KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 7. detsember 2023, Tartu 3-22-116 Haldusasi

) § 7 lg 1 kohaselt tehakse ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele lahkumisettekirjutus ning PPA-l ei ole selles osas kaalutlusõigust. 4.2.

§ 74

lg 1 kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutusega välismaalase suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat ning seda tähtaega on võimalik lühendada (lg 3) või humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta (lg 4). Asjaolu, et kaebaja leidis uue tööandja ja et uus tööandja esitas PPA-le lühiajalise töötamise registreeringu taotluse

1. jaanuaril 2022, ei ole piisavaks põhjuseks kaebaja suhtes sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Seda on leitud ka kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas 3-17-1928). 4.
2. PPA on kaalutlusõigust kasutanud õiguspäraselt ning arvestas kõiki kaebajaga seonduvaid asjaolusid kogumis. PPA leidis, et 3-aastane sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne, mistõttu lühendati isikule määratavat keeldu kuuele kuule. Kaebaja suhtes ei esinenud asjaolusid, mis oleks tinginud kuuest kuust veelgi lühema keelu kohaldamist. 4.
3. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ise tunnistas menetluse käigus, et ta ei tundnud oma viisa kehtivuse vastu kordagi ise huvi. 2 4.
4. PPA selgitas lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamisel, et ta võttis arvesse seda, et tegemist on kaebaja esmase rikkumisega ning sellega, et kaebaja ei olnud teadlik oma ebaseaduslikust viibimisest ning sellest tulenevalt ei olnud alust kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. See ei andnud aga alust jätta sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel kaalutlustel. 4.
5. Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta.
6. A.B. vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
7. Selleks, et heita isikule ette kehtiva haldusakti täitmata jätmist, peab isikul olema teave tal lasuvast kohustusest. Halduskohus on viidanud, et VMS § 79 lg 1 kohaselt tuleb välismaalast teavitada viisa kehtetuks tunnistamise korral selle kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest. PPA jättis selle kohustuse täitmata ning seetõttu ei saa ta kaebajale ette heita seda, et kaebaja jäi puhtast teadmatusest oma teo õigusvastasusest Eestisse pikemaks ajaks kui lubatud. 5.
8. Kui PPA oleks nõuetekohaselt kaebajale tema viisa kehtivuse lõppemisest teatanud, ei oleks tekkinud olukorda, kus kaebaja viibis riigis ebaseaduslikult. Kaebaja ei oleks lasknud ise tekkida olukorral, kus tema viibimine Eestis on ebaseaduslik. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui kaebaja sai teada tema viisaga seonduvatest probleemidest, avaldas ta oma uuele tööandjale survet, et too esitaks töötamise registreeringu taotluse. 5.
9. Kaebaja suhtes on sissesõidukeelu kehtestamine ebahumaanne ning ebaproportsionaalne. Kaebajal puudub süü selles, et varasem töösuhe lõppes. Ta otsis endale kiiresti uue töökoha. Ta ei olnud toime pannud õigusrikkumisi. Neid asjaolusid arvestades oleks PPA pidanud jõudma seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamine on selgelt ebaproportsionaalne. PPA jättis kaalumata, et kaebaja ei teadnud enda viisa kehtetuks tunnistamisest. 5.
10. Kuna kaebajal oli tähtaegne viisa, mis pidi kehtima
11. juulini 2022, on täiesti mõistetav, et rohkem kui seitse kuud enne viisa lõppemist ei tundnud kaebaja aktiivset huvi viisa kehtivuse vastu. Pärast eelmise töösuhte lõppemist oli kaebaja leidnud kõigest paari päevaga uue tööandja ning eeldas mõistlikult, et võib probleemideta töötamist jätkata. 5.5.

§ 7

lg-st 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on proportsionaalne. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
2. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et vaidlusalune
3. jaanuari
4. a ettekirjutus sisaldas kaebaja jaoks kahte regulatiivset mõju omavat elementi – esiteks kohustati kaebajat Eestist lahkuma ning teiseks keelati tal Schengeni alale sisenemine kuue kuu vältel lahkumisest arvates (dtl 8-9). Kaebaja vaidlustas ettekirjutust tervikuna, st taotles algul tervikuna selle tühistamist ning seejärel selle õigusvastaseks tunnistamist ning sellisena jäi kaebus lõpuks halduskohtu menetlusse (dtl 94). Halduskohtu otsuse põhjendused keskenduvad aga sellest ettekirjutusest vaid ühele osale – sissesõidukeelule. Õige on PPA tähelepanek, et halduskohtu otsuses ei põhjendata selgesõnaliselt seda, miks on ettekirjutus õigusvastane lahkumisettekirjutuse osas. Halduskohtu otsuses arutletakse selgesõnaliselt üksnes sissesõidukeelu õiguspärasuse üle (eeskätt otsuse p 26, samuti p-d 25, 21 ja 18). PPA on selgitanud, et kui isik viibib Eestis ebaseaduslikult, siis tehakse talle lahkumisettekirjutus ning PPA-l ei ole selles osas kaalutlusõigust. Tõepoolest sätestab

§ 7

lg 1, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kaalutlusruumi sellest normist ei nähtu. Riigikohus on siiski selgitanud, et seda normi ei saa mõista nii, et 3 lahkumisettekirjutus tuleb Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele igal juhul teha ning on loetlenud erandlikke olukordi, mil selle tegemine pole põhjendatud (nt võib kohalduda mittetagasisaatmise põhimõte, vt RKHKo 3-21-838, 18). Käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul siiski ei nähtu. Kaebaja viibis Eestis lahkumisettekirjutuse tegemise hetkel ebaseaduslikult, kuna oli ületanud selleks hetkeks 180-päevase perioodi jooksul lubatud 90 kalendripäeva viisavaba Eestis viibimise aja 37 päeva võrra ning tema viisa oli kehtetuks tunnistatud (dtl 8-9). Erandlikke asjaolusid, mis oleksid õigustanud lahkumisettekirjutuse tegemata jätmist, ei ole välja toonud ei kaebaja ega ka halduskohus. Järelikult oli lahkumisettekirjutuse tegemine õiguspärane. Halduskohus on seega alusetult tunnistanud õigusvastaseks kogu ettekirjutuse, ehkki käsitles põhjendustes vaid sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust.

1. Seoses sissesõidukeelu kohaldamisega on võimalik järeldada, et halduskohus pidas seda õigusvastaseks põhjusel, et vastustaja polnud rakendanud kaalutlusõigust ning arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Halduskohtu hinnangul jättis PPA sissesõidukeelu kohaldamisel kaalumata suurt tähtsust omava asjaolu, et kaebaja ei teadnud enne
2. jaanuari 2022, et PPA oli tema viisa kehtetuks tunnistanud (otsuse p 26, st kaebaja sai sellest teada koos ettekirjutuse tegemisega, ehkki viisa oli kehtetuks tunnistatud juba
3. novembril 2021). Samale argumendile, st et kaebaja ei teadnud enda viisa kehtetuks tunnistamisest ja seega pole põhjust rääkida tema poolt hoolsuskohustuse rikkumisest, on halduskohus viidanud otsuses korduvalt (vt otsuse p 24). Samuti on halduskohus välja toonud selle, et puuduvad viited kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumiste kohta või temast lähtuva ohu kohta avalikule korrale (otsuse p 25). 8.
4. Samas on PPA apellatsioonkaebuses põhjendatult märkinud, et ettekirjutusest nähtub tegelikult kaalumine selles osas, mis puudutab viisa kehtetuks tunnistamisest mitteteadmist. Ettekirjutuses on märgitud, „kuivõrd tegemist on isiku esmase rikkumisega ning ta ei olnud teadlik oma ebaseaduslikust viibimisest, ei ole PPA hinnangul käesoleval juhul proportsionaalne kohaldada isiku suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat“ (dtl 9). Ringkonnakohus nõustub, et see lause viitab halduskohtu poolt oluliseks peetud asjaolu – et kaebaja ei teadnud enda viisa kehtetuks tunnistamist – arvessevõtmisele ja sellega seonduvalt kaalutlusõiguse kasutamisele. Mis puudutab õigusrikkumiste puudumist, siis seda ei olnud tõepoolest ettekirjutuses välja toodud. Samas ei saa ringkonnakohtu arvates omistada sellele suurt tähendust, sest isikut negatiivselt iseloomustava asjaolude puudumist saab järeldada juba ka sellest, et selliste asjaolude olemasolule ei ole haldusaktis viidatud. Ülemäärane oleks nõuda, et haldusorgan loetleks üles kõik võimalikud negatiivsed argumendid ning rõhutaks, et konkreetse isiku puhul need puuduvad. Õiguspärane käitumine on üldtunnustatud käitumisviis ning asjaolust, et isiku puhul pole õigusrikkumisi loetletud, saabki järeldada juba seda, et ta on õiguspäraselt käitunud. Lisaks on PPA märkinud, et õigusliku aluseta Eestis viibimine oli kaebaja puhul esimene rikkumine (dtl 9), millest saab samuti järeldada, et muid õigusrikkumisi ei ole ta toime pannud. Eelneva tõttu ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et PPA on jätnud asja lahendamisel halduskohtu poolt väljatoodud asjaolud kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata. 8.
5. Kaalutlusõigusega seotud etteheite tegemisel tuleb arvestada ka asjakohaseid norme. Oluline on siinkohal eeskätt järgmine regulatsioon: - viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (

§ 7

lg 1); - lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (

§ 74

lg 1); 4 - sissesõidukeeldu võib kohaldada lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (

§ 74

lg 3); humaansetel kaalutlustel võib sissesõidukeelu jätta kohaldamata (

§ 74lg 4).

Sellest regulatsioonist järeldub, et üldjuhul on lahkumisettekirjutusega koos sissesõidukeelu kohaldamine automaatne ning üldreeglina kohaldatakse seda kolmeks aastaks. Seda tähtaega võib lühendada, kui kolmeaastane tähtaeg oleks ebaproportsionaalne ning üldse kohaldamata jätta, kui selleks esinevad humaansed kaalutlused. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et asjas ei nähtu tõsiseltvõetavaid humaanseid kaalutlusi, mis õigustaksid sissesõidukeelu täielikult kohaldamata jätmist. Ainuüksi kaebaja soov Eestis töötada ning soov kolida perekonnaga Eestisse (dtl 9) ei ole käsitatav sellise argumendina, mis õigustaks sissesõidukeelu kohaldamata jätmist humaansetel kaalutlustel. Kaebajal ning tema perekonnal on võimalik elada üheskoos ka Moldovas ning miski ei viita, et sellega kaasneksid neile kannatused või muud väga kahjulikud tagajärjed, mis õigustaksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmist humaansetel kaalutlustel. Sellele on viidatud ka PPA ettekirjutuses (dtl 9). Kaebajal ega tema perekonnal ei ole subjektiivset õigust elada Eestis. Ka asjaolu, et kaebaja otsis endale väidetavalt paari päeva jooksul pärast töölepingu lõppemist uue töökoha, ei muuda kuuekuulist sissesõidukeeldu ebahumaanseks. Järelikult oli PPA-l võimalik kaaluda üksnes üldise sissesõidukeelu tähtaja lühendamist. PPA ongi seda teinud ja väga oluliselt üldreegliks olevat kolmaastast tähtaega lühendanud, kehtestades sissesõidukeelu pikkuseks vaid kuus kuud. See on väga suur leevendus üldisest sissesõidukeelu kehtestamise tähtajast ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa kuuekuulist sissesõidukeeldu pidada kuidagi ebaproportsionaalseks. 8.

1. Ringkonnakohus märgib kuuekuulise sissesõidukeelu proportsionaalsusega seoses ka seda, et kaebaja on kaebuses ise märkinud, et ta saabus Eestisse töötamise eesmärgil, mille jaoks oli talle väljastatud ka viisa (dtl 2). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tööleping lõpetati ning kaebaja, ehkki ta teadis, et tema Eestis viibimise eesmärk on töötamine ja töösuhe oli lõppenud, ei teavitanud sellest PPA-d ega tundnud huvi selle vastu, kas tema Eestis viibimine ei või muutuda õigusvastaseks. Kaebaja väidab küll, et kuna tähtaegse viisa kehtivus pidi lõppema alles
2. juulil 2022, ei tundnud ta viisa kehtivuse vastu varem huvi, ent ei arvesta seda, et vahepeal oli muutunud oluline asjaolu – kaebaja tööleping oli lõpetatud, mis omakorda on VMS § 78 lg 2 p 9 kohaselt viisa kehtetuks tunnistamise aluseks. Samuti toob töösuhte lõppemine VMS § 1091 lg 1 järgi kaasa lühiajalise töötamise registreeringu kehtivuse lõppemise. Eelneva tõttu ei ole ülemäärane oodata, et isik võiks sellises olukorras tunda huvi, kas tema jätkuv Eestis viibimine on ikka õiguspärane.
3. Kaebaja rõhutab seda, et VMS § 79 lg-st 1 tulenevalt oleks tulnud kaebajat teavitada viisa kehtetuks tunnistamisest, kuid PPA seda ei teinud. Ringkonnakohus möönab, et PPA jättis selle kohustuse täitmata. Siiski ei tulene kuskilt, et haldusorganipoolsele kohustuse täitmata jätmisele peab automaatselt järgnema leebem suhtumine menetlusosalisse. See, et PPA jättis kaebaja viisa kehtivuse lõppemisest teavitamata, ei tähenda, et tema suhtes kuuekuulise sissesõidukeelu kohaldamine oleks ebahumaanne või et seda tuleks veelgi rohkem lühendada. Kaebaja teavitamine viisa kehtetuks tunnistamisest ei oleks pruukinud viia teistsuguse lõpptulemuseni, sest sõltumata sellest, millal kaebajat viisa kehtetuks tunnistamisest teavitati, tuli PPA-l seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu teha kaebajale lahkumisettekirjutus koos kõigi selle järelmitega.
4. Eeltoodust tulenevalt kuulub halduskohtu otsus tühistamisele. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad 5 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-st 1 tulenevalt kaebaja menetluskulud (halduskohtus 1129,60 eurot ning ringkonnakohtus 492 eurot) kaebaja enda kanda.
5. Samuti märgib ringkonnakohus järgmist. Algselt esitas kaebaja
6. jaanuaril 2022 kaebuse PPA ettekirjutuse tühistamiseks. Ning pärast seda,
7. veebruaril 2022 esitas kaebaja PPA-le taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. PPA edastas taotluse Siseministeeriumile. Siseministeeriumi
8. aprilli
9. a otsusega nr 1-24/97 tunnistati sissesõidukeeld väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) § 32 lg 12 alusel kehtetuks.

§ 32

lg 12 järgi võib Siseministeerium välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Siseministeerium leidis, et kuna kaebaja lahkus Eesti Vabariigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul, on põhjendatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine (dtl 84). Pärast sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist võimaldas halduskohus

1. mai
2. a määrusega minna kaebajal ettekirjutuse tühistamise nõudelt üle selle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kohus leidis, et tuvastamiskaebusele üleminek on põhjendatud seetõttu, et võimaldab kaebajal saada kaebuse rahuldamisel tagasi tema poolt kantud menetluskulud (dtl 96). Ringkonnakohus halduskohtu lähenemisega ei nõustu. Tõepoolest on kohtupraktikas haldusakti kehtetuks tunnistamisel või mõju lõppemisel aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebusele üleminekuks seda, et siis on kaebajal võimalik saada muidu põhjendatud kaebuse esitamisel kantud menetluskulud (nt Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsus haldusasjas nr 3-11-1990, p 12). Käesolevas asjas on aga oluliseks erinevuseks see, et kaebaja pöördus ajal, kui ta oli juba algatanud kohtumenetluse, ise Siseministeeriumi poole taotlusega sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul võttis kaebaja sellega ise riski, et kui Siseministeerium tema taotluse rahuldab ja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistab, siis muutub tühistamiskaebuse rahuldamine võimatuks ning tegelikult ka kohtumenetlus sisutuks, mistõttu võib kohus menetluse lõpetada ja juba kantud kohtukulud jäävad tema enda kanda. Menetluskulude hüvitamist põhjendatud huvina tuvastamiskaebusele üleminekuks on aktsepteeritud kohtupraktikas reeglina siis, kui algselt esitatud tühistamis- või kohustamisnõude rahuldamine on muutunud võimatuks mitte kaebaja tegevuse tõttu, vaid mingil muul põhjusel (nt kui vaidlustatud haldusakti mõju lõppeb või kohustamiskaebuse rahuldamine muutub asjaolude muutumise tõttu võimatuks). Käesolevas asjas saavutas aga kaebaja ise paralleelses menetluses sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise ning ringkonnakohtu hinnangul poleks sellises olukorras tuvastamiskaebusele üleminek üksnes menetluskulude saamiseks senise kohtupraktikaga kooskõlas. Seega esineks asjas sissesõidukeelu osas ka alus mitte kaebuse rahuldamata jätmiseks, vaid menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 tõttu, st seetõttu, et vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 108 lg-st 6 tulenevalt jääksid sellega seotud menetluskulud kaebaja enda kanda, sest sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine polnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid isiku taotlusest Siseministeeriumile. Kuna lahkumiskohustuse puhul poleks õigusabikulude käsitamine põhjendatud huvina siiski välistatud ning ka kaebuse tervikuna rahuldamata jätmine viib samasuguse tulemuseni, siis jätab ringkonnakohus kaebuse tervikuna rahuldamata, mitte ei lõpeta asjas sissesõidukeelu osas menetlust. /allkirjastatud digitaalselt/ 6