Obsah (7)

§ 403§ 406§ 94§ 416§ 108§ 415§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-147395 Tsiviilasi PlusPlus C

§ 403

4 lg-s 6 toodud kohustust, saab lugeda kostja tasumised põhiosakatteks summas 37 eurot ning kostjal jääb põhiosana tasuda 1363 eurot. Kostjal on tasumata osamaksed alates 15.01.2022 tagasimaksest.

1. Hageja leiab, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust. Kohtuotsuse põhjendused
2. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). 3
3. Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

1. Kohus tuvastas, et kostja ja ESTO AS sõlmisid 22.11.2021 krediidilepingu nr 2152938235 krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 23-41). Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ja tasuma igakuist intressi 15-ks kuupäevaks.
2. Hagi kohaselt on kostja kasutanud krediidilepingu alusel saadavat krediidilimiiti 1376,62 eurot.
3. Kostja ei tasunud igakuist intressi alates 01.12.2021 ning hageja andis 01.04.2022 kostjale täiendava tähtaja 15.04.2022 võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja nimetatud tähtpäevaks võlga ei tasunud, ütles laenuandja 18.04.2022 lepingu üles (dtl 42-45). Hageja on nõude omandanud loovutamise teel (dtl 46).
4. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 406

² lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. 13. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,67% aastas. 14.

§ 406

² lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel.
3. Eesti Panga veebilehe andmetel oli perioodil 01.07.2021- 31.12.2021 kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse kolmekordne määr 56,04%. Antud juhul ei ületa lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr 55,67% aastas Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra.
4. Järgnevalt on kohtul kohutus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
5. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: • tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); • tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud 4 hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); • tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); • tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 17.
6. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. 17.
7. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 17.
8. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 403⁴ lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamise aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 17.

1. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
2. Hageja esitatu kohaselt krediidiandja tuvastas kliendi sissetulekud, võttes arvesse kliendi enda esitatud (1900 eurot) ja AS-lt Pensionikeskus (803,85 eurot) saadud info. Arvesse võeti kliendilt saadud info tema finantskohustuste (300 eurot) kohta ja krediidiandja minimaalset majapidamiskulude määra (400 eurot). Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et klient on krediidivõimeline (dtl 87). Hageja on esitanud tõendina laenuandja poolt koostatud kostja arvelduskonto väljavõtte analüüsi (dtl 100-127). Hageja selgitustel on tabelis analüüsitud kostja Swedbank konto nr XXXXXXXXXXXXXXX ja LHV Pangas konto nr XXXXXXXXXXXXXXX väljavõtteid alates 01.08.2021, mille tulemusel on saadud kostja sissetulekuks 803,85 eurot (Pensionikeskus AS-ilt) ja tööandja XXX AS ning YYY OÜ (igakuine keskmine palk ca 2000 eurot). Kostja arvelduskonto väljavõtted on esitatud kostja enda poolt. 09.01.2024 menetlusdokumendis selgitas hageja, et sissetulekutest oluline osa pärineb teadmata alustel kostja poolt tehtud sularaha maksetest, mille jätkumise eeldus võib olla vaieldav. Esineb makseid, mis on ilmselt tehtud isikliku vara säilimiseks (rahakogujasse). Kulutused on väikestes summades, kuid väga arvukad ja paljud kulutused ei 5 näi olevat hädavajalikud. Kokkuvõttes ei viita kostja konto väljavõte selgelt piiripealsele toimetulekule. Hageja on tuginenud töötasu teenimisele XXX AS-ilt ning YYY OÜ-lt.
3. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada kostja arvelduskonto väljavõte kohtule kujul nagu see on esitatud kostja poolt laenuandjale. Hageja teatas, et krediidiandja on hagejale esitanud tema andmebaasis säilinud versiooni kostja panagakonto väljavõtte analüüsist. Lähtuvalt eeltoodust ei ole krediidiandjal säilinud kostja arvelduskonto väljavõte sellisel kujul nagu see on esitatud kostja poolt laenuandjale.
4. Kohtule ei ole esitatud kostja pangaväljavõtet kujul, mis võimaldaks tõsikindlalt veenduda kostja sissetulekutes ja väljaminekutes ja olemasolevates kohustustest enne kostjaga vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist. Hageja selgitustel on tabelis analüüsitud kostja Swedbank konto nr XXXXXXXXXXXXXXX ja LHV Pangas konto nr XXXXXXXXXXXXXXX väljavõtteid alates 01.08.
5. Kohus märgib, et tegemist on laenuandja analüüsiga kostja pangakontode kohta ja sellest tabelist ei ole võimalik tehingute ridadelt eristada, milline osa väljavõttest puudutab Swedbank ja milline LHV pank kontot ja kuidas need mõlemad korraga kajastuvad selles tabelis. Siiski nähtub laenuandja teostatud analüüsist kostja pangakontode kohta, et perioodil 01.10.2021 - 31.10.2021 on kostja saadud laenusumma 18 000 eurot. 29.11.2021 on kostja võtnud IPF Digital AS-ilt laenu 4000 eurot, 07.12.2021 PLACET GROUP OÜ-lt 3500 eurot, 08.12.2021 Credit.ee OÜ-lt 1500 eurot. Hageja ise möönab, et sissetulekutest oluline osa pärineb teadmata alustel kostja poolt tehtud sularaha maksetest, mille jätkumise eeldus võib olla vaieldav. Asjas ei nähtu, et laenuandja oleks kostjal lasknud täpsustada, mis maksetega on tegemist, mistõttu ei saanud laenuandja ka eeldada, et tegemist on kostja püsiva igakuise sissetulekuga, mille arvelt olemasolevaid kohutusi igakuiselt tasuda. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Asjas ei nähtu, mille alusel määras krediidiandja minimaalse majapidamiskulude määra (400 eurot). Krediidiandjal oleks tulnud asjakohaseid andmeid küsida esmalt tarbija käest ja siis neid andmeid kontrollida ning analüüsida. Asjaolu, et tegelikult ei suutnud kostja oma sissetuleku arvelt püsivalt katta oma väljaminekuid ning tagastada saadud laenu, kinnitab fakt, et kostja ei tasunud igakuist intressi alates 01.12.
6. 09.01.2024 selgitas hageja, et kostjale väljastati 22.11.2021 krediit summas 1400 eurot, millest kostja tagastas 09.12.2021 intressina 13,62 eurot ning põhiosana 23,38 eurot. Kostjal on tasumata osamaksed alates 15.01.2022 tagasimaksest.
7. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 403⁴ lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 403⁴ lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 403⁴ lg 13).

Kohtule esitatud selgituste alusel ei saanud kohtu hinnangul käesoleval juhul laenuandjal tekkida

§ 403⁴ lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

22. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 403

⁴ lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 23.

§ 416

lg 1 lause 1 kohaselt, krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja 6 puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

1. Teenusetingimuste punkti 4.2 kohaselt ESTO võib kliendilepingust taganeda või selle ennetähtaegselt üles öelda, teatades sellest kliendile vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, juhul, kui klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva makse või selle osa tasumisega ja ESTO on andnud kliendile edutult kahenädalase täiendava tähtaja viivituses oldud summa tasumiseks koos hoiatusega, et ESTO ütleb kliendilepingu üles selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral ja nõuab kogu võla tasumist.
2. Kostja ei tasunud igakuist intressi alates 01.12.2021 ning hageja andis 01.04.2022 kostjale täiendava tähtaja 15.04.2022 võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja nimetatud tähtpäevaks võlga ei tasunud, ütles laenuandja 18.04.2022 lepingu üles.
3. Seega on käesoleval juhul ülesütlemisavalduse tegemise ajal täidetud

§ 416

lg 1 esimese lause tingimus, et kostja oli täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. 27. Kuna kohus tuvastas eespool, et leping on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingule kohaldada

§ 403

⁴ lg-st 7 tulenevalt

§-s 94 sätestatud intressimäära kuni 31.12.2022 0% aastas. Seega jääb rahuldamata hageja intressinõue perioodi 15.01.2022 kuni 17.04.2022 eest summas 136,71 eurot. 28. Kostjale väljastati 22.11.2021 krediit summas 1400 eurot, millest kostja tagastas 09.12.2021 intressina 13,62 eurot ning põhiosana 23,38 eurot. Kuna krediidiandja pole täitnud

§ 403

⁴ lg-s 6 toodud kohustust, saab lugeda kostja tasumised põhiosakatteks summas 37 eurot ning kostjal tuleb

§ 108lg 1 alusel põhiosana tasuda 1363 eurot.

1. Hageja nõue, et kostja hüvitaks sissenõudekuluna 35 eurot, tuleb jätta rahuldamata, sest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne.
2. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist summas 494,43 eurot. Lepingu kohaselt on viivisemäär võrdne lepingujärgse intressimääraga 38,90% aastas. Perioodil 18.04.2022 kuni 20.03.2023 on sissenõutavaks muutunud viivis 494,43 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
3. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 jäänud oma seisukoha juurde, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Kolleegium ei toeta laenulepingu puhul tõlgendust, mille kohaselt kehtiva lepingu korral võib krediidiandja nõuda võlgnikult kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületavat intressi, kuid lepingu rikkumise ja selle ülesütlemise korral on sama suur viivisekokkulepe tühine. Sellisel juhul oleksid lepingut rikkuvad võlgnikud paremas seisus (s.o peaksid kokkuvõttes tasuma vähem raha) võrreldes nende võlgnikega, kes lepingut korrektselt täidavad. Selline lepingu rikkumist julgustav tõlgendus ei oleks seaduse mõttega kooskõlas.

1. Seega tuleb hageja viivisenõue rahuldada ja kostjalt välja mõista viivis summas 494,43 euro.
2. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates 21.03.
3. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab kostjalt välja viivise lepingujärgse intressimääraga 38,90% aastas arvestatuna põhinõudelt kuni selle tasumiseni, kuid hageja taotlusel kokku mitte rohkem kui põhinõue. 7 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.
5. Kohus jätab TsMS § 168 lg 4 alusel hagist osalise loobumisega seotud menetluskulud hageja kanda.
6. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
7. Arvestades, et nii hagist osalise loobumise kulud ja hagi osalise rahuldamata jätmise kulud jäävad hageja kanda, siis tuleb jätta menetluskulud kostja kanda 90% ulatuses ja hageja kanda 10% ulatuses.
8. Hageja on menetluskuluna märkinud hagilt tasutud riigilõivu 385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulu 420 eurot (õigusabi on osutatud 3,5 tundi, hinnaga 100 eurot tund+km). Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmisel võtta arvesse, et hageja on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.
9. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 385 eurot.
10. Maakohus, hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, hageja esindaja teostatud toiminguid ja nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab, et antud juhul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud taotletud ulatuses summas 420 eurot.
11. Kohus peab põhjendatuks TsMS § 484² sätestatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.
12. Seega on hageja põhjendatud kulud summas 825 eurot (385+420+20) ja kostja peab sellest hüvitama 90% ehk 742,50 eurot.
13. Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
14. Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
15. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg-st 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik