KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 25.03.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-17088 Kohtuasi X ava

§ 137

alusel, mitte näiteks viibimiskoha küsimuses

§ 119alusel.

1. Laste ema ei ole välja toonud ühtegi erimeelsust vanemate vahel laste viibimiskoha või terviseküsimustega seonduvalt. Samuti ei ole maakohus esile toonud ühtegi tuvastatud erimeelsust seoses lastega seotud olulistes küsimustes, sh viibimiskoha, elukoha ega tervise osas. Maakohtu otsustus tugineb üksnes asjaolule, et vanematevaheline läbisaamine on hetkel keeruline ning eeldusele, et tulevikus tekivad nimetatud küsimustes tõenäoliselt erimeelsused, mida tuleb ennetada. Teisalt on kohus asunud tõdemusele, et vanemate läbisaamine on paranenud ja on lootust, et vanemad suudavad tulevikus otsustada lastega seotud olulisi küsimusi ühiselt. Selles osas on maakohtu määrus vastuoluline. Kuigi laste ema on menetluses väitnud nagu laste isa oleks kooselu jooksul raevutsenud, teda ähvardanud, kustutanud tualetis tule ja üleüldse ebastabiilne, siis ükski neist väidetest ei leidnud tõendamist ja need jäid paljasõnalisteks. Liiati olid laste ema süüdistused seotud vanemate omavahelise suhte, mitte laste isa ja laste vahelise suhtega.
2. Ei ole vähetähtis, et pärast lahkuminekut otsustasid vanemad ühiselt, et lapsed jäävad oma vanusest tingituna elama emaga. Üksnes suhtluskorra vaidlus ei saa olla aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha osas. Terviseküsimustega on seni tegelenud peamiselt laste ema, kuivõrd laste isa tõrjuti laste eludest välja ning talle ei antud võimalust kaasa rääkida lastega seotud terviseküsimustes või osaleda laste arstivisiitidel. Pelgalt spekuleerides, et tulevikus tõenäoliselt tekivad vaidlused viibimiskoha- või terviseküsimustes, ei saa asuda seisukohale, et hooldusõigus tuleb laste huvides lõpetada enne vaidluste tekkimist. Terviseküsimustega seonduvalt ei ole maakohus põhjendanud, millest tulenevalt piirab ühine hooldusõigus laste emal vajadusel kiiresti reageerida. Laste isa ei ole andnud põhjust kahelda, et ta tegutseb laste huvides ja nende tervist ja heaolu silmas pidades. Menetlusosaliste seisukohad
3. Eestkosteasutus Kose vald Kose Vallavalitsuse kaudu asus seisukohale, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ainuhooldusõiguse viibimiskoha ja tervise osas emale jätmise korral on välistatud vanematevahelised vaidlused kiiret sekkumist vajavates olukordades. Seni on mitmel korral aset leidnud ebameeldivad vahejuhtumid ning vaidlused lastevanemate vahel laste tervist puudutavates küsimustes.
4. Laste ema vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud isa kanda. Ema rõhutas, et lisaks maakohtu menetluses välja toodud konfliktsetele ja keerulistele olukordadele laste isaga suhtlemisel ei ole ka pärast maakohtu määruse tegemist toimunud isa käitumises mistahes muudatusi või paranemist. Isa käitumine on olnud häiriv nii Kose valla lastekaitsespetsialisti kui ka laste perearsti suunal. Lisaks ei saa lastevanemate suhtlus toimuda ilma kolmandate osapoolte kaasamiseta, mis viitab samuti sellele, et poolte suhted on sedavõrd halvad, et mistahes paindlikkus, vanemate positsiooni austamine ning koostöötahe ei ole võimalik. Sellises suhtluskorras pole võimalik ka mistahes kiirete otsuste tegemine, mis näiteks terviseküsimustes on vajalik. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus oleks oma otsuses eksinud. Käesoleval juhul ei saa rääkida laste ealistest 5 iseärasustest tingituna usalduslikust suhtest laste ja isa vahel (lapsed said alles 1-aastaseks), määruskaebuse esitaja ei ole tõendanud enda suutlikkust laste eest hoolitseda ning seoses asjaoluga, et sisuliselt peale laste sündi lapsevanemad läksid lahku, siis ei ole pooled ka hooldusõigust ühiselt teostanud. Ei ole põhjendatud isa arusaam, et kohus oleks pidanud ootama ära igas küsimuses reaalkonflikti olukorra, mis aga oleks laste huvidega vastuolus.
5. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et määruskaebus on põhjendamatu. Ema avaldus oli algselt esitatud

§137

alusel ning puudub alus, miks kohus oleks pidanud tuginema

§-le

1. Esindaja nõustus maakohtuga, et asja materjalides on tõendust leidnud, et laste isa ei ole võimeline teostama oma hooldusõigust selliselt, et laste huvid ei saaks kahjustada. Tõenditest nähtub, et isa tujud, mõtted ja teod võivad olla ettearvamatud; isik võib olla ümbritseva vastu agressiivne, negatiivselt meelestatud, kontrolliva käitumisega; pole välistatud, et laste isa soovik on et, kõik tema perekonnaga kokku puutuvad inimesed üksnes tema meele järgi käituksid. Vanematel on praegu radikaalselt erinevad seisukohad laste kasvatamise ja hooldamise osas, millest tulenevalt jäävad laste vajadused vajalikul määral rahuldamata. Laste viibimiskoha ja terviseküsimuste hooldusõiguse andmisega emale on laste parimad huvid tagatud. Isa käitumine et tekita usaldust, temaga ei saa arvestada ega temale loota ning võib tekkida olukord, kus laste tervis saab olema ohustatud. Mõned hooldusõiguse küsimused on avalduses tõstatatud ennatlikult, kuid neid ei ole kohus ka rahuldanud. Menetluse edasine käik
2. Ringkonnakohus kuulas 17.01.2024 menetlusosalised ära (II kd, tl 5-7).
3. 22.02.2024 määrusega lahendas ringkonnakohus tõendite tsiviilasja juurde võtmise taotlused, määras pooltele viimased tähtajad ning lõpplahendi teatavaks tegemise aja (II kd, tl 21-22).
4. 04.03.2024 esitasid laste ema ja isa seisukohad koos täiendavate tõenditega. 11.03.2024 esitasid vanemad üksteise eelnevate seisukohtade kohta oma arvamused; isa esitas lisaks ka veel ühe tõendi. Seoses isa viimase tõendiga esitas laste ema 12.03.2024 taotluse, milles vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 21 alusel tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
6. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebuse menetlemise ajal esitatud seni lahendamata taotlused. 26.
7. Ilmestamaks laste isa negatiivset hoiakut laste ema suhtes esitas viimane 04.03.2024 seisukohaga neli tõendit: isa 17.01.2024 e-kirjad; isa 20.02.2024 e-kiri; laste ja isa 19.02.2024 kohtumise kirjeldus; isa 21.02.2024 e-kiri. Ka isa esitas 04.03.2024 seisukohaga viis tõendit: Nõmme linnaosavalitsuse seisukoht ja lisad; kaks Nõmme Linnaosavalitsuse seisukoha lisa; ema kaebus Nõmme Linnaosavalitsuse seisukoha lisas; isa poolt läbitud koolitused. Kõnealuste lisadega soovis isa anda kohtule selgema ülevaate lastega kohtumistest; ema halvustavast suhtumisest Nõmme Linnaosavalitsuse lastekaitseametniku suunas; isa vanemlusega seotud läbitud koolituste kohta. 11.03.2024 esitas isa veel ühe tõendi: F kirjelduse laste ja isa 19.02.2024 kohtumisest. 6 26.
8. Ema vaidles isa 04.03.2024 esitatud lisade 1-4 ja 11.03.2024 esitatud lisa tõenditena vastuvõtmisele vastu. Isa märkis 11.03.2024 seisukohas, et ema tõend, laste ja isa 19.02.2024 kohtumise kirjeldus, ei ole kooskõlas tegeliku kohtumise käiguga. 26.
9. Ringkonnakohus leiab, et kuna vanemad on saanud teineteise tõenditega tutvuda, neile oma seisukohad esitada ning tõendeid võib pidada TsMS § 238 tähenduses asjakohasteks, võtab kohus need asja juurde.
10. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 ja § 659). Praegusel juhul on laste isa vaidlustanud maakohtu määruse ema avalduse osalise rahuldamise, st vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ning emale ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha ja tervise küsimustes andmise, samuti menetluskulude jaotamise osas (maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1, 3, 4 ja 5).
11. Vanemad vaidlevad määruskaebemenetluses seega eelkõige selle üle, kas nende ühine hooldusõigus tuleb osaliselt lõpetada ning anda lõpetatud osas ainuhooldusõigus emale.
12. Ringkonnakohtu hinnangul järeldas maakohus õigesti, et vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja selles osas laste emale üleandmine vastab laste huvidele ning rahuldas lõppastmes õigesti osaliselt avalduse, kuid tegi seda puudulikel põhjendustel. Ringkonnakohus saab selle vea parandada, muutes ja täiendades kohtumääruse põhjendusi.
13. Kolleegium selgitab, et

§ 118

lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

§ 137

lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus

§ 137

lg 2 p 2, § 137 lg 3 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine last puudutavate otsuste tegemisest peaks tulema kõne alla siis, kui see on lapse huvides vältimatult vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu. Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul ning hooldusõigust ei pea tervikuna lahendama tingimata ühtemoodi (RKTKm 22.11.2017, 2-165794, p 22.2). Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28). Diskretsiooni kontrollimiseks peavad maakohtu järeldused olema esitatud jälgitavalt. 31. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid ja seisukohti arvestades kokkuvõttes põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul on

§ 137

lg 1 järgi alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses, sest vanemad elavad lahus ning ema on avaldanud, et soovib ühise hooldusõiguse lõpetada. Seejuures ei nõustu kolleegium isaga, et praegusel juhul oleks olnud laste viibimiskohta puudutavalt alust

§ 119kohaldamiseks.

7 31.1. Õige on, et iseenesest ei pea kohus vanemate lahkarvamuste korral tingimata vanemate ühist hooldusõigust

§ 137

alusel lõpetama ning kohus võib vanema taotlusel ka

§ 119

I lause alusel anda ühele vanemale otsustusõiguse last puudutavas olulises küsimuses. Riigikohus on selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole

§-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt RKTKo 25.05.2016, nr 3-2-1-35-16, p 13 ja RKTKm 12.02.2016, asjas nr 3-2-1-159-15, p 25). 31.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul ema avalduses esitatud taotlusi ja hooldusõiguses muudatuste tegemise vajaduse põhistusi arvestades kahtlust, et ema soovis kestvaid muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses nii laste viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes. Ema avaldusest nähtub, et tema soov oli saada võimalus otsustada edaspidi üksi kõigi tulevikus tekkida võivate lapsi (sh laste viibimiskohta, haridust ja tervist) puudutavate oluliste küsimuste üle, mitte lahendada üksi konkreetne lapsi puudutav aktuaalne küsimus (nt laste elukoha vahetus, haridusasutuse valik või lastele konkreetse raviteenuse osutamine). Seega taotles ema selgelt ühise hooldusõiguse (osalist) lõpetamist ja ainuhooldusõiguse (osalist) üleandmist ühele vanematest

§ 137

tähenduses ning maakohus on avalduse nimetatud sätte alusel ka õigesti lahendanud. 32. Arvestades seda, et vanemad elavad lahus ja ema soovib ühise hooldusõiguse vähemalt osaliselt lõpetada, saanuks maakohus

§ 137

lg 2 p 2 järgi keelduda praegusel juhul ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks olnud kooskõlas laste huvidega (oleks laste huvidega vastuolus). Asjas ei ole aga esitatud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei oleks laste huvidega kooskõlas. Kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat, kes üksmeelselt otsustavad lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate konfliktsuse korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada, sest erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada. 32.

1. Kolleegium leiab, et ühise hooldusõiguse jätkamine ei ole võimalik vanemate vahelise suhete äärmise pingelisuse, isa käitumise suunatuse ema mõõdutundetule kritiseerimisele ning selle mõju tõttu laste heaolule. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad nii asjas esitatud menetlusdokumentide sisu kui ka kohtule esitatud vanemate vaheliste kirjavahetuste (vestluste) sisu selgelt seda, et vanemate omavahelised halvad suhted takistavad neil võtta vastu otsuseid, mis vastavad laste parimatele huvidele, s.o korraldada igapäevaselt üksmeelselt laste elu. Seejuures nähtub esitatud menetlusdokumentidest ja neile lisatud tõenditest, sh määruskaebusest ning ringkonnakohtule hiljem esitatud dokumentidest, et ta on ema suhtes halvustav ja süüdistav (vt nt I kd, tl 6, 82, 93, 101, 177, 182). Ema tunnetab isa käitumist 8 varasema väidetava vägivalla tõttu enda suunal agressiivsena ning ei tunne end isa juuresolekul turvaliselt, kardab isa (vt nt I kd, tl 80, 93). 32.
2. Esitatud tõenditest ei nähtu isa käitumise ja suhtumise osas positiivset dünaamikat, halvustav suhtuv emasse jätkub ka menetluse kestel - isa kordab vanu ja esitab aina uusi etteheiteid ning seda äärmiselt negatiivsel viisil (II kd, tl 27-30). See viitab isa raskustele leida viisi laste emaga neutraalsemaks suhtlemiseks ja toimuvas oma rolli ning vastutuse mõistmiseks, mis võiks olla vanemliku koostöö lähtekohaks. Asja materjali juurde võetud isa suhtes tsiviilasjas nr 2-22-13916 läbiviidud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi akt (II kd, tl 187-195) kinnitab, et isal on olnud raskusi teiste tunnete ja käitumise tõlgendamisega ning mõistmisega, kuidas tema käitumine võib teistele mõjuda. Samuti on korduvalt esinenud õpingute, töö ja pereeluga seotud konflikte, milles uuritav süüdistab alati teisi, oma osa neis ei mõista. Eksperdiarvamuse kohaselt avalduvad isal isiksushäiretest tulenevalt paljudes erinevates isiklikes, tööalastes ja sotsiaalsetes olukordades eripärased käitumisviisid, mis raskendavad nende olukordadega toimetulekut. Samuti viitavad eksperdid isal olulistele raskustele laste psühhoemotsionaalsete ja arengust tulenevate vajaduste mõistmisel, nende eristamisel enda omadest. Seega saab järeldada, et isa ei pruugi laste vajadusi mõista, mistõttu võivad otsustuste tegemisel laste huvid tahaplaanile jääda. 32.
3. Samas leiavad eksperdid, et sümptomaatiliselt on võimalik ravimitega korrigeerida emotsionaalseid ja käitumishäireid ning hea koostöö korral on võimalik isikul pikaaegse süsteemse psühhoteraapia abil õppida oma isiksuse omadusi paremini teadvustama ja nendega toime tulema. Praegusel juhul on isa ekspertide arvamuse suhtes äärmiselt kriitiline (I kd, tl 198-204), eitab probleemide olemasolu ning leiab, et ta endale nõustamist või teraapiat ei vaja (I kd, tl 204, II kd, tl 6p). Isa on osalenud küll mitmetel erinevatel koolitustel sh „Vanemluse ehituskivid“, „Emotsioonide juhtimine“ jms (II kd, tl 53-59), mis on kiiduväärt, kuid ei ole praegusel juhul olnud ilmselt piisavad, et muuta probleemilahendusoskust paremaks ja mitmekülgsemaks.
4. Seega arvestades vanemate konfliktsuse astet ning ema avaldust ühine hooldusõigus (osaliselt) lõpetada, on praeguse avalduse rahuldamine laste viibimiskoha ja terviseküsimuste osas põhjendatud ning tagab lastega koos elavale vanemale selle, et ta saab lahus elava vanemaga erimeelsuste puhul korraldada laste elu ja heaolu puudutavad olulised ja esmatähtsad küsimused nii, et lapsi puudutavad otsustused ei jää vastu võtmata. Selliselt on ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine vajalik ka laste huvide ja heaolu tagamiseks. Kolleegium leiab, et esitatud asjaoludel ei ole alust muuta laste senist elukeskkonda ja elukorraldust, mistõttu peab emale jääma õigus otsustada lapse viibimis- ja elukoha üle. Kuna vanemate suhted on sedavõrd pingelised, ei ole alust eeldada, et vanemad suudavad langetada edaspidi ühiselt otsuseid laste terviseküsimustes, mistõttu on ka selles valdkonnas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja emale ainuhooldusõiguse andmine põhjendatud.
5. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi ei nõustu kolleegium isaga, et kuna maakohus ei ole tuvastanud ühtegi erimeelsust seoses lastega seotud olulistes küsimustes sh viibimiskoha, elukoha ega tervise osas, siis ei ole alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et vanemate vahel on sellised lahkhelid, mis ei võimalda teha elementaarset vanemlikku koostööd. Ainuüksi isa ja laste kohtumistel tekivad praktiliselt iga kord konfliktid erinevate arusaamade pinnalt vaatamata sellele, et vanemad on korras ise kokku leppinud (I kd, tl 157), kaasanud abiks tugiisikud ning lastekaitsetöötajad. Seega on antud konfliktitaseme puhul tõenäoline, et vaidlusaluses osas ühise hooldusõiguse säilitamisel tekiksid vaidlused edaspidi ka küsimustes, milles need veel tekkida ei ole jõudnud. 9
6. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse lõppjärelduses muutmata.
7. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.
8. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 10