mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RKTKo 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; RKTKo 02.04.2014 nr 3-2-1-162-13, p 36; RKTKo 10.12.2014 nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt
). Kui sellist abstraktse 2 kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt RKTKo 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; RKTKo 24.04.2006 nr 3-2-1-21-06, p 15; RKTKo 06.02.2012 nr 3-2-1-149-11, p 20). Riigikohus on selgitanud, et
lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.
lg 3 näeb ette, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka
lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (
Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka
lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti
lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (RKTKo 26.11.2015, 3-2-1-112-15, p 15). 5. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tegelikku tahet luua iseseisev kohustus. Seega tuleb lepingute tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (
lg 4), võttes samal ajal arvesse
Esmalt märgib kohus, et võlatunnistuse on ette valmistanud hageja ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping
Hageja poolelt on lepingu koostanud võlgade sissenõudmisega tegelev ning vastava eriala kogemusega õigusteadmistega spetsialist. Kostja puhul tuleb eeldada, et tegemist on tavalise mõistliku isikuga, kes on jäänud oma kohustuste tasumisega hätta, kes on sundolukorras ning kellel valdkonna õigusteadmised puuduvad. Hageja selgituste kohaselt sõlmitakse võlatunnistus hageja veebilehel iseteeninduses, kus kostjale on antud valida: „maksan“, „sõlmin kokkuleppe“, „võtan ühendust“, „arvuta võla suurus täitemenetluses“. Käesoleval juhul on kostja valinud „sõlmin kokkuleppe“. Kohtu hinnangul pidi kostjaga sarnane mõistlik isik mõistma, et kokku ei lepita uues iseseisvas kohustuses, vaid tunnistatakse olemasolevat kohustust. Seejuures hageja pidi oma õigusteadmistest tulenevalt teadma, et kostja tegi tehingu oma erakorralisest vajadusest tingituna ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine ning sellega võimalikest tarbijat kaitsvatest vastuväidetest loobumine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seetõttu tühine (TsÜS § 86 lg 2 p 1). Kostja positsioonilt ei saanud kohtu hinnangul temaga sarnane mõistlik isik lepingut sõlmides lepingut tõlgendada nii, et sundolukorras tehtud tehinguga saab loobuda tarbija kaitseks seaduses imperatiivselt ettenähtud vastuväidetest ning pöörata ümber seadusega tarbija kaitseks sätestatud tõendamiskoormise. Samuti ei saa tüüptingimustel ja seetõttu selles osas läbi rääkimata lepingu põhjal õigusteadmisteta isik tõlgendada vastavat lepingut viisil, et tema senise kohustuse kõrvale luuakse uus abstraktne kohustus. Hageja eesmärgiks saab lugeda kostjalt võlgnevuse kättesaamist hagejale soodsaimal viisil. Kostja eesmärgiks saab lugeda eelkõige maksegraafiku sõlmimist, et maksta võlga enda rahaliste võimalustega arvestaval viisil ja ajal; samuti on kostja huviks, et võlg ei suureneks ning hageja ei pöörduks tema vastu kohtusse ega kasutaks muid õiguskaitsevahendeid. Eelnevast tulenevalt ühtivad poolte eesmärgid osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa aga lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Seejuures on tähtis, et kostja oli lepingu sõlmimisel sundolukorras. Kostjal oli küll võimalus jätta leping sõlmimata, kuid selle tagajärjeks oleks olnud hageja õigus nõuda võlgnevuse kohest täitmist, seejuures kohtu kaudu ning täiendavate kuludega. Kostjal ei olnud seejuures võimalik kujundada lepingutingimusi muus osas kui ainult maksegraafiku pikkuses. 3 Kohtule ei nähtu, et pooltel oleks olnud ühine abstraktse kohustuse loomise tahe, samuti ei saaks kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Kõnekas on ka asjaolu, et hageja nõuab viivist kokkuleppe sõlmimise päevale järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni ja edasi. Hageja esindajale, õigusteadmistega spetsialistile on teada, et viivist saab küsida rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Selles kontekstis ei ole jälgitav mõttekäik, mille kohaselt konstitutiivse võlatunnistusega kokku lepitud võla eest tuleb alates sõlmimisele järgnevast päevast viivist maksta, mis tähendab, et väidetav uus kohustus muutus sissenõutavaks kokkuleppe sõlmimise päeval. Vastuoluline on ka võlatunnistuses märgitu, mille kohaselt (konstitutiivne) võlatunnistus ei katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt. Seega hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli suunatud konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele. Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistus lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks. 6. Hageja on esile toonud, et pooled sõlmisid kokkuleppe, millega kostja nõustus looma iseseisva kohustuse ja kostja kaotas õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida kostja võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav
Vaidlusaluste võlatunnistustega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele, milles hageja märkis järgmist: „Tarbijakrediidilepingu regulatsioonis ei ole sätestatud, et tarbijakrediidilepinguga seonduva kohustuse osas ei tohi sõlmida konstitutiivset võlatunnistust. Seega, kuna tarbijakrediidilepingu regulatsioon ei keela sõlmida konstitutiivset võlatunnistust, ei saa lugeda, et vastav lähenemine oleks vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega.“ Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kokkuvõttes oli kostjaga sõlmitud võlatunnistuste eesmärk kalduda kõrvale tarbijakrediidilepingutele kohalduvast õiguslikust regulatsioonist. Kohtu hinnangul ei ole sellised lepingud kooskõlas kehtiva õigusega ja on seega
(Riigikohtu
§-s 30 toodud konstitutiivse võlatunnistuse kui sellise, märgib kohus, et konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole imperatiivsete sätete kohaldamise välistamine tarbija teadmatust ära kasutades. Seda põhimõtet toetab
teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastusega.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.