← Eesti

1-21-8596/83

Obsah (6)§ 269§ 339§ 10§ 69§ 138§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) §-s 468 ette nähtud abinõude kasutamine võimalik. Õigusabitaotluse esitamine Venemaa Föderatsioonile poleks otstarbekas. Kuivõrd süüdistatav hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale, pidi

§ 269lg 2 p 2 kohaselt asja arutama tema osavõtuta.

1-21-8596

  1. Harju Maakohtu otsuse vaidlustas M. Huttuneni kaitsja, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata jätmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. detsembri
  4. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus märkis järgmist. 5.

§ 269lg 2 p 2 kohaldamise eeldused pole täidetud.

Maakohus möönis, et süüdistatav viibib Venemaa Föderatsiooni territooriumil, ning heitis talle ette aadressi avaldamata jätmist. Selle saab aga tuvastada

  1. jaanuaril 2023 maakohtule edastatud dokumentidest. Neid dokumente pole eesti keelde tõlgitud, kuid tõlkimine ei olnudki süüdistatava jaoks objektiivselt võimalik. Maakohus oleks pidanud panema dokumentide tõlkimise kohustuse kaitsjale või korraldama tõlkimise ise.
  2. Õigusabitaotluse esitamata jätmist põhjendas maakohus Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni koostöö puudumisega, kuid see seisukoht on oletuslik ning ennatlik. Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades kehtib ning kriminaalmenetlusalases koostöös saab vajaduse korral tugineda ka rahvusvahelistele konventsioonidele. Seega ei saa väita, et süüdistatava leidmiseks ja ülekuulamiseks tehti mõistlikke jõupingutusi.
  3. M. Huttunen suhtles maakohtuga aktiivselt elektronkirjade kaudu ning taotles kohtuistungist osavõttu tehnilise lahenduse abil. Välisriigis viibiva isiku kaugülekuulamine on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine siis, kui seda tehakse välisriigi pädeva asutuse abita. Ometi riivab sel moel tehtud menetlustoiming isiku põhiõigusi tunduvalt vähem kui asja arutamine tagaselja. Seda arusaama on aktsepteeritud ka kohtupraktikas. Osutatud põhjustel rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 2 mõttes.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle tühistamist ning maakohtu otsuse jõustamist. Prokuratuuri põhiväited on järgmised.
  2. Ringkonnakohus eiras

§ 10lg 3 nõudeid.

Menetlusseaduse normid ei kohusta maakohut võõrkeelseid dokumente tõlkima. Tõlkimise sai korraldada M. Huttuneni kaitsja. Kuivõrd süüdistatav esitas sarnase sisuga dokumente korduvalt, oli tal nende tõlkimiseks küllalt aega.

  1. Rahvusvaheline koostöö Venemaa Föderatsiooniga pole praegu võimalik, ka varem on Eesti õigusabitaotlused üldjuhul jäänud vastuseta või on neile vastatud liiga hilja. Maakohus leidis õigesti ka seda, et süüdistatava osavõttu ei saanud tagada tehnilise lahenduse abil. Asja tagaselja arutamine otsustati enne
  2. maid 2023 ning sel ajal kehtinud

§ 69

lg 5 redaktsiooni kohaselt ei olnud õigusabitaotluseta toimuv kaugülekuulamine seaduslik. Maakohus on

§ 69kohaldamata jätmist igakülgselt põhjendanud.

11.

§ 269lg 2 p 2 kohaldamise eeldused on täidetud.

Ringkonnakohus seadis kohtupraktikast irduvalt esiplaanile süüdistatava huvid, jättes tähelepanuta, et tema väiteid toetavad üksnes tõlkimata ning ebausaldusväärsed dokumendid. Muu hulgas nähtub ühest kohtule esitatud dokumendist, et Venemaa Föderatsioonist lahkumise piirang lõppes enne kriminaalasja arutamise lõppu. Kaitsepool ei esitanud tõendeid selle kohta, et niisuguse piirangu kohaldamine on Venemaa õiguse järgi võimalik. Prokuratuuri tõendite kohaselt oli aga M. Huttunenil vähemalt teoreetiliselt võimalik võlg tasuda. Kohtukutsed toimetati süüdistatavale kätte ning neis viidati ka

§ 269lg 2 p-le 2. M. Huttunen oli kohtusse ilmumata jätmise tagajärgedest teadlik. 2

(5)1-21-8596
  1. Kohtueelses menetluses suhtles M. Huttunen menetlejaga elektronkirjade kaudu, kuid menetlustoimingutele ta ei ilmunud. Põhjenduseks tõi süüdistatav erinevaid ettekäändeid ning viimaks otsustati ta vahistada. Samamoodi käitus M. Huttunen kohtumenetluses, hoides teadlikult ja tahtlikult menetlusest kõrvale. Menetleja tegi tema menetlustoimingutele allutamiseks kõik vajaliku, kuid see ei õnnestunud. Süüdistatava huvide kaitse oli kohtumenetluses tagatud.
  2. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Riigi õigusabi osutaval kaitsjal pole dokumentide tõlkimiseks ressurssi. Pealegi osales kohtuistungitel tõlk, kes võõrkeelsed dokumendid tõlkis. Süüdistatava jaoks oli dokumentide tõlkimine objektiivselt võimatu. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et õigusabitaotluse esitamata jätmine oli oletuslik ja ennatlik. Isegi kui õigusabitaotluse lahendamine võtaks aega, tagaks see süüdistatava jaoks õiglase menetluse. M. Huttunen esitas kohtule tõendi, mille kohaselt ta ei saanud Venemaalt lahkuda. Samuti teadis maakohus, kus süüdistatav viibib. M. Huttunen suhtles kohtu ja prokuratuuriga pidevalt elektronposti kaudu ning soovis videolahendust kasutades istungitest osa võtta. Seda taotlust ei rahuldatud, kuigi nii oleks saanud tagada menetlusõiguse järgimise. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Määruskaebemenetluse esemeks olev õigusküsimus seisneb selles, kas maakohus järgis M. Huttuneni kriminaalasja arutamisel

§ 269lg 2 p 2 nõudeid.

15. Üldjuhul on süüdistatava osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik (

§ 269lg 1 ls 1).

Nimetatud kohustuse tagamiseks võib kohus muu hulgas rakendada erinevaid sunnivahendeid (

§ 138

). Kuigi riigil lasub kohustus tagada isikule võimalus ennast kriminaalmenetluses kaitsta ja viibida oma kohtuasja arutamise juures, on tal ka kohustus arvestada menetlusökonoomiat ja avalikku huvi ehk seda, et kuriteole järgneks hukkamõist.

§ 269

kujutabki endast nende erinevate huvide ja kohustuste vahel leitud tasakaalupunkti. (Vt RKKK 06.10.2020, 1-19-8757/33, p 11.) 16. Ühe erandliku võimalusena tohib maakohus

§ 269

lg 2 p 2 kohaselt kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutada siis, kui süüdistatav on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et süüdistatav sai talle elektronposti kaudu saadetud kohtukutsed kätte ning ta oli kohtuistungite kuupäevadest teadlik. Kohtukutsetes teavitati teda ka ilmumata jäämise tagajärgedest, sh võimalusest arutada kriminaalasja

§ 269lg 2 p 2 kohaselt tema osavõtuta.

Otsustama peab, kas süüdistatav hoidis kohtumenetlusest kõrvale ning kas maakohus tegi tema leidmiseks mõistlikke pingutusi. Hinnang, mille kohaselt hoiab isik kohtulikust arutamisest kõrvale ning tema kohtusse ilmumata jäämine pole tingitud üksnes riigi tegematajätmisest, peab seejuures põhinema objektiivsetel asjaoludel (vt nt RKKK 06.03.2013, 3-1-1-17-13, p 9.1). 17. M. Huttunen väitis järjepidevalt, et tal ei lubatud võlgnevuse tõttu Venemaa Föderatsioonist lahkuda ning seetõttu ei saanud ta kohtusse tulla. Kõnesoleva takistuse tõendamiseks esitas süüdistatav kohtule venekeelsete dokumentide väljatrükke ja koopiaid, millele tuginemist maakohus võimalikuks ei pidanud – esiteks dokumentide tõlkimata jätmise ja teiseks ebausaldusväärsuse tõttu. Ringkonnakohus leidis seevastu, et süüdistataval ei olnudki objektiivselt võimalik osa dokumente tõlkida ning seepärast pidi maakohus panema tõlke korraldamise kohustuse kaitsjale või korraldama tõlkimise ise. Lisaks sedastas apellatsioonikohus, et kõnealustest dokumenditest nähtuvad nii süüdistatava registreeritud kui ka tegelik elukoht. Seega on maa- ja ringkonnakohtu vahel kõigepealt tekkinud erimeelsus selles, kas väidetavat menetlustakistust kajastavatele dokumentidele saab tugineda, ning kui saab, siis missugused järeldused on võimalik dokumentidest teha. 3

(5)1-21-8596 18.

§ 10lg 1 sätestab, et kriminaalmenetluse keel on eesti keel.

Muus keeles võib kriminaalmenetlus toimuda üksnes siis, kui sellega on nõus menetleja, menetlusosalised ja kohtumenetluse pooled. Eestikeelsed või eesti keelde tõlgitud peavad olema ka kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse (

§ 10lg 3).

Seejuures on

§ 10lg 3 sama paragrahvi 1.

lõike suhtes erinorm, mis tähendab, et dokumente puudutav eestikeelsuse või eesti keelde tõlkimise nõue kehtib ka siis, kui kriminaalmenetlus eesti keeles ei toimu (vt RKKK 10.06.2022, 1-18-437/725, p 30).

§ 10

lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus üldjuhul sellel isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb (vt ka RKKK 25.05.2020, 4-19-1809/48, p 35). 19. Väidetava menetlustakistuse põhjusi kinnitavad venekeelsed dokumendid esitas maakohtule süüdistatav ning seepärast lasus

§ 10lg 3 kohaselt nende tõlkimise kohustus just temal.

Ka süüdistatavaga peetud kirjavahetuses selgitas maakohus, et Eestis toimub kriminaalmenetlus eesti keeles. Kõnealusele selgitusele pole M. Huttunen mingil moel reageerinud ega taotlenud tõlke korraldamiseks ka kohtu või kaitsja abi. Menetluspoole esitatud tõendi tõlkimise kohustust maakohtul pole ning seepärast ei saa talle kuidagi ette heita ka initsiatiivi puudumist selle küsimuse lahendamisel (vrd ka viidatud lahend nr 1-18-437/725). Dokumentide sisu kokkuvõtlik suuline tõlkimine kohtuistungil ei võta neid esitanud menetluspoolelt

§ 10lg-s 3 sätestatud kirjaliku tõlke esitamise kohustust.

Samamoodi ei ole põhjendatud ringkonnakohtu arvamus, mille kohaselt ei olnudki osa dokumentide tõlkimine M. Huttuneni jaoks objektiivselt võimalik. Prokuratuur osutab õigustatult, et süüdistatav viitas samale menetlustakistusele juba kohtuliku arutamise algusjärgus ja tal oli seepärast kõnesoleva asjaolu nõuetekohaseks tõendamiseks piisavalt aega ning võimalusi. Dokumentide tõlke esitamiseks ei astunud M. Huttunen ühtegi sammu.

  1. Täielikult eiras ringkonnakohus maakohtu seisukohti, mis puudutavad süüdistatava selgitustes ilmnenud ebakõlasid. Näiteks viitas maakohus tõigale, et väidetava võlgnevuse tõttu Venemaa Föderatsioonist lahkumiseks kohaldatud piirang kehtis M. Huttuneni suhtes juba
  2. a maikuus. Ka siis reisis süüdistatav Venemaale ning ta sai sealt takistusteta lahkuda. Niisugune asjade käik tekitas maakohtus õigustatult kahtluse selle suhtes, kas väidetavate takistuste kohta käiv teave on õige.
  3. Samuti ei vaaginud ringkonnakohus M. Huttuneni käitumist kohtueelse menetluse ajal, mida tuleb aga silmas pidada, kui hinnatakse tagaotsimistoimingute intensiivsuse piisavust (vt eespool viidatud lahend nr 1-19-8757/33, p 14). Kohtueelses menetluses suhtles M. Huttunen menetlejaga samuti peamiselt elektronposti kaudu, kuid menetlustoimingutele ta ei ilmunud. Tema suhtes kohaldatud sundtoomine ebaõnnestus ning menetlusest kõrvalehoidmine päädis tema tagaotsitavaks kuulutamise ja vahistamismääruse tegemisega. Kohtumenetluses on M. Huttunen käitunud samasugusel moel, mis on kinnitus selle kohta, et ta hoidis menetlusest kõrvale. Ta pole kohtule teada andnud Soomes oleva elukoha muutumisest ning lahkus Venemaale, kus tal tekkisid väidetavalt raskused riigist lahkumisega. Sealseid asu- või elukohti on süüdistataval samuti mitu. Ühelegi kohtuistungile süüdistatav ei ilmunud, kuigi oli istungiaegadest teadlik. Venemaal viibimise tõttu ei olnud süüdistatava sundtoomine ega vahistamismääruse täitmine võimalik. See poleks tõenäoline ka isiku tegelikku asu- või elukohta teades (vt käesoleva määruse p 23). Kirjeldatut arvesse võttes pole oluline, et süüdistatav kohtu ja prokuratuuriga suhtles. Näilik huvi kriminaalmenetluse käigu vastu ei välista kuidagi tõdemust, et tegelikult hoiab isik kriminaalmenetlusest kõrvale.
  4. Ringkonnakohus sedastas iseenesest õigesti, et Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasju puudutav õigusabileping kehtib ning formaalselt on Venemaaga tehtav rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö võimalik ka muude õigusaktide kohaselt. Siiski pole ringkonnakohus põhjalikumalt hinnanud maakohtu argumentatsiooni, milles viidatakse Venemaa Föderatsioonile esitatavate õigusabitaotluste menetlemisega seotud praktilistele raskustele. 4

(5)1-21-8596
  1. Kolleegium märgib, et juba ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluse ajaks oli valminud seaduseelnõu, millega sooviti eelmises punktis viidatud õigusabileping denonsseerida (362 SE, Riigikogu XV koosseis). Eelnõu seletuskirja kohaselt tingib õigusabilepingu kehtivuse lõpetamise usalduse kaotus Venemaa õigussüsteemi vastu. Usalduse kaotuse on aga põhjustanud agressioonisõda Ukrainas, sellega seotud rahvusvahelise õiguse rikkumine ning Venemaa väljaarvamine Euroopa Nõukogust. Muu hulgas sisaldab seletuskiri ka kokkuvõtlikku ülevaadet Venemaale esitatud ja sealt laekunud õigusabitaotluste kohta. Eestist esitatud taotluste arv on alates
  2. aastast pidevalt vähenenud ning sõjast tingitult otsustati lõpuks õigusabitaotluste esitamisest ja laekunud õigusabitaotluste menetlemisest üldse loobuda.
  3. märtsil 2024 võttis Riigikogu kõnesoleva eelnõu seadusena vastu. Seletuskirjas esitatud teave toetab aga täielikult maakohtu järeldust, mille kohaselt ei olnud õigusabitaotluse esitamine otstarbekas, kuna Venemaa Föderatsioon seda suure tõenäosusega ei täidaks. Lisaks viitas maakohus varasemale pikaajalisele praktikale, mis sama kogemust kinnitab. 24.

§ 269

lg 2 p 2 kohaldamine ei eelda, et maakohus oleks süüdistatava osavõtu tagamiseks vajalikud meetmed ammendanud. Kõnesoleva sätte rakendamiseks on piisav, kui selleks on tehtud mõistlikke pingutusi. Kolleegiumi hinnangul näitavad eespool kirjeldatud asjaolud, et praegusel juhul on see nõue täidetud. Maakohus põhjendas tehtud kaalutlusotsustust küllaldaselt ja igakülgselt ning asus õigele seisukohale, et süüdistatav hoidub kohtumenetlusest tahtlikult kõrvale. Tema puudumine ei muutnud kriminaalasja arutamist võimatuks. Kaitsepoole argumendid ei veena kolleegiumi mingil moel selles, et M. Huttunen tegelikult kohtusse ilmuda soovis ning et ta ka tõsimeeli Venemaalt lahkumiseks võimalusi otsis. Ehkki riik peab kehtestama reaalselt toimiva mehhanismi, et isik saaks enda õigusi (sh menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses) realiseerida, ei ole tegu absoluutse nõudega olukorras, kus isik ise enda huvide paremast tagamisest huvitatud ei ole (vt RKKK 02.12.2014, 3-1-1-86-14, p 17.1).

§ 269

lg 2 p 2 kohaldamise eelduste tuvastamise tõttu ei olnud tarvilik vaagida, kas

§-des 69 ning 468 sätestatud kaugülekuulamise tingimused on täidetud. Seega rikkus ringkonnakohus asjaolusid valikuliselt hinnates, maakohtu otsust tühistades ja kriminaalasja uueks arutamiseks saates oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

25. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 341 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. detsembri
  2. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri taotlust maakohtu otsuse jõustamiseks rahuldada ei saa, sest ringkonnakohus pole apellatsiooni sisuliselt lahendanud. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.