada unisust ja mälulünga ning mille manustamisel piisab juba küllaltki väikesest kogusest sellise mõju (sh mälulünga) tekitamiseks (KoTo III kd, tl 77 ja 80). Võimalik on aga lausa seegi, et GHB-d manustanu tegutseb edasi, kuid hiljem ei mäleta sellest midagi (KoTo III kd, tl 77). Kusjuures ka aja möödudes ei pruugi meelde 9
(14)tulla, mis juhtus selle aine mõju all olles. Kõikide asjatundja nimetatud ainete (GHB, alprasolaam ja flunitrasepaam) toime avaldub juba 15-30 minuti jooksul (KoTo III kd, tl 78). Kokkuvõtlik seisukoht
  1. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et süüdistataval oli kannatanuga kokku saades suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust kaasas pudel, millest ta andis ühel hetkel kannatanule juua, see uimastas kannatanu ning võimaldas süüdistataval astuda temaga suguühtesse. Need asjaolud on tõendatud lubatavate tõendite põhjal, mille usaldusväärsust pole apellatsioonis kummutatud. (c) Tahtevastane suguühe
  2. Süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud suguühe
  3. juunil 2022 on tõendatud (vt käesoleva otsuse p 13 ning maakohtu otsuse lk 11 ja 21) ning sellele ei vaidle vastu ka kaitsepool. Samas leiab apellant, et kannatanu soovis ise süüdistatavaga suguühtesse astuda. Kolleegiumi arvates pole midagi sellist tõendatud, otse vastupidi.
  4. Esiteks on kaitseväide suguühte vabatahtlikkusest ümber lükatud juba sama tõendusteabega, mille põhjal saab lugeda tuvastatuks abitusseisundi olemasolu (vt käesoleva otsuse p 24 jj). Kuna kannatanu oli suguühte toimumise ajal suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust uimastatud ja tal oli mälulünk, siis ei saanud ilmselgelt suguühe süüdistatavaga toimuda kannatanu vabal tahtel. Selline tahtekujundus oli kannatanul talle tahtevastaselt põhjustatud joobeseisundi tõttu täienisti välistatud.
  5. Lisaks osutavad suguühte soovimatusele järgmisedki asjaolud. Kannatanu ärkas
  6. juuni
  7. a hommikul väga halva enesetundega, ta oli endale ootamatult süüdistatava kõrval alasti ega mäletanud juhtunust midagi ning tema mobiiltelefon oli välja lülitatud, mida ta ise ei saanud teha, sest hoiab telefoni alati sees. Kannatanu võttis kohe ühendust A.A. ga ning läks tema ja B.B. i juurde, kus rääkis võimalikust vägistamisest, misjärel pöördus kannatanu koos A.A. ga ilma pikemalt ootamata politseisse (vt nt KoTo III kd, tl 25, samuti maakohtu otsuse lk 16–17). Seda kinnitab esiteks A.A. , kelle sõnul tuli kannatanu hommikul tema ja B.B. i juurde, väites, et ärkas alasti ega mäleta ööst midagi ja ta vägistati, lisaks meenus kannatanule süüdistatava pudel, millest ta jõi. Pärast seda pöördus kannatanu koos A.A. ga kahekesi politseisse (vt KoTo III kd, tl 44–45 ja maakohtu otsuse lk 17). Sama nähtub B.B. i ütlustest, kes kõneles muu hulgas sellest, kuidas kannatanu tuli hommikul tema ja A.A. juurde, oli nutune ja hirmunud ning rääkis võimalikust vägistamisest, aga ka süüdistataval kaasas olnud pudelist, mille järel pöördus kannatanu koos A.A. ga politseisse (vt KoTo III kd, tl 60 ja maakohtu otsuse lk 18). Selles osas, mida kannatanu rääkis
  8. juuni
  9. a hommikul mõlemale tunnistajale, leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustudes, et tunnistajate ütlused on KrMS § 66 lg 2¹ p 2 alusel lubatav tõend (vt käesoleva otsuse p 33).
  10. Kannatanu kurtis pärast juhtunut tunnistajatele muu hulgas alakõhuvalu (vt nt KoTo III kd, tl 24 ning maakohtu otsuse lk 16 ja 18). Sellest rääkis ta ka haiglas, kus kannatanu käitus silmnähtavalt häiritult: haigla vastuskirja järgi „kaebas [kannatanu] alakõhuvalu, peavalu, käte värisemist [--] patsient oli murelik ja endast väljas, pulsisagedus keskmisest kiirem“ (vt maakohtu otsuse lk 20 ja KoTo II kd, tl 8–9). Kannatanu kirjeldatud käitumine osutab teiste tuvastatud asjaoludega kogumis sellele, et süüdistatava tehtu mõjus kannatanule ilmselgelt halvasti ja kannatanu ei andnud suguühteks nõusolekut.
  11. Samuti on kõnekas kannatanu teole eelnenud käitumine. Juba süüdistatava ja kannatanu tutvumine toimus süüdistatava pideval peale käimisel ning vaatamata korduvale keeldumisele, soostus 10
(14)kannatanu sellega lõpuks siiski (vt nt KoTo III kd, tl 17 jj). Kannatanu sõnul on süüdistatav talle varem avaldanud soovi seksida ja üritanud teda suudelda, millega kannatanu nõus ei olnud (KoTo III kd, tl 17 ja 18). Nii kannatanu kui ka süüdistatav sõnasid maakohtule aga sedagi, et enne
  1. juunit 2022 polnud nad suguühtes kordagi olnud (vt maakohtu otsuse lk 6).
  2. Kolleegium möönab, et süüdistatava ja kannatanu suhtluses oli ka küsitavusi, kuna kannatanu ei seisnud mõnda aega vastu süüdistatavaga päris tihedale suhtlusele ja oli nõus temaga jalutama käest kinni (vt maakohtu otsuse lk 7–8). Samas pole kolleegiumi hinnangul kahtlustki, et lõpuks ei pidanud kannatanu enam võimalikuks süüdistatavaga suhtlemist vähemasti samasugusel moel jätkata. Nii kannatanu enda kui ka tunnistajate ühetaoliste ja omavahel kokku kõlavate ütlustega saab tõendatuks lugeda, et kõigest paar päeva enne
  3. juunit 2022 sai kannatanu teada süüdistatava varem toime pandud vägistamisest. Samade tõenditega on tuvastatud seegi, et pärast sellest teada saamist soovis kannatanu tema suhtes pealetükkivalt käituva süüdistatavaga suhtlemist lõpetada, mida ta väljendas nii tunnistajatele kui ka süüdistatavale endale (vt maakohtu otsuse lk 8–9 ning KoTo III kd, tl 19–22, 38–39 ja 59). Kannatanu ja tunnistajate sõnul kohtus kannatanu süüdistatavaga ühe korra
  4. juunil ning teist korda
  5. juunil 2022, mõlemal korral kutsus kannatanu kohtumist eemalt jälgima A.A. , sest kannatanu kartis süüdistatavat (vt maakohtu otsuse lk 9, 15, ja KoTo III kd, tl 20 ja 22, ). Kolleegiumi hinnangul kõnelevad tõendid sellest, et süüdistatava toimepandust teada saades ei soovinud kannatanu ilmselgelt temaga enam endisel viisil tegemist teha.
  6. Kolleegium ei pea usutavaks, et kannatanu, kes tahtis süüdistatavaga suhtlemist lõpetada ja kartis teda ning kutsus seepärast temaga kohtumisele lausa tunnistaja kaasa, soovib ühtäkki süüdistatavaga hoopis suguühtesse astuda. Isegi süüdistatava enda ütluste põhjal on selline sündmuste kulg ebatõenäoline. Süüdistatava sõnul hirmutas kannatanut see, mida süüdistatav on varem toime pannud ning
  7. juuni
  8. a öösel kohtusid nad selleks, et arutada, kas kannatanu üldse soovib süüdistatavaga suhtlemist jätkata, mille osas kannatanu kohtumise ajal väidetavalt selgusele ei jõudnud (vt maakohtu otsuse lk 9–10 ja KoTo III kd, tl 84–86). Sellistel asjaoludel on väheusutav, et kannatanu muutis ootamatult enda meelt suisa niivõrd, et avaldas soovi seksiks või vähemalt oli sellega nõus.
  9. Eelnevaga on ümber lükatud kaitsepoole versioon, et kannatanu mõtles pärast süüdistatavaga suguühet vägistamise välja, sest ei soovinud lõpetada suhet enda elukaaslasega. Olemasolev tõendikogum osutab hoopis millelegi muule ja selle põhjal on apellatsioonis esitatud väited ainetud. (d) Kannatanu viimine enesetapukatseteni
  10. Apellandi arvates pole tõendatud ka see, et just süüdistatava tegu tingis kannatanu hilisemad enesetapukatsed, kuna kannatanu on varemgi üritanud endalt elu võtta. Kolleegium sellega ei nõustu, märkides järgmist.
  11. Tõsiasi, et kannatanu on ka varem proovinud enesetappu teha, ei välista, et vägistamise ohvriks langemine võis ta viia järgmiste selliste katseteni. Pigem on isegi tõenäoline, et niigi suitsiidikalduvusega kannatanu võib talle raskelt mõjuva juhtumi tagajärjel üritada endalt uuesti elu võtta. Maakohus nimetas tõendid, mis näitavad, et just süüdistatava toime pandud tegu viis kannatanu järgmiste enesetapukatseteni (vt otsuse lk 23). Kannatanu väitel mõjutas vägistamine teda väga palju ja ta üritaski just selletõttu hiljem mitu korda enesetappu, esimest korda nädal aega pärast juhtunut (vt KoTo III kd, tl 26). Teisedki tõendid kinnitavad ilma kahtlusi jätmata, et kannatanu enesetapukatsed olid tingitud vägistamisest. Sellest on otsesõnu rääkinud nii A.A. (KoTo III kd, tl 47) kui ka kannatanu elukaaslane tunnistaja C.C. (KoTo III kd, tl 69), B.B. i 11
(14)öeldust tuleneb, kuidas kannatanu käitumine muutus pärast vägistamist ja ta elas seda raskelt üle (KoTo III kd, tl 61). Kõnealust asjaolu kinnitavad ka näiteks kiirabikaart (KoTo II kd, tl 65) ja haigla vastuskirjad (nt KoTo II kd, tl 45). Niisiis on kindlaks tehtud, et kannatanu vägistamine viis ta enesetapukatseteni, mis täidab

§ 141lg 2 p 5 objektiivse tunnuse.

51. Küll aga pole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud kõnealuse kvalifitseeriva koosseisutunnuse subjektiivset külge. Vaidlustatud otsus sisaldab järgmist põhjendust: „Kuna süüdistatav Märt Kask oli tema kohtus antud ütlustest (III, 81-103, 9) nähtuvalt teadlik sellest, et X.X. ul on kalduvus suitsiidile (III, 89), kuna X.X. oli talle ise seda enne 16.06.2022 avaldanud (III, 89, 100, 101), siis pidi Märt Kask vähemalt möönma ja pidama võimalikuks, et kannatanu vägistamine võib kannatanu viia enesetapukatseteni (kaudne tahtlus kannatanu enesetapukatseteni viimisel –

§ 16lg 4)“ (otsuse lk 24).

Kolleegium märgib, et selline sõnastus ei näita kaudset tahtlust (

§ 16

lg 4), vaid osutab hoopis võimalikule hooletusele (

§ 18lg 3).

Hooletuse korral ei näe toimepanija tagajärge ette, ent pidanuks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Maakohtu kasutatud sõnu „pidi vähemalt möönma ja pidama võimalikuks“ võib mõista selliselt, et süüdistatav oleks pidanud kannatanu enesetapukatseteni viimist ette nägema, aga samas ka ei pruukinud seda teha, mis kõneleb just hooletusest, mitte kaudsest tahtlusest (vt ka RKKK 03.03.2022, 1-20-3306/139, p-d 14 ja 15). 52. Sellegipoolest leiab kolleegium, et

§ 141lg 2 p 5 subjektiivne külg on täidetud.

See säte on sõnastatud järgmiselt: „[s]ama teo eest, kui sellega on kannatanu viidud enesetapuni või selle katseni“. Kolleegiumi hinnangul peab seadusandja sellega silmas enamohtlikku tagajärge

§ 19

tähenduses: vägistamisega kannatanu viimine enesetapuni või selle katseni (ehk sisuliselt kannatanule vägistamisega sellise seisundi põhjustamine, mis tingib enesetapu sooritamise või selle katse). Sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses (Karistusseadustik. Komm. vlj. Tallinn: Juura 2021, § 141, vnr 7.6.1). Enamohtliku tagajärjega koosseis (praegusel näitel

§ 141

lg 2 p 5) hõlmab põhikoosseisu (ehk

§ 141

lg 1) tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje (kannatanu viimine enesetapuni või selle katseni).

§ 19

järgi piisab enamohtliku tagajärje põhjustamise eest juba sellest, kui selline tagajärg on põhjustatud ettevaatamatusest (seega vähemalt hooletusest

§ 18lg 3 mõistes).

(Vt ka RKKK 04.12.2020, 1-20-4729/25, p-d 9 ja 10.) Kuna kannatanu rääkis süüdistatavale enda varasematest enesetapukatsetest, ei pruukinud süüdistatav küll teada ega võimalikuks pidada, et kannatanu üritab vägistamise tagajärjel enesetappu teha, ent ta oleks pidanud sellist tagajärge siiski ette nägema, võttes arvesse kannatanu kalduvust enesetapule, aga ka vägistamise tõenäolist traumeerivat mõju kannatanule. Seega saab rääkida (vähemalt) hooletusest

§ 18lg 3 mõistes.

53. Isegi aga kui öelda, et

§ 141

lg 2 p 5 pole enamohtliku tagajärjega koosseis, oleks mõeldav käsitada selles sättes märgitud kvalifitseerivat tunnust objektiivse karistatavuseeldusena, mille suhtes ei peaks tahtlust ega ettevaatamatust üldse tuvastamagi ja mis oleks seega süüdistatavale omistatav ilma subjektiivse külje kindlaks tegemiseta. (e) Väljaspool apellatsiooni piire Teo kvalifitseerimine 54. Kolleegium väljub apellatsiooni piirest, asudes seisukohale, et maakohus kvalifitseeris ekslikult süüdistatava teo nii

§ 141lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kui ka § 141 lg 21 p 1 järgi. See toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise Kr

MS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu. 12

(14)55.

§ 141

lg 21 p 1 näeb ette karistuse

§ 141

lg-s 2 kirjeldatud teo toimepanemise eest, kui selle on toime pannud isik, keda on varem karistatud

§ 141lg 2 p 6 järgi.

Kolleegium leiab, et

§ 141

lg 21 p 1 on kvalifitseeriv koosseis ehk siis erinorm

§ 141

lg 2 kui üldnormi suhtes, mistõttu moodustavad need kaks kuriteokoosseisu omavahel seadusainsuse spetsiaalsuspõhimõttel. See tähendab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida

§ § 141 lg 21 p 1 järgi, mis hõlmab kogu

§ 141lg 2 p-de 5, 6 ja 7 ebaõiguse.

Süüdistatav pani ühe teoga toime kuriteo, mis vastab nii

§ 141lg 2 p-dele 5, 6 ja 7 kui ka § 141 lg 21 p-le 1.

Ühe teoga formaalselt vähemalt kahe (erineva) kuriteokoosseisu realiseerimise korral võib kõne alla tulla ideaalkogum või seadusainsus. Erinevalt ideaalkogumist kohaldub mitteehtsa kogumi korral vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse. Seadusainsuse ehk mitte-ehtsa kogumi ehk näivkogumi ehk seaduskonkurentsi üheks võimaluseks on spetsiaalsus, mispuhul kohaldatakse üld- ja erinormi vahekorras ainult erinormi (lex specialis derogat legi generali). See on juhtum, mil üldnorm (nt põhikoosseis) kätkeb kõiki erinormi (erikoosseisu ehk siis kvalifitseeriva või privilegeeriva koosseisu) tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe tunnuse (vt nt RKKK 02.06.2011, 3-1-1-28-11, p-d 13.1 ja 13.2 ning 11.02.2008, 3-1-1-92-07, p 6.1). Seepärast ei moodusta

§ 141

lg 2 p-d 5, 6 ja 7 ning § 141 lg 21 p 1 ideaalkogumit, sest

§ 141

lg 21 p 1 hõlmab

§ 141lg 2 p-d 5, 6 ja 7 ning lisab sellele kvalifitseeriva tunnuse.

Karistus

  1. Karistuse osa pole apellatsioonis vaidlustatud ja süüdistatava teo kvalifikatsiooni muutmine maakohtu mõistetud karistust ei mõjuta, kuna süüdistuse maht sellest ei vähene ja karistatava süülise käitumise ulatus sisuliselt ei muutu. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka selliseid eksimusi maakohtu kaalutlustes karistuse määra valiku tegemisel, mis oleksid tinginud süüdistatava teole ja isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise ja mille tõttu peaks talle mõistma teistsuguse karistuse (vt ka RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94, p 16 koos viidetega). (f) Kokkuvõte ja menetluskulu
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsuse osas, millega maakohus tunnistas M. Kase süüdi

§ 141

lg 2 p-de 5, 6 ja 7 järgi ning karistas teda

§ 63lg 1 alusel. Ringkonnakohus muudab Kr

MS § 337 lg 1 p 3 kohaselt maakohtu otsuse põhiosa

§ 141

lg 2 p 5 subjektiivse külje tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse punktides 51 ja 52 märgitud põhjendustega. Ülejäänud osas, sh M. Kase süüditunnistamises

§ 141

lg 21 p 1 järgi ja talle 10-aastase vangistuse mõistmises, jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

  1. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule
  2. detsembril 2023 taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks kokku 223,20 € ulatuses (sh 20%-line käibemaks 37,2 €). Taotluses on kirjas, et kaitsjal kulus kaitsealusega nõupidamisele ja maakohtu otsusega tutvumisele 50 minutit ning apellatsiooni koostamisele 1 tund ja 45 minutit. Kolleegium võtab kaitsjatasu kindlaks määrates aluseks riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3, 22 lg 7, § 23 lg 1 ning justiitsministri
  3. juuli
  4. a määruse nr 16 § 1 lg-d 6 ja 10, § 3 ning § 6 lg
  5. Kuigi apellatsioonis esitatud väited ei too kaasa vaidlustatud otsuse muutmist, ei saa kaitseargumente pidada ilmselgelt kohatuteks ja kaitsja toimingutele kulunud aega liiga pikaks. Seetõttu peab kolleegium kaitsja taotlust põhjendatuks.
  6. Samas aga jääb märgitud kulu KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt süüdistatava kanda, sõltumata sellest, et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4 kohase otsuse. Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise üle otsustamisel (KrMS § 185 järgi) tuleb arvesse võtta seda, missuguses osas apellatsioon rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud argumentide osakaal ning maht (vt RKKK 25.11.2020, 1-18-5815/389, p 60). Kui maakohtu otsust 13

(14)ei tühistata süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni alusel ja selline kaebus osutub täiesti põhjendamatuks, peab selle apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu hüvitama KrMS § 185 lg 2 esimese lause järgi süüdistatav (vt ka RKKK 16.06.2023, 1-21-1421/182, p 151 koos viitega). Kuna kaitsja apellatsiooni edu ei saada ja ringkonnakohus ei tee KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4 järgset otsust kaitsja apellatsiooni alusel, vaid väljaspool apellatsiooni piire, jääb kaitsjatasu M. Kase kanda. Mario Truu Aarne Sarjas Erkki Hirsnik (allkirjastatud digitaalselt) 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.