KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Tanel Pürn Otsuse tegemise aeg ja koht 24.02.2024, Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-5100 Tsiviilasi Inkassoteenused OÜ hagi J. K.

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt ka seadusjärgne viivis. Hageja nõue tuleneb kostja ja Primero Finance OÜ (endine ärinimi mogo OÜ) vahel 10.01.2022 sõlmitud laenulepingust nr xxx, mille alusel sai kostja 7499 eurot laenu (sõiduki ostmiseks). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 13.01.

1. Lepingus lepiti kokku intressimääras 2,66% kuus, ehk 31,92% aastas. Kostja tasus laenuandjale kokku 741,26 eurot, millest arvestati 73,59 eurot põhivõla, 417,3 eurot intressi, 0,37 eurot viivise ja 250 eurot leppetrahvi katteks.
2. Kostja ei ole reageerinud Primero Finance OÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Primero Finance OÜ oli sunnitud ütlema laenulepingu üles alates 29.06.
3. 09.09.2022 loovutas Primero Finance OÜ laenulepingust tuleneva võlanõude Inkassoteenused OÜ-le ning teavitas kostjat nõude loovutamisest.
4. Tarbija krediidivõimelisust hinnati kostja avalduse ja Maksu- ja Tolliameti andmete alusel. Lisaks võeti väljavõtted avalikest andmebaasidest (Ametlikud Teadaanded, Maksehäireregister, Kohtulahendite otsing). Maksu- ja Tolliameti andmete alusel oli Kostja igakuine sissetulek keskmiselt xxx eurot (neto). Laenutaotluses teatas kostja Primero Finants OÜ-le oma andmeid sissetuleku ning kulude kohta. Majapidamiskuludena märkis Kostja xxx eurot (laenutaotluses on ekslikult märgitud xxx eurot, mis on eluliselt ebausutav) ja muude kohutustena xxx eurot. Primero Finance OÜ arvestas majapidamiskuludena xxx eurot. Laenulepingujärgne osamakse suurus
5. maksel 254,26 ja edasi 234,96 eurot.
6. Kostja hagile kirjalikult ei vastanud ega ilmunud 16.08.2023 eelistungile. 7.12.2023 on kostja teatanud, et on nõus kirjaliku menetlusega. Hageja on kirjalikku menetlust taotlenud hagis ja jäi selle juurde ka istungil. Seetõttu lahendas kohus asja kirjalikus menetluses (dtl 108). 2

) § 170 ja § 164 lg 2 käsitatav laenuandja õigusjärglasena. 6. Hageja esitatud laenulepinguga (dtl 9-14) on tõendatud laenulepingu sõlmimine algse võlausaldaja ja kostja vahel ning maksekorraldusega (dtl 36) on tõendatud laenulepingu täitmine, s.o 7499 euro maksmine kostja kontole algse võlausaldaja poolt. 13.06.2022 e-kirjaga (dtl 116) on tõendatud, et laenuandja hoiatas kostjat lepingu ülesütlemise eest ning 28.06.2022 e-kirjaga (dtl 117) on tõendatud, et laenuandja saatis kostjale lepingu lõpetamise teate, mille manuses oli ülesütlemisavaldus (dtl 20). 7.

§ 399

lg 1 p 1 sätestab, et laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 401

lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma; lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Eeltoodust lähtuvalt tuleneb nõue tarbijakrediidilepingust ja selle ülesütlemisest. Kohus loeb viidatud ülesütlemise hoiatuse ja ülesütlemisteatega tõendatuks, et lepingu võis

§ 416

lg 1 kohaselt üles öelda, st võrreldes

§ 399

lg 1 p-ga 1 on täidetud ka täiendavad nõuded lepingu ülesütlemisele – viivitus 3 maksega ja hoiatusega täiendava 2nädalase tähtaja andmine.

1. Seega tugineb hageja asjaoludest nähtuvalt laenulepingu ülesütlemise järgselt kogu laenu sissenõudmisele (kuigi hageja esitatud õiguslikest põhjendustest viited ülesütlemisele puuduvad). Hageja on esitanud andmed kostja poolt tasutu kohta hagis ja selle täienduses ning esitanud eraldi arvestuse kostja tasumiste kohta (dtl 41). Kuivõrd hageja ei saa tõendada, et kostja pole rohkem tasunud, kuid on esitanud vastava väite ja kostja pole sellele vastu vaielnud ega vastupidist tõendanud, siis lähtub kohus hageja väidetust, et kostja on tasunud kokku 741,26 eurot, millest arvestati 73,59 eurot põhivõla, 417,3 eurot intressi, 0,37 eurot viivise ja 250 eurot leppetrahvi katteks. Hageja nõude rahuldamise ulatus sõltub siiski täiendavalt sellest, kas hageja on tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte (edaspidi ka VTL) järgimist.
2. Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hagis on märgitud, et laenuandmisel lähtuti ainult kostja enda antud andmetest ning riiklikest registritest tehtud päringute vastustest, sh Maksu- ja Tolliameti andmetest. Hagist nähtuvalt ei ole hageja midagi teinud, et selgitada kostja kohustuste tegelikku suurust (kontrollida kostja esitatud andmeid). Kohus nendib, et kostja sissetuleku suurus oli tõenäoliselt õige, kuna seda kontrolliti MTA kaudu, kuid kostja tegelikud igakuised kohustused on tuvastamata. Krediidiandja peab

§ 403⁴ lg 4 teise lause ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tegema 3

§ 403⁴ lg 6 sätestatud kohustust.

10.

§ 4034

lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub

§ 4034

lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

1. Võlasuhete intressimäär (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli kuni
2. a. lõpuni null protsenti. Seega ei saa nõuda laenulepingult intressi ega ka ühtegi muud tasu ning kostja poolt tasutu tuleb lugeda tervikuna tasutuks põhinõude katteks. See ei välista põhinõude rahuldamist ning 6757,74 eurot (7499 eurot (antud laen) – 741,26 eurot (kostja tagasimaksed kokku) tuleb kostjalt välja mõista. 12.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 13. Hageja on ise muutnud algset viiviste nõuet lepingujärgses määras, s.o 31,92% aastas ja nõuab viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus on sellest lähtudes tagastanud hagejale enamtasutud riigilõivu (dtl 50-51). Kuivõrd see toimus enne hagi kostjale kättetoimetamist, tuleb lähtuda hageja muudetud haginõudest. Hageja nõuab viivist alates 29.06.2022. Kuivõrd hageja on tõendanud, et selleks ajaks oli leping üles öeldud, on viiviste nõue alates 29.06.2022 põhjendatud. 14.

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär (võlasuhete intressimäär (vt p 13) + 8%) perioodil 14.1.29.06.2022–31.12.2022 - 8%. Viivis 186 päeva x 6757,74 x 8/365%=275,49 eurot; 14.2.01.01.2023–30.06.2023 - 10,50%. Viivis 181 päeva x 6757,74 x 10,5/365%=351,87 eurot 14.3.01.07.2023-31.12.2023 - 12%. Viivis 184 päeva x 6757,74 x 12/365%=408,8 eurot 14.4.01.01.2024-24.02.2024 - 12,5%. Viivis 55 päeva x 6757,74 x 12,5/365%=127,29 eurot. 14.5.Seega mõistab kohus otsuse tegemise päeva seisuga kostjalt välja viivise 1163,45 eurot.

1. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jagada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis 7425,41 euro põhivõlgnevuse, 693,39 euro intresside ja 501,37 euro viivise (03.04.2023 seisuga) väljamõistmist, s.o kokku 8620,17 eurot. Kohus rahuldas põhinõude osaliselt, intressinõude jättis rahuldamata ja vähendas viivisenõuet vastavalt vähendatud põhinõudele, so 6757,74+0+456,28 (vt hageja viivisearvestus VTL rikkumise puhuks dtl 66)=7214,
2. Seega tuleb menetluskulud 83,69% ulatuses jätta kostja ja 16,31% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
3. Kohus leiab, et hageja põhjendatud menetluskulu on riigilõiv 770 eurot, kuigi hageja on 13.11.2023 kohut eksitavalt taotlenud 840 euro väljamõistmist. Kostjalt tuleb sellest välja mõista 83,69%, s.o 644,41 eurot. Kostjal vastav kulu puudus.
4. Esindajatasuna taotles hageja 528 euro väljamõistmist tunnitasuga 96 eurot käibemaksuta, millest 1 tund kulus istungiks ettevalmistusele, 50 minutit istungil osalemisele ning ülejäänud 4