Obsah (8)

§ 71§ 291§ 901§ 306§ 180§ 181§ 175§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis 06.12.2021 Tallinnas 1-21-2199 (20230100955) Kohtunik Janika Kal

) § 3051 , § 306, § 309, § 311-313, § 317, § 175 lg 1 p 4, 5, § 180 lg 1, 3 kohus o t s u s t a s:

1. Süüdi tunnistada Kermo Mänd KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi episoodides 17.09.2019, 26.05.2020 ja 04.09.2020 ja mõista talle karistuseks 6 (kuue) kuu pikkune vangistus.
2. Õigeks mõista Kermo Mänd KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses episoodis 30.07.
4. Süüdi tunnistada Kermo Mänd KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja karistada teda vangistusega 9 (üheksa) aastat.
5. Lugeda Kermo Männile mõistetud üksikkaristustest kergem kaetuks raskemaga ja mõista Kermo Männile lõplikuks liitkaristuseks 9 (üheksa) aasta pikkune vangistus.
6. Arvestada KarS § 68 lg 1 alusel Kermo Männi eelvangistus (s.o 06.09.202004.12.2020) 2 (kaks) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva karistusaja hulka. Lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 (kaheksa) aasta, 9 (üheksa) kuu ja 10 (kümne) päeva pikkune vangistus.
7. Jätta Kermo Männi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, muutmata. Tõkend tühistada, kui Kermo Mänd asub kohtuotsuse jõustumisel karistust kandma.
8. Välja mõista Kermo Männilt menetluskulud 8807,90 eurot (sh sundraha 1460,00 eurot, ekspertiisikulu 84,00 eurot, kannatanu lepingulise esindaja õigusabikulu 4074,00 eurot ja kaitsjatasu 3189,90 eurot).
9. Määrata, et Kermo Mänd võib menetluskulu tasuda ositi, 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Igakuise makse suurus on seega vähemalt 733,75 eurot ning viimase osamakse suurus vähemalt 736,65 eurot.
10. Makseinfo arveldusarve- ja viitenumbriga on käesoleva otsuse lahutamatu lisa ja edastatakse Kermo Männile e-toimiku kaudu.
11. Jätta riigi kanda Kermo Männile määratud kaitsjale määratud tasu 289,00 eurot. Edasikaebamise kord: Apellatsioon tuleb esitada Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Esitatud süüdistus: Kermo Männile (Mänd) on esitatud süüdistus selles, et tema 05.09.2020 ajavahemikul kella 06.00 kuni 13.13, täpsemalt tuvastamata kellaajal, xxx asuvas korteris, kasutas korduvalt füüsilist vägivalda täpselt tuvastamata viisil oma lapse H M suhtes (sünd. xxx), mistõttu 06.09.2020 sattus H M SA Tallinna Lastehaigla intensiivravi osakonda üliraskes seisundis. Vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktile nr 20E-AOI0229 esines kannatanu H M 2 tervisekahjustusena värske vasakpoolne kõvakelmealune verevalum koos vähese ämblikvõrkkelmealuse verevalumiga mõlemal pool otsmiku-, kiiru- ja oimupiirkonnas ning suuraju mõlema poolkera tursega, verevalumid mõlema silma võrkkestas ja võrkkesta ees, samuti 07.09.2020 kohtuarstlikul läbivaatusel sedastatud nahamarrastus ja nahaalused verevalumid kukla piirkonnas. Lisaks kujunes H M välja, talle enne hospitaliseerimist põhjustatud raskete tervisekahjustuste tulemusena, vastavalt Tallinna Lastehaigla väljavõttele haigusloost nr xxx, nägemisnärviatroofiast tingituna nägemisfunktsiooni kaotus. Oma tahtliku tegevusega pani Kermo Mänd toime raske tervisekahjustuse tekitamise, millega kaasnes oht elule ja elundi tegevuse lakkamine, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 ja 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse Kermo Mändi selles, et tema 17.09.2019 kella 13.00-14.00 paiku, viibides enda elukohas aadressil: xxx, võttis ühe käega oma raseda elukaaslase H-G Ki kaela ümbert kinni ning pigistas umbes 5-7 sekundit, mille tulemusena oli kannatanul raske hingata ja tekkis õhupuudus. Lisaks põhjustas Kermo Mänd oma tegevusega H-G Kle valu ning punast värvi laigud kaela piirkonnas. Samuti tema, 26.05.2020 täpsemalt tuvastamata kellaajal, aadressil: xxx, tõukas ühe käega elukaaslast H-G Ki vastu rindkere ning lõi lahtise käega vastu H-G Ki pead ja kõrva. Sellise tegevusega põhjustas Kermo Mänd kannatanule füüsilist valu. Samuti tema, 30.07.2020 ajavahemikul 15.00-15.55, aadressil: xxx, lükkas parema käega elukaaslast H-G Ki vastu rindkere, mille tagajärjel kaotas kannatanu tasakaalu ning kukkus pikali maha põrandal olevate mänguasjade otsa. Oma tegevusega põhjustas Kermo Mänd kannatanule füüsilist valu vasaku jala ja tuhara piirkonnas. Samuti tema, 04.09.2020 ajavahemikul 05.27-06.18, aadressil: xxx, tõukas elukaaslast H-G Ki ühe käega 2-3 korda vastu rindkere, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu rindkeres. Oma tahtliku tegevusega pani Kermo Mänd korduvalt toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes, s.o KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Prokuröri seisukoht: Prokurör oli seisukohal, et K. Männile esitatud süüdistus leidis kohtulikul uurimisel täielikult tõendamist. H-G. K füüsilist väärkohtlemist tõendavad kannatanu ütlused, H-G. K on K. Männi tegevusest rääkinud oma sõbranna H. E. Prokuröri hinnangul on kannatanu ütlused detailsed ning nende usaldusväärsust kinnitavad kaudsed tõendid. Seda, et süüdistatava ja kannatanu suhe muutus mingil hetkel tüliderohkeks, kinnitavad mitmed kohtuistungil küsitletud inimesed. Prokurör märkis, et vägivald oli korduv, samuti on H-G. K ja K. Mänd elukaaslased. Sel põhjusel on K. Männile süüks arvatud tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. 3 H. M väärkohtlemises on kriminaalasjas tõendatud, et lapsel tuvastati eluohtlikud tervisekahjustused ja nägemisfunktsiooni kadu, tervisekahjustused põhjustati süüdistuses märgitud ajavahemikul, kui H. M oli koos K. Männiga. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel üle kuulatud ekspert ja asjatundja M-L. I välistas oma selgitustega kõik süüdistatava ja tema kaitsja esitatud kaitseversioonid. Erialaspetsialistid jõudsid järeldusele, et H. M tuvastatud tervisekahjustused said tekkida üksnes korduva, füüsilise vägivalla teel. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et mitte keegi teine peale süüdistatava ei saanud lapsel tuvastatud tervisekahjustusi tekitada. K. Mänd oli süüdistuses näidatud ajavahemikul elukaaslase käitumise pärast stressis, lastega üksi, H. M oli keskmisest rahutum ning ilmselgelt oli süüdistatava eesmärgiks lapse vaigistamine, kuid selle meetodiks oli füüsiline vägivald. Prokurör oli seisukohal, et 4-kuuse lapse suhtes ei saa sedavõrd raske tagajärje põhjustanud väärkohtlemine toimuda ettevaatamatusest. Mistahes vägivalla (intensiivne raputamine, jõuline paiskamine vastu ümbritsevaid pindu) kasutamine täiskasvanu poolt sedavõrd väikese lapse suhtes saab olla toime pandud ainult tahtlikult. Lisaks ei saa täiskasvanu loota, et 4-kuuse lapse kallal vägivalla tarvitamisega ei kaasne lapsele mitte mingisuguseid tagajärgi. Prokurör pidas tõenäoliseks, et süüdistatav ei tegutsenud tahtlusega raske tervisekahjustuse tekitamise põhjustamises. Selles osas tegutses süüdistatav hooletusega. H. M tuvastati lisaks nägemisfunktsiooni kaotus ning see esines lapsel enne hospitaliseerimist. Kokkuvõtvalt leidis prokurör, et K. Männile ette heidetav kuritegu on tõendatud ja süüdistuses õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi. K. Männile karistuse mõistmisel tuleb prokuröri hinnangul arvestada sellega, et süüdistatav on küll varem karistamata, kuid kriminaalasjas ei esine tema vastutust kergendavaid asjaolusid. Raskendavateks asjaoludeks on prokuröri arvates kooskõlas KarS § 58 p 3, 4 süüteo toime panemine teadvalt noorema kui 12 aastase ja raseda suhtes ning süüteo toime panemine oma pereliikme vastu. K. Männi süü on prokuröri arvates suur: süüdistatav pani toime kuriteod oma kõige lähedasemate inimeste vastu. H. M oli teo toimepanemise ajal imikueas, K. Mänd võttis oma lapselt õiguse täisväärtuslikule elule. H. M ei hakka kunagi käima, mitte kunagi nägema ja jääb sügava vaimse puudega. Prokurör pidas positiivseks, et süüdistatav on käinud last regulaarselt xxx vaatamas, kuid märkis, et see K. Männi süü suurust ei vähenda. Kokkuvõtvalt leidis prokurör, et K. Männile mõistetav lõplik karistus peaks jääma KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 sanktsiooni ülemäära lähedale. Prokurör taotles: 1) K. Männi süüdi tunnistamist KarS 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi ja karistamist 1 aasta ning 2 kuu pikkuse vangistusega; 2) K. Männi süüdi tunnistamist KarS § 118 lg 1 p-de 1, 6 järgi ja karistamist 11 aasta pikkuse vangistusega; 3) K. Männile mõistetud üksikkaristustest KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks lugemist raskemaga ning K. Männile lõplikuks liitkaristuseks 11 aasta pikkuse vangistuse mõistmist; 4) K. Männi eelvangistuses viibitud aja arvestamist KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks 10 aastat, 9 kuud ja 2 päeva vangistust; 5) K. Männilt menetluskulude – määratud kaitsjale arvestatud tasu ja ekspertiisikulu – välja mõistmist. 4 Kannatanu H. M lepingulise esindaja seisukoht: Kannatanu esindaja hinnangul on K. Männile esitatud süüdistus osas, mis puudutab H. M tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Kannatanu esindaja leidis, et kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõendid välistavad kõik muud võimalused peale selle, mis on süüdistuses kirjas. Süüdistatava K. Männi esitatud versioonid sellest, mis võis juhtuda ei ole kooskõlas ülejäänud tõenditega. Kriminaalasjas on tuvastatud H. M tekkinud tervisekahjustused, ekspert ja tunnistajana üle kuulatud xxx arst on seisukohal, et vigastuste iseloomu silmas pidades on tõenäoline, et tegemist on nn raputatud lapse sündroomiga. Kriminaalasjas esitatud tõendite abil on võimalik üpris selgelt piiritleda ajavahemik, millal H. M tervisekahjused tekitati ning sellel ajal oli süüdistatav üksi kahe alaealise lapsega kodus. Kannatanu esindaja märkis, et karistuse otsustab kohus, kuid H. M huvides oleks kahtlemata see, kui süüdistatav jääks vabadusse, töötaks ning aitaks H. M igapäevaseid kulusid katta. Süüdistatava ja kaitsja seisukoht: Süüdistatav K. Mänd ennast süüdi ei tunnistanud. K. Mänd selgitas, et neil oli H-G. Kga tülisid ja konflikte, kuid ta ei ole tarvitanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Oma alaealise lapse H. M väärkohtlemist süüdistatav omaks ei võtnud. K. Mänd esitas kolm versiooni, mis võis imikuga juhtuda: - H. M sõi reedel (04.09.2020) vähem. Laps oli hommikul elukaaslase süles, ei nutnud ja tema pea oli tulipunane nagu tomat. Ta ei tea, mis juhtus, sest ta käis suitsetamas; ta magas ööl vastu laupäeva (s.o vastu 05.09.2020) koos H. M. Võimalik, et ta andis lapsele läbi une obaduse; H. M vanem vend K võis lapsele millegagi (nt 11 cm pikkune metallautoga või plastikust mõõgaga) piki pead virutada. Samuti imiteeris K ülekuulamisel viskamist, kuid kinnitas, et ei emme ega issi seda beebile ei teinud. Ki ülekuulamise videolt on näha, et kui H. M juhtunu kohta küsitakse, siis ta langetab pea nagu süüdlane. Kaitsja oli seisukohal, et tema kliendile esitatud süüdistus ei ole põhjendatud ja tõendatud järgmistel põhjustel: - - kohtulikul uurimisel ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada, et H. M tuvastatud vigastused tekitati süüdistuses märgitud ajal või enne seda. Ekspert ja asjatundja lähtusid vigastuste tekitamise aja määratlemisel H. M toidukogusest, kuid see kui palju laps sõi ei ole tegelikult üheselt tuvastatud – süüdistatava ütlused ei ole selles osas järjekindlad. K. Mänd selgitas, et ta ei soovinud häirekeskuse töötajatele avaldada kui palju laps sõi – ta ei soovinud tunnistada, et ei saa lapsega hakkama. Kaitsja pidas võimalikuks ka seda, et K. Mänd ei mäleta, kui palju H. M 05.09.2020 hommikul sõi; isegi kui kohus tuvastab, et H. M tekitati vigastused süüdistuses märgitud ajal, ei ole uuritud tõenditest võimalik üheselt järeldada kes H. M vigastused tekitas. Kriminaalasjas on tuvastatud, et 1) süüdistatav ei viibinud kogu aeg koos lastega; 2) süüdistatav otsis läbivalt nii elukaaslaselt kui perearstiliinilt abi seoses lapse tervise halvenemisega ning väljendas nõutust toimuva ja selle põhjuste osas; 3) süüdistatav 5 - kasutas kõiki elukaaslaselt ja meditsiinipersonalilt saadud juhiseid lapse olukorra parandamiseks ja kutsus H. M kiirabi; 4) süüdistatava puhul ei tuvastatud seda, et ta oleks olnud eelnevalt laste suhtes vägivaldne; süüdistatava versioon, et H. M põhjustas tervisekahjustused K Mänd, on usutav: lapsed olid küllaltki pikka aega ilma järelevalveta, korterist lahkudes jättis K. Mänd noorema lapse voodile ja sinna oli ligipääs beebi vanemal vennal; ülekuulamisel kirjeldab K M küll seda mis võis lapsega juhtuda, kuid eitab enda, isa ja/või ema seost sündmusega ning püüab vastutavana näidata multifilmitegelast XMX. Kaitsja märkis, et KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 6 sätestatud kuritegu eeldab subjektiivsest küljest vähemalt kaudset tahtlust. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et K. Mänd raputas H. M, ei ole võimalik tuvastada, mil moel vägivalda rakendati. Kohtus üle kuulatud ekspert ja asjatundja ei osanud sellele küsimusele vastata ning seega ei ole välistatud, et tegemist oli ühekordse vägivallaaktiga. Kirjeldatud juhul on kohtupraktikas (RKKKo 3-1-1-142-05) omaks võetud seisukoht, et kui isiku stressiseisund või afektiivne ärritus toob kaasa lapse ühekordse tugeva raputamise või muu mittekorduva vägivalla, on enam alust arvata, et isikul puudus arusaam teo ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest. Kaitsja märkis, et tema klient oli stressis, sundseisus (ta pidi laste eest hoolitsema) ja ei tulnud toime lapse nutuhoogudega. Tõendikogumi pinnalt ei saa teha tõsikindlat järeldust, et K. Männi tahe ulatus H. M tervisekahjustuse tekitamiseni. Kaitsja leidis, et juhul kui kohus leiab, et K. Mänd tarvitas oma lapse suhtes vägivalda, siis tuleb kliendi tegevus ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 järgi. Kaitsja oli seisukohal, et H-G. K füüsiline väärkohtlemine ei ole tõendatud. Kannatanu võttis oma ütlused tagasi, samuti on tunnistaja E. M ütlustega tõendatud, et vähemalt ühe süüdistuses kajastatud episoodi kohta kannatanu valetas oma elukaaslase emale. Kaitsja jäi kohtuistungil väljendatud seisukoha juurde, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi ei saa K. Männile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuse tõendamisel arvestada. Kaitsja leidis, et K. Mänd tuleb talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõista. Kõik menetluskulud palus kaitsja jätta riigi kanda. Kohtu seisukoht: K. Männile esitatud süüdistus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi K. Mändi süüdistatakse selles, et ta on oma elukaaslase H-G. K suhtes korduvalt – 17.09.2019, 26.05.2020, 30.07.2020 ja 04.09.2020 – tarvitanud füüsilist vägivalda. K. Mänd põhjustas kannatanule süüdistuse järgi oma tegevusega füüsilist valu ja kergemaid kehavigastusi. Süüdistuse kohaselt toimusid kõik vägivallajuhtumid süüdistatava ja kannatanu kodus, ajal mil kedagi kõrvalist seal ei viibinud s.o tegemist on klassikalise perevägivalla juhtumiga. Osades süüdistuses kajastatud episoodide toime panemise ajal olid kodus peale kannatanu ja süüdistatava ka paari ühised alaealised lapsed, kuid noorem laps H. M oli vastsündinu ning vanema lapse küsitlemine jäi logopeediliste probleemide tõttu tagajärjetuks (selles osas vt otsuse osa, mis puudutab K. Männile ette heidetud kuritegu KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi). Kriminaalasjas ei esitatud kohtule tõendeid selle kohta, et kannatanu oleks oma vigastused kusagil või mingil moel fikseerinud. 6 K. Männile ette heidetud episoodides, mis on kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on keskseks tõendiks seega kannatanu H-G. K ütlused ja sel põhjusel taotles prokurör kannatanu ristküsitlemist kohtus. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et K. Mänd ja H-G. K olid süüdistuses kajastud episoodide ajal ja on käesoleval hetkel jätkuvalt elukaaslased ning kannatanu H-G. K kasutas kohtus kooskõlas

§ 71lg 1 p 5 õigust keelduda ütluste andmisest (kd I tlk 142 pöördel).

Prokurör esitas seejärel

§ 291

lg 3 p 1 alusel taotluse, et kohus võtaks tõendina vastu kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud, kuid deponeerimata ütlused (kd IV tlk 18) kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kaitsja vaidles prokuröri taotlusele vastu. Kaitsja märkis, et prokuröri poolt taotletud alusel ütluste vastuvõtmine peab olema erandlik, lisaks peavad olema täidetud kõik

§ 291lg 3 p-des 1-4 loetletud tingimused. Kaitsja möönis, et K. Männile Kar

S § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses on kannatanu ütlused küll nö tuumiktõendid (s.o kohtu arusaamist pidi ei eita kaitsja, et

§ 291

lg 3 p 2 sätestatud tingimus – ütlused peavad olema olulised kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks – on täidetud), kuid kõige enam kahtlusi tekitab H-G. K meeleseisund ütluste andmise ajal ja kannatanu isik (vt

§ 291lg 3 p 1 sätestatud tingimus).

Kaitsja esitas kohtule kannatanu poolt digitaalselt allkirjastatud seletuse (kd IV tlk 57-58), mille kohaselt ei ole K. Mänd kannatanu vastu vägivaldne, ütlusi andes oli ta vihane, liialdas ja otsis kaastunnet. Prokurör leidis, et tegemist on kohtukõlbmatu dokumendiga, mida kohus ei tohiks kaitsjalt vastugi võtta. Kooskõlas

§ 291

lg 3 võib kohus erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses (

§ 291

lg 3 p 1); 2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks (

§ 291

lg 3 p 2); 3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid (

§ 291

lg 3 p 3); 4) ütlused on saadud isiku vahetul või audio-videosalvestatud kaugülekuulamisel (

§ 291lg 3 p 4).

Kohus nendib esmalt, et isikulise tõendiallika poolt kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmine saab normi mõttes olla erandlik. See on mõistetav, sest kohtueelses menetluses ei osale isikulise tõendiallika küsitlemisel kahtlustatatava/süüdistatava kaitsja ning sellest tulenevalt ei ole neil võimalik täielikult realiseerida oma kaitseõigust. Kohtu hinnangul tuleb aga antud juhul kindlasti arvestada kuriteo eripära: tegemist on perevägivalda puudutavate episoodidega ning sellise kuriteo korral on kannatanud praktikas võrdlemisi altid erinevatel (kas siis puhtmajanduslikel, sotsiaalsetel vms) põhjustel ütluste andmisest keelduma ja/või oma varasematest ütlustest taganema. Kohtu hinnangul on H-G. K kohtueelses menetluses antud ütluste puhul osas, mis puudutavad K. Männile esitatud süüdistust KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi, täidetud

§ 291lg 3 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud tingimused järgmistel põhjustel.

7 H-G. K ütlused on K. Männile esitatud süüdistuses osas, mis puudutab perevägivalla episoode, kohtu hinnangul keskseks tõendiks. Väidetavad vägivallaintsidendid toimusid koduseinte vahel ning kriminaalasjas ei ole ühtegi kõrvalseisjat, kes oleks võimeline kohtus rääkima, mis siis tegelikult süüdistuses märgitud kuupäevadel ja kellaaegadel juhtus. Samuti oli kaitsjal ja K. Männil kohtu hinnangul piisavalt võimalus esitada ütlustele vastuväiteid: süüdistatav selgitaski, et mitte midagi sellist mida süüdistus kirjeldab, ei ole toimunud. Süüdistatav viitas samuti sellele, et omavahelistes Messengeri vestlustes on ta vägivaldsust eitanud. Nii kaitsja kui süüdistatav tuginesid lisaks sellele, et kannatanu on ebastabiilne, tähelepanu otsiv ning paari naaber on korterist kuulnud pigem kannatanu karjumist. Kohtule esitatud kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütluste protokollist (kd III tlk 58-80) nähtub, et menetleja on kannatanu vahetult üle kuulanud. Kaitsja hinnangul on ütluste vastuvõtmisel kõige olulisemaks komistuskiviks kannatanu meeleseisund ütluste andmise ajal ning tema usaldusväärsus: kannatanu võttis kohtule esitatud kirjalikus seletuses oma kohtueelses menetluses antud ütlused sisuliselt tagasi. Puutuvalt kannatanu allkirjastatud selgitusse märgib kohus vastuseks prokuröri etteheidetele, et ütluste vastuvõtmisel tuleb kohtul tuvastada mh asjaolu, et ei ütluste andmise asjaolud ega tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus võib oma järeldused kannatanu usaldusväärsuse kohta rajada ka nn vabatõendile, milleks võib mh olla ka kohtule esitatud kirjalik pöördumine. Kohtu hinnangul on kriminaalasjas tõendatud, et H.G. K on oma tervisliku seisundi tõttu emotsionaalselt ebastabiilne ja ta on võrdlemisi varasest noorusest alates vajanud psühhiaatri abi ning asjaomaseid medikamente (vt kannatanu haiguslood kd III tlk 1-57). Kannatanu käitumist tsiviilkohtus on käsitlenud oma määruses ka laste hooldusõiguse küsimust vaaginud kohtunik (vt kd I tlk 25-31) kes täheldas, et K Männi ja H. M ema ärakuulamisel video teel viskas ema vähemalt ühel korral telefoni toa teise nurka ning karjus. Käesolevas kriminaalasjas kasutas H-G. K esmalt õigust osaleda kohtuistungitel, kuid jooksis kahel korral karjudes istungisaalist välja (kd I tlk 142 ja tlk 201 pöördel). Rohkem kannatanu kohtuistungitel ei osalenud, kohus juhtis kannatanu süüdistatavast elukaaslase tähelepanu asjaolule, et H-G. K vaimsele tervisele ei pruugi kohtus käimine kasuks tulla. Vaatamata eeltoodule leiab kohus, et H-G. K poolt kohtueelses menetluses ütluste andmise asjaolud ja tema vaimne seisund ei anna alust kahelda tema varasemate ütluste usaldusväärsuses. Kohtule esitatud kannatanu H-G. K ülekuulamise protokollidest nähtub, et kannatanu kuulati esmakordselt üle 07.09.2020 ning teistkordselt küsitleti teda 14.09.2020. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 06.09.2020 hospitaliseeriti elukaaslaste ühine alaealine laps H. M üliraskes seisundis Tallinna Lastehaiglasse. Kannatanu on ütlused andnud seega kohe järgmisel päeval ning arvestades lapsega juhtunut ja kannatanu vaimset tervist võib tõepoolest tõusetuda põhjendatult küsimus, kas H.G. K meeleseisund oli menetlustoiminguks kõlbulik. Protokollide järgi on H-G. Kle esmalt selgitatud seda, et ta ei pea oma elukaaslase vastu ütlusi andma. Kannatanu on kinnitanud, et talle selgitati

§ 71

lg 1 p 5 sätestatud õigust, kuid ta soovib ütlusi anda lihtsal põhjusel – ta tahab teada, mis tema lapsega juhtus. Kannatanu on seega saanud aru menetlustoimingu eesmärgist, adunud oma õigusi ning märkinud, et ta soovib 8 oma ütlustega kaasa aidata kriminaalasjas tõe tuvastamisele. Kannatanu ütlusi tervikuna hinnates märgib kohus, et need on üksikasjalikud, seostatud ja detailsed, sh räägib kannatanu oma elukaaslasest ka head ning K. Männi positsiooni toetavaid detaile: ta möönab, et konfliktid olid vastastikused ning ta võis omavaheliste tülide käigus K. Mändi lüüa, ta tundis ennast sageli halvasti, et ta endast välja läks ja halvasti käitus. Võrreldes kannatanu esma- ja teistkordset ülekuulamise protokolli on ilmne, et kannatanu oma varasemaid ütlusi diametraalselt ei muuda, kannatanu täpsustab teatud momente ja selgitab, miks ta ühe või teise asja rääkimata jättis. Järelikult ei olnud kannatanu 07.09.2020 esmasel ülekuulamisel eelmise päeva sündmusi silmas pidades mittemingisuguses erilises meeleseisundis, millele kaitsja viitab. Protokollides puuduvad märkmed selle kohta, et ülekuulamine katkestati kannatanust (eelkõige tema tervislikust seisundist) tulenevatel põhjustel. Eeltoodut arvestades ei ole kohtu hinnangul põhjendatud kaitsja väide selle kohta, et H-G. K vaimne seisund oli kohtueelses menetluses ütluste andmisel selline, mis tekitab kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses. Kaitsja teise etteheite osas (s.o kannatanu isik annab alust kahelda tema kui tõendiallika usaldusväärsuses) nendib kohus, et inimese habras psüühika ei tähenda automaatselt seda, et ta ei ole tõendiallikana usaldusväärne. Etteruttavalt märgib kohus, et kõrvutades kannatanu ütlusi teiste tõenditega mille usaldusväärsust kaitsja kahtluse alla ei seadnud, on selge, et olulisi vastuolusid nendes ei esine. Antud juhul on kohtu hinnangul üsna loogiline miks kannatanu oma kohtueelses menetluses antud ütlusi kirjalikus avalduses ise õõnestama asus. Kohtule esitatud kannatanu tervist puudutavate dokumentide pinnalt (kd III tlk 1-57) on võimalik konstrueerida H-G. K eelnev elukäik. Kannatanu vanemad lahutasid, H-G. K jäi elama isaga, viimane kasutas teda ära ja seejärel asus isa oma tegude eest karistust kandma. Seoses ema suutmatusega situatsiooni läbi töötada suhted halvenesid ning mh ka sotsiaalse kitsikuse tõttu suunati H-G. K juba varases nooruses xx. Seejärel on kannatanu alates 2011 aastast vajanud xxx abi (sh korduvalt statsionaarset ravi), viibinud erikoolis jne. K. Männiga tutvus kannatanu siis, kui ta oli veel alaealine ja õppis nn xxx. Käesoleval hetkel ei ole kannatanul oma elamispinda, ta ei tööta, tal on võlad, laste hooldusõigus on temalt tsiviilkohtu määrusega ära võetud ning tal ei ole toetavat sotsiaalvõrgustikku selle klassikalises tähenduses (vt ka süüdistatava K. Männi, tunnistaja E. M ja tunnistaja H. E ütlused). Arvestades eeltoodut on kannatanu allkirjastatud ja kohtule esitatud seletus kus ta loobub oma varasematest ütlustest tegelikult võrdlemisi ootuspärane. Kannatanu ei soovi, et tema vägivalla b******t (tsit K. Männi ütlused kd IV tlk 81 pöördel) K. Mändi kuidagi kahjustaks, sest kedagi teist kannatanul ei ole. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et osas kus kannatanu ütlused puudutavad K. Männile esitatud süüdistust KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tõendina arvestatavad. Kannatanu H-G. K kohtueelses menetluses antud ütluste lubatavust K. Männile esitatud süüdistuses KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi käsitleb kohus edaspidi. Kaitsja esitas kohtus vastuväite (kd I tlk 51) prokuröri esitatud asitõendi vaatlusprotokollile (kd III tlk 145-193) mis kajastab mh kannatanu ja süüdistatava omavahelist sõnumisuhtlust. Kohus nõustub siinkohal prokuröri põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kohus märgib täiendavalt, et asitõendi vaatlusprotokollis tuleb esmalt kajastada vaatluse käik, so kust andmed saadi, andmete kopeerimise fakt ja seejärel edasised toimingud. Nii antud juhul ongi tehtud ja kohus ei näe, et tõend oleks lubamatu. 9 Kriminaalasjas on kannatanu H-G. K ütlustega (kd III tlk 58-68) tõendatud, et K. Männi ja tema suhe oli alguses tore ja pilvitu. Sama kinnitas istungil K. Männi ema E. M (kd I tlk 198 pöördel – 205) kelle sõnul tutvus poeg toona 17-aastase H. G. Kga siis, kui ta oli 18 või 19-aastane ning noorte suhted olid isegi väga head – nad käisid igal pool koos ja K. Mänd oli väga rahul. Kannatanu sõbranna H. E (kd IV tlk 19-33) rääkis sama: K. Mänd ja H-G. K said tuttavaks tema kaudu, neil oli omavahel väga hea läbisaamine ning mingi aeg nad saidki väga hästi läbi. Kriminaalasjas on tõendatud, et ühel hetkel kannatanu ja süüdistatava suhte iseloom muutus. Kannatanu sõnul hakkas suhe halvenema 3 aastat tagasi [kannatanu ülekuulamine toimus 14.09.2020, seega aastal 2017) ning 2 aastat tagasi [2018 aastal] läksid tülid tõsisemaks – varem oli ainult karjumine, kuid siis hakkasid nad üksteist tülide käigus tõukama. Tunnistaja H. E möönis samuti, et ühel hetkel hakkasid sõbranna ja K. Männi suhted rohkem kiiva kiskuma, sest K. Mänd muutus sõbranna sõnul kontrollivaks ning nii hakkasid tülid vaikselt tulema. H. E märkis, et sellel ajal oli K juba sündinud [s.o xxx, vt kd III tlk 128]. Tunnistaja E. M nentis, et enne seda, kui H-G. K jäi teise lapse ootele, oli noortel juba segasemaid hetki: kord plaaniti koos olla, kord jälle lahku minna. Kohtus üle kuulatud K. Männi ja H-G. K majanaaber, tunnistaja K. S (kd I tlk 196-198 pöördel) selgitas, et ta elab kannatanu ja süüdistatavaga samas majas alates

1. aastast ning K. Männi ja H-G. K korterist kostis sageli omavahelist karjumist, sealjuures oli rohkem kuulda kannatanu häält. K. S sõnul olid tülid pidevad ning kannatanu ja süüdistatava korterist kostva lärmi üle kurtis talle ka korteri müünud naisterahvas. Kannatanu H-G. K ütlustega on tõendatud, et tülid olid vastastikused: neil on olnud palju tõukamisi, tema on süüdistatavat lükanud ja vastupidi, süüdistatav on teda lahtise käega löönud ja vastupidi. Süüdistatav K. Mänd ei eitanud, et suhe kannatanuga oli konfliktne (kd IV tlk 6685). Süüdistatav nentis, et neil on olnud elukaaslasega tülisid, põhilisteks ajenditeks on H-G. K truudusetus ja rahalised pettused. Süüdistatava sõnul piirdusid konfliktid üksteise peale karjumisega – kannatanu luuletab, tegemist on H-G. K tavapärase kaitserefleksiga. Süüdistatav märkis, et tema ei ole elukaaslasele haiget teinud, midagi karjumisest enamat oli 04.09.2020 kui H-G. K talle rusikatega kallale tuli ning siis, kui ta veel xxx töötas ja H-G. K teda taldrikutega viskas. Muidu on kannatanu alati pärast tülli minekut kodust minema läinud, karjunud on nad kord aastas 3 minutit ja isegi kui elukaaslane on pärast seda korterisse jäänud, on nad omavahel Messengeris end vaikselt välja elanud. Vastuses kannatanu H. M esindaja küsimusele pidas süüdistatav võimalikuks, et 04.09.2020 võis ta enda kaitseks midagi teha (kd IV tlk 78-79). Kannatanu ja süüdistatava ütlused omavaheliste tülide iseloomu kohta on seega diametraalses vastuolus: H-G. K sõnul lasid nad ühel hetkel lisaks karjumisele mõlemad ka käed käiku, süüdistatav eitab kategooriliselt igasuguseid endast lähtuvaid füüsilisi käitumisakte kannatanu H-G. K suhtes. Kohtu hinnangul ei ole K. Männi ütlused usaldusväärsed. Esiteks ei riimu süüdistatava ütlused tülide sageduse kohta naabri, tunnistaja K. S ütlustega. Viimase sõnul kuulis ta naaberkorterist karjumist sageli. Tõsi, tunnistaja märkis, et põhiliseks karjujaks oli kannatanu, kuid kohus märgib siinkohal, et K. S üksnes kuulis, mitte ei näinud seda, mis naabrite juures toimus ning lüües ei pea tingimata karjuma. Reeglina karjub siiski see, keda lüüakse. 10 Teiseks on kannatanu viidanud läbivalt süüdistatava vägivaldsusele omavahelises sõnumisuhtluses (kd I tlk 145-193). Nii näiteks on H-G. K kirjutanud K. Männile 04.09.2020 kell 07.53, et „ei pea muretsema, et mu lapsed peaks nägema pealt vägivalda“, kell 09.48 „mida sa ajad ma ühe korra seal käinud, aga sina mõtle mida ise soovi. Sina mind ju puutunud pole, sa pole mind löönud [...] sa pole mind kordagi löönud s***gi. Sa ei tunnista enda vigu mitte kunagi. Ajad tagasi, et ei ole mind löönud“, kell 10.13 „sa oled närvihaige ja vägivaldne“, kell 10.14 „kõik eelnevad korrad, mil sa mulle kallale oled tulnud kõik korrad mil sa oma viha minu peale elad laste ees“, kell 13.46 „sa ei tõsta kätt pere vastu. Kindlasti mitte. Oma vigu ei tunnista“, kell 18.11 „mida mina elan sina tuled mulle kallale, varem sa kätt ei tõstnud kuid kõik viimased tülid jne oled sa mu vastu vägivaldne ja oma laste ees ka veel“, kell 18.17 „ei, sina panid mulle litakaid enne seda“, kell 18.23 vastuseks süüdistatavale, kes kirjutab „kõik oli ideaalne“, „kas me suhtlesime ilusasti“, et „kas ma peaks laskma end klohmida meesterahval v“ [või – kohtu märkus] ning „sina ei löönud? Tõmbasid mulle toas mõnusa latuka vastu pead. Ja sain veel paar litakat ja lõpuks viskas üle ja lõin vastu“. Kannatanu kirjutab K. Männile 05.09.2020 kell 15.44, et „…näitasid oma tõelist palet veelkord eile hommikul kui vägivaldne olla saab“, kell 15.47 „…aga sina ei oska oma viha talitseda, et kättpidi kallale ronid“, kell 15.48 „mis tunne minul peab olema kui igakord saan füüsilist vägivalda tunda“. K. Mänd vastab sellele sõnumile kell 15.48, et „vägivallale aitasime me mõlemad kaasa“. Samal päeval kell 15.51 kirjutab H.G. K K. Männile „ära hakka taas pihta, mina ja ainult mina. Sinu vägivallatsemine oli juba enne eilset hommikut, varemgi nii olnud“, kell 17.34 „mina lõin sind lõpuks vastu sest ma ei lase endale nii teha“ ning K. Mänd vastab kell 17.36 „jah, palun vabandust…tegin valesti. Aga mis tehtud, see tehtud“. Kell 18.12 kirjutab H-G. K, et „ega sa muud moodi ei oskagi, kui kallale tulla ja fb [Facebook’is – kohtu märkus] halama minna ja siis kustutada kommentaare“, kell 19.08 „…sinu psüühiline ja vägivaldne käitumine on oma põhja alla teinud…“. Süüdistatavalt küsiti kohtus, miks kannatanu messengeri vestlustes räägib süüdistatava vägivaldsusest? K. Mänd juhtis prokuröri tähelepanu sellele (kd IV tlk 77 pöördel), et ta eitas vestlustes kannatanule kallale minemist (vt siinkohal nt 04.09.2020 kell 18.17 ja kell 18.22 sõnumid), kuid süüdistatava ütlused on siiski kohtu hinnangul vastuolus tema enda poolt kannatanule 05.09.2020 kell 15.48 ja 17.36 saadetud sõnumitega. Kolmandaks on kannatanu süüdistatava vägivaldsusest rääkinud sõbranna H. E. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et H-G. K kirjutas talle ükskord, et K. Mänd tuli kallale. H. E kontrollis oma telefonist sõnumeid vahetult kohtuistungil ja avaldas, et kannatanu on talle elukaaslase vägivaldsusest kirjutanud 27.03.2020 kell 07.40, 28.07.2020 kell 15.37 ja 30.07.2020 kell 15.
2. Tunnistaja täpsustas, et talle teadaolevalt oli ühe tüli põhjuseks kannatanu ja süüdistatava postkasti tulnud teavitus kannatanu võlgnevuse kohta ning sellest sai konflikt alguse. H-G. K rääkis tunnistajale, et K. Mänd tõukas ta vastu seina ja võttis kõvasti käsivarrest kinni. Tunnistaja mäletas, et pärast tüli tuli kannatanu lastega tema juurde ning laste vanaema E. Mänd võttis Ki (vanema lapse) enda juurde. Samuti teadis tunnistaja H-G. K jutust seda, et kannatanu oli süüdistatavale lubanud, et kutsub vägivalla tõttu politsei. H. E selgitas 04.09.2020 episoodi kohta, et tal on selgelt meeles see, kuidas H-G. K rääkis sellest, kuidas K. Mänd tal nö jalad alt lõi. 11 Neljandaks teadis seda, et poja ja H-G. K tülid ei piirdunud üksnes omavahelise karjumisega (nagu seda väidab süüdistatav) ka süüdistatava ema E. M. Tunnistaja nentis, et pärast H-G. K võlgade ilmsiks tulekut sai ta teada poja ja kannatanu tülist. Ta teeskles, et ei tea sellest midagi, võttis kannatanuga ühendust ja läks viimase sõbranna juurde suuremale lapsele järgi. H-G. K andis talle Ki ja ütles, et K. Mänd lõi teda. Hiljem täpsustas kannatanu, et K. Mänd ei löönud vaid tõukas. Viiendaks kinnitas kannatanu H. M seaduslik esindaja S. L (xxx vallavalitsuse esindaja, kd I tlk 139), et tema puutus H-G. K ja K. Männiga esmakordselt kokku juulis 2020 kui ta käis koos noorsoopolitseiga tegemas järelkontrolli seoses lähisuhtevägivalla juhtumiga. Tol korral oli kodus üksnes kannatanu, kes selgitas, et neil on süüdistatavaga jätkuvalt probleemid ja pinged, politseisse tegi ta väljakutse, sest nad tülitsesid K. Männiga. Kokkuvõtvalt on kohtu hinnangul usaldusväärsed kannatanu H-G. K ütlused selle kohta, et omavaheliste tülide käigus tarvitati (sh ka vastastikust) vägivalda. Süüdistatava seisukoht selles, et konfliktid piirdusid sõnadega, ei ole kooskõlas teiste tõenditega. H-G. K toob oma kohtueelses menetluses antud ütlustes lisaks üldisele kirjeldusele välja mõningad episoodid, millest neli on kajastatud süüdistuses. Kannatanu selgitas kohtueelses menetluses, et 2019 aastal kui ta oli olnud rase kaks kuud, käisid nad K. Männiga naistearsti juures. Arst ütles vastuvõtul orienteeruva rasestumise aja. Koju minnes küsis K. Mänd temalt kas ta mäletab, millal ta M juures käis? Ta vastas jaatavalt ning selle peale küsis K. Mänd kas te tegite seal midagi. Kannatanu vastas, et nad M magasid ühes voodis, riided olid seljas ja neil olid erinevad tekid, lisaks oli seal palju inimesi kes saavad seda kinnitada. Ta kinnitas K. Männile korduvalt, et midagi ei juhtunud, kuid K. Mänd ei uskunud teda. Kodus tõstatas K. Mänd teema uuesti, tõusis tüli mille käigus K. Mänd süüdistas teda, et ta on teise mehega maganud ja ootab nüüd sellelt mehelt last. Lõpuks karjus ta K. Männile, et ta võib M nii kirjutada, et K. Mänd seda näeb. Selle peale võttis K. Mänd tema kõrist ühe käega kinni ja pigistas tema kaela. Nad olid sellel ajal elutoas voodi peal, tema oli voodis poolistukil ja toetas selga vastu voodi äärt. Ta istus üsna voodi ääres, ukse pool. K. Mänd seisis voodi kõrval püsti, tema ligidal. Ta tundis, kuidas tal saab hapnik otsa ja ta ei saa hingata. Samuti tundis ta kaelal valu, kuid suurema osa ajast tundis ta ainult, kuidas tal õhk otsa saab. Ta vehkis kätega K. Männi näo suunas. Arvatavasti hoidis K. Mänd temast kinni umbes 5-7 sekundit. Seejärel lasi K. Mänd ta lahti, vabandas kohe ja ütles, et ei tea, mis talle sisse läks. Pärast intsidenti tundis ta kaelal valu ja läks vannituppa peegli ette. Ta nägi peegist, et kaelal on punetavad käejäljed. Ta sai hiljem H. E kokku, enne välja minemist ta vaatas, et siis juba kägistamisest kaelal jälgi ei olnud. Sõbrannale ta toimunust ei rääkinud, sest mõtles, et järelikult on ta ise süüdi, et ta midagi julges K. Männile vastu öelda ja mees nii keema läks. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kohtule arusaadavalt on süüdistatav läbivalt väitnud seda, et elukaaslane liialdab. Märke sellest, et H-G. K võib tõepoolest tegelikke sündmusi moonutada neid värvikamaks muutes võib lugeda ka E. Männi ütlustest – algselt mehe emale löömisest rääkinud kannatanu muutis oma versiooni ja ütles E. M, et löömise asemel oli hoopis tõukamine. Vaatamata eeltoodule kohus usub kannatanut. Antud episoodis on kannatanu kohtu hinnangul väga ehedalt kirjeldanud oma emotsioone: kannatanu on selgitanud kuidas tal hakkas hapnik otsa saama, ta tundis pigistamisest küll valu, 12 kuid tema jaoks oli primaarne see, et tal ei ole enam õhku. Seda emotsiooni ei ole kohtu arvates võimalik välja mõelda. Samuti on kohtule esitatud ja uuritud tõendite pinnalt (eelkõige Messengeri vestlused, tunnistaja H. E ütlused) kohtu arvates vastuvaidlematult tõendatud asjaolu, et K. Mänd oli kontrolliv ja armukade. Vägivaldsuse põhjus - armukadedus määrani, mil süüdistatav enam oma käitumist ei kontrollinud – on samuti tõendite pinnalt usutav ja loogiline. Lisaks on kannatanu detailselt rääkinud kus see juhtus – elutoas voodil. Kannatanu on kirjeldanud seda, kus istus tema ja kus seisis K. Mänd. Kui võrrelda kannatanu ütlusi kohtule esitatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga (kd III tlk 81-126) siis nähtub viimasest asjaolu, et süüdistatava ja kannatanu kasutuses oli 3-toaline korter (kus nad elasid ka 2019-ndal aastal – vt E. M, H. E ja K. Sa ütlused). Korteris üks tuba oli nö kasutusele võtmata ja remondijärgus, üks tuba oli Ki tuba ja süüdistatava ning kannatanu voodi paiknebki elutoas nii nagu kannatanu rääkis. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et süüdistatavale süüks arvatud episood septembris 2019 on tõendatud. Järgmise episoodi kohta selgitas kannatanu, et see mai lõpus 2020, kuid nad olid koos lastega kodus, tekkis neil K. Männiga jälle tüli teemal kellega kannatanu läbi käib ja suhtleb. Ta oli koos K. Männiga selles toas, kus on remont pooleli – ta läks sinna midagi kottidest otsima. K. Mänd järgnes talle ning tüli läks hullemaks. Karjumise käigus K. Mänd tõukas teda ühe korra käega vastu rindkere. Ta ei kaotanud tasakaalu selle tõukamise tõttu. Seejärel lõi K. Mänd teda ühe korra lahtise käega vastu pead ja kõrva. Arvatavasti lõi K. Mänd teda ainult ühe korra, ta tundis korraks kõrvetavat valu. Siis küsis ta K. Männilt, miks viimane peab nii tegema ja lõi süüdistatavat ühe või kaks korda rusikatega vastu K. Männi rinna piirkonda. Pärast seda K. Mänd tõmbus tagasi. Kannatanu selgitas, et ta kirjutas sellest sündmusest hiljem H. E, kuid ta ei mäletanud kas ta tegi seda kohe. Tunnistaja H. E sündmusega külgnevat kuupäeva kohtule ei nimetanud, kuid siinkohal nendib kohus, et kannatanu mäletaski seda, et ta kohe sõbrannale sellest ei kirjutanud. Kohtu hinnangul tuleb antud episoodis kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel täheldada seda, et kannatanu on detailselt kirjeldanud nii seda kus see juhtus (kirjeldus klapib sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatuga) kui seda mida ta tundis (korraks kõrvetavat valu). Samuti ei ole kannatanu varjanud seda, et ta reageeris vägivallale vägivallaga – nimetatud detail kannatanu kasuks tegelikult ei räägi. Lisaks pöörab kohus siinkohal tähelepanu kannatanu ja süüdistatava omavahelisele sõnumivahetusele, mille käigus katkuvad mõlemad mh üles ka minevikusündmusi. Kannatanu on 05.09.2020 saadetud sõnumites rääkinud nii lahtise käega löömisest (nn latukas vastu pead) kui sellest, et ta lõi vastu, s.o 05.09.2020 kell 18.11 saadetud sõnum „mida mina elan sina tuled mulle kallale, varem sa kätt ei tõstnud kuid kõik viimased tülid jne oled sa mu vastu vägivaldne ja oma laste ees ka veel“, kell 18.17 „ei, sina panid mulle litakaid enne seda“, kell 18.23 vastuseks süüdistatavale, kes kirjutab „kõik oli ideaalne“, „kas me suhtlesime ilusasti“, et „kas ma peaks laskma end klohmida meesterahval v“ [või – kohtu märkus] ning „sina ei löönud? Tõmbasid mulle toas mõnusa latuka vastu pead. Ja sain veel paar litakat ja lõpuks viskas üle ja lõin vastu“. Arvestades seda, et kannatanu on oma ütlustes esmalt rääkinud üldiselt suhte vägivaldsest foonist – omavahelistest konfliktidest ja tülidest, mis kasvasid üle vastastikuseks tõuklemiseks ning siis keskendunud episoodidele mis kohtu hinnangul olid suhte üldist iseloomu silmas pidades kannatanule mingil põhjusel meeldejäävamad, ei ole kohtu arvates täielikult välistatud, et kannatanu viitabki 05.09.2020 sõnumis episoodile mis toimus mais
3. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et süüdistatavale süüks arvatud episood mais 2020 on tõendatud. 13 Järgnevalt on süüdistuse esemeks episood, mille kohta kannatanu meenutab seda, et millalgi 2020 juuli lõpus või augusti alguses sai neil K. Männiga umbes kella 15.00 – 17.00 paiku alguse järjekordne tüli. Konflikti ajendiks oli K. Männi armukadedus. Kannatanu selgitas, et K. Mänd logib salaja tema nutiseadmesse ja loeb tema vestlusi (fakt, mida süüdistatav ei eitanud – kohtu märkus). Nad tülitsesid, karjusid, tõuklesid. Ta üritas toimetada, kuid K. Mänd kõndis tal järel, takistas teed jne. Ta üritas kööki minna, et üksi olla, kuid K. Mänd seisis tal tee peal ees. Ta üritas mööduda. Kannatanu ei olnud kindel, kas ta lükkas oma õlaga K. Mändi või mitte, kuid K. Mänd lükkas teda parema käega vastu rindkere. Ta kaotas tasakaalu, ühe jala alla jäi Ki pisike auto või mänguasi ning ta kukkus vasaku külje peale pikali maha maas olevate mänguasjade otsa. Ta sai kukkumise tagajärjel haiget ja tundis valu vasaku jala ja tuhara piirkonnas, sest tema alla jäid Ki mänguasjad. Valu oli hetkeline ja ühtegi vigastust talle ei jäänud. Seejärel ta kas helistas või kirjutas H. E ja läks lastega sõbranna juurde. H. Eina juures näitas K kehakeeles mis emmega juhtus. Mõne aja pärast helistas K. Männi ema ja ütles, et tuleb Kile järgi – neil oli juba varem kokku lepitud, et vanem laps läheb K. Männi ema juurde. E. Männiga kohtudes ütles ta viimasele, et nad läksid K. Männiga jälle tülli ning seetõttu on ta sõbranna juures. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu ütlused selles episoodis õiged osas, mis puudutavad tüli põhjust. Erinevalt eelmistest episoodidest teavad antud juhtumist tunnistaja H. E, kelle juurde kannatanu koos lastega pärast vahejuhtumit läks ning tunnistaja E. M, kes läks H. E juurde Ki enda juurde võtma. Mõlemad tunnistajad väitsid riimuvalt, et neile teadaolevalt oli sel korral tüli põhjuseks fakt, et K. Mänd sai teada kannatanu võlgnevustest. Kohus võib üksnes eeldada, et kannatanu ei soovinud menetlejale oma probleemidest rääkida ning tõi sel põhjusel tüli ajendina välja K. Männi armukadeduse. Tunnistaja E. M ja kannatanu enda ütlustega on tõendatud, et algselt kannatanu poolt E. M väidetu (s.o K. Mänd lõi teda) oli vale ning sel korral piirduski K. Mänd üksnes kannatanu tõukamisega. Vaatamata eeltoodule ei kahtle kohus selles, et kannatanu poolt kirjeldatud sündmus toimus – s.o K. Mänd oli vihane, neil tekkis tüli, mis arenes vastastikuseks tõuklemiseks ning see omakorda päädis kannatanu tõukamisega ja viimane omakorda kukkumisega lapse poolt põrandale jäetud mänguasjade otsa, mis põhjustasid kannatanul valuaistingu. Viimasena on süüdistuse esemeks 04.09.2020 varahommikul toimunud episood. Kannatanu selgitas, et ta ärkas hommikul karjumise peale. Ta tundis läbi une lööki vastu pead. Ta avas silmad ja nägi K. Mändi voodi juures karjumas, süüdistataval oli tema telefon käes. K. Mänd leidis telefonist tema vestluse teise mehega. Ta tõusis üles, andis nooremale lapsele süüa, läks pärast seda kööki lutipudelit pesema ja siis tahtis ta minna elutuppa. K. Mänd seisis tal tee peal ees ja tõukas teda vastu paremat õlga. Ta kaotas tasakaalu ja kukkus vastu seina selg ees. Kukkumise tagajärjel tundis ta abaluu piirkonnas valu. Pärast seda tõukas ta K. Mändi vastu kahe käega vastu rindkere. K. Mänd kaotas korraks tasakaalu, kuid ei kukkunud. Seejärel hakkas ta laste asju pakkima. K. Mänd keelas tal lapsi kaasa võtta. Ta tahtis minna elutuppa lastega hüvasti jätma, kuid K. Mänd seisis elutoa ukse ees ega lasknud teda tuppa. K. Mänd tõukas teda ühe käega 2-3 korda vastu tema rindkere ja lükkas teda korteri ukse suunas tagasi. Tõukamiste tagajärjel tundis ta füüsilist valu rindkeres. Ta tõukas K. Mändi kätega vastu, et mehest mööda saada, kuid see ei õnnestunud – süüdistatav hoidis teda kahe käega õlavartest kinni. Siis lõi ta K. Mändi oma parema jalaga vastu sääreluud. Ta sai ise haiget, sest ta lõi K. Mändi oma varbaga. Pärast seda, kui ta oli süüdistatavat jalaga löönud, suunas K. Mänd ta kuidagi oma kätega korteri välisukse poole. Ta oli näoga ukse poole, K. Mänd jäi talle selja 14 taha. Ta tundis, kuidas K. Mänd lõi teda oma mõlema põlvega vastu põlveõndlaid. Tal läksid jalad nõrgaks ja ta kukkus. Ta ei tundnud valu, ta oli vihane. Pärast maha kukkumist võttis ta oma asjad ja lahkus korterist. Ta läks H. E juurde. Kell oli varajane, tal oli telefoni aku tühi ja ta läks sellepärast sõbranna ukse taha. Sõbranna juures rääkis ta H. E kohe, mis juhtus. Tunnistaja H. E selgitas kannatanuga riimuvalt, et 04.09.2020 saatis H-G. K talle kell 06.07 sõnumi küsimusega kas võib tema juurde tulla. Ta ei kuulnud sõnumit, sest telefonis ei olnud internetti ning järgmisel hetkel oli kannatanu tema ukse taga. H-G. K selgitas talle, et K. Mänd sai kätte tema telefoni ja luges suhtlust A-nimelise mehega. K. Mänd vihastas, oli H-G. Kl jalad alt ära löönud vms. Tunnistaja kinnitas, et ta nägi sõbranna paistes varvast. Midagi muud H. E meenutada ei suutnud. Omavahelises sõnumisuhtluses on kannatanu 05.09.2020 kell 15.44 kirjutanud K. Männile, et „…näitasid oma tõelist palet veelkord eile hommikul kui vägivaldne olla saab“, kell 15.47 „…aga sina ei oska oma viha talitseda, et kättpidi kallale ronid“, kell 15.48 „mis tunne minul peab olema kui igakord saan füüsilist vägivalda tunda“. K. Mänd vastab sellele sõnumile kell 15.48, et „vägivallale aitasime me mõlemad kaasa“. Kohus nendib, et seega K. Mänd tunnistab ka ise, et ta oli kannatanu suhtes 04.09.2020 hommikul vägivaldne, kuid süüdistab toimunus kannatanut. Kohus ei kahtle selles, et 04.09.2020 hommikul toimus kannatanu ja süüdistatava vahel tüli, mille käigus tarvitasid füüsilist vägivalda mõlemad. Kannatanu on oma ütlustes maininud seda, et tõuklemine oli vastastikune, lisaks on ta märkinud, et lõi K. Mändi oma jalaga nii, et sai ka ise haiget. Kannatanu paistes varvast nägi tunnistaja H. E. Märkimisväärne on see, et vaatamata kannatanu poolt kirjeldatud K. Männi käitumisaktide rohkusele põhjustasid kannatanu sõnul talle valu vaid kaks tõuget rindkeresse. Kuivõrd kannatanu ütlusi süüdistatava poolse vägivalla kasutamise (mida viimane ei eita) kohta toetab poolte omavaheline messengeri vestlus, ei ole kohtul põhjust kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda. Süüdistatavale süüks arvatud episood, mis toimus 04.09.2020 on seega kohtu hinnangul tõendatud. K. Männi tegevus on kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, so korduvalt teise inimese kehaline väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes. Kriminaalasjas puudub vaidlus ja on tõendatud, et K. Mänd ja H-G. K olid tegude toimepanemise ajal elukaaslased. Kohtu hinnangul on K. Männile ette heidetavad teod, mis on süüdistuse järgi toime pandud 17.09.2019, 26.05.2020 ja 04.09.2020 õigesti kvalifitseeritud. Süüdistatav rakendas kannatanu suhtes vägivalda korduvalt, H-G. K usaldusväärsete ütlustega on tõendatud, et ta tundis valu nii kägistamise, vastu pead ja kõrva löömise kui rindkeresse tõukamise ajal. Arvestades kannatanu ütlusi ei ole kohtul alust selles kahelda, et kannatanu tundis valu: kannatanu on 26.05.2020 episoodis kirjeldanud, et valu oli küll lühiajaline, kuid kõrvetav, s.o valuaisting oli piisava intensiivsusega. Viimases episoodis (s.o 04.09.2020) on tõendatud, et naise petmise avastanud K. Mänd viskas kannatanu korterist jõudu kasutades välja. Kohtu hinnangul on kannatanu ütlustega tõendatud, et kuigi valdavalt ei olnud K. Männi tegevus intensiivne, põhjustasid kaks rindkere piirkonda suunatud tõuget talle siiski valu. Kohus nendib, et kannatanu ei pidanud vajalikuks valu põhjustavana välja tuua muid käitumisakte (mida oli sel hommikul rohkelt). K. Mänd sooviski kohtu hinnangul kannatanule omavaheliste tülide käigus füüsilist valu põhjustada ja süüdistatav pani seega teod toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. 15 Kohus leiab, et K. Mänd tuleb talle esitatud süüdistuses episoodis mis on süüdistuse järgi toime pandud 30.07.2020 ajavahemikul kella 15.00-15.55 õigeks mõista. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et K. Mänd tõukas teda, ta kaotas tasakaalu ja kukkus, sest talle jäi jala alla Ki mänguauto. H-G. K ei öelnud, et tõukamine kui selline põhjustas talle valu. Kannatanu selgitas, et valu põhjustasid talle hoopis mänguasjad, mis jäid pärast maha kukkumist tema ja põranda vahele. Kohus nendib, et kuna kannatanu sõnul võis ta K. Mändi viimasest mööduda üritades põgusalt õlaga tõugata, siis pole esiteks välistatud, et süüdistatava poolne tõukamine oli vastureaktsioon H-G. K tegevusele ning viimase tasakaalukadu soodustas lisaks maas vedelevatele mänguasjadele ka omavaheline rüselus. Tõukamine kui selline ei olnud kannatanu jaoks valu põhjustav ehk järelikult ülemääraselt intensiivne. Kohus leiab, et kannatanu kukkumist vanema lapse poolt laokile jäetud mänguasjade otsa (mis oli tegelikult kannatanul tekkinud valuaistingu põhjus) ei ole võimalik süüdistatavale karistusõiguslikult ette heita. K. Männile esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi K. Männile heidetakse kriminaalasjas ette seda, et ta kasutas 05.09.2020 oma kodus ajavahemikul kella 06.00-13.13 täpselt tuvastamata kellaajal oma 4-kuuse lapse H. M suhtes korduvalt füüsilist vägivalda täpselt tuvastamata viisil. K. Mänd põhjustas lapsele tervisekahjustused, millega kaasnes oht H. M elule ning H. M nägemisfunktsiooni kaotus. Esmalt lahendab kohus küsimuse, kas kannatanu H-G. K kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamine tõendina on lubatav või mitte. Kaitsja pööras kohtu tähelepanu asjaolule, et tema kliendile KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi esitatud süüdistuses ei ole kannatanu ütluste puhul täidetud

§ 291

lg 3 p 2 sätestatud tingimus: prokuröri taotlus ütluste tõendina vastuvõtmiseks kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ei ole põhjendatud, sest tegemist ei ole keskse tõendiga. Kohus nõustub kaitsjaga ning nendib, et kui KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi K. Männile esitatud süüdistuses oli rõhuasetus küsimustel kas K. Mänd tarvitas kannatanu (kui otsese tõendiallika) suhtes vägivalda või mitte ja kas vägivallaga kaasnes või ei kaasnenud valuaisting, siis antud juhul puudub vaidlus (ja on tõendatud) et kannatanu süüdistuses nimetatud ajavahemikul kodus lapse lähedal ei viibinudki. Kaitsja on õigesti osundanud, et H. Männi väärkohtlemise episoodis on prokurör esitanud arvukalt tõendeid ja seetõttu on küsitav, kui olulised on tõe tuvastamisel kannatanu ütlused. Kuivõrd

§ 291lg 3 p 2 sätestatud tingimus ei ole täidetud, siis tuleb H-G.

K kohtueelses menetluses antud ütlused kõrvale jätta. Prokurör esitas kohtule tõendina 13.10.2020 sideettevõtjalt saadud andmete protokolli (kd III tlk 139-147). Kaitsja leidis, et tegemist on põhiõiguste rikkumisega saadud tõendiga – sideettevõtjalt saadud andmete nõudmise loal ei ole põhjendatud meetme kasutamise vältimatust (kaitsja vastuväide kd IV tlk 50 pöördel). Prokurör esitas kohtule 07.09.2020 sideettevõtjalt andmete nõudmise loa (kd IV tlk 63-65), s.o luba on antud ajal, mil selles küsimuses ei olnud veel õigusselgust (vt RKKKo 1-16-6179) ning kohtul tuleb kontrollida, kas tõend on käesolevas kriminaalasjas lubatav või mitte. 16 Kohtu hinnangul on kaitsja põhjendatult viidanud sellele, et prokurör ei ole 07.09.2020 loas kooskõlas

§ 901

lg 3 nõuetekohaselt põhjendanud, miks sideandmete päring on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Riigikohus on viidatud lahendis (1-16-6179) märkinud, et

§ 901

lg-s 3 väljendub nn viimase abinõu põhimõte (ultima ratio), mis eeldab analoogilise tingimuse täitmist käsitleva kohtupraktika järgi päringu tegemiseks antavas loas selgete ja arusaadavate põhjenduste äranäitamist selle kohta, miks ei saa tõendeid koguda teisiti. Vastava sisuga põhjendustes peab kriminaalmenetluse senise käigu põhjal faktiliste asjaolude ja tõenditega seostatult näitama miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Piirduda ei tohi umbmääraste ja deklaratiivsete argumentidega menetluse esemeks oleva kuriteo liigi kohta või õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamisega. Kohtule esitatud 07.09.2020 sideettevõtjalt andmete nõudmise loas on esmalt lühidalt kirjeldatud asjaolud, mis vastasid KarS § 118 lg 1 p 1 tunnustele ja tingisid kriminaalmenetluse alustamise ning seejärel on järgmises lõigus antud ülevaade senise menetluse käigus kogutud tõendusteabest, s.o alaealise H. M vanemad tülitsesid 04.09.2020, ema H-G. K lahkus kodust, lapse isa K. Mänd jäi imikuga koju ning seejärel hospitaliseeriti laps 06.09.2020 Tallinna Lastehaiglasse kus tal tuvastati eluohtlik seisund, mille võis põhjustada vägivald. Kolmandas lõigus on sideettevõtjalt andmete nõudmist põhjendatud järgmiselt „tuvastamaks H. M vanemate kontakte ja asukohta lapse xxx toimetamisele eelnenud perioodil, on vajalik teostada kõnede eristus H-G. K ja K. Männi kasutuses olevatele abonendinumbritele, saavutamaks kriminaalmenetluse eesmärk ilma menetluse huve kahjustamata“. Luba on allkirjastatud 07.09.2020 kell 15.57. Samal päeval (s.o 07.09.2020) kell 14.15 alustati kannatanu H-G. K ülekuulamisega (kd III tlk 69). Arvestades seda, et luba väljastati sedavõrd varases menetluse etapis, vahetult pärast seda kui kannatanu oli juba jõudnud anda esmased ütlused selle kohta, et tema kodus ei olnud, on kohtu hinnangul põhjenduste täieliku puudumise tõttu keeruline hinnata kas sideettevõtjale päringu esitamine oli tingitud sellest, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oli tõepoolest välistatud või oluliselt raskendatud või põhines see vajadus menetleja soovil kontrollida olulise aja- ja ressursikuluta kumb lapsevanem siis kriitilistel hetkedel lapsega koos viibis. Kokkuvõtvalt nõustub kohus kaitsjaga selles, et sideettevõtjalt saadud andmed tuleb tõendina kõrvale jätta – luba ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Prokuröri ja kannatanu esindaja hinnangul on süüdistatav tõendiallikana ebausaldusväärne. Kohus märgib, et K. Männi ütluste usaldusväärsusele annab kohus hinnangu neid teiste tõenditega kõrvutades. Kriminaalasjas puudub vaidlus ja on tõendatud, et 20.04.2020 sündis H-G. K ja K. Männi ühine laps H. M, kes elas koos vanemate ja vanema venna Kiga xxx asuvas korteris (vt nt K. Männi, E. N, E.H jpt ütlused). Tunnistaja E. M andis kohtus ütlusi selle kohta (kd I tlk 199 pöördel), et kuigi noorte suhetes olid sel ajal juba segased ajad, said asjad joone peale siis, kui H-G. K teatas, et ta ootab teist last. Talle tundus, et uudis beebiootusest lahendas kõik eelnevad probleemid. Tunnistaja H. E märkis (kd IV tlk 22 pöördel), et teine laps oli planeeritud ja K. Männil oli hea meel. Kohtule esitati H-G. K rasedus- ja sünnituslugu, vastsündinu arengulugu ja H. M digiloo väljavõtted (kd I tlk 51-79) mis kokkuvõtvalt tõendavad seda, et H-G. K rasedus kulges 17 komplikatsioonideta, H. M sündis ajalise lapsena vaginaalsest sünnitusest, oli rahuldavas seisundis ning tema hinne apgari skaalal oli 9/9 (s.o parim võimalik). Kohtus kuulati tunnistajana üle H. M perearst M. P (kd IV tlk 15-18). Tunnistaja sõnul viibis H. M tema juures vastuvõtul kaks korda: 1-kuuselt ja 2-kuuselt, mais ja juunis 2020. H. M perearst kinnitas, et imikute läbivaatusel peab perearst jälgima lapse kasvamist, organsüsteemide leide ja arengut. M. P selgitas, et H. M areng oli eakohane ning tema hinnangul oli lapsega kõik hästi. Eksperdi arvamuse järgi 23.10.2020 ekspertiisiaktis nr 20E-AOI0229 (kd III tlk 99-110) oli H. M eksperdile esitatud meditsiinidokumentide andmetel varasemalt terve (eksperdi arvamuse p 10). Kohtu hinnangul on seega tõendatud, et H. M areng kuni 18.06.2020 (s.o viimane perearsti vastuvõtt vt kd I tlk 78) oli normi- ja eakohane ning kuni selle momendini ei esinenud silmnähtavaid märke lapse võimalikust väärkohtlemisest. Tunnistaja M. P (kd IV tlk 15-18) nentis, et kolmas vastuvõtuaeg H. M arengu jälgimiseks oli pandud 23.07.2020, kuid sinna lapsevanem(

1. ad)ei ilmunud ja seoses sellega registreeriti uus vastuvõtuaeg 03.09.2020. Viimase kohta saatis lapse ema teavituse, et laps on nohune ning perearst pakkus uueks ajaks 04.09.2020, tegemist oli reedese päevaga. Ka sellele vastuvõtule lapse vanema(
2. d)ei ilmunud. Esmaspäeval, s.o 07.09.2020 tööle minnes leidis ta lapse ema ekirja selle kohta, et ta ei ole xxx ning seoses sellega ei saa nad arsti juurde tulla. Vaatamata sellele, et perarstil puudusid alates 18.06.2020 andmed H. m edasise arengu kohta, on kohtu hinnangul tõendatud, et lapse areng kulges edasi normipäraselt. Kohtus üle kuulatud tunnistaja, H-G. K sõbranna H. E andis ütlusi (kd IV tlk 32) selle kohta, et ta puutus kokku HG. K mõlema lapsega. Lastest noorem, H. M oli laps nagu laps ikka: väga suure söögiisuga, H. M meeldis palju magada. Tunnistajale tundus, et laps oli kiire õppija – H. M keeras tema mäletamist mööda ennast varakult kas selili või kõhuli, oli ergas, mängis, kui hambad tulid siis nuttis. H. E hinnangul oli H. M selline tore beebi, nii nagu terved lapsed olema peavad. H. M hoidis pilkkontakti ja naeratas. Viimane pikem kokkupuude H. M oli tunnistajal 03.09.2020. Kohtu hinnangul on kriminaalasjas tõendatud, et 06.09.2020 kell 15.47 hospitaliseeriti xxx üliraskes seisundis xxx sündinud H. M, laps oli koomas (SA XXX väljavõte haigusloost nr XXX 2020, kd I tlk 83 ja 87). H. M suunati pärast haiglasse saabumist peaaju kompuutertomograafiasse (kd I tlk 89-90). Lapsel diagnoositi tervisekahjustused – erineva tekkeajaga verevalumid ajus ja silmapõhja muutused, mis viitasid vägivallale lapse kallal. xxx väljavõttega H. M haigusloost on tõendatud, et H. M tuvastati haiglas uuringute käigus peaajuturse ning kaasuvalt lapse väidetava kuritarvitusega seotud probleemid, subduraalne traumaatiline hemorraagia ja subarahnoidaalne traumaatiline hemorraagia (kd I tlk 89). Sama päeva õhtul, kell 19.27 helistas häirekeskusesse xxx meedik, kes andis häirekeskuse töötajale teada, et haiglasse saabus 4-kuune laps isikukoodiga xxx [H. M – kohtu märkus], kelle osas on kahtlus väärkohtlemisele. Arst selgitab kõnes, et laps saabus haiglasse krampidega ja koomas ning kompuutertomograafias tuvastati tema peas veri ja turse. Meedikule teadaolevalt oli vanematel peretüli, ema lahkus kodust ja isa jäi lapsega kahekesi. Tuvastamaks H. M tuvastatud tervisekahjustuste iseloom, viidi kriminaalasjas läbi ekspertiis. Eksperdi arvamuse kohaselt 23.10.2020 ekspertiisiaktis nr 20E-AOI0229 (kd I tlk 99-110) sedastati H. M 06.09.2020 XXX vasakpoolne kõvakelmealune verevalum (värske ja krooniline), vähene ämblikuvõrkkelmealune verevalum mõlemal pool otsmiku-, kiiru- ja 18 oimupiirkonnas ning suuraju mõlema poolkera turse; lisaks sedastati 07.09.2020 verevalumid mõlema silma võrkkestas ja võrkkesta ees. 07.09.2020 uurimistoimingu käigus teostatud isiku (kohtuarstlikul) läbivaatusel sedastati nahamarrastus ja nahaalused verevalumid kukla piirkonnas (eksperdi arvamuse p 1). Eksperdi hinnangul olid tervisekahjustused eluohtlikud (eksperdi arvamuse p 2). Kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt tekitas H. M tuvastatud tervisekahjustused, millega kaasnes oht lapse elule ja nägemisfunktsiooni kaotus, tema isa K. Mänd 05.09.2020 ajavahemikul kella 06.00 – 13.13 täpselt tuvastamata ajal. Kohtu hinnangul põhineb süüdistuses väidetu kohtule esitatud tõenditel. Kriminaalasjas on kohtu hinnangul tõendatud ja selles puudub ka vaidlus, et 04.09.2020 varahommikul läksid H-G. K ja K. Mänd tülli. Tüli põhjuseks oli fakt, et K. Mänd leidis H-G. K nutiseadmest vestluse teise mehega. Vestlust lugedes sai K. Mänd teada, et elukaaslane oli teda petnud ja ta viskas H-G. K varahommikul, veidi peale kella 06.00 kodust välja. Lapsed jäid K. Männiga koju (vt K. Männi ütlused kd IV tlk 66-82 pöördel ning H-G. K ja K. Männi omavaheline sõnumisuhtlus kd I tlk 145-193). Tunnistaja H. E ütlustega (kd IV tlk 27) on tõendatud, et H-G. K kirjutas talle 04.09.2020 kell 06.07 küsimuse kas ta võib tunnistaja juurde tulla. H-G. K ilmus võrdlemisi kohe tunnistaja ukse taha ning rääkis sõbrannale, et K. Mänd luges tema telefonist suhtlust A-nimelise mehega ja sai teada, et elukaaslane on teda petnud. Neil tekkis K. Männiga tüli ja K. Mänd viskas ta kodust välja, andmata võimalust lastega hüvasti jätta. Kriminaalasjas on H-G. K ja K. Männi vahelise sõnumisuhtlusega (kd I tlk 145-193) tõendatud, et 04.09.2020 varahommikust kuni 06.09.2020 pärastlõunani on K. Mänd lastega kodus ja HG. Ki seal ei ole. Tunnistaja H. E ja viimase elukaaslase, tunnistaja K. V ütlustega (kd IV tlk 4649) tõendatud, et ajavahemikul 04.09.2020 varahommikust kuni 06.09.2020 lõunani viibis HG. K H. E ja K. V juures. Kriminaalasjas ei ole kohtule esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et H-G. K ja K. Männi ühiste lastega oleks ajavahemikul 04.09.2020 varahommikust kuni 06.09.2020 pärastlõunani lisaks süüdistatavale kokku puutunud mõni kolmas isik (kas noorte lähedane, tuttav või mõni senise menetlusega tuvastamata isik). Kohtule esitatud elukaaslaste sõnumivahetuses ja kohtus antud ütlustes ei viidanud K. Mänd kordagi sellele, et keegi oleks teda nimetatud ajavahemikul külastanud või ta oleks ise külla läinud. K. Mänd selgitas, et ta käis lastega politseis (keegi oli valeidentiteeti kasutades H-G. Kle tema kohta valetanud, vt sõnumisuhtlus), jalutamas ja ise mõned korrad poes. Ainukene, kes käis eelpool nimetatud ajavahemikul K. Männi ukse taga oli tunnistaja K. V, kuid viimane selgitas, et ei pääsenud välisuksest kaugemale, sest K. Mändi ei olnud parasjagu kodus (kd IV tlk 46-49). Seda, et just tema oli H. M 24/7 koos, selgitas K. Mänd oma kõnes ka Häirekeskuse töötajale (kd I tlk 44) ning seda, et midagi juhtus lapsega just siis, kui tema last hoidis, kirjutab K. Mänd 06.09.2020 õhtul oma elukaaslasele. K. Mänd oli kohtule arusaadavalt seisukohal, et elukaaslane H-G. K võis 04.09.2020 varahommikul enne kodust lahkumist lapsele midagi teha. Kohus nendib, et arvestades H-G. K varasemat käitumist lapsega tuleb süüdistatava versiooni hoolikalt kaaluda. 19 Kohus on juba eelnevalt käsitlenud H-G. K vaimset seisundit, so lapse ema on psüühiliselt labiilne ja tema käitumine on ebastabiilne, sh viitavad tõendid, et ta on selline olnud ka suhetes oma lastega. Samuti on kriminaalasjas tõendatud, et H. M tuvastati kompuutertomograafia käigus tervisekahjustused, mis pärinesid märksa varasemast ajast kui süüdistuses näidatud ajavahemik ning need tekitas lapsele suure tõenäosusega tema ema. Kirjeldatud olukorras näib süüdistatava poolt esitatud versioon eluliselt usutav ja loogiline. Noorte naaber, tunnistaja K. S (kd I tlk 195-198 pöördel) märkis oma ütlustes, et ta kuulis naabrite juurest sageli H-G. K karjumist ja laste nuttu. Kohtule esitati väljavõte xxx valla sotsiaalosakonna juhtumipäevikust (kd I tlk 128) mille järgi tuli 05.05.2017 vallavalitsusele teade, et xxx asuvas korteris karjub lapse ema pidevalt oma 7-kuuse lapse [K Mänd – kohtu märkus] peale. H-G. K rasedus- ja sünnitusloost ning vastsündinu arenguloost (kd I tlk 51-74) nähtub, et xxx (s.o päev pärast H. M sündi) ema lapsega ei tegele, sülle ei võta ega toida vaid karjub lapse peale. Ema suunati sel põhjusel xxx vastuvõtule. Kriminaalasjas on xxx poolt edastatud väljavõtetega H. M haigusloost (kd I tlk 87) ja eksperdi arvamusega (vt kd I tlk 109-110, eksperdi arvamuse p 4) tõendatud, et H. M tuvastati kompuutertomograafias erineva tekkeajaga verevalumid. Radioloogi hinnangul olid veelduvad kolded (s.o varasemalt tekitatud verevalumid) tekkinud ilmselt nädalaid tagasi, samale järeldusele jõudis ekspert (eksperdi arvamuse p 5). H. M haigusloo anamneesi järgi tunnistas ema politseile, et on last varem ühe korra raputanud, samuti on laps kaks korda kukkunud. Ekspert on jõudnud järeldusele, et H. M tuvastatud varasema, nn vana kõvakelmealuse verevalumi tekkimine H-G. K poolt politseile kirjeldatud viisil on teoreetiliselt võimalik (eksperdi arvamuse p 6). Kohtu hinnangul tuleb siinkohal märkida, et ei eksperdi ega asjatundja M-L. I sõnul ei omanud varasem tervisekahjustus H. M tuvastatud hilisemate (süüdistuses näidatud perioodil tekitatud) käekäigus mittemingisugust määravat tähtsust. Vaatamata sellele, et H-G. K on H. M tõenäoliselt enne 04.09.2020 varahommikut füüsiliselt väärkohelnud, ei haaku süüdistatava seisukoht selles, et lapse ema tegi lapsele midagi sarnast enne kodust lahkumist kohtule esitatud tõenditega. Süüdistatav K. Mänd selgitas, et ta läks 04.09.2020 hommikul suitsetama ja kui ta naasis, oli H. M vaikne, laps oli näost tulipunane nagu tomat. Omavahelises sõnumisuhtluses edastab K. Mänd elukaaslasele 06.09.2020 kell 19.26 pildi ja märgib sinna selgituseks, et „öösel sinu kätes oli laps tulipunane“. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et H. M tuvastatud nn uuema, eluohtliku peatrauma (väärkohtlemisel tekitatud traumaatilise ajukahjustuse) tekkimine K. Männi poolt viidatud viisil (lapse üles-alla rappumisel ema sülest põrandalt asju võttes) ei ole tõenäoline. Lisaks eksperdi arvamusele räägib eluohtliku peatrauma põhjustamise vastu H-G. K poolt fakt, et nii eksperdi kohtus antud selgitus (vt kd IV tlk 59 pöördel – 61) kui kohtus üle kuulatud asjatundja M-L. I (kd IV tlk 4 pöördel – 14 pöördel) ütlused. Nimetatud tõendite kohaselt ei väljendu ajutrauma korral muutused tervislikus seisundis kohe, kuid see aeg on mõõdetav mõne tunni, mitte päevadega. Asjatundja M-L. I selgitas sealjuures oma ütlustes väga põhjalikult, kuidas ajuturse ajas süveneb ning milline on organismi reaktsoon traumale. Ekspert ja asjatundja pidasid antud juhul mõlemad vajalikuks rõhutada, et ajuturse süvenedes kaob imikul 20 mh imemisrefleks (asjaolule, et H. M ei võta ei tilkagi sööki ega jooki, viitas K. Mänd ka oma kõnes Häirekeskusele, vt kd I tlk 41) ning kui arvestada seda, et H. M sõi enne 06.09.2020 hospitaliseerimist viimati 05.09.2020 varahommikul, ei ole H. M tuvastatud nö värskete, eluohtlike tervisekahjustuste tekitamine 04.09.2020 varahommikul mõeldav. Asjatundja M-L. I viitas K. Männi poolt 04.09.2020 H-G. Kle kell 19.16 saadetud videot nutvast H. M vaadates, et videol laps avab silmi, need liiguvad. H. M on olemas tema vanuses lapsele omapärane toonus, ta ei ole lõtv. M-L. I oli veendunud, et 04.09.2020 kujutatud videol ei ole H. M kohe kindlasti ei teadvushäirega ega koomas, samuti ei ole tal krampi (kd IV tlk 11 pöördel). Laps nutab ja ei ole teadvusetu. Asjatundja märkis, et H. M tuvastatud vigastusi silmas pidades oleks nende tekitamisel 04.09.2020 varahommikul H. M samal õhtul olnud selline nagu teda on kujutatud 05.09.2020 pärastlõunal H-G. Kle edastatud videotel (s.o sügava teadvushäirega, koomas). Asjatundja ei pidanud K. Männi esitatud versiooni meditsiiniliselt võimalikuks. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul seega tõendatud, et K. Männil tuvastatud eluohtlikke tervisekahjustusi ei saanud lapsele 04.09.2020 varahommikul, enne kodust lahkumist, põhjustada H-G. K. Mõlemad erialaspetsialistid – nii ekspert A. V kui asjatundja M-L. I selgitasid niisiis kohtule, et H. M tuvastatud tervisekahjustuse tekitamise võimaliku aja määratlemisel on määrava tähendusega see, millal laps sõi. Kohus on eelnevalt viidanud mõlema ütlustele selle kohta, et ajuturse süvenemisel tekib teadvushäire ja koos sellega kaob imemisrefleks. Kriminaalasjas on tõendatud, et H. M sõi viimati 05.09.2020 varahommikul – K. Mänd on seda öelnud nii Häirekeskusele kui kirjutanud sõnumites H-G. Kle. Nt 05.09.2020 kell 14.01 kirjutab K. Mänd, et „ja viimati sõi nüüd 7h tagasi“. Seejärel on süüdistatav läbivalt saatnud H-G. Kle sõnumeid, et laps ei söö ning ta üritab H. M vedelikku suhu tilgutada. Samal päeval kell 05.09.2020 kell 20.05 kirjutab K. Mänd, et „isegi tutsut ei ime“ ja kell 20.21 „ta ei hakka isegi lutti imema“. Lapsevanemate omavahelise sõnumisuhtlusega ja K. Männi poolt Häirekeskuse töötajale avaldatuga on tõendatud, et H. M sõi viimast korda enne hospitaliseerimist 05.09.2020 hommikul. Kaitsja rõhus sellele, et süüdistatava ütlused toidu koguse osas ei ole olnud järjekindlad – klient kas ei mäleta täpselt kui palju laps 05.09.2020 hommikul sõi või ei tea süüdistatav täpset kogust: häirekeskusele helistades ei soovinud K. Mänd näida saamatu ja väitis sel põhjusel, et laps sõi ära kogu toidu (180ml kunstpiima). Kohtus kuulati K. Männi 06.09.2020 kella 14.39 kõnet Häirekeskusesse ning seal väidab K. Mänd, et H. M sõi viimati 05.09.2020 kell 07.00 180ml kunstpiima (kd I tlk 41). Oma elukaaslasele kirjutab K. Mänd 05.09.2020 kell 20.21, et „hommikul, kui ärkas, sõi 150“. Kohtus väitis K. Mänd, et ta viskas siiski enamuse toidust ära. Kohtu hinnangul ei ole K. Männi istungil antud ütlused usaldusväärsed. Süüdistatav kuulati üle pärast kõikide tõendite uurimist ning arvestades seda, kui oluliseks pidasid mõlemad meditsiinilise haridusega spetsialistid seda millal ja kui palju laps sõi, sai K. Mänd oma ütlusi toidu koguse osas viia kooskõlla oma kaitseversiooniga (tema lapsele midagi ei teinud). Kohus nendib, et kuigi H. M 04.09.2020 päeval sõi kohtule arusaadavalt tavapärasest vähem (vt K. Männi ja H-G. K omavaheline sõnumisuhtlus – nt 19.10 saadetud sõnum), siis õhtul sõi laps korralikult (sõnum kell 19.14) ja igal juhul on ka hommikul söödud 150ml beebi jaoks üsna arvestatav toiduportsjon ning arvestades A. V ja M-L. I ütlusi ei ole tõenäoline, et süveneva ajutursega laps on võimeline sedavõrd suurt kogust hommikul kell 07.00 ära sööma. 21 Nii ekspert oma arvamuses (vt eksperdi arvamuse p 8) kui asjatundja oma ütlustes viitasid riimuvalt sellele, et K. Männi poolt elukaaslasele 05.09.2020 kell 13.13 edastatud videol esinevad H. M selged teadvushäirele viitavad sümptomid (eksperdi arvamuse p 8). Asjatundja M-L. I märkis, et videos on näha poolistukil laps, keda isa proovib äratada. Ükskõik millises vanuses lastel tekib asjatundja hinnangul sellises asendis ja aktiivses katsumissituatsioonis ärkamisrefleks. Lisaks teeb laps arusaamatut häält samas, kui tema vanuses lapsed peaksid lalisema. M-L. I hinnangul on videos näha kindlalt teadvushäire. Eeltoodu tõttu on kohtu hinnangul õige süüdistuses määratletud ajavahemik, so H. M tuvastatud eluohtlikud tervisekahjustused tekitati lapsele 05.09.2020 kella 06.00 ja 13.13 vahel, täpselt tuvastamata ajal. Arvestades asjatundja M-L. I ütlusi ja eksperdi arvamust selle kohta, et 05.09.2020 kell 13.13 süüdistatava poolt H-G. Kle edastatud videol on H. M juba selge teadvushäirega on ilmne, et vigastused tekitati pigem hommikupoole. Seda, et laps ärkas kell 07.00 kirjutas K. Mänd H-G. Kle sõnumisuhtluses ning sama selgitas H. M päevakava kohta ka süüdistatav ise öeldes, et H. M puhul on (oli) kuldne klassika – ta ärkab kell 07.00. Märkimist väärib, et 04.09.2020 õhtul on K. Mänd oma elukaaslasele võrdlemisi veendunult kirjutanud (kell 19.31) „...ärkan kell 07.00 ja uksest väljun kell 08.00“. Järelikult rehkendas süüdistatav äratuse aja pisema lapse võimaliku ärkamisaja järgi – arvestades seda, et tegemist oli nädalavahetusega ei pea kohus tõenäoliseks, et K. Mänd pani ise omale äratuse kella 07.00-ks. Seda, et tervisekahjustused tekitati H. M pärast kella 07.00 söötmist, pidas üpris võimalikuks ka asjatundja M-L. I (kd IV tlk 10). Kohus ei pea tõenäoliseks ja tõenditel põhinevaks süüdistatava versiooni selle kohta, et H. M magas öösel tema juures ja ta võis seega lapsele läbi une obaduse anda. Süüdistatava ütlustest ei nähtu, et H. M oleks ööl vastu 05.09.2020 nutnud, vastupidi: kohtus avaldas K. Mänd, et laps on nö kuldne magaja – magab õhtust hommikuni. Järelikult ei ole usutav, et H. M tegi öösel häält ja K. Mänd reageeris sellele tahtmatult lapsele vastu pead lüües. Asjatundja M-L. I ütlustega ja ekspert A. V kohtus jagatud selgitustega on tõendatud, et K. Männi versioon juhuslikust, läbi une antud löögist ei päde. Ekspert A. V märkis (kd IV tlk 60), et arvestades H. M tervisekahjustusi on isegi imiku sülest pillamine või lapse kukkumine liialt väikese energiaga. Löögi korral peaksid olema avaldunud ka välised vigastused, kuid H. M tuvastati kohtuarstliku läbivaatuse käigus vaid üks väline vigastus – kuklapiirkonnas roosa, leemendava põhjaga punane nahavigastus mis võis olla marrastus, aga ka lihtsalt lamatis (vt siinkohal ka kd I tlk 96-98, foto nr 3 tlk 98). A. V pidas kõige tõenäolisemaks raputamise mehhanismi. Asjatundja M-L. I (kd IV tlk 5 pöördel) oli seisukohal, et H. M kompuutertomograafiauuringu tulemus viitas nn raputatud lapse sündroomile – meditsiiniline leid ja samuti silmapõhjades esinenud verevalumid viitasid sellele, et vägivald pidi olema korduva iseloomuga. Asjatundja nentis, et kompuuterleid viitas sellele, et H. M aju on liikunud edasi-tagasi nii, et aksonid purunesid. Ekspert ja asjatundja ei toeta seega K. Männi versiooni selle kohta, et ta võis last kogemata unes lüüa ajal, mil nad magasid ühes voodis. Süüdistatav K. Mänd ei välistanud, et H. M tekitas tervisekahjustused lapse vanem vend K M. K. Mänd oletas, et K võis imikut lüüa kas 11cm metallist mänguautoga või plastikust mõõgaga. Süüdistatava versiooni kasuks (s.o vanem laps tegi midagi nooremale) räägib kaks asjaolu: esiteks on kriminaalasjas tõendatud, et lisaks K. Männile ja H. M viibis ajavahemikul 22 04.09.2020 varahommikust kuni 06.09.2020 pärastlõunani kodus tõepoolest ka noorte vanem laps K M. Teiseks viitasid nii kaitsja kui süüdistatav, et K. Mänd jättis lapsed aeg-ajalt järelevalveta, sest ta käis nii poes (vt ka kaitsja esitatud süüdistatava kontoväljavõte) kui ka regulaarselt õues suitsetamas. Asjaolu, et K. Mänd ei tegelenud suurema osa ajavahemikul 04.09.2020 varahommikust kuni 05.09.2020 pärastlõunani lastega, on kohtu hinnangul tõendatud ka noorte omavahelise sõnumisuhtlusega. Kohus märgib, et arvestades H-G. K ja K. Männi vahelist tüli, sõnumite edastamise sagedust ja süüdistatava harjumust suitsetada ning üldteada asjaolu, et sigarette kulub suitsetajal stressisituatsioonis tavapärasest enam, on selge, et K. Männil kulus aeg pigem elukaaslasega suhete klaarimisele ja iseendale, mitte lastele. Lapsed olid kohtu hinnangul eelpoolnimetatud ajavahemikul pigem omapäi ja järelevalveta. Kirjeldatud olukorras ei saa täielikult välistada, et küll ealt vanem, kuid siiski väikelapseas olev laps imikule midagi tahtmatult teeb. Kohtus vaadati alaelise K Männi videoülekuulamist ja kohtule esitati ka selle mahakirjutus (kd III tlk 127-133). Paraku ei ole tunnistaja ütlused tõendina kõlblikud. Vaatamata sellele, et Kil on mingisugune beebi ja kiirabiga seotud intsident meeles ja ta imiteerib viskamise liigutust, ei ole lapsel esineva logopeedilise probleemi tõttu mitte midagi võimalik mõista. Samuti märgib kohus, et käesoleval juhul ei ole kohtukoosseis tõsikindlalt veendunud, et alaealine sai oma õigustest ja kohustustest aru: uurija liigub pärast põgusat selgitust kiiresti küsitluse juurde siis, kui laps alles arvestab kohtule arusaadavalt näppude peal oma vanust. Seda, et Kil oli kõnedefekt, mis tegi temast arusaamise keeruliseks, selgitas ka lapse vanaema E. M. Sama tuvastas tsiviilkohus hooldusõiguse küsimust lahendades. Olenemata sellest, et lapsest ei ole võimalik aru saada nendib kohus, et mittemingisugust süütunnet millele K. Mänd oma kohtus antud ütlustes viitab, kohus videolt ei tuvastanud. Puutuvalt segadusse, kas beebile tegi haiget emme või issi või ei teinud kumbki või tegi B-nimeline multifilmitegelane selgitab kohus, et tõendite kohaselt tekitati H. M tervisekahjustused ilmselt pärast 07.00 söötmist. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga (kd III tlk 81-126) on tõendatud, et K M oli korteris omaette tuba. Seda silmas pidades ei pruukinud K M 05.09.2020 intsidenti pealt näha ja on täiesti võimalik, et ta ei räägigi oma ütlustes kriminaalasja esemeks olevast sündmusest. Kohus ei välista, et K Mänd võib viidata ka mõnele varasemale, H-G. K poolt toime pandud väärkohtlemisele. Süüdistatava versioon metallist mänguautoga löömisest ei riimu meditsiinispetsialistide ütlustega. Ekspert A. V selgitas, et löögi korral oleks tuvastatavad ka välised tervisekahjustused, mis H. M puudusid. Metallist auto puhul ei ole eluliselt usutav, et see ei jäta jälge. Kohus märgib siinkohal, et H. M kuklapiirkonnas olev nahamarrastus sarnaneb kohtukoosseisu hinnangul pigem veidi hooletusse jäetud lamatisega, viimane on beebidel võrdlemisi tavapärane. Nn kurenokale viitas ka asjatundja M-L. I. Süüdistatava viidatud plastikust mõõk, mida K võis kasutada, on näha sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt 15 ja 16 (kd III tlk 89 pöördel) ning arvestades eseme materjali ning K Männi vanust, pikkust (vt süüdistatava ütlused selle kohta, et K oli sündmuse ajal 3-aastane, saamas kohe 4-aastaseks ning 98cm pikk) ja kehaehitust (mis on pigem kõhnemapoolme, vt tunnistaja videoülekuulamine) ei ole süüdistatava versioon kohtu jaoks eluliselt usutav. H. M vanem vend on küll ea poolest vanem, kuid ta ei ole kohtu hinnangul võimeline imikut mingi esemega korduvalt lööma või teda raputama/paiskama nii jõuliselt nagu sellele oma ütlustes viitavad A. V ja M-L. I. Kohus nendib, et viimase loogilise versioonina võiks kõne alla tulla kukkumine: õnnetusi juhtub ja järelevalve laste üle ei olnud süüdistuses märgitud ajavahemikul küllaldane. Sündmuskoha 23 vaatlusprotokollis (kd III tlk 81-126) on kajastatud kõikide korteris olevate mööbliesemete ja selliste esemete kõrgus põrandapinnast kus võinuks H. M paikneda. Seda, et laps oli võimeline iseseisvalt juba keerama, selgitas kohtus tunnistaja H. E. Samas välistavad võimaliku versiooni kukkumisest jällegi ekspert A. V ja asjatundja M-L. I väites, et kukkumisel saadud energia ei ole nii tugev ning H. M tuvastatud tervisekahjustused tekivad pigem korduval raputamisel või löökidest. See, et beebi kukub kusagilt maha ja hüppab seejärel kõval tõmbil pinnal nagu põrkepall, ei ole füüsikaliselt võimalik. A. V selgitas, et võttes arvesse aju vigastuse raskust ei ole lapse kukkumine tõenäoline. Asjatundja M-L. I nentis, et kui lapsed kukuvad – laua või voodi pealt – siis erineb kompuutertomograafia leid oluliselt sellest, mis on omane raputatud lapsele. H. M kukkumisele iseloomulikku leidu ei tuvastatud. Vaadates loogilisi kohti – näiteks tegelushäll või voodi - kus beebi võinuks K. Männi äraolekul iseseisvalt olla, tuleb nentida, et nende kõrgus põrandapinnast ei ole kuigi märkimisväärne. Süüdistatav selgitas kohtus, et laps jäi voodi peale, kui ta kodust poodi lahkus, abieluvoodi kõrgus põrandast on 56cm ja kohe sellega nö ühendatud (vt foto nr 33 kd III tlk 94 pöördel) võrevoodi kõrgus abieluvoodi madratsist on omakorda ainult 23cm. Kohtu hinnangul on eksperdi arvamusega tõendatud (kd I tlk 99-110), et H. M sedastatud värske vasakpoolne kõvakelmealune verevalum koos vähese ämbikuvõrkkelmealuse verevalumiga mõlemal pool otsmiku-, kiiru- ja oimupiirkonnas, suuraju mõlema poolkera tursega ning verevalumitega mõlema silma võrkkestas ja võrkkesta ees võisid olla tekitatud nii lapse jõulisel raputamisel ja selle käigus pea kontrollimatul edasi-tagasi liikumisel, pea löömisel vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid või pindu kui ka lapse jõulisest viskamisest/paiskamisest kõvale tömbile pinnale näiteks voodile vms pinnale. Nahamarrastus koos nahaaluste verevalumitega kukla piirkonnas võivad olla tekitatud nii pea löömisest kui ka hõõrdumisest kuklaga vastu kõva tömpi ebatasast pinda (eksperdi arvamuse p 3). Kohtuistungil selgitas A. V (kd IV tlk 60), et tema hinnangul on kõige tõenäolisem lapse raputamise mehhanism, see võis olla kombineeritud kas lapse voodisse paiskamisega või pea löömisega vastu ümbritsevaid esemeid. Asjatundja M-L. I selgitas kohtus (kd IV tlk 4-14 pöördel), et kompuutertomograafias tuvastati H. M väga väljendunud ajuturse. Tavapäraselt on aju hall- ja valgeaine piir selgelt eristatav, kuid H. M puhul ei olnud piir enam nähtav, aju struktuur oli muutunud ja see muutus oli mõlemapoolne. Selline muutus ei ole omane ühelegi infektsioonile, kuid on omane nn raputatud lapse sündroomile (ingl keeles abusive head trauma). Raputatud lapse sündroom ei tähenda, et tingimata oleks olnud tegemist raputamisega, seal võivad olla ka korduvad löögid, isegi kägistamine. Raputatud lapse diagnoosi kinnitas ka silmaarsti leid – silmapõhjades on näha väikeseid verevalumeid, mis ei teki ühegi infektsiooniga. Asjatundja märkis, et nn raputatud laste kompuuterleid on väga spetsiifiline – just see sama subduraalne hematoom. Muul puhul tekkinud traumaatiline kõvakelmealune hematoom reeglina suureneb ja vajab neurokirurgi poolt eemaldamist, kuid raputatud lapsel on verevalum reeglina peenikene. Subduraalse hematoomi ümbruses tõmbuvad veresooned kokku selleks, et ta ei suureneks, kuid veresoonte kokkutõmbumisel ei saa see aju piirkond ja seda ümbritsev piirkond piisavalt verd ning seega ka hapnikku ning sel põhjusel tekib nö kahjustustsoon. Viimane hakkab ajuturse süvenedes laienema. Kompuutertomograafias hakkab aju valge värv raputatud lastel nö mustaks tõmbuma, tekib nn black brain – aju kude kärbub. Sama pilt avanes H. M kompuutertomograafias. M-L. I sõnul ei ole võimalik kindlaks teha, mil moel kahjustused tekitati – tegemist ei pea olema 24 tingimata raputamisega, see võis olla korduvalt vastu voodit löömine, vastu põrandat jne, kuid H. M kompuuterleid ütles seda, et H. M aju oli liikunud edasi-tagasi, aksonid olid katki läinud. Aksonite ehk närvijuurte purunemine on iseloomulik just väärkoheldud, mitte õnnetusse sattunud lastele. Kohtu hinnangul on eksperdi arvamusega, eksperdi kohtus antud selgitusega ja asjatundja ütlustega tõendatud, et H. M tuvastatud tervisekahjustused viitavad lapse raputamisele ja/või tema korduvale löömisele vastu kõva, tömpi pinda. Kohus on varasemalt tuvastanud, et lapse väärkohtlemine toimus 05.09.2020 ajavahemikul kella 07.00 kuni enne kella 13.13. Viimatinimetatud kellaajal oli H. M juba eksperdi ja asjatundja hinnangul väljendunud teadvushäire ning arvestades seda, et nii A. V kui M-L. I väitel ei väljendu muudatused ajutrauma korral koheselt on selge, et väärkohtlemine ei saanud toimuda mõned minutid enne kella 13.13 või sellega vahetult külgneval ajal. Kohtu hinnangul on tõendatud, et H. M väärkohtles süüdistatav vaatamata sellele, et K. Mänd oma tegu ei tunnista. Kõik süüdistatava poolt esitatud versioonid ei leidnud tõendamist, samuti on H. M tuvastatut silmas pidades kohtu hinnangul täiesti välistatud lapse kukkumine. Kohus nõustub prokuröri ja kannatanu lepingulise esindajaga selles, et K. Mänd oli alates hetkest, mil ta avastas elukaaslase truudusetuse, tugevas stressiseisundis. Tunnistaja E. M, süüdistatava ema, selgitas kohtus (kd IV tlk 204), et H-G. Kga on tema pojal esimene tõsisem suhe. Poeg oli tüdrukust väga sisse võetud ja võitles igatepidi, et tüdruk saaks neile jääda. K. Mänd soovis ema sõnul omale väga perekonda: oma naist, oma lapsi. E. Mänd oli kindel, et H-G. K on poja jaoks väga oluline ja K. Mänd armastab oma elukaaslast väga ning on nõus kõike tegema. Isegi kui H-G. K on ära läinud, on poeg naist alati tagasi oodanud. Tunnistaja H. E ütluste kohaselt on K. Mänd H-G. Kga alati arvestanud - kui naine midagi tahab, siis ta ka saab selle – vähemalt nii mäletas tema, kui K. Mänd ja H-G. Mänd suhtesse läksid. Kohtule esitatud H-G. K ja K. Männi omavahelisest sõnumivahetusest ilmneb vastuvaidlematult asjaolu, kui tugevalt K. Mänd elukaaslase (järjekordset) petmist üle elab. Mees räägib perekonna purunemisest, lastega üksi jäämisest, tahab minna politseisse välja uurima kes oli H-G. Kle saatnud sõnumeid selle kohta, et tema on omakorda naist petnud ning kirjutab sõna otseses mõttes iga tund, minut ja sekund midagi. K. Mänd ei käitu ratsionaalselt – ta lubab kannatanule, et sooritab enesetapu (vt nt sõnumid kell 07.30, kell 07.43, kell 10.16, kell 12.06 jne), viib lapsed turvakodusse (vt vastavasisulised sõnumid 04.09.2020 kell 06.25, kell 07.30, kell 07.31, kell 08.01, kell 08.25, kell 09.49, kell 09.53, kell 09.56, kell 11.53 jne). Tunnistaja K. K (kd IV tlk 49 pöördel-50) xxx töötaja meenutas kohtus, et septembri alguses 2020.aastal helistas neile üks meesterahvas, kes tema mäletamist mööda ei elanud xxx ning uuris hoiuvõimalusi kahele lapsele. Lastest üks oli rinnalaps ja ei oleks hoidu sobinud, teine sobis vanuse poolest. Tunnistaja sõnul selgitas ta meesterahvale võimalikke variante. Samasisulisele kõnele vastas ka xxx töötaja E. R (kd IV tlk 52 pöördel-53). Kohus nendib, et lisaks probleemidele H-G. Kga oli süüdistatav olnud eelmisel õhtul (s.o ööl vastu 04.09.2020) koosviibimisel ning sõnumid elukaaslase truudusetuse kohta avastas ta koju jõudes. Ööl vastu 04.09.2020 süüdistatav seega ei maganud ja arvestades järgmisel päeval edastatud sõnumite jada ja tulva on selge, et K. Mänd ei maganud ka 04.09.2020 päeval silmatäitki. Samuti ei saa kohus märkimata jätta, et kohtusaalis süüdistatava iseloomustamiseks kõlanud sõna 25 manipuleeriv on kohtu hinnangul õige. K. Mänd survestab kannatanut võimaliku enesetapuga, laste turvakodusse viimisega kui kodunt nö välja kirjutamisega. K. Mänd oli seega 04.09.2020 õhtuks stressis, magamata ning lisaks ei teadnud süüdistatav, kus ja kellega H-G. K on ning see ajas teda veelgi rohkem närvi (nt 04.09.2020 kell 15.46 „läksid kuti poole v [või – kohtu märkus], kell 19.11 sõnum „k***p hea vähemalt“ ja „homme saagu lapsed üksi hakkama kui sul mehe kõrvalt aega polegi“, „sina ole oma uue mehega f****ng õnnelik edasi“, kell 19.14 „samal ajal sina meestes k****d, kell 19.15 „k***i uued lapsed endale las need surevadki ära“, kell 19.20 „aga ma luban sulle, et su lapsed on homme üksi“ ning „omaasi, et nii kaugele jooma läksid, et k****i saada“, kell 19.21 „praegu jood öösel vaja taha ka veel saada“, „lic [lihtsalt – kohtu märkus] joo ja k***i“, „kohustusi pole sul ega midagi“, kell 19.32 „Petsid. Sellega asi lõppeb. Täna juba võib nimetada seda k*******seks, nkn [niikuinii – kohtu märkus] saad jälle taha“ ja „jäta meelde, et lapsed õhtul üksi kui jälle õhtul m****i saad. Rohkem ma sinuga ei suhtle kuskil“. Fakt, et K. Mänd on armukade ja oletab, et H-G. K on kusagil kellegi juures nähtub ka 05.09.2020 kell 15.20 saadetud sõnumist „usun sulle ei saa videot teha, eks rahvas ka ümber ja värki. Okei niisama küsisin“. Kell 15.29 „Eip, tean, et läksid kuskile erilisse kohta SS [siis – kohtu märkus]. Slp [sellepärast – kohtu märkus] ei saagi videot teha..“. Kell 15.42 „mis plaanid sul katki jäävad tänu sellele [et H-G. K ei saa koju tulla selleks, et H. M haiglasse minna – kohtu märkus] ?“ Ja kell 15.43 „Tohib teada ausalt kelle juurde läksid“ ning kell 15.44 „A okei loodan et ta on minust etem ☺“. Lisaks stressile, magamatusele ja armukadedusele olid 04.09.2020 probleemid H. M. Süüdistatav kurdab H-G. Kle 04.09.2020 saadetud sõnumites kell 16.20, et „H on võimatu täna“ ning „Aga ei. Sina lõbutse täna, ma kukun varsti kokku ka“. Kell 16.29 saadab K. Mänd H-G. Kle sõnumi „Ja näe mul pole kedagi appi võtta. Kas sul p****i et saaksid igal pool kõigiga käia“. Seejärel saadab K. Mänd videoklipi lakkamatult nutvast H. M. Kell 17.32 saadab K. Mänd sõnumi „Mina tõmban täna siit n****i lic [lihtsalt – kohtu märkus] sorry. Ma üritan kõigest väest aga H tapab mu ära“. Kella 17.32-17.41 saadab süüdistatav sõnumid „Pikali nutab“, „Süles nutab“, „Jummala p****s“, „Midagi“, „Ta ei söö ta ei maga“. Kell 19.30 „v****u ta on võimatu“. K. Männi ja H-G. K sõnumivahetus katkeb 04.09.2020 kell 19.32 kui K. Mänd lubab H-G. Kga enam mitte kunagi suhelda. Viimasele sõnumile eelnevalt on end üles kütnud süüdistatav suhtluskanalis monoloogi pidanud, s.o naine tema sõnumitele enam ei vasta. Kohtu hinnangul on tõendatud, et 04.09.2020 läks K. Mänd eelduslikult magama väga negatiivsete emotsioonidega: stress, armukadedus ja ülim kurnatus. Järgmisel päeval, s.o 05.09.2020 kell 13.13 saadab K. Mänd H-G. Kle video lapsest, mille kohta nii ekspert A. V kui asjatundja M-L. I märkisid, et H. M oli selleks ajaks välja kujunenud teadvushäire. Süüdistatav selgitab 05.09.2020 kell 13.16-13.17 saadetud sõnumites, et „kell 7 ärkas üles“ ning „sõi ühe korra tund hiljem meeletu kisa tund aega järjest ja sellest ajast magab ja kägiseb“. Sõnumite järgi on H. M juba kell 13.13 krambid. Asjatundja M-L. I selgitas kohtus vaadatud ja süüdistatava poolt enne lapse vanni panekut (kell 13.56) tehtud videoid vaadates, et nendel klippidel on laps teadvuseta ja tal olid välja kujunenud krambid. Edasiste videote kohta (alates kella 13.56 k.
3. a)ütles M-L. I, et nendel on H. M juba koomas. Arvestades eksperdi ja asjatundja ütlusi selle kohta, et ajuturse tekkimine on mõõdetav tundides on kohtu hinnangul süüdistatava 26 emotsionaalset seisundit silmas pidades eluliselt usutav, et K. Mänd väärkohtles oma last vahetult peale söötmist ajal, mil oli süüdistatava sõnade järgi tund aega meeletut kisa. Kohtuarst A. V selgitas, et nutusus on imikutele omane mh ka vahetult pärast trauma tekitamist. Süüdistatav oli olukorras kus naine oli teda petnud, ta oli kahe lapsega üksi kodus, lapsi tal ei õnnestunud hoiule paigutada, väiksem laps oli eelmisel päeval võimatu, mitu ööd täisväärtuslikku und jäi vahele, naine oli tema oletuste järgi jälle kusagil kellegagi. Ekspert ja asjatundja nentisid riimuvalt, et arvestades H. M tekkinud tervisekahjustusi peavad nad võimalikuks nii lapse korduvat raputamist kui tema paiskamist/löömist vastu kõva, tömpi pinda. Arvestades A. V ja M-L. I arvamust ja 05.09.2020 välja kujunenud situatsiooni ei saa välistada, et süüdistatav andis lapsele süüa, viimane hakkas peale sööki nutma (mis ei ole söömise järgselt H. M vanuses laste puhul tavatu reaktsioon ja on kahtlemata omane lastele, kui vanem on närviline, ei võta sülle – vt nt E. H ütlused selle kohta, et 03.09.2020 oli ta H-G. K juures külas, sõbranna söötis lapse, siis võttis sülle, krooksutas ja alles seejärel pani magama) süüdistatav võttis lapse sülle, üritas rahustada, laps ei rahunenud ning seejärel K. Mänd raputas H. M ja viskas/paiskas ta voodile. Kaitsja väitis kohtus uuritud tõenditele tuginedes, et süüdistatav käitus oma lastega alati rahulikult (vt nt E. M, H. E ütlised). Samas fakt, et süüdistatav on tema hinnangul teatud emotsionaalses seisundis võimeline last väärkohtlema, nähtub ka süüdistatava olemust ilmselt kõige paremini tundva H-G. K poolt 05.09.2020 kell 15.32 saadetud sõnumist, kui H-G. K küsib K. Männilt mh „…eile kui sa närvasid siis ei teinud sa lastele midagi“. Kohus nendib, et süüdistatava sõnalisele agressiivsusele viitas ka tema tööandja (vt e-kiri) ning süüdistatav ägestus silmnähtavalt oma viimases sõnas. Kaitsja märkis, et K. Mänd oli Häirekeskusega ja oma elukaaslasega suheldes nõutu ning see tõendab kaitsja hinnangul, et K. Mänd ei teinud oma lapsele midagi. Kohus kaitsjaga ei nõustu. Esiteks on inimlikult väga keeruline nii avalikult kui ka armastatud naisele tunnistada, et sa oled oma lihast last (milles K. Mänd küll teatud eluhetkel kahtles, vt kannatanu H-G. K ütlused K. Männile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses ja noorte sõnumivahetus nt 05.09.2020 kell 18.26 ja 18.30) korduvalt raputanud või löönud/paisanud ning eitamine/ehmumine on üsna loomulik reaktsioon. Arvestades E. Männi ütlusi selle kohta, kui oluline on H-G. K K. Männi jaoks ei saa välistada, et teo tunnistamist pärssis ja pärsib jätkuvalt hirm H-G. Ki jäädavalt kaotada. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et K. Männile süüks arvatud tegu on tõendatud. Kohus nõustub süüdistuse loogikaga selles, et süüdistatav väärkohtles oma last täpselt tuvastamata viisil, kuid kriminaalasjas on eksperdi arvamuse ja asjatundja ütlustega tõendatud, et see tegevus kätkes endas lapse raputamist ja/või löömist või paiskamist vastu kõva, tömpi pinda ning kirjeldatud tegevus oli korduv. Seda, kuidas kõik toimus, saab täpsustada üksnes süüdistatav, kuid tema oma tegu ei tunnista. Kohtu hinnangul vastab K. Männi tegevus KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 objektiivsele teokoosseisule. Norm näeb ette vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht kannatanu elule ning elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine. Kriminaalasjas on eksperdi arvamusega (eksperdi arvamuse p 2) tõendatud, et H. M tekitatud tervisekahjustus (vt siinkohal eksperdi arvamuse p 1) oli eluohtlik; selle paranemise kestus 27 ületab 4 kuud. A. V selgitas kohtus, et eluohtlikkuse hindamisel lähtuvad eksperdid tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrast ning vigastus on eluohtlik siis, kui sellega kaasub teadvushäire. Kriminaalasjas on tõendatud, et H. M kaasnes vigastustega teadvushäire, laps oli nii kodus kui haiglasse jõudes koomas. Kohtule esitatud tõendite kohaselt H. M paranemislootust ei ole. Asjatundja M-L. I selgitas, et nn raputatud lapse sündroomi puhul on teaduskirjanduse andmetel u 35% patsientidel paranemislootus, kuid arvestades H. M leidu mis on kahepoolne, siis sellised lapsed jäävad pimedaks silmanärvi aksonaalse kahjustuse tõttu, nad ei hakka kõnelema, nad ei hakka kõndima ning jäävad väga raske vaimse puudega lamavaks haigeks. Asjatundja märkis, et tema praktika vastab kirjanduses toodud andmetele. Tunnistaja S. L ütlustega (kd I tlk 138-143) on tõendatud, et seisuga 15.09.2021 oli H. M oma arengus 3kuuse lapse madalamal astmel. Kannatanu ei ole naeratanud, ei kontakteeru pilguga, teda peab sülle võtma eriasendis – jalad lähevad muidu pulksirgeks, ta vajab toitmisel eriasendeid ja oskuslikku käsitlemist ning laps on sügava puudega. Meditsiinilise prognoosi järgi ei hakka H. M kannatanu seadusliku esindaja sõnul kunagi kõndima ja jääb sügava liitpuudega. Kohtu hinnangul on kriminaalasjas tõendatud, et H. M jäi K. Männi tegevuse tagajärjel pimedaks. Süüdistuse järgi oli H. M nägemisnärviatroofiast tingitud nägemisfunktsiooni kaotus välja kujunenud juba enne tema hospitaliseerimist. Süüdistuses esitatud väide põhineb tõenditel. XXX poolt esitatud väljavõtte järgi H. M haigusloost (kd I tlk 87) hinnati H. M haiglasse saabumisel mh tema silmapõhju ja tuvastati, et mõlemas silmas oli üle terve funduse ulatuslikud intra- ja peritenaalsed hemorraagiad, mis suures osas laatusid. Diskil olid sooned tortoossed ja diskid olid kahvatud. Ekspert on oma arvamuses viidanud (eksperdi arvamuse p 1), et H. M sedastati verevalumid mõlema silma võrkkestas ja võrkkesta ees uuringul, mis toimus 07.09.2020. Vaatamata sellele, et süüdistatava K. Männi hinnangul H. M ei ole pime (vt süüdistatava ütlused) tugineb K. Männi arvamus puhtinimlikule lootusele, mis antud juhul paraku ei ühti arstide ja H. M sagedamini kokku puutuvate inimeste arvamusega. Kannatanu seaduslik esindaja S. L selgitas kohtus, et ta on korduvalt rääkinud lapse kasvatajatega ning viimaste hinnangul H. M ei näe (vt S. Lassi ütlused kd I tlk 138-142, kd IV tlk 83). xxx edastatud H. M haigusloost (kd I tlk 111-119) nähtub, et 15.10.2020 on H. M käinud silma ultraheliuuringul ning uuringu käigus tuvastati, et lapse mõlemas silmas on ulatuslik klaaskehahemorraagia, klaaskehamembraan on irdunud ja reetina liibunud. Haigusloos on märge, et klaaskehasisene hemorraagia on raputatud lapse sündroomi puhul väga halva prognoosiga. Järgnevalt on H. M 21.10.2020 tehtud silmaoperatsioon, 26.10.2020 operatsioonijärgse kontrolli käigus sedastati, et tekkinud on diski atroofia ning prognoos on nägemisnärvide atroofia tõttu väga halb. Silmaarsti konsultatsioonil 10.11.2020 märkis arst, et laps ei vaja edasist jälgimist, sest H. M on tõenäoliselt täielikult pime. Süüdistatav K. Mänd selles veendunud ei ole, kuid arstide arvamust silmas pidades on selge, et K. Männi arusaam ei tarvitse olla õige. Süüdistatav kirjeldas oma ütlustes (kd IV tlk 82 pöördel) H. M käitumist järgmiselt: „silmad käivad algul nagu, tal käivad hästi niiviisi silmad ringi. Ja siis üks moment jääb, ahah, jälgib, siis tood allapoole [pudeli toiduga – kohtu märkus] vaatad, jälgib. Ja siis viid natukene eemale ja siis jälle silmad käivad niiviisi, aga ta fikseerib nagu pilgu ära“. Süüdistatava ütlustest nähtub, et laps ei ole ilmselt võimeline pilkkontaktiks – lapse silmad käivad ringi ja ta ei fokusseeri oma pilku. Kohus nendib, et nägemisfunktsiooni kadu ei tähenda kuulmiskadu ning laps üritab instinktiivselt pöörata oma pead/pilku heliallika suunas. 28 Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 6 sätestatud teokoosseis vähemalt kaudset tahtlust – KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni (vt RKKKo 1-17-5883). Järelikult tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatava tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas H. M eluohtliku seisundi ja tõi kaasa nägemisfunktsiooni kaotuse. Kaitsja hinnangul tuleb ülalviidatud küsimusele vastata eitavalt. Kaitsja tugines kohtupraktikas (RKKKo 3-1-1-142-05) omaks võetud seisukohale, mille järgi on enam alust arvata, et kui isiku stressiseisund või afektiivne ärritus toob kaasa lapse ühekordse tugeva raputamise või muu mittekorduva vägivalla, puudus tal arusaam teo ohtlikkusest ja võimalikest tagajärgedest. Kaitsja märkis, et K. Mänd oli stressis, sundseisus (ta pidi lastega üksinda hakkama saama) ja klient ei tulnud toime lapse nutuhoogudega. Kaitsja hinnangul ei ole tõendikogumi pinnalt võimalik teha tõsikindlat järeldust, et K. Männi tahe ulatus H. M eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseni. Käesoleval juhul on kohus tuvastanud, et K. Mänd oli 05.09.2020 tugevas stressiseisundis, kuid kohtu hinnangul oli süüdistatava puhul kõige olulisemaks stressifaktoriks nende päevade vältel naise truudusetus ja sellest tulenev armukadedus, mitte lapse käitumine (vt süüdistatava ja HG. K omavahelist suhtlust tervikuna). Siinkohal väärib märkimist, et süüdistatava sõnul jäid lapsed järelevalveta põhjusel, et ta järgis 04.09-06.09.2020 korduvalt lastekaitsespetsialisti soovitust – kui midagi närvi ajab, siis tuleb minna maja ette suitsetama ja seda ta korduvalt neil päevil ka tegi. Järelikult oli süüdistatavale teada, kuidas stressiolukorras toimida nii, et ta ei käituks mõtlematult. Lapsed olid K. Männi jaoks nendel päevadel selgelt lisakoorem (vt uuesti K. Männi püüdlusi lapsi kusagile hoidu anda), tõenäoliselt eelistas K. Mänd nendega tegelemise asemel elukaaslasega suhteid klaarida ning soovis, et lapsed teda ei segaks. Kahe väikese lapse isana pidi K. Mänd teadma ja arvestama, et lastega ning eriti imikutega tuleb tegeleda ja nendega ongi raske vahel toime tulla. K. Mänd keskendus iseenda probleemidele elukaaslasega. Samuti on süüdistuses K. Männile ette heidetud korduvat vägivalla rakendamist H. Männi suhtes, mitte ühekordset käitumisakti ning kohus on johtuvalt eksperdi A. V arvamusest ning selgitustest ja M-L. I ütlustest lugenud selle asjaolu tõendatuks. Kaitsja viide kohtupraktikale ei ole kohtu hinnangul eeltoodu tõttu käesolevas asjas aktuaalne. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (RKKKo 3-1-1-79-15) langeb kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul intellektuaalne element (tagajärje ettenägemine) kokku. Kaudne tahtlus ja kergemeelsus on eristatavad üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära oma käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse esinemisel ei pürgi isik otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust, kiites selle heaks ehk soostub sellega. Kergemeelsuse korral loodab isik, et tagajärg ei saabu. Viimasel juhul peab tagajärje saabumata jäämise lootus tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, toetuma konkreetsetele asjaoludele ja ei tohi olla sõltuvuses toimepanija poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. 29 Subjektiivse külje määratlemisel on seega keskeks küsimuseks, kas K. Männi tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustasid ohu kannatanu elule ja nägemisfunktsiooni kaotuse. Tunnistaja E. M, süüdistatava ema selgitas, et poeg on aidanud teda nooremate laste kasvatamisel ning oskab lastega ümber käia. K. Männil ja H-G. Kl oli kaks last, s.o süüdistataval oli varasem vahetu kogemus imikuealise lapsega. Järelikult pidi süüdistatav oma varase elukogemuse pinnalt teadma seda, kui haprad on H. M vanused lapsed ning kuidas peab nendega reegeljuhtumil käituma. Süüdistatav pidi lapsevanemana teadama, et H. M. M vanune laps (s.o teo toimepanemise ajal 4-kuune beebi) sõltub täielikult oma vanematest ja hooldajatest ning sellises vanuses laps on 100% nende meelevallas. H. M eas laps ei suuda oma east tulenevalt ründele isegi instinktiivselt reageerida, rääkimata enda vastu suunatud vägivallaakti neutraliseerimisest, s.o tahtluse puhul tuleb paratamatult arvestada ka jõuvahekorraga, seda silmas pidades ei olnud H. M selgelt lootustki. Imikul ei ole võimalik teojärgselt anda verbaalselt märku kust tal valutab või mis tal häda on, et teda ümbritsevad inimesed saaksid kiiresti reageerida. Kriminaalasjas on tõendatud, et K. Männi poolt rakendatud vägivald oli korduv, sh pidasid erialaspetsialistid paralleelselt võimalikuks nii lapse korduvat raputamist kui tema paiskamist/löömist vastu kõvasid, tömpe pindu. Mõlemad märkisid, et arvestades H. M tuvastatud ajukahjustust on lapse pea liikunud korduvalt, kontrollimatult edasi-tagasi. Kohus nõustub prokuröriga selles, et K. Männi tegevuse eesmärk oli kahetsusväärselt füüsilist jõudu kasutades lapse vaigistamine. Kohus leiab, et K. Mänd pidi oma varasema kogemuse pinnalt teadma, et inimese ja sealjuures eriti imiku peapiirkond on õrn ja kaelalihased ei ole veel tugevad - teatud vanuseni tuleb vanematel beebi pead nö toetada selle raskuse tõttu. Kohus nendib, et isegi 05.09.2020 välja kujunenud stressisituatsioonis ja äkkviha ajendil last korduvalt raputades, teda paisates/lüües selliselt, et kahjustada sai lapse peapiirkond, pidi süüdistatav kohtu hinnangul võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus võib lõppastmes põhjustada ohu 4-kuuse imiku elule. Samuti väärib märkimist, et kuigi K. Mänd sai aru, et lapse tervisega on midagi juhtunud, keskendus ta sõnumivahetuses selgelt sellele, et elukaaslane tuleks koju (s.o et tal oleks teadmine kus H-G. K
4. on)ja läheks ise lapsega haiglasse (sh ei kutsunud K. Mänd abi ka siis, kui laps oli juba koomas ja tal oli vedelikupuudus). Samuti ei teinud K. Mänd nendel päevadel ilmselt midagi, et last rahustada, sest ta keskendus oma elukaaslase käitumisele. Asjatundja M-L. I küll segitas, et H. M tuvastatud tervisekahjustusi silmas pidades on nägemisfunktsiooni kadu tüüpiline tagajärg, mis antud juhul ka realiseerus, kuid kohtu hinnangul ei pidanud K. Mänd vaatamata kõigele võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus võib põhjustada (ja põhjustaski) H. M pimedaksjäämise. Eeltoodu tõttu tuleb K. Männi tegevus kohtu arvates ümber kvalifitseerida üksnes KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Karistus: KarS § 56 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 30 RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 311-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. K. Männi süü leidis KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses tõendamist osaliselt – ühes episoodis tuleb süüdistatav süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Lisaks tunnistas kohus K. Männi süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemises. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest on karistuseks ette nähtud rahaline karistus või kuni 5-aasta pikkune vangistus. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest on karistuseks ette nähtud 4 – 12 aasta pikkune vangistus. K. Mänd ei ole oma tegusid tunnistanud ja sellest tulenevalt avaldanud ka kahetsust. K. Männi vastutust raskendavateks asjaoludeks on KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos kooskõlas KarS § 58 p 3, 4 süüteo toime panemine teadvalt noorema kui 12 aastase pereliikme vastu ning KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteos (episood 17.09.2019) KarS § 58 p 3 järgi süüteo toime panemine raseda suhtes. Kohtu hinnangul tuleb positiivseks pidada seda, et K. Mänd on varem kriminaalkorras karistamata. K. Mänd töötab, tööandja on teda iseloomustanud üldiselt positiivselt, märkides küll, et palgapoliitika teemal sõna võttes käitus K. Mänd verbaalselt agresiivselt (kd III tlk 184). Tänaseks päevaks on K. Mänd läbinud koolituse Hoolivad isad: turvalisem elu oma lastele ning kriminaalasjas on tõendatud, et ta soovib aktiivselt osaleda H. M elus, käies last vaatamas ja üritades teda rahaliselt toetada. Kohus ei nõustu kaitsja väidetega selles, et K. Mänd tegi lapse heaks kõik ja kutsus lapsele kiirabi. Kohtu hinnangul on siinkohal paslik tsiteerida häirekeskusesse helistanud ja väärkohelnud lapsest teatanud meedikut, kes ütles kõnele vastanud töötajale mh, et kuigi lapsel olid krambid ja laps oli pikalt söömata, ei ole isa kusagile pöördunud ning isegi kui isa ei ole midagi teinud, on ta palju asju jätnud tegemata. K. Männi ja H-G. K omavahelisest sõnumivahetusest koorub kohtu jaoks äärmiselt arusaamatu asjaolu: K. Mänd venitas kiirabi kutsumisega sihilikult, sest ta soovis, et H-G. K tuleks koju ja läheks ise koos H. M haiglasse. 31 K. Mänd seda teha ei soovinud. K. Mänd seadis esikohale enda huvid, see nähtub ka süüdistatava soovist klaarida oma elukaaslasega arveid ajal, mil esmatähtis pidanuks olema mure lapse tervise pärast. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuse määramisel tuleb kohtu hinnangul arvestada seda, et K. Mänd põhjustas kannatanule küll valu, kuid arsti poole kannatanu pöörduma ei pidanud. Jõu kasutamine toimus omavaheliste konfliktide käigus, kus füüsilist vägivalda rakendasid mõlemad pooled. Tänaseks päevaks on kannatanu ja süüdistatav leppinud ning elavad koos. Eeltoodu tõttu võib kohtu arvates K. Männile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära lähedale. Kohus ei pea võimalikuks karistada K. Mändi rahalise karistusega: K. Männil on rahalised kohustused oma alaealiste laste ees, kriminaalasjas tuleb süüdistataval kanda ka menetluskulud. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi karistuse määramisel on kohtu diskretsioon lai – sanktsiooni järgi võib sellise teo toimepanijat karistada 4-12 aasta pikkuse vangistusega. K. Männi süü on suur: ta väärkohtles oma imikuealist last, kes ei saanudki oma east tulenevalt mitte mingisugust vastupanu osutada. Käesoleval juhul ei saa kohtu hinnangul mööda vaadata tagajärjest: ajaliselt sündinud normaalse arenguga lapselt võeti õigus ja võimalus täisväärtuslikule elule. Kriminaalasjas on tõendatud, et H. M prognoos paranemiseks on olematu. Kannatanu seadusliku esindaja S. L sõnul oli 1 aasta ja 5 kuune H. M arengutasemel, mis vastas 3-kuuse lapse kõige madalamale arengutasemele. Arvestades teo tagajärge ja seda, et K. Männi vastutust kergendavad asjaolud puuduvad, on kohus nõus prokuröriga selles, et K. Männile mõistetav karistus peaks jääma sanktsiooni ülemmäära lähedale. Eeltoodu alusel tuleb K. Mänd: - - süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi episoodides 17.09.2019, 26.05.2020 ja 04.09.2020 ning teda tuleb karistada 6 (kuue) kuu pikkuse vangistusega. õigeks mõista KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi episoodis 30.07.2020; süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning teda tuleb karistada 9 (üheksa) aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb K. Männile mõistetud üksikkaristustest lugeda kergem kaetuks raskemaga ning talle tuleb lõplikuks liitkaristuseks mõista 9 (üheksa) aasta pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 tuleb K. Männi eelvangistus (06.09.2020-04.12.2020) 2 kuud ja 20 päeva arvestada karistusaja hulka ning kandmisele kuuluv karistus on 8 (kaheksa) aasta, 9 (üheksa) kuu ja 10 (kümne) päeva pikkune vangistus. Süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend:

§ 306

lg 1 p 9 alusel peab kohus otsuse tegemisel lahendama küsimuse sellest, kas süüdistatava süüdi mõistmise korral tuleb valida uus tõkend, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või tühistada. K. Mänd peeti kriminaalasjas kahtlustatavana kinni 06.09.2020 (kd III tlk 186-188) ja ta vahistati kohtu 08.09.2020 määruse alusel (kd III tlk 189-193). Vahistamismääruse jättis 32 Tallinnna Ringkonnakohus muutmata (kd III tlk 197-202) ning K. Männi vahistamist pikendati 04.11.2020 määruse alusel (kd III tlk 200-210). Tõkend vahistamine asendati 18.11.2020 elektroonilise valvega (kd III tlk 216-222). K. Männi kohtu alla andmisel jäeti tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, mis asendati elektroonilise valvega, muutmata (kd I tlk 3-5). K. Männi suhtes peeti kohtueelses menetluses vahistamisalusena silmas ohtu, et ta võib vabanemisel jätkata kuritegude toime panemist. Kohtu hinnangul ei ole see oht kusagile kadunud: süüdistatav elab käesoleval ajal koos H-G. Kga, kelle suhtes ta on varasemalt olnud vägivaldne. Käesolevas asjas tehtud lahend poolte suhetele tõenäoliselt positiivselt ei mõju. Vaatamata sellele on elektrooniline valve süüdistatava käitumist distsiplineerinud ning prognoositud oht uuteks kuritegudeks ei ole realiseerunud. Järelikult on valitud meede osutunud süüdistatavast lähtuvate riskide maandamiseks sobivaks. K. Mänd avaldas oma viimases sõnas, et ta on ainuke, kes suudab H. M ülalpidamiseks vajalikku raha teenida – kannatanu H-G. Kl on raskusi iseenda elatamisega, tema isa kes suudaks aidata, on raskelt haige ja sureb ca 4 aasta jooksul ära. Kohus ei saa jätta märkimata, et K. Männi toon oli sealjuures agressiivne ja tal oli raskusi enda valitsemisega. K. Mänd lisas oma viimases sõnas, et ta ei kavatsegi lähe süüdimõistmise korral minna karistust kandma enne aprilli 2022, sest ta peab tegelema oma tervisega ning vanglas ei ole tagatud kohast arstiabi. Süüdistatava arusaam on vale, kinnipidamisasutuses jälgitakse kinnipeetavate tervislikku seisundit, mh ei tehta kohtule teadaolevalt takistusi juhul, kui inimesel seisab ees plaaniline lõikus. Vaatamata sellele, et K. Mänd viitas oma viimases sõnas võimalikule venitamistaktikale, võib K. Mänd kohtu hinnangul minna karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel, tõkendit vahistamine mis on asendatud elektroonilise valvega ei ole hädavajalik tagasi teisendada. Süüdistataval on olemas kindel töökoht, kannatanu lepinguline esindaja selgitas, et H. Männi huvidega tuleb kooskõlas pidavaks lugeda olukorda kus süüdistatav käib tööl ja teenib raha. Sel moel on K. Männil võimalik veidigi heastada seda, mida ta on oma lapsele teinud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et K. Männi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, tuleb tühistada kui K. Mänd asub kohtuotsuse jõustumisel karistust kandma. Menetluskulud:

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Õigeksmõistva lahendi korral hüvitab menetluskulud

§ 181lg 1 alusel riik.

Käesolevas kriminaalasjas on kooskõlas

§ 175

lg 1 p 3 riiklikul ekspertiisiasutusel ja juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu 84,00 eurot. Ekspertiis viidi läbi seoses tõendamisvajadusega K. Männile esitatud süüdistuses, mis puudutas H. M väärkohtlemist. Kohus leidis, et K. Männi süü selles on tõendatud. Ekspertiisikulu 84,00 eurot tuleb seega süüdistatavalt välja mõista. 33

§ 175lg 1 p 4 alusel on menetluskuluks K.

Männile määratud kaitsjale määratud tasu kokku 3478,90 eurot. Kohus mõistis K. Männi süüdi ühes episoodis, mis puudutas H-G. K kehalist väärkohtlemist. Arvestades episoodi kaalu võrreldes ülejäänuga on selge, et riigi kanda jäetav kaitsjatasu summa ei ole märkimisväärne. H-G. Kt puudutavate episoodide maht oli ca 1/3 kriminaalasja kogumahust, elukaaslase kehalises väärkohtlemises süüdistati K. Mändi kokku neljas episoodis, millest ühes ei leidnud süüdistatava süü tõendamist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et riigi kanda tuleb jätta kaitsjatasu 289,00 eurot. K. Männilt tuleb välja mõista kaitsjatasu 3189,90 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kannatanul H. M seaduslikul esindajal oli lepinguline esindaja, viimane taotles süüdistatavalt XXX valla kasuks 4074,00 euro (summa sisaldab käibemaksu) õigusabikulude välja mõistmist. Kohtu hinnangul on kannatanu lepingulise esindaja menetluskulud mõistlikud ning need tuleb süüdistatavalt XXX valla kasuks välja mõista.

§ 175

lg 1 p 9 järgi kaasneb süüdimõistva otsusega sundraha, mis teise astme kuriteos süüdi mõistmise korral on kooskõlas

§ 179

lg 1 p 1 järgi 1,5 kuupalga alammäära ning esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on

§ 179lg 1 p 2 kohaselt 2,5 kuupalga alammäära.

Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 Töötasu alammäära kehtestamine § 1 järgi kehtestati alates

1. jaanuarist
2. a tunnitasu alammääraks 3,48 eurot ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot.

§ 179

lg 3 kohaselt tuleb inimesel maksta sundraha mis vastab raskeima kuriteo astmele juhul, kui tema suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus karistusseadustiku mitme paragrahvi järgi. K. Mänd mõisteti süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, seega on sundraha suurus esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 1460,00 eurot mis tuleb K. Männilt välja mõista. K. Männilt välja mõistetava menetluskulu absoluutsumma on seega 8807,90 eurot.

§ 180

lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulusid määrares süüdimõistetu varalist seisundit, kohus võib määrata, et menetluskulud tasutakse ositi. K. Mänd on täisealine ja töövõimeline. Kohus leiab, et K. Mänd võib menetluskulude absoluutsumma suurust silmas pidades tasuda need ositi, 12 kuu jooksul. Igakuise makse suuruseks on vähemalt 733,75 eurot ning viimase osamakse suurus on 736,65 eurot. Makseinfo arveldusarve- ja viitenumbriga on käesoleva kohtuotsuse lahutamatu lisa ja edastatakse süüdistatavale posti teel ning e-toimiku kaudu. Asitõendid: Asitõendeid kriminaalasja juurde võetud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Muudetud RKK 30.06.22 ja RK 12.09.22 otsustega 34 35