← Eesti

4-22-2769/21

Obsah (7)§ 2§ 204§ 156§ 155§ 29§ 30§ 23

4-22-2769 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. oktoober 2022. a, Pärnu kohtumaja Väärteoasja number 4-22-2769 (2670,22,002841) Kohtunik Anu Tammeniit Ko

§ 2, § 132 p 1, § 133-135 kohus otsustas: 1.

Jätta R.B kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna väärtegude ja varavastaste kuritegude menetlusgrupi 28.07.2022 otsus väärteoasjas nr 2670,22,002841 muutmata. 2. Rahatrahv 200 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pangas, a/a-le EE932200221023778606 Swedbank pangas, a/a-le 1

(6)4-22-2769 EE777700771003813400 LHV pangas või a/a-le EE701700017001577198 Luminor pangas, viitenumber 10220225063414. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Kui süüdlane ei tasu nõuet täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab kohtuväline menetleja vastavalt

§ 204

lgle 3 kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest kohtutäiturile lahendi koopia ning järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

  1. Menetluskulud summas 600 eurot jätta R.B kanda.
  2. Kohtuotsuse lõpposa saata kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Käesolevale otsusele on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule.

§ 156

lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

§ 155

lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 14.11.2022.a. Asjaolud ja menetluskäik 29.06.

  1. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna välijuht R. J väärteoprotokolli selle kohta, et R.B 29.06.2022 kella 13.20 ajal x maakonnas x vallas x mnt-l
  2. km juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 117km/h+/-5km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h. Seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Oma teoga rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (edaspidi LS) § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. 28.07.
  3. a otsusega nr 2670,22,002841 määrati kohtuvälise menetleja poolt eelpool nimetatud väärteo toimepanemise eest R.B-le karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahvi 50 trahviühikut, s.o. 200 eurot. Kaebuse sisu 10.08.
  4. a esitas R.B kaitsja Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsusele. Kaebuse esitaja leiab, et väärteo toimepanemine ei ole tõendatud. Kaebaja ei saanud kiirust ületada, kuna sõitis püsikiiruse hoidjaga ja teiseks politseipatrull keeldus näitamast kaebajale tema kiiruse näitu. Politseiautole paigaldatud kiirusemõõtur põhjal ei ole võimalik tuvastada millisele sõidukile kuulub antud kiirus ja millal kiirus oli fikseeritud. Kaebuse esitaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna väärtegude ja varavastaste kuritegude menetlusgrupi uurija M. T oma kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja R.B kaebus rahuldamata. Nii mõõteprotokoll, kui ka tunnistaja kinnitavad, et toimus politseiautole tagant läheneva sõiduki mõõtmine. Asjaolu, et tagant sõitvat sõidukit kohe ei peatatud tuleneb sellest, milline on sõiduki 2

(6)4-22-2769 peatamise kord, millised on peatamise koha tingimused ja ohutus. See, milline oli sõiduki peatamise koht ei oma aga tähtsust väärteo toimepanemise, ega selle tõendamise osas. Kaebajale ei näidatud videosalvestist kohapeal, kuna selle kohapeal näitamine pole võimalik, mistõttu võimaldatakse videosalvestist näha politseijaoskonnas. Seda on menetleja menetlusalusele isikule selgitanud, kuid seda õigust ei ole menetlusalune isik ise kasutanud. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et tegu on tõendamist leidnud ja karistus määratud õiglaselt. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja ja tema kaitsja leidsid, et kiiruse ületamine ei ole tõendatud. Kohtuväline menetleja leidis, et väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik. Pärnu Maakohtu seisukoht Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse R.B-le ette mootorsõiduki juhtimist 29.06.
  1. a kella 13.20 ajal x maakonnas x vallas x mnt-l
  2. kilomeetril suunaga x poole, s.o asulavälisel teel, kiirusega 117km/h+/-5km/h ning seega lubatud kiiruse ületamist mitte vähem kui 22 km/h. Seega peab kohus analüüsima, kas R.B juhtis mootorsõidukit ning kas ta tegi seda lubatud suurimat sõidukiirust ületades, sh millises määras R.B lubatud sõidukiirust ületas. Vaidlust ei ole selles, et R.B juhtis mootorsõidukit 29.06.
  3. a kella 13.20 ajal asulavälisel teel x maakonnas x vallas x mnt-l
  4. kilomeetril suunaga x poole. Kohtuistungil menetlusalune isik ei vaidlustanud mootorsõiduki juhtimist väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas, kuid ei nõustunud fikseeritud kiirusega. Sõitis enda sõnade kohaselt püsikiiruse hoidjaga, mis ei lase sõita kiiremini kui 90 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokolliga ja videosalvestistega on tõendatud, et 29.06.
  5. a kella 13.20 ajal mõõdeti R.B poolt juhitud mootorsõiduki Toyota Corolla (reg märk X) sõidukiiruseks 117 km/h +/- 5 km/h. Mõõtmise kohaks oli x maakond x vald x mnt
  6. kilomeeter suunaga x poole. Sõiduk liikus samas suunas, üksinda ja lähenes. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h. Seega ületas R.B lubatud sõidukiirust vähemalt 22 km/h võrra. Asjaolu, et videosalvestistel on kellaaeg vale, s.o kella 13 asemel on 18, ei muuda kiiruse mõõtmist ebausaldusväärseks, kuna R.B ei ole kiirusmõõturi kasutamise protokollis vaidlustanud muid asjaolusid kui kiirus. R.B tunnistas ka ise kohtuistungil, et sündmus leidis aset päeval kella 13 paiku, mitte õhtul kella 18 ajal. Mõõteseaduse (edaspidi MõõteS) § 5 lg 1 p 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Taatlustunnistus nr X tõendab, et väärteo toimepanemise tõendamiseks kasutatud kiirusmõõtur Stalker DSR 2X (vahemuundur X, näidik X, antenn 1 X, antenn 2 X) on taadeldud 04.08.
  7. a ning et mõõtevahend vastab esitatud nõuetele. 3
(6)4-22-2769 Isikukaardilt nähtub, et kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik R. J on läbinud mõõtealase koolituse 09.09.2015 ja kiirusmõõturi kasutajakoolituse 09.03.
  1. Seega teatis tõendab, et mõõtmise on teinud pädev mõõtja. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et MõõteS § 5 lg 1 ls 2 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Kuna aga mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest mõõteseaduse mõttes ei tulene automaatselt mõõtetulemuse usaldusväärsust, tuleb kohtul hinnata, kas mõõtetulemus oli usaldusväärne. Kohus leiab, et mõõtetulemuse usaldusväärsus on tõendatud tunnistajate ütlustega. Tunnistaja R. J andis kohtus ütlusi, et 29.06.
  2. a liikudes patrullautoga x mnt-l suunaga x poole, lähenes patrullautole tagant Toyota, mis ületas kiirust. Sõidukiirus fikseeriti kiirusmõõturi näidiku tablool. Kui sõiduk möödus, peatati see ohutus kohas, mõne kilomeetri pärast. Sõidukijuht ei saanud kohe peatumismärguandest aru, mistõttu peatati sõiduk planeeritud kohast kaugemal. See oli ainus auto mis taga oli. Tagant läheneva auto kiirus oli 117 km/h. Lubatud kiirus sellel teelõigul oli 90 km/h. Juhile selgitati, et ta võib tulla tutvuma fikseeritud kiirusega, mis on näha patrullsõiduki kiirusmõõturi tablool ning videosalvestist on võimalik vaadata jaoskonnas, kuna kohapeal taasesitamise võimalus puudub. Menetlusalune isik ütles, et tal ei ole selle jaoks aega. Tunnistaja D. T andis kohtus ütlusi, et 29.06.
  3. a nägid nad x mnt-l liiklusjärelevalvet teostades tagant lähenevat sõidukit, mille kiirus oli 117 km/h. Sel ajal teisi sõidukeid taga ei liikunud. R. J lasi sõidukil mööduda, et see peatada ohutus kohas. Sõiduki juhiks oli R.B . Kaitsja soovis pöörata kohtu tähelepanu sellele, et tunnistaja R. J ütluste kohaselt vajutas tema Apollo seadet aga D. T ütluste kohaselt, et tema vajutas Apollo seadmel klaviatuuri klahvi F4, mis salvestab Apollo seadme ekraanile rikkumise. Kohus leiab, et kaitsja märkus on eksitav ning kohus ütlustes mingit vastuolu ei näe. Nimelt R. J andis kohtus ütlusi, et tema vajutas nuppu kiiruse fikseerimiseks, D. T andis aga ütlusi, et tema vajutas klahvi F4, mis fikseerib selle koha rikkumise Apollos ehk salvestab rikkumise koha. Eeltoodust nähtub, et tunnistaja D. T ei fikseerinud kiirust, mistõttu on kiirus fikseeritud nõudeid järgides. Lisaks nähtub tunnistajate ütlustest, et kaebuse esitajale selgitati võimalust tutvuda videosalvestisega, kuid tal ei olnud aega seda kohe teha. Samuti on tunnistajad selgitanud, miks ei peatatud sõidukit kohe. Kohus leiab, et selline käitumine oli politsei poolt igati seaduslik. Eeltoodud alusel on tõendamist leidnud, et R.B on 29.06.
  4. a kella 13.20 ajal juhtinud mootorsõidukit x maakonnas x vallas x mnt-l
  5. kilomeetril suunaga x poole, ületades seejuures lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Seega on tuvastatud R.B tegevuses LS § 227 lg 2 sätestatud süüteo objektiivsete tunnuste esinemine st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetri tunnis. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Kohus on seisukohal, et R.B pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 4
(6)4-22-2769 On üldteada asjaolu, et lubatud suurimat sõidukiirust ei tohi ületada. Seda teab ka R.B , kes omab juhilube ja on läbinud selle saamiseks vastava koolituse. Seega oli R.B teadlik, et tulenevalt LS § 15 lg 1 p-st 1 on asulavälisel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, kuid sellest hoolimata ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust. Ületades sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, ei saanud see R.B-le jääda märkamatuks, tegemist on piisava kiirusevahega, millest pidi isik aru saama. Kohus ei nõustu R.B väitega, et püsikiirusehoidja ei võimalda autojuhil sõita fikseeritud kiirusest kiiremini. Nimelt saab gaasipedaalile vajutades piirkiirust igal ajal ületada. Eeltoodu alusel kohus leiab, et R.B teadis väga hästi, et ta ületab sõidukiirust ja tegi seda tahtlikult. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et R.B pani LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega, see tähendab ta teadis, et ületab lubatud sõidukiirust, kuid ei teinud midagi, et sõidukiirust vähendada, tegi seda alles siis, kui märkas politseiautot. Seega on R.B täitnud KarS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus tegi kindlaks, et R.B-le omistatud süütegu vastab süüteokoosseisule ning tegemist on õigusvastase teoga. Kuivõrd menetlusalune isik on väärteo toime pannud, siis ei esine väärteoasjas

§-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud asjaolusid, mis tooksid kaasa võimaluse menetluse lõpetamiseks

§ 30kohaselt. Vastavalt Kar

S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 227 lg 2 sätestab põhikaristuse sanktsioonina kõige kergema karistusliigina rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ning kõige raskema karistusliigina sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. Seega on seaduses ette nähtud kaks põhikaristuse liiki – rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine – kiiruse ületamise eest määras, mis ületab 21-40 km/h. Kohtuväline menetleja on R.B-le karistuseks määranud LS § 227 lg 2 alusel rahatrahvi 50 trahviühikut, s.o 200 €. R.B süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning R.B pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt vähemalt otsese tahtlusega, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et R.B poolt ületatud kiiruse määr (vähemalt 22 km/h üle lubatud sõidukiiruse) on LS § 227 keskmine rikkumine, seega saab antud süüteokoosseisu arvestades rääkida keskmisest süüst. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et R.B puhul ei esine karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik R.B mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistrist nähtuvalt puuduvad R.B kehtivad karistused. Seetõttu kohus leiab, et R.B-le on võimalik mõista põhikaristuseks rahatrahv. 5

(6)4-22-2769 Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Asulavälisel teel kus on kiirused suured ja kus päevasel ajal on rohkem liiklejaid, lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani R.B toime enamohtliku väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Lubatud sõidukiiruse ületamine on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seega ei ole tegemist vähetähtsa väärteoga, mistõttu peab ka karistus vastama toimepandud teo raskusele ja mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt R.B-le määratud karistus, mis on sanktsiooni keskmises määras, vastab menetlusaluse isiku süü suurusele, üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu jätab kohus R.B-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse muutmata. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et R.B süüline käitumine LS § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Samuti vastab R.B-le määratud karistus tema süü suurusele. Seega jätab kohus R.B kaebuse rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna väärtegude ja varavastaste kuritegude menetlusgrupi 28.07.2022 otsuse väärteoasjas nr 2670,22,002841 muutmata. Menetluskulud Kaitsja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja menetluskulude nimekirja.

§ 23

kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kohus ei lõpeta asjas väärteomenetlust normis toodud alustel, jäävad menetluskulud summas 600 eurot R.B kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Tammeniit Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.