Obsah (8)

§ 224§ 227§ 242§ 15§ 69§ 88§ 196§ 199

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Viru Maakohus 04. veebruaril 2019 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-19-7 (2440,18,006217) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sek

§ 224

lg 2,

§ 227

lg 1 ja

§ 242lg 1 järgi ja karistati Kar

S § 63 lg 1 sätet kohaldades

§ 224lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o summas 800 eurot.

N. Š., isikukood xxx, xxx kodanik, töötab xxx, elukoht xxx Kohtuväline menetleja Vanemväärteomenetleja Andres Visnapuu RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 1, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Jätta N. Š`i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Meelis Kaev`u üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr. 2440,18,006217 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi 800 eurot tasumine ositi 10 (kümme) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahvi esimene makse tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamistähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB pangas, EE932200221023778606 Swedbank või EE701700017001577198 Luminor Bank, kohustuslik viitenumber 10220185147852. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 1 Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 11.02.2019 Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 26.02.2019 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 29.03.2019) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 18.11.2018 koostas patrullpolitseinik K.K. väärteoprotokolli AB1548315 menetlusaluse isiku N. Š`i suhtes selle fakti kohta, et 18.11.2018 kella 19:48 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järvel Ehitajate tänava x maja juures juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimisnumbriga xxx asulasisesel teel kiirusega 72+/- 6 km/h, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 16 km/h. Nimetatud tegevusega rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1, 2 nõudeid ja tema tegu on kvalifitseeritud

§ 227lg 1 järgi.

menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimisnumbriga xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on mõõdetud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARDM-0070, tunnistuses nr TTKC-18-00092. Nimetatud tegevusega rikkus menetlusalune isik

§ 69

lg 3 nõudeid ja tema tegu on kvalifitseeritud

§ 224lg 2 järgi.

menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimisnumbriga xxx ning kontrollijale esitamiseks puudus kehtiv vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav dokument ning ka isikut tõendav dokument. Nimetatud tegevusega rikkus menetlusalune isik

§ 88

lg 1 nõudeid ja tema tegu on kvalifitseeritud

§ 242lg 1 järgi.

Väärteoprotokoll oli isikule kätte antud allkirja vastu 18.11.2018, mida isik keeldus allkirjastamast. 10.12.2018 koostas Ida Prefektuuri politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Meelis Kaev otsuse väärteoasjas nr 2440,18,006217, milles leidis, et isiku rikkumised on tõendatud indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundile viitavate tunnuste 2 kirjeldamise protokollidega, mille kohaselt esinevad isikul joobeseisundile viitavad tunnused; kiirusmõõturi ja tõendusliku alkomeetri kasutamisel saadud tulemitega, mis on protokollitud; Tunnistaja antud ütlustega. Otsuse kohaselt juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 72 km/h ± 6 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 50 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 16 km/h. Juht on mõõteseadme näiduga tutvunud. Juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l. Alkoholisisaldus mõõdetud väljahingatavas õhus mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0070, tunnistus nr TTKC-18-00092. Juhtis mootorsõidukit ning kontrollijale esitamiseks puudus kehtiv vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust tõendav dokument ning ka isikut tõendav dokument. Kuna

§ 224

lg 2,

§ 227

lg 1 ja

§ 242lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest Kar

S § 63 lõike 1 kohaselt karistus

§ 224lg 2 järgi.

Menetlusalune isik pani nimetatud teo toime tahtlikult. Esinevad joobeseisundile viitavad tunnused, mille põhjal on võimalik oma seisundit hinnates teo toimepanemine ära hoida. Kergendavad asjaolud: puudub kehtiv karistus. Raskendavad asjaolud: puuduvad. Nimetatud kohtuvälise menetleja otsusega karistati N. Š`i

§ 224lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o summas 800 eurot.

KAEBUSE SISU 02.01.2019 esitas N. Š Viru Maakohtule kaebuse, milles vaidlustab väärteo otsuse, sõidukiiruse ja alkoholi tarvitamise osas, millega talle määrati karistuseks rahatrahv 800 eurot. Kaebuses kohaselt on teda karistatud, kuna ta ületas sõidukiirust ja tema organismis oli alkoholi. Kiiruse ületamise osas oli ta palunud politseid, et oleks läbiviidud uurimine ja esitatud tõendid, et ta tõesti ületas kiirust, sellest politsei keeldus. Organismis sisalduva alkoholi osas oli ta taotlenud, et oleks erakorralise meditsiini osakonnas läbiviidud ekspertiis, kuna ta väitis, et ta on kaine. Veel tutvus ta trahvihinnakirjaga ja sellest tulenevalt leiab, et trahv peaks olema 400 eurot mitte rohkem. Kaebuses on palutud kohtult uurida asjaolusid. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik ei tunnistanud ennast väärtegude toimepanemises süüdi. Ta andis järgmised ütlused. Ta tunnistas, et 18.11.2018 juhtis ta sõiduautot väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas. Koos temaga oli sõidukis tema tuttav, keda ta sõidutas Kohtla-Järve bussijaamale. Ta sõitis KohtlaNõmmelt Kohtla-Järve suunas. Kohtla-Järvel endise turu ja politseijaoskonna kõrval Järveküla teel oli ta politsei poolt peatatud. Ta tunnistab, et tal kaasa ei olnud isikut ega juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Samas ta selgitab, et tema isiklikud andmed on tal pähe õpitud. Ta ei tunnista, et juhtis mootorsõidukit keelatud seisundis. Ta ei tarvitanud alkoholi. Ta tarvitas ainult südametilkasid. Seega ei ole võimalik, et tema väljahingatavas õhus on alkoholi. 3 Samuti ei ületanud ta kiirust. Kohtla-Nõmme ja Kohtla-Järve vahelisel teel sõitis ta vastavalt liiklusmärkidele. Enne Kohtla-Järve on teel kiirusepiirand 50 km/h, ta sõitis vastavalt liiklusmärgile, ei ületanud kiirust. Algul kohus näitab, millistes asjaoludes ei ole kohtuliku arutamise käigus tekkinud vaidlust. Vaidlust ei ole, et väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas sõitis menetlusaluine isik sõiduautoga Kohtla-Järve suunas ja oli peatatud politsei poolt Kohtla-Järvel Järveküla teel ( endine turu ja politseijaoskonna asukoht). Vaidlust ei ole, et menetlusaluse isikul puudus sõitmisel tema isikut või juhtimisõigust tõendav dokument. Vaidlust ei ole, et kohapeal kontrolliti isiku seisundit indikaatorvahendiga, kuhu isik puhus, näit oli positiivne alkoholile. Vaidlust ei ole, et isik oli toimetatud politseijaoskonda ja isiku seisund oli kontrollitud tõendusliku alkomeetriga, mille tulemus näitas isiku väljahingatavas õhus alkoholi. Selles osas on faktilised asjaolud kinnitatud ka menetlusaluse isiku ütlustega ja ta ei vaidlusta nimetatud asjaolusid. Kohus näitab, millised asjaolud tuleb tuvastada ja tuvastab faktilised asjaolud igas konkreetses isikule etteheidetud rikkumises. Liiklusnõuete muu rikkumine,

§ 242

lg 1 järgi

§ 88

lg 1 ja 2 sätestavad, et juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga; Kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik.

§ 242lg 1 näeb ette vastutuse liiklusnõuete rikkumise eest.

Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis sõidukit 18.11.2018 õhtusel ajal Kohtla-Järvel Ehitajate x asuva hoone juures ja juhtimisel ei olnud tal kaasas juhiluba ega muud juhtimisõigust tõendavat dokumenti, samuti puudus tal isikut tõendav dokument. Nimetatud asjaolu on tõendatud menetlusaluse isiku enda ütlustega kohtuistungil, et ta juhtis autot ja tal ei olnud kaasa juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti. Kohus leiab, et isik pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, sest ta teadis, et juhtimisel tal ei ole kaasas isikut tõendavat dokumenti ega juhiluba, ja soovis sõita mootorsõidukiga ajal, kui tal ei olnud kaasa nimetatud dokumente. Soovile sõita osutab asjaolu, et isik lõpetas sõidu ainult politsei peatamismärguandele. 4 Seega isiku tegu vastab

§ 242lg 1 järgi ettenähtud väärteokoosseisule.

Lubatud sõidukiiruse ületamine,

§ 227

lg 1 järgi rikkumine Vastavalt

§ 15lg 1 p 2 on suurim lubatud kiirus asulasisesel teel on 50 km/h.

Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik selgitas, et ta sõitis 18.11.2018 Kohtla-Nõmmelt Kohtla-Järvele läbi Käva, see on asula ja seal on piirang 50 km/ h ja ta sõitiski selle kiirusega. Politseid nägi ta alles Kohtla-Järvel Järveküla teel, kus on politseijaoskond, nad andsid vilkuritega signaali ja ta peatus. Menetlusalune isik väidab, et politseinik ei näidanud talle kiirusemõõturi kasutamise protokolli ega lugenud talle ette, politseinik ei pidanud seda vajalikuks. Menetlusalune isik ei esitanud kaebuses ega kohtuistungil oma argumente, miks ta leiab, et talle esitatud süüdistus kiiruse ületamises ei ole põhjendatud. Kaebuses on menetlusalune isik soovinud, et talle oleks esitatud tõendid kiiruse ületamise faktis. Seega kohus kontrollib kõike võimalikke asjaolusid, mis puudutavad kiiruse mõõtmist, selle fikseerimist ja dokumenteerimist, kas politseiametnike tegevus kiiruse mõõtmisel ja selle fikseerimisel ja dokumenteerimisel oli seadusega vastavuses. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kiiruse ületamise juhtumis on rikkumise peamiseks tõendiks kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Selles dokumendis fikseerib liiklusjärelevalve teostaja ( politseiametnik) kõik nõutavad andmed kiiruse mõõtmise protsessi kohta. Menetlusalune isiku kaebuses ja tema positsioonist kohtuliku arutamise käigus on võimalik järeldada, et ta soovib, et tema väidetav kiiruse ületamise rikkumine oleks tõendatud kuidagi eriliselt ehk talle oleks esitatud mingigi muu tõend, kiirusmõõturi kasutamise protokolli ei piisa. Kohus võib eeldada, et isik peab silmas rikkumise videosalvestamist ( selline kohtu oletus tugineb kohtupraktikale, mille kohaselt arvavad autojuhid jätkuvalt, et rikkumist saab tõendada usaldusväärselt ainult videosalvestamisega). Kohus peab vajalikuks selgitada korduvalt, et isikul puudub õiguslik alus nõuda, et kiiruse ületamine oleks kohustuslikus korras fikseeritud videosalvestisega. Sellele argumendile tuginemine on perspektiivitu ja ega vii kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseni. Seaduseandja on kehtestanud seadusega, et politseiametnikul on õigus ( mitte kohustus) teha järelevalve teostamisel salvestisi.

§ 196

-1 lg 1 p 6 alusel on politseinikul õigus „kasutada mootorsõidukit jäädvustavat liiklusjärelevalveseadet, mille salvestist on võimalik vajaduse korral kasutada ka mootorsõidukijuhi tuvastamisel. Salvestisi säilitatakse vähemalt üks kuu, kuid mitte kauem kui üks aasta, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendiga süüteomenetluses“. Edasi kohus selgitab menetlusalusele isikule, milline on õiguslik reeglistik järelevalve teostamisel kiiruse osas. 5

§ 199

lg 7 näeb ette, et nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsuse määrusega. „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ on kehtestatud 16.06.2011 Vabariigi Valitsuse määrusega nr

1. Selle määruse § 9 lg 2 näeb ette, kuidas toimub mõõtmine radarkiirusmõõturiga. Õigusaktiga ei ole ette nähtud, et mõõtmisel peab olema kasutatud videosalvestamist võimaldav seade. Tunnistaja K.u ütlustest ja kiirusmõõturi kasutamise protokollist lk 10 nähtub, et videosalvestamist kasutatud ei olnud, tunnistaja selgitas kohtuistungil, et kaamera ei olnud töös tlk
2. Määruse § 10 näeb ette, kuidas mõõtmetulemused protokollitakse ehk mida tuleb kanda mõõteprotokolli. Määruse § 10 lg 2 näeb ette, et mõõtetulemust ei pea protokollima, kui mõõtetulemuse saamise aeg, koht, saamise viis, tehiolud või muud haldusmenetluse seaduses või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud ning salvestiselt nähtuvad. Järelikult, kui politseiametnikud ei videosalvestanud nimetatud määruse § 10 lg 2 loetletud asjaolusid, vaid koostasid mõõteprotokolli, tegutsesid politseinikud vastavalt seadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktile. Kohus märgib sedagi, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll on koostatud vastavalt mainitud määruse nr 78 § 10 lg 1 sätestatule. „Lisaks haldusmenetluse seaduses sätestatule kantakse mõõteprotokolli: 1) kiirusmõõturi lugem; 2) keskkonnatingimused mõõtmisel; 3) selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti; 4) kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal (käes hoitud, statiivil, seisvas sõidukis, liikuvas sõidukis jm); 5) liikuvast sõidukist mõõtmise korral selle liikumine samas suunas või vastassuunas sõidukiga, mille sõidukiirust mõõdeti; 6) liikuvast sõidukist radarmõõturiga, mis võimaldab mõõtmist erinevatel režiimidel, kasutatud mõõterežiim.“ Kõik need seadusega nõutavad andmed on kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvad järgmised andmed. Toimingi kuupäev, 18.11.2018, järelevalve teostaja M. L. teostas kiiruse mõõtmist kl 19.48 Ehitajate x Kohtla-Järvel asuva hoone juures, kus suurim lubatud kiirus 50 km/h. Kiirusmõõtur Stalker II MDR nr AS
3. Kiirusmõõtur oli testitud 18.11.2018 kl 19.05, seade on töökorras. Sellega on täidetud määruse nr 78 § 6 lg 4 nõue, et seade peab olema enne mõõtmist testitud igapäevaselt. Kiirusmõõturi lugem on protokollis näidatud 72 km/h, samuti ka laiendmääramatus 6 km/h, näidatud ka lõplik mõõtetulemus, 66 km/h seega on täidetud määruse § 10 lg 1 p 1 nõue. Protokollis on fikseeritud ka keskkonnatingimused, milles oli teostatud mõõtmine - asulasisene tee, pimeaeg, sademeteta ilm, kuiv teekate, kattega tee. Seega on täidetud ka määruse § 10 lg 1 p 2 nõue. 6 Sõiduki asukoht teel on protokollis näidatud, teel, lähedam aadress Ehitajate x Kohtla-Järve, sõidusuund Järveküla tee, sõiduk liikus
4. sõidurahal, sõiduk liikus vastassuunaliselt, lähenes, liikus üksinda ja mõõtmine toimus 2 sekundi jooksul, mille käigus segavaid faktoreid ei esinenud. Seega on täidetud määruse § 10 lg 1 p 3,5 nõuded. Protokollist nähtub, et kiirusmõõtur mõõtmise ajal on paigaldatud statiivil, mõõterežiim on vastutuleva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist, mõõtja sõiduki kiirus 35 km/h. Seega on täidetud ka määruse § 10 lg 1 p 4,6 nõuded. Mõõtja M. L. ja tunnistaja K. K. . Menetlusalune isik keeldus protokollile allkirja andmisest, mille kohta on protokolli vastav märge tehtud. Peale selle on protokolli kantud, et Doppleri signaal on ühtlaselt tõusev ja juhile on tabloo näit näidatud. Seega politseiametniku koostatud protokoll kiiruse mõõtmise kohta vastab nõuetele ega sisalda ebatäpsusi või vasturääkivusi. Määruse § 8 p 4 näeb ette, et mõõtmisel ei tohi olla segavaid faktireid. Nõue on täidetud. Mõõteprotokolli on kantud märge, et segavaid faktoreid mõõtmisel ei esinenud. Samuti on protokollis märgitud, et mõõturi kasutamisel pöörati tähelepanu, et ei esineks häirivaid looduslikke ega inimlikke faktoreid, muuhulgas oli kindlustatud, et mõõtja ja objekti vahel ei oleks signaalile läbimatuid takistusi. Määruse § 9 lg 2 näeb ette nõuded mõõtetegevusele. Radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim; 2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Nagu nähtub mõõteprotokollist, mõõtmine toimus vastavalt määruse § 9 lg 2 sätestatule - režiim oli valitud ja protokolli kantud ja Doppleri signaal ei olnud katkendlik. Kiirusmõõturi kasutamise protokollis kajastatud faktilised asjaolud oli kohtu poolt kontrollitud tunnistajate K. K. ja M. L. ülekuulamisega. Kohus tuletab meelde, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, kohtuvälise menetleja ametniku ülekuulamine tema poolt läbiviidud toimingu kohta on lubatud uurimistoiming ja kohus saab selle kaudu kontrollida menetlustoimingu läbiviimise õigsust. Ametniku ütlus toimingu kohta on ka tõend, millele annab kohus oma hinnangu. Tsitaat Riigikohtu lahend 3-1-173-08 p 9.1: „… Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, 7 p 7,
7. märtsi
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 - RT III 2006, 8, 70, p 12 ja
9. septembri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08 - RT III 2008, 35, 232, p 10).“ M. L. andis ütlusi tema poolt läbiviidud liiklusjärelevalvetoimingu kohta, tlk
11. Sellest nähtub, et tema ja K. K. olid patrullis, tegelesid liiklusjärelevalvega. Ehitajate tänaval liikusid nad KohtlaNõmme suunas. Kohtla-Järve suunas sõitis kiirusega 72 km/h Volvo maastur, kes ei vähendanud kiirust ka K.u poolt peale. Tema mäletamist sõitis Volvo sõiduk kiiruse mõõtmise ajal teel üksi. Kiirus oli fikseeritud. Politseisõiduk järgnes Volvo sõidukile ja andis talle peatumismärguande Järveküla teel, sõiduk peatus. Kohtuistungil ülekuulatud K. K. andis ütlusi tlk 31 pöördel-32, mis on kooskõlas M. L. ütlustega. Tunnistaja selgitas, et isikule oli näidatud politseisõidukis tablool fikseeritud kiirus, mille peale isik ütles, et see ei ole tema kiirus, ta sõitis 50 km/h kiirusega. Tunnistaja kinnitas, et politseiautos vaatas isik radari näitu ja reageeris sellele, väites, et see ei ole tema kiirus. Kiiruse näidu näitamise kohta kinnitas kohtuistungil tunnistaja M. L. tlk
12. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ja kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et politseiametniku poolt oli tehtud kõik temast olenevat, et isik näeks politseisõiduki tabloolt kiiruse mõõtmise näitu. Kohus leiab tuvastatuks, et menetlusalusele isikule oli näit näidatud reaalselt, see oli tablool nähtav ja isik kommenteeris näitu, väites, et see ei ole tema kiirus. Seega on kohus arvamusel, et näidu näitamine toimus vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud reeglile ( vt Riigikohtu lahend 3-1-1-29-05, mille kohaselt on oluline isiku kaitseõiguse tagamisel, et ta näeks näitu tabloolt, kuna see on vahetu informatsioon ja seda võimalik võrrelda kiirusmõõturi kasutamise protokolli kantud näiduga). Juhul, kui menetlusalune isik näeks, et tablool oli hoopis muu näit, mis ei ühti protokolli kantuga, oli isikul kohe võimalik teha mõõteprotokollile oma märkusi, ja asjaolu saaks kontrollida kohtuliku arutamise käigus. Menetlusalune isik nii ei käitunud, ta isegi ei soovinud teha mõõteprotokollile märkusi, miks ta leiab, et tablool ei ole tema auto kiirust, et kohtuvälise menetluse käigus saaks seda kontrollida. Menetlusaluse isiku poolt ei ole kohtule esitatud ühtegi argumenti, miks politseiametniku poolt nõuetekohaselt mõõdetud ja fikseeritud kiirusega sõitmist ei tohiks menetlusalusele isikule ette heita. Isik valis kaitsepositsioonina rikkumise täielikku eitamist, rünnates emotsionaalselt lubamatult kohtuistungil tunnistajat, mille tõttu pidi kohus tegema menetlusalusele isikule märkuse, tlk 32 pöördel. Hinnates kogumis kohtuliku arutamise käigus saadud tõendeid, nimelt menetlusaluse isiku ütlusi, tunnistajate ütlusi, kiirusmõõturi kasutamise protokolli, jõuab kohus järeldusele, et kiiruse mõõtmine oli teostatud vastavalt määruse § 78 selle
13. peatükis sisalduvale mõõtemetoodikale vastavalt. Seega, kiirusmõõturi kasutamise protokoll on lubatav tõend. Tõendis on fikseeritud faktilised asjaolud vastavalt õigusaktiga kehtestatud metoodikale ja tõendi koostamisel lähtuti samuti õigusakti sätetest. Sel juhul peab kohus tõdema, et selle tõendi ümberlükkamiseks tuleks esitada kaalukaid vastuargumente, mida menetlusalune isik teinud ei ole. Ka kohus ise ei näe väärteoasja pinnal, mis võiksid olla need asjaolud, millega oleks saanud antud juhul isiku vastu esitatud tõendeid ümber lükata. 8 Samuti ei ole kohus tõendite alusel tuvastanud, et mõõtmise tulemus oleks mingil põhjusel ( näiteks inimlik eksimus) ebausaldusväärne. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli, tunnistaja K. ja L. ütlustega on usaldusväärselt tõendatud, et 18.11.2018 kella 19:48 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järvel Ehitajate tänava X maja juures juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimisnumbriga XXX asulasisesel teel kiirusega 72+/- 6 km/h, kus lubatud sõidukiirus oli 50 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 16 km/h. Kohus leiab, et isik pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes, sest ta teadis, et sõidab kiirusega, mis on suurem kui 50 km/h ja mis on selle teelõigul lubatud, ja sooviski seda, jätkates sõitu. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg 1 järgi.

Sõiduki juhtimine keelatud seisundis, rikkumine

§ 224

lg 2 järgi

§ 69

lg 3 näeb ette, et mootorsõidukijuhi väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 mg/l või rohkem.

§ 224

lg 2 näeb ette vastutuse selle eest, kui juhtimisel on mootorsõidukijuhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25-0,74 mg/l. Kohus peab vajalikuks selgitada menetlusalusele isikule, et

§ 224

lg 2 järgi ettenähtud koosseisu täitmiseks ei ole oluline, mille aine tarvitamisest on tingitud

§-s 69 lg 3 kirjeldatud sõidukijuhi keelatud seisund. Seadusega keelatud alkoholi sisaldus ei tekki inimese organismis iseenesest, ükski kehaorgan et produtseeri kopsudesse alkoholi sisaldust. Kohus leiab, et see on üldtuntud asjaolu, mis on tavalisele inimesele teada kriminaalmenetlusvälistest allikatest ega vaja eraldi tõendamist KrMS § 60 lg 3 mõttes. Selleks, et väljahingatavas õhus oleks alkoholi keelatud sisaldust, oleks menetlusalune isik pidanud tarvitama alkoholisisaldavat ainet. Kas see aine on alkohoolne jook, õlu, vein, viin, piiritust sisaldav toidulisand vms, ei ole oluline ega välista isiku vastutust. Teadmiseks selgitab kohus, et teo õigusvastasust välistavad asjaolud on toodud KarS 2.peatüki

1. jaos, sellele kohus veel tuleb tagasi teo õigusvastasuse kontrollimise staadiumil. Menetlusalune isik andis kohtuistungil ütlusi alkoholiseisundis juhtimise osas, et tõepoolest 18.11.2018 juhtis ta õhtusel ajal mootorsõidukit ja peale kiiruse ületamise heideti talle ette, et ta juhtis sõidukit keelatud seisundis, tema organismis oli politsei väitel alkoholi keelatud sisaldus. Menetlusalune isik väidab, et algul kontrolliti tema seisundit kohapeal, ta pidi puhuma ja näit oli positiivne. Ta kohe nõudis vereanalüüsi tegemist EMOs. Kohtu küsimusele vastates tlk 29 pöördel selgitas menetlusalune isik, et tema positsioon on selline, et organismis võiski olla alkoholi sisaldus, kui see on ravimite võtmise tagajärjel, südametilgad, mille ta võttis sisse tõepoolest üsna palju. Samuti selgitas menetlusalune isik, et talle ei olnud 9 tutvustatud politseijaoskonnas alkomeetri näitu, talle öeldi, mis näit, aga midagi ei olnud näidatud. Ravim oli talle arsti poolt soovitatud, kes selgitas, et tuleb võtta võimalikult rohkem tlk
2. Edasi selgitas isik, et ta võttis 24 tilka hommikul kl 08 paiku, siis 24 tilka, kui sõitis koju Tallinnast kl 09 paiku, siis võttis veel kl 18 paiku kodus ja veel 24 tilka 5-10-15 min enne seda, kui hakkas Kohtla-Järvele sõitma ja oli peatatud politsei poolt. Edasises ütluses asus isik väitma tlk 30, et ta siiski arvab, et organismis oli 0 (null) alkoholi, sest ta ei tarvitanud alkoholi. Kohtuvälise menetleja küsimustele vastates kinnitas menetlusalune isik, et Järveküla teel puhus ta algul indikaatorvahendisse ja siis oli toimetatud politseijaoskonda, kus puhus alkomeetrisse tlk 30 pöördel. Küsimusele, miks siis menetlusalune isik allus ja puhus tõenduslikku alkomeetrisse, (enne isik andis ütlusi vabas vormis, et kohapeal peale indikaatorvahendi kontrolli nõudis ta kohe vereanalüüsi tegemist), vastas menetlusalune isik, et kas ta pidi kaklema, politseinikud sundisid teda. Küsimusele, kuidas sunniti, vastas menetlusalune isik „vaikides“. Kohus märgib, et isikule alkoholiseisundis juhtimise süüdistuse esitamiseks on vajalik kontrollida ja tuvastada, kas keelatud seisundi tuvastamine toimus vastavalt seadusele. Juhul, kui alkoholiseisundis tuvastamisel ei olnud lähtutud seadusest, ei saa teha usaldusväärset järeldust, et isik oleks juhtinud sõidukit alkoholi tarvitamisest tingitud keelatud seisundis. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et alkoholi tarvitamisest keelatud seisundis kontrollimise ja tuvastamise õiguslik reeglistik on sätestatud korrakaitseseadusega. Esiteks, kohus märgib ja selgitab menetlusalusele isikule, et korrakaitseseaduse § 36 lg 2 mõttes, on alkohol seaduse mõttes kas piiritus ja muu alkohoolne jook alkoholiseaduse mõttes või toidugruppi mittekuuluv, kuid etanooli sisaldav vedelik või aine. Kohtu poolt on kohtuliku arutamise käigus tuvastatud tlk 27 ja 31, et menetlusalune isik tarvitas 18.11.2018 toidulisandit „südametilgad“, mis ei ole ravim, mille üheks koostisosaks on etanool. Seega toidulisand, mis ise ei ole toidugrupi aine, kuid sisaldab etanooli, on alkohol korrakaitseseaduse § 36 lg 2 mõttes. Tarvitades etanooli sisaldavat toidulisandit, tarvitab isik alkoholi. Mainitud toidulisandi etanoolisisaldust ei ole aine infolehes näidatud. Samas on infolehes selge juhis, et mitte ületada soovitatud päevast kogust, mis on 20-25 tilka kolm korda päevas. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku endi ütlustega on tuvastatud, et viimase 12 tunni jooksul, enne kl 19.50 18.11.2018 toimunud joobeseisundi kontrolli, on menetlusalune isik tarvitanud lisandit neli korda 24 tilka igal korral. Seega on menetlusalune isiku poolt etanoolisisaldusega toidulisandi tarvitamise soovitatud annus ületatud. Sellest tuleneb, et tõepoolest ei ole välistatud, et kontrolli käigus oligi indikaatori näit positiivne, mida ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise. Korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 näeb ette, et politsei võib konntrollida sõidukijuhi joobeseisundit, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud väärteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on alkoholi piirmäära ületamine. Sama seaduse § 38 lg 1 näeb ette, et kohapeal kontrollitakse isiku seisund kas indikaatorvahendiga või tõenduslikualkomeetriga. Tunnistaja K. selgitas tlk 31 pöördel, et sõiduk oli peatatud seoses kiiruse ületamise rikkumisega ja juhiga vestlusel oli autost tunda alkoholilõhna. Seega menetlusaluse isiku allutamine joobeseisundi kontrollile oli ilmselt 10 põhjendatud ja politsei tegutses seadusega kooskõlas, kui allutas isikut kontrollile indikaatorvahendiga. Tlk 11 nähtub, et indikaatorvahendiga kontrollimisel on tuvastatud, et näit on alkoholile positiivne. Menetlusalune isik keeldus märkuste, avalduste tegemisest, samuti allkirja protokollile andmisest. Samas menetlusalune isik ei vaidle, et puhumisel oli näit positiivne, aga ta kohe nõudis vereanalüüsi. Sellest kohast on menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlused lähevad lahku ja seda olulises küsimuses. Menetlusalune isik andis ütlusi, et pärast emast kontrolli indikaatorvahendiga taotles ta enda toimetamist EMOsse vereanalüüsi tegemiseks, teisisõnu ekspertiisi läbiviimist alkoholisisaldamise kohta veres. Tunnistaja K. andis ütlusi tlk 31 pöördel-32, et tõepoolest, indikaatorvahendi kontrolli tulemusele avaldas menetlusalune isik, et ta ei ole tulemusega nõus, ta ei ole alkoholi tarvitanud. Menetlusalusele isikule oli selgitatud, et järgmiseks on kaks varianti, esimene politseijaoskonnas tuvastatakse isiku seisund tõenduslikku alkomeetriga, teine variant – isik toimetatakse ekspertiisi tegemiseks. Tunnistaja väidab, et menetlusalune isik ei taotlenud ekspertiisi läbiviimist kohapeal, vaid ütles, et politsei peab teda kinni ilma aluseta ja tal ei ole aega politseiga tegemiseks ja küsis, mis on kiirem variant. Talle oli selgitatud, et ekspertiisi tegemisega võtab haiglas aega, samas tõenduslikku alkomeetrisse tuleb kaks korda puhuda ja tuleb tulemus. Menetlusalune isik oli nõus sellega, et sõita alkomeetriga kontrollile. Politseijaoskonnas tuli tal puhuda tõenduslikku alkomeetrisse, mida ta tegi ja edukalt. Tulemus oli, et isiku väljahingatavas õhus on o,6 millegagi mg/l kohta. Menetlusalune isik ei nõustunud tulemusega ja hakkas nõudma toimetamist ekspertiisile. Talle oli selgitatud, et tal oli kaks valikut ja nüüd politsei ei toimeta teda ekspertiisile, sest rakendatud oli tõenduslik alkomeeter. Isik nägi seadmest väljaprinditud nö tšekki“, kus oli kontrolli tulemus ja kõik andmed. Tunnistaja väidab, et ta ise selgitas talle selle väljatrüki alusel, mis andmed seal on ja mis tulemus. Menetlusalune isik võttis selle käitumisejooni, et ta ei tutvunud koostatud protokolliga, ei andnud seletusi-märkusi protokollile ega ütlusi, ei andnud allkirja. Tema õigused ja kohustused olud talle selgitatud enne protokollide koostamist. Tunnistaja ise püüdis seda teha isikule arusaadava viisil, ta andis isikule kuulata mobiiltelefonile salvestatud õiguste kohustuste kataloogi vene keeles. Isik avaldas, et ta ei hakka kuulama ega lugema. Tunnistaja võidab, et ta veel küsis, kas talle on õiguste kohta selge, millele isik vastas, et ta ei hakka vastama, ei huvita ja allkirju ei anna. Peale dokumentide vormistamist oli isik politsei poolt toimetatud Kohtla-Nõmmele koju. Tunnistaja K.u ütlused on täielikult kinnitatud tunnistaja M. L. ütlustega tlk 33, kes kinnitas, et ekspertiisile toimetamist hakkas isik nõudma alles siis, kui talle oli tehtud kontroll tõendusliku alkomeetriga ja tulemus oli positiivne alkoholi sisalduse osas. Tunnistaja kinnitas, et K. K. suhtles isikuga kogu tegevuse kestel vene keeles. Kohus märgib, et tunnistajate K. ja L. ütlustega on täielikult kinnitatud need andmed, mis on fikseeritud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis tlk 14 koos seadme väljavõttega. Sellest nähtub, et menetlusalune isikul oli kaks puhumiskatset, mõlemad on korrektsed ja õnnestunud. 11 Lõplik lugem on 0,67 mg/l kota, laiendmääramatud 0,05 mg/l kohta, seega lõplik tulemus on 0,62 mg/l kohta. Mõõtja allkiri on olemas nii väljavõttel kui ka protokollil ja mõlemale on tehtud märge, et isik keeldus allkirja andmisest. Seega oluline ja sisuline lahknevus menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustes seisneb selles, et menetlusalune isik väidab, et kohapeal peale indikaatorvahendi kasutamist taotles ta kohe ennast ekspertiisile toimetamist, tunnistajad väidavad, et isik nõustus tõendusliku alkomeetri kontrolliga ja allus sellele ja alles siis, kui tõendusliku alkomeetri rakendusel tuli isiku suhtes ebameeldiv tulemus, hakkas taotlema ekspertiisile toimetamist. Lahknevus on oluline seetõttu, et korrakaitseseaduse § 38 lg 1 näeb ette, et „Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga.“ Sama seaduse § 38 lg 2 näeb ette, et: „Enne alkoholijoobe kontrollimist või tuvastamist selgitatakse isikule tema järgmisi õigusi: [RT I, 13.03.2014, 4 - jõust. 01.07.2014] 1) õigus teada toimingu põhjust ja eesmärki; 2) õigus keelduda indikaatorvahendiga kontrollimisest või tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest; 3) õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse; 4) indikaatorvahendiga kontrollimisel õigus vaidlustada indikaatorvahendi näit ning nõuda alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga;“ Indikaatorvahendi kasutamise protokollist tlk 11 nähtub, et enne toimingut oli isikule just sellise sõnastusega õigused selgitatud. Isik kasutas oma õigust dokumendile allkirja mitte anda. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et enne indikaatorvahendi kasutamist oleks politseiametnik isikule selgitanud tema õiguse korrakaitseseaduse § 38 lg 2 mõttes. Tunnistajate ütlustest tuleneb see, et alles peale indikaatorvahendi kasutamist oli isikule selgitatud, et ta tal on kaks varianti, kas alkoholiseisundi kontroll ja tuvastamine tõendusliku alkomeetriga või ekspertiisile toimetamine. Seega, alkoholiseisundi tuvastamine õiguslikud reeglid on rikutud selles osas, millal isikule selgitati võimalust vaidlustada indikaatorvahendi kasutamise tulemusi ja nõuda ekspertiisi tegemist või tõendusliku alkomeetri rakendamist, õiguse selgitamine toimus mitte enne toimingu tegemist, vaid pärast positiivse tulemuse saamist. Samuti ei ole tunnistajate ütlustest tuvastatud, et isikule oleks selgitatud õigus keelduda kohe indikaatorvahendi kasutamisest. Kohtu arvates, ei ole joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamisel järgitud korrakaitseseaduse § 38 lg 2 p 2 ja
3. Samas korrakaitseseadus § 38 lg 2-1 näeb ette, et tegelikult tutvustab korrakaitseorgan isikule § 38 lg 2 p 2-5 õigusi alkoholijoobe kontrollimisel ( mitte enne seda, nagu see sätestab sama seaduse § 38 lg 2) ja sedagi isiku soovil. Samas ei ole seaduses näidatud, millal isik peaks sellist soovi avaldama ja mis viisil ( kohtul tekib ka küsimus, kust isik saaks teada olles välitingimustes allutatud 12 liiklusjärelevalve toimingule, et toimingu läbiviimisel on tal õigus, et talle oleks tutvustatud korrakaitseseaduse § 38 lg 2 p 2-5 sätestatud õigusi). Kui lähtuda korrakaitseseaduse § 38 lg 2-1 sätestatust, ei ole korrakaitseorgan ( loe politsei) alkoholijoobeseisundi kontrollimise korda selles osas rikkunud. Vastavalt korrakaitseseaduse § 38 lg 3 sätestatule ei tohi piirduda liiklusnõuete rikkumise süütegude kahtluse korral indikaatorvahendi kasutamisega. Kontroll ja tuvastamine liiklusalaste süütegude korral tõendusliku alkomeetriga või ekspertiisiga on kohustuslik. Korrakaitseseaduse § 39 lg 1 näeb ette, et tõendusliku alkomeetri kasutamiseks võib isikut toimetada korrakaitseorgani ruumi ( loe politseiasutusse). Menetlusalune isik oligi toimetatud politseiasutusse. Korrakaitseseaduse § 39 lg 2 näeb ette, millal võib toimetada isik ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks: 1) isik keeldub alkoholijoobe kontrollimisest indikaatorvahendiga või tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga; 2) isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri; 3) isik nõuab seda indikaatorvahendi positiivse tulemuse korral; 4) see on otstarbekas ja isik on sellega nõus. Korrakaitseseaduse § 39 lg 2 regulatsioonist nähtub, et isik toimetatakse ekspertiisiasutusse siis, kui ta ei allu indikaatorvahendi või tõendusliku alkomeetriga kontrollile, puhumine ei ole võimalik, kuna isik ei ole võimeline selleks, nõuab ekspertiisi kohapeal peale indikaatorvahendi kontrolli ja muul vajadusel § 39 lg 2 p 4 mõttes. Ka korrakaitseseaduse § 38 lg 1 näeb ette, et peale indikaatorvahendiga kontrolli võib isik nõuda kas tõendusliku alkomeetriga kontrolli või vereproovi uuringule toimetamist. Seadusest tuleneb selgelt, et pärast tõendusliku alkomeetriga kontrollile allumist ei ole politseil kohustust toimetada isik ekspertiisiasutusse. Juhul, kui menetlusalune isik nõudis enda toimetamist ekspertiisile kohapeal pärast indikaatorvahendi kontrolli, järelevalve teostaja ( politsei) aga ignoreeris seda ja selle asemel toimetas isiku politseiasutusse tõendusliku alkomeetriga kontrollile, oleks tegemist ränga alkoholijoobeseisundis tuvastamise korra rikkumisega, mis seaks kohe kahtluse alla alkoholisisalduse tuvastamise tulemusi. Seega peab kohus tuvastama faktilised asjaolud selle kohta, kas isik nõudis enda toimetamist ekspertiisiasutusse kohapeal pärast indikaatorvahendiga kontrolli ( nagu väidab menetlusalune isik), või hiljem pärast tõendusliku alkomeetri kontrolli (nagu väidavad tunnistajad K. ja L.). Kogu liiklusjärelevalve õigusliku korra kehtivuse ajal ei ole seaduseandja pidanud vajalikuks kehtestada reegleid, kuidas fikseerida liiklusjärelvalve ja järelevalvele allutatud isiku vahelist suhtlemist õiguslikult tähtsates küsimustes, et hiljem oleks kohtul võimalik lahendada järelevalve teostaja ja isiku vahel tekkinud vaidlusi. Jätkuvalt ei ole järelevalve teostamisel toimunud 13 sündmuste videosalvestamine kohustuslik. Kohtupraktika näitab, et järelevalve teostamisel toimunud sündmusi eelistatakse mitte salvestada, kuigi

§ 196-2 lg 1 p 6 annab liiklusjärelevalve teostajale vastava õiguse.

Järelevalve teostamise faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtub kohus menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustest, andes neile kogumis hinnangu, arvestades ka muid kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendeid. Kohus ei omista ühelegi tõendile erilist kaalu, sest KrMS § 61 lg 1 alusel ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Menetlusalune isik väidab, et ta kohapeal nõudis enda toimetamist ekspertiisile, vereanalüüsi tegemiseks. Kohus leiab, et selline isiku väide ei ole kinnitatud muude toenditega. Esiteks indikaatorvahendi kasutamise protokollist ei nähtu, et isik oleks kasutanud oma õigust teha protokollile märkuse, et ta taotleb vereanalüüsi. Selle asemel distantseerus isik menetlusest, jättes kasutamata oma õigusi, näiteks anda ütlusi, esitada taotlusi ja teha avaldusi. Isik ei teinud midagi, et tutvuda protokollidega, ega andnud koostatud protokollidele allkirja. Teiseks, selline isiku käitumine menetluses kinnitatakse tunnistaja K. ja L. ütlustega, et isik käitus menetluses negatiivselt selles mõttes, et eitades rikkumisi, asus ignoreerima oma osalemist menetluses, küsides, mis on kiirem viis alkoholiseisundi kontrollimiseks, et tal ei ole aega politseiga suhtlema. Edasi väidab menetlusalune isik, et teda sunniti puhuda tõendusliku alkomeetrisse vaikimisi, ta ei peaks ju politseinikega kaklema. Esiteks, menetlusaluse isiku ütlused on veenvalt ümberlükatud tunnistajate K. ja L. ütlustega, et isik tegi korrektselt nagu peabki kaks puhumiskatset, mõlemad õnnestusid. Teiseks, tunnistajate ütlused on veenvalt kinnitatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ja selle juures oleva seadme väljatrükiga, millest tõepoolest nähtub, et konkreetsel kellaajal, rahulikus tempos tegi isik kaks puhumiskatset, mõlemad olid korrektsed. Seega ei kannata kriitikat menetlusaluse isiku väide, et ta ei tahtnud puhuda tõenduslikku alkomeetrisse ja teda sunniti. Juhul, kui isik oleks kohapeal nõudnud ekspertiisile toimetamist, politsei aga selle asemel toimetas teda politseijaoskonda puhumisele tõenduslikku alkomeetrisse, ei näe kohus ühtki alust, miks oleks isik pidanud puhuma tõenduslikku alkomeetrisse. Soovi korral võib isik alati jätta puhumata ja sel juhul ei jää politseil muud varianti kui toimetada isik ekspertiisile. See fakt, et isik tegi korrektselt kaks puhumiskatset, näitab selgelt ja ilmekalt, et isik oligi nõus just seisundi tõendusliku alkomeetriga kontrolliga. Isiku argument, mis põhineb asjaolul, et ta nõudis ekspertiisi kohapeal, teda aga toimetati politseijaoskonda tema tahte vastaselt, on loodud ( välja mõeldud) menetlusaluse isiku poolt eesmärgiga vabaneda vastutusest. Menetlusalune isiku käitumine tõendusliku alkomeetriga kontrollimisel näitab, et tõele vastavad tunnistajate K. ja L. ütlused tlk 31 pöördel ja 33 pöördel, et ekspertiisile toimetamist hakkas isik nõudma alles siis, kui läbitud oli kontroll tõendusliku alkomeetriga ja alkoholisisaldus oli tuvastatud ja isikule teatavaks tehtud. Kohus suhtub menetlusaluse isiku ütlustesse kriitiliselt. Tema ütlused ei vasta tunnistajate K. ja L. ütlustele, samuti tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile. Menetlusaluse isiku ütlused kohtulikus arutamisel ei olnud loogilised – isik avaldas, et teda sunniti puhuma alkomeetrisse tahte vastaselt vaikimisi, samas ei esitanud isik ühtegi mõistlikku selgitus, kuidas on võimalik panna isik puhuma vägisi ja selliselt, et see oleks tehtud rahulikult ja korrektselt. Menetlusaluse isiku ütlused ei olnud järjepidevad - algul avaldas isik kohtus antud ütlustes, et alkoholisisaldus võis olla tingitud südametilkadest ( mis sisaldavad piiritust), edasi asus väitma, et alkomeetri näit peaks olema null, sest ta ei tarvitanud alkoholi. 14 Samas tunnistajate K. ja L. ütlused on loogilised, ühtivad oma vahel, nendes puuduvad sisemised vasturääkivused, ütlused on kooskõlas indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Kohus jõuab järeldusele, et tunnistajate ütlused on usaldusväärsed. Menetlusaluse isiku ütlustega arvestab kohus sel määral, milles nad on kooskõlas kohtuliku arutamise käigus uuritud ja usaldusväärseteks tunnistatud tõenditega. Tuginedes usaldusväärsetele tõenditele ( tunnistajate K.u ja L. ütlused ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll), jõuab kohus järeldusele, et alkoholisisaldus menetlusalune isiku väljahingatavas õhus oli tuvastatud nõuetekohaselt ja korrektselt protokollitud vastavalt korrakaitseseadusega kehtestatud reeglitega. Kohus leiab, et osaliselt menetlusaluse isiku enda ütlustega, et viimase 12 tunni jooksul enne kontrolli tarvitas ta piiritust sisaldavat ainet, samuti tunnistajate K. ja L. ütluste, indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga on tuvastatud, et: 18.11.2018 kella 19:48 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järvel Ehitajate tänava X maja juures juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimisnumbriga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,62 mg/l. Kohus leiab, et isiku pani teo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, sest ta juhtis mootorsõidukit ja pidas võimalikuks, et sel ajal on tema organismis alkoholi, kuna ta tarvitas seda eelnevalt; jätkates juhtimist sellises seisundis, mööniski ta ehk soostus sellega, et juhib sõiduautot seadusega keelatud, nimelt alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 224lg 2 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid Kar

S

1. peatüki
2. jao mõttes ei ole kohus tuvastanud. Isik ei ole kohtule esitanud ühtki argumendi, miks peaks olema tema vastutus õigusvastase teo eest välistatud. Menetlusaluse isiku süüd välistavaid asjaolusid KarS
3. peatüki
4. jao mõttes ei ole kohus tuvastanud. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja liiklusalastes väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS 15 KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. Kuna N. Š pani ühe teoga toime mitmele süüteokoosseisule vastava teo, siis tuleb mõista talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse ( alus KarS § 63 lg 1).

§ 227

lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 30 trahviühikut ehk summas 120 eurot.

§ 224

lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 242

lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sellest tulenevalt mõistetakse N. Š`ile karistus

§ 224lg 2 järgi. Menetlusalune isik on karistatud rahatrahviga 200 trahviühikut s.o 800 eurot. Kar

S § 57 kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud karistuste puudumine, mis võib olla kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes ja kohus arvestab seda. KarS § 58 raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas (tsitaat lahendist 3-1-1-43-06): „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Analüüsides süüdlase tegu, kuulub süü juures arvesse võtmisele rikkumise toimepanemise kohtsee on linn, kus on palju jalakäijaid, jalakäijate ülekäike. Tegemist on tihedalt asustatud kohaga. Vaatamata sellele, et N. Š pani teo toime õhtusel ajal, ei vähenda see tema tegude ohtu oluliselt, vaid vastupidi, sest pimedal ajal võib olla nähtavus piiratud ja autojuhi reageerimine takistusele aeglasem. Sellest tulenevalt on eriti oluline kiiruse režiimist kinnipidamine ja juhi kaine olek roolis. Kiiruse režiimi rikkumine üheskoos juhtimisega alkoholi tarvitamisest keelatud seisundis suurendavad isikult tulenevat liiklusohtu, seega isiku süü on oluline, kohtu arvates keskmisest suurem. Isiku väljahingatavas õhus oli tuvastatud 0,62 mg/l kohta.

§ 224

lg 2 näeb ette vastutuse, kui juhi väljahingatavas õhus on 0,25 mg/l-0,74 mg/l kohta. Isikul tuvastatud näit oli lähenemas ülemise piirmäärale. Alates 0,75 mg/l kohta algab piir, millele järgneb juba kriminaalvastutus. Ka sellegi poolest on menetlusaluse isiku keskmisest kindlalt suurem. 16

§ 227lg 1 näeb ette vastutuse kiiruse ületamise eest kuni 20 km.

Isik ületas kiirust 16 km/h võrra. Ka selles rikkumise on isiku süü keskmisest suurem.

§ 242

lg 1 järgi ettenähtud väärteo on kohtu arvates isiku süü väike ja arvestades seaduseandja ettenähtud sanktsiooni selle teo eest, kuni 20 trahviühikut ehk 80 eurot on ülemmäär, on tegu iseenesest väheoluline. Süü suuruse seisukohalt on oluline, et isik pani ühe teoga toime kolm väärtegu. Kolme väärteo puhul ei ole süü suurus sama, milline see oleks ühes, näiteks ainult kiiruse ületamise rikkumises. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja karistuse kohaldamisel on õigesti osutanud KarS § 56 lg-le, st karistuse kohaldamise alusele - isiku süüle, samuti on võetud arvesse kergendava asjaoluna väärteokaristuste puudumist ja raskendavate asjaolude puudumist. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-11-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kohus arvestab karistuse mõistmisel N. Ši isikut. Ta ei ole kordagi karistatud, mis on ilmselt positiivne, ja osutab asjaolule, et isik on reeglina liikluses hoolikas. Mitme väärteo toimepanemine on kohtu arvates siiski pigem üksikjuhtum tema elus. Tal on töökoht. Samas ei saa jätta tähelepanuta isiku hoiakuid, mida ta kohtuistungi käigus ilmekalt üles näidanud. Vaatamata tuvastatud rikkumistele, ei väljenda isik vähimatki kahetsust toimepandust ja süüdistab politseiametnike, kes on tema arvates tema suhtes ebaõigesti käitunud. Karistus peab olema ka selline, mis mõjutab isiku hoiakuid. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et isik on varasemalt karistamata, ei saa see asjaolu väga kaalukas karistuse määra valimisel. Juhul, kui isik, vaatamata tuvastatud asjaoludele, ei kahetse tehtut ega tunnista tegu, tekib risk, et isik võib uusi samalaadseid väärtegusid toime panna, sest ta ei saanudki aru, mida ta on valesti teinud. Märkimisväärne on see, et isegi

§ 242

lg 1 järgi ettenähtud rikkumises, mille isik sisuliselt tunnistab tegu, asus isik ennast õigustama, et ta teab oma isikuandmed peast. Isegi selles rikkumises ei soovi isik aru saada, mis on tema käitumise ebaõigus. Kohtu hinnangul tuleb kohtuvälise menetleja määratud karistust 200 trahviühiku, 2/3 raskeima sanktsiooni ülemmäärast, keskmisest määrast, mis on 150 trahviühikut summas 600 eurot, suuremas määras lugeda proportsionaalseks toimepandud süütegudega ja süüdlase isikuga, samuti eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Puutuvalt üldpreventsioonist leiab kohus, et määratud karistus, annab ka teistele liiklejatele signaali, et liikluses tuleb olla hoolikas ja tähelepanelik. 17 Karistuse summa 800 eurot ei ole ebaproportsionaalselt suur, et ohustaks menetlusaluse isiku toimetulekut. Kohus võimaldab isikul tasuda 800 eurot osade kaupa 10 kuu jooksul, ka väiksemapalga juures on sellise rahatrahvi tasumine reaalne, kui isikul on püsiv sissetulek. Menetlusalusel isikul on olemas töökoht, järelikult püsiv sissetulek. KOHTU MEETMED N. Š`i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Meelis Kaev`u üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr. 2440,18,006217 tuleb jätta rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi 800 eurot tasumine ositi 10 (kümme) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Isiku taotlus riigi õigusabi saamiseks Koos kassatsiooniteatega esitas isik ühes dokumendis taotluse riigi õigusabi saamiseks, seda seoses sooviga vaidlustada lahend kassatsiooni korras. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et vastavalt VTMS § 156 lg 4-2 peatub kassatsioonitähtaeg riigi õigusabi taotluse esitamisega ja hakkab uuesti kulgema alates riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. Riigi õigusabi § 15 lg 1 alusel kohtumenetluse käigus esitatud taotluse riigi õigusabi saamiseks lahendab asja menetlev kohus määrusega kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras. Menetlusaluse isiku taotlus riigi õigusabi saamiseks on esitatud seoses kassatsioonimenetlusega, seega lahendab taotluse Riigikohus. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 18