Obsah (11)

§ 663§ 657§ 651§ 456§ 654§ 173§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 27.02.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-15048 Kohtuasi X kaebus

) § 172 lg 1 alusel menetluskulud kohtutäituri kanda. Kuigi kohus jättis avalduse rahuldamata avaldaja nõude osas kohustada kohtutäiturit tagastama täitemenetluse lõpetamise avalduse käsitulustasu, jääb avaldus rahuldamata ebaolulisest ulatuses, mis ei anna alust jaotada kulusid teisel viisil. Maakohus rahuldas avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, määrates avaldaja kulud kindlaks summas 1481,40 eurot, millest 1466,40 eurot on õigusabikulud (9,4 tundi x 156 eurot) ja 15 eurot riigilõiv. Määruskaebus

1. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3, millega maakohus rahuldas avaldaja 20.10.2021 kaebuse kohtutäituri 08.10.2021 otsuse peale täiteasjas ja tühistas kohtutäituri otsuse, kohustas kohtutäiturit kaebust uuesti läbi 6 2-21-15048 vaatama, jättis menetluskulud kohtutäituri kanda ning mõistis välja kohtutäiturilt avaldaja kasuks menetluskulude hüvitise 1481,40 eurot koos viivisega. Kohtutäitur palub vaidlustatud osas teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata, kohtutäituri otsus muutmata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur leiab määruskaebuses, et maakohu tõlgendus TMS § 481 lg-st 1 ja § 501 lg-st 3 on ekslik ja vastuolus seaduse mõttega. Täitemenetluse peaks aegumise korral lõpetama alati, kui võlgnik on lõpetamist taotlenud ja sissenõudja on lõpetamisega nõustunud. Seadusandja huvides on aegumise korral täitemenetluse lõpetamine TMS § 481 alusel, kui puudub vaidlus aegumise üle. TMS § 501 lg-s 1 ja lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei oma sisulist tähendust menetluse lõpetamise aluste seisukohast. Kohtutäiturile kehtestatud tähtaja möödumine ja menetluse jätkamine otsust tegemata ei tohiks viia olukorrani, kus kohtutäitur on sunnitud suunama võlgnikku TMS § 2231 lg 4 avaldust esitama või küsima avaldajalt uut avaldust täitemenetluse lõpetamiseks aegumise tõttu, kui sissenõudja nõusolek saabub hilinenult, tähtaega ületades. Maakohus on lähtunud valest pankrotiseaduse redaktsioonist. Maakohus on viidanud oma määruses läbivalt PankrS1992 redaktsioonile, märkides selle kehtivusajaks vahemiku 01.09.1992–01.01.
2. Pankrotiseadus jõustus aga uuendatud redaktsioonis juba 01.02.1997, mitte 01.01.
3. Seejuures nägi PankrS1997 ette, et enne 01.02.1997 alanud pankrotimenetlustes kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mida tehakse pärast 01.02.1997, PankrS1997 sätestatut, kui rakendussättest ei tulene teisiti. Olgugi et AS KALA pankrot kuulutati välja 01.03.1996, kohaldus likvideerimise ja arhiivi kandmise ajal, s.o 16.06.1997, vastavatele toimingutele
4. aasta redaktsioon. Seejuures saadi täitedokument 22.10.
5. Maakohus on määruse põhjenduses lähtunud asjakohatutest sätetest, sõltumata redaktsioonist. Maakohtu viidatud PankrS1992 § 41 lg-st 2, § 17 p-st 2, §-st 31 ega §-st 55 ei tulene, et pankrotihaldur ei saaks pärast võlgniku pankrotimenetluse lõpetamist ja võlgniku likvideerimist võlgniku nimel toiminguid teha.
6. aasta pankrotiseaduse redaktsioonis sätestati, et halduri saab jätta pankrotimenetluse lõpetamisel kohustustest vabastamata. PankrS1997 § 572 lg 1 järgi likvideeris pankrotimenetluses juriidilise isiku haldur. Juriidilisest isikust võlgnik likvideeriti, kui üldkoosolek oli sellise otsuse vastu võtnud ja kohus selle kinnitanud (PankrS1997 § 57 lg 2, 6). Seejuures kui kohus oli kinnitanud juriidilise isiku lõpetamise otsuse, likvideeriti juriidiline isik pankrotimenetluse lõpuks (PankrS1997 § 572 lg 2). Tollal kehtinud äriseadustiku redaktsioonid nägid ette, et äriühingu lõppemisel kustutatakse äriühing registrist äriühingu enda avalduse alusel või seaduses sätestatud muul alusel – seejuures kui likvideerimise järel vastavat avaldust ei esitata, on registripidajal õigus ühing registrist kustutada (ÄS1997 § 59 lg 1, 2). PankrS1997 § 96 lg 1 sätestas, et kohus otsustas pankrotimenetluse lõpetamisel, kas vabastada haldur kohustustest, märkides selle pankrotimenetluse lõpetamise määruses. Kohustustest vabastamata jäetud haldur sai likvideeritud võlgniku nimel esitada mh hagiavalduse. PankrS1997 § 96 lg 2 järgi võis kohus jätta halduri vabastamata mh juhul, kui pankrotivara ei olnud veel täielikult müüdud või kui pankrotivarasse oli veel raha laekumas või kui haldur plaanis esitada veel hagisid. Eeltoodust nähtuvalt sai tekkida olukord, kus pankrotimenetluse võlgnik likvideeritakse pankrotimenetluse lõpuks ja kustutatakse äriregistrist, kuid pankrotihaldur täidab jätkuvalt võlgniku nimel oma kohustusi. Järelikult on maakohus ekslikult leidnud, et pankrotihaldur ei saanuks olla sissenõudja ega anda nõusolekut täitemenetluse lõpetamiseks. Kuna eeltoodust nähtuvalt sai pankrotihaldur esitada (ja saab ka hilisemate redaktsioonide järgi) hagisid veel pärast võlgniku äriregistrist kustutamist ning panna seega kohtus maksma õigusi võlgniku nimel, ei ole põhjust jõuda järeldusele, et haldur ei saanuks algatada võlgniku nimel täitemenetlust sissenõudjana, kui võlgnik oli likvideeritud ja registrist kustutatud. Samaselt ei saa jõuda seega ka järeldusele, et pankrotihaldur ei saa anda TMS § 481 lg 1 p 3 tähenduses nõusolekut täitemenetluse 7 2-21-15048 lõpetamiseks. Halduri õigus esitada likvideeritud juriidilise isiku nimel tahteavaldusi tuleneb antud juhul PankrS1997 § 96 lg-st 2, mis kujutab endast õiguslikku fiktsiooni. Avaldaja seisukoht ja menetluse edasine käik
7. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud kohtutäituri kanda.
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

9.

§ 651

lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses vaidlustatakse avaldaja kaebuse rahuldamist ja menetluskulude jaotust ning kindlaksmääramist (vaidlustatud määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3), mistõttu on maakohtu määrus ülejäänud osas jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause koosmõjus §-ga 659).

10. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 654lg 6 koosmõjus §-ga 659).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

1. Määruskaebemenetluses on endiselt vaidluse all, kas kohtutäitur oli õigustatud lõpetama 23.07.2021 täiteasjas täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu ja sellega seoses mõistma võlgnikult välja kohtutäituri põhitasu ja tasumata täitekulud ning jätkama selles osas täitemenetlust. Maakohus tuvastas, et avaldaja esitas kohtutäiturile 24.05.2021 avalduse lõpetada täitemenetlus TMS § 481 alusel jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude ja muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumise tõttu. Kohtutäitur edastas avaldajale 13.07.2021 teate täitemenetluse jätkamise kohta. Maakohus leidis, et 13.07.2021 otsustusega täitemenetlust jätkata oli lõppenud avaldaja 24.05.2021 esitatud avalduse läbivaatamine. Kohtutäitur leiab, et TMS § 501 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumine ei võta kohtutäiturilt õigust lõpetada avaldaja avalduse alusel täitemenetlus nõude aegumise tõttu, kui sissenõudja esitab nõusoleku menetluse lõpetamiseks peale seaduses sätestatud tähtaega. Praegusel juhul väidab kohtutäitur, et kuna avaldaja oli avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu esitanud 24.05.2021 ja sissenõudja nõustus täitemenetluse lõpetamisega 23.07.2021, võis kohtutäitur täitemenetluse avaldaja avalduse alusel lõpetada. Ringkonnakohus nõustub iseenesest kohtutäituri määruskaebuses väljendatud seisukohaga, et mõistlik ei pruugi olla olukord, kus seetõttu, et sissenõudja esitab nõusoleku täitemenetluse aegumise tõttu lõpetamiseks hilinemisega, tuleks võlgnik suunata esitama kohtutäiturile uus TMS § 481 järgne avaldus või pöörduma selleks kohtusse (TMS § 223¹). Praegusel juhul aga tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et kohtutäituri 23.07.2021 menetluse lõpetamise otsuse tegemisel ei olnud kohtutäituril võimalik tugineda avaldaja 24.05.2021 esitatud avaldusele. Kuigi maakohus leidis, et avaldaja ei olnud võtnud tagasi avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, nähtub maakohtu viidatud avaldaja lepingulise esindaja ja kohtutäituri ning tema büroo töötaja vahelisest kirjavahetusest, et avaldajal ei olnud soovi, et võimalikult sissenõudjalt nõusoleku 8 2-21-15048 saamisel lõpetaks kohtutäitur siiski täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu vaatamata oma 13.07.2021 teatele täitemenetlust jätkata (tl 94–97). Kolleegiumi hinnangul ei olnud avaldajal põhjust 24.05.2021 avaldust tagasi võtta, kuivõrd kohtutäitur oli 13.07.2021 teinud otsustuse täitemenetluse jätkamise kohta ja avaldajale ei saanud olla ettenähtav, et menetluse jätkamisest hoolimata teeb kohtutäitur siiski menetluse lõpetamise otsuse. Eelviidatud kirjavahetusest ja avaldaja seisukohtadest nähtuvalt valmistus avaldaja vastavalt kohtutäituri juhisele esitama kohtule sissenõudja vastu avaldust menetluse lõpetamiseks (avaldaja on märkinud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi) (tl 95, 138 pöördel). Avaldaja lepinguline esindaja kirjutas 20.07.2021 kohtutäiturile, et AS-i Kala pole ammu olemas ja pankrotihaldur Kübarsepp ei ole ilmselgelt sissenõudja, mistõttu on sundtäitmine ebaseaduslik, täitemenetlus tuleks TMS § 48 lg 1 p 6 alusel lõpetada (täituritasu ei teki) ja kohtutäitur peaks tagastama täitemenetluse lõpetamise avalduse käitlustasu (tl 95). Avaldaja sai lähtuda sellest, et kohtutäitur jätkab täitemenetlust ja kui avaldaja soovib siiski täitemenetluse lõpetamist nõude täitmise aegumise tõttu, tuleb tal selleks pöörduda kooskõlas TMS § 2231 lg-ga 1 kohtusse. Kohtutäiturile oli teada avaldaja rahulolematus seoses segadusega sissenõudja olemasolu ja isiku osas, kuivõrd avaldaja väljendas seda 20.07.2021 kirjas kohtutäiturile. Seetõttu ei ole võimalik jõuda järeldusele, et avaldaja tahe oleks olnud peale kohtutäituri 13.07.2021 täitemenetluse jätkamise teadet endiselt, et kohtutäitur hoolimata menetluse jätkamisest siiski võimaliku sissenõudja nõusoleku saamisel täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu lõpetaks. TMS § 481 lg 4 sätestab, et täitemenetluse lõpetamine aegumise tõtte ei vabasta võlgnikku täitekulude kandmisest. Praegusel juhu on võlgnikul põhjendatud huvi, et kohtutäitur lõpetaks täitemenetluse TMS § 48 lg 1 p 6 alusel, et võlgnik vabaneks täitekulude kandmisest. Kohtutäituril ei olnud seega alust 23.07.2021 otsusega täitemenetlust nõude täitmise aegumise tõttu lõpetada ja sellega seonduvalt ka kohtutäituri põhitasu ja täitekulusid välja mõista.
2. Kuna täitmata on TMS § 481 lg-s 1 sätestatud esmane eeldus täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu lõpetamiseks, kuivõrd 23.07.2021 otsuse tegemisel ei saanud kohtutäitur lähtuda avaldaja 24.05.2021 avaldusest, siis ei ole vaja analüüsida, kas täidetud oli selle sätte p-s 3 sätestatud eeldus, et sissenõudja ei vaidle täitemenetluse lõpetamisele vastu. Seetõttu ei käsitle kolleegium menetlusosaliste väiteid seoses sellega, kas pankrotihaldur sai anda likvideeritud äriühingu nimel nõusoleku täitemenetluse lõpetamiseks. Arvestades avaldaja väiteid, et sissenõudja on lõppenud ja täitemenetlust võib olla alustatud põhjendamatult, nõustub kolleegium maakohtu selgitustega, et kohtutäitur saab kaebuse uuel läbivaatamisel otsustada täitemenetluse lõpetamise üle TMS § 48 lg 1 p 6 või p 7 alusel.
3. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust vaidlustatud määrust tühistada ja määruskaebus jääb rahuldamata.
4. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3).

Kuigi kohtutäitur on palunud tühistada maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude jaotuse kohta sisulisi väiteid esitanud. Kohtutäitur ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus rahuldas kaebuse osaliselt. Maakohus on oma otsustust menetluskulude jaotamise osas piisavalt põhjendanud.

1. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust sekkuda maakohtu diskretsiooni menetluskulude kindlaksmääramise osas, kuivõrd kohtutäitur ei ole määruskaebuses esitanud sellega seoses 9 2-21-15048 ühtegi väidet, mille pinnalt maakohtu kaalutlusotsust kontrollida. Maakohus on avaldaja menetluskulude nimekirja analüüsinud ja rahuldanud avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, vähendades põhjendatud ja vajalikuks peetavat õigusabitoimingute ajakulu.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel kohtutäituri kanda.

18.

§ 174

lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks määruskaebemenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. 19. Avaldaja 05.05.2023 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldaja õigusabikulu määruskaebemenetluses 3,8 tundi, mis vastab summale 592,80 eurot (sh käibemaks). Avaldajale osutati õigusabiteenust hinnaga 130 eurot tunnis (lisandub käibemaks). Avaldaja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu on kulu arvestatud käibemaksuga. Avaldaja lepingulisel esindajal kulus vaidlustatud määrusega tutvumisele ja analüüsile 0,8 tundi, määruskaebusega tutvumisele 0,6 tundi, määruskaebusele seisukoha koostamisele ja esitamisele 2 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele ning esitamisele 0,4 tundi. Kohtutäitur jättis avaldaja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise kohtu otsustada.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu ning mahtu arvestades avaldaja lepingulise esindaja ajakulu 3,8 tundi määruskaebemenetluses põhjendatud ja vajalik. Avaldaja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (lisandub käibemaks, s.o koos käibemaksuga 156 eurot tunnis) ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning seda saab pidada põhjendatuks. Avaldaja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 592,80 eurot koos käibemaksuga (3,8 x 156). Lisaks peab kohtutäitur tulenevalt avaldaja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. 20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178

lg 1).

§ 178

lg 2 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 10